Perlustratsioon (II)

Aastal 1918 asutet Eesti Posti mulluse juubeliaasta etiketti ehtis mõttevigane loosung. Matemaatilise loogika austuseks tulnuks asendada see valemiga:

90 — x = y aastat usaldust
• EESTI POST •

Tundmatud x ja y oleksid siin ühtaegu Eesti Posti süüme ja ajaloo puudulikkuse sümboliks. Ja x võiks sama hästi asendada sõnaga...

PERLUSTRATSIOON (perlustrare – ladina keeles 'vaatlema', itaalia 'luurama') – salajane postikontroll; postisaadetiste salajane seire riikliku järelevalve, luure, tsenseerimise ja/või saadetiste hõivamise eesmärgil; erineb kirjavahetuse ametlikust, olgu korralisest või erakorralisest (seaduslikust) tsensuurist nt sõja ajal või kinnipidamisasutuses. Perlustratsioon on tsiviliseeritud mail (õigusriigis) keelatud, v. a seadusega piiritletud eriolukord või erandjuhud, nt kohtu loaga määratletud isiku suhtes väärteo menetluse raames.

Eesti teabeväljas on perlustratsiooni mõiste justkui kontvõõras. Sellest ei räägita. Või kui kirjutataksegi, siis ajades segi postisaadetiste tsensuuriga. Millega vene ajal tegeldi mõnes postimajas kah, kuid need olid sootuks teised inimesed.

Perlustratsioon (III)

Mälestusi sovetiaja lõpu kirjanuuskureist

See oli siis, kui algasid perestroika ja glasnost. Pidasin tollal Uuralimaalt, olles nimelt N Liidu relvajõudude sundteenistuses Sverdlovski (Jekaterinburg) kandis, tihedat kirjavahetust koduga Eestis.

Tasuta sõjaväepost oli ebausaldusväärne, nii et kasutasin ka tsiviilposti, mispuhul läks tarvis postmarke ja väljaspool sõjaväeosa asuvate postkastide või -kontorite abi. Meie pere oli teataval põhjusel mustas nimekirjas. Koduse postiaadressi ebakindlust arvestades – äkki oli seegi julgeolekukomitee (KGB) kontrolli all! – kasutasin tundlikest asjadest kirjutades tuttavate aadresse, kes siis kirja edasi toimetasid. Kummati selgus hiljem, et ettevaatuse kiuste talletati kirjavahetus KGB-s ja arvatavasti pea täielikult. Nad olid kirju hoolsasti kopeerinud, nii et minu arvele kogunes 2 mahukat toimikut. Viimaste olemasolu mainis KGB-lane hiljem mu tööandjale, ise pole ma neid muidugi näinud.

❱ LISAKS: KAPO TAGASTAB KIRJU e LOOMADELT INIMESTELE ❰

Jäi üle mõistatada, kuidas mu kirjad neile ikkagi pihku jäid...

Ainuvõimalik järeldus: postisaadetisi sai hõivata kohalikes postkontorites nii saatja kui vastuvõtja poolel, k.a Kohtla-Järve 3. Sidejaoskonnas. Hõivamise all pean silmas eraläkituste salajast kõrvaletoimetamist. Õieti ju oli KGB nende illegaalsete võetuste taga – muide ÕS-2006 ei tunnista enam sõna 'võetus' – mille all mõtlen saadetiste ebaseaduslikku sõelumist, avamist, kopeerimist ja arhiveerimist.

Perlustratsioon (I)

Ühiskondlikku vabadust ei saa olla ilma privaatsfäärita. Palju meil seda on? Kas ja kuivõrd valmis oleme sest loobuma? Kelle kasuks? Tööandjale… Panga- või riigiametnikele? Eraelu-valdkond on üleilmselt tõhusa pealetungi all. Ja see on ägenenud ka meie maailmajaos ja eriti nõukapärusalal.

Nimetagem seda nii — postsovetlik antiprivatism. Sestap segunebki siin sovetiaja kuhtumata valu uustotalitarismi hirmudega.

Juulis 2009 jõudis maailma uudis Venemaalt, mida ükski meie massimeedium kahjuks ei silmanud: Venemaa salateenistused valmistuvad erakirju perlustreerima (Russian Security Agencies to Perlustrate Private Correspondence)

VLADIVOSTOK. July 17. Vostok-Media – Ministry of Communications and Mass Communications (MCMC) of the RF has issued a decree enabling security agencies to perlustrate letters, parcels and other postal items sent by citizens. Moreover, the document contains no indication as to necessity of an appropriate decision of a court.

From now on, authorized agencies may direct all inquiries about mail services and sender data. “Control over the use of mails is carried out during processing of the letters in the networks of a mail services operator. To maintain control in the postal services network, postal items will be sent to interactive unit of the authorized agency. While transferring postal items contained in packages (mailsacks, boxes and the like), used by postal service operator, a free access to such postal items should be provided” — the document states. Moreover the authorized agencies may withdraw a letter or parcel, if needed.

To facilitate mail perlustration for special agencies MCMC obliges post offices to provide special rooms for competent authorities.

Siloviki [vene keeles 'jõuametkondlased'] are given a full access to electronic database of a postal office — name, address and content. The decree comes into effect on July 21.

Kõne all on postitöötluses rakendatavad operatiivjälitus-meetmed, mida sideministeeriumi käskkiri nr 65 (vt Izvestijast MCMC-i ehk vene keeles Ministerstvo svjazi i massovyh kommunikacij dokumenti) ja täpsemalt selle p6 reguleerib nii:

Postisaadetiste kotroll toimub nende töötlemise käigus sideoperaatori võrkudes.

... samas kui p7 lubab salateenistuste operatiivtöötajail saadetisi kõrvaldada ja sideteenuse osutamist tõkestada ning p8 tagab perlustratsiooniks ka omaette kinnise ruumi eraldamise otse “sideobjektil”...

Niisiis võib iga postiasutus Venemaal täieneda nn musta kabinetiga — sellisega nagu kunagi isevalitseja vastutuse ja voliga asutas salamisi Katariina Suur.

Mustade kabinettide vaikuses aeti tollase Euroopa arusaama ja termini kohaselt salajase postiseire tumedaid asju. Revolutsioonieelsel Venemaal tähistas see mitmesuguste, mh posti, korrakaitse (Ohranka) või välismaise ajakirjanduse tsensuuriga tegelevaid, viimseil kümnendeil siseministrile allunud ameteid ja ametnikke.

Värske dekreet loob kogu oma vanamoelisuse juures massilise perlustreerimise süsteemi ja tagab perlustraatorite armeele ühtlasi moodsad vahendid ja ligipääsu sidevõrgu tarkvarale + andmestikule, sh sideasutuse kõigi klientide adressid + neile osutatavad teenused.

Vene inimõiguslane Grigori Pasko kommenteeris 21. VII 2009 jõustunud MCMC direktiivi La Russophobe’i blogis leides, et Venemaast on saanud üle öö KGB-jätiste unelmateriik, kes kirjavahetuse saladusse sekkub senise valehäbita ja lõpuks ka täiesti seaduslikult:

This week my fellow citizens and I woke up to a new Russia, under even greater control by the inheritants of the KGB (...) One can already imagine the chekists hastily equipping offices for themselves at post offices on perfectly legal grounds — of course they have been reading mail all along; the outraged human rights advocates; and the bleating — that is, the silence — of the majority of the citizens of our KGB state (...) Russian citizens now save the time, money, and effort, as we no longer need to bother with sealing our envelopes, nor waste our precious saliva on the illusion of privacy.

Postisaladuse riiklikke tagatisi sai Venemaal nautida vaid pisut Veebruarirevolutsiooni järel AD1917, kuna kommunistid varsti pärast oma oktoobripööret perlustratsiooni taastasid — eesmärk tabada nii masside meeleolu kui masse eksitavaid valenoote + musti lambaid (vt Peter Holquist, Information is the Alpha and Omega of Our Work: Bolshevik Surveillance in its Pan-European Context. Journal of Modern History, 1997, nr 3, lk 415-450; Sheila Fitzpatrick, Everyday Stalinism. New York, 1999, lk 177)

Tänasel Venemaal on uurimis- ja väljendusvabaduse kiuste avatud vähe sovetiaegse perlustreerimise saladusi. Sellepärast, arvatakse, ka putinismi saladusi. Erandiks on üks Peterburi ajaloolane, vene impeeriumis rakendatud postiseire-korralduse asjatundja Vladlen Izmozik, kes on oma teadmisteküünlaga valgustanud ka sotsialistlikku perlustratsiooni, täpsemalt Lenini—Stalini aja postinuuskimist (vt Измозик, Perljustratsija v pervye gody sovetskoj vlasti. Voprosy istorii, 1995, nr 8, lk 26jj; Glaza i uši režima: gosudarstvennyj političeskii kontrol’ za naseleniem Sovetskoj Rossii v 1918-1928 godah. SPb, 1995, 164lk; Voice from the Twenties: Private Correspondence Intercepted by the OGPU. The Russian Review, 1996, lk 287-308; Vladlen Izmozik, From the Perlustration Files (1926): A Young Man’s Letter to the British Embassy and Subsequent Interrogation. Russian History, 1997, nr 1-2, lk 171-187) Kuid tema panus on nagu joogipiisake kõrbeliiva.

Sovetiaja postiseirest Eestis pole selgust aga niigi palju. Januneks teada miks.

Võib-olla polegi me nii kaugel, kui arvame, neetud Venemaast, kus mõned tuntud ülikoolid on juba teel eeltsenseerimise poole ka teadustöös — lugegem nt New York Timesi hiljutist reportaaži Peterburist Russian Professors Chafe at Scholarly Screening - NYT 28. X 2009. Või Asebaidžaanist, kus Julgeolekuministeerium kimbutab inimest selle eest, et ta Eurovisiooni lauluvõistlusel toetas SMS-iga Armeeniat.

Vt RL-i aseri toimetuse videot paljastusega, et Aserbaidžaani riigiametnike käsutuses oli armeenlaste poolt hääletanute (45 isikut) täielik nimekiri...

Illustratsioon: "Seirav silm" Ivan Zemcovi MailArt-blogist 
• Edasi… Perlustratsioon (II) — Perlustratsioon (III)
• Lisaks… Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.