Wabariigist Vabariiki sm… Lapeteuse pilgu all
Eestis paraku lahtikirjutamata, aga laialt levinud
kollaboratsiooni küsimus tõusetub peagu korraga ilmunud lähiminevikulise raamatupaari peale vaadates. Ehkki üks neist näib sütitavat eesti-, teine punameelsuse tuld, on kummagi ühisnimetaja — nii sisu kui ka autoriisiksuse poolest — sovetiaja
kaasajooksiklus kui nähe. Vaagigem siis kumbagi neist raamatuist.
Raul Kuutma (*1924) üks soomepoisse,
SSEÜ auesimees ja ajalootoimkonna juht, on mais 2008 valmis kirjutanud ja aasta hiljem
kirjastuse abiga sini-must-valgete kaante vahele pannud mälestused
Wabariigist vabariigini (Tallinn, 2009, 335lk). Ta on ka teatmeteose
Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood üks koostajaid. Seda eritles ilmumise järel
Hellar Grabbi:
... umbes kolmandik [soomepoisse] ei tulnud augustis—septembris 1944 tagasi kodumaale Eestit kaitsma [---] vaid siirdus Rootsi. Tagasitulnute saatus oli erinev:
- Paljud langesid lahingutes Tartu all või Narva rindel, Maardus, Keilas, Sileesias jm.
- Osa pääses Läände.
- Paljudest said metsavennad, mitmed langesid.
- Mitmed võeti vahepeal isegi Punaarmeesse.
- Osa suleti pikkadeks ja ränkadeks aastateks Venemaa orjalaagritesse, kus paljud hukkusid...
- Teised pääsesid lühema vangistusega...
- Osal õnnestus pääseda sellest hoopis ja lülituda sõjajärgsesse Nõukogude ellu.
Hellar Grabbi “Soomepoiste sõjasõit” — Sõnumileht 15. III 1998 — Rmt: Eestlaste maa. Tartu, 2004, lk 369. Kuutma kuulub niisiis viimsesse kategooriasse. Ta enda sõnul on ta olnud
“saatuse soosik”, kes vene ajal
“tulekandjana tuule käes” ei lasknud sisimas kustuda eesti omariigi-usul. Erinevalt oma velledest läks tal sõja järel korda orjalaagrit ja vahistamist vältida. Kas ka julgeoleku seatud võrke? Torkab silma iseloomulik vahetegemine ühelt poolt “
meie...” ja teiselt “
NSVL-i julgeolekukomiteel” (tsitaadid Kuutmalt, lk 207) Kuid kindlasti ei säästnud saatus teda majanduslikust
kollaboratsioonist, mida Kuutma tõdeb kaude, aga korduvalt ja juba mälestuste sissejuhatuses:
Hakkasin töötama riigi [N Liidu] heaks, mida vihkasin [...] Leidsin [...] kompromissi, mis andis rahu igapäevaellu — töö tuli lahutada poliitikast, leida võimalus väliselt poliitiliselt neutraalseks jääda, ohjeldada emotsioone, et need olukorrale vastaksid. Põhiline oli ellu jääda ja täita elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see [sovetlik] võim kuidagi tulla, see [eestlus] asetses liiga sügaval.
Lk 12 — “Wabariigist vabariigini” sissejuhatus ja register on PDF-failina ka veebis
Kuutma jõudis Wabariigi ajal õppida Sagadi algkoolis ja Rakvere reaalkoolis, hiljem elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis; 1943 pages võõrväkke värbamise eest üle lahe ja läks Soome väkke ning 1944 võitles relva-SS-i XX (Eesti) diviisis Tartu all, k.a võidukas Pupastvere lahingus; vene ajal TPI inseneridiplomi saavutanud, oli 4 kümnendit Eesti NSV tööstuse keskastme juht, mh Kehra tselluloosi- ja paberivabrikus ja viimati EKE Tööstusvalitsuses; jõudnud Vabariigi eel pensionipõlve lõi siiski kaasa rahvarindes perestroika toetuseks ja lülitus tegusalt kunagiste vabadusvõitlejate liikumisse (vt Kuutma mälestusteraamatu arvustusi ka 19. VI 2009 Sirbis ja 10. VII 2009 Eesti Elus/30. VII 2009 Vaba Eesti Sõnas)
Paul Kuusbergi (1916-2003)
Andres Lapeteuse juhtumi 4. trüki (Leck — Saksamaa, 2009, 240lk) küsitavust suurendab selle ajastus.
Eesti Loo sari üllitas millegipärast eesti kommunismimeelse ilukirjanduse musterraamatu nii, et see 50 muu teose reas Eesti Päevalehe (Tallinn) kaasaandena oli müügis just 13.-19. juunil — NB! Tähtpäeva-kalendris väga tähenduslikul nädalal (millest oli juttu
postituse alguosas)
Sarja
järjestamise põhimõtteist olenemata on kokkusattumusest raske lugeda välja muud kui EPl-i ja Akadeemia toimetuste nurjatut mängu aja(stamise)ga. Pealegi lõi “AL-i juhtum” kiilu sama sarja 1940. aastate vastupanu käsitlevate (nr 38: Ene Mihkelsoni
Katkuhaud & nr 40: Enn Nõu
Koeratapja) raamatute rivvi. Kalendriteadlikkus peegeldub ka sarja iroonilises jätkus — järgmise raamatu nr 41 (Enn Vetemaa
Monument. Pillimees) ajastamises autori sünnipäevaga. Nii või teisiti solvas “AL-i juhtumi” ilmumine ses sarjas just punaterrori meenutamise eelõhtul juuniküüditamise ohvrite leinamiitinguile kogunejaid, mistõttu...
Jääb mulje viimsel võitlusliinil kaevunud ning lõpuks välja roomanud kommudest, kes tõid Lapeteusega eesti teabevälja kontrpropaganda-miini.
“AL-i juhtum” pole kindlasti Kuusbergi parim ja seega mitte kirjandustead(us)lik valik. Ühe
asjaosalise sõnul olla valiku põhjus ühiskondlik-poliitiline — tutvustada praegusele lugejale eesti kommude ja nende võimu toimimist. — Ja vaat, kes seda paremini selgitaks, kui kommude võimumehhanismi prominentne osaline!
Autori punasus ulatub isa kaudu ju 1905-1907 aasta revolutsiooni: müürsepp Augusti poeg pealinna Poriküla (Uue Maailma) agulist, kes juba poisipõlves luges marksistlikku kirjandust ja noorsotsidega liitus, tegutses täisealisena ehitustööliste ametiühingus, kus viimati kuulekalt Andrei Ždanovi käske täitis 1940. aasta juunipöörde — võimule pürgiva näivtõeluse esimeses massilavastuses, juulis 1940 astus komparteisse, aasta hiljem NKVD hävituspataljoni, 1942 sai Punaarmee politrukiks — alul polgu, siis diviisi poliitosakonnas, ühtlasi oli 1944 kihutuslehe Tasuja toimetaja ning pärast kaardiväemajori auastmes demobiliseerumist 1946 kohalikus kompartei keskkomitee nomenklaturas — rolliks esialgu käsikutöö partei meediamonopolis, hiljem 1964-1986 tõsteti kandidaadi ja liikme staatusse EKP KK-s jpt aukohtadele sovetisüsteemi tipptasemeil, Moskvani välja. Vahetult kirjandusellu sekkus Kuusberg 1948 esiteks kriitikuna ja...
... oli selle ajajärgu tüüpiline professionaalse ettevalmistuseta kirjanduse politiseerija...
Eesti kirjanduse ajalugu V kd, 2. rmt. Tln, 1991, lk 286.
Välisrindel sõdis ta imperialismiga (millest allpool), kodurindel revisionistidega. Ilukirjandust mõõtis Pravda juhtkirjade margapuuga. Lühidalt oli selle kriitiku näol tegu Ants Orase püüdliku antipoodiga. Hiljem 1970. aastail oli ta empaatilisem, ärritus vaid tühiasjade nagu eesti luuletajate uue põlvkonna apoliitilisuse — tema sõnul — “elust irdumise tõve” pärast. Tõusis sellal kirjanikuna rahvuskommunistliku belletristika diskursuse tulipunkti, kogus tiitlikesi, preemiaid, üüratuid honorare, mida kõike oli saatmas ordenikõlin ja kiitusekoor nii Rahva Hääle juhtkirjades kui tipp-seltsimeeste kõnedes.
Kirjanikeliitu astus Kuusberg 1950 ning 6 aasta pärast üllitas avateose, romaani Müürid/Tuli tuha all (vk Plamja pod peplom, 1962), mida oli alustanud leivatöö kõrvalharrastusena paar talve enne juunipööret. Eesti NSV Kirjanike Liidu (loe: Nõukogude Kirjanike Liidu — vk Sojuz Sovetskih Pisatelei — eesti osakonna) juhtkonda lülitati teda 1957: Loomingu peatoimetaja 1957-1960 ja 1968-1976, juhatuse sekretär 1960-1968, juhatuse esimees 1976-1983.
Kokkuvõttes osutus müüritöölisest sulemehe-hakatis maailmavaatelisil kaalutlusil juunipöörde etturiks ja oma riigi reeturiks. Edasine panus kommunismi ülesehitusse tõstis ta nn sula ajaks komparteilise
agitpropi, KGB ja võõrvõimurite usaldusmeheks kogu Eesti kirjandusliku avalikkuse ees, nagu tulevail kümnendeil tema ja
Enn Põldroosi,
Jaan Räätsa,
Mati Talviku sugused ajuloputajad seda igaüks oma alal olid.
Üks seik Kuutma mälestustes annab lapidaarse näite, kui tähtsusetu on kollaboratsionismi määratluses seotus ükskõik millise vaenuliku režiimi mis tahes salateenistusega, olgu see
Gestapo, SD, KGB, MGB, NKGB, MVD, NKVD, OGPU, VČK, GRU vms.
Järgnevas katkendis meenutab Kuutma, kuidas KGB major Rotmistrov 1964. aastal
Palace'i hotelli numbritoas kuulas ta juttu keemiaimedest mujal maailmas ja kiitust
Nikita püüdlusele Läänele järele jõuda, mispeale volgasakslasest major oli küsinud:
“Kas te ei tahaks meie kodumaad selles abistada?”
“Noh, seda ma ju kogu aeg teen, arendades tootmist ja rekonstrueerides Kehra kombinaati.”
“Sellest on vähe, teil on võimeid enamaks. Võiksite välismaale minna, tutvuda uuema tehnikaga, saada vajalikke andmeid...”
(Wabariigist vabariigini, lk 230)
Kuutma välisluure-koostööga ei soostunud. Kihutustööst hoidus, venestust tõrjus. Tema kollaboreeris puhtmajanduslikul tasandil, kommunismiehituse raames Eestile halvemal juhul tarbetuid tootmishooneid püstitades. Viimaste puhul tõdes ju vaid aasta eest “Teeme ära!” koristuskampaania raames
Eesti president:
... tõstkem pilk kraavipervelt ja nähkem suuri asju, mis samuti silma riivavad, kuigi oleme ehk sellega juba harjunud ja paratamatusega leppinud. Need on Nõukogude võimu ajal põldudele ehitatud koledad tootmishooned ja külakeskustes lagunevad mitmekordsed elumajad, kus täna ulub tuul ning mida on valus vaadata. Mis ei sobi Eesti maastikule.
Kuutma-taolistel Nõukogude ellu lülitujatel leidub nagu sohivennal ikka tagataskus valmis vabandusi, et nad hoidsid emakeelt, kodukanti, omakseid jne.
Mul oli võimalus aidata oma koduküla, korraldades seal aastal 1962 elektriliini ehitamist ja 1965 korraliku tee tegemist.
(Wabariigist vabariigini, lk 21)
Kollaboratsioonis saab eristada 3 olulist tasandit:
• poliitiline kollaboratsioon — sel tasandil on kollaboratsioonil ulatuslik ühiskondlik mõju ning poliitiline ja/või majanduslik tähendus, väljundeiks võivad olla anastatud rahvamajanduse koormamine, massiivne ajupesu, inimõiguste laialdane rikkumine jpm;
• majanduslik kollaboratsioon — vaenuliku võõrrežiimi vabatahtlik kindlustamine kaaskodanike heaolu arvel tööjõudu, toodangut, saaki vm hüvesid anastajale panustades;
• “kriminaalne” kollaboratsioon — sel tasandil on oluline n-ö oma käte määrimine, olgu kaaskodanike vahetu reetmise, vaenamise või surmamisega.
Kuusbergi teoseis leidus alul enam kommunistlike uuenduste, hiljem pigem humanismi eestvõitlejaid, tavaliselt olid need n-ö
eesti rahvuskommunistid — “idealiseeritud kommunistikujud, so sotsialistliku realismi teooriale vastavad positiivsed kangelased...” Pärast 46 aasta möödumist
esmatrükist taas välja antud “AL-i juhtumi” minategelane on muidugi antikangelane.
See on individualistlikku moraali vastustav mandumisromaan, mille peategelane AL on sovetisüsteemi karjerist, kes poliitilise renomee nimel jätab kostmata EV endise ohvitseri, nüüdse sm-i ja nn korpusemehe Lauri Roogase eest ning oma voodielu parendamise nimel hülgab intiimsuhted sm Helvi Kaartnaga, kes on AL-i vana parteikaaslane. Surmtõsiselt kehutab Kuusberg lugejat (aseksuaalse) armastuse kõrgemate, kommunistlike vormide poole, kus südame kiiremalt ja tugevamini peaksid põksuma panema inimkonna progressi, suure kodumaa hüvangu ja poliitilise (parteilise) kuulekusega seotud küsimused. Vastupidisel juhul ähvardab meid Kuusbergi antikangelase käekäigu moodi katastroof.
Kõrval on tekstinäide sm Roogase hingeliigutuste kohta “AL-i juhtumist” (suurendamiseks vajuta pildile):
Kõige tähtsam on end kommunistina tunda.
Ilmselgelt kollaboreerus Kuusberg kõigil ülalmainitud tasandeil. Alates kriminaalsest kollaboratsioonist, mis sai alguse NKVD hävituspataljonis, kui mitte varem... Ning lõpetades poliitilise kollaboratsiooniga, mis võimsaima väljundi leidis varasemas kriitikas ja jätkus kogu sovetiaegse karjääri loomekõrvases kihutustöös niihästi Eesti riigi, rahva kui ka üldise vabaduse vastu maailmas Kremli punatähtede ja -lippude all. Ent kollaboratsiooni eritledes on ikkagi olulisem n-ö kohalik, Eesti tasand.
Loomulikult seisis Kuusberg sotsrealismi kohalike saavutuste esirinnas mitte üksnes oma proosaviljega, vaid liigagi sageli KL-i ja partei-KK kõnepuldis, kus ta võõrvõimu-truudust teistele peale surus ikka ühtlase põhimõttekindlusega —
Hellar Grabbi järgi — “selget jama” ajades... Millest? Veneaegsest loominguvabadusest, rahvaste sõprusest, võrdõiguslikust, vabast ja suveräänsest liiduvabariigist...
Parima kinnituse Kuusbergi kaasajooksikluse järelmite rahvusvahelisest ulatusest pakub
Isekirja hinnangul sügis 1960, mil ta enam kui tõenäoliselt oli juba KGB usaldusisik. See oli ühelt poolt globaalne läbimurdeaeg kommunismile, mis teisalt põrkus Eesti jt Balti riikide ebaõiglase saatuse tõstatamisega globaalareenil. Kõik see saavutas enneolematu kõlajõu maailmaorganisatsiooni peaassamblee verbaalseis kokkupõrkeis, mida Eestis püüti maha vaikida, v. a välispoliitilises propagandas, millega toona Moskva, EKP ja KGB hoole all tegelesid Tallinna raadio (ERR) allosundet saated väliseestlastele, rootslastele ja soomlastele.
Nimelt kuus nädalat pärast
Nikita 19. IX — 13. X 1960
New Yorgi tuuri võttis tol globaalfoorumil lahvatanud sõnalahingud kokku Suurbritannia välisministri abi
David Ormsby-Gore, öeldes ÜRO täiskogul järgmist...
Ormsby-Gore: ... rohkem kui 500 miljonit inimest, kes veel aastal 1939 elas brittide ülemvõimu all, on seejärel saanud vabaduse; samal ajal on Moskva võimule alistatud 6 maad [Leedu, Läti, Eesti, Moldova, Tõva ja Ida-Preisimaa] kokku 12 miljoni elanikuga.
Briti välisministri abi iseloomustas
Eestit, Lätit ja Leedut maailma uusimate kolooniatena ja meenutas, et ühe oma autonoomia — volgasakslaste oma — on N Liit koguni hävitanud. Järgnes N Liidu esindaja
Valerian Zorini protest, millele peaassamblee juhataja keeldus tähelepanu omistamast.
Tallinna välissaade lasi 2 nädalat hiljem kirjanikeliidu juhatuse sekretäril ennast kihutustöö sõnamängurina proovile panna.
Kuusberg: … Inglismaa esindaja David Ormsby-Gore lubas oma kõnes ÜRO peaassamblee XV istungjärgul 28. novembril endale väljendusi, mis solvavad iga eestlast, kes töötab ja elab meie vabas, suveräänses ja võrdõiguslikus liiduvabariigis…
Veel teatas Tallinna raadio agulikraade mentaliteediga Kuusbergi — hinnang on laen Heino Kiige
Eluromaanist (Tallinn, 1994, lk 18) — suu kaudu muule maailmale, nagu oleks Ormsby-Gore...
... Kuusbergi raadioteksti järgi valanud krokodillipisaraid kahjutundes, et Briti poolkolooniaks olnud Baltimaad 20 aasta eest [1940] Briti lõvi küünte vahelt pääsesid, kuna neil läinud korda vabatahtliku liitumise teel N Liiduga vabaneda kapitalismi orjusest.
