Eesti Päevalehe (Tallinn) ja Akadeemia (Tartu) ühisel ajaloolisel ilukirjandussarjal läks see vägagi ladusalt. Tänu õigele ajastusele. Eesti Lugu toob aastapikkuse hooaja iga nädala laupäeval välja uue raamatu ja... Miski sättis sarja 42. teose (Leck, 2009, 223lk) ilmuma autori agoonia ajaks.
Sarja loojaile on see jmt kokkusattumus muidugi juhuslikku laadi:
Sarja 50 raamatut on järjestatud nii, et varasemat aega kujutavad teosed ilmuvad kõigepealt ja hilisemast ajast kirjutatud kõige lõpuks. Lugeja liigub raamathaaval ajatelge pidi minevikust tänapäeva... Sealt, kus eelmine raamat lõpetas, jätkab jutustust järgmine ja tekib n-ö lineaarne ajalugu kirjanduses.Arstipaberitega Vassili Aksjonovil (Василий Аксёнов *20. VIII 1932 Kaasan †6. VII 2009 Moskva) on ainuüksi romaane — Kolleegidest (1960) Saladusliku kireni (2009) — kaks tosinat, ometi jäi selle kirjamehe pale meile, vähemalt ta eluajal ja erinevalt näiteks prantslasist või ameeriklasist, pigem tundmatuks. Mida muud näitab Aksjonovi noorpõlve kõmuteose jõudmine eesti lugejani alles 3 päeva enne 76-aastase autori surma? Tagantjärele on ta kogu oma varasema vilje lugenud muuseas lasteaiaks (vt Aksjonovi intervjuud 29. IX 2004 Komsomolitõele) Milleks seda nüüd meile veel vaja?!
«TÄHEPILET» KUI EESTI LUGU? Neli küpsustunnistuse kätte saanud sõpra otsustab vanemliku hoolitsuse alt Pribaltikasse putkata. Ühe nooruki vanem veli, 28-aastane, so kirjaniku eakaaslane, sala(tehase)teadur püüab 17-kümneseisse elluastujaisse sisendada tõsisemat kodanikuhoiakut, aga nood valivad loosungi:
Teised mingu itta — meie läände!
Lõpuks valivad läändeihalejad oma sihtkohaks Eesti ja seal sündmustik sõlmubki. Sõnatüve ESTON- kohtab paarisajal leheküljel 34 korda. Ka kirjaniku enda läänemeelsus kumab ajaloolase Linda Kaljundi 3. VII Eesti Päevalehe kirjutise kohaselt selgesti läbi:
Autori tähelepanu all on noorte dändide [vk 'stiljaga'de] välimus. Toona [kümnendivahetusel 1950/1960] sai oluliseks välismaa noortekultuuri eeskuju: čehhi särgid, prantsuse siilisoengud jne. [Naistegelane] Galja näeb kord välja Brigitte Bardot', kord Lolita Torrese moodi. Lisaks kostab alatasa kuskilt džässi. Vanemal põlvkonnal jääb üle vaid lõnguseid siunata ja küsida, kas ei muutu teksade jalgatõmbamisega ka noore kommunismiehitaja ilmavaade...Kommunismiideaalid ega -ehitused ei peibuta sisepagulaste ja vaenatute seas sirgunud Vassili Aksjonovit. Ja tal oli õnneks hulganisti meelsuskaaslasi. Esiteks, kommunismi sõjajärgset progressi saatis sovetialamate paratamatu vabadusiha. Lisaks kultuurielu sula. Samuti puberteedi maailmavalu, mis Aksjonovi põlvkonna-käsitluses kommude võimuraamistikku küsitleb ja tarmukalt sotsrealismi kammitsaid lõigub. Niisama murendas toona Eestis nähtu iga idasttulnu sovetireaalsuse käsitust.
EESTI KUI LÄÄNE SURROGAAT Aksjonovi abiga või ilma, aga homo soveticuse eksperimendist ja mustmullavööndi porist tüdinud rändhordid leidsid Baltikumis lääneilma sovetliku aseaine ja pidasid seda sovetskij zapadiks. Aksjonov kui antisovetlik vabadusromantik polnud loomulikult asustuskolonisatsiooni (füüsilise venestuse) tee sillutaja, pigem ajendas teda ametliku ksenofoobia (antiamerikanismi) vastustamise tagamõte. Ent vanema velje kompleksist ei pääse ta ka ise.
Kunagi Ameerika Hääle (VoA) džässitunnist Dizzy Gillespie, Duke Ellingtoni jt maiuspalu salvestanu leidis end paar kümnendit hiljem, viljekaimas eas välismaal sundpaguluses, valides elupaiga siis mõistagi teismeea kumiiride pealinnas. Elas Washingtonis 1980-2004, õpetas vene kirjandust George Masoni ja Johns Hopkinsi ülikoolis ning suhtles 1980-1988 iga nädal vene publikuga Ameerika Hääle autorivestete vahendusel, mis vahest seletab ta menukust kaua pärast Glavliti keelunimekirju. Samal ajal suutis nii mõnigi Aksjonovi avaldus (nt Le Monde'is 3. II 1995 Johhar Dudajevi separatismi vastu) näidata teda vene liberaalide lääneleeri šovinistliku tiiva esindajana. Tema geopoliitilise testamendi võiks kokku võtta fraasiga:
... mis ennustab Läänest lahus olevale Venemaale hukku ehk parafraseerides — “Ei saa me läbi Lääneta”... Россия без Запада просто обречена...(nope Aksjonovi intervjuust jaanuaris 2002 VoA Peterburi kirjasaatjalale)
SOVETINOSTALGILINE LOHUTUS Aksjonovi stiil, ajavormide hüppeline vahetus ja kõlalised rütmimängud, dialoogi täppismõõdistus, rääkimata kihilistest metafooridest ja noorteslängi sulandamisest kirjanduslikku kõrgstiili, on küllap mõnegi tõlkija ära peletanud.
Tiito Himma lohakalt toimetatud (või pigem toimetamata) Tähepileti eestindust on täiendatud ka eksitavate tõlkijamärkustega nagu...
Strasnik — tsaariaegne alampolitseinik (lk 86)
* * *
Sarnast, pea kultusfilmilikku kummardamist koges Tähepileti (algupärand ajakirjas Junost', 1961, nr 6-7) järgi Mosfilmis 1962 vändatud mängufilm Minu noorem vend (Moj mladšij brat) Võtted käisid Moskvas, Krimmis ja Eestis, osales rida tulevasi ekraanitähti, nagu Andrei Mironov, Aleksandr Zbrujev ja Oleg Dal, kõrvalrolli pääses mõnigi n-ö kohalik tuntus, nagu Jaan Saul ja Arvo Kruusement, kuid... Kõige kiuste Eesti hõngu filmis pole.See oli esimene, ent kaugeltki mitte viimane Aksjonovi film. Kõige suurejoonelisem on Moskva perekonna nn sulaeelsest (1925-1953) elust kirjutatud ajaloolise triloogia “Moskva/Talvise jutustuse” (1992) ekraanivariant — paarisaja osatäitjaga 24-osaline telesari “Moskovskaja saga” (Pervyj kanal, 2004-2005)
VIDEO: Vasili Aksėnov v "Škole zloslovija" (NTV, 6. II 2005, 45min, vene keeles)Vassili Aksjonov Venemaa NTV 6. II 2005 saates Keelepeksukool
Tatjana Tolstaja + Avdotja Smirnova usutluse liigutavam osa algab saate keskel (22'...) kirjeldusega 4-aastase Vassili vahistamisest, suvel 1937 trotskistide pähe arreteeritud ema ja isa järel.
Tatjana Tolstaja + Avdotja Smirnova usutluse liigutavam osa algab saate keskel (22'...) kirjeldusega 4-aastase Vassili vahistamisest, suvel 1937 trotskistide pähe arreteeritud ema ja isa järel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar