Rahulõim II

…

Kui kuri kavatsus või võimsate riikide vallutustung üle määratu ala käristab tsivilisatsiooni raamistiku ribadeks, seisab reainimene ületamatute katsumuste ees. Temasuguse jaoks on kõik teisiti, puruks ja maatasa. Siin sel vaiksel pärastlõunal seistes värisen ma üksi mõttest, mis tegelikult juhtub miljonitega praegu või ajal, kui nälg maad varitseb. "Inimvalu hindamatut summat" — nagu seda nimetatud on — ei suuda kokku arvutada keegi. Meie ülim ülesanne ja kohus on kaitsta reainimese elamut uue sõjaõuduse ja viletsuse eest. Selles oleme kõik ühte meelt. 

Meie Ameerika sõpradest sõjaväelased, kuulutanud välja üldise julgeoleku-strateegia ja arvutanud kokku olemasolevad ressursid, liiguvad alati järgmise sammu – nimelt meetodi juurde. Ka siin valitseb laia põhjaga leppimus. Maailma-organisatsioon eeskätt sõja ärahoidmise nimel on juba loodud. Juba toimib Rahvasteliidu järglane ÜRO koos USA otsustava panuse ja kõigega, mis seega kaasneb. Me peame tagama selle viljaka toime tegelikkuses, mitte mängult, toime läbi jõu, mitte sõnadevahu, et siit tõuseks tõeline rahutempel, mille seinu kunagi ehivad rahvaste kilbid, et see ei kujuneks kõigest juhikabiiniks Paabeli tornis. Enne kui loobume relvastumise tõotusist riigikaitseks, peame olema kindlad, et meie tempel on ajuliiva või soolauka asemel rajatud kaljule. 

Igaüks kel silmi, näeb et see tee meie ees saab olema samavõrra raske kui pikk, kuid koos vastu pidades, nagu kahes maailmasõjaski – kuid kahjuks mitte nende vahel – ei saa ma kahelda, et lõpuks saavutame ühise sihi. 

Mul on siiski selgepiiriline ja praktiline tegutsemiseede. Kohtud ja kohtunikud võivad olemas olla, aga ilma šerifi ja konstaablita nad toimida ei saa. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peab pakiliselt täiendama rahvusvaheliste relvajõududega. 

(●●●)

Rahulõim III

…

Teen ettepaneku, et kõiki suurvõime ja riike tuleks ärgitada eraldama oma õhuväe teatud osa maailma‐organisatsiooni teenistusse. Neid koolitaks ja valmistaks ette riik ise, kuid õhuväe-talituse kohustus roteeruks riigist riiki. Neil oleks oma maa, ent teistsuguste eraldusmärkidega vorm. Neil puuduks kohustus tegutseda oma riigi vastu, kuid muus osas juhiks neid maailma‐organisatsioon. See võiks alata tagasihoidlikul, ent ühes enesekindlusega tõusval tasemel. Soovisin sama asja saavutamist I maailmasõja järel ning usun siiralt, et see nüüd viivituseta teoks saab. 

Siiski, mu daamid ja härrad, oleks vale ja mõtlematu usaldada noid aatomipommi puutuvaid saladusi või kogemust, mida Ühendriigid, Suurbritannia ning Kanada praegu jagavad, maailma‐organisatsioonile, kui organisatsioon ise on veel lapsekingades. Oleks kuritegelik hullumeelsus tal ikka veel rahutus ja ühendamata maailmas isevoolu minna lasta. Ei keegi kuskil, mitte keegi üheski voodis ei ole selle pärast halvemini maganud, et too teadmine, toorained ja rakendusviis on seni suuresti ameeriklaste vallata. Ma ei usu, et võinuksime nii rahulikult magada, kui asjalood oleksid olnud teisipidi ja nood vahendid oleks ajutiselt monopoliseerinud mõni kommunistlik või neofašistlik riik. Üksi hirmust nonde ees piisanuks vaba demokraatliku maailma allutamiseks totalitaarsüsteemile, mille järelmina leeks kujutluspiire ületav šokk. 

Jumala tahtel nii ei läinud ja meil on aega vähemalt hingetõmbeks, et seada oma kodu korda enne, kui satume ohuga silmitsi. Ja siiski peame oma pingutusi säästmata evima piisavat ülevõimu mõjusate takistuste kehtestamiseks selle kasutamise või kasutamisega ähvardamise vastu teiste poolt. Ja lõppude-lõpuks, kui inimkonna olemuslik vendlus saavutab maailma‐organisatsioonis oma tõelise kehastuse ja väljenduse koos kõigi vajalike praktiliste tagatistega, usaldatakse too võimekus loomulikult maailma‐organisatsioonile. 

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia.

(●●●)

Rahulõim IV

…

Nüüd jõuan teiseni neist kahest röövlist, teise ohuni, mis reainimest ja ta elamut ähvardab — ja selleks on türannia. 

Me ei saa olla pimedad asjaolu suhtes, et üksikisiku vabadused, mida üle Ühendriikide ja Briti impeeriumi nautida saab, ei kehti reas riikides, millest mõned on väga võimsad. Neis riikides kontrollib reainimest kõikehõlmav politseivõim mitut moodi ja määral, mis on rängas vastuolus demokraatia iga põhimõttega. Riigivõimu teostab eelisõigustes partei ja poliitilise politsei vahendusel piiranguita diktaator või kildkond. Meie kohustuseks praegu, mil raskusi on niigi palju, ei ole jõuliselt sekkuda nende riikide siseasjusse, mida me sõjas vallutanud ei ole. Kuid me ei tohi kunagi loobuda julgel toonil kuulutamast vabaduse ja inimõiguste üllaid põhimõtteid, mis on ingliskeelse maailma ühine pärand ja mis on Magna Charta, Õiguste deklaratsiooni, Habeas Corpuse, vandekohtu ja inglise tavaõiguse kaudu kandunud oma kuulsaima väljendusena Ameerika Iseseisvuse deklaratsiooni. 

Kõik see tähendab, et iga riigi rahval on õigus ja neil peaks olema voli põhiseadusliku tegevuse, vabade ja piiranguita valimisil salajase hääletusega valida või muuta valitsusvormi, mille all nad elavad; et kehtiksid sõna- ja mõttevabadus; et kohtud, sõltumata täidesaatvast võimust ja erapooletult saaksid hallata seadusi, mille on pühitsenud valdava enamuse heakskiit või aeg ja tavad. Selline on vabaduse lipukiri, mis sobib peremärgiks igale kodule. Selline on Briti ja Ameerika rahvaste sõnum inimkonnale. Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega…

(●●●)

Rahulõim V

Sir Winston Leonard Spencer Churchill 5. III 1946 Fultonis

…

Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega ja käitugem oma kuulutuste kohaselt. Kuigi olen juba välja toonud kaks suurt lihtsa inimese kodu ähvardavat ohtu, milleks on sõda ja türannia, ei ole ma veel rääkinud vaesusest ega puudusest, mis on paljudest muredest valdavamad. Aga sõja- ning türanniaohu eemaldanud, ei ole enam kahtlustki teaduse ja koostöö võimes pakkuda sõja vaheda kooli läbinud maailmale lähiaastail, kindlasti ka järgmisi aastakümneil niisugust ainelise heaolu laienemist, mis ületab senise inimkogemuse. 

Käesoleval kurval ja hiigematval hetkel oleme vajunud nälga ja hädaorgu oma tohutu tapluse tagajärjel; ent see läheb mööda ja möödub ruttu, ning vaevalt leidub põhjust peale inimliku rumaluse või alatu roima, mis segaks külluse ajastu avamist ja nautimist kõigile rahvastele. Olen tihti kasutanud õpetlikke sõnu, mida 50 aasta eest kuulsin suure iiri-ameerika kõnemehe, oma sõbra härra Bourke Cockrani suust: "Kõigile piisab! Maa on helde ema, kes hoolitseb, et kõigil ta lastel on kõhud täis, kui nad vaid tema mulda harivad õigluses ja rahus." Ja selles, tundub mulle, oleme täielikult ühte meelt. 

Sel viisil meie strateegilise üldkontseptsiooni elluviimise rada järgides jõuangi oma siiasõidu põhjuseks olnud sõnumi tuumani. Ei sõja tõhus ennetus ega maailma-organsatsiooni tõus õnnestu ilma selleta, mida olen nimetanud inglise keelt kõnelevate rahvaste vennalikuks ühenduseks. See tähendab Briti Rahvasteühenduse ja impeeriumi erisuhet Ameerika Ühendriikidega.

(●●●)

Rahulõim VI

…

Daamid ja härrad, praegu pole sobiv aeg üldistusteks ja ma julgen olla täpne. Vennalik ühendus nõuab lisaks me kahe ülisuure, ent sarnase korraldusega ühiskonna süveneva sõpruse ja vastastikuse mõistmise ka isikliku suhtluse jätku sõjaliste nõunike vahel, mis viiks võimalike ohtude ühise seire, relvastuse ja õppuste ühtlustamise ning ohvitseride ja sõjakoolikadettide vahetuseni. Ühise julgeoleku nimel peaks kestma ka praeguste rajatiste kooskasutamine kõigis meie mere- ja õhuväebaasides, mis üle kogu maailma on kummagi riigi valduses. Nii kahekordistuks Ameerika mereväe ja õhuväe liikuvus; nii laieneks märksa Briti impeeriumi vägede haare; tuues kulutuste olulist säästu maailma rahunedes. Juba kasutamegi suurt hulka saari koos; lähitulevikus võiksime neid ühishaldusse usaldada rohkemgi. 

Ühendriikidel on juba alaline kaitseleping Kanada dominiooniga, mis on pühendunult seotud Briti Rahvasteühenduse ja impeeriumiga. See leping on sisukam paljudest, mida sõlmitakse tihti vormiliste liitude alusel. See põhimõte tuleks Briti Rahvasteühenduse kõigil liikmeil viia täieliku vastastikkuseni.

Seega, mis iganes juhtub, ja just seetõttu, peaksime kindlustama ise oma suutlikkuse koos töötada kõrgete ja lihtsate eesmärkide nimel, mis on meile kallid ega too kellelegi halba. Lõpuks võib leeda – ma usun, et leebki ühise kodakondsuse põhimõte, kuid me võime jätta selle rahulikult juba saatuse hooleks, mille meie poole sirutuvaid käsi juba paljud selgelt näevad. 

Siiski on oluline endilt küsida, kas Ühendriikide ja Rahvasteühenduse erisuhe ei satuks vastuollu meie ustavusega maailma‐organisatsioonile. Vastan — vastupidi, see on ilmselt ainus viis, mis sel organisatsioonil omale täit tunnustust ja tugevust saavutada võimaldab.

Juba on olemas erisuhted Kanadaga, mida ma just mainisin, ning Ühendriikidel suhted Lõuna-Ameerika vabariikidega.

(●●●)

Rahulõim VII

Juba on olemas erisuhted Kanadaga, mida ma just mainisin, ning Ühendriikidel suhted Lõuna-Ameerika vabariikidega. Meilgi brittidel on 20-aastane koostöö- ja vastastikuse abistamise leping Nõukogude Venemaaga. Nõustun Suurbritannia välisministri hr Beviniga, et meie poolest võiks see leping vabalt kehtida ka 50 aastat. Meil ei ole muud sihti peale vastastikuse abi ja koostöö Venemaaga. 

Meil, brittidel on Portugaliga liit, mis ei ole katkenud 1384. aastast saati ja mis kriitilisel hetkel hiljutises sõjas vilja kandis. Ükski neist ei lähe vastuollu maailma‐leppe või –organisatsiooni üldhuvidega, vaid vastupidi, aitavad neile kaasa. 

《 Minu Isa hoones on eluasemeid palju. 》¹ 

Ühinenud Rahvaste liikmete eriühendused, mis ei suhtu  ühtegi teise riiki agressiivselt ja mille loomuses puudub vastuolu ÜRO põhikirjaga, on vaevalt kahjulikud, neist on kasu ja nad on minu arvates asendamatud. 

Kõnelesin varem, mu daamid ja härrad, Rahutemplist. Selle templi rajamisel tuleb osaleda töömehil kõigilt mailt. Kui kaks töömeest tunneb teineteist eriti hästi ja nad on vanad sõbrad, kui nad jagavad peresidemeid ja ühist "usku teineteise eesmärki, tulevikulootust ja leplikkust teineteise puuduste osas" – osundades mõne hüva rea hiljuti siin loetust – miks ei võiks nad ühise ülesandega sõprade ja partnereina töötada koos? Miks ei võiks nad oma tööriistu jagada ja suurendada seeläbi teineteise töövõimet? Tõepoolest, seda peavadki nad tegema, vastasel juhul ei saaks tempel valmis või variseks see kokku ehituse käigus ja me õppetunnid läheks luhta ning meil tuleks kolmat korda astuda sõjakooli, mis oleks võrreldamatult rängem sellest, kust äsja pääsesime.

Pimeduse ajastu võib naasta teaduse hiilgavail tiivul. Olgem valvsad! Aega võib olla napilt. 

(●●●)

MÄRKUS

(1) Johannese Evangeelium 14:2.

Rahulõim VIII

…

Pimeduse ajastu — kiviaeg võib naasta teaduse hiilgavail tiivul. Ja see, mis praegu külvab inimkonda üle lõpmata materiaalse õnnistusega, võib samuti kaasata täieliku hävingu. Olgem valvsad, ütlen ma, aega võib olla napilt. Me ei tohi endile lubada sündmuste triiviminekut. 

Kui saab teoks aga see vennalik ühendus, millist ma kirjeldasin, koos kogu tolle ilmse jõu ja julgeolekuga, mida mõlemad me riigid saaks sellest ammutada, siis hoolitsegem ka, et maailm sellest teaks ja see võiks oma osa etendada rahu aluste tagamisel ja stabiliseerimisel. Selline oleks arukas valik. Ennetamine on tõhusam ravist. 

Vari on langenud üle liitlaste viimatise võidu nii helgelt valgusküllase vaatemängu. Ei keegi ei tea ette, mida Nõukogude Venemaa ja selle rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon lähitulevikus kavatsevad või kus — ja kas üldse on nende laienevail kuulutuslikel sihiseadeil piire? 

Ma imetlen ja austan vaprat vene rahvast ja oma sõjaaja võitluskaaslast marssal Stalinit. Suurbritannia – ja usun ka siinne – sügav sümpaatia ning heatahtlikkus kõigi Venemaa rahvaste vastu püsib otsusekindlalt sõprussuhtes kõigi erimeelsuste ja vastustamise kiuste. Mõistame, et Venemaa peab oma läänepiire turvama Saksamaa agressiooni mistahes võimaluse kõrvaldamiseks. Tervitame Venemaad ta õiguspärasel kohal maailma juhtriikide seas. Tervitame tema lippu merel. Ja eelkõige peaksime tervitama pidevaid, sagedasi ja tihenevaid suhteid vene ja meie rahvaste vahel üle Atlandi. 

(●●●)