See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.
Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.
Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.
VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?
Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:
'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:
Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.
Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.
Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)
Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.
Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.
Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.
Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:
Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...
Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)
4 kommentaari:
Vaat, nimetame ennast nii nagu tahame, oleme dissidendid sest, et nii meeldib meile endile... Selline mõttekäik ei ole ajaloolase nimetuse kohane. Arvo Pestit eksitab vist tema slavofiilsus ja armastus vene kirjanduse, võimalik et üldse samastumine inteligetsijaga.
Jüri Estam vabadusvõitleja mõistest
Vabadusvõitleja tähendab minu jaoks tänapäeval Leegionis-Diviisisis võidelnud mehi, olenemata sellest, kas keegi oli nõudepesija või Paul Maitla. Sest selle nime nad enesele võtnud on. Paljud Eesti mehed Leegionis olid vaprad. Aga on küsitav, kas iga mobiliseeritu või vastu tahtmist rindele saadetu oli vabadusvõitleja.
Vabadusvõitleja on paatosest nõretav väljendus.
Vabadusvõitlejaid on igal rahval reeglina vähe, see on tiitel, mida saab tegelikult omistada vaid vähestele.
Meil oli vastupanu. Inimene kas oli vastupanuliikumises või siis oli vähemalt selle toetaja, või ei olnud. Isegi pagulased mahuvad selle koondmõiste alla. Või nad olid vähemalt vastupanuliikumise toetajad ja mingis ulatuses selle töös osalejad, olenevalt sellest, mida keegi konkreetselt tegi.
Vastupanu suhtes kuulub inimene põhiliselt ühte kategooriasse viiest:
(a) vastupanuliikumise otsene tegija,
(b) vastupanuliikumise toetaja,
(c) vastupanu suhtes ebaleval või neutraalsel seisukohal olev isik, ja siis veel kas
(d) liikumise reetur või
(e) vastupanu mõtte vastane.
Vabadusvõitluse ideega ei oska ma suurt midagi peale hakata. Amorfsuse tähenduses. Ikka vastupanu. Vastupanu on konkreetne. Vastupanu on mõiste mille raames saab rääkida lojaalsusest ja reetmisest. Ja kontekst, kus ei ole ilmtingimata vaja kohe rääkida sangarlusest või selle astmetest.
On isikuid, kes väidavad end Eesti eest võidelnud olevat ja Eesti poolel olevat, aga tegelikult pole seda. Näiteks mingi arvestatav osa Rahvrinde tippudest pole kunagi olnud osa eesti vastupanunähtusest. Selle asemel oli Rahvarindes palju simulante ja aatereetjaid. Kõrgel tasandil. Neile oli ajutiselt kasulik teeselda, samal ajal kui rahvarinded olid Gorbatshovi üleliiduline sünnitis. Ei mahu ühte patta NSV Liidu reformimine ja eesti vastupanu. Vastupanu idee on hea lakmuseproov.
Rahvas laksis end lollitada või teisiti öeldes on küsimus selles, millal keegi taipas, mis asi see Rahvarinne tegelikult on, just nimelt taibukuse küsimus. Paljud pole siiani taibanud.
Inimest saab liigitada vastavalt sellele, kas ta on olnud vastupanu ideele truu või mitte. Ja vastavalt sellele, kes on vastupanu kas reetnud või nõrgestanud.
Vastupanu ja organiseeritud vastupanu on sealjuures kah 2 eraldi mõistet.
Jüri
kurja juureks on vene kirjanduse armastus muidugi
SALAPÄRANE JÜRI LINA
AINULAADNE KOHTUMINE MÕISTATUSLIKU
KIRJANIKU JA FILMILOOJA JÜRI LINAGA
Jüri Lina avalikustab märtsis 2010 esimest ja viimast korda oma tausta: lapsepõlve müstilised elamused, nooruspõlve võitlused Nõukogude tagurlastega, jahmatavad UFO-elamused, saatuslikud kohtumised Äksi nõiaga ja tolle prohvetlik jutt, külaskäigust Puurmani nõia juurde, kes veepanges nägi üksikasjalikult JL-i tulevikku, põrandaaluse kultuuritegevuse pärast seda, kui ta Raadiomajast oli välja kihutatud, kuni ta anastatud Eestist kevadel 1979 lahkuma sunniti.
Ta kõneleb ka oma õpetlikest kohtumistest julgete ajaloolastega, kes rõhutasid ametlikes andmeis kahtlemise tähtsust. Nood ajaloolased rääkisid omavahel olles õigust. Lina kirjeldab ka oma vaimse maailmavaate väljakujunemist.
Publikul on nüüd esimest korda võimalik tutvuda JL-i helilavastustega, mis endiselt oma postidel turnivate sovetiaegsete ametnike vastuseisu tõttu pole laiema avalikkuse ette lubatud. Publik taipab kähku, miks. Näiteks “Kaemushetk” Dylan Thomase sürrealistlikust luulest. Lavastus valmis 1977, kuid keelustati kohe.
Räägib oma suhteist lavastajate Jaan Toominga ja Andrei Tarkovski ja helilooja Toivo Kurmetiga. Pajatab salakohtumistest EV tipptegelastega ja oma põnevamatest maailmareisidest.
Ta tutvustab esimest korda oma pööraseid arhiivileide, mis keeravad pea peale kõik arusaamad senisest maailmakorrast.
Ta näitab katkendit oma valmivast filmist “Täitmatu Uroboros: massoonide salakaval taktika”, mis esilinastub mais ja räägib filmi telgitagustest.
Ta räägib valmivast muusikaraamatust, romaanist “Sparta needus” ja oluraamatust “Ohu kiuste”.
Ta viitab KGB materjalidele enda kohta, mis Eestis äsja ühes dokumentide kogumikus avaldati. Sellest selgub, miks JL sovetliku korra eriti ohtlikuks vaenlaseks tunnistati.
Ta kõneleb ka oma vähetuntud tegevusest muinasjutuvestjana, seegi on tänapäeva Eestis peaaegu maha vaikitud.
Ta mängib ette lõigu, mille Eesti Raadio tema kuuldemängust “Filippo” enne eetrisse lubamist välja lõikas.
Lina kõneleb sellestki, miks ta agaralt levitab ülivajalikku informatsiooni rahva tervisliku seisundi parandamiseks.
Lõpuks paljastab ta massimeediumeis mahavaikitud hirmuäratava politseiriigi teket USA-s, kus psühhopaadist massoonlik president Obama on alla kirjutanud ühele jubedale seadusele teise järel. Üks föderaalne eriseadus on võrreldav vaid Stalini dekreetidega.
Publik saab vastuse küsimusele, miks massimeediumid Jüri Lina laimavad ja vihkavad.
Kohtumispaigad: Eesti Rahvusraamatukogu (Tallinnas Tõnismägi 2) põhikorrusel väikeses konverentsisaalis
esmaspäeval, 1. III 2010 kl 19 (60kr).
Tartumaa Põllumeeste Liidu koosolekusaalis (Tartus Jalaka 48) teisipäeval, 2. III 2010 kl 18.30 (50 kr).
Pärnu hotellis “Viking” (Sadama 15)
kolmapäeval, 3. III 2010 kl 19 (50kr).
Postita kommentaar