Ukraina ( UKR ) vabadussõda on venimas ja iga aastaga ohtlikum. Kõigile. Tänavune rahuväljavaade on kevadest peale pigem kuhtunud. Kui rahu või UKR-võitu lähema kolme—nelja aastaga ei tule, jõuab sõda meini ka otsesemas mõttes.
SÕJA ESMANE JÄRELM EESTILE. Indrek Teder kirjutas Sõltumatu Noortefoorumi XXXV aastapäeva puhul, et diktaatorist vabastab meid halvemal juhul ta surm. Noortefoorumil AD1988 nimetas ta Eesti demokraatia isaks naljatamisi ENSV [ehk savisaarliku Ⅱ Eesti] hälli valvanud Andrei Ždanovi. Ehkki päriselt sai sama noortefoorumit vaikimisi ja tigeneval pilgul jälginud Savisaarest endast too isake, kelle vaiksel diktaadil välmitud Ⅲ-s ( desovetiseerimata ) Eestis seni elamegi. Ja selles mõttes ei säästa meid diktaatori(te pärandi)st ka viimas(t)e surm.
Elame kõigest 7×10⁵ ( ~55% … ) põliseestlase + "teiste tublide eestimaalaste" 6×10⁵ ( … ~45%—ses ) sundkoosluses. Praegu absoluutarvuna 720… 800 tuhat Eestis elavat etnilist eestlast on jõudnud otsaga tagasi XIX sajandi ärkamisaega. Suhtarvudes aga XX sajandi keskpaiga sovetiaega, kui etnose jätkusuutlikkuse kandepind viimati jalge alt kaduma kippus… Teise ärkamisaja ehk nn laulva revolutsiooni positiivne tulem Eestis on paari diktaatori tahtel nüüdseks 0-itud.
Süü ei lasu Eesti tänasel ega eilsel valitsusvõimul, kes on agressiooni ohvrit ülejäänud liitlaste keskmisest toetanud rekordiliselt 20✕ enam ja oma idapiiri venelasile muist naabreist varem sulges. Rahvus- ja keeleprobleemid tulenevad E(NS)V siirdeaja väärvalikuist.
Ukraina sõja oluliseks järelmiks Eestile ongi rahvastikupildi resovetiseerimine. Nii on sõjategevus siia küündimas kaudselt. Kui pikalt Eestit sürdrahvustav ( denatsioneeriv ) tagurdamine kestab, seegi sõltub sõja edasisest kulust. Seega kestab ( ikka veel savisaarlik post-? ) sovetiprojekt. Ja see käib hoogsalt edasi mitmel rindel.
KAHHOVKA KATAKLÜSMI JÄRELMID. Tammide purustamine — ja teisalt strateegilise objektina turvamine = diversiooni ennetamine — on olnud uue ning uusima aja sõdade tavapraktika. Seda kõnekam on Kahhovka HEJ tammi hävingu mahitamine Venemaa ( RU ) okupatsiooni ja haldus-tehnilise kontrolli all. Järelmid on lähivaates kasulikud pigem RU-le, kuigi kahjulikud tagajärjed kaaluvad kasu pikapeale üle.
Vastaste puutejoon lühenes + õgvenes Kahhovka kataklüsmiga vähemalt ⅛ võrra. See toob nii eeldatud kui ka ootamatut eelist mõlemale poolele. Ukrainlastegi jaoks leevendab tulipunkti minetamine Hersoni rindelõigus alam-Dnepri uputuse tõttu mingil määral ressursi ja eelkõige inimjõu puudust. Ent lühiajalises perspektiivis võidab siiski enam RU: ① Kaua veninud UKR-vastupealetung lükkub rinde lõunalõigus edasi veel ½—2 kuu võrra. Ühtlasi ② pareneb RU speZopi suutlikkus, kuna üleujutus julgustab RU-d väepaigutust kohendama; viimast eriti sel juhul, kui Hersoni ja Musta mere vahelist ala nüüdsest käsitada oma senisest turvalisema tagalana, mistap tugevdab RU rinnet tõenäoselt, paigutades tavaväe olulisi üksusi rindejoone põhjalõikudesse. Kataklüsmi-valmidust kinnitas RU üksuste evakuatsioon uputusööl.
Populatsiooni ja strateegia väljavaateis tähendab see aga vene rahvastikule kannatusi ja suurendab senist väljarännet vene ülekaaluga aladelt niihästi Aasovi mere põhjakalda ajaloolisest RU/Róssist, nagu kogu praegusest Kagu-Ukrainast kui ka Qırımi poolsaarelt. Ka hävitab inimtekkeline—tehnogeenne põud selle piirkonna üliolulise põllumajanduse tootlikkuse, rääkimata pea lahendamatu joogivee-defitsiidi käivitamisest — mõlemat lähikümnend(e)iks!
Kineetiliselt äge külm sõda
Hetkel on UKR verest juba liiga tühjaks jooksnud muutmaks sõjakäiku ise. Sestap panustab UKR hübriidsõtta ja võidupunkte korjab ennemini külma kui kuuma sõja tandril. Vastaspoole RU relvajõudude peastaabi ülema nime järgi tuntakse hübriidsõja võttestikku juba kümme aastat kui Gerassimovi doktriini. Nii puudub ka sõjakuulutus kummalki poolt: kuna agressor eesotsas Putiniga ( WP ) peab oma kampaaniat poolgebistlikuks speZopiks, mille nurjumist ta seni eitab ning ilmselt üritab selle tunnistamist iga vahendiga võimalikult kaua edasi lükata; teisalt loeb Zelenski ( VOZ ) end valimiskampaania ajast saati rahupresidendiks, mistap ka UKR, selmet välja kuulutada sõda, pikendab perioodiliselt ühe/kolme kuu takka sõjaseisukorda. Õiguslik-vormiliselt pole see konflikt niisiis sõda ja sisuliselt peetaksegi hübriidsõda, kus rakendet ( kineetilise ) päris ja ( psühholoogilise ) külma sõja vahendite vahekord on enam-vähem pooleks.
Kui jätta kõrvale enesehinnang ja -tunne, miska Moskva peab imperialistlikku ja Kiiev vabadussõda, siis puht-objektiivselt lahendab siin kaks korrumpeerunud + idaslaavi-hõimlasest klientmaad omavahel üle mõistlike piiride paisunud vaidlust selle üle, kuis jagada energiakandjate või keemilise toorme ( välja-/läbi- ) veotulusid. Ja kui peaks minema rahvusvaheliseks kohtuvaidluseks, võidakse langetada otsus mõlema poole kahjuks, mis sisuliselt tähendaks võitu RU-le. Samalaadi mänguline on paraku ka selle ( Vaba = Esimese ja ka Ⅱ ) maailma suurimate mängurite suhtumine R⚔️UKR-konflikti. Kiievi olemuslik trollimine algas USA administratsiooni kohvrite pakkimise soovitusest UKR-i ladvikule ja ameeriklaste Kiievi-saatkonna pretsedenditust evakueerimisest UKR-i pealinnale ennustet RU-kallaletungi eel.
BIDEN — VABA MAAILMA PIDUR! Pärast RU Kiievi-kampaaniat ei ole USA reaalse sõjalise abi väärtus UKR-ile ületanud läbilõikes miljardit dollarit kuus. See jääb oodatule, seda enam hädavajalikule vähemalt 10✕selt alla. Puudus õhuruumi kaitseks tarvilikust relvastusest on VOZ-i sõnul koguni 25-kordne! Kolmandate maade summaarne abi sõdivale UKR-ile ei ole seni ületanud USA reaalset sõjalist abi — reeglina ≤80% USA sõjalisest abist. Kogu Vaba maailma summaarne abi UKR-ile küünis mullu 21 miljardi dollarini, jäädes AD2022 niisiis igakuises läbilõikes alla 2mld$. Venemaa avalike andmete järgi kulutab RU sõjale UKR-is samal ajal läbilõikes 15mld$ kuus ehk vähemalt 5✕ rohkem kui vastaspool, st Vaba maailm kokku.
