Kuvatud on postitused sildiga AD 1952. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga AD 1952. Kuva kõik postitused

reede, 27. veebruar 2026

Paanika ja sarkasm

Kuidas briti ekspeaminister ameerika presidenti ehmatas

VANAD SÕBRAD. Winston S Churcill kirjutas oma ammusele Kanada sõbrale kolonel Frank W Clarke'ile 22. XI 1945:
President on palunud mul külastada Westminsteri Ülikooli [sic!] Missouris, mis on tema koduosariik, ja pidada kõne. Ta pakub ka enda kohaletulekut tutvustamaks mind. See esinemine saab olema ilmselt avalik ja märkimisväärselt tähtis… 
Samas kirjas Churchill palus ja kolonel Clarke võimaldaski talle elamist oma Florida maamajas Miami‐Beachi Põhjalahe teel.

Churchill saabus sinna kohe pärast oma Itaalia-puhkust poolteise kuu pärast. Floridas tegeles ta peamiselt maalimisega, mõneks korraks põigates ka naabrusse • Watsoni saarel kümnendi eest avat Papagoidžungli külastamiseks • ja Kuuba saarele sigarivaru täiendamiseks • samuti Miami ülikooli audoktoriks promoveerimise kõne pidama. 

Pärast sõja-aastaid ja kolme masendavat kuud 1945. aasta juuli üldvalimiste kaotuse järel oli Winston Churchill saanud kutse Westminsteri kolledži presidendilt Franc McCluerilt. Churchilli meeleolu kergitas viivitamata jah-vastust andma president Trumani kuulus kaassõna: 
See on imeline kool minu koduosariigis. Loodan, et saad sellega hakkama. Kui Sa tuled, tutvustan Sind.

CHURCHILLI USA-PUHKUS AD 1946… kestis 9 nädalat, USA pinnal viibimisega 14. jaanuarist 13. märtsini. Kuus nädalat mööduski aga peamiselt Lõuna-Floridas. Ja mis olekski Miamist parem enda turgutamiseks, energiaga laadimiseks ja selleks, et valmistada ette oma olulisim sõjajärgne kõne, millele ta pealkirjaks pani «Rahulõim», aga mida ingliskeelses ja mujalgi maailmas tuntakse üldiselt "raudse eesriide kõnena"! 

Miami päikeselised päevad mõjusid Churchillile tõepoolest hästi. Ta sõitis pealinna Washingtoni, et kohtuda president Trumaniga. Kaks suurt juhti koos saatjaskonnaga, k.a võõrustaja kolonel Clarke, sõitsid edasi rongiga Missourisse, kus Churchilli 5. III 1946 peetud kõne tõstis Fultoni maailmakaardile…


C h u r c h i l l i   F u l t o n i - k õ n e   e e s t i n d u s

HOIATUSNOOT MOSKVALE… President Truman vältis ÜK ekspeaministri kõne avalikku toetamist nädalaid. Ta eelistas ära oodata kodumaise reaktsiooni. Võiks öelda, et presidenti tabas paanika, sest ka ase-välisministril Dean Achesonil keelas ta osalemast Churchilli vastuvõtul nädal pärast Fultoni kõnepidamist, et mitte muljet jätta justkui kiidaks Valge Maja takka ÜK ekspeaministri Fultonis väljendet seisukohtadele… 

«CHURCHILLI TUUR» Cyrus Cotton Hungerfordi pilapilt, mis kaunistas kõnepidamiskohast üle tuhande kilomeetri eemal Pittsburgis ilmuva Post-Gazette'i juhtkirja juba järgmise päeva, 6. III 1946 hommikul.

Eraviisil kirjutas Truman Stalinile omakäelise läkituse kutsega samuti kõnereisiga USA-d külastada, lubades ühtlasi sarnast kohtlemist, nagu see Trumani poolt oli osaks saanud Churchillile… Mitte kellelgi ei olnud küll usku, et selline reis võiks saada ka teoks. 

Sõjaõhutamine taandati pahempoolsete poolt varsti külma sõja algataja müüdiks, mida levitatakse allikatumeda ajaloolaskonna poolt tänapäevalgi (nt Eesti Entsüklopeediakirjastuse «Eesti ja Maailm: XX sajandi kroonika» II osas — aluskäsikiri Mati Graf, toimetajad-koostajad Kristin Aasma ja Allan Kasesalu, retsensent-toimetajad Jüri Ant, Kaido Jaanson, Aivar Jarne, Allan Liim, Olev Liivik, Vello Tõnso, Haljand Udam jt — vt ISBN 9985-70-108-9 —Tln, 2004, lk 234!) 

Enne 1950-ndit ei ole Winston S Churchill avalikes sõnavõttudes sõnakestki külmast sõjast rääkinud ega kuulutanud ta Fultoni kõnetoolist ammugi külma sõda välja.


KÜLMA SÕJA VALE. Jah, väga valelik on väita vastupidist. Churchill pälvis tasapisi USA-s, kus suhtumine ka N Liitu karmistus, oma kõne eest laialdase, nii pahema kui parema tiiva heakskiidu. Ameerika ajakirjandus ei kujutanud Stalinit lõpuks enam tolle sama headust kehastva Joe-onuna, nagu tihtilugu hiljutise sõja ajal juhtus. 

Aga alles aprillis 1946, seejärel kui enamik USA ajalehti juba oli ilmutanud poolehoidu Churchillile, söandas seostada Fultoni-kõnega end avalikult ka USA president… 

Läks veel rohkem kui pool aastat, kuni kujundati välja Trumani doktriin ja see lähtus juba Fultoni-kõnes väljendunud vajadusest võtta üle hool Suurbritannia koloniaalpärandina Euroopas kommunismiohtu sattunud Türgi ja Kreeka käekäigu eest jms. 
Suurbritannia roll suurvõimuna oli jõudnud lõpule…
Truman sõnastas selle kui esimese presidentliku doktriini USA Kongressi ees peetavas kõnes aasta hiljem — 12. Ⅲ 1947.


KUUS AASTAT HILJEM. President Truman ja peaminister Churchill 7. I 1952 Valge Maja ovaalkabinetis.

esmaspäev, 10. mai 2021

Eesti NSV tunnustamata romantik

Lepassalu Timuski raamat
⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»
Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€
Autor Virkko Lepassalu


Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…
“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”
Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.
Valdur Timusk: 
“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )

laupäev, 24. detsember 2011

SEITSEKÜMMEND JÕULU HILJEM




                 * * *

    JÕULUTERVITUS 1941
Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ehasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki —
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja,
silmad ikka minevikku säet
— tagurpidi — siiski kojujõudja,
ent mu hõimud — kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub — meil on söök ja säng.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus —
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbelint.
Tõuseksin kui kõrgemale üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand — oh, loe ja loe! —
tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe
helk veel hingeõhust soe.

Kahaneb me vahelt lumeväli.
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: millal? millal!
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.
    Marie Under

         * * *

pühapäev, 31. juuli 2011

Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks

Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.


Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.

Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.

Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.

Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.

pühapäev, 18. juuli 2010

Lisandusi Villem Tominga eluloole

William Tomingas «Mälestused» (Leck, 2010, 320lk) Niisiis William ehk Villem Tominga (1895-1978) mälestused iseseisvuse sünniajast kolmat korda: ilmunud varem 1970 Toronto kirjastuse Kultuur ja Tallinnas Olioni väljaandel 1992 ning nüüd Eesti Päevalehe & Akadeemia ühise Eesti Mälu sarja XVII raamatuna.

Viimase ümbrise tagakaas märgib WT "töötamist Ameerika Hääle toimetuses ja kindlustusalal" See teade WT 1950. aastate ja kõigi järgnevate kümnendite kohta on võrdlemisi napp, et mitte öelda eksitav.