VGKO 80!

Pariisis tähistab 80. sünnipäeva VGKO

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.
Autori anne kommunismivalesid lammutada tegi neist raadiovesteist midagi, mida ei lastud juhtuda tema filmidega ja mida juhtub harva ka ringhäälingus — tema loomevilje muutus kultuse objektiks!

Ta koges seda tänavu suvel Eestit külastades, kui kuulajad—vaatajad, tuntud ja tundmatud, isegi üle mitme aastakümne otsisid ta üles, tänulikult kätt surusid ja rääkisid, kui tähenduslikku rolli on mänginud ta nende elus.

VGKO:

“Mul oli palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda ma ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud mu saateid.”

(VGKO intervjuu 29. juuni Postimehes)

Tema saadete mõjust räägib ka fakt, et aastal 1985 tituleeris ajakiri Eesti Kommunist teda “kodumaa reeturiks”.*

Ometi pidid need vested olema raskesti jälgitavad mitte üksi välis-raadiosaadete summutamise, ka VGKO vestesarjade ea pikkuse poolest Vabadusraadio — Vaba Euroopa Raadio eetris. Ühe kindla seletuse, miks ta Eestis nii suure menu võitis, annab tema esinemiste ületamatu raadiopärasus.

Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinud ning Moskvas kinematograafia-instituudi läbinud, oli ta aastast 1966 andnud tõhusa panuse Eesti filmiellu; aidanud elavdada filmikriitikat Eestis, olnud siinse kultuurilehe filmikriitik. Kuigi tollane aeg ei andnud võimalust filmides või filmikriitikas ütelda täiega välja seda, mida tegelikult mõtles. Filme tehes oli VGKO südameasjaks Eesti ajalugu.

Tema meelisteema näis igati sobivat rahvuskommunismi paleustega. Nii lõi ta esiteks dokumentaali “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast; tegelikult kõneles see aga eesti revolutsionääride traagikast. Arvestades juubilari hilisemat raadiotööd, mis algas 30. III 1981 nekroloogiga vangis hukkunud vabadusvõitleja Jüri Kukele, tuleks eriliselt märkida ka filmi “Pööripäev” (1968) — Eesti võimuhaardest 1939-1940 — ja selle tegelikku pealkirja: “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Sama ainevald kajastus juubilari hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid...” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond ka taskuformaadis raamatuiks — pidades silmas mugavat kodumaale toimetamist.

Pariisis tänavu korraldatud festivali “Eesti Film 100” (Centenaire du cinéma estonien) eel andis VGKO intervjuu, kus mainis "kolme surmapattu", mille pärast ta kommunismi Eedeni aiast välja vistati: need olid "naturalism", "formalism" ja "pessimism". Ta oli eemaldunud sotsrealismist ja teinud ekraaniteoseid, mis olid kaugel kompartei ja parteilastest superkangelaste ülistamisest.

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar:

“Ma sündisin 14. detsembril 1931 Tallinnas, sõltumatu Eesti pealinnas sõdadevahelisel perioodil. Astusin 1959 VGIK-i — Moskva filmiinstituuti — filmikriitika ja kinoajaloo teaduskonda ning lahkusin pärast 6 aastat õpinguid… Tulin Eestisse filmikriitikuna ja hakkasin otsima Tallinnas võimalust filme teha. Ja see läks mul õnneks. Debüüdiks olid ajaloolised dokumentaalfilmid, see triloogia valmis 1966-1968, jagunedes 3 pooletunniseks filmiks:
• Eelkäija (Le Précurseur)
• Pööripäev (Le Solstice)
• Väejuht (Le Chef d’armée)
Kõik kolm on olemas Prantsuse Cinematheque'is.

Samal ajal avaldasin tosin arvustust ajakirjanduses ja sarja teoreetilisi artikleid (eriti filmist audio-visuaalse nähtusena) harimaks ja tekitamaks filmihuvi ja et propageerida suutlikkust analüüsida ja mõista seda kunsti.”

Edasi peatus VGKO “Lindpriidega”**  seotud repressioondel ja nimetas karistust selle mängufilmi eest eeskujulikuks, kuna see lõppes filmi saatmisega tuleriidale, aga… “Lõppkokkuvõttes negatiiv ja kahe tööpäeva koopiad pääsesid…”

(Vt VGKO sügisel 2011 antud intervjuud Vladimir Karrale Cinematheque.FR-is)

Pärast seda, aastal 1976 palus filmimees Prantsusmaal poliitilist varjupaika ning jätkas seal tegevust niihästi publitsisti kui filmikriitikuna. Prantsuse üldsuse abil nõudis ta oma pere õiguste jaluleseadmist ja taasühinemist. Abikaasa Ene ja 9-aastane poeg Tarah lasti N Liidu võimu alt vabaks alles 5 aasta möödudes. Tänavu suvel külastasid üle pika aja kõik koos Eestit. Kevadel andis Eesti suursaadik talle Pariisis üle varem samal aastal EV presidendi annetatud Valgetähe ordeni.

Meil siin Eestis on piisavalt põhjusi olla juubilarile tänulik ja loota järjekordsetele taaskohtumistele.

© Rein Vanja, 2011.

FOTO: Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar "Lindpriide" linastusel 27. VI 2011 Tartus; autor Sille Annuk.

MÄRKUSED:
Juubelikirjutis on ilmunud ka VES-is, Eesti Elus, SI-s.
* Selle seisukoha võttis EKP KK hiljemalt kevadel 1985, nende häälekandja avaldas selle rubriigis “Vastuseks poliitpäeval küsitule” Kalju Nurme artiklis “Vaenu ja laimu sepitsejad eetris” (Eesti Kommunist, nr 8, lk 57-62.
** “Lindpriid” (Les Hors-la loi) on ainuke eesti mängufilm, mis on olemas Prantuse Filmoteegis, vt Jaak Lõhmus, Sajandijuubeli avalöök Pariisis. EFS Info, 2011, nr 3 (21. detsember), lk 24-25.