Budino-kela — ugri-mugri ülikeel

Soome-ugri algkeelt rekonstrueerida proovides on udmurdi noorharitlased hakkama saanud uue tehiskeelega

On see utoopia või saab sest soome-ugrilaste uus lingua franca asendamaks seni sel kohal troonivat vene keelt? Keele autorite väitel on selle kõnelejaid praegu juba paarkümmend, kelle seas peale udmurtide ja venelaste olla ka eestlasi.

Vastse esperanto omanimetus pärineb budiini rahvalt, kellest V saj eKr kirjutas Herodotos, ja peaks kõlama vist kui budino kela. Nimelt on 'keel' ja 'kõne' selles keeles kela, samas kui...

'tund' = kella
'kell' ja 'aeg' = kata
'kirikukell' = zhana
'aisakell' = gerla
'kallis' ja 'armas' = kello

Rõhk on budinose keeles alati sõna alguses, nimisõnad lõpevad a-tähega, tegusõnad i- ja omadussõnad o-ga. Ja mõned häälikud susisevad rohkem kui meeldiks meile siin Läänemere ääres. Näiteks...

'Ma armastan sind' on budinose keeles: Mina vechkin sinat.

Et just ilmus uut keelt tutvustav lühigrammatika ja -sõnastikuga raamat Kojne "Budinos" — Obščij jazyk finno-ugrov (Iževsk, 2009, 240lk), siis soovitan huvilisel see arvutisse laadida siit (pdf-fail mahuga 1,4Mb Udmurtia patriootlike noorte veebifoorumis Udmurt Šaer) ning leida ise sest raamatust sobivaim pakutav...

• budinose—vene sõnastik
• vene—budinose sõnastik
• budinose—udmurdi sõnastik
• budinose—ungari sõnastik
• budinose—soome sõnastik
• budinose—inglise sõnastik

Raamatu autoriõigused kuuluvad udmurdi kirjanikule, PEN-klubi liikmele Aleksei Arzamazovile (pildil), kelle sõnastik on internetis leidnud juba ka vastukaja komide, maride ja tuntud ameeriklase veebipäevikus. Üllitamise ootel olla ka budinose, st soome-ugri esperanto keele õpik (Fenno-ugro esperanta kelan tunikirjata)

Budinose tähestik:

A a [а], B b [б], C c [ц], Ch ch [č, ч], D d [д], E e [э], F f [ф], G g [г], H h [х], I i [и], J j [й või palataliseeriv täht - ь], K k [к], L l [л], M m [м], N n [н], O o [о], P p [п], R r [р], S s [с], Sh sh [š, ш], T t [т], U u [у], V v [в], Z z [з], Zh zh [ž, ж]

Ja arvsõnad:

1 – iktu
2 – kjaktu
3 – kolmu
4 – nelju
5 – vitu
6 – kutu
7 – senchemu
8 – kandu
9 – indu
10 – kimu
11 – kimiktu
12 - kimkjaktu
20 – kusu
30 – kolmugenu
100 – sju
200 – kjaktu sju
300 – kolmu sju
1 000 – ezru
2 000 – kjaktu ezru
1 000 000 – miliu

Eesti eetriajakirjandus lennus...

Selle sajandi avakümnendi lõpul on osa eesti meediumidest muutunud kvaliteedi keelualaks

Viimati kasutas Kuku-raadio saatejuht PH otse-eetris saatuslikku fraasi, mis iga terve inimese kuulmismeelt reostab...

... S--- LENDAB VENTILAATORISSE...

Ja vabandas selle peale... See muidugi ei aita. Ei pea just ajusid ragistama arvamaks, mida normaalne raadiokuulaja seepeale tegi. Mina selle raadio peamist arutlussaadet ei saa enam kuulata, igatahes mitte enne, kui kuskilt kostab minuni teade, et see haisukael seal enam häält ei tee. Too tyyp oli ja on tylgastusefekti tekitav... ja ma ei taha kujutellagi, kuhu kyynib selle inimese kujutlusilm

Eks jah, kui teda kuskil kogemata, nt poes juhtud trehvama, siis pole parata. Teleris, kus ta kah on esinenud, ei pea noid meelelahutussaateid ju vahtima. Ja too telesaade, kus tema esines, on olnud niikuinii tyhisest tyhisem. Raadio pilti — Jumal olgu kiidetud! — isenesest (veel) ei levita. Nii sai tema hyperboolitseva jutulaadi kuidagiviisi yle elada, kuid nyyd selle otsustava nupuvajutuse järel pole vist Kuku-raadios kyll enam kuulata mitte kui midagi.

Arvestades riigieelarvelisest Vikerraadiost (ERR) ja eraomandilisest Kuku-raadiost (Trio LSL) viimastel kuudel eetrisse paiskuvat lehka, ei leidu Eesti ringlevis enam nagu yldse kuulamisväärset ajakirjandust.

Eks tule siis paratamatult yha rohkem muukeelse elektronmeediaga harjuda.

TÄIENDUS 2012:  Priit Hõbemägi tõestab oma vastuolulisust. Nii esitab ta vahel teksti, mis (ka heas mõttes) eesti meediakriitika musternäiteks sobib:

Autorisaates loob saatejuht ise endale raamid (formaadi) ja talitab seal õlgede ja pabulate keskel nagu küülik puuris. Aga puur ei kuulu talle, vaid televaatajale. Ja kui küülik (saatejuht) trikitama hakkab, siis saab ta omanikult sugeda. Saatejuht on publiku vang.

Oma poolt kordan, et kuitahes kõrge too hõbeläige mehe nimes ka poleks, on ta ise meediafiguurina kohati tülgastusefektne.

Kas Tony jääb ellu?

Kuri karjas! Jaanuarist täidab ETV oma uue programmi argiõhtuid ameerika maffiaseriaali “Sopranos” eelviimase hooajaga, alustades tolle 66. osast “Members only” (Sissepääs ainult liikmeile)

Sopranode n-ö uue hooaja võtab ETV2 kokku nii:

Aasta on läinud päevast, kui FBI puistas Johnny Sacki elamist ja tal tuli priiusega hüvasti jätta. Sacki äri jätkab Phil Leotardo, kelle läbisaamine Tony Sopranoga on viisakas, kuni ei süvene pinged maffiapere advokaadi Hershi ja tolle väimehe osaks saanud karmi kohtlemise tõttu. Klanni kuuluv Gene Pontecorvo, kes ühtlasi on tegutsenud FBI informandina, saab kopsaka päranduse ja loodab perega Floridasse kolida. Aga oodatav rahu jääb pelgalt unelmaks. Gene'il jätkub siiski oidu siitilmast vabal tahtel lahkuda… Jne

“Hea sari on. Alati paneb uut osa ootama,”

on üks fänn ETV veebiküljel arvanud ja ERR-i juhatuse liikme Hanno Tombergi sõnul peakski sari vaatajale “uus ja huvitav” olema. Muide, ameeriklastele lõppes sari veel tunamullu 10. VI 2007, so üheksandal (loe: üheksandal!) ekraaniaastal ja sedagi ilma õige lõputa. Eesti TV-st näeb praegu ikka aasta 2006 alul ekraanile jõudnud osi, milliseid ETV2 alanud aasta avanädala kestel võis loetella, saba mõnust suisa rõngas:

... Ela vabalt või sure — Tere tulemast klubisse — Sandistamine — Kintsu kobedam tükk…

Aga nüüd reaalne uudis: “Sopranode” sarja kurjus pole pelgalt kunst(lik), st maffiaelu kujutajad kehastavad kurja teleekraanil + päriselus. Mida äsja oma otsuses kinnitas ka kriminaalkohtunik Martin Marcus New Yorgi Ülemkohtus Bronxis:

Kahe mehe sooritatud murdvarguse eest, mis mh päädis politseinik Daniel Enchautegui (pildil paremal) surmaga, mõisteti sel reedel, 9. I 2009 kümneks aastaks vangi näitlejast narkomaan, 32-aastane Lillo Brancato juunior (pildil vasakul) — HBO sarja “Sopranos” mafioosohakatis Matthew Bevilaqua.

Mõrv, mille sooritas tegelikult Brancato roimakaaslane, leidis aset 3 aasta eest. Hukkunud politseinik oli murdvarguse ohvri naaber. Teenistusest vaba 28-aastase politseiohvitseri äratas keset ööd väljast kostev aknaklaaside klirin, mistõttu ta helistas politseisse ja läks õue asja ise uurima. Rabava vastasseisu käigus tulistas ta kumbagi narkosõltlasest riisujat, nii Lillo Brancatot kui ka tolle kaaslast Steven Armentot. Samas haavas Armento saatuslik lask politseiniku rindkere. Oktoobris 2008 mõisteti 51-aastane Armento eraldi kohtuprotsessil eluks ajaks vangi (loo pikemat krimieritlust vt inglise keeles)

Maffiasari ei köida Eestis kaugeltki veerandit miljonit vaatajat nagu ETV tänavutalvise tipu, kodumaise ajaloosarja “Tuulepealne maa” paremate osade ajal. Küllalt pakub arutult krimilembene meelelahutus aga ainet mõtiskella eesti rahvusringhääling… — vabandust… ennast häbitult ERR-i nimega maskeeriva kosmopoliitse haisuhäälingu — olemuse üle. Miks siin surutakse peale niisugust moraalivaba kunsti?

Avalik-õiguslik haisuhääling? Eesti rahvusringhäälingu seaduse §4 kinnitab, et avalik-õigusliku ringlevi tegelik eesmärk peaks olema panustada EV Põhiseaduses sätestatud Eesti riigi ülesannetele:

Selleks loob rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab muud tegevust, mis ükshaaval või kogumis:

(1) toetavad eesti keele ja kultuuri arengut;

(2) väärtustavad Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ning osutavad asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist;

(3) aitavad kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule…

(5) aitavad kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele…

(7) väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit;

(8) aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele.

Võiks küsida, mis sel kõigel “ükshaaval või kogumis” on pistmist Home Box Office'i maffiasarja esitamisega. Kas ühiskonnale terendab siit perekeskne mudel? Võib-olla...

See ongi ehk mõeldav, arvestades mismoodi 86-osaline sari õigupoolest lõppes — kohutavaks nördimuseks telepublikule, kes USA-s aastast 1999 maffiapere toimetamisi pingsalt jälginud oli... Millise punkti autor David Chase kaablikanalil HBO juunis 2007 ekraanile jõudnud “Sopranode” viimsele, 86. osale pani, võib lugeda käesoleva postituse lõpus.

Mis saab Eesti TV-st? Soprano maffiapere käekäigust olulisem on meile ju eesti rahvusliku teabevälja ühe võimsama eetrilõida saatus. Mis saab meie kvaliteet-TV-st? Kas tema jääb ellu? Ohumärke on rohkem kui üks...

• Eks (I) leidu neid, kel kavas uus avalik-õiguslik telekanal muuta tasahilju vene kanaliks. Selle aasta lõpuks. Venekeelsest AK-st on juba praegu (jaanuaris 2009) välja juuritud eesti keel. Enam ei tõlgi venekeelne AK uudistelõikudes eesti vmt keeles esinejate juttu subtiitreis, vaid vene keelt n-ö peale lugedes. Selline olevat indoeuroopa — ent sh NB! mitte skandinaavia — rahvaste teletraditsioon. Ja see juhtub üha avarama valikuvabaduse, pluralismi, demokraatia ning digitehnika ajastul, kus peaks endast mõista õigus olema ise valida telepildi juurde sobivas keeles helikanalit, rääkimata subtiitreist! Ja kui lisaks...
  
• (II) osutub tõeks kartus, et ERR-i juhatuses võimu endale saanud raadiojuhid, mõistmata telespetsiifikat, teevadki ETV-st ringhäälingu... Siis ei jää üle muud, kui kõiki Soprano-huvilisi lohutada:

Tony eisure! Sari lõppes USA-s oma üheksandal eluaastal — ilma lõpliku lahenduseta. Tony Soprano veedab kurikuulsa maffiaseriaali viimse osa lõpuminutid baaris, kuni keegi tundmatu ta kõrvale istub. Tulnuka palet meie aga ei näe. Tony tõstab pilgu tolle poole ja siis… Ekraan kustub.

Just nii sari lõpebki (vt "Sopranode" 5-minutist lõpustseeni U-tube'is) Pinged jäävad lahendamata. Massikultuuris on see üsna tähelepanuväärt kunstivõte, mis paraku teleseriaalide tavapublikule rõõmu ei paku, üksnes häirib. Ei jää siis aga muud kui leppida: Sopranode elu läheb edasi ja karistada saavad ainult vaatajad, kes selle jätku enam kunagi näha ei saa. Vähe sellest, ka Tony Soprano elu ja kurjus jätkuvad. Karistuseta. Aga mis siis enam sellest, kui üks õõnestatud kõlblusega televaataja enam neile kaasa elada ei saa.

(Vt ka Filmiveebi päevikukannet sarja lõpuhoojaja sisust AD2007 siit)

Maksab siis järgmist osa oodata?

Pärdi IV LA-sümfoonia

Loojanguhalo Pärast 38-aastast sümfoonilist pausi ja vahepeal juurutet tintinnabuli-stiili on meil lõpuks tema uus sümfoonia. Just Los Angeleses tuleb täna esiettekandele Pärdi IV sümfoonia. Arvo Pärdi LA-sümfoonia esitab Esa-Pekka Saloneni taktikepi all kohaliku filharmoonia orkester. Teose on tellinud kahasse LA Filharmoonia + Ars Musica Australis — Canberra Muusikapeo korraldaja. Esiettekanne on mh särav kaunistus kontserdisarjale pühitsemaks peadirigent Saloneni viimast hooaega LA Filharmoonia orkestriga.
Kolm nädalat enne uudisteose maailma-esiettekannet üllitas Pärdi kirjastaja Universal Edition üpris uuenduslikult osa partituuri (58 lehte) ka veebis ja lubas huvilistel kogu partituuri tellida e-postiga.

Loojanguvalgusega pimeduse vastu Nii LA-sümfoonia esiettekanne kui ka teos tervikuna on pühendatud Mihhail Hodorkovskile — Venemaa viimase viisaasta kuulsamale märtrile, naftaärikast meediamagnaadile, kelle Moskva kremlis peremehetsev gebistlik kildkond vangistas õpetuseks oma vastasrinnale. Hodorkovski on hetkel Siberi vangilaagris kusagil teispool Baikalit.

Täiendus 12. I 2009:

... kaassõnas nimetas Arvo Pärt uudisteost omalaadi vabaduspalveks ja lootuskiireks...

... ning mõlemad nimetatuist olid kontserdikuulaja Briani hinnangul ka muusikas eneses lihtviisi tabatavad. Seesama muusikahuviline lisas kontserdipäevikus OutWestArts.Blogspot.Com:

Kõige rohkem liigutas mind ehk heliloojat tervitava rahvahulga nii suur entusiasm ja soojus. Teda koheldi rokkstaarina ja kontserdi järel autori käesurumist ootava pika saba ees näis ta justkui üks 70-aastane eesti Miley Cyrus [ameerika imelapsest superstaar]. Kas nii juhtub ainult LA-s? Võib-olla. Nii või teisiti, oli täna aga tõesti üks tähtis õhtu.

Los Angeles Timesi 11. I 2009 ülevaade A Mystic in La La Land (Müstik LA-LA-LAA-maal), sama lehe blogist Culture Moster on avaldatud Gina Ferazzi foto

Läinud hooajal pühendas eesti muusika suurmees kõik enda teoste ettekanded veel ühe vene märtri — Kremli-kriitilise publitsisti Anna Politkovskaja mälestusele. Politkovskaja mõrvati Moskvas 7. X 2006.

Eelmise III sümfoonia (1971) pühendas Arvo Pärt muide Neeme Järvile. Pärdi instrumentaalmuusika suurtööd jäid läinud aastasaja kuue- ja seitsmekümnendisse ning alles AD2002 — veerand sajandit hiljem lõi Arvo Pärt midagi taas täiskoosseisus orkestrile + klaverile (LamenTate)

Neljanda LA-sümfoonia ettekanne on Walt Disney Kontserdimajas (Trey Ratcliffi foto) täna kl 20 kohaliku aja järgi (11. I kl 6:00Eaj) algava eeskava teises osas. Värske sümfoonia keelpilliorkestrile, harfile, löökpillidele kulgeb läbi 3 osa veidi enam kui poole tunniga.

Punamälestised kui võimuvahend

Venemaal on sovetiaegsete monumentide teisaldamise poolehoidjaid enam kui sealsed võimurid välja näitavad

Kremli lähikonnaga seotud Üle-Venemaalise Ühiskondliku Arvamuse Uurimiskeskuse (VCIOM) jõulu eel avaldatud arvamusuuringu järgi leiab viiest venelasest üks, et sovetisümbolid on möödaniku jäänukid ja need tuleks asendada millegi muuga.

Kuigi see – 20% küsitletutest – pole just palju, on seda ikkagi hulga rohkem, kui Moskva ametnikud on seni valmis olnud tunnistama, kas või oma mullustes kommentaarides nn vabastaja kuju eemaldamisele Tõnismäelt. Analüütik Paul A Goble'i hinnangul on see näit eriti oluline Eesti-taolistele maadele, kus domineerib vastuseis võõrvõimu kiituseks sovetiajal püstitatud monumentidele.

Sama küsitluse järgi ilmutab kaks kolmandikku me idanaabreid ikka poolehoidu punamonumentide säilitamisele. Ka sellest ei maksa mööda minna. Samuti nagu ei tasu unustada Venemaal levivat ksenofoobiat ja vaenulikkust kõigi venelastest väiksemate rahvaste vastu, mis tõusetub alati, kui püüd leevendada oma kannatusi vallandab vägivalla muulaste kallal. Suurriikliku sallimatuse meistriks oli muidugi Jossif Džugašvili, alias Stalin, kelle massiroimarlikke tegusid Kreml ja tema angažeeritud ajaloolaskond püüavad endiselt õilistada, kui mitte lausa puhtaks pesta.

Seda pöörast sallimatust esindab ka tänavu Jauza-Pressilt ilmunud raamat “Küüditaja Stalin: roimar või õiglane tasuja?” (Za čto Stalin vyseljal narody? inglise keeles Why Did Stalin Resettle Whole Peoples?) Tegu on neostalinistist publitsisti Igor Põhhalovi (*1965) taas kord usalduslikult NKVD–KGB–FSB materjale üle kordava üllitisega, mis mh ennustab kõigile baltimaalastele peagi saabuvat kättemaksutundi:

“Ajalugu sisendab meile [vene šovinistidele] optimismi. Sajandite vältel on korduvalt ette tulnud Baltimaade minnalaskmist, ent pruukis Vene riigil oma jõuvarud taastada, kui nad jälle Venemaa rüppe naasid. Küllap nii läheb ka nüüd. Ning siis ei unusta me kedagi, kes [puna-] veterane on solvanud, ega andesta kellelegi, kes vene elanikkonda on mõnitanud.”

Taevariik — mitte ainult vippidele

Kes väärib igavikku?
Kas tõesti on ikka veel nii, et...

Enne pääseb kaamel läbi nõelasilma...

Ameerika Kirikupingi-foorum (Pew Forum on Religion & Public Life) avalikustas läinud nädalal küsitluse, mille tulemused ütlevad, et sealsete ristiusuliste enamiku (65%) poolest väärib igavest elu ka neist erineva usutunnistusega inimene. Ja peagu pool küsitletuid leidis, et...

... välistada ei saa isegi ateisti paradiisi pääsu.

Mis tagab hingele surematuse?
Kui küsitletuil paluti valida, mis aitab igavest elu kindlustada, siis 30% rõhutas inimese usku, 29% asetas esikohale tema maised teod ning 10% pidas olulisimaks tegude & usu koosmõju.

Miks on paradiisi väravad ameeriklaste arust nii laiad?Ühe vaatleja sõnul (so nimelt Barnard College'i usuteaduse professori Alan Segali arvamus tänases NYT-s) tuleks USA kristlaste sallivust seletada nii, et multikultuursuse kogemusest rikastet ameeriklased soovivad, et kõigi kenade kaaskondsete headus, vaatamata nende usule, saaks tasutud heaga.

Ma kipun ühte paati USA keskmise ristiinimesega, st olen valmis 65%-se enamiku usku jagama. Ateistide osas kehtib aga minu arust veelgi lihtsam põhimõte:

Oma surma järel pärib igaüks just selle, mida elades on tahtnud.

Maarjamaa sõduri 60 eetriaastat

Esimesel jõulupühal kell veerand seitse õhtul AD1948 kõlas Vatikani Raadio eestikeelne avasaade — tänu asja käsile võtnud 23-aastasele Vello Salole

Vello Salo ( * 5.IX 1925 † 21.IV 2019 ) oli kuni 1945 Endel Vaher. Põltsamaa kandist koolijuhataja perest pärit nooruk läks oma — arvatagi sündmustihedaimal — 19. eluaastal Soome, sõdis Soome eesti rügemendis, mille rivis naasis augustis 1944 Eestisse ja võitles admiral Johan Pitka üksuses. Sakslased vangistasid ta koos paarikümne Pitka-poisiga, kes olid taanduvailt sakslasilt relvi ära korjanud. Eestist viis tee laevaga Liepājasse, sealt õppelaagrisse, kus Salo läbis pioneerikursuse ja sattus Sileesias sõdimise järel mais 1945 nn čehhi põrgu. Seal andis ta end itaallasena üles ja jõudis nii Rooma püha Birgitta kloostrisse.

«Kui sattusin čehhi põrgust Rooma — ainsaks varanduseks vaid leivakott — oli katoliku kirik see, kes mind aitas. Otse koolipingist tulnuna tuli mõrtsukaks õppida ja sõjas sain aru, et parem aidata kui maha tappa.»

Kui Vatikani Raadio pärast II maailmasõda esimesena Läänes Eestisse regulaarsaateid hakkas andma, võttis üliõpilane Vello Salo Vatikani ettepanekul eesti sektsiooni töö enda peale. Hiljutine nimevahetus vähendas ohtu sugulastele stalinistlikus Eestis. Salo tegi Vatikani Raadios pooltuhat saadet, mõned neist isegi siis, kui ta ise elas ja töötas juba väljaspool Itaaliat.

«Kui ma sügisel 1948 saabusin Rooma teoloogiat õppima, helistasin raadio direktorile, et teil läti- ja leedukeelsed saated on, äkki oleks võimalik kunagi eestikeelseid teha. Ta küsis vastu, millal ma saan peale hakata. Nad olid sest ammu mõelnud, aga ei leidnud inimest, kes seda suutnuks teha. Ja siis oli kivi muidugi minu kapsaaias. — — — See küsimine oli novembris ja alles jõuluks sain sinnamaale. Pealegi olin üliõpilane ja pidin ju õppima kah — — — Iga-aastane komme oli, et paavst teeb jõululäkituse. See oli muidugi pikk barokkstiilis tekst ja minu jaoks esimene tõlketöö — aga tõlkimisest ei olnud mul aimugi! Ka ei olnud mul mikrofonist aimu. Kuna see läkitus anti edasi umbes 40 keeles, siis oli see raadiole endalegi suur organiseerimine, mis kellaajal keegi räägib. Ja siiski läks eetrisse vaid esimene tükk paavsti läkitusest, sest kogupikkuses see saatesse ei mahtunud.»

Raadiotöö tõi teda ka Piibli tõlkimise juurde. Vatikanis eestikeelseid saateid tehes oli pühakirja lugemiseks tarvis sealt tõlkeid teha ja selleks tuli õppida vanu keeli. Nii liitus Salo ka sel teemal käivate aruteludega kohe, kui Rootsis tuli välja uus Piibli-eestindus.

Peale Vatikani Raadio on tema kaastööd ja intervjuusid vahendanud ka Ameerika Hääl ja Vabadusraadio/Raadio Vaba Euroopa.

Ajaloolane Vello Helk kirjutas nimekaimu poliitilisest panusest Salo eelmise juubeli puhul ajakirjas Tuna:

«Ta tutvustas maailmas Eesti kurba saatust ja sellega seoses eesti kultuuri. Ta alustas sellega Itaalias, oli isehakanud kultuuriatašee, ka Eesti Hääl Vatikani Raadios, mille kaudu jõudis kaja tema panusest Eestisse, valmistades võimumeestele peavalu.»

Salo oli ühtlasi üliviljakas kirjastamistöös, mida ühemehekirjastuse Maarjamaa (1962...) saavutused näitavad sama viisi kui tema ringkirjadki — Maarjamaa (1961... 2007) ja Aade (1967... 1997). Kui Salo 1990. aastate keskel Eestisse asus, jätkas ta 2002 Maarjamaa-ringkirja üllitamist Tallinnas.
Eestisse tagasi asus Salo 1990. aastate keskel.

«Mind viidi siit ära sõjavangina, mul jäid siia sugulased, ma tahtsin tagasi, et omamoodi Eesti ülesehitamises osaleda.»

Eestis olles on ta kutsutud külaline kohalikus ringlevis. Oma eetri- jm saavutustele teeb Salo tagasivaate arvatavasti ETV (ERR) järgmises portreesaates "Tähelaev: Vello Salo", mis on kavas pühapäeva, 28. detsembri hommikul kl 10:00-11:15 ja kordussaade teisipäeva südaööl vastu kolmapäeva, 31. detsembrit 2008.

• • •

ISEKIRI ON KIRJUTANUD VELLO SALOST VEEL ፡ 

Küüditamise eelkuuldus • AD1949 •

 • Vatikani Raadio LXXX •