EESTI KUNSTI sugenes "raudse eesriide" kujund kümne aasta eest, esinedes seejuures kahes erinevas kontekstis. Üks taies pidanuks olema roostevaba terase ribadest kardin, mis Maarjamäe memoriaali (kommunismiohvrite mälestusmärgi) kavandis oleks sümboliseerinud sovetiokupatsiooni, isolatsiooni, "raudset" eraldatust jne. See idee paraku ei võitnud.
Ugala teatri renoveerimise kunstikonkursil (2016-2017) esitas autorite sama trio — Kaiko Kivi, Bruno Lillemets, Argo Männik — väga sarnase lahenduse ja võitis! Seekord puhtalt esteetilise ja teatriga haakuva taiesega, kus efektse valgustusega kardina sarnaselt kerkib maapinnast ligi 1000 (roostes) terasriba… Tahes või tahtmata, aga ülimalt nutikas taaskasutus.
Teos «Eesriie»
…(l)asub Ugala teatri õueala tugimüüril ja muudab vaatenurgast olenevalt ilmet. Vahel tundub see peaaegu läbipaistvana, vahel tihedana nagu päris kardin. Eks raudkardina koht olegi ju teater.
"Idee oli luua tasapinnaline korduv struktuur, mis optilise illusioonina mõjuks ruumiliselt."Sest, jah, enne XX sajandi külma sõda, mil see käibis eeskätt poliitilise eraldatuse kujundina, tuntigi raudeesriiet ainult teatri kontekstis ja nimelt kui tuletõkke-kardinat. Kuna tollal vaadendkunste valitseva teatri hiilgeajal olid tulekahjud tavalised, hakati XIX sajandil laialdaselt teatrilava ja publiku vahele paigaldama ja tuleohu tekkides langetama metallist kaitsetõkkeid — raudset eesriiet ehk nn raudkardinat kahjutule saali levimise vastu.
Raudkardina (inglise iron curtain) mõiste algupära ulatub seega XⅧ–XⅨ sajandi teatriilma, kus see tähendas tegelikku tulekindlat rauast (või muust metallist) eesriiet / tulekaitsekardinat.
Üks kohutavam oli 5. Ⅸ 1887 õnnetus Inglismaa Exeteri Theatre Royalis, kus kahjutule läbi ja selle järelmina hukkus 186 inimest, so iga neljas teatrietendusel viibinu. Sündmus leidis kajastuse ka eesti ajakirjanduses…
Õnnetus "tuli hüüdes" ja vaid aasta pärast teatrimaja taastamist eelmise (AD 1885) põlengu kahjustusist. Kuigi teatrile kehtinud litsentsinõuded olid ette kirjutanud rauast turvakardina, polnud too traagilise kahjutule ajaks veel paigas. Enamik hukkunuid oli vaadanud etendust rõdul, millelt oli vaid üks väljapääs.
Teine sarnane õnnetus juhtus mõne aasta varem, 8. Ⅻ 1881 Viini Ringtheateris sensatsiooniliselt menukate «Hoffmanni lugude» etendusel. Ringteatri täissaali 1700 koha peale korjus siin vastukäivail andmeil vähemalt 384 laipa, ent muil andmeil oli surmohvreid üle 900. Katastroofi paisutas eesti ühe leheülevaate järgi suureks "kuulmatu lohakus": raudrimp jäi alla laskmata, teatri oma tuletõrjujad pagesid hoonest esimeste seas, hädalambid maja vahekäikudes ei toiminud, appi rutanud päästjail olid kaasa võtmata jäänud tarvilikud redelid ja hüppelinad…
ESIMENE RAUDNE EESRIIE paigaldati Londoni Drury Lane'i / Theatre Royalisse AD 1794. Abinõu välmiti pärast sagenenud tulekahjusid nii ses kui muis teatreis, mille lavadel tollal kasutatavad õlilambid ning hiljem gaasivalgustus olid ülimalt tuleohtlikud.
Päästemeede on tänapäeval üldine. Kui laval puhkeb kahjutuli — ja seda juhtus varem liigagi sageli — langetakse metallkardin poole minuti või vähemaga laest alla lava eesmise kaare ette, et leek ega suits ei pääseks vaatesaali ja publik saaks ohutult evakueeruda. Briti teatreis on selle meetme nimetuseks tänaseni the iron / fire iron või iron curtain, kuigi materjaliks on ammugi tulekindel kangas või komposiitpaneelid, ja kaugeltki mitte puhas raud.
