Rahulõim IX

…

Eelkõige tervitame või peaksime tervitama pidevaid, sagedasi ja tihenevaid kontakte vene ja meie rahvaste vahel üle Atlandi. Siiski on mu kohuseks — ega lepiks ju teiegi vähemaga — esitada Euroopa praegustest oludest selgeid tõsiasju.

Szczecinist Läänemerel Triesteni Adriaatikas on üle mandri langenud raudne eesriie. Selle taha jäävad Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja neid ümbritsev elanikkond asuvad ses — ma ei saa nimetada seda teisiti kui — sovetisfääris, ning Nõukogude mõju täiendab nende kõigi ühel või teisel moel väga Moskva-keskne ning mõnel juhul üha tugevnev ohjamine.

Ainult Ateena – surematute hiilgustega Kreeka on  briti, ameerika ja prantsuse järelevalve tõttu vaba otsustama oma tuleviku üle valimistel. Venemaa ülemvõimu alust Poola valitsust on julgustatud hõivama Saksamaalt õigustamatult suuri alu, kust miljoneid sakslasi nüüd ülekohtuselt ja uskumatus ulatuses välja tõrjutakse.

Komparteid, mis Euroopa idaosa kõigil mail olid väga väikesed, on kerkinud oma arvukust kaugelt ületava tähtsuse ja võimu juurde ning taotlevad kõikjal totalitaarset kontrolli. Pea alati jääb peale politseiriik ja tõelist demokraatiat seni pole kusagil peale Čehhoslovakkia. 

Türgi ja Iraan on Moskva ahistavate väidete ja surve tõttu mõlemad üdini ärevil ja häiritud. Berliinis on venelased üritanud oma okuptsioonitsoonis Saksamaal poolkommunistlikku parteid luua eeskätt saksa pahempoolsete juhtivtegelaste rühmitusi soosides. 

(●●●)

«Chruchill poliitilisest olukorrast» — lõik Fultonis nelja päeva eest peetud kõne ülevaatest Altenstadti (BRD Hesseni Liidumaa) DP-laagris tollal ilmunud Kauge Kodu Päevauudistes

Rahulõim X

…

Ameerika ja Briti armeed taandusid võitluste lõpuks mullu juunis läände — oma 150 miili sügavusele pea neljasajamiilisel rindel, jättes varasema kokkuleppe järgi meie liitlastele Venemaalt selle tohutu territooriumi, mille Lääne demokraatiad olid vallutanud. 

Kui Nõukogude valitsus nüüd püüab separaatselt oma aladel ehitada üles prokommunistlikku Saksamaad, tekitab see uusi tõsiseid raskusi USA ja Briti tsoonides ning laseb kaotanud saksa rahval end enampakkumisele panna N Liidu ja Lääne demokraatiate vahel. Mis ka järeldu neist tõsiasjust – ja seda need ilmselgelt on – siin pole kindlasti tegu tolle vaba Euroopaga, mille rajamise nimel me võitlesime. Samuti puudub siin püsiva rahu jaoks hädatarvilik pinnas.

Maailma turvalisus, mu daamid ja härrad, nõuab Euroopa uut ühtsust, kust püsivalt kõrvale jääda ei tohiks ükski rahvas. Just Euroopa tugevate põlisrahvaste tülid on ärgitanud üleilmseid sõdu me silme all või siis varem. Kaks korda oma eluajal oleme näinud Ühendriike, vastu oma tahtmist ja tavu, vastuseisu kiuste, mille jõudu oleks võimatu mitte hoomata — kaks korda oleme näinud vastupandamatut jõudu neid sõtta tõmbamas — õigel hetkel selleks, et õige asja eest võitu tagada, ehkki seda kohutavate tapatalgute ja hävingu hinnaga. Kaks korda on Ühendriikidel tulnud saata miljoneid oma noori mehi sõjateele üle Atlandi; aga nüüd võib sõja teele jääda iga rahvas, kus tahes hämaruse ja koidiku vahel ta ei eluneks. Kahtlemata peaksime töötama Euroopa ülima rahustamise teadlikul sihil ÜRO struktuuri ja põhikirjaga kooskõlas. See on suunaseadena minu meelest ülioluline.

Üle Euroopa ulatuva rudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi.

(●●●)

Rahulõim XI

… 

Üle Euroopa ulatuva rudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi. Itaalias on Kommunistlik Partei tõsiselt kimpus, olles sunnitud toetama kommunistliku koolitatusega marssal Tito nõudeid Itaalia endisele alale Aadria rannikul. Sellegipoolest on Itaalia tulevik kaalul. 

Keegi ei suudaks kujutleda uudetavat Euroopat tugeva Prantsusmaata. Kogu oma avaliku elu töötasin tugeva Prantsusmaa nimel ega kaotanud kunagi, isegi süngeimal tunnil usku tema hüveollu. Ma ei kaota usku nüüdki. Ent paljudes riikides, Venemaa piirest eemal ja üle ilma on loodud kommunistide viiendaid kolonne, kes tegutsevad  kommunistliku keskuse juhtnööridele täielikult alluvas ühtsuses. Peale Briti Rahvasteühenduse ja Ameerika Ühendriikide, kus kommunism on alles lapsekingades, seavad komparteid ehk viies kolonn kristliku tsivilisatsiooni kasvavate väljakutsete ja ohu ette. 

Need on nukrad teadvustust nõudvad tõsiasjad kõigi jaoks võidu lävel, mille saavutamist tiivustab nii suurepärane relvavendlus vabaduse ja demokraatia nimel; kuid peaksime olema väga rumalad, et neile mitte silma vaadata kuni aega veel on. 

Väljavaated on samuti murettekitavad Kaug-Idas ja eriti Mandžuurias. Jaltas sõlmitud leping, milles ma osalesin, oli Nõukogude Venemaale äärmiselt soodne, kuid see sõlmiti ajal, millal keegi ei saanud kinnitada, et sõda Saksamaaga ei veni üle 1945. aasta suve—sügise ja mil paremadki hinnangud ei võinud eeldada, et sõda Jaapaniga veel 18 kuud kestab pärast sõjalõppu Saksamaal. 

Teie siin maal olete kõik nii tublid Kaug-Ida asjatundjad ja nii pühendunud Hiina sõbrad, et mul ei ole vaja sealset olukorda selgitada. Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju.

(●●●)

Rahulõim XII

…

Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju. 

Olin Versailles'i leppimuse ajal minister ja sellal Suurbritannia delegatsiooni juhtinud härra Lloyd-George'i lähedane sõber. Ma polnud paljuga tehtust nõus, kuid mulje tollasest olukorrast püsib väga sügav ja mul on valus võrrelda seda praegusega. Tollal olid lootused suured ja kindlus piiritu, et sõdadega on lõpp ja Rahvasteliit saab kõikvõimsaks. Ma ei näe ega tunne aga sama meelekindlust ega isegi samu lootusi nüüdses rauges maailmas.

Teisalt, mu daamid ja härrad, tõrjun mõtte, et uus sõda on vältimatu või veelgi enam — juba ukse ees. Just selle tõttu — ja siin olen ma kindel — on me õnn endiselt meie kätes ja meil jagub jõudu tuleviku päästmiseks, mistap tunnen kohust nüüd, kui mul on avanenud juhus ja võimalus seda teha. — Ma ei usu, et Nõukogude Venemaa soovib sõda.  Sõja vilju maitsta ning oma võimu ja ideoloogia igavest laienemist nautida — seda küll.

Kuid täna siin, kuniks veel aega, peame arvestama sõja püsiva ennetamise ning vabaduse ja demokraatia tingimuste pakilise loomisega kõigil mail. Ei raskused ega ohud kao nende ees silmi sulgedes. Neid ei eemalda pelk ootus, mis saab edasi; neid ei eemalda ka lepituspoliitika. Vajalik on kokkulepe, ja mida pikemalt see edasi lükkub, seda raskemaks muutub selle saavutamine ja seda suuremaks saavad ähvardused. 

Selle põhjal, mida sõja ajal olen meie vene sõpradest liitlaste puhul täheldanud, on mul veendumus, et nad ei imetle midagi enim jõust.

(●●●)

Rahulõim XIII

…

Selle põhjal, milles meie vene sõbrad ja liitlased mind sõja käigus veensid, ei imetle nad midagi enim jõust. Ega ole neile midagi põlastusväärsemat nõrkusest, eriti sõjalisest nõrkusest. Sestap ei saa enam vanale võimutasakaalu-doktriinile toetuda. Me ei saa lubada endale võimalikku ääri—veeri tegutsemist, pakkudes kiusatust jõu proovilepanekuks. 

Kui Lääne demokraatiad ÜRO põhikirja printsiipe järgides ühtsed püsivad, siis oleks nende põhimõtete edendamisel tohutu mõju, mida vaevalt keegi kipuks rikkuma. Kui nad aga lõhestuvad või vääratavad oma kohustusi täites ja olulised aastad käest lasevad, võib kõik tõesti lõppeda katastroofiga. 

Kui ma viimati seda kõike ette nägin ning selle üle oma kaasmaalaste ja maailma ees häälekalt kurtsin – ei hoolinud keegi. Kuni 1933./1935. aastani saanuks Saksamaad teda tabanud kohutavast saatusest ning meid kõiki inimkonnale Hitleri poolt toodud kannatusist päästa. Ajaloos pole kunagi olnud sõda, mida õigeaegse tegutsemisega olnuks ära hoida lihtsam kui seesinane, mis äsja maailma nii ulatuslikult laastas. Selle võinuks minu arvates ära hoida ühegi lasuta ning Saksamaa oleks täna vägev, jõukas ja lugupeetud — aga keegi ei kuulanud ja ükshaaval neelas meid kõiki kohutav pööris. 

Kindlasti — mu daamid ja härrad, ütlen ma teile — ei tohi me lasta sel uuesti sündida. See on saavutatav just nüüd — aastal 1946 — läbi leppimuse Venemaaga igas punktis ÜRO üldjuhtimise all ja läbi pikkade rahuaastate heas läbisasmises Maailma-organitsiooni kaudu, mida toetatakse kogu ingliskeelse maailma vägevuse ja sidemeiga. Selline oleks mu lahendus, mida ma teile lugupidavalt oma kõnes pakun, pealkirjastades selle «Rahulõimeks».

(●●●)