 |
| *Aleksei Tepljakov* |
AT: Täiesti hämmastav, aga selle halastamatu ja väga tõhusa karistusaparaadi rajamiseks kulus enamlastel pigem kuid kui aastaid. Ehkki neil polnud eelnevat kogemust, suutsid nad luua ülitõhusa ja kestliku salapolitsei-ametkonna.
MS: Mis neid õieti aitas? Kust saadi personali, spetsialiste? Või kujunes Lenini teooria praktikas väga tõhusaks?
AT: Lenini teooria kattus perfektselt Venemaa eripäradega. Väga arhailine sõjast raputet elanikkond andis palju selliseid inimesi, kes olid valmis tapma. Nad teadsid suurt saladust — mis normaalsele inimesele on arusaamatu — et tappa on lihtne. Ja kui juhtkond ČK keskuses ja kohapeal koosnes peamiselt professionaalseist revolutsionääridest, siis ülejäänud aparaat täideti riburadapidi. Jah, muidugi oli peamiseks probleemiks leida inimesi, kes kõigeks valmis ja seejuures ka veidi kirjaoskajad ja mingil määral distsiplineeritud oleksid. Just distsipliiniga oli suur probleem — ČK oli asutusesiselt tohutult kriminaliseeritud. Karistused ei suutnud organeid seestpoolt puhastada, need olid algusest peale moodustatud ringkäenduse põhimõttel, mis tugines karistamatuse tundele. Karistada sai see, kes ei osanud oma kuritegu varjata, kel leidus poliitilisi patukesi. Üldiselt oli čekistlik süsteem sõjaväeline ja süüdlase määras seal juhtkond.
MS: Aga kust enamlased leidsid ČK—OGPU timukate kaadri? Mõned vaatlejad kõnelevad suurest arvust — nagu siis väljenduti — muulastest (инородцы), teised meenutavad kriminaalse elemendi suurt osa ČK—OGPU-s. Mulle näib, et kõigepealt olid selle süsteemi põhibaasiks marginaalid, madala haridusega tööliskond, talupojad, kelles õhutati kunstlikult klassiviha.
AT: Jah, olen täiesti nõus. Pärast I maailmasõda, revolutsiooni ja kodusõja ajal tekkis tohutu sõja läbi teinud kaader. Just sealt värvati reatöötajaid, kes andsid lootust ning jõudsid teenistusredelil kõrgemale. Algusest peale tekkis ČK-s veriste ristsete tava. Uustulnukal tuli mitte küll alati, aga enamasti osaleda mahalaskmistel.
MS: Nii et see oli sagedane võte?
AT: Jah, hulgivõte, vähemalt on see 1930. aastate lõpuni selgelt nähtav. Seejärel ilmnes spetsialiseerumine, nn komandandid, kelle käe alt süüdimõistetud enamasti läbi käisid.
MS: Aga nad olid olemas ka varasel etapil? Mulle meenus otsekohe Ivan Papanin, keda kõik peavad kuulsaks polaaruurijaks, aga 1920. aastal oli ta koosseisuline timukas — Krimmi ČK komandant.
AT: See ta lühikest aega oli ning hiljem tõesti sai kuulsaks polaaruurijaks. Ta elulool, jah, on selline erisus.
MS: Kas see oli karjääriküsimus? Teie raamatust näen, et hukkamistel osalesid peale täiskohaga čekistide ka autojuhid ja kullerid. Nende jaoks oli see suurepärane võimalus teha karjääri juba GPU-s?
AT: Asi on selles, et komandandid spetsialiseerusid mahalaskmistele algusest peale, aga terroripuhangute aegu jäi sellest väheks — niipea, kui oli liiga palju mahalaskmisi, oli vaja kaasata kogu operatiivpersonal. Ja kui seegi sõna otseses mõttes uppus verre, kaasati ka kullereid, isegi autojuhte — lühidalt kõiki, kes ČK-s teenisid ja olid käepärast. Čekistid tunnistasid ise, et ČK-s löid piinamistega juurdlustel kaasa kõik peale puhvetipidaja, üle kuulata võis isegi koristaja.
MS: Aga kas keelduda sai?
AT: See oli riskantne. Sellegipoolest polnud čekistid säärases töös innukad, purjutasid või keeldusid ettekäändega, et peavad parajasti agendiga kohtuma või ülekuulamisel mõne kangekaelse arreteeritu vahele võtma. Seepeale ülemus kirus, et jälle pole kedagi võtta, ja asus ise asja kallale. Peagu kõik ülemused proovisid ses asjas aeg-ajalt oma isiklikku relva. Nii seda kaadrit siis kogunes. Aastal 1938 kaasati Tobolskis isegi parteiaktiviste.
MS: Tõesti, parteiaktiviste? See tähendab mobiliseeriti kommunistid ja saadeti teisi hukkama?
AT: Jah, lihtsalt rajoonikomitee või mis tahes institutsioonide töötajad, kes sobisid lojaalsuse poolest, omasid sõjaväe- või miilitsakogemust, sellist rahvast oli palju, ka endised partisanid, nemadki osalesid.
MS: Kas võib öelda, et 1920. aastate NEP-i ajal tehti teatud katseid massiterrori pidurdamiseks, kaotati kohtuvälise arveteõiendamise õigus, või on see illusioon?
AT: Vähesel määral ja lühiajaks repressioonid küll taandusid, ent Lenin ise kirjutas aastal 1922, et nad tulevikus naasevad terrori juurde.
"Suurim viga on arvata, et NEP tegi lõpu terrorile. Me pöördume terrori ja majandusterrori juurde tagasi."— Vladimir (Lenin) Uljanovi 3. III 1922 kiri Lev (Kamenev) Rosenfeldile NEP-i e uue majanduspoliitika asjus, vt V I Lenin, Polnoe sobranie sočinenij, XLIV. M, 1970, lk 427-430; vrd Jüri Lina, Skorpioni märgi all. Stk, 2003, lk 134.Ja tõesti mõne kuu pärast sai ČK oma kohtuvälised volitused tagasi ja laiendas neid. Näiteks 1920. aastate keskel õiendati hulgiviisi arveid banditismiga võitluse raames. Aga siis ei lastud maha põhiosas mitte paadunud bandiite — keda oli raske tabada — vaid igasugu kaasaaitajaid ja reasulisid. Ja puhastusest raporteeriti muljetavaldavaid numbreid. Meeleheitel kesktäitevkomitee jagas kohalikele võimudele banditismist haaratud piirkonnis Turkestanist Kaug-Idani paarikuulisi volitusi luua seal juhtivaist čekistidest kohtuväliseid "troikasid" või "dvoikasid" [2-liikmeline ebaseaduslik otsustav kogu], kes pikemata mõistsid süüdi ja lasid maha umbes poole bandiitidest, kelle kätte said. Kokkupõrkeil toimus loomulikult kohtuväliseid arveteõiendusi. See oli tavaline nii kahekümnendail, kolmekümnendail kui ka neljakümnendail aastail, mil püüti desertööre.
MS: Ma paluksin teil kuulajaile selgitada, mis on need massioperatsioonid (массовая операция), millele tegelikult rajaneski 1930. aastate suurterror, aga nagu ma aru saan, algasid need märksa varem kui 1937.
AT: See tuleb čekistide väga varasest žargoonist. Nimelt tähistati massioperatsiooni mõistega juba 1918. aasta suurearvuliste vahistamiste kampaaniat. Likvideerimisi [massimõrvu], mis sageli vahistamistele järgnesid, nimetati samuti massioperatsiooniks. Maakondlikel ČK-organeil oli 1920. aastate algul tavaks fabritseerida tohutuid vandenõusid, kus vahistati sadu inimesi. Linnas, kus elas 10 tuhat inimest, vabastati enamik neid inimesi mõne aja pärast, kuid vahel võidi märkimisväärne osa neist ka süüdi mõista. Nii et selline treening oli sovetiaja poliitilise politsei ametnikel esimestest kuudest ja aastatest olemas ning need massioperatsioonid jäid karistussüsteemi palet kujundama 1950. aastateni.
MS: Kas see tähendab, et massioperatsioone korraldas alati keskus, nt operatsioon välisvaluuta ja kulla äravõtuks?
AT: Kui te mõtlete 4 aastat väldanud valuuta-operatsiooni 1930. aastate algul, siis see kindlasti oli ulatuslik keskusepoolne meede. Üldiselt oli čekistidel oma küüniline kõnepruuk ja üks tuntumaid väljendeid, mis seal 1930. aastate alguses käibis, oli "sotsiaalne tellimus" [vk lüh соцзаказ]. See tähendas tellimust ülalt: kui poliitilise hetkeolustiku vajaduste kohaselt fabritseeriti suur kriminaalasi, siis organiseerisid kohalikud čekistid tavaliselt ise terve vandenõu-rühmituse. Nii lasti aastal 1933 maha [OGPU territoriaalorgani] piirkonna kohta, nähtavasti sõltuvalt Lubjanka [Moskva] tahtest, keskmiselt kaks tuhat inimest. See oli repressioonide kõrgaeg, mida võib võrrelda 1930. aastaga, kui murti talurahva selgroog ja hulgihukati nn kulakuid.
MS: Seega suurusjärgus sada tuhat või enamgi N Liidu kohta?
AT: Kokkuvõttes arreteeriti üle poole miljoni inimese, oma 20 tuhat hukati, sama palju kui 1930. aastal.
MS: Kas saab öelda, et nn kollektiviseerimise käigus represseeritute hulk on võrreldev 1937.-1938. aasta ohvrite hulgaga? Kui võrrelda aastaid 1931, 1933 ja 1937-1938, kas siis inimeste arv, kes saadeti välja, asumisele ja maha lasti, on umbes sama või väiksem kui oli represseerituid 1937-1938?
AT: Kollektiviseerimine, kui võtame kõige drastilisemad meetmed, nagu koonduslaager ja mahalaskmine, hõlmas siiski väiksemat hulka kui aastad 1930-1931. Veel julmem oli aasta 1937. Umbes veerand väljasaadetud talupoegi kaotas 1930. aastate algul oma elu vangistuspaigus — ligi pool miljonit inimest! Ja suurterrori ajal lasti maha üle 700 tuhande. Tegelikult on kollektiviseerimise käigus mahalastute kohta olemas vaid arvestuslikud andmed, sest oli palju ka kohtuväliseid arveteõiendusi — üle 30 tuhande inimese. Ja kui võtame mahalastute osakaalu, siis see oli väga suur mõnedes piirkondades, kus olid kõige julmemad ülemused, nt Siberis lasti maha üle 50% kõigist, kes "troika" läbis. Sestsaati kui "troikad" loodi, käis neist läbi 20-30 tuhat inimest aastas.
MS: See siis oli n-ö kulakluse-vastane võitlus?
AT: Jah, aga see oli palju laiem, seal riisuti välja kõik n-ö endised. Näiteks Siberis oli üks esimesi protsentuaalse hävitamise juhtusid, kui OGPU volinik [Leonid] Zakovski andis käsu maha lasta 10% kõigist vaimulikest. Kogu Siberis oli neid kaks tuhat. Ja ülesanne täideti.
MS: Nii et ülesanne jagati igale piirkonnale?
AT: Piirkonnale tervikuna. Ma ei saa öelda, kuidas see täpselt käis rajoonides, kuid niisugust teavet on.
MS: Kuidas nad otsustasid, keda maha lasta ja keda mitte? Või oli see täiesti juhuslik, nagu loterii?
AT: Juhus mängis rolli, kuid üldiselt püüti valida inimene, kelle kohta oli võimalikult palju kompromiteerivat materjali: päritolu, tegevus enne revolutsiooni, revolutsiooni ajal, pärast revolutsiooni, kui palju oli andmeid tema antisovetlikest väljaütlemistest, palju tal oli tuttavaid — ja üldse, kui lai oli tema suhtluskond, kas tema sidemete põhjal sai kokku klopsida mingisuguse vandenõuliku organisatsiooni. Sest čekisti töö taset näitas oskus grupiviisilisi süüasju fabritseerida.
MS: Nagu ma aru saan, oli ČK ja hiljem OGPU üheks eritunnuseks tohutu agendivõrgustik. Kuidas te selle rolli hindate? Oli sellest ikka kasu teabehankes tegelikult toimuva kohta? Või oli seda vaja millekski, mida čekistid nimetasid "sotsiaalne tellimus": tunnistuste kogumiseks, et vormistada ükskõik mis kategooria "rahvavaenlasi", nende hävitamiseks, välja- või laagrisse saatmiseks jne?
AT: Kogu čekistlik töö põhines agentide kasutamisel. Muidugi kombineeriti. Ühelt poolt olid čekistid kõige paremini informeeritud seltskond, kes oma informatsiooni, ehkki omamoodi, tendentslikuna, edastas võimutippu. Mis puudutab otsest čekistitööd, siis peagu kõik, aga eriti grupiviisilised süüasjad olid fabritseeritud agentide abiga. Ja töö üheks eripäraks oli see, mida čekistid ise nimetasid perioodiliseks vabanemiseks ammendunud agentuurist: see agent, kes oli avalikuks saanud või oli väga tõhus abiline olnud [liba]organisatsiooni loomisel, st oli selle juht — tavaliselt oli suures organisatsioonis terve hulk, vahel kümneid agente… Nad olid kõik aktivistid, rõõnasid, keda vaja, ning tihtilugu lasti nad lõpuks "juhtidena" maha — niimoodi peideti otsad ohutult vette. Kuigi kriminaalasi on niivõrd rohmakalt kokku klopsitud, et isegi juuriidiliselt harimata lugejal pole raske läbi näha, kes millist osa mängis ja kuidas asi on fabritseeritud.
MS: Ilma massiivse agentuurita polnuks ka süüasjade fabritseermine võimalik…
AT: Täiesti õige.
MS: Te kirjutate palju võltsitud kriminaalasjadest 1930. aastatel, talupoegade "mässudest", "vandenõudest" jms. Kas see tähendab, et tegelik vastupanu kollektiviseerimisele, vastuhakk oli nii nõrk, et čekistidel oli aega välmida võltse süüasju ja lasta maha sadu võlts-vandenõulasi?
AT: Talurahva vastupanu eripäraks 1930. aastate künnisel oli selle massilisus. Rohkem kui kolm miljonit inimest osales 1930. aasta väljaastumistel. Need oli reeglina relvastamata, čekistide poolt volynkadeks [волнение – vk 'rahutuse' pisendav slängivariant] nimetatud protestid, keeldumised vilja loovutada, katsed küüditatavaid kaitsta, pidevalt puhkevad stiihilised mässud — praktiliselt olid need kõik stiihilised ja väga lihtsalt mahasurutavad. Čekistid aga esitasid asja suure ohuna riigile, fabritseerisid agentuuri abiga süüsju nende vastu, kellele võis süüks panna päritolu, paremale järjele jõudnud kihti kuulumist ja võimuvastasust. Tegelikult lasti maha kolhoosi kirumise eest. Suur osa inimesi lasti 1930. aastate algul antisovetliku agitatsiooni ja propaganda paragrahvi alusel maha, kuigi seadus ses punktis lubas hukkamist üksnes sõjaoludes.
MS: Kas tõelised ülestõusud, mis võisid ohustada bolševike võimu, nt Siberis aset leidsid või mitte? Kas midagi Tambovi või Lääne-Siberi ülestõusuga võrreldavat toimus?
AT: Mitte seda moodigi. Osales maksimaalselt tuhat või poolteist tuhat inimest, st Siberis haarasid rahutused üht, maksimaalselt kaht rajooni.
MS: Mis sai selle kümnendi kestel talurahvast?
AT: Čekistid eemaldasid aktiivsema osa rahvast. Ja ka administratiivreformi 1930. aastal ei kutsutud ellu ilma asjata: kui haldamine viidi rajoonitasandile, siis loodi igas rajoonis čekistlik, kohtu- ja prokuratuuriaparaat ning see kindlustas kogu süsteemi põhjalikult. Tänu agentuurile polnud võimalik enam tervet kubemangu hõlmavat mässu ette valmistada, nii et juhtus vaid rajoonilise ulatusega vastuhakke.
MS: Siber oli massilise väljasaatmise, koonduslaagrite jms piirkond. Millised olid 1930. aastate olud poliitlaagrites ja -türmides? Nagu ma aru saan, halvenes olukord vanglasüsteemi üleandmisega Justiitsrahvakomissariaadilt NKVD—OGPU-le — kas on nii?
AT: Teate, vanglaid vaadeldi algselt agentuur-operatiivse töö vahendina, kus sihilikult loodi talumatud kinnipidamis-tingimused, et kinnipeetavail oleks stiimul rutem süü üles tunnistada. Seepärast justiitsministeeriumi alt Gulaagi-süsteemile allutamisega olukord kardinaalselt ei muutunud, põgenemisi jäi küll vähemaks, kindlasti karmistus režiim. Vanglasuremuse kohta on seni vähe teada. On mõni jahmatav fakt, nt suhteliselt väikses Ulan-Ude türmis Burjaatias suri 1938. aasta jooksul umbes 400 inimest. Sealne suremus — tavaliselt nälga ja sellega seotud haigustesse — oli kogu aeg suur.
MS: Kas keegi sai selle eest karistada?
AT: Pidevalt karistati, kuid laagrite ja vanglate süsteem oli ühtlasi trahviteenistus-süsteem. Üldiselt oli mingi kriminaalkuriteoga kohtu alla sattunud karistusaluste čekistide osakaal suur, aastas mõisteti süüdi umbes 5% OGPU—NKVD töötajaid mitmesuguste, nii ametialaste kui omakasupüüdlike, igasuguste kuritegude eest. Karistusalustest kujunes Gulaagi teenistuskaader ja karistatud čekist on üks leninlik-stalinliku ajastu argikujusid.
MS: Čekistide kohta käibib standardkujutlus, et nad rakendasid piinamist massiliselt üksnes 1937.-1938. aastal. Nagu mina saan aru, on teil piisavalt tõendeid, et see piinasüsteem algas varem ja toimis Stalini ajastu lõpuni?
AT: Mõistagi on piinamise kohta fakte ka aastast 1918. Mõistagi teadis sellest ka Dzeržinski. Nagu ütles Feliks Edmundovič 1918. aasta algul oma esimestele kaastöölistele, on neile revolutsiooni kaitstes kõik võtted lubatud — eesmärk pühendab abinõu. Piinamine oli äärmiselt laialdane, mida čekistid suutsid mingil moel, ehkki mitte täisti tõhusalt, aga aastani 1937 siiski varjata. Nagu üks čekistliku süsteemi väljapastvaid naistegelasi** selgitas, piinati iseäranis neid, kes kõigi näitajate poolest olid niigi surmalapsed. Sestap ei tulnudki miski välja, sest enne, kui inimene enda piinamist kellelegi kurta jõudis, lasti ta maha. Aastal 1938 sai too õrnemast soost čekist just nimelt selle eest karistada, et oli vastustanud piinamise üldlevinud praktikat, mis… «Paljastab meie meetodid. Piinata tuleks aga üksnes neid, keda ootab mahalaskmine.»
MS: Kummaline kaksiktegelikkus. Ühest küljest piinamiskongid, öised ülekuulamised, külmakambrid. Jumal teab mis! Teisalt karistati čekiste aeg-ajalt selle kõige eest.
AT: Jah, vaadake, selles süsteemis praagiti pidevalt välja neid, kelle juurdlustöö ei olnud tulemuslik. Kui inimene edukalt tootis kõmulisi süüasju, siis võis ta karistamatult sooritada ka ulatuslikke rikkumisi, jäädes kogu aeg kaitstuks. Aga ebaefektiivne töötaja võis karistuse saada mh ka siis, kui ta kellegi läbi peksis, nähtavate peksujälgede või kõrge ülemuseni jõudva peksukaebuse eest. Ülemused nõudsid, et oleks olemas ülestunnustused, allkirjad ega tuleks avalikuks piinamisi. Ja čekistlik juhtkond raporteeris loomulikult, et nad puhastavad endi ridu, teevad oma tööd tõhusalt ja reeglite kohaselt.
 |
| Grupp NKVD julgeolekutöötajaid "teenitud" puhkusel Livaadia Väike palee, Jalta 1937. |
* Vabadusraadio saates Vremja politiki (Poliitika aeg) 30. VII 2012 usutletud Aleksej G Tepljakov on üllitanud mitu Siberi ČK/GPU/NKVD ajalugu käsitlevat teost ja osalenud Novosibrski piirkonna repressiooniohvrite mälestuskogumiku koostamisel (vt Книга памяти жертв политических репрессий в Новосибирской области, I. …II. …III. Novosibirsk, 2005/ 2008/ 2010). Vastupidi Stalini kui "efektiivse mänedžeri" mallile VF-i ametlikes õpikutes on Tepljakov veendunud, et…
Autori teoseid:Stalin oli ebatõhus juht, kelle juhtimissüsteem neelas kütusena üüratuid inimliha-koguseid.
Алексей Тепляков, Непроницаемые недра: ВЧК-ОГПУ в Сибири 1918-1929гг. М, 2007, 288lk.
Алексей Тепляков, Сибирь: Процедура Исполнения смертных приговоров в 1920–1930-х годах. М, 2007, 108lk; (vt veebialamanahhis Golosa Sibiri vk-s I, II, III, IV osa)
Алексей Тепляков, Машина террора: ОГПУ-НКВД Сибири в 1929-1941гг. М, 2008, 627lk.
Алексей Тепляков, Опричники Сталина. М, 2009, 430lk.
Алексей Тепляков, Органы НКВД Западной Сибирив «кулацкой операции» 1937-1938гг. — Rmt-s: Сталинизм в советской провинции: 1937-1938гг. М, 2009, lk 536-570.
** Siin on jutt vist naisčekistist nimega Lidia Vostinskaja (1899-1938). Ta astus komparteisse 1920 ning 1921-1937 oli VČK—GPU—NKVD operatiivtöötaja Krasnojarski krais, kuni ta 26. VIII 1937 arreteeriti, mõisteti 8 kuud hiljem VNFSV KrK §58-2 järgi võltsvandenõu süüdistuse alusel surma ja hukati 19. VI 1938; novembrist 1959 reabiliteeritud.
