Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet Story” Eesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.

Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.

Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...

Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...

Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola — rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner — tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.

Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!

Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehed—naised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.

Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.

Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.

MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!

Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud — välismaistel konverentsidel.

Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.

Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.

Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.

Millest räägib “The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?

Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.

Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.

Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)

Lätlaste vastumürk punataudile

See juhtus 17. VI 1940... Aga sovetiokupatsiooni aastapäeva ei meenuta täna Eesti ükski telekanal ainsagi saatega. Pühendun seega filmi The Soviet Story (läti keeles Padomju stāsts) esilinastusele Läti TV-s täna, 17. VI 2008 kl 21:20-23.

Täiendus 15. XI 2008:
Filmi esmalinastust Eestis 17. X 2008 valgustab Isekiri eraldi (vt "Sovetistoori" Eesti-esilinastus), kuulsat filmi võib veebis näha siit ja alla laadida siit

Nii nagu me tõesti laulurahvas oleme, võib lätlasi täna filmirahvaks nimetada. Tänu ajaloolisele saavutusele, nende “Sovetiloo” nimelisele dokumentaalile — või peaks selle Marjustini vaimus “Nõukalooks” tõlkima? “Kommunismi musta raamatu” vääriline linateos sündis politoloog Edvīns Šņore 10-aastase ponnistuse tulemusel ja saavutus on viimse sekundini pühendumist väärt.

Parim millega Šņore debüütfilmis hakkama sai, on...

• natsistlike ja sovetlike propagandaikoonide kõrvutamine,

• olulisima väljatoomine punamöödanikust, ja
• selle tõhus lõimimine tänase Euroopa võimuolustikuga, ning lõpuks tähtsaim —
• filmimeediumi võimaluste ülim rakendus.

Peale arhiivikaadrite verdtarretava montaaži on ta ka arhiivifotosid elavdanud stereoskoopimise ja vapustava animatsiooniga.

Film on nii rabav, et võib hingerahu rikkumise kõrval riivata vaataja psüühikat. Vähemasti ei ole mul isu seda (pärast linastust kodukinos) lähiajal uuesti vaadata. Kuid lootus “Sovetiloo” viljakandvale võidukäigule püsib. Ehk paneb see mõnegi filmi näinu edaspidi järele mõtlema, kui ta jälle kedagi punase palakaga vehkimas näeb. Ehk aitab see (hukka) mõista sotsialismi, nii selle natsionaalseis kui ka internatsionaalseis (loe: kommunistlikes) erimustes.

Filmiautori leid: sotsialismisümbolite kohting natsionaalsotsialistlikul Saksamaal 1934 vermitud tööpüha-mündil

Filmi säsi moodustub sotsialistliku genotsiidiidee ajaloost Karl Marxist Bernard Shaw'ni ja selle selgrooks on neid ideesid ellu viivate repressiooniorganite lugu, mis küünib NKVD-st ja Gestapost peagu FSB-ni. Filmi sensatsiooniliseks puändiks loetakse gestaapolaste ja gebistide koostööd juudiküsimuses. Viimase dokumenteerimiseks on kasutud küll Venemaa esimese eratelekanali VID kaadreid. Teised “Sovetiloo” peateemad on ingliskeelse loendina siin ja fotodena siin.

Seejuures on Holokaust filmi võtmeteema. See on kõhklusteta õige võti, mille abil autor püüab avada (lääne)eurooplase ja teiste tsivilisatsioonist puudutet inimhingede viimset-kui-pisematki südant. Panemaks vaatajat silmitsi oma teadmatusega (ida)euroopa rahvaste seni mahavaikitud lähiminevikust, olgu see ukrainlaste, poolakate, soomlaste, venelaste või lätlaste rahvuslik tragöödia, peatub 85-minutine film mainitute punavõimu-kogemusil pikemalt.

Kuna Šņore on filmivahendeid kasutanud mõjusalt, hülgamata samas kihutustööd välistavat mõõdutunnet, võib ta sooritust saata isegi murrangulise perspektiiviga õnnestumine. Seda kinnitab kaks Brüsselis toimunud esilinastusest ajamerre vooland kuud ja tänaseks nii Läänes kui Idas tekkinud kõlavad vastukajad.

Teades üht—teist punahallituse levikust kohalikul telemaastikul ei olegi hämmastav, et filmi pole seni kavva võtnud ükski Eestis tegutsev telekanal.

Lisaks: Läti telesaated (LNT uudised Panorāma jt) Brüsseli 8. IV 2008 esilinastuse järgne reportaaž ja intervjuu filmi autori ja kriitikutega, samuti paremad kaadrid “Sovetiloost” U-Tube'is)

Ingliskeelne filmitutvustus:

“The Soviet Story” is a story of an Allied power, which helped the Nazis to fight Jews and which slaughtered its own people on an industrial scale. Assisted by the West, this power triumphed on May 9^th, 1945. Its crimes were made taboo, and the complete story of Europe’s most murderous regime has never been told. Until now…

Ja venekeelne filmitutvustus:

“После просмотра двух третей фильма мне хотелось одного — убить режиссера и сжечь посольство Латвии”, — признается историк Александр Дюков.

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (I)

Harva tihkab eestlus oma põlisel maal nii kõrge leegiga lõõmata kui laulu- ja tantsupeo aegu. Hea tõend on linnavurlekeste häälekandja tavatult pastoraalne esikülg — vt 4. VII 2009 EPL-i munade, või- ja peekonimaigulist kaanepilti! Samuti ajendab see rahvamustrite trall iga mõne aasta takka ärevust Eesti muulaskonnas:

MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:

Jah, eestlased on küll 140 aastat laulnud, aga seitsme kümnendi eest tegid nad oma halerõõmsas laulujorus pausi et... juute nottida!

— vaat kuis kostus Aktuelle Kamera (AK) uudistevaliku sõnum üldlaulupeo lõpupäeval, 5. VII 2009! Mineviku hõlmast, justkui Stasi varakambrist — või KGB omast? — õngitseti n-ö uudis raamatu Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust (Syracuse, SUP, 2009, 408lk) just nagu mõne trükivärske üllitise puhul. Ehk saatejuhi sõnadega:

Margus Saar: Sel [?] nädalal ilmus USA-s eesti[?] päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia, mis on esimene konkreetselt Eestile keskenduv holokaustikäsitlus...

Raamat, mille pealkiri eesti keeli "Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust" sai AK tõlgitsuses — moonutuse võrra alapealkirjas — veel provokatiivsemaks:

«Holokaust Eestis»

... Millele reporter lisas:

Aro Velmet (Henno Tominga tütrepoeg): Kahekümnenda sajandi häbiplekk — holokaust — nõudis natside võimuloleku ajal vähemalt [?!] seitsme miljoni inimese elu...

KONTRAKOMMENTAAR AK UUDISKOMMENTAARILE: Reporteripraktikandi sajaprotsendine liialdus lubab AK vaatajale (a) selle DDR-i eeskujul sündinud pseudoaktuaalse saate traditsioonide jätku, kui mitte koguni ületamist, eriti aga seda, et nn punaprofessuuri mõju Eestis ei piirdu avalike kirjade vms vorpimisega, vaid (b) kindlustab meile punamineviku-hõngulise väljavaate pikemaks ajaks ning tagab ka oma jüngrite missiooni — sest nad ju koolitavad endale järelkasvu, kellele avalik-õigusliku meedia kõik uksed on lahti, läve aga pole ollagi.

Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.

Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.

Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.

AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.

Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.

Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:

• 14. juuni — juuniküüditamiste LXVIII aastapäev Baltikumis, traditsiooniline Balti Vabaduspäev (Baltic Freedom Day) USA-s
• 15. juuni — sovetiokupatsiooni algus Balti riikides — Leedu okupeerimise LXIX aastapäev
• 16. juuni — tänavune kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine Washingtonis (DC) Victims of Communism Memorial Foundation eestvõttel ja EV osalusel
• 17. juuni — sovetliku okupatsiooni LXIX aastapäev Eestis
• 17. juuni — Rahvusvaheline kommunismivastase võitluse päev — Ida-Saksamaa töölis-ülestõusu LXVI aastapäev
• 18. juuni — ÜRO Inimõiguste Komisjoni rahvusvahelise inimõigusteharta (International Declaration of Human Rights) vastuvõtu LXI aastapäev

Jah, tõepoolest antikommunistlik nädal, mille sündmuste ja tähtpäevade tihedast nimistust jõudis 2 (loe: kaks) sündmust ka AK-sse. Ei ole vahet, kas see tuleneb mustast (täpsemini: punasest) nimemaagiast või toimetuslikust rumalusest… Ei ole tähtis, kas või milline õigustus ühegi eelmainit fakti või saatusliku lähimineviku üldise kajastusetajätu kohta leiduks. Kuid juutide ilge massitapu riukaline seostamine eesti laulupidudetavaga, näitab tolle n-ö õigusliku avalikkuse pärispalet. Holokaustist 10 korda ulatuslikumate kommunistlike roimade unustamine sillutab teed lähimineviku jõleduste tagasitulekule.

UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?

Inturist & KGB

Einar Sandeni dokumentaaljutu «KGB kutsub Evet/ KGB Calling Eve/ Eva — agent för KGB» (Stockholm/ Cardiff/ Stockholm, 1968/ 1978/ 1979, 245lk/ 224pp/ 192s) eri keeltes esmatrükid ilmusid kolme—nelja kümnendi eest. Nende raamatute kaaned on enamasti küll kulunud, kaante vahele jääv ei ole aga seni aegunud.

"Eve..." raamat oli ülimalt huvitav ilmudes, ning on nüüdki. Ennekõike pretsedenditu — nii sovetiseeritud Eesti kui ka sovetismi kõrgajastust läbilõiget pakkuva ajadokumendina. Ilmunud aktuaalselt dokumentaalse menukirjandus turule, sai sest kahte keelde tõlgituna välisilmas suhteliselt menukas, kaasaja Eesti olusid avav non-fiction, kus praktiliselt puudub kirjanduslik vilje. Raamat tegi omaaegu väärtuslikuks, kuna see oli

Hellar Grabbi: … üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles.

«Mäletades Einar Sandenit» (Looming, 2007 nr 7, lk 1043-1052)

Haruldasi pilte pakub see Eestist tagantjärelegi. Must-valgel on kirjas tänini salapäraga looritet gebistlik melu seisuga AD 1960... 1964 ehk täpsemalt:

• kuidas sovetlik salapolitsei 1960-kümnendi algupoole oma Tallinna kontori kaudu Mälari äärest Moldau kaldaini ulatuvale välisluure-rindele trügib ja...
• mida endast kujutas Eestis KGB orbiidil tiirlev seltskond ja...
• milleks too n-ö reisibüroo Inturist tegelikult oli tarvilik.

See on õieti Irja jutustus ja mitte tema tunnistusele püsitet ilukirjanduslik rajatis. Külma sõja tõestisündinud spiooniloo eestlasest kangelanna Irja Parve/ Trumm/ Sanden (*20. V 1935) satub NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) huvi alla pärast ülikooli lõpetamist ning võtab vastu Inturisti giid—tõlgi koha.

Kõik algab 1960. aasta üldlaulupeost, mil võõrvõimu haardes Eesti pealinna saabub esimene turismigrupp Läänest. Poolteist aastat hiljem läheb inglise filoloog Irja kuraatorite julgel heakskiidul mehele väliseestlasele Mark Tarumile ning asub elama Stockholmi. Temast saab seega esimene eestlanna, kel anastatud Eestist mitte ainult välismaal elava rahvuskaaslasega abielluda, vaid ka vabasse maailma ümber asuda lastakse.

Ka agendivärbamise kirjeldus (lk 86-88) on raamatus ehe ja usutav, peale ehk sündmuse paigutamise mütoloogilise Lindamäe õhustikku Toompea nõlval. Inimõigusi ja priiust vihkava aparaadi teenistusse meldimine vabas õhus — see on kahtlemata kirjanduslik ja akti tõetruudust psühholoogiliselt võimendav leid. Ei ole mingit kahtlust, et Irja isegi kujutles oma elupööret sama arhetüüpsete võrdpiltide kaudu, nagu näeme raamatu võõrkeelsete väljaannete esikaanel kasutatud fotol (Irja Trummiga Nikolai von Glehni loodud koletiskuju lõugade vahel).

Ajaloolise faktina huvitav on ka sama stseeniga avanev Inturisti reateenistujaist informantide ja teisalt KGB provokaator-agentide eristamine. Kirjeldus kujutab nimelt esimesest agendikategooriast teise ülendamist:

Õhtupoolikul pärast tööd alustasin kodus kokkuvõtte kirjutamist (KGB töötajale) Jaanile. Tegin seda napisõnaliselt ja iseloomustasin kõiki väliseestlasi sõbralike ning südamlike inimesina, kellele on armas sünnimaa ja kes tulevikus tahavad Eestit sagedasti külastada. Pärast esimest turismireisi on nad vabanenud eelarvamustest, mida pagulasaastad on sisendanud, ja nad näevad nüüd elu kodumaal hoopis objektiivsemalt ja õigetes värvides.

Nädal hiljem määras Jaan taas kohtumise Lindamäel (…) Jaan ei oodanud mind üksi, temaga oli kaasas pikk, tuhakarva juustega noormees.

«Irja, saage tuttavaks Evaldiga! (…) Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui tulevikus kohtute Evaldiga. Muidugi saame ka meie vahete-vahel kokku.»

(…)

Olime vahepeal istunud pingile, mina meeste vahele. Nüüd alles märkasin Evaldi käes paksu raamatut. Kui ta selle avas, nägin et see oli venekeelne. Seal oli ka kirjutusmasinal trükitud paber, peaaegu äärest ääreni täis tihedat kirja. Evald soovitas teksti erilise hoolikusega läbi lugeda, küsimusi esitada, kui ma ei peaks täpselt aru saama, ja siis lehe alumisele äärele allkirja andma.

Kirjaread virvendasid, vahel nagu hoopis laiali valgudes. Enamus nende mõttest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei usaldanud midagi küsida. Kui olin väriseva käega nõutavale kohale oma allkirja kritseldanud, ütles Jaan oma tavalise tunnustusavalduse: Tubli!

(…)

Lääneliku välimusega täitesulepea, millega olin äsja "abielulepingule" KGB-ga allkirja andnud, kadus kuue põuetaskusse. Sinna oli veidi varem libisenud ka minult saadud kirjapaberipoogen (Inturisti giidi-) ettekandega.

Mehed tõusid üheaegselt, Jaan pidas aga vajalikuks veel kinnitada:

«Pidage ikka ja alati meeles — mitte ühtegi sõna ei tohi mitte iialgi avaldada sellest tööst! Läbi käies välismaalastega olete meie riigi julgeoleku-süsteemis võtmepositsioonil. Teid hinnatakse vastavalt teie tööle, saavutustele, teie eksimustele. Meie riigil on välismaal palju vaenlasi ja sageli on nad hästi maskeeritud. Ja veelkord — meie ei unusta iialgi midagi! Teilt nõutakse edaspidi ehk rohkem, kui te olete võimalikuks pidanud, aga edu puhul on ka tasu vastav. Saavutuste vili on magus ja — mis väga tähtis! — pakub hingelist kosutust ja rahulolu…»

Millest ta õieti rääkis? Sõnad voogasid minust mööda ja ma vaatasin üksisilmi eemalt paistvat Lindat väsinult kivil istumas. Ka mina olin äkki väga väsinud, ehkki ma polnud kandnud ühtki kivi. Siiski tundsin nüüd rasket kandamit mind armutult rõhumas maadligi.

Vististi imetabane kokkusattumus, et just selline tubli kirjus kleidis neidis + õige eestlane osutub KGB variasutuse töötajaks + KGB värvatud agendiks + hiljem heaks jutustajaks, kes lõpuks kõik ilusti—kenasti Einar Sandeni vahendusel kogu ilmale ära räägib.

Rootsisse ümber asununa saab ta jätkuvalt spionaažikorraldusi, siis N Liidu konsulaadi eestlasest töötajalt (kellest allpool) ning kahel järgneval suvel peab ka Tallinnas käima, et siin KGB-lt edasise tegevuse juhtnööre ja trenni saada.

Samas kestab superrealistlik näitemäng:

Olles seega teadlikud KGB suurtest ettevalmistutest minu (Stockholmist Tallinna) saabumise puhul, otsustasime kodus rääkida vastavalt reeglitele. Olime nagu näitlejaiks kuuldemängus, mis otseülekandes saadetakse eetrisse ja jõuab tuhandete kuulajateni. Mõtlesime välja kommunismi pooldavaid dialooge ja kandsime neid ette vahel koguni vastava miimikaga. Minust oli saanud mu oma koduseinte vahel veendunud kommunist, kes kirus alalõpmata Lääne pehkinud korda.

(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 208)

Raamat tutvustab üksikasjalikult topeltpõhjaga VEKSA-lasi, nagu Randar Hiir ja Gunnar Hololei. Peale nende on "Eves..." õige nimega reaalseid isikuid trobikond. Nagu Eestis elav soomlasest tõlk Valter Tuhkanen. Või vabalt rootsi keelt valdav Inna (Iina) Aasamaa — etiketiguru, kes Eesti NSV sotsialismiehitusel metsistunud lugejaskonna relvastas raamatu "Käitumisest" ajatute õpetustega — kuidas kanda vihmavarju (alati püstloodis) ja hoiatustega — mitte süüa tänaval või supelkostüümis või kahvlit või nuga ohtlikult püsti hoides... "Kiiresti karjääri tegeva luureohvitseri" Randar Hiire (lk 220) kõrvalt võime ära tunda TV-ajakirjaniku Moidela Tõnissoni, kes "juhtus olema Randar Hiire abikaasa" (227). Vilksatab ka tennisist Toomas Leius, aeg-ajalt kirjanik Einar Sanden isegi.

Ja muidugi on Pagari tänava majas edaspidi suurekupulised pagunid välja teeninud KGB-tegelaste jäädvustusi nende ammusil pingehetkil, alles karjääriredeli alumisi pulki sõtkumas:

• kuni 1963 Rootsi pealinnas resideerinud Adolf Toompuu, alias Adolf Torpan, kellele Irja pidi helistama Eve varjunime all esinedes,
• samuti Torpani/Toompuu järglane tolsamal diplomaadikohal — hilisem KGB välisluure osakonna ülem Pavel (Paul) Toom, kelle isikukirjeldus on "Eves..." hoiatav:

... lüheldast kasvu, kolmekümnendates aastates, heledate juuste ja suurte süütute sinisilmadega (... mis ...) tekitasid kohe usalduslikkust, milleks ta oli saanud, nagu kõik tema kolleegidki, põhjaliku väljaõppe.

(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 199)

Mis sai Evest? Mõistagi paljastas Irja, kui kaksikmäng läbi sai, KGB-afääri Lääne avalikkusele. "KGB kutsub Evet" ilmumise aegu, nimelt aprillis 1968 andis N Liidu salaluure läbikukkumisest teada näiteks nädalakiri FIB Aktuellt. Selle meesteajakirja külgedel kergitas, niisiis, 6 aastat varem Rootsi saabunud eestlanna idanaabri välisturismi eesriiet ja nimetas Inturisti KGB ja GRU osakonnana funktsioneerivaks variorganisatsiooniks... Raamatu kangelanna oli muide 1970-kümnendil oma loo raamatuks vormistanud autoriga abielus ning on tänaseni Stockholmi ühe eeslinna elanik, nagu kaks tema poegagi, Markus ja Johan Sanden.

KGB Calling Eve by Einar Sanden. The documentary story revolves around Irja Parve — Eve, who finds herself working for the Intourist office in Soviet-occupied Estonia. Working as a tourist guide, Eve becomes caught up in the KGB's deviate web. However, she is not only a tourist guide — she serves the KGB unwillingly as a spy. By spying upon the tourists, Eve will, "Make the great idea of Communism become a reality." Irja married Mark Tarum — an exile Estonian domiciled in Sweden. In summer 1962, she joined her husband in Stockholm, becoming the first Estonian to be "married off" to an exile by the KGB. Now she feels like a puppet. Her every move is connected to a string held by the KGB. In two years time, she is instructed to get a divorce and marry another 'special case'...