 |
| ⊛♾ |
«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»
Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€
Kentaur. Hind 23…29€
Autor Virkko Lepassalu
Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.
Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …
Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.
Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.
Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?
Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…
“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.
Karjuvalt veidrad lüngad selles raamatus väärivad võrdlust kuristikuga. Isikute koondnimestik on enam kui puudulik. Tekstis esinevate nimede väljajätt puudutab nii gebiste kui ka muid isikuid. Ja kuna nimede registris puuduvad ka lehekülje-viited, siis ei oska hämmastudagi, et leida ei õnnestu raamatu esi- ega tagatipuks ka sisukorda.Valdur Timusk:“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )
Eluloo-raamatu kohta kahtlemata kurioosumina ei ole siin isegi memuaristi sünni—surma tärmineid. Tolle lüngakese täidab retsensent allpool. Timuski varjunimede padrikusse ( ainuüksi ajakirjanduslikke pseudonüüme on VT-l üleilmses veebis praegu tallel 13 tk ) Lepassalu raamat kah ühtki valgusvihku ei heida.
Raamatu “Valdur Timusk: dissident KGB-s” autori iseloomulik hinnang VT-le on romantik. Tõesõna?!
Valdur Timusk, ka Timuski Valdeko ( 1932 — 2003 )Veel Stalini ajal, detsembris 1951 MGB operatiiv-töötajana alustanud julgeoleku-ohvitser, kes saavutas laiema tuntuse, jälitades ja kiusates usklikke, muutus elu lõpul aga ise usklikuks…Oli 1950-ndil Harjumaal Anija kandis ja Tallinnas kongi-agendina mänginud liba-metsavendi kasutades võltsnimesid, nagu Riks ja Endel… On osalenud Eesti vastupanuliikumise tuntuima veterani Mart Nikluse vahistamisel AD1958; järgmiste kümnendite suurte nimedega jätkates sai VT-st Jüri Lina peamine kimbutaja ning AD1976 oli ta kodu läbiotsija.Alustanud operatiivtööd AD1952 Tartumaal, jätkanud mh Pärnumaal ja Kirde-Eesti linnades, ent peamiseks töökohaks kuni 1970-ndini VT-le jäi Tartu; edaspidi tegutses Tallinnas Pagari tn kontoris KGB V (ideloogilise vastuluure) osakonnas; vahetus suhtluses usklikega rakendas nii verbaalset kui füüsilist vägivalda.Oma tütre Eva seadusliku kaasa, samuti romantikuna KGB-karjääri valinud Eero Blumani määras VT enda järglaseks KGB V osakonna IV (ristiusulisi seiravas) jaoskonnas.Timusk lahkus KGB-st AD1983 alam-polkovniku auastmes.Sügisel 1988 Edgar Spriidi ja Henn Latiga moodustet KGB-piiarite kolmikus lõi VT kaasa president Pätsi “hauaotsingu” operatsioonil.
Mees olla Virkko Lepassalu järgi näinud end vaimusilmas Johannes Lauristinina… Või siis Lauristini antipoodina… Unistuseks otsida üles ja tagastada Eestile priiuse kuldvõtmeke.
Päts krakowi vorsti vastu… Reaalsemaks osutus Konstantin Pätsi säilmete “mälestusväärne leid” tagatisena, mida KGB siirdeaja kriisis üritaski välja mängida rahvusliku reliikviana. Leiutasuks vist eestlaste leppimus roosa väljavaatega sabariigile ja leev elu kõigi mugavustega rahvademokraatias.
Päriselt saavutas EW vaid postuumse rehabilitatsiooni. Selle menetlus ja rakendus teostusid just sovetliku haldus—õigus-ametkonna tahte ja tavade järgi… Järelmiks tänini jätkuv tõsielusari E((NS))V.
6 kommentaari:
Aga, kes see vanem tütar Valdur Timuskil on, kui Eve Bluman on noorem tütar? Ei tule raamatust kuidagi välja , aga huvitav teada siiski? Aga, Holger, ära pabla, sest raamatus on viide geibist major Eero Blumanile, kes VT järeltulijana usklikke (baptiste) kureeris ja temalt on ilmumas järg, mis puudutab tööd usklikega, siis saab selgust ja mina ei taha siis usklike nahas olla. Aga raamatut oled kehvalt lugenud. Loe uuesti ja ära vaidle surnud inimese memuaaridega.
Aitäh, Holger! Ülevaade on hea. Raamat on vilets. Väärib hävitavat kriitikat. Lepassalu on ära söönud vale tableti.
Heigo Ritsbek, Anglokatoliku Kiriku patriarh:
Milleks meile KGB rehabiliteerimine?
(…) Saaremaal ( …) lennujaamas lõi ta (VT) näkku tollast Eesti Metodisti Kiriku juhtivvaimulikku, superintendent Aleksander Kuuma (…)
Tean ühte praegugi tuntud meedikut Eestis, kes noore tütarlapsena KGB-s sm Timuski ülekuulatavana sai väga tugeva kõrvakiilu (…)
Nii on raamatus maalitud pilt Timuskist kui rahulikust ja „heatahtlikust inimesest on puhas vale. (…)
Mulle endale tunnistas VT uhkelt KGB metsavendade mängimise operatsiooni „«Lehed langevad» käigus ühe tütarlapse mahalaskmist, kes päris metsavendadele toitu viis.
(Õhtuleht 18.5.2021)
Üldiselt ei ole mul kombeks arvustuste kohta arvustusi kirjutada, sest nii palju kui inimesi nii palju ka arvamusi millegi või kellegi kohta. Teen siin ainult erandi põhjusel, et arvustaja võiks arvustatava teose pisutki süvenenumalt läbi lugeda, sest muidu tekib valeandmete levitamine.
«Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil…»
Henn Latt on üks vähestest endistest ENSV julgeolekutöötajatest, kes on meedias üsna tihti sõna saanud – peamiselt Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamise teemadel. Jääb mulje, nagu peaksid arvustuse autori meelest olema endised KGB töötajad justnagu avaliku elu tegelased ja Latt on ainsana «suhteliselt tundmatu».
«Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata.»
Ma ei tea, mida mõtleb autor «ideoloogilise vastuluure» all, mille seos Timuskiga olevat käsitlemata jäänud. Kahtlemata oli Timusk vastuluure töötaja ja laiemas plaanis tegeles kogu töise elu Nõukogude ideoloogia kaitsmisega. Küll on otsene vale väita, et Timuski «elutöö» seisnes usuringkondade vaenamises. Vastupidi, nagu raamatus ka kirjas, oli see väga väheolulise tähtsusega töölõik mitte ainult Timuski jaoks isiklikult, vaid KGB jaoks tervikuna. Ei hakkaks siin põhjustel pikemalt peatuma, aga nagu nähtub Indrek Jürjo uurimustest, oli kirik niivõrd agentuurist läbi immutatud ja tasa lülitatud, et seal ei saanud midagi märkimisväärset Nõukogude-vastast juhtuda. Timusk toonitab ise kogu selle kiriku peale raisatud energia mõttetust ja ebaolulisust. Seega võimendab arvustuse autor valearusaamu KGB tegevuse kohta, sest Timuski jutu võib ju valeks tembeldada, aga kui lähtuda elementaarloogikast: no millega sai kirik 1970ndatel Nõukogude võimu ohustada?
«Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?»
Tol ajal, kui ma keskkooli lõpetasin, KGB juba ise likvideeris ennast. Ka see seisab raamatus kirjas. Ametliku likvideerimise ajaks 1991. a oli KGB ise end täielikult ära likvideerinud. Taas võimendatakse seega rahvajutte ja müüte, nagu loodud Eesti Vabariik oleks ENSV KGB likvideerinud. See viidi vaid formaalselt ehk paberlikul kujul, lepingute kaudu lõpuni. Seega ei võetud KGB materjalist üle ega jäänud «päranduseks» mitte midagi olulist.
17-18 aastaselt unistasin töötamisest KGBs? Midagi totramat annab välja mõelda, seda enam, et kogu uutmise ja perestroika mõttelaad andis sellele asutuse mainele juba veelgi varem kõva hoobi.
Aga siin lõpeb mu jaks ja aeg, sest arvustuse arvustus kujuneks mitu korda pikemaks kui arvustus.
Ritsbek eksib oma kirjatükis kas tahtmatult või nimelt. "Lehed langevad" polnud mingi metsavendade püüdmise operatsioon, vaid 1957.a ajakirjas "Ogonjok" ilmunud kirjandusliku järjejutu pealkiri. Peamiselt puudutas ilukirjanduslik järjejutt 1948.a metsavendade püüdmist,õigemini Rootsist siia saadetud "libametsavendade" saatust ja tegevust. Olid need Rootsist siia saadetud isikud spioonid, vabadusvõitlejad või kes iganes, kuid siin nad hakkasid sarnaselt Timiskile "libametsavendadeks", kuid jäid vahele üsna ruttu. Selle järjejutu põhjal tehti ka mängufilm, vist oli pealkiri "Kutsumata külalised" vms. Jutus oli tõelisus segi ilukirjandusega. Timusk oli 1948 16 a vana kooliõpilane, kes veel ju julgeolekus ei töötanud, seega ei saanud ta sel ajal kuidagi metsavendi püüda. Ajakirja "Ogonjoki" järjejutt on pikk ja fotodega illustreeritud, kuid seal sellist episoodi nagu Ritsbek kirjutab ei ole.
Valdur Timuskil oli ja on ikka üks tütar, ma tunnen seda perekonda isiklikult. Timuski tütar ei olnud siis isegi veel abielus Eero Blumaniga, kui viimane Timuskilt töö üle võttis. Julgen väita, et Timuski tütar enda tulevast abikaasat isegi ei tundnud. Timuski tütar abiellus Eero Blumaniga väga palju aastaid hiljem. Nii et selles osas on siin eksitud. Miks välja mõelda asju?
Postita kommentaar