Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm

TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?

    »   R A H U  K R O O N I K A   «   
TARTU RAHU SAJANDI SÜNDMUSTIK

SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:

“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )

Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.

Kes on rahupooldajate vastu

TARTU RAHU KAITSEKS kogunenud meeleavalduste hulka võiks lugeda meeletuks, kui neid keegi kokku lugeda ei suudaks. Isekiri siiski teeb seda.

Eesti idapiiri ebapopulaarne (m)uutmissoov on taas 1920. aastal sõlmitud rahulepet ja EW järjepidevust pooldavat liikumist uuele elule ärgitanud, viies selle suveks 2014 järjekorras juba XC (loe: üheksakümnenda) tänava-meeleavalduseni. Tartu Rahu pooldajad on meelt avaldanud üle Eesti — Taaralinnast (2. II 1988) — Talilinnani ja Komarovkast (2. IX 1990) — Pärnuni (16. X 2013). Lähikuil võib Tartu-Rahu-meelsete kogunemiste jada ületada ka saja piiri, kui aga võimurid ise ei tule enne meelemärkusele.

MÄRKUS 10. X 2014: Sajas meeleavaldus Tartu rahu kaitseks leidis aset Tallinna vabadusristi all 10. oktoobril (Andres Raidi ja TTV saatelõik)

Meeleavaldus 2014. aasta 3. veebruaril ristisamba juures vaheldumisi katketega "AK" Moskva-kirjasaatja Neeme Raua 17. veebruari reportaažist


Seega on veebruaris 1988 Tartu rahulepingu sõlmimiskohas lahvatanud protestilaine veerand sajandit hiljemgi pigem paisumas kui vaibumas. Ja oleks ime, kui see Rahule ja Tervele Mõistusele selja pööranud võimuladvikule, olgu Toompeal, all-linnas või Islandi väljakul, üha suuremat rahutust ega meelehärmi ei tooks.

WABADUSE HÄPPENING KOOSOLEKU- JA SÕNAVABADUSE KAITSEKS
Siin näeb 4-minutist kokkuvõtet 2014. aasta 19. mai võimuesindajate osalusega häppeningist. Sama häppeningi politseisündmus on näha kärpimata 6-minutises videos.

Pealinna kohalikud võimud läksid juba kärsituks ja keeldusid avaliku koosoleku taotlusi 19., 26. maiks ja 2. juuniks registreerimast. Inimesed tulid sellegipoolest kokku ja seekord — peale tavapäraste nõuete — vastustamaks ka kogunemisvabaduse ebaseaduslikku piiramist.

Tallinna linnavalitsuse keelu kiuste niisiis jätkuvad meeleavaldused, mis juunikuust 2013 on Eesti pealinnas toimunud suisa iga nädal. Kodaniku-positsioonilt lähtuvad kogunemised on sihitud uute piirilepete vastu, mis rikuvad rahva poolt 1992 heaks kiidetud Põhiseadust, 1920. aastal Venemaaga sõlmitud rahulepingut, EV territoriaalset terviklikkust ja õiguslikku järjepidevust II maailmasõja eelse EW-ga.

KÜSISIN hr meeri käest kirjalikult, mis on Tallinna linnavalitsusele meeleavalduste piiramise aluseks peale ilmse võimaluse, et viimaste välissündmuste taustal linnapeal endal või ta erakonnas on tärgand pakiline…

Moskva pakt ja Tartu rahu

AD2019  🆚  AD1919

VIIE AASTA EEST sobitati Eestile nii halvaendeline Moskva pakt, et selle ratifitseerimise korral riiklik järjepidevus häviks ja põhiseadusliku riigipiiri asendaks uut maismaa-piiri sätestav leping Venemaaga.

Eesti Vabariigi virtuaalse eksistentsi 101 aastast on üks ( 13 kuud ) kulgenud sõja + 75 aastat Tartu rahu tähe all. Ja ülejäänu ?


RAISUS VEERANDSAJAND. Eesti võimuladviku varsti ¼ sajandit hoitav äraandja-poos idapiiri osas on jätkusuutlik… Või vähemalt püüab näidata seda niimoodi viimati(ne) valitsusliit.

Nimelt käis oma suutlikkust äsja Moskvale tõestamas EV välisametkonna 8(-!!!-)liikmeline delegatsioon eesotsas poliitika-osakonna peadirektori Lembit Uiboga. Poliitkonsultatsioonina kirja läinud kõneluste laabumist VF-i delegatsiooniga, MИD-i II (Euroopa) osakonna direktori Sergei S Beljajevi eesistumisel, kuulutas Eesti pool samal õhtul pax Tartuensist rikkuva tiraadiga:

«Kohtumisel arutati [---] Eesti-Vene piirilepingutega seonduvat ning tõdesid, et lepingute jõustamine on mõlema riigi huvides ja aitaks kaasa kahepoolsete suhete parandamisele.»

TSITAAT ON TÄPNE: arutati tõdesid… Ehk iga tõde pole tõsi… Ja lugu nii oligi.

Moskva ei väljastanud kohtingust mingit MИD-i avaldust — seega mitte kippu ega kõppu «mõlema riigi huvide» järgimise kinnituseks kohtumise võõrustaja poolelt. Mis on seda veidram ja selgem osutus võimalusele, et konsultatsioone algataski Tallinn. Et ülesandeks oligi moskoviite usutada ju tervelt 25 aastat vältava piiri-perestrojka-kursi kindlas kestlikkuses — ka valimiste järel!

Ja MИD-i vastus Tallinna mikserdajatele polnud arvatagi kuigivõrd empaatilisem Pressi-Maša Zahharova varem na étu tému antud teatest —> 13. XII 2018 briifingu video:

«Meie suhtumine piirilepingute ratifitseerimisprotsessi ei muutu — protsessi edu eeldab teineteisega suhtlemiseks normaalse vaenuvaba õhustiku tagamist ja seda, et Eesti ei poogiks ratifikatsiooni külge mis tahes poliitilisi lisandeid, klausleid ega tingimusi.»

MOSKVA PAKT. Moskva-kohtumisel 18. II 2014 sõlmisid välisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel 3 lepingut, mis ♳ määrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sätestatust oluliselt lahknevale joonele, ♴ loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja ♵ andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.

》  I S E K I R I :  TARTU RAHU KRONOLOOGIA 《
EHK KUIDAS TÕE + ÕIGUSE KALJULT (MITTE) LASKUDA AJULIIVA

Sel, 2019. aastal leeb rida märkimist väärivaid tähtpäevi veel.

TÄNAVU MÄRTSIS möödub 20 aastat Tartu rahu järgset põhiseaduslikku riigipiiri hülgava piirileppe viseerimisest Peterburis — leping lükati siiski sahtlisse… kuueks aastaks.

TÄNAVU AUGUSTIS möödub 29 aastat Tartu rahulepingu järgimise nõude esitamisest E(NS)V ja VF-i läbirääkimistel; Eesti delegatsioon seadis järgnevail kõnelustel Tartu rahulepingut heanaaberlike suhete aluseks veel vaid 4 aastat — kuni 👇🏿 november 1994…

TÄNAVU SEPTEMBRIS möödub 80 aastat viimasest viitest Tartu rahulepingule EV ja NSVL-i lepinguis — Vastastikuse abistamise pakt.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 10 aastat karistusseadustiku täiendamisest, mis muutis riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud [EV] territoriaalse terviklikkuse vastu»; nii osutusid riigireetmise aktiks edaspidi ka kõik sobingud, mis rikuvad põhiseaduse §122 emba—kumba lõiget:

♳ Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga jt riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.

♴ Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 100 aastat Tartu rahuläbirääkimiste algatusest EV poolt.

TÄNAVU NOVEMBRIS möödub 25 aastat EV Tartu rahulepingul põhineva seisukoha ametlikust loovutamisest — peaminister Andres Tarandi avaldus Postimehele:

«Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema.»

Tarandi doktriini järgis Eesti võimuladvik terve järgneva veerandsajandi, kuni AD2019 keskerakond kaasas valitsusliitu 2 doktriinile mittekuuletuvat erakonda: EKRE ja Isamaa.

TÄNAVU DETSEMBRIS möödub 100 aastat rahuläbirääkimiste algusest Tartus, mille tulemusel 2. II 1920 sõlmisid EV ja VF Tartu rahulepingu.

》  I S E K I R I :  PUTINI  3  VASTUST  PIIRIKÜSIMUSELE 《
S O V E T I S M   ᚱꝻ - i   P I I R I P O L I I T I K A S

TARTU RAHU 6x16

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval avaldab Isekiri taas Virumaa Teataja nr 9 (21) 2. II 1926 juhtkirja

    K U U S   A A S T A T   R A H U 

2. veebruar 1920  —  2. veebruar 1926

Täna kuus aastat tagasi kirjutas kadunud Jaan Poska Eesti esindajana Tartus alla lepingule, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja N Venemaa vahel. Kaks aastat visa võitlust iseseisvuse idee eest tõi võidu sellele ideele ja sai teoks paljude põlvede unistus vabast Eestist.

Tartu rahuleping on kilomeetripostiks, kus lõpeb otsene sõjariistus võitlus Eesti olemasolu eest ja algab mitte vähem raske sisemine ülesehitusvõitlus, mis veel praegugi kestab ja kaua kestma saab.

Kuid ka N Venemaa ja kogu Ida-Euroopa ajalukku jääb 2. veebruar 1920 püsima tähtsa päevana: Tartu rahu oli esimene rahu, mida enamlik Venemaa oma naabritega tegi. See oli alguseks tervele reale rahulepingutest, millega pandi alus uuele sõjajärgsele Ida-Euroopale.

Rahu oli küll tehtud, kuid õiget rahu see veel Eestile ei toonud. See oli ajajärk, kus Venemaa välispoliitika orienteerus maailma-revolutsiooni kiirele saabumisele. Sarnases olukorras näis Venemaale rahu Eestiga ainult lühiaegse vaherahuna: lähemas tulevikus pidi Euroopas kodanlik kord langema, mis iseenesest pidi lahendama ka Eesti Venemaa rüppe tagasilangemise küsimuse. Kui suvel 1920 vene väed Varssavile lähenesid, siis räägiti siinsetes vene enamlaste ametlikes ringides üsna avalikult, et kui Poolaga asi läbi on, siis muidugi tuleb järg Balti riikide kätte.

Maailmarevolutsioon lasi aga kaua oodata ja lõpuks ei tulnudki. Lootus sellele kadus. Enamlased piirdusid lootusega üksikutele revolutsioonidele. Aastal 1923 paistis nagu silmapilk kätte jõudnud olevat, kus enamliku Venemaa kõrval tekib enamlik Saksamaa. Teame aga, kuidas ka sel korral tabas enamlasi kibe pettumus, mis tõi nende juhtide keskel esile teravaid lahkhelisid.

Järgnes aeg, mil enamlased senises orientatsioonis pettumust tundsid, kuid uut veel polnud suutnud luua. Esimene detsember [1924] on selle kahevahel oleku värdjalik sünnitus.

Niisiis, 2. veebruar 1920 tõi meile küll rahulepingu, kuid rahu ei toonud ta mitte. Sõdurid läksid koju, kuid nende asemel pidid valvele asuma kodanikud, kelle võitlustingimused hoopis keerulisemad ja tundmatumad olid kui sõduritel avalikus sõjas. Kuus aastat ametlikku rahu, eks see ole kuus aastat psühholoogilist võitlust iseseisvuse eest, kus Eesti rahva tahe vaba olla tihti väga raskelt proovile on pandud.

Venemaa poliitika on muutumas, võib-olla mitte niivõrd sisuliselt kui vormi poolest. Karmid olud sunnivad improvisatsiooni ja fantaasiat enamlikus poliitikas taanduma kainemate võtete ees. Järk-järgult, pikkamisi ja visa võitluse järel suruvad realiteedid end Moskvale peale. Sealpool tekib neist arusaamine.

Eesti iseseisvus, meie rahva tahtmine oma enese juhtida olla, on samuti realiteet — sarnane realiteet, mis on küllalt kõva proovi välja pidanud. Ei ole tark poliitika seda mitte tunnistada, maha salata katsuda. Sarnane poliitika viiks kahtlemata pettumusele, nagu ta seda seni nii mitu korda on teinud.

Kuus korda on iseseisvas Eestis 2. veebruari tähistatud. Kuus tähtpäeva on väga mitmesuguste seisukordade tunnistajaks olnud. Mullas puhkavad tuhanded eestlased, kes kodumaa eest võidelnud. Eesti pole raskustest üle saanud, me teame seda. Aga langenute verd ja vaeva mälestades vaatame julgelt edasi.

Läinud aasta 1. detsembril kirjutati alla Locarno leping, mis uut ajajärku tähendab Lääne-Euroopas. See on sõja-meeleolu likvideerimine ja uue, rahu-meeleolu tekkimine. Räägitakse tihti Locarno-vaimust, mille tõttu [sügisest 1925 kevadeni 1936] nii palju senilahendamatuid asju lahendatakse. Kuid mis on õieti Locarno vaim? Ei muud kui realiteetidest arusaamine, sellest arusaamisest järelduste tegemine.

Rääkisime ülal realiteetidest, mis end Moskvale peale sunnivad. Loodame, et sealpool meie 6-aastase rahuajaloo vaatlemine seda kalduvust aina tugevdada aitab. Meie tervitaks seda hingeelulist muutust tõsiselt. Mis puutub aga meisse, eestlastesse, siis pole meil iial puudunud arusaamine tõsiasjadest, mida võiks tõestada kas või seegi asjaolu, et ka Venemaa täna oma esimese rahulepingu juubeli pühitseda võib.        X.

Kirjutise tegelik autor aliase X taga on teadmata; VT toimetaja oli sellal juristist ajakirjanik ning hilisem riigivolikogu-liige Elmar-Aleksander Lehtmets ( *1901 Eestimaa kub-s Virumaal Venevere vallas … †1942 NSVL-is Sverdlovski obl-s Sosva surmalaagris )

Rahukroonika

TARTU RAHU  —  ISESEISVUSE KALJU

JAANUAR 2016 — suurmees Poska kuju (autor Elo Liiv poseerib  ⬉ videos) avamine Kadrioru pargis kunagise Liiva, praeguse Poska tänava vana tiigi ääres…

VEEBRUAR 1920 — kahekuiste läbirääkimiste tulemusel sõlmisid Eesti poolt Jaan Poska, Ants Piip, Jaan Soots, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Venemaa poolt Adolf Joffe ja Isidor Gukovski 2. II 1920 Tartus Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel ehk Tartu rahu, mis lõpetas Vabadussõja, andis vastastikku rahvusvahelise ja Eestile riikliku sõltumatuse tunnustuse, määratles riigipiiri ja kummagi maa julgeolekut, kodakondsust ja opteerimist puudutavad tingimused, tühistas 1721. aasta Uusikaupunki rahu Eestit puudutavad sätted jne. Rahulepingu goestrateegiline tähtus seisnes EV võetud vastutuses enamliku (kommunistliku) Venemaa tunnustajana ja lepingu panuseks rahvusvahelisse õigusse oli enesemääramise tähistamine positiivse normina. Leping ratifitseeriti Venemaal 4. ja Eestis 13. veebruaril ning jõustus 14. II 1920. Lepingu riigipiiri ja sõjalisi tingimusi täitsid täpselt mõlemad osapooled.

MAI 1932 — Moskvas sõlmitud EV ja NSVL-i mittekallaletungi ja tülide rahuliku lahendamise lepingu preambuli kolmas lõik luges Tartu rahulepingut jätkuvalt «vastastikuste suhete ja kohustuste vankumatuks aluseks» ja sisaldas artiklit 1, millega osapooled kinnitasid järgmist:

"Mõlemad Kõrged Lepinguosalised tagavad vastastikku nende vahel olevate piiride puutumatust sel kujul, nagu need kindlaks on määratud 2. II 1920. aastal alla kirjutatud Rahulepingus, ja kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise Lepingosalise territooriumi tervuse* ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma."

Välisasjade rahvakomissar Maksim Livinoffi ja riigivanem Julius Seljamaa 4. V 1932 allkirjastatud Leping mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise kohta NSVL-i ja Eesti vahel, art 1.

LOOTUS TARTU RAHULE  1939 — 1994

SEPTEMBER 1939 — EV ja NSVL kinnitasid Vastastikuse abistamise pakti ehk baaside lepingu preambulis oma sõbralikku vahekorda, mis on rajatud Tartu rahulepingule  … … …

JUULI 1985 — Balti Maailmanõukogu (BWC) esitas Taanis toimuval nn Balti Tribunalil NSVL-ile mh süüdistuse, mille järgi ka…

Nõukogulikud territoriaalse terviklikkuse rikkumised II maailmasõja aegu ning järel on tähelepanu väärt. Nõukogude Liidu nõudel oli kohalik nukurežiim Eesti NSV-s sunnitud loovutama 2 maa-ala, mis annekteeriti Vene NFSV haldusse: esimene asub ida pool Narva linna; teine ümbritseb Petseri linna. Praegu N Liidus avaldatud kaardid näitavad "uusi piire" ja annekteeritud ala seejuures Venemaa liiduvabariigi lahutamatu osana. Samamoodi pidi Läti NSV loovutama Vene NFSV-le üle 1200km². Niisugune omavoli on otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega. Osa Leedu territooriumi on samuti hõivatud, kuna N Liit pärast Poola kokkuvarisemist okupeeris Vilniuse ja ümbritseva ala, mis Leedu Vabariigi ja Vene FNSV 1920. aasta rahulepinguga olid tunnistatud Leedu territooriumi osaks. Leedule tagastas N Liit 10. X 1939 vaid Vilniuse ja seda ümbritseva pisema ala 6880km², kuid lõviosa sellest 25561km² määrati Valgevenemaale.

Balti Manifestina 26. VII 1985 väljendatud otsuses kuulutas tribunal NSVL-i teod Eesti, Läti ja Leedu «okupeerimisel ja annekteerimisel [---] Nõukogude Liidu ratifitseeritud lepingute ja rahvusvahelise avaliku õiguse lausrikkumise näideteks [---] Balti rahvaste õigus enesemääramisele, võrdsele kohtlemisele ja puutumatusele oma esivanemate maal tuleb taas kehtestada.»

VEEBRUAR 1988 — Tartu rahu LXVIII aastapäeva meeleavaldused Tartus ja Võrus; Tartus tänavamiitinguks luba ei antud, vaid rahvahulka tõrjuti Indrek Toome juhtimisel ja pealinnast toodud miilitaspataljoni + konvoikoerte jõul Vanemuise tänavalt — rahulepingu sõlmimispaigast — eemale, vahistati 25 inimest, huligaanitsemise süüdistusel vangistati osa neist 7–15 ööpäevaks.

MAI 1990 — poolteist aastat varem võetud "suveräänsuse" kursist lähtuva E(NS)V ülemnõukogu otsustas Eesti valitsemise ajutise korra aluste seadusega, mis jõustus 16. V 1990, rajada suhted N Liidu [keskvõimu] -ga Tartu rahulepingu kehtivusele.

SEPTEMBER 1990 — kaitseliitlased üritasid püstitada 1.-2. IX 1990 staabiõppuse raames Virumaal Risuküla (Komarovka) kanti Narva jõe ja Laura valla taha Petserimaal mitu EV piiritulpa ja korraldada sümboolse vahikorra, mis õnnestus vaid Risukülas; selle peale teatas E(NS)V valitsus, et üritus pole ametlik, ja taunis Kaitseliidu piiriaktsioone. Kaitseliidu ülem kolonel Kalle Eller teatas ETA vahendusel, et

… 1. ja 2. septembril toimus EKL-i laiendatud staabiõppus Riigipiir'90 viimistlemaks juhtimistegevust olukorras, kus Kaitseliit peab kiires korras riigipiiril tegevusse astuma. Põhiline õppustel saavutati. Ülesande täitmine oli raskem Kagu-Eesti piirilõigus. Kaitseliidu valiksalkade teed olid seal toodud tõkestama suhteliselt arvestatavad vastasjõud Pihkva miilitsast ja [NSVL-i relvajõudude] spordirõivais sõjaväelastest. Kuna õppuste mõte polnud algatada vaenutegevust, siis suurem osa meeskondi riigipiirile ei jõudnud, seal olid ainult luurajad. Mis puudutab piiripostide paigaldamist, siis lähtudes EV õiguslikust järjepidevusest, ei pea EKL oma tegevust EV territooriumil kellegagi kooskõlastama.

NOVEMBER 1991 — presidendid Arnold Rüütel ja Boris Jeltsin leppisid kokku piirikõneluste alustamise asjus.

APRILL 1992 — piirikõnelused olid ühena neljast punktist EV—VF-i läbirääkimiste avavooru päevakorras 14.-16. IV Pärnus; EV delegatsiooni juhtis Uno Veering, vastaspoolt — Vassili Svirin. Piiri osas jäi EV seisukohaks läbirääkimiste sel ja järgmistel voorudel rahuleping veebruarist 1920, VF-i seisukohaks aga jaanuar 1991 siis sõlmitud E(NS)V ja VNFSV riikidevaheliste suhete aluste lepinguga.

JUUNI 1992 — Eestis toimus 28. VI 1992 kooskõlas 1938 jõustunud põhiseaduse §-le 1 uue põhiseaduse ja selle rakendusseaduse rahvahääletus; osales 446708 kodanikku, kellest põhiseaduse ja rakendusseaduse eelnõude poolt hääletas 407867 (92%), vastu 36147 (8%).

JUULI 1992 — jõustus uus põhiseadus ja selle §122:

(1)       Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
(2)       Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

NOVEMBER 1992 — Venemaa ülemnõukogu muutis VF-i halduspiirid Eesti, Läti ja Leedu Vabariigiga seaduslikuks riigipiiriks.

MAI 1993 — VF-i piirivalve ja OMON tõkestasid tee tuhatkonnale eesti noorele, kes osalesid rattamatkal "Kuidas elad, Petserimaa?"

VEEBRUAR 1994 — Petseri kandis toimus VF-i väitel piiri-vahejuhtum, milles EV relvis ametiisikud olla vahistanud ja nädala kinni pidanud kaht vene metsatöölist — vahejuhtumi puhul esitas VF diplomaatilise protesti, sellest teatas ITAR-TASS ja seda kommenteeris põhjalikult kui inimõigusterikkumist ja osa territoriaaldispuudist venekeelne Vabadusraadio…

❱ Prava čeloveka — vk RL 20. II 1994 ► 0'35"…13'00"— "Human Rights" 20 February 1994. HU OSA 297-0-1-63326; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

MÄRTS 1994 — järjekordne piiri-vahejuhtum Petseri kandis, kui dokumendikontrolli ajal puhkenud tulevahetuse käigus sai VF-i väitel viga kolm VF-i piirivalvurit, kellest üks hiljem suri. Vahejuhtumi järel algas EV territooriumil kahe vene rahvusest roimari otsing, vastava operatsiooni käivitasid nii EV kui ka VF-i eriteenistus, kumbki oma tegevusalal. Vahejuhtumi uudis ja kommentaar jõudsid RL-i sama päeva saateisse:

❱ Liberty Live: Svoboda v prjamom efire — vk RL 31. III 1994 ► 3'35"…4'10" — ► 11'25"…13'50" — HU OSA 297-0-1-56702; Radio Liberty (Radio Svoboda) Russian Broadcast Recordings; OSA at CEU, Budapest [Electronic record last accessed 3. V 2017] ❰

APRILL 1994 — president Lennart Meri möönis Venemaa ajakirjanikega vesteldes võimalust külmutada 5-10 aastaks riigipiiri küsimuse arutelu.

JUUNI 1994 — president Boriss Jeltsin andis oma ukaasiga nr 1275 korralduse Venemaa riigipiiri ühepoolseks mahamärkimiseks Eestiga.

NOVEMBER 1994 — president Boriss Jeltsin peatus 23. XI 1994 Petserimaad väisates EV—VF-i kontrolljoone juures ja teatas telekaamerate ees, et Venemaa ei loobu jalatäiestki oma praegusest territooriumist. Nädal varem oli vastne peaminister Andres Tarand öelnud Postimehele:

"Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema."

TAGANEMINE TARTU RAHUST  1994 …

DETSEMBER 1994 — peaminister Andres Tarand pakkus 16. XII 1994 Helsingis viibides kompromissina loobumist Tartu rahu järgse piiri taastamisest. Eesti välispoliitikat valdas nüüdsest n-ö Tarandi doktriin.

JAANUAR 1996 — mehitati piiriläbirääkimiste delegatsioonid, Eesti poole juhiks sai Raul Mälk, vastaspoolel jätkas Vassili Svirin; Eesti taotles Tartu rahuga järjepidevuse tunnustamist leeva leppe tekstis, Venemaa — sellise viite hülgamist.

OKTOOBER 1996 — delegatsioonide asejuhid Kalev Stoicescu ja Sergei Lazarev allkirjastasid piirilepingu projekti, Eesti loobus mõlemale sobiva sõnastuse nimel Tartu rahu mainimise nõudest lepingu preambulis.

NOVEMBER 1996 — välisministrid Siim Kallas ja Jevgeni Primakov kohtusid 5. XI 1996 Petroskois, Eesti pakkus n-ö tehnilist lepet; Venemaa keeldus nüüd ka sellest ja hakkas lisaks taotlema mittekodanike poliitiliste õiguste laiendamist Eestis jm järeleandmisi.

AUGUST 1998 — Raul Mälk kohtus 18. ja 19. augustil Moskvas VF-i delegatsiooni uue juhi Ludvig Tšižoviga, pooled protokollisid esimest korda valmiduse viia leping sõlmimiseni ilma täiendavate tingimusteta, st vähimagi vihjeta Tartu rahule.

MÄRTS 1999 — piirikõneluse delegatsioonide juhid viseerisid 5. III 1999 Peterburis piirileppe teksti, piirikirjelduse ja -kaardid. Kuid Moskva mitmesugused ettekäänded ja soov takistada EV tihedamat lõimumist läänemaailmaga pühkisid piirimuutuse kavandi järgnevaiks aastaiks sahtlisse.

Aktuaalne kaamera ja Tartu rahu faasinihe

Vana asi ikka selgeks rääkimata

Tartu rahu aastapäeval meenub mullegi kõigepealt aasta 1988. Olin siis ise Tallinnas, mitte Tartus. Aktuelle Kamera [uudistesaade DDR-is ja E(NS)V-s, edaspidi AK] kõneles tol 1988. aasta 2. veebruari õhtul vaid sellest, et mingite lendlehtede pärast vahistati Sievert Žoldin. See juhtus Tallinnas. Mis Tartus sellal toimus, jäi tollal liiga hämaraks. Ärevust oli, ähvardusi oli, kuid mitte aimugi sellest, kes-kus-kuis vahistati, ikka seal - Eesti tähtsaimate sündmuste tulipunktis… Selgust sai alles väga pikkamööda.

Eesti Rahvusringhäälingu poliitilised vaatlejad leidsid tänavu ühes oma poliitikasaates justment 2. veebruaril, et ei Tartu linnamuuseumis peetav ettekandekoosolek Tartu Rahu tähistamise vastasseisust 1988, nagu see tollane vastasseis isegi, ei vääri tähelepanu, kuna niikuinii see konverents midagi faktilist meile ei esita. See pidi tähendama, niisiis, et ajaloolane Viktor Niitsoo, kunagiste sündmuste asjaosalised Lagle Parek, Andres Mäe, Jüri Adams, Rünno Vissak jt kavatsesid, nagu Rahvateener Peeter Kaldre ennustas tund aega hiljem samal päeval algava konverentsi kohta, jah – et nad kavatsesid seal valetada ja vassida. Vaat kus lops!

Hobihiromant Kaldre on peale kõige muu ka praeguse AK toimetaja. Kahekümne aasta eest polnud Kaldre vist aga telenägu, vaid Üleliidulise Raadio kohaliku allüksuse eestikeelsete saadete poliitiline vaatleja. Ei imesta, kui paarikümne aasta tagused asjad sel iseäranis niiskel aastaajal kellelegi tõsist kondivalu teevad. Mitte talle, so Kaldrele üksi.

Talumatut kondivalu toob ajalooline 2. veebruar ühtviisi nii vanadele kui uutele Moskva-meelsetele, kel Tartu rahu aina silmapinnuks ja salgamist väärinud on.

Tollased niiditõmbajad poetavad praegugi, kahekümneaastase viivitusega ikka veel veerandtõdesid. Aga olgu peale. Tunnistusi on juba niivõrd palju, et ka tõene üldpilt hakkab ilmet võtma. Kakskümmend aastat hiljem... Ja Rahvateenrite kiuste.

Žoldini lugu oli KGB aktivnoe meroprijatie - spetsiaalselt ajastatud sündmus, millest pidi saama vastulöök Eestis pead tõstvate rahvuslaste, stalinismisohvrite mälestamist, MRP avalikustamist ja rahvusliku sõltumatuse erakonda algatada julgenute vastu. Toona 28-aastase bussijuhi vahistas KGB koos oma abilistega 1988. aasta 2. veebruaril otse ühel pealinna tänaval Eesti iseseisvust pooldavate lendlehtedega. Lendlehti olnud umbes 1000 eksemplari, tähendab täispakk, nii et Sievert oli alles nende laialitassimise marsruuti alustamas, polnud veel midagi postkastidesse pista jõudnud. See oli sovetliku salateenistuse operatiivtöö suur õnnestumine ja koordinatsiooni tipp. Mis kandis vilja vaid nii napisti, et vahistamise järelkõmu (kaasa arvatud stalinlikus stiilis hukkamõistu nõudvad koosolekud töökollektiivides, millest AK nii hoolsasti teavitas) aitas erimeelsete rühmituse n-ö kriminaalset aktiivsust mõne nädala ametlike uudiste orbiidis hoida.

Žoldini kriminaalasi lõpetati pool aastat hiljem ilma kohtuta, seoses poliitilise olukorra muutumisega. Aktuelle Kamera sellest aga toona millegipärast ei teatanud, vaatamata poliitilise olukorra muutustele. Ning millal meie (umb)avalik-(vaeg)õiguslik AK oma võla lunastab? Oleks see tal siis meeleski. Ei teeni need Rahvateenrid kedagi muud kui oma määrdunud süümet.

Sõja 4000 ööpäeva

Tartu rahu CV aastapäevaks 2. veebruaril 2025 on Venemaa 20. veebruaril 2014 vallandet vallutussõda Ukrainas käinud 4000 päeva ja ööd

VAHEKOKKUVÕTE. Rinne püsib sügisest 2022 praktiliselt paigal. Lisandunud on poole aasta eest Ukraina vallutet piirkond Venemaa Kurski oblastis, mis algul hõlmas ~800km² ehk Pärnu suuruse maa-ala, ent praeguseks on kahanenud veerand tuhande ruutkilomeetrini. 

Hukkunud on läinud sõjakümnendiga üle 800 tuhande inimese. Sõjaga on väljapoole Ukrainat + Venemaad kandunud rohkem kui 10 miljonit sõjapagulast. Seejuures on sõja eest või sõja varjus asunud Eestisse paarsada tuhat isikut. Neid on kuhjunud Eestisse peamiselt Euroopa Liidu sisese rotatsiooni tulemusel. Selle kuhjumise põhjuseks on siin kujunenud soodne — venekeelse olmega ja muulasi salliva kultuuriga keskkond. 

KÜLMA SÕJA ENNUSTUS. Et RU⚔️UKR-i kuumale ehk pärissõjale, mis algas 20. II 2014, eelnes 17. IX 2003 — 19. II 2014 külm sõda, siis ei saa välistada, et mingi erakorralise pöörde ajel sõjategevus peatub ja konflikt jätkub taas mittekineetilise külma sõjana. Selline seisund oleks parem, kui sellega kaasneks Balti riikidele tuttav (soveti/RU-) okupatsiooni mittetunnustuspoliitika USA jm tsiviliseeritud maailma poolt. Paraku katkestas Joseph R Bideni administatsioon sellise mittetunnustuspoliitika analoogi — Krimmi hõivamise mittetunnustamise doktriini, mille oli välja kuulutanud Donald J Trumpi administratsiooni välisminister Michael R Pompeo 25. VII 2018 — vt Krimmi Deklaratsiooni — Crimea Declaration — mis praeguseks on ametlikult "arhiveeritud sisu".

Samas on ometi hakatud mõistma rahu sõlmimise vajadust ja eestlasel oleks mõistlik seda tervitada — mitte ainult, ehkki seda enam — Tartu rahu aastapäeval!

Tarmuka rahuprintsina Ukrainas võimu saavutanud Zelenski on ammu minetanud tarmukuse. Rahu Ukrainas on Eestile alati tähtis olnud. Just Kiievist algas AD1036 pealetung Jaroslavi ebatargal juhtimisel, mis tegi rutaka lõpu Kalevite-muinasajastule ja riikluse algeile praeguse Eesti alal. Ja just nimelt Ukrainat pidasid silmas Eesti iseseisvuse deklaratsiooni kirjutajad AD1918 oma järgmise lause tähendamissõnadega:

《  Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. 》

Kuna Ukraina nüüdseks on sisuliselt verest tühjaks jooksnud ja kunagine n-ö vaba maailm ei ole suutnud end kokku võtta — ei selleks, et Kiievit mõjusalt aidata ega Moskva agressiooni tõrjumiseks, siis.…

Iga kuuga muutub tõenäosemaks, et sõda ulatub ka otseselt, so lahingutega Eesti pinnale, kui mitte sel, siis seda enam tõenäolisemalt järgmisel aastal. Putin (WP) on saatnud teise ilma juba üle 900 tuhande. Oleks üle mõistuse kujutleda, et gebistliku hunta juhi meeletu massimõrv enne miljoni surmaohvri piiri ületamist ei lõpe. Vaherahu ilma sõja lõpetamise tagatisteta oleks Eestile aga sama ohtlik kui sõja ükskõik kui kõrge või madala intensiivsusega jätk. 

SÕJA SENINE MÕJU EESTILE toimib peamiselt pagulaste sissevoolu kaudu. Aasta 2025 alguse seisuga on eesti keele oskusega vähemalt argisuhtluse tasemel ja ühe või kahe eesti vanemaga Eestis elavate eestlaste osatähtsus siinsest elanikkonnast 56%. Sõja algul AD2014 oli eestiverd ja riigikeelt valdavaid eestlasi EV haldusalal* 61%. 

——

* Siin on silmas peetud E(NS)V halduspiire, mitte kogu territooriumi Narva jõe taguste ja Petserimaa aladega EV põhiseaduse §122 ja AD1920 rahulepingu piirileppimuse järgi. Kogu Tartu rahulepingu järgsel EV territooriumil elab 31. XII 2024 seisuga 769 tuhat endogeenset eestlast ehk 53% põlisrahva esindajaid, kes valdab eesti keelt ja on eesti vanema/te järglane. 

UKRAINA SÕJA KRONOLOOGIAT

Ad

2014

20. ıı

Venemaa (RU) alustas Krimmi (Q) anastust

21. ııı

Putin (WP) seadustas Q-hõive

7. ıv

RU alustas idaUKRi suurlinnade ja tööstusalade hõivet

15. ıv

UKR kuulutas välja separatistliku terrorismi vastase võitluse

17. ıv

esimesed surmaohvrid RU⚔️UKR sõjas

17. vıı

RU hävitas Buk-raketiga Malaisia liini MH-17 reisilennuki, suri 298 inimest

2015

24. ı

RU raketirünne Mariupolile nõudis 30 surmaohvrit (linn piirati sisse 7 aastat + 1 kuu hiljem ja langes 7 aastat + 4 kuud hiljem, 20. v 2022) 

2018

15. v

WP avas Q poolsaart RU Aasia-osaga siduva Euroopa pikima 19km silla üle Kerči väina 

2019

21. ıı

UKR sätestas NATO-pürgimuse põhiseaduses

7. ıx

esimene RU—UKR-i vangivahetus 

2021

2. xı

CIA juht William J Burns Moskvas Bideni sõnumiga: USA mahitaks n-ö UKR-küsimuse lahendust — k.a piiratud invasioon — mis NATO piire ei puutu. 

2022

11. ıı

Biden keelitas USA kodanikke eemale UKR-ist, kuna sõjalist päästeoppi sinna polla kavas

24. ıı

algas RU Kiievi-rünnak, seni salajane, peamiselt puhvervägedega ja vaegkuluga lahingutegevus (külm sõda) paisus väga intensiivseks pärissõjaks; UKR kehtestas eriseisundi, mida president pikendab tänaseni kvartali-kaupa. 

4. ıv

Biden nimetas WP-d Buča tõttu sõjaroimariks

30. ıx

WP seadustas ida-Ukraina anneksiooni 

15. xıı

Kiievi 24. ıı alanud kampaania sai lõpu pärast 295 ööpäeva ehk 42 nädalat, selmet 3 päeva kestma pidanud n-ö täiemahulist sõda. Kui enne seda oli RU anastuse all 7%, siis nüüd 20±3% UKR-alu. Rinne jäi kolmeks aastaks enam-vähem samale joonele.

2024

6. vııı 

Algas UKR-i pool aastat väldanud vastu-sõjakäik RU Kurski oblastisse.
13. xı 

Kurski oblasti vabastamiseks kaasas RU Põhja-Korea sõjaväeüksusi. Kurski-kampaania taandus veebruaris 2025 UKR—RU piirile.

2025

16. ıv 

Putini surmaohvrite arv tema võimuaja sõja- jm roimade tagajärjel ületas miljoni inimese piiri.
11. vıı 

Donetski oblasti põhjaosas edenedes saavutas RU oma aegalsel pealetungil 23% UKR-alade anastuse.

LISAKS varasem, aasta 2014 eelne kronoloogia

Üheksa kuud otse Ukraina pealinnast

TARTU RAHU 50… AJAD POLE MUUTUNUD

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval üllitab Isekiri uuesti Vaba Eestlase nr 9 (1785) juhtkirja 3. veebruarist 1970

    T A R T U   R A H U

Poolsada aastat tagasi kirjutati Tartus ringkonnakohtuhoones alla ajaloolisele dokumendile, mis kannab nimetust "Rahuleping Eesti ja Venemaaa vahel". Selle lepingu põhjal lõppes nende riikide sõjaline vahekord ning Venemaa loobus lepingu sõnade kohaselt:

… vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.

Rahuleping Eesti ja Venemaaa vahel, art II.

Eesti noorele vabariigile oli see suureks võiduks, kuna väike Läänemere-äärne riik oli oma iseseisvuse eest võiltemisel üles näidanud erakordset sitkust, organiseerimisoskust ja võitlustahet, millega ta kindlustas endale õiguse eksisteerida iseseisva riigina ja vaba rahvana teiste vanade iseseisvate riikide peres. Oma osavust ja küpsust näitasid Eesti esindajad ka Tartus toimunud rahuläbirääkimistel, kus kommunistid esmakordselt rahvusvahelistel läbirääkimistel tulid välja oma praegu üldtuntud venitamise ja surveavalduse taktikaga, katsudes muuseas rahuläbirääkimisi mõjutada ka Narva all organiseeritud suurte pealetungidega, et murda meie moraalset ja sõjalist vastupanu.

Eesti peadelegaat Jaan Poska oli Moskva esindajatele tugevaks ja visaks vastaseks ning oskas isegi osavalt välja libiseda venelaste silmusest, millega taotleti rahulepingu tekstis ainult üldiste põhialuste määratlemist ja paljude detailide jätmist hilisemate läbirääkimiste otsustada. Jaan Poska taipas, et edaspidiste tõlgendamistega võib paljudes küsimustes tulla arvamiste lahkuminekuid ja tülisid ning katsus rahulepingusse panna nii palju üksikasju kui vähegi võimalik.

Kui Tartu leping oli üks esimesi rahvusvahelisi lepinguid, mis kommunistid välismaailmaga sõlmisid, siis huvitaval kombel oli see kokkulepe ka üks esimesi, mida venelased vägivaldselt murdsid ja sellega kogu maailmale demonstreerisid, et kommunistlikku riigikorda ei saa usaldada. Aastal 1940 näitasid N Liidu kommunistlikud võimud Eesti okupeerimise ja EV territooriumi vägivaldse liitmisega N Liidu külge, et Tartus 1920. aastal N Liidu valitsuse esindajate poolt allakirjastatud rahuleping on kommunistide silmis ainult paberilipakas, millel ei ole mingisugust väärtust. Rahulepingu meelevaldne vägistamine kanti üle ka minevikule ja hakati Eesti Vabadussõda tõlgendama eestlaste omavahelise kodusõjana, kuigi rahulepingu sissejuhatuses märgitakse sõnaselgelt, et tegemist on kokkuleppega Eesti ja Venemaa riikide vahel.

Moskvas teatakse siiski väga hästi, et Tartu rahuleping jääb välismaa silmis rahvusvaheliseks juriidiliseks aktiks, mille murdmine on N Liidu kommunistlikule valitsusele halvaks reklaamiks. Sellega on ka seletatav, miks N Liidu kommunistlik režiim püüab igasuguste võtetega maailma eksiteele viia ja toonitada, nagu oleks eesti rahvas ise Nõukogude korra valinud ja sellega venelased Tartu rahulepinguga antud kohustustest ja lubadustest vabastanud. Meie ülesandeks paguluses on kõigi käepärast olevate vahenditega nende valede vastu võidelda ning paljastada kogu maailmale siiruse ja aususe maski taha peituva N Liidu valelikku nägu.

Kas Jaan Poska ei näinud seda kommunistide õiget nägu juba Tartu läbirääkimistel? Sest millega seletada seda, et ta oma ettekandes pärast rahu sõlmimist Asutavas Kogus märkis:

Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.

Jaan Poska 10. II 1920 aruande lõpulause rahulepingu ratifitseerimisel Asutavas Kogus

Need prohvetlikud sõnad olgu hoiatuseks kõigile vaba maailma riikidele, kes venelastelt liiga palju loodavad ja nende lubadusi usuvad. Kuid olgu need sõnad ka meile, eesti pagulastele, kellest nii mõnedki on asunud südilt marssima "Ajad on muutunud" loosungi all ning on unustanud venelaste poolt 50 aastat tagasi allakirjutatud, kuid 20 aastat hiljem purukskäristatud dokumendi, mille nimi on "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel".

Juhtkirja autor on Vaba Eestlase toimetaja (1954-1972) Ilmar Külvet (1920 - 2002)

Tartu rahuleping ja EV idapiir uudistes

Tweets about "#TartuRahu"

Edevate taidlejate (LTKM?) improvisatsioonide tulemusena saame Tartu rahu ja piiri asemele 18.02.2014 Putini (olümpia)rahu ja piiri.

— Toomas Alatalu (@toomasalatalu) February 12, 2014

Märkus: LTKM Toomas Alatalu säutsus tähendab tõenäoselt EV valitsusjuhte: Mart Laar, Siim Kallas, Andres Tarand. Viimane täht osutab aga Raul Mälki, kes Eesti Vabariigi välisministeeriumi asekantslerina sai kevadel 1994 ülesande korraldada Eesti idapiiri uuendavaid läbirääkimisi.

Arnold Rüütel kui visionäär

Läinud on 30 aastat ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esinemisest ETV-s, kus ta, käsi Marxi «Kapitalil», tõotas:

E I  mingit tagasiteed kodanliku  E V  juurde!

RÜÜTLIKÕNE SISETARBEKS Tallinna telestuudiost oli otse-eetris laupäeval, 20. Ⅱ 1988 ning ilmus 3 päeva hiljem päevalehtedes Rahva Hääl ja Sovetskaja Èstonia.

  》  Arnold Rüütel   🆚  Eesti Vabariik  《 

T E L E E S I N E M I S E   T E K S T   I S E K I R J A S

Teades tema kestliku võimuelu edasisi üliteeneid — nagu  ☭  ENSV - sabariigi   suvereniteedi   deklaratsioon   +  ☭  küüniline   pettus   EV - le   süümevannet   andes  +  ☭  EV   ohjamine   EU -sse   — võiks öelda, et see punaseltsimees oli visionäär. Oma võõra-kintsu-kaapiva poliitkarjääri siirdeajal jätkusuutlikuks muutnud, aitas ta lisaks Eesti ajutist omariiklust hävitada ning on suutnud E(NS)V võimumasina rattaid oma isikliku kinnisvara-projekti kasuks pöörlema panna.

#OTD #EV100 oma kinnisvaraprojektiks pööranud mees on just seesama, kes täna 30a eest #AD1988 oma kõnega verbaalselt üritas hävitada lootust #EV taastamiseks. #ENSvenku Arnold Rüütel #AD2018 Maarjamäel Künnapuu tn 5 järjekordseid maju ehitamas. pic.twitter.com/XHAdjZ1Squ

— Kalju Laid (@KaljuLaid) February 20, 2018

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.