Prohvet

Winston Churchill sündis Blenheimi palees 30. XI 1874 enneaegselt ning seda nähtavasti ülimalt pakilise elu‐ülesandega. Tema enda 16-aastaselt ühele koolikaaslasele tehtud prohvetlikku avaldust tsiteerides — selleks et…

》 juhitida ühel päeval Londoni kaitset sissetungi vastu 《 

See ilmutus AD 1891 realiseerus II maailmasõjas (IIMS)

ERAKORDNE ELU. Marlborough' hertsogi järeltulija, enam kui 40 raamatu autor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat AD 1953, sai kuulsaks juba IX sajandi eelviimasel aastal AD 1899 aset leidnud seiklusliku põgenemislooga buuride vangistusest… Rääkimata kuningliku laevastiku moderniseerimisest tema juhtiva käe all ilmasõdade võimsaimaks armaadaks… Ja Suur‐Britannia ohjamisest saareriigi süngeima tunni peaministrina…

Winstoni koolipõlve-prohvetlus on loona igati ehe ja hästi dokumenteeritud ajalooallikais, nagu kaasaegsete mälestused või Churchilli enda kirjutised. Samuti vastab see ka tõele elus täide läinud tõsiasjus nagu IIMS-i sündmustik eriti Suur-Britannia üle peetud võitluse ja õhusõja Blitz osas. 

Ettekuulutuse tunnistajana vahendanud koolikaaslane oli Murland de Grasse Evans, aka Muirland Evans — Harrow-kooli õpilane, kes tagantjärele meenutas vestluse üksikasju nt kirjas Churchilli pojale Randolphile 1950-ndi lõpus, kui too kirjutas isa ametlikku biograafiat. 

ESIMENE NÄGEMUS. Evans tsiteeris Churchilli umbes nii:

》Ma näen tohutuid muutusi tulemas praegu rahulikus maailmas; suuri vapustusi, kohutavaid võitlusi; kujuteldamatuid sõdu; ja ma ütlen sulle, et London on ohus – Londonit rünnatakse ja mina olen Londoni kaitsel väga silmapaistval kohal... See riik satub kuidagi tohutu sissetungi alla — millisel moel, ma ei tea — aga seda ma ütlen sulle, et mina juhin Londoni kaitset ja päästan nii pealinna kui impeeriumi katastroofist.《 Loole viitab ka mitu biograafiat, nagu Martin Gilberti, International Churchill Society jt eluloo-kirjutised.

TEINE NÄGEMUS. Detsembris 1931 ennustas Churchill ajakirjas The Strand Magazine poolsajandi taguseid — Fifty Years Hence — sündmusi AD 1981. Kõige hullem toonane oletus oli kommunismi doktriiniga sobilike, emba—kumba mõtlemisele või tööle spetsialiseerunud biorobotite loomine. 

》 Kas ei võiks kogu teaduse jõuga relvastet N Liit kooskõlas kõigi oma sihtidega leiutada ja luua rassi, mis on kohandet mehaanilisiks ülesandeiks ja millel pole muud mõtet peale kommunistlikule riigile allumise? Inimese praegune olemus on tugev ja vastupidav. See pillutab oma ande sädemeid ka kõige üllatavama paiga pimedamaisse nurka. Aga robotid, jah, võiksid kommunismi jubedate teooriatega sobida. Kommunistide filosoofias pole midagi, mis nende loomist takistaks.《

Ta järgis juba toona oleva TV ja traadita telefoni muutumist argilävimise vahendeiks ning kordas ka oma viie aasta tagust ennustust tuumaenergia kohta, millel puudus veel… 

》vaid sütik selle jõu vallandamiseks. 《 

KOLMAS NÄGEMUS. Pomm… 

》millesse on kogutud tuhandete tonnide püssirohu võimsus, et hävitada terve linn hetkega. 《 Sellist relva ennustas Churchill AD 1925. Tõeluseks sai see augustis 1945 Hiroshima ja Nagasaki pommitamisega USA poolt.

NELJAS NÄGEMUS. Lõpuks nõudis Churchill Fultoni kuulasa kõnes ÜRO relvastamist otsekohe rahvusvaheliste üksustega, k.a võimsa õhuväega, mis samal kümnendil, niisiis üsna ruttu ka teostus,¹ — tõsi küll osaliselt ehk lähemas väljavaates veel ilma õhuväe-üksusita, kuna 75 lennukiga ÜRO Humanitaarabi Lennuteenistus (UNHAS) kutsuti ellu alles poole sajandi pärast AD 2003.

Vanakuradi vanaemaga

Nad olid sama aastakäigu riigimehed

Winston Churchill (1874–1965) suri 90-aastaselt, samas kui Konstantin Päts elas 81 aastaseks (1874–1956) ning tänu panusele Eesti Vabadussõjas olid mõlemad vabadusristi sama klassi (VR I/1) kavalerid. 

VA KONSTANTIN Päts, kes juhtis EW-d seitsmel korral üle üheteist aasta ja on ajaloo valgusse jäänud praktilise meelega juhina, kes ikka ja jälle kerkis esile suurima häda tunnil. Tema jesuiitlik valmisolek tantsida kas või "vanakuradi vanaemaga", kui seda nõuavad Eesti huvid, on Pätsi enda väljendusel üldtuntud. Riigivanemana parlamendis valitsusliidust rääkides tsiteeris ta kord Bismarcki öeldes:

》… kui poliitika nõuab, siis võtan mina ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja löön temaga tantsu.

Jaan Lattik: Laske end siis vanakuradi vanaemaga laulatada! 

Konstantin Päts: Teid paneme laulatama, hr Lattik.

Jaan Lattik: Ei mina küll laulatama ei tule.《 IV Riigikogu 20. II 1931 stenogramm.

SIR WINSTON Leonard Spencer Churchill, kes sööritiitli sai valitsusjuhina 24. IV 1953, so alles oma teisel ja ühtlasi viimasel ametiajal, töötas tema-majesteedi-valitsus-kabinetis kokku kakskümmend üks aastat ja seejuures kaks korda ka peaministrina. Ja eks maitsnud Winstongi vangipõlve,¹ ent seda enne poliitkarjääri, veel ajakirjanikuna Buuri sõjas. Temagi oli antikommunist ja ÜK kogu võimuladvikus aastail 1918-20 Venemaa sündmustikku sekkumise peamine pooldaja. Ja kuigi kaal kummalgi erines, vaagisid mõlemad välispoliitikat võimutasakaalu-doktriini abil… Kuni 1940-ndini. Suurim erinevus oli inglase suursugune seisus, riigimehe-töö mängukõrgus ja mõistagi üleilmne mõju. Sest Churchill luges oma elu-ülesandeks Vaba maailma päästmist ja hoolitsust brittide ilmariigi ning seda võimalikult kauem säästva anglo-ameerika vendluse eest. 

PÜHAPÄEVAL, 22. VI 1941, olles Chequeris — Briti peaministrite puhkeresidentsis — sai Churchill sõnumi, mis muutis sootuks sõja kogu käsituse. Saksamaa sissetung Venemaale oli alanud. Oma 19-minutises raadiokõnes (audio) ütles Churchill tolsamal õhtul: 

》Keegi ei ole olnud nii järjekindel kommunismivastane kui mina viimatise 25 aasta kestel. Ma ei võta tagasi ainsatki sõna, mida selle kohta olen lausunud. Kuid kõik kahvatub vaatepildi ees, mis on avanemas nüüd. (…) Iga mees ja iga riik, kes võitleb natsismi vastu, leiab meie toetuse. Iga mees või riik, kes marsib Hitleri kõrval, on meie vaenlane.《

See tõotus tähendas AD 1941 Suur-Britanniale kohest vastu(a)stumist Hitleri välksõjaga Euroopas liitunud kümnekonnale maale, sest…

• Saksamaaga kõrvuti ründas N Liitu 22. juunil ka Rumeenia 

• Soome ühines sõjaga 26. juunil 

• Ungari 27. juunil 

• Albaania, Itaalia, Slovakkia kolmekesi korraga 30. juunil 

• Bulgaaria, Horvaatia, Soome, Taani ühinesid 25. novembril Kominterni-vastase paktiga… 

Suur-Britannia kuulutas 7. detsembril sõja Rumeeniale, Soomele ja Ungarile. 

》Kui Hitler ründab põrgut, siis vähim, mida ma teha saaksin, on heatahtlikult kuradi eest kosta alamkojas《 oli vastanud Winston 21. juuni õhtul oma erasekretäri küsimusele, et kas ei ole see tema, Churchilli kui põlise antikommunisti veendeiga vastuolus, kui ta N Venemaad Hitleri rünnaku puhul kavatseb abistada. 

Järgmisel päeva, 22. juuni õhtul just seda ta oma raadiokõnes lubaski. Kuid Churchill läks oma suhtluses põrguvürstiga Bismarckist kaugemale — tema sõlmis liidulepingu. Jossif Staliniga veetis ta oma järgnevast elust ligemale kolm nädalat, mis jaotusid viiele kohtumisele nii kahepoolseil läbirääkimisil kui ka laiemail konverentsidel. 

☭ ☭ ☭

SÕJASÕPRADE KOHTUMISED: 

• Moskva konverents 12.–17. VIII 1942 – Churchilli esimene kahepoolne kohtumine Staliniga keskendus teise rinde küsimusele. 

• Teherani konverents 28. XI – 1. XII 1943 – esimene "Suure kolmiku" kohtumine Franklin D Roosevelti osalusel. 

• Moskva konverents 9.–18. X 1944 – teine kahepoolne kohtumine, tuntud kui "protsendileping". 

• Jalta konverents 4.–11. II 1945) – teine kolmikkohtumine Roosevelti osalusel. 

• Potsdami konverents 17.–25. VII 1945. 

Konverents koodnime Bracelet all, mille aegu augusti keskel 1942 Churchill külastas ka Stalini suvilat ja kinkis talle kabinetiraadio.

Teisel Moskva konverentsil, mille koodnimeks oli Tolstoi, räägiti sõjajärgseist mõjualadest Ida-Euroopas ja Balkanil. Üritati nn protsendileppimust, kus Winston kirjutas paberile mõjuväljade jaotuse (nt N Liidule 90% Rumeenias, Suurbritanniale 90% Kreekas) ja Jossif lisas sellele või jättis lisamata heakskiidu märgi. 

Nende suhe oli pragmaatiline, kuid pingeline – Churchill ei usaldanud Stalinit, nagu näitab ka operatsiooni «Mõeldamatu» välmimine (millest võib lugeda allpool), ometi tekkis neil IIMS-aegsete kohtumiste käigus teatav ettevaatlik, aga siiski vastastikune austus. Nad pidasid ja nimetasidki teineteist võitluskaaslasiks. 

☭ ☭ ☭

PÕRGULIK FLIRT ei viinud Marlborough' hertsogide järeltulijat Winstonit õnneks hullarisse, nagu juhtus Konstantin Pätsiga juba Kurjuse impeeriumi looja lõugade vahel. Viimase üksnes otsene vangistuski (türmis/ vanglas/ vangilaagris, v.a asumine ja karistusmeditsiini rakendamine) tema vangistuste kõiki teadaolevaid faase — nii tsaari-, saksa kui ka sovetiaegu arvestades — kestis kokku kuni kuus aastat.²

Eestit tabanud sovetiokupatsiooni ühe järelmina määras punavõim president Pätsile pikalt kestva psühhiaatrilise sundravi. See tähendab, et Stalini senine vang viidi 24. III 1943 türmist üle sunniviisilisele ravile psühhoneuroloogia/ psühhiaatria-haiglais. Alul piirduti Kaasanis asuvate sundravi võimaldavate asutustega, seejärel viidi ta Čistopoli linna ikka samal Tatarimaal. 

Psühhiaatria poliitilist kuritarvitamist põhjendati sageli tõsiasjaga, et patsient Konstantin keeldus loobumast EW presidendi tiitlist. Nii nägi ta mitmesuguste sovetlike raviasutuste palatite lagesid oma viimsepäevani… Siiski ühe lühikese — Stalini surma järgse "rahvuslikuma" vaheajaga AD 1954 ka Eesti südames paiknevas Jämejala Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas (praeguses Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus) Ent kohaliku rahva tähelepanu ja eestlaste "palverännakute" sagenemise hirmus saatsid kohaliku nukurežiimi esindajad ta kiiresti tagasi N Liitu, kus Päts paigutati Kalinini (Tveri) oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse. Sääl kuuldustepärane "Eesti kuningas" 18. I 1956 ka suri. Kokku kestis Konstantin Pätsi "psühhiaatriline" kinnipidamine seega 12 aastat ja 10 kuud (24. III 1943 – 18. I 1956) 

☭ ☭ ☭

Paanika ja sarkasm

Kuidas briti ekspeaminister ameerika presidenti ehmatas

VANAD SÕBRAD. Winston S Churcill kirjutas oma ammusele Kanada sõbrale kolonel Frank W Clarke'ile 22. XI 1945:

President on palunud mul külastada Westminsteri Ülikooli [sic!] Missouris, mis on tema koduosariik, ja pidada kõne. Ta pakub ka enda kohaletulekut tutvustamaks mind. See esinemine saab olema ilmselt avalik ja märkimisväärselt tähtis… 

Samas kirjas Churchill palus ja kolonel Clarke võimaldaski talle elamist oma Florida maamajas Miami‐Beachi Põhjalahe teel.

Churchill saabus sinna kohe pärast oma Itaalia-puhkust poolteise kuu pärast. Floridas tegeles ta peamiselt maalimisega, mõneks korraks põigates ka naabrusse • Watsoni saarel kümnendi eest avat Papagoidžungli külastamiseks • ja Kuuba saarele sigarivaru täiendamiseks • samuti Miami ülikooli audoktoriks promoveerimise kõne pidama. 

Pärast sõja-aastaid ja kolme masendavat kuud 1945. aasta juuli üldvalimiste kaotuse järel oli Winston Churchill saanud kutse Westminsteri kolledži presidendilt Franc McCluerilt. Churchilli meeleolu kergitas viivitamata jah-vastust andma president Trumani kuulus kaassõna: 

See on imeline kool minu koduosariigis. Loodan, et saad sellega hakkama. Kui Sa tuled, tutvustan Sind.

CHURCHILLI USA-PUHKUS AD 1946… kestis 9 nädalat, USA pinnal viibimisega 14. jaanuarist 13. märtsini. Kuus nädalat mööduski aga peamiselt Lõuna-Floridas. Ja mis olekski Miamist parem enda turgutamiseks, energiaga laadimiseks ja selleks, et valmistada ette oma olulisim sõjajärgne kõne, millele ta pealkirjaks pani «Rahulõim», aga mida ingliskeelses ja mujalgi maailmas tuntakse üldiselt "raudse eesriide kõnena"! 

Miami päikeselised päevad mõjusid Churchillile tõepoolest hästi. Ta sõitis pealinna Washingtoni, et kohtuda president Trumaniga. Kaks suurt juhti koos saatjaskonnaga, k.a võõrustaja kolonel Clarke, sõitsid edasi rongiga Missourisse, kus Churchilli 5. III 1946 peetud kõne tõstis Fultoni maailmakaardile…

≫  ISEKIRI :  R a h u l õ i m  ≪

C h u r c h i l l i   F u l t o n i - k õ n e   e e s t i n d u s

HOIATUSNOOT MOSKVALE… President Truman vältis ÜK ekspeaministri kõne avalikku toetamist nädalaid. Ta eelistas ära oodata kodumaise reaktsiooni. Võiks öelda, et presidenti tabas paanika, sest ka ase-välisministril Dean Achesonil keelas ta osalemast Churchilli vastuvõtul nädal pärast Fultoni kõnepidamist, et mitte muljet jätta justkui kiidaks Valge Maja takka ÜK ekspeaministri Fultonis väljendet seisukohtadele… 

«CHURCHILLI TUUR» Cyrus Cotton Hungerfordi pilapilt, mis kaunistas kõnepidamiskohast üle tuhande kilomeetri eemal Pittsburgis ilmuva Post-Gazette'i juhtkirja juba järgmise päeva, 6. III 1946 hommikul.

Eraviisil kirjutas Truman Stalinile omakäelise läkituse kutsega samuti kõnereisiga USA-d külastada, lubades ühtlasi sarnast kohtlemist, nagu see Trumani poolt oli osaks saanud Churchillile… Mitte kellelgi ei olnud küll usku, et selline reis võiks saada ka teoks. 

Churchill pälvis tasapisi USA-s, kus suhtumine N Liitu karmistus, oma kõne eest laialdase, nii pahema kui parema tiiva heakskiidu. Ameerika ajakirjandus ei kujutanud Stalinit lõpuks enam tolle sama headust kehastva Joe-onuna, nagu tihtilugu hiljutise sõja ajal juhtus. Aga alles aprillis 1946, seejärel kui enamik USA ajalehti juba oli ilmutanud poolehoidu Churchillile, söandas seostada Fultoni-kõnega end avalikult ka USA president… 

KUUS AASTAT HILJEM. President Truman ja peaminister Churchill 7. I 1952 Valge Maja ovaalkabinetis.

Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitilikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Rahulõim I

Ekspeaminister Winston Churchill 5. III 1946 Fultonis Westminster College'i kõnepuldis Harry Trumani, USA 33. presidendi ees

》President McCluer,¹ mu daamid ja härrad! Ameerika Ühendriigid seisavad praegu maailmavõimu tipus. See on Ameerika demokraatia ülev hetk. Sest võimujärjega kaasneb ka aukartustäratav vastutus tuleviku ees. Kui heita pilk ümbrusele – enda ümber vaadates on peale kohuse- ka ärevustunnet, et saavutatu tasemelt mitte allapoole langeda. Just nüüd on mõlema me riigi ees see selge ja särav võimalus, mille tõrjumise, eiramise või raiskulaskmise järelmiks oleks pikalt kestvad süüdistused. Läheb tarvis terve mõistuse järje- ja sihikindlust ning suurte otsustuste geniaalset lihtsust, mis valitseksid ja juhiksid inglise keelt kõnelevate rahvaste käitumist niisama hästi rahu ajal, nagu see juhtus sõjas. Ja me peame — ning usun, et suudamegi tõestada, et seisame võrdselt selle tõsise nõude kõrgusel.

President McCluer, kui Ameerika sõjaväelaste ees on tõsine olukord, kirjutavad nad oma direktiivi algusse sõnad "strateegiline üldkontseptsioon". Selles on tarmu, kuna see viib mõtteselgusele. Millise strateegilise üldkontseptsiooni siis täna välmima peaksime. Sel poleks muud sihti kui kõigi meeste ja naiste kodude ja perede turvalisus ja heaolu, kõigi maade vabadus ja edu. Ja siin räägin ma üliarvukaist elamuist või kortermajust, kus leivateenija keset õnnetust ja raskusi üritab säästa oma naist ja lapsi puudusest ning kasvatada perekonda kas Issanda hirmus või eetiliste arusaamade järgi, mil samuti on mõjus osa.

Nende lugematute kodude turvalisuse tagamiseks tuleb neid kaitsta kahe luidra röövli — sõja ning türannia — eest. Me kõik teame, mis kohutavasse segadusse paiskab tavalise pere sõjaneedus, kui see sööstab turja pere leivateenijale ja neile, kelle heaks ta töötab ja toimib. 

Kohutav vare kogu oma kadunud hiilgusega Euroopas, nagu suures osas Aasiaski piidlevad meid oma altkulmupilgul.

(●●●)

MÄRKUS

(1) Francis L McCluer (1896-1979) oli Winston S Churchilli Fultonisse kutsuja — Westminsteri kolledži tollane president.

Eesti ja Churchill

Winston Churchill suri viimse riigiteglasist vabadusristi (VR l/l) kavalerina 

Rist annetati talle Eesti Vabadussõjas osutet teenete eest eeskätt laevastiküksuse meile appisaatmisel. Eesti Vabadussõja ajal oli tema Suur-Britannia sõjaministriks. Küllap on hästi teada, kui suurt abi Ühendkuningriigi sõjalaevastik Eestile Vabadussõjas andis. Peale Winston Churchilli annetati Eesti vabadusristid veel 128-le Ühendkuningriigi alamale, samuti kuningas George V-le. 

Vabaduse Rist asutati Eesti Iseseisvuse väljakuulutamise esimesel aastapäeval — 24. II 1919, seega täna 107 aasta eest. 

VAPRAD BRITID. Juunist augustini 1919 toimusid Soome lahes strateegiliselt olulised lahingud eelkõige Briti laevastiku panusel. Sel oli otsustav roll Soome lahes tegutseva punalaevastiku pidurdamisel. Briti laevastik aitas Kroonlinnas baseeruvat punalaevastikku sulustada ja tõkestada selle edasipääsu Läänemerre. Nii tagati ka Eesti merekaitset ja põhjaranniku kindlustust. Punalaevastikult hõivatud laevu anti üle Eesti mereväele. 

Punalaevastiku lipulaevad, nagu allveelaevade baaslaev Pamjat' Azova ja soomuslaev Andrej Pervozvannyj, lasti põhja, miska VF-i laevastik siin oma jõulisuse kaotas ning mis omakorda soodustas Vabadussõja võidukäiku. 

Britid kaotasid neis merelahinguis üle 480 mehe surmaohvrina ja vangi langes vähemalt 250 — vt Eesti mereväe 23 langenu + 3 teadmata kadunuga võrdlemisi väheseid kaotusi Vabadussõjas!¹

Briti laevastikku juhtis admiral Sir Edwyn Alexander Sinclair, kes samuti kui Temakõrgeausus Georg V ja Churchillgi pälvis Eesti sõjaliste teenete kõrgeima autasu. Eesti Vabaduse Risti kavaleridest brittide mälestustahvel asub Pühavaimu kirikus Tallinnas. 

LAIDONER JA CHURCHILL. Eesti Vabadussõja aegne ülemjuhataja Johan Laidoner, kes oli sagedasti Eesti saadikuks Rahvasteliidu konverentsidel ja kes täitis vahel ka erakordseid diplomaatilisi ülesandeid, oli isiklikult tuttav Churchilliga. Ajakirjanik Voldemar Kurese (alias Fakt) päeviku järgi² jutustas tollase rahandusministri Churchilliga kohtumise järel kindral Laidoner talle järgmist: 

Aastal 1929, kui Laidoner käis Londonis meie sõjavõlgnevust korraldamas, kõneles ta sellest üht—teist huvitavat (…)

 》Käisin selles asjas ka Churchilli jutul, kes kohe hakkas (Ühendkuningriigi toonast peaministrit) Lloyd George’i manama ja ütles, et kui toda poleks olnud, siis oleksid üldse asjad — ka teie omad — palju paremad olnud. Ka oleks siis asja saanud sõjakäigust enamlaste vastu. Kui enamlased oleks kukutatud, lagunenuks ka Venemaa, ja demokraatlik Venemaa ei oleks kunagi saanud nii tugevaks kui enamlik praegu. Sama arvamust jagan ka mina, 《 lisas Laidoner.

Churchilli 25. VII 1950 avaldus:

》Mulle on Balti riikide pagulasilt saabunud nii palju kirju, et võimatu on kõigile isiklikult vastata. Läti, Leedu ja Eesti anastamise kümnes aastapäev N Liidu poolt on traagiline sõlmpunkt kõigi nende kolme maa rahvaile. Ma olen sügava liigutusega lugenud seal üha laieneva kommunistliku vaenamise ja massiküüditamiste kohta, mis on kommunistidele omane poliitika. Läti, Leedu ja Eesti on Ühendkuningriigis endiselt esindatud oma saadikute kaudu. Seda põhjusel, et Briti valitsus on keeldunud sovetiokupatsiooni juriidiliselt tunnustamast. Mäletavasti ei kõhelnud Suur-Britannia tunnustamast Baltimaid iseseisvate riikidena aastail 1918 ja 1919. Sõdade vahepeal on Balti riigid tõendanud oma tõsist usku demokraatiasse, nagu seda jagatakse siingi maal. Ma ootan päeva, mil need veetlevad riigid Läänemere ääres on võõrast anastusest taas vabad ja võivad asuda oma kohale iseseisvate demokraatlike ristiusu-tsivilisatsiooni maade seas. 

Winston S Churchill《 United Pressi teatel oli Churchill saanud läkitusi eesti ja balti rahvaste esindajailt üle tuhande, kuna eesti eksiilmeedia kinnitusel kirjutati sellest Balti riikide okupatsiooni 10. aastapäeva eel paljudele Lääne võimureile ka peale Churchilli. Eesti lehtedest avaldasid tema vastuse esimese ja teisena 2. augustil vastavalt Saksamaal ja Kanadas ilmuvad Eesti Post ja Meie Elu (tõmmisel) 

MÄRKUSED

(1) Vabadussõjas olid viimatisil andmeil Eesti + liitlaste militaarsed kaotused isiskkosseisu surmaohvreina 3400 (±1000) ehk ~10× väiksemad kui vastaspoolel.

(2) Voldemar Kurese 14. I 1929 päevikukanne. Siin tsit Fakt, Churchill ja Laidoner. VES 21. II 1957; vrd Fakt, Kui enamlus oleks kukutatud 1919. STE 30. VII 1954.

Rahulõim II

…

Kui kuri kavatsus või võimsate riikide vallutustung üle määratu ala käristab ribadeks tsivilisatsiooni raamistiku, siis satub reainimene ületamatute katsumuste ette. Temasuguse jaoks on kõik teisiti, puruks ja maatasa. Siin sel vaiksel pärastlõunal seistes värisen ma üksi mõttest, mis tegelikult juhtub miljonitega praegu või ajal, kui nälg maad varitseb. "Inimvalu hindamatut summat" — nagu seda nimetatud on — ei suuda kokku arvutada keegi. Meie ülim ülesanne ja kohus on kaitsta reainimese elamut uue sõjaõuduse ja viletsuse eest. Selles oleme kõik ühte meelt. 

Meie Ameerika-sõpradest sõjaväelased, pannud paika strateegilise üld-kontsepti ja arvutanud kokku olemasoleva ressursi, liiguvad alati järgmise sammu – nimelt meetodi juurde. Ka siin valitseb laia põhjaga leppimus. Maailma-organisatsioon eeskätt sõja ärahoidmise nimel on juba loodud. Juba toimib Rahvasteliidu järglane ÜRO koos USA otsustava panuse ja kõigega, mis seega kaasneb. Me peame tagama selle viljaka toime tegelikkuses, mitte mängult, toime läbi jõu, mitte sõnadevahu, et siit tõuseks tõeline rahutempel, mille seinu kunagi ehivad rahvaste kilbid, et see ei kujuneks kõigest juhikabiiniks Paabeli tornis. Enne kui loobume relvastumise tõotusist riigikaitseks, peame olema kindlad, et meie tempel on ajuliiva või soolauka asemel rajatud kaljule. 

Igaüks kel silmi, näeb et see tee meie ees saab olema samavõrra raske kui pikk, kuid koos vastu pidades, nagu kahes maailmasõjaski – kuid kahjuks mitte nende vahel – ei saa ma kahelda, et lõpuks saavutame ühise sihi. 

Mul on siiski selgepiiriline ja praktiline tegutsemiseede. Kohtud ja kohtunikud võivad olemas olla, aga ilma šerifi ja konstaablita nad toimida ei saa. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peab pakiliselt täiendama rahvusvaheliste relvajõududega. 

(●●●)

Rahulõim III

…

Teen ettepaneku, et kõiki suurvõime ja riike tuleks ärgitada eraldama oma õhuväe teatud osa maailma‐organisatsiooni teenistusse. Neid koolitaks ja valmistaks ette riik ise, kuid õhuväe-talituse kohustus roteeruks riigist riiki. Neil oleks oma maa, ent teistsuguste eraldusmärkidega vorm. Neil puuduks kohustus tegutseda oma riigi vastu, kuid muus osas juhiks neid maailma‐organisatsioon. See võiks alata tagasihoidlikul, ent ühes enesekindlusega tõusval tasemel. Soovisin sama asja saavutamist I maailmasõja järel ning usun siiralt, et see nüüd viivituseta teoks saab. 

Siiski, mu daamid ja härrad, oleks vale ja mõtlematu usaldada noid aatomipommi puutuvaid saladusi või kogemust, mida Ühendriigid, Suurbritannia ning Kanada praegu jagavad, maailma‐organisatsioonile, kui organisatsioon ise on veel lapsekingades. Oleks kuritegelik hullumeelsus tal ikka veel rahutus ja ühendamata maailmas isevoolu minna lasta. Ei keegi kuskil, mitte keegi üheski voodis ei ole selle pärast halvemini maganud, et too teadmine, toorained ja rakendusviis on seni suuresti ameeriklaste vallata. Ma ei usu, et võinuksime nii rahulikult magada, kui asjalood oleksid olnud teisipidi ja nood vahendid oleks ajutiselt monopoliseerinud mõni kommunistlik või neofašistlik riik. Üksi hirmust nonde ees piisanuks vaba demokraatliku maailma allutamiseks totalitaarsüsteemile, mille järelmina leeks kujutluspiire ületav šokk. 

Jumala tahtel nii ei läinud ja meil on aega vähemalt hingetõmbeks, et seada oma kodu korda enne, kui satume ohuga silmitsi. Ja siiski peame oma pingutusi säästmata evima piisavat ülevõimu mõjusate takistuste kehtestamiseks selle kasutamise või kasutamisega ähvardamise vastu teiste poolt. Ja lõppude-lõpuks, kui inimkonna olemuslik vendlus saavutab maailma‐organisatsioonis oma tõelise kehastuse ja väljenduse koos kõigi vajalike praktiliste tagatistega, usaldatakse too võimekus loomulikult maailma‐organisatsioonile. 

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia.

(●●●)

Rahulõim IV

…

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia. 

Me ei saa olla pimedad asjaolu suhtes, et üksikisiku vabadused, mida üle Ühendriikide ja Briti impeeriumi nautida saab, ei kehti reas riikides, millest mõned on väga võimsad. Neis riikides kontrollib reainimest kõikehõlmav politseivõim mitut moodi ja määral, mis on rängas vastuolus demokraatia iga põhimõttega. Riigivõimu teostab eelisõigustes partei ja poliitilise politsei vahendusel piiranguita diktaator või kildkond. Meie kohustuseks praegu, mil raskusi on niigi palju, ei ole jõuliselt sekkuda nende riikide siseasjusse, mida me sõjas vallutanud ei ole. Kuid me ei tohi kunagi loobuda julgel toonil kuulutamast vabaduse ja inimõiguste üllaid põhimõtteid, mis on ingliskeelse maailma ühine pärand ja mis on Magna Charta, Õiguste deklaratsiooni, Habeas Corpuse, vandekohtu ja inglise tavaõiguse kaudu kandunud oma kuulsaima väljendusena Ameerika Iseseisvuse deklaratsiooni. 

Kõik see tähendab, et iga riigi rahval on õigus ja neil peaks olema voli põhiseadusliku tegevuse, vabade ja piiranguita valimisil salajase hääletusega valida või muuta valitsusvormi, mille all nad elavad; et kehtiksid sõna- ja mõttevabadus; et kohtud, sõltumata täidesaatvast võimust ja erapooletult saaksid hallata seadusi, mille on pühitsenud valdava enamuse heakskiit või aeg ja tavad. Selline on vabaduse lipukiri, mis sobib peremärgiks igale kodule. Selline on Briti ja Ameerika rahvaste sõnum inimkonnale. Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega…

(●●●)