Sügishetk AD ⓴⓱

PÖÖRDVÕRDELISED TENDENTSID. Ei ole see Iljaševitši moodi üksiktegijast vaenukülvaja persoooni küsimus. Kaugeltki mitte. Siin on tegu tasakaalu säilitava likviidse ja elastse lümfiringega. Selle väest ja ulatusest annab aimu ehk idaraha kogus Eesti ja Läti selvepesulais. Ja nii võib üks edusammuke Tallinna avaõiguslikus "uudistemajas" peegeldada putinistlikku läbimurret Brüsselis.

Aastal 2009 ei tihanud eelarve poolest riiklik elektronmeedia KGB-osutustega demokraatia-mängu Eestis rikkuda. Käis Euroopa parlamendi VII koosseisu valimiste kampaania. Juhtumi asjaolusid aitab meenutada Isekirja tollane kommentaar siin + allpool.

NÜÜD, 8 AASTAT + 4 KUUD HILJEM KOV-kampaania käigus söandas nn rahvusringhääling seda teha. Mis vahepeal muutunud on?

1. Praegused valimised ei ole poliitiliselt kuigi olulised.
2. Ajakirjanduse vereringe on nõukasoga mürgistusest kuigivõrd puha(stu)nud.
3. Paratamatuse taktis erru-mineku-ikka marssiv sovetliku kollaboratsiooni kaader minetab tähtsust.

Aga siin ta on. Mõjuisik oma nooblis siras…

‶Venestamist pole Eesti- ega Liivimaa aladel kunagi olnud [---] Küll aga valdab eesti ühiskonda täielik venevastasus. Jutuks pole olmetasand ega võimukoridoride käitumistavad — see on süsteemne ilming, mis on immutanud ülevalt alla kogu riigi ja ühiskonna…″

— ütles Illjaševič valimiseelsel debatil  ᵛɆRR-i veebiportaali 5. X 2017 otsesaates, millest tegi päev hiljem kokkuvõtte ka ERR.EE ☞ Iljaševitš: eesti ühiskonnas võimutseb totaalne russofoobia‼

Eksgebisti arust võimutseb siinmail apartheidi-lähedane režiim, tema täpsustuse kohaselt:

‶venevastane  a p a r t h e i d ″ ← see sõna tähendab EKSS-i järgi rassistlikku värvilise elanikkonna diskrimineerimise režiimi, segregatsiooni LAV-is, mis tol maal aastani 1994 valitses.

VENE—SAKSA KOOSTÖÖ… Eksgebist ei ole viimati glasnosti eel ega 10 aastat varem lansseeritud jutupunkte kuigi palju vahetanud uuemate vastu. Vana propagandaskeem peab eeldatavasti toimima, hoolimata KGB asemele tulnud FSB-st ja SVR-ist. Ja miks ei peakski? Eks venestamise poliitikat on püüdnud kuulutada müüdiks ka Külma sõja järgse pausi (1994-2016) tõttu saksa Ostforschungi ajutise ülejäägina Eestisse eksporditud ajaloolased (kes varsti ehk tagasi kutsutakse)

Apartheid propagandatermini ja -teemana sobitus ühtlasi 2 Läänemere-maa vastasse kampaaniasse, mis just paar päeva enne  ᵛɆRR-i saadet algas. Nimelt 3. oktoobri õhtul, kui saksa teabevälja ilmus vabakutselise ajakirjaniku Keno Versecki (*1967) kirjutis kodakondsuseta inimeste elust Lätis ja Eestis. Loo lähteks võib olla nii asjatundmatu kui ka pahatatlik positsioon, kuid pahemkaldega nädalakirja Der Spiegel poliitilisele platvormile kohaldus vaatlus pealkirjaga «Angst vor der russischen Minderheit/ Hirm vene vähemuse pärast» oivaliselt. Eeskätt Läti näitel kirjeldas see kodakondsuseta muulaste õiguslikku olukorda kui valimise, riigiametis töötamise, pensioni ja välisreisimise õiguste osas ahistet seisundit. Verseck tegi ühes lauses retoorilise vihje ka Lõuna-Aafrika segregatsioonipoliitikale sõnastuses…

Was sich nach Apartheid anhört, ist in zwei EU-Mitgliedstaaten für etwa 330.000 Menschen…/
Kõlab justkui apartheid, aga oma 330 tuhandele inimesele EU kahel liikmesmaal on see nende elu argipäev…

Järgmisel hommikul levis kampaania viivitamatult vene teabevälja, ilmudes ennelõunal paaris portaalis + Moskva angažeeritud kommentaatori Aleksei Puškovi säutsuna:

Если в стране ЕС,как пишет "Шпигель", апартеид, не должен ли ЕС вспомнить о ценностях и принять санкции?Или ценности применяются выборочно?

— Алексей Пушков (@Alexey_Pushkov) October 4, 2017

Kui ühes EU riigis on apartheid, nagu Spiegel kirjutab, ehk peaks siis EU otsustama üldkehtivate väärtuste ja sanktsioonide kasuks.

KOORDINEERITUD KAMPAANIA? Vene veebi- ja eetrilõitades seejärel mh Eesti pihta sajatet termin võis Iljaševitši suhu sattuda kogemata või mitte. Tema tuvastatud totaalne russofoobia Eestis — kus elanikkonna kolmandik vene meelt kannab ja pool vene keelt valdab — on aga veelgi ebausutavam kui endasalgaja KGB-veterani õigeusk või aadlisugu. Kulugu tema siniverelisuse geenivaramu ülesleidmiseks kas või kogu kirjanikuanne.

Veenmisjõult mannetu Illjaševitš on oma KGB-koolituse suunitlust truult järgides agiteerinud EV-d finlandiseeruma, püüdnud olla niiditõmbaja EV vene poliitikute ringkonnas ja РПЦ Moskva patriarhaadi kohaliku altari taguses. Miski ei toimi.


EESTILIK SEGREGATSIOON… Ka rahvusliku eralduspoliitika jutt on groteskselt äraspidine. Kuna ainuke hoomatav ja tõemeeli käsitamatu segregatsiooni-ilming Eesti Vabariigis on (virtuaalsest) ühtluskoolist lahus hoitava vene haridussüsteemi riiklik poputamine — sovetiaja venestuse elav mälestis + Moskva kolonialismi kestlik pärand, mille küljest omariikluse veerandsajandi kestel eestlased ikka veel ei ole lahti lasknud.

❱ Eesti elanike MEELE ﹠KEELE võrdlev eritlus :  russofoobia puudub.  Kontrollitud. ❰

Debati vastaspoolena esinenud EKRE-kandidaat arhitekt Nikolai Jakobišvili (*1952) loomulikult ei jaganud Illjaševiči seisukohta. Ent märkigem siiski ära, et ᵛɆRR-i ekspertidelt sai debati võidupunktid 7:2 ex-KGB-lane Illjaševič.

Ära sega vahele!  Parem vaata Stirlitzit?!

Vahemehest вэне/Eesti rahvus-ringhäälingu veebiuudiste toimetaja Artur Tooman (*1971 ⇠ vurrpildil vasakul) püüdis tungivalt mehikese KGB-seost selgitada, mida Ⅵ. IⅡjaševič kramplikult eiras, kuigi ajakirjanik kümme korda üle küsis. Selmet vastata, Iljaševič keerutas:

Ma olen žurnalist ja ajaloolasest kirjamees, kel on ilmunud üle 20 raamatu. Jah, kaitsepolitsei pani mu 1990. aastate lõpus mingisse nimistusse, väites et kuulusin N Liidu salaluure vanem-ohvitserkonda. Kui Kapol on õigus, siis tahaks küsida vastu: olete telesarja «⓱ kevadist hetke» näinud? Kui selle kangelane Stirlitz teile meeldib, siis mispärast mina peaksin olema teile vastumeelt?!

Vjačeslav Tihhonovi ⇢ kehastatud Max Otto von Stirlitzi, alias Vsevolod Vladimirovi, alias Maksim Issajevi liba-ajalooline vorm jm dekoor vist tõesti sobivad kamuflaažiks vanas Raadiomajas — nüüdses ETV+ERR-i uudistemajas, kust valimiste järjekordset debatti veebi edastatigi. See ühtib nii kenasti kauakesti KGB variasutusena toiminud E(R)R-i enda loomuliku fooniga. Mida ei ole ERR ise vist veel valmis tunnistama, kahetsema, ammugi sarjama. Vastupidi…

Meenutades AD2011 aset leidnud juunipööret telemaastikul: Küüditatute nimede ekraniseerimine ETV-s jõudis vaevu lõpule, kui televaatajate kaela sadas ᛋᛋ-Standartenführer von Stierlitzi "kultussarja" reklaam… Niisugune sarjamine tagurpidi mõttes — peene telekunsti piruettide varal hoopis neid sarjates, keda kunagi veripuna-pruunis vendluses kordamööda represseerisid RSHA, NKVD/NKGB, GRU ja/või KGB.

❱ Isekiri : Gebisti värvilised unenäod ❰

LOHUTUS ﹠ OOTUS. Kui nüüd keegi  ᵛɆRR-i toimetajaist KGB-varju pääle äkki valgusvihu suunas, oleks selle soorituse parimaks järelmiks avalikult(+õiguslikult) üldiseks tavaks saada. Mis ju peaks olema nii loomulik ja oodatav. Aga ootusest jääb järele vaid lootuse vari, kui arvestada tõika, et üks informeeritud krimireporter äsja jõudis otsapidi ERR-i. Kus ju on, eks sinna saab ka juurde. Metafüüsikas tõmbuvad samanimelised väed, parem head ja kurjem halba. Aamen.

Kummati oleks totter välistada võimalust, et vabahärra ⇠ Sildam või eetikanõunik Tammerk kumbki eraldi või suisa koostöös utsitasid veebidebati kohtunikku toimetaja Toomanit visalt püstitama KGB-küsimust. Kaheksa aasta taguse vea hilinenud parandusena. Et poleks põhjust küsitleda neid. Ka on veaparandus vähim, mida nõuda meestelt, kes maksumaksja taskust enda töötasuna vahepeal on kokku kasseerinud üle poole miljoni euro.

Kas just selle pärast, aga Ⅵ. IⅡjaševič ka seekord sihtmärgiks seatud esinduskokku ei jõua. Europarlamendi valimistulemus 9‰ oli tema partei parim saavutus. Ei piisanud sest saamaks MEP-iks ja liitumaks Tatjana Ždanoki 2005 loodud Moskva-meelse Vene-Alliansiga EU-s.

Ei jäänud mõjutöö aga seetõttu soiku. Sama taseme tööots jäi ootama Yana Toomi. Ja pole temagi ainus vene rakendi Tori tõugu tööhobune. Eesti suksudest on sääl vähemalt troika. Ikka needsamad, Moskvas ja tont teab kus, Jamburgi või Pulkovo metsas, olümpiarahu (loe: Ukraina-kampaania) eelõhtul sõlmitud pakti alla käed pannud reeturid. Nemad on samuti päral. Samal ja veel kõrgemal esindustasemel Strasbourg'is ja Brüsselis.

Ent niiviisi täpselt saja kuu (100k = 8a + 4k) eest luhtus Ⅵ. Iljaševitši isiklik ⓱ kevadist hetke.

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (⓱KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "⑰KH" jõudis trükki 1968, kuna "⑰KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011