Rahusiirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles äsja (3. Ⅲ 2026) kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.

CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 

I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 

Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale (iron curtain), hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 

Ⅲ kõne pidas Churchill kolm päeva pärast eelmist, seekord Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i lepingut, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ning pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. Sellest kõnest sai ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapea. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 

Chruchill viis viie aasta pärast ellu erisuhte ameeriklastega, sõlmides jaanuaris 1952 sõjalise leppe loaga sõja puhuks USA sõjaväel kasutada mõlema riigi kaitseks ÜK baase. Järgnevail kuil saavutas ÜK kolmanda riigina maailmas oma tuumavõimekuse.¹ 

Teist korda peaministrina oktoobrist 1951 aprillini 1955 ametis olles üritas Churchill edasi… 

》tõelise ja kestva rahu saavutamist《 nagu ta 11. X 1952 teatas sellest konservatiivide konverentsil oma esimeses kõnes pärast (toona avalikustamata) ajurabandust. Seekord motiveeris teda ilmselt Stalini surm. Sestap kutsus Churchill üles uuele Suur-Britannia jt suurvõimude võimalikult kitsa, siiski mitmepoolsele tippkohtumise korraldamisle rahu saavutamiseks nüüd juba Külmas sõjas — selles katses kõike võimalikku — nii vene, saksa, poola kui ka hiina kaarti kasutades. 

VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 

》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 

«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata² Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 

》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

Eesti ja raudrimp

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas "raudeesriide" mõiste konkreetse seose teatriga 

Raudkardin (või -eesriie) abstraheerus teatriväliseks kujundiks ja evis järsult sootuks teise sisu vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitilise terminina. Sama juhtus 'raudse eesriidega' 1930-ndi Eestis.

TULETÕKKEST PRIIUSE PÄRDEKS. Eks tulnudki ohvritega tulekahjusid XX sajandil tavalisemalt ette kinoteatris, selmet mõnes raudeesriidega ju pea kõikjal kohustuslikult varustet teatris. 

Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Nelja kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas koondus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise üritusest pimedad ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valge Maja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli lühike — langes ajavahemikule 1980-1990 — ja võidukas. Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamini oli see kommuvõimu jaoks kadunud põlvkond. Ja seega võitjate põlvkond, mida muuseas tunnistavad ka kommud ise.*

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB-d

  》  I S E K I R I :  G E B I S T I   V Ä R V I L I N E    U N E N Ä G U  《  

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !

  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S

KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»

Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…

• küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
• samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
• küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
• gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
• sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.

TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

Lühilaine-ajastu lõpp Euroopas

Juunis 2016 lõppes Külmas sõjas alanud 70-aastane teabeajastu, mil(le) vabadus ulatus kommunistliku võimu ikkes olnud rahvaini ja eriti venelasteni lühilaine-eetri ( LL ) kaudu.

Pühapäeval, 26. juunil kl 13:59 kohaliku aja järgi lõpetas Vabadusraadio ( RFE—RL ) kõik oma LL-saated vene jmt keeles. See oli viimane suur rahvusvaheline raadio, mis neid LL-il üldse veel edastas. Järgnes seni toiminud jaamade eetrivaikus. Eetrivabaduse värava oli avanud täpselt 70 aastat ja 3 kuud varem — 26. III 1946 — Briti Ringlevi-korporatsioon BBC oma venekeelse programmiga.

VÄLISRAADIO ETEMAD AJAD seostuvad summutuse minimeerimise või täieliku kaotamisega N Liitu suunatud LL-saadete osas ning algasid need vastavalt septembris 1973 ja novembris 1988. Esimesel puhul katkestati seitsmeks aastaks rahvusvahelise ringhäälingu suuremate tegijate, nagu BBC, Ameerika Hääle ( VoA ) ja Saksa Laine ( DW ) kuulamise laussegamine ehk urisev eetritsensuur, aga teisel puhul lõpetati viimaks ka RL-i ja Iisraeli Hääle ( Kol Israel ) summutamine.

Järgneva aasta-paariga kujunes maksimaalselt ausaks välisringhäälingu retseptsioon Ida-Euroopas, ühtlasi tekkis võrdväärse konkurentsi võimalus nii välisraadioil omavahel kui ka välisringhäälingu ja (pro)sovetliku teabelevi vahel. Ühendriikide valitsus oli saavutatuga rahul ja sõna otses mõttes orienteeris Külma sõja võidukogemuse Aasia maailmajakku. Selle ilmselgeks tähiseks oli RFE Glória do Ribatejo/Maxoqueira saatejaama kolimine Portugalist Kuveiti, hiljem viidi sinna üle ka RFE Holzkircheni raadiojaama aparatuur.

VABADUS… Teabevabaduse kuldaeg, mis hõlmas ka Lääne erakapitali invasiooni kohaliku teabelevi valda, pikenes Venemaal parimal juhul kuraditosina aastani, kuni Moskvas saavutas võimu Külma sõja kaotust revanšeeriv gebistlik hunta…

Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter on aastast 1995 Prahas
Foto VoA veebist ©Associated Press, 2012.

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (⓱KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "⑰KH" jõudis trükki 1968, kuna "⑰KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011