kolmapäev, 4. märts 2026

Rahu siirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles eile kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.


CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 
I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 
Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale, hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 
Ⅲ kõne pidas Churchill 3 päeva pärast eelmist Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i-lepingu aluse, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ja pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. See kõne oli ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapeaks. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 


VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 
》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 


«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata¹ Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 
》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

TRUMPI—CHURCHILLI—STARMERI AJAJOON 

• Kaks nädalat varem 18. veebruaril lennutas DJT esimese kriitikanoole Chagose saarestiku / Diego-Garcia õhuväebaasi kokkuleppe asjus. Siis ei maininud ta veel otseselt Churchilli, rõhk oli Starmeri "suurel veal" (big mistake) kaotada kontroll strateegilise baasi üle ja rikkuda liitlassuhet. Näide tema TruthSociali-postitusest: 

 》Peaminister Starmer ei tohiks mingil juhul minetada kontrolli Diego-Garcia üle... Seda maad ei tohiks ÜK-lt ära võtta, ja kui see teoks saab, tuleb sest meie Suure Liitlase kaela vaid häda. / Prime Minister Starmer should not lose control, for any reason, of Diego Garcia... This land should not be taken away from the UK and, if it is allowed to be, it will be a blight on our Great Ally.《 See paneb aluse hilisema kontrasti rõhutamisele vanakooli-brittide tugevama juhtkonnaga. 


• Veebruari lõpp — märtsi algus. Kriitika teravnes Iraani-vastaste löökide (Operation Epic Fury) kontekstis: Starmer keeldus algul USA-le oma baaside (sh Diego-Garcia) kasutusloast rünnakute otstarbel, ent lubas hiljem seda siiski kaitsetegevuse puhuks. Trump evitas Churchilli-võrdluse rõhutamaks Starmeri nõrkust. 

• 3. Ⅲ 2026 — jutupunkti «see pole Churchill» seni tihedaima kasutuse päev. Donald J Trump kordas ja laiendas Churchilli-viidet mitu korda Valges majas toimunud pressikonverentsil, istudes vastamisi BRD kantsleri Friedrich Merziga, samuti mitmes oma järgnevas kommentaaris. Peamine tsitaat samal päeval oli: 

This is not Winston Churchill that we're dealing with.Reutersi, Fox Newsi, The Guardiani, ITV, Sky Newsi jt vahendusel kõige sagedamini osundet fraas.


PRESIDENTIDE №34 🆚 №45 (47) VÕRDLUS CHURCHILLIGA. Churchill tähistab Trumpi jaoks tugevat, resoluutset ja teotahtelist liiderbritti, kelle oletatavasti tingimatu toe USA pälviks kriisihetkel Iraani ja\või õhuväebaaside ja\või HRV mõju vastu. 

Kahe presidendi Harry Trumani (1884-1972) ja Donald J Trumpi suhe ja arusaamad Winston Churchilli ja ta Fultoni-kõnest AD 1946 erinevad. Truman oli Churchilli toetav kaasosaline. Ta kutsus Churchilli Fultonisse isiklikult, reisis temaga rongis Fultonisse, istus laval ta kõrval, tutvustas teda publikule ja kuulas kõne ka ära. Seejärel Truman tõmbus ootamatult tagasi, kuna nii USA üldsust kui ka ajakirjandust ehmatas kõne tõsiselt ja seda tabas pahameeletorm liigse provokatiivsuse pärast… Lõpuks, aasta hiljem kuulutas Truman välja selle kõne vaimu siiski järgiva doktriini. Ta oli mõistnud läinud kuudepikku, et asi pole niivõrd vastutulekus Suur-Britannia (mitteamelikule) abipalvele, kuivõrd ÜK+USA ühise, väärtuspõhise ja üleilmse missiooni omaksvõtus.

Trump ei ole teinud ühtki otsest viidet Fultoni-kõnele, vaid kasutab Churchilli ajaloost tuttava sümbolina. Viimati 3. märtsil seadis ta Winston Churchilliga kujundlikult vastamisi Keir R Starmeri (*2. Ⅸ 1962) Tema Churchill on ilmselt IIMS-i sangar. Eilne päev oli seni tihedaim Churchilli-mainimise päev Starmerit (k)arvustades, kuna varasem kriitika käis Chagose teemal ja ajas läbi ilma Churchilli-võrdluseta. 

Ja DJT on Churchilliga võrrelnud ka iseend — seda rahustava juhtimise
keep calm and carry on《 stiili poolest pärgviirustaudi kontekstis AD 2020. 

Ent DJT igati USA-d eelistav America‐First‐poliitika on õigupoolest vastuolus Churchilli rõhuasetusega pidevale ja sügavale transatlantilisele koostööle. Kui Truman aitas omasoodu kaasa Lääne äratusele ja virgutas ta Külma sõja valveseisu, siis Trump kasutab üllast kuju kriitikarelvana, et selliste kui Starmer nõrkust esile tuua. See on kaugel Fultoni-kõne vaimus hoiatamisest totalitaarse(te) vaenlas(t)e eest, mis nõuab püsivat liitu ja järjekindlat koostööd. Temale tuntud Churchill on niisiis pigem ilmasõja-legend, mitte külma-sõja-prohvet. 


KOKKUVÕTE. Kui Churchilli Fultonis antud tõotuse side kestis ja töötas 1947-1990, aidates tuumasõda ära hoida, siis pole see ammu toiminud samal moel, sest esiteks kadus põhjus (CCCP) ning lõpuks on see tänaseks AD 2026 täielikult katkenud isegi anglo-etnilise vendluse tasandil. Keir Starmer — erinevalt isegi Tony Blairist (kes praegu tegutseb DJT Rahunõukogus) — ei tihka enam olla Churchill, kes ⅡMS-i aegses Londonis lubas võidelda maal, merel ja õhus… 
we shall fight on the beaches 《 
… või kelle kõne kajas Fultonist üle Atlandi: 
》raudrimp on langenud üle Euroopa. 《
Tänapäeva ÜK leiborislik valitsus eelistab laiapindsemat globaalset koostööd ja kompromisse liigtihedale liitlusele USA-ga. Ühendriigid on minetanud kaheksa kümnedi eest ustavust, vendlust ja rahu tõotanud partneri. 

Rahutud hobused troska ees on läinud lõhkuma…


MÄRKUS
(1) Chagose saarestiku tähtsamale Coini saarele ilmus veebruaris 2026 ametliku loata selle põlisasukate iloiitide 2 kuud varem ootamatult tekkinud eksiilvalitsuse 4 esindajat. Saarestikku asustas 1793-1974 iloiidi (ingk Chagossians) neegrirahvas. Teisalt sai Mauritius, mis taotles saarestikku 1980-ndist saati, selle endale ÜK-lt 22. V 2025 sõlmit restitutsiooni-lepinguga, mille kohaselt vaid saarestiku Diego-Garcia atollil paiknevat militaarbaasi kuni AD 2124 rendib ÜK.

Kommentaare ei ole: