Raudkardin on punane

Tegelikul raudkardinal on niisiis pistmist vaid teatriga. Eestis hakati näitelavade raudse eesriide ehk tuletõkke-kardinaga varustamist nõudma aastail 1936-1939.

Samal ajal hakati seda terminit kasutama ka poliitikas. Nii evitat see…

• AD 1914, kui Belgia kuninganna Elisabeth kirjeldas väljendiga "raudkardin" poliitilist eraldatust Saksamaa ja Belgia vahel ilmasõja algul.

• AD 1918, kui Vene filosoof Vassili Rozanov märkis "raudse eesriide" (železnyj zanaves) apokalüptilist tähendust vene riigipöörde kontekstis.

• AD 1920, kui seda samas, ent palju elulisemas seoses esmakordselt ka inglise teabeläljas mainis Ethel Snowden oma reisiraamatus Through Bolshevik Russia (ek: «Enamlikul Venemaal» — London, 1920, 188lk) ja sedagi vaid korra (lk 32)

• AD 1923 seostas selle rootsi teabeväljas Puna-Venemaaga Per Emil Brusewitz reisiraamatuga Bakom Rysslands järnridå: På motorcykel Petrograd—Tiflis (ek «Vene raudeesriide taga: Mootorrattaga Petrogradist Tbilissi»)

• AD 1945, kui seda mõistet der Eiserne Vorhang oma IIMS-i päevikus ja juhtkirjas kasutas Paul Joseph Goebbels idarinde ja sovetliku eraldatuse kohta

Ka Winston Churchill kasutas väljendit juba 1945. aastal telegrammides president Trumanile nii sovetlike okupatsioonitsoonide kui ka rinde kohta ning populariseeris termini 1946. aasta Fultoni kõnes – seega juba pärast IIMS-i, kuigi lääneriigid ei võtnud seda koheselt ei tõsiasja ega endastmõistetavana.

≫ I S E K I R I : ⓵ legend ﹠ ⓻ müüti külmast sõjast≪
K Ü L M A S   S Õ J A S   P O L E   S Ü Ü D I   W I N S T O N

Poolteist aastat hiljem, 27. Ⅸ 1947 märkis Churchill oma Fultonis peetud raudeesriide-kõnele tagasi vaadates, et kui ta selle pidas, olid ameeriklased üllatunud — "tänaseks on olukord aga hoopis teine!" Tõsiasjaks, mis tingis USA valitsuse kiireid samme Moskva toetatava kommunismi pealetungi vastu, oli N Liidu agressioon ja intriigid oma naabermail, samuti katsed nõrgestada ÜRO-d vetoõiguse brutaalse kasutamisega. 

Raudse eesriide uueks tähenduseks algse tuletõkke asemel sai vabadustõke, mis läänelikus kujutluspildis kohe kuigi selget kuju ei võtnud, kui siis vaid ehk idapiiri okastraadina. Punavõimurid ikestasid termini aga oma kontrapropa ja agitka veelgi enam efemeersemate valede kütkesse. 

Andrei Ždanov: "Kuis kodanlikud poliitikud ja literaadid ka ei püüaks varjata oma rahvaste eest tõtt Nõukogude korra ja kultuuri saavutusist, kuis nad ka ei püüaks raudset eesriiet ette tõmmata tõele N Liidu kohta, et see ei saaks tungida välismaale, kuidas nad ka ei püüaks maha teha Nõukogude kultuuri tõelist kasvu ja hoogu — kõik nende katsed on mannetud." (Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta parteiaktiivi ja kirjanike koosolekuil. Postimees, 26. Ⅸ 1946)

IDATOTLITARISMI SÜMBOL. Kuigi punast ideoloogiat kandvad isikud on raudrimba osas kahetisel seisukohal, nad kas eitavad selle omast algupära või sootuks nimetavad seda müüdiks. Idee "läbimatust pärdest" (nii füüsilisest kui metafoorsest) läks käibele Ida—Lääne, vaba maailma ja totalitaarsete punarežiimide vahel käiva Külma sõja narratiivis, kus "raudne eesriie" sai totaalse eraldatuse sümboliks mitte niivõrd kaevikuis, kui kaevikuteta poliitilises, ideoloogilises ja majanduslikus sõjas.

Oma raudrimba-kõne ajaks vilunud, poole sajandi pikkuse retoorika- ja andnunud teatrisõbra kogemusega Churchill külvas mõiste õigesti valitud hetkel ja Fultoni auditoorium Missuoris Ühendriikide südames osutus pinnasena parasjagu viljakaks.

Miks see eesriie on raudne

EESTI KUNSTI sugenes "raudse eesriide" kujund kümne aasta eest, esinedes seejuures kahes erinevas kontekstis. Üks taies pidanuks olema roostevaba terase ribadest kardin, mis Maarjamäe memoriaali (kommunismiohvrite mälestusmärgi) kavandis oleks sümboliseerinud sovetiokupatsiooni, isolatsiooni, "raudset" eraldatust jne. See idee paraku ei võitnud.

Ugala teatri renoveerimise kunstikonkursil (2016-2017) esitas autorite sama trio — Kaiko Kivi, Bruno Lillemets, Argo Männik — väga sarnase lahenduse ja võitis! Seekord puhtalt esteetilise ja teatriga haakuva taiesega, kus efektse valgustusega kardina sarnaselt kerkib maapinnast ligi 1000 (roostes) terasriba… Tahes või tahtmata, aga ülimalt nutikas taaskasutus.

Teos «Eesriie»

…(l)asub Ugala teatri õueala tugimüüril ja muudab vaatenurgast olenevalt ilmet. Vahel tundub see peaaegu läbipaistvana, vahel tihedana nagu päris kardin. Eks raudkardina koht olegi ju teater.

"Idee oli luua tasapinnaline korduv struktuur, mis optilise illusioonina mõjuks ruumiliselt."

Sest, jah, enne XX sajandi külma sõda, mil see käibis eeskätt poliitilise eraldatuse kujundina, tuntigi raudeesriiet ainult teatri kontekstis ja nimelt kui tuletõkke-kardinat. Kuna tollal vaadendkunste valitseva teatri hiilgeajal olid tulekahjud tavalised, hakati XIX sajandil laialdaselt teatrilava ja publiku vahele paigaldama ja tuleohu tekkides langetama metallist kaitsetõkkeid — raudset eesriiet ehk nn raudkardinat kahjutule saali levimise vastu.

Raudkardina (inglise iron curtain) mõiste algupära ulatub seega XⅧ–XⅨ sajandi teatriilma, kus see tähendas tegelikku tulekindlat rauast (või muust metallist) eesriiet / tulekaitsekardinat.

Üks kohutavam oli 5. Ⅸ 1887 õnnetus Inglismaa Exeteri Theatre Royalis, kus kahjutule läbi ja selle järelmina hukkus 186 inimest, so iga neljas teatrietendusel viibinu. Sündmus leidis kajastuse ka eesti ajakirjanduses…

Täpselt pool kuud hiljem, oma (vkj) 7. septembri numbri poliitilises ringvaates kirjeldas katastroofi ajaleht Wirulane (←tõmmisel)

Õnnetus "tuli hüüdes" ja vaid aasta pärast teatrimaja taastamist eelmise (AD 1885) põlengu kahjustusist. Kuigi teatrile kehtinud litsentsinõuded olid ette kirjutanud rauast turvakardina, polnud too traagilise kahjutule ajaks veel paigas. Enamik hukkunuid oli vaadanud etendust rõdul, millelt oli vaid üks väljapääs.

Teine sarnane õnnetus juhtus mõne aasta varem, 8. Ⅻ 1881 Viini Ringtheateris sensatsiooniliselt menukate «Hoffmanni lugude» etendusel. Ringteatri täissaali 1700 koha peale korjus siin vastukäivail andmeil vähemalt 384 laipa, ent muil andmeil oli surmohvreid üle 900. Katastroofi paisutas eesti ühe leheülevaate järgi suureks "kuulmatu lohakus": raudrimp jäi alla laskmata, teatri oma tuletõrjujad pagesid hoonest esimeste seas, hädalambid maja vahekäikudes ei toiminud, appi rutanud päästjail olid kaasa võtmata jäänud tarvilikud redelid ja hüppelinad…


ESIMENE RAUDNE EESRIIE paigaldati Londoni Drury Lane'i / Theatre Royalisse AD 1794. Abinõu välmiti pärast sagenenud tulekahjusid nii ses kui muis teatreis, mille lavadel tollal kasutatavad õlilambid ning hiljem gaasivalgustus olid ülimalt tuleohtlikud. 

Päästemeede on tänapäeval üldine. Kui laval puhkeb kahjutuli — ja seda juhtus varem liigagi sageli — langetakse metallkardin poole minuti või vähemaga laest alla lava eesmise kaare ette, et leek ega suits ei pääseks vaatesaali ja publik saaks ohutult evakueeruda. Briti teatreis on selle meetme nimetuseks tänaseni the iron / fire iron või iron curtain, kuigi materjaliks on ammugi tulekindel kangas või komposiitpaneelid, ja kaugeltki mitte puhas raud.

Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa II maailmasõja järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, II maailmasõda, ajaloolist kõnet jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala — Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel.

Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Aeg igavikku langeb…

Lehekuu 18. päeval suri 83a Kristi Tammik. Kristi oli mulle eeskätt Hääl eetris…

Mahehäälne Kristi oli mu esimene Vabadusraadio (RL) eesti toimetuse eetrituttav. See juhtus ühel kargel veebruarihommikul, kui ta uudiseid luges. Olin siis vaid 12a poisu ja sattusin Müncheni saadet kuulma imelise juhuse läbi, millel siin ma pikemalt ei peatu. Nüüd on järsk löök jätnud tühimiku nii inimlikus kui ruumilises mõttes, jääb kaunis mälestus vaid külalislahke Kristi kodust Müncheni West-Preußenstraßel. Kristi astus üle siin- ja teispoolse läve just sel samal saatuslikul aastal, mil Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio (RFE—RL) oma tegevust senisel kujul — raadiona — on peatamas.

Kristi fenomenaalne hääl eetris hämmastas ja naelutas mu kuulama. See oli imelise kõla ja haruldaselt peene diktsiooniga eesti keel. Eesti ringhäälinguloo tundjale on sarnane diktsioon ja häälikutäpsus võrreldav Aino Ripuse omaga — näitleja ning Tallinna raadio teadustaja aastail 1942-83 — so eesti eetri esimese poolsajandi etaloniks saanud häälega… Aga peale raadiohääle oli Kristi keeleliselt andekas sõnaseadja ning helikunstile andunud hing.

KRISTI TAMMIK (1941—2025, neiuna Kärmas — PILDIL: 33a enne BRD-sse emigreerimist) oli ajakirjanik, moelooja, tantsija, laulja ning Eesti levimuusika ringkonnas ka hinnatud laulusõnade looja, kes heliloojast abikaasa Raivoga kevadel 1975 Läände jäi. See juhtus teisel külaskäigul Kristi ema Elsa-Irene juurde Põhja-Saksamaal. Mais esitatud poliitilise varjupaiga taotluse järel ulatus sõnum põgenikepaarist tuttavailt RL-ini Saksamaa teises otsas. Sinna, eesti raadiotoimetusse kutsutigi Kristi, nii et temast augustis 1975 sai uue kollektiivi kolmas kaastööline, kel loomulikult tuli kohe kibedasse raadiotöösse lülituda. Esimesel tööaastal kasutas ta eetrinime Heli Kallas, järgmisest aastast esines ta raadios oma nime all.

Kas seda just, küll paljut muud on Kristi kuueteist aasta eest meenutanud oma praeguseks ammu lettidelt kadunud raamatus "Piirilkõndija tee Nõukogude Eestist Vabasse Euroopasse".

≫ I S E K I R I  : KRISTI TAMMIKU DŽÄSSILIK TEE ≪

«PIIRILKÕNDIJA…» RAAMATU TUTVUSTUS

Nii kirjutab Kristi Tammik raadiotöö stardist:

Olin Radio Liberty (Vabadusraadio) juurde loodud eesti toimetuse hälli juures. Esimesel kohtumisel võttis mind vastu Jaan Pennar, Ameerika eestlane. Mõnusalt piipu popsiv pikka kasvu härrasmees, kes mind tähelepanelikult uudistas, oli heasoovlik. Ta oli esimene, keda tundma õppisin ning mulle ei tulnud pähegi, et läheb tükk aega, enne kui mind umbusuta kohtlema hakatakse (…) Ka teine toimetuse asutaja, ajakirjanik Karin Saarsen Rootsist oli mu vastu igati kena ja sõbralik: näitas asjad kätte, selgitas ja tutvustas. Tundsin aga tema piidlevaid pilke ja mõistsin, et ta aktsepteerib mind, kuna valikut pole. Paraku kujunes toimetuse kasvades olukord nii, et mina käisin talle siiski kõige vähem närvidele (…)

Alles toimetuse kasvades, kui saabus kohale peatoimetaja Aleksander Terras ning paar kuud hiljem ka noorim toimetuselige Eeva-Merike Kangro — kirjanik Bernard Kangro tütar, teadvustasin ma tegelikult oma kummalise staatuse. Kuidas? Ma tavaliselt üldse ei huvitu, millest räägitakse mingis grupis või koosluses, millesse ma otseselt ei puutu. Ent koduigatsust põdeva, alles aklimatiseeruva putukana tabas mind otsekui noatorge, kui minu ruumi sisenedes katkes jutt ega vaadatud mulle otse silma. Mul pole kunagi olnud kommet oma nina teiste asjusse toppida ega kalduvust uudishimuks, mis ajaks pärima, kes, miks, kellega või mida. Vanaema‐lapsena ja ka tema eeskujul on mul oma elu ja eksistentsiga olnud piisavalt tegemist. Mu uudis- ja õpihimu on olnud väljaspool isiklikkuse raame. Äkki olin aga orbiidil, mu ümber sähvis valusalt kahtlusepikne. Igaüks ju vajab kuuluvust kellegi või millegi juurde. Tagasivaates tean, et selle eksami edukas sooritamine muutis mu iseseisvamaks, julgemaks, vastutustundlikumaks.

(…)

Siin jäägu käsitlemata Kristi Tammiku elu samuti suursugused saavutused ilutunde, muusika ning alternatiivse tervishoiu alal. Küllap jääb järgnevas rahuldava vastuseta ka tema elu kaks tähelepanu-väärsemat paradoksi, nimelt 24(+4)a tema elutee kaas(l)a(se)ks olnud Raivo Tammik ja sovetliku salateenistuse KGB kirglik viha Kristi Tammiku vastu.

≫ I S E K I R I  : PETERSONI TAGASITULEK ≪

TAMMIK OSCAR PETERSONI TALLINNA KONTSERDI SALVESTISEST

EESTI TOIMETUS alustas tööd juunis 1975. Kaastööliste Müncheni Arabellastraβe raadiomajja saabumise järjekord:
• juunis saabusid esiteks Saarsen; seejärel — toimetuse esimene juhataja Pennar, kes saabus NYC-st Münchenisse alles ööpäev pärast RL-i eestikeelset katsesaadet; kolmandana — Tammik;
• augustis tuli Terras, kes sai hiljem toimetuse järgmiseks juhatajaks;
• viies, ühtlasi viimane tolle aasta eelarve järgi RL-i eesti toimetusse ettenähtud koosseisuline jäi NYC-sse — Andres Jüriado tol aastal Münchenit ei külastanudki.

Nende saadete eetrissetulek tähistas olulist pööret eestriseisus. Kuigi samal ajal lõpetas tegevuse Eesti Vabaduse Hääl Madriidist, paisus rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelse kava maht Läänest aasta kestel tänu RL-i saadete lisandumisele üle kahe korra suuremaks, ligemale paarilt rohkem kui 4½ tunnile ööpäevas. Esimene (katse)saade anti eetrisse reedel, 20. juunil, ja seda korrati nädalalõpul nii, et see oli eetris üldse üheksa korda. Saate avasõnad ütles Karin Saarsen:

"S i i n   V a b a d u s e  R a a d i o !

Kolmkümmend viis aastat tagasi marssisid suured Nõukogude sõjaväed Eestisse ning okupeerisid paari päevaga meie kodumaa, hävitades meie rahva vere ja ohvrimeelse tööga püstitatud vabariigi. Nende traagiliste juunisündmuste mälestuseks kuulete järgnevalt Vabaduse Raadio pooletunnist erisaadet kodumaale…"

Algul korra nädalas käivad regulaarsaated algasid 5. juulil. Igapäevaseid eesti saateid alustas RL septembrist 1975. Toimetus oli äsja liidetud RFE—RL-i ühendraadiote juhtkonna tahtel määratud 5-liikmeliseks (nagu leedu ja läti omagi) kuutasudega 1200(±100)$, mis toona ületas BRD keskmist kaks korda. Kaks eestlast tuli RL-i Estonian Service'i algrivvi otse Rootsist, kaks — USA-st, kuna Kristi Tammik ainsana oli värskelt Eestist saabunu.

Mõistagi lisas see tema potentsiaalsele panusele kaalu, mistap…