Eesti ja raudrimp

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas "raudeesriide" mõiste konkreetse seose teatriga 

Raudkardin (või -eesriie) abstraheerus teatriväliseks kujundiks ja evis järsult sootuks teise sisu vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitililise terminina. Sama juhtus 'raudse eesriidega' 1930-ndi Eestis.

TULETÕKKEST PRIIUSE PÄRDEKS. Eks tulnudki ohvritega tulekahjusid XX sajandil tavalisemalt ette kinoteatris, selmet mõnes raudeesriidega ju pea kõikjal kohustuslikult varustet teatris. 

Peale eestikeelse 'raudse…' või 'raudeesriide' oli mõiste samasuguse, ülekantud tähendussisuga kasutuses ka nt — rumeenia (cortina de fier) — poola (żelazna kurtyna) — itaalia (cortina di ferro) — serbia (gvozdena zavesa) — rootsi (järnridån) — bulgaaria (želyazna zavesä) — jmt keeles ühe või paar kümnendit enne Fultonis leevat kõne. Eesti teabeväljas esineb piltlik 'vahesein' = 'eesriide'/'kardina' teisendina kui… 

》piirav, takistav tõke inimrühmade, ka üksikinimeste suhtlemises ja üksteisse suhtumises《 (EKSS, Ⅵ kd, lk 125) hiljemalt aastast 1937. 

Raudkardina/-eesriide/-rimba pruukimise näiteid eesti ajakirjanduses.

ENNE Ⅱ MAAILMASÕDA. Militaarkontekstis tähendas 'raudne eesriie' õhutõrje-võimekust — nt sarjas «Lendurina Hispaania kodusõjas» (Uus Eesti 18. Ⅲ 1937)

Samal ajal hakkas tähendusvälja gravitatsioon nihkuma poliitikasfääri. Nii täheldas EW välispoliitika sepistaja Ants Piip ühes oma senisest suuremat tähelepanu väärt kirjutises, et Inglismaa ehitab 'raudset vaheseina' —NB!—

》Läänemerest Mustamereni《

— so N Liidu ja Saksamaa vahel, ning mahitab raudse eesriide teket Saksamaa ja Doonau-ruumi vahel, nagu ta tänaseni pelimata nimemärgi A[nts] Terioja¹ all oma panoraamse haardega välispoliitilises vaatluses «Välisministrid sõidavad…» (Uudisleht 27. Ⅳ 1937 — vt tõmmist↑) sedastas.

TEISE MAAILMASÕJA AJAL kordus raudeesriie sõja-reportaažides sageli taas militaarse kujundina. Kuni AD 1944… 

Tervitades kirjandusliku koguteose Eesti Loomingu üllitamist, kirjutas Soomes ilmuva Malevlase peatoimetaja Eino Parikka oma lehe 8. augusti numbris: 

》Eesti Loomingu külgedelt on nüüd igal lugejal võimalus oma silmadega lugeda palju sellest, mis möödunud aastatel on olnud peidus nagu raudse eesriide taga.《

Kui siin poliitiline kontekst jääb veel pisut küsitavaks, siis seda juba vaevalt 5. detsembril EVL-i võitluslehe Rünnak tõlkekirjutises «Eksimused sõjas», mille autoriks oli Ⅲ Riigi propagandaboss dr Goebbels ise:

》Iga sõdiv maa elab tänapäeval nagu raudse eesriide taga, ja mitte ainult võitleva rinde saladused, vaid ka sama tähtsana esinev töötav kodumaa peavad vaenlasele nii kauaks kui võimalik saladuseks jääma.《

PÄRAST Ⅱ MAAILMASÕDA. Eesti Teataja juhtkirjanik kasutas "raudset eesriiet" rahvusvahelises kontekstis samuti 2½ nädalat enne Fultoni kõnepidamist, nimelt 16. Ⅱ 1946 pealkirja all «Nälg, Katk ja Surm». Otseselt Eesti võimukäsitlusse ilmus raudne eesriie aga hiljemalt augustis 1945 (kirjutises «Need, keda on unustatud» ajalehes Välis-Eesti 19. Ⅷ 1945, kus osundatakse dotsent Hendrik Sandbladi artiklit «De glömda» Göteborgs Handels- och Sjöfarts-tidningeni 8. augusti numbris) 

(Aja)kirjanik Arvo Mägi tõi samasse tähendusvälja sünonüümi 'raudrimp' septembris 1945 Rahvuspoliitilises Koguteoses «Vabariiklane» (Stockholm–Uppsala) Ja liitsõna "raudkardin" samas mõttes evitas kevadel 1946 eesti publitsist ja kirjanik Edgar Valter Saks («Pagulase seisund» ajalehes Välis-Eesti 9. Ⅵ 1946) ning kui viimane jäigi kasutusse peamiselt Vabas maailmas, siis anastatud Eesti avalikkuses rakendasid 'raudkardinat' sagedamini KGB varilehe Kodumaa kontrapropagandistid. 

RAUDKARDINA-TAGUNE SAJAND. Läinud sajakonna aasta kestel on 'raudeesriiet' ja selle sünonüüme üksi eesti ajakirjanduses korratud viisteist tuhat korda ehk läbilõikes korra üle päeva. Algul korrati neid eeskätt läänemail n-ö väliseestlaste avalikus suhtluses ja eksiilmeedias, tänaseks aga puudub sellise subjektsuse geopoliitiline ühisnimetaja.

Kahepoolse, sümmeetrilise Külma sõja avakümnendil osutus geopoliitilise eesriide metalsus niivõrd endastmõistetavaks, et vahel kadus selle eest isegi 'raudse' lisand. Nii sõnas suvel 1955 Ameerika Hääle (VoA) kaudu vabadustungi õhutamiseks Eesti (NSV) noorsoo poole pöördudes sellal Rootsis paiknev EW diplomaat Aksel Linkhorst: 

》Praegu aitab meid kauge õhusild [loe: rahvusvaheline raadiosaade] mõne killukese edasi kanda neist soovidest ja püüdlustest, mille pärast mõlemal pool lahutavat eesriiet muret tunneme.《 (VoA 20.6.1955)

Argiomaseks sai teabe-/liikumis-vabadust tõkestava "raudse eesriide" poliittermin eesti avalikus tekstis 1950-ndil ning kippus taanduma pärast Kariibi kriisi AD 1962, mida peetaksegi Külma-sõja-aja tipuks. Tollal mitmekesistas 'raudse eesriide' sõnapruuki senisest sagedamini teisendsõna 'raudkardin' (aastal 1962 ainuüksi trükiajakirjanduses 110×) või muud sünonüümid nagu 'raudrimp', mille tihedam kasutus jäi ajavahemikku 1973-90 ja kodumandriks sugenes Ameerika. 

Õigupoolest soovitatigi just raudrimpa 1940-ndil rakendada poliitilises tähenduses raudkardina ja -eesriide asemel.²

Kummati kukkus 'raudeesriide' ja kõigi selle teisendsõnade tarvitamine mõõna 1980-ndil, mil seda eestikeelsest tekstist võis lugeda või kuulda keskmiselt kõigest korra nädalas. Külma sõja sümmeetriline faas polnud siis veel lõppenudki… 

Mõiste naasis ajakirjanduslikku käibesse ja seda üllatava massiivsusega miskipärast aga aastail 2017-22, kui see äkitselt taas sama argine oli kui Külma sõja kõrgajal. Ja enamgi, raudeesriie — õigemini selle naasmise võimalus / ohumärgid / mälestus sellest — ilmutas end ka pühapäeviti ehk tinglikult ametlikes pidukõnedes, kuna läbilõikes kasutati mõistet siis suisa 350× aastas. 

Kas seda ärgitasid aina päevakajalisemad moskoviitlik reministsents 土 RU-võimurite retooriline agressiivsus 士 AD 2014 alanud RU⚔️UKR-i kineetiline konflikt? Nood loogilisena tunduvad oletused kummutab aga sisueritlus, mis kinnitab 'raudrimba' või selle teisendsõnade esinemist peamiselt (ı.) lähiajalugu, (ıı.) kunsti jms loomevaldu puudutavais (kon)tekstides. 

«Auk raudses eesriides» Viljo Anslani raamat (Paide, 1996, 288lk) on (post)sovetliku—marinistliku belletristika näide

Kaasa on aidanud ridamisi käesoleva sajandi teisel ja kolmandal kümnendil eesti keeles ilmunud raamatuid, millest oma tosin kannabki raudrimbale viitavat pealkirja. Ent otsa tegid lahti AD 1993 memuaarid «Raudeesriide taga» Eino Baskinilt (koostaja Margo Visnap, ilmumiskoht Pärnu ja 358lk-d pehmete kaante vahel) 

Meenutuste vestja enda sõnul oli pealkirjas mõeldud reaalset tuletõrje-eesriiet lava ja saali vahel, mis justkui jaotaks näitleja saatuse kunsti ja elu vahel kahte, kuid tähelepanelik lugeja nägi kujundi läbi: Baskinit ei lastud välismaale — hoiti kinni raudkardina taga. Ka lavastaja Mikk Mikiver oma menukas «Minekus» (TRA Draamateater, esietendus 21. II 1988, autor Rein Saluri) taastas lavastuse lõpuks raudeesriide kahemõttelisuse. Aga seda publik ei suutnud või ei tahtnud enam hoomata. Ida—Lääne Külma sõja lõpus avanes nii siin kui mujalgi "raudrimba" depolitiseerimise võimalus — ent midagi sellist ei juhtunud. 

MÄRKUSED

(1) Varjunime A. Terioja kasutas osundet kirjutise all teenekas poliitik ja diplomaat Ants Piip (1884-1942) Piip peatus Uudislehe reisikirjades korduvalt üsna mitmel talle ka muidu nii meelepärasel teemal, nagu välispoliitika, rahvaste erinev demokraatlikkus või maareform (Čehhoslovakkia võrdleval näitel Eestiga) Samuti peegeldus sest Piešt'ani kuurordist A[nts] Terioja nime all Uudislehele läkitet sarjas autorile omast armastust maksiimide, talupoegade ja naiseilu vastu. Vt Raudse eesriide sepistaja Ants Piip.

(2) Nii soovitas teiste seas nt keele-Aavik: 

》[R]imp (rimba) — eesriie: udurimp takistas kaugemale nägemast; raudrimp eraldab Lääne-Euroopat Ida-Euroopast."《 Johannes Aavik, Uusi sõnu. Eesti Post, 22.4.1949.

Rahulõim IX

…

Eelkõige tervitame või peaksime tervitama pidevaid, sagedasi ja tihenevaid kontakte vene ja meie rahvaste vahel üle Atlandi. Siiski on mu kohuseks — ega lepiks ju teiegi vähemaga — esitada Euroopa praegustest oludest selgeid tõsiasju.

Szczecinist Läänemerel Triesteni Adriaatikas on üle mandri langenud raudne eesriie. Selle taha jäävad Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja neid ümbritsev elanikkond asuvad ses — ma ei saa nimetada seda teisiti kui — sovetisfääris, ning Nõukogude mõju täiendab nende kõigi ühel või teisel moel väga Moskva-keskne ning mõnel juhul üha tugevnev ohjamine.

Ainult Ateena – surematute hiilgustega Kreeka on  briti, ameerika ja prantsuse järelevalve tõttu vaba otsustama oma tuleviku üle valimistel. Venemaa ülemvõimu alust Poola valitsust on julgustatud hõivama Saksamaalt õigustamatult suuri alu, kust miljoneid sakslasi nüüd ülekohtuselt ja uskumatus ulatuses välja tõrjutakse.

Komparteid, mis Euroopa idaosa kõigil mail olid väga väikesed, on kerkinud oma arvukust kaugelt ületava tähtsuse ja võimu juurde ning taotlevad kõikjal totalitaarset kontrolli. Pea alati jääb peale politseiriik ja tõelist demokraatiat seni pole kusagil peale Čehhoslovakkia. 

Türgi ja Iraan on Moskva ahistavate väidete ja surve tõttu mõlemad üdini ärevil ja häiritud. Berliinis on venelased üritanud oma okuptsioonitsoonis Saksamaal poolkommunistlikku parteid luua eeskätt saksa pahempoolsete juhtivtegelaste rühmitusi soosides. 

(●●●)

«Chruchill poliitilisest olukorrast» — lõik Fultonis nelja päeva eest peetud kõne ülevaatest Altenstadti (BRD Hesseni Liidumaa) DP-laagris tollal ilmunud Kauge Kodu Päevauudistes

Rahulõim X

…

Ameerika ja Briti armeed taandusid võitluste lõpuks mullu juunis läände — oma 150 miili sügavusele pea neljasajamiilisel rindel, jättes varasema kokkuleppe järgi meie liitlastele Venemaalt selle tohutu territooriumi, mille Lääne demokraatiad olid vallutanud. 

Kui Nõukogude valitsus nüüd püüab separaatselt oma aladel ehitada üles prokommunistlikku Saksamaad, tekitab see uusi tõsiseid raskusi USA ja Briti tsoonides ning laseb kaotanud saksa rahval end enampakkumisele panna N Liidu ja Lääne demokraatiate vahel. Mis ka järeldu neist tõsiasjust – ja seda need ilmselgelt on – siin pole kindlasti tegu tolle vaba Euroopaga, mille rajamise nimel me võitlesime. Samuti puudub siin püsiva rahu jaoks hädatarvilik pinnas.

Maailma turvalisus, mu daamid ja härrad, nõuab Euroopa uut ühtsust, kust püsivalt kõrvale jääda ei tohiks ükski rahvas. Just Euroopa tugevate põlisrahvaste tülid on ärgitanud üleilmseid sõdu me silme all või siis varem. Kaks korda oma eluajal oleme näinud Ühendriike, vastu oma tahtmist ja tavu, vastuseisu kiuste, mille jõudu oleks võimatu mitte hoomata — kaks korda oleme näinud vastupandamatut jõudu neid sõtta tõmbamas — õigel hetkel selleks, et õige asja eest võitu tagada, ehkki seda kohutavate tapatalgute ja hävingu hinnaga. Kaks korda on Ühendriikidel tulnud saata miljoneid oma noori mehi sõjateele üle Atlandi; aga nüüd võib sõja teele jääda iga rahvas, kus tahes hämaruse ja koidiku vahel ta ei eluneks. Kahtlemata peaksime töötama Euroopa ülima rahustamise teadlikul sihil ÜRO struktuuri ja põhikirjaga kooskõlas. See on suunaseadena minu meelest ülioluline.

Üle Euroopa ulatuva rudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi.

(●●●)

Rahulõim XI

… 

Üle Euroopa ulatuva rudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi. Itaalias on Kommunistlik Partei tõsiselt kimpus, olles sunnitud toetama kommunistliku koolitatusega marssal Tito nõudeid Itaalia endisele alale Aadria rannikul. Sellegipoolest on Itaalia tulevik kaalul. 

Keegi ei suudaks kujutleda uudetavat Euroopat tugeva Prantsusmaata. Kogu oma avaliku elu töötasin tugeva Prantsusmaa nimel ega kaotanud kunagi, isegi süngeimal tunnil usku tema hüveollu. Ma ei kaota usku nüüdki. Ent paljudes riikides, Venemaa piirest eemal ja üle ilma on loodud kommunistide viiendaid kolonne, kes tegutsevad  kommunistliku keskuse juhtnööridele täielikult alluvas ühtsuses. Peale Briti Rahvasteühenduse ja Ameerika Ühendriikide, kus kommunism on alles lapsekingades, seavad komparteid ehk viies kolonn kristliku tsivilisatsiooni kasvavate väljakutsete ja ohu ette. 

Need on nukrad teadvustust nõudvad tõsiasjad kõigi jaoks võidu lävel, mille saavutamist tiivustab nii suurepärane relvavendlus vabaduse ja demokraatia nimel; kuid peaksime olema väga rumalad, et neile mitte silma vaadata kuni aega veel on. 

Väljavaated on samuti murettekitavad Kaug-Idas ja eriti Mandžuurias. Jaltas sõlmitud leping, milles ma osalesin, oli Nõukogude Venemaale äärmiselt soodne, kuid see sõlmiti ajal, millal keegi ei saanud kinnitada, et sõda Saksamaaga ei veni üle 1945. aasta suve—sügise ja mil paremadki hinnangud ei võinud eeldada, et sõda Jaapaniga veel 18 kuud kestab pärast sõjalõppu Saksamaal. 

Teie siin maal olete kõik nii tublid Kaug-Ida asjatundjad ja nii pühendunud Hiina sõbrad, et mul ei ole vaja sealset olukorda selgitada. Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju.

(●●●)

Rahulõim XII

…

Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju. 

Olin Versailles'i leppimuse ajal minister ja sellal Suurbritannia delegatsiooni juhtinud härra Lloyd-George'i lähedane sõber. Ma polnud paljuga tehtust nõus, kuid mulje tollasest olukorrast püsib väga sügav ja mul on valus võrrelda seda praegusega. Tollal olid lootused suured ja kindlus piiritu, et sõdadega on lõpp ja Rahvasteliit saab kõikvõimsaks. Ma ei näe ega tunne aga sama meelekindlust ega isegi samu lootusi nüüdses rauges maailmas.

Teisalt, mu daamid ja härrad, tõrjun mõtte, et uus sõda on vältimatu või veelgi enam — juba ukse ees. Just selle tõttu — ja siin olen ma kindel — on me õnn endiselt meie kätes ja meil jagub jõudu tuleviku päästmiseks, mistap tunnen kohust nüüd, kui mul on avanenud juhus ja võimalus seda teha. — Ma ei usu, et Nõukogude Venemaa soovib sõda.  Sõja vilju maitsta ning oma võimu ja ideoloogia igavest laienemist nautida — seda küll.

Kuid täna siin, kuniks veel aega, peame arvestama sõja püsiva ennetamise ning vabaduse ja demokraatia tingimuste pakilise loomisega kõigil mail. Ei raskused ega ohud kao nende ees silmi sulgedes. Neid ei eemalda pelk ootus, mis saab edasi; neid ei eemalda ka lepituspoliitika. Vajalik on kokkulepe, ja mida pikemalt see edasi lükkub, seda raskemaks muutub selle saavutamine ja seda suuremaks saavad ähvardused. 

Selle põhjal, mida sõja ajal olen meie vene sõpradest liitlaste puhul täheldanud, on mul veendumus, et nad ei imetle midagi enim jõust.

(●●●)

Rahulõim XIII

…

Selle põhjal, milles meie vene sõbrad ja liitlased mind sõja käigus veensid, ei imetle nad midagi enim jõust. Ega ole neile midagi põlastusväärsemat nõrkusest, eriti sõjalisest nõrkusest. Sestap ei saa enam vanale võimutasakaalu-doktriinile toetuda. Me ei saa lubada endale võimalikku ääri—veeri tegutsemist, pakkudes kiusatust jõu proovilepanekuks. 

Kui Lääne demokraatiad ÜRO põhikirja printsiipe järgides ühtsed püsivad, siis oleks nende põhimõtete edendamisel tohutu mõju, mida vaevalt keegi kipuks rikkuma. Kui nad aga lõhestuvad või vääratavad oma kohustusi täites ja olulised aastad käest lasevad, võib kõik tõesti lõppeda katastroofiga. 

Kui ma viimati seda kõike ette nägin ning selle üle oma kaasmaalaste ja maailma ees häälekalt kurtsin – ei hoolinud keegi. Kuni 1933./1935. aastani saanuks Saksamaad teda tabanud kohutavast saatusest ning meid kõiki inimkonnale Hitleri poolt toodud kannatusist päästa. Ajaloos pole kunagi olnud sõda, mida õigeaegse tegutsemisega olnuks ära hoida lihtsam kui seesinane, mis äsja maailma nii ulatuslikult laastas. Selle võinuks minu arvates ära hoida ühegi lasuta ning Saksamaa oleks täna vägev, jõukas ja lugupeetud — aga keegi ei kuulanud ja ükshaaval neelas meid kõiki kohutav pööris. 

Kindlasti — mu daamid ja härrad, ütlen ma teile — ei tohi me lasta sel uuesti sündida. See on saavutatav just nüüd — aastal 1946 — läbi leppimuse Venemaaga igas punktis ÜRO üldjuhtimise all ja läbi pikkade rahuaastate heas läbisasmises Maailma-organitsiooni kaudu, mida toetatakse kogu ingliskeelse maailma vägevuse ja sidemeiga. Selline oleks mu lahendus, mida ma teile lugupidavalt oma kõnes pakun, pealkirjastades selle «Rahulõimeks».

(●●●)

Rahulõim XIV

Winston Churchilli kõne kuulajaskond Westminsteri kolledži võimlas

… 

Selline oleks mu lahendus, mida ma teile lugupidavalt oma kõnes pakun, pealkirjastades selle «Rahulõimeks».

Ärge alahinnake Briti impeeriumi püsivat jõudu. Meie saare elanikkonna 46 miljonit ähvardas ilmajätt toiduvarudest, millest suutsime sõja ajalgi toota vaid poole, ning pärast kuut ägedate heitluste aastat üritame raskustega rinda pistes taastada oma tööstust ja kaubavahetust. On väär arvata, et me neid süngeid aegu ei suuda enam ületada nagu oma surmaheitluse hiilgeaastail. Ei maksa arvata, et poolsajandi pärast 70 või 80 miljonit britti ei suuda üleilma ühte hoida, et kaitsta tavu, eluviisi ja sihte, mis on omased niihästi teile kui meile. 

Kui liidame ingliskeelse Rahvasteühenduse elanikkonna Ühendriikide omaga igakülgseks koostööks õhus, merel ja üle ilma, nii teaduse, tööstuse kui ka moraalse jõu alal, siis ei kõiguta enam miski habrast võimutasakaalu ambitsiooni- või seiklusjanulise katsumuse ees. Vastupidi, see on julgeoleku vääramatu tagatis. Juhul kui me ausalt ÜRO põhikirja järgime ja liigume edasi rahuliku ja tasakaaluka jõuna, taotlemata kellegi maad, varandust ega õigust inimmõtete kontrolliks; kui ühendada brittide kogu vaimne ning aineline jõud ja tõekspidsmised teie omadega vennalikku liitu, siis kirgastub tulevik meile selge peateena mitte üksnes meie, vaid kõikide jaoks, mitte üksi tänaseks, vaid sajandiks. 

(●)