Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.

Bekman usub Eesti lõppu…

… ehk miks me ei sõbrusta Soomega

Moskva uus haisupomm lehkab Eestis teist kuud. See on 380 lehekülge soomekeelset juttu raamatus, mida keegi pole lugenud, ent mis külma sõja vahendina ju sellegipoolest toimib.

“Pronssisoturi – Viron patsaskiistan tausta ja sisältö”

Eesti peatset hävingut kuulutava raamatu esitluse on autor määranud igati sobivale ajale, Punaarmee vallutuse LXIV aastapäevale — 22. IX 2008. Iseäranis sobiv on koht — teisaldatud pronkssõdur, nn vabastaja monumendi esine — sest autor kummati oma sõjakamates avaldustes nimetab monumenti sootuks hävitatuks – vt nädalalehele Den' za dnëm (Dzd) 22. VIII 2008 antud intervjuud! [Tõmmis eemaldatud] Sõgedus saab siis seletuse.

“Pronssisoturiga” maha saanud dr Johan Beckman-Bäckman (*18. V 1971) on kriminoloog, juurasotsioloog ja riigiloolane, mitme kõrgkooli õppejõud, kaitsnud 2006 Helsingi Ülikoolis väitekirja organiseeritud kuritegevusest Eestis ja Venemaal, kirjutanud 8 raamatut + artikleid Soome ja Venemaa suhteist, sõja- ning terrorismi ajaloost... Kaastööline Venemaa strateegiliste uuringute instituudis (RISS), mis võib olla seotud Venemaa salaluurega. Aastail 1997-1998 korduvalt peatunud ja töötanud Tallinnas, viimati ka Tartus, elades 1995-2005 ise siiski alaliselt Sankt-Peterburgis, kus 2000 avas sõjaajaloolisi töid üllitava omanimelise kirjastuse Johan Beckman Institute. “Instituudi” egiidi all annab Beckman-Bäckman aastast 2004 välja kolmekeelset ajaloolist poolaastakirja Ulkopolitiikka, millel Soome välispoliitikaga on sama palju ühist kui lõksul hiirega.

Oma eelmises raamatus demoniseeris ta Moskvas tapetud Anna Politkovskajat (30. VIII 1958 – 7. X 2006) ja lisas, et mõrvatud võimukriitik olla VF-i riigipea halvustamiseks lausa spetsiaalklubi organiseerinud, mis juba iseenesest kõlab gebistlikku hunta erilist tunnuskirja vääriva veesogamisena. Raamatu “Saatana saapuu Helsinkiin” (venekeeli reklaamitav kui "Финляндия, кровью Анны Политковской умытая") ilmutas aga üsna tundmatu pisikirjastus Russia Advisory Group OY eesotsas Venemaal kaht õigusabifirmat omava Jon Hellevigiga. Kirjastaja Hellevig on tosin aastat idanaabrite juures tegutsenud soomerootsi ärimees, tema sealne karjäär startis kõrgelt kohalt, nimelt Soome—USA—NSV Liidu ühisettevõttes Sovfinamtrans (SFAT), mis perestroika ajal vene nafta väljaveoks loodi ja mida tollast kommet järgides pidi sovettide poolel mehitama KGB-ga seotud tegelaskond.

Sarnane on lugu ka viimatise raamatuga. Selle üllitas Eestis tegutsev OÜ Tarbeinfo, mille juhiks teatavasti on 1980. aastail KGB-s töötanud Vladimir Iljaševič, alias Vladimir Ivlev, samuti Olev Miili nime all tuntud KGB propagandist, kes salaluures olles täitis ühtlasi APN-i korrespondendi rolli Soomes, oli 1983-1988 APN-i Eesti osakonnajuhataja ase- ja kohusetäitja, 1988-1992 Põhjamaade korrespondendipunkti juhataja ning viimati Eestis ilmuva venekeelse nädalalehe Russkii Telegraf peatoimetaja + vastutav väljaandja.

Küsimata seda, miks niisugust raamatut tahaks välja anda pühendunud KGB kirjamees, huvitugem hoopis, miks soome professor oma Eesti-teemalise blogi iga interaktiivse küsitluse häälestab kümneaastasele perspektiivile… — Sest ta ise ka usub, mida räägib, et ja-jah, eks 10 aasta pärast vaatame!

Beckman-Bäckmani arpilliteesid ⭑ Euroopa ja Põhja-Atlandi Liidu häbiplekina kaob Eesti aprillisündmuste tulemusel Euroopa poliitiliselt kaardilt veel enne aastat 2017 ⭑ Balti riikide lõpp algab Eesti allakäigust (Beckman: Я лично приветствовал бы создание Прибалтийской Республики) ⭑ Eesti poliitika ohustab ka Soomet, kes kannab Moskva ees vastutust Tallinna mahitamise eest ⭑ Praegune Venemaa on armu, moraali ja õigluse majakas nii Läänemere kui kogu Euraasia hyvaqssiiii...

Kui polegi tegemist lamba aastal SVR-i värvatud agendiga? Või dr Lepsi taolise oinapäise, profikretinismi põdeva teaduriga? Siis on Bekman ehk lihtsalt veendund punaprofessor. Eks leidu Soome ülikoolideski õpetlasi, kelle venemeelne pseudoliberaalsus leiab hõlpsa, kui mitte ka tulusa rakenduse välispoliitilise peavastase mõju-agentuuris.

Vabameelse Eesti külalislahkus ja meie eriteenistusetelt ja ametitelt raamatuesitlejale 22. septembril Tallinna Sõjaväekalmistul pakutav kaitse vaevalt eestlasi lohutab. Rahvusliku psühholoogilise kaitsega Eesti seni veel ei tegele. See on meie siseriiklik häda. Ametlikult ei tunnistata meil käimasolevat külma sõdagi. (Kas sestap olla õnnetu?) Et raamatu sõnumi tulipunktis paikneb aga Soome, võiks muutuda see tavaoludes Eesti välispoliitiliseks probleemiks. Aga olud on tavatud.

Meie Byron

Aleksandr Solženicõn †3. VIII 2008

Kui mitte järelpõlvedele, siis oma kaasaegsetele oli Solženicõn (*11. XII 1918) XX sajandi vene kirjanikest suurim. Ja tähenduslik üliliitlane Eestile. Läinud südaööl pühendas järelehüüdeid talle kogu rahvusvaheline ringlevi ja tänased maailmalehed loovutavad talle terveid külgi. Mitte aga meil. Eestisse ulatus hilisõhtune sõnum küll enne hommiku saabumist ja seda tänu ERR-i lühiuudisele “Suri vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn” 4. VIII 2008 kl 01:06 Eaj, mis tuli kaks ja pool tundi pärast suurmehe viimast südametukset (kl 23:45 Maj).

Mispoolest oli Solženicõn meile nii võimas liitlane?

I. Kirjaniku ülim hinnang eestlastele. Alates “Ivan Denissovitšist...” (

-->Odin den' Ivana Denisoviča/Один день Ивана Денисовича, 1962) -->Siin aga näide ühest 32 aasta tagusest Ameerika Hääle saatest:

Solženicõni Gulagi Arhipelaagi hiljuti ilmunud III osas nimetab autor jällegi mitmeid eestlasi. [---] Ühte laagrisse on Solženicõni väitel saadetud 1954. aasta mässu mahasurumiseks tankid ja nende all sai surma kaks noort eestlannat Ingrid Kivi ja Mahlapuu-nimeline naisisik [nad hukkusid 25. VI 1954 Kasahhimaal Kengiri vangilaagris puhkenud ülestõusus].

Kirjanik mainib, et laagrist oli ka põgenejaid ja toob ühe n-ö kutselise põgenejana esile eestlast Georg Tennot. Kõik tema põgenemiskatsed aga ebaõnnestusid reetmise tõttu kaaslaste poolt. Tenno, keda Solženicõn kirjeldab kui üht oma sõpra, suri 1967. aastal ja maeti tema soovi kohaselt kodumaa mulda. Matusetalituse pidas üks tema endisest vangikaaslasest kirikuõpetaja.

VOA 12. V 1976.

II. Tema otsesed toetusavaldused Eesti omariiklusele.

-->See poliitiline sümpaatia ei rajanenud ilmselt üksnes kuuldule, eks peatunud ta 1965-1966 pikemalt Eestis. Juba pärast Gulagi Arhipelaagi (GULAG-i saarestik/Архипелаг ГУЛАГ) I osa ilmumist oli põhjust kõnelda eesti küsimusest Solženicõni teostes, nagu tegi seda kirjanik Aleksis Rannit. Nimelt oli ta Ranniti sõnul esimene maailmakuulus kirjanik, kes osutas Eesti iseseisvuse taastamise vajadusele. Märkides samas isiklikku liigutust suurkirjaniku suhtumise üle eestlastesse, mainis Kallastelt pärit eesti—vene poeet, polüglott ja Yale’i ülikooli teadur Vabadusraadio ühes venekeelses saates muuseas ka kuulsa kirjaniku vanglakohtumisi eesti riigimehe Arnold Susiga… Usutluse katkend (helifail Алексис Раннит об Александре Солженицыне) on siin:

Eestindus... Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt… Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS. Ta oli meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui seda soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks? Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Meie Byron, II

Eelmise postituse jätk

... Vabadusraadio helisalvestuse tõlge:

Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt…

Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS oli Aleksandr Solženicõn meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks?
Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Sageli otsis Lääs XX sajandi kommunismile selgitust vene rahva mingis väidetavas defektis. See on aga täiesti rassistlik vaade. Sest kuidas tuleks siis seletada Hiinat, Vietnamit, Kuubat?
Solženicõn arvustas vene rahva samastamist kommunismiga ning eitas pehme- ja rangeliinlasteks jaotamist poliitbüroos ja lisas:

“Tegelikkuses on kõik selle liikmed üksmeelsed taotluses vallutada kogu maailma ega vali vahendeid, kuidas seda saavutada. Mis puutub poliitbüroo sisevõitlustesse, siis on need puhtal kujul isiklikud.”

- Eestindus inglise keelest Ameerika Häälelt, VoA 26. II 1980.

Okupatsioonimonument, I

Vene tank Narva jõe ja Narva-Jõesuu tee vahel

Narva vasakul kaldal, toru kagu, st Eesti poole, seisab punast viisnurka kandev tank T-34/85, mida tänapäeval reklaamitakse turismi- ning kultusobjektina. Viimast mitte üksi Punaarmee veteranidele.

See on ammu kultus- ja meelispaik (laius-pikkuskraadid 59°25'1.56"N 28°8'26.91"E) kooselu sõlmivaile noorpaaridele. Nagu Tallinnas surmaingel Russalka jalamile, nii ohverdavad Narva abiellujad selle jõngi mälestise juurde ja tavaliselt roomikute alla lilli, sidudes pealekauba värvilisi linte tankitoru külge, endi abieluõnneks.

Narva vabastusmüüti õhutava tanki omanik on Põhjaranniku andmeil Narva linnavõim. Kuigi tank koos postamendiga pole formaalselt mälestusmärk ega ole lehe kinnitusel vastavasse registrisse kantud, uuendab Narva aeg-ajalt oma kulul sõjamasina värvkatet: teras vuntsitakse roheliseks ja üle joonistatakse punatäht. Tank asub linna haldusalal.

Aastal 2004 Virumaad väisanud justiitsminister väljendas punalummutist kohates oma nördimust ja imestas, miks sealsed eestlased tanki veel ära koristanud pole. Kuid kohalikud võimud ei lugenud ministri sõnu päevakäsuks. Vastupidi, sellele lisati teabetulp (foto paremal), mis rõhutab rajatise erakordsust Eestis. Mis see tähendab? Kas kohalike võimurite enesepettust või jultund häma?

Teiste sarnaste okupatsioonimonumentide käekäiku on tabanud häving või pensionipõli muusemites.

Võrumaal Haanja ning Luhamaa teede hargnemiskohas võeti tank maha juba 1990. aasta algul ning viidi EPT hoovi hoiule, hiljem hävitati Aegviidu polügoonil.

Puhkepajukil on Pärnu-Sindi maantee ääres Lodja bussipeatuses seisnud tank, see viidi Lagedi Vabadusvõitluse Muusemisse.

Valga juures olnud tank lasti vene aja lõpul lömmi ja on tänaseks kohalikus piirivalve-muusemis.

Narva kandis tänaseni anastuse ideed teeniva masina lähisugulasi, so sama tüüpi tanke leidub Eestis veel:

• Tartumaal Elva lähedal Heino Prosti erakogus on kümnend varem Mäksal pjedestaalile upitatud ning kevadel 1990 värvilisi lilli täis maalitud T-34, mis seejärel teisaldati...

• Ida-Virumaal hiljuti Konnajärve mudast välja tiritud T-34 on kollektsionäär Igor Sedunovi valduses.

Avalik-õiguslik tank? — Narva marumuulaste panus õilistamaks punaanastust

Fotod Google'i kaardilt ja linkides DM-ilt, albumist “Nõukogude Eesti” (1985) ja veebifoorumist www.militaar.net

Globaalmeedia & peeglitagune Eesti

Arvo Pärt (NYT 2010)

LÜHIDALT: Eestit on hoidnud maailmakaardil sõjad ja kultuur

Maailma juhtiv päevaleht tõi Eesti globaalmeedia fookusse täpselt 90 aasta eest. Jutt on loomulikult ajalehest New York Times (NYT), mis 27. VII 1918 pani Eestimaa (Esthonia) esimest korda ühe oma välisuudise pealkirja:

“Eestimaa tunneb rõõmu liitlaste edust (Esthonia Rejoices At Allied Success): Valitsuse läkitus Prantsusmaale väljendab Saksamaa ikke alt vabanemise lootust”

Parajasti käis ilmasõda, mida nüüd teataks IMS-ina. Eesti riigi-hakatisel polnud veel õiguslikku tunnustust, ajutise de facto tunnustuse oli Eesti Maanõukogu saanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia käest. Eesti tunnustamiseni Ühendriikide poolt jäi täpselt neli aastat.

➤ Vt ülevaadet tunnustamisest ja USA—EV suhteist ja eesti pagulaste rollist

Seni oli NYT korra ja nimelt 23. V1915 avaldanud must-valge foto eesti trikoloori kandvast raskejõustiklasest Aleksander Abergist, kui too oli Manhattan Opera House'is algava maadlusturniiri osalejate rivis. Ent siis polnud laias ilmas veel aimatagi Eesti riigi leevat sündi ja 33 päeva väldanud turniiril 10000$-suuruse võidu pälviv Aberg esindas objektiivselt tsaaririiki. Sini-must-valge rahvuslipu riikluse sümbolina tunnustamiseni jäi 3½ aastat.

➤ Vt  WORLD'S GREATEST WRESTLERS HERE : All the Nations at War Represented in Manhattan Opera House Contests. NYT, 23. V 1915.

Ajalehe Pariisi korrespondendi reedel, 26. VII 1918 saadetud telegramm ilmus 80-sõnalise lühiuudisena laupäevase numbri kolmandal küljel. Sisuks keiserliku Saksamaa poolt okupeeritud Eesti algusjärgus diplomaatia. Tõenäoliselt oli Eesti välisdelegatsioon või selle liige Kaarel Robert Pusta seenior ajutise valitsuse nimel sõjalise võidu puhul Prantsusmaad õnnitlenud ja sealne välisminister Stéphen Pichon andis oma telegrammis Eesti Ajutisele Valitsuse juhile üle lubaduse, et Prantsusmaa ei unusta eestlaste vankumatut võitlust kolmel senisel sõja-aastal.

* * *

Tunnustades NYT-d XX sajandi kvaliteetmeediumi musternäitena ja võttes seal trükitut maailmaolude peeglina, võib rahuldusega tõdeda, et kümme aastaga kindlustas maa nimega Estonia endale koha tsiviliseeritud riikide kaardil. New York Timesis ilmus sellal Eestit positiivselt puudutavaid kirjutisi iga aasta kümneid. Ajakirjandusliku tunnustuse esirinnas olid laulupeod. Ja filoloogide vaidlus kohanime Esthonia/Estonia (≈ Eestimaa/Eesti) kirjapildi üle kevadel 1926 kajastus inglise toponüümide reformi toimudes NYT veergudel samuti. (Näiteks “Spell It 'Esthonia' Here: Geographic Board Will Not Drop the 'h' but British Board Does” NYT 17. IV 1926)

* * *

AGA IIMS-i tulemina sattusime Alice'i moodi peeglitagusse maailma. Olles taas ikkes,

Baltikumi sovetiseerimine
Stalini vilepilli järgi
NYT karikatuur 28. juulil 1940

nüüd vene omas + raudrimba taga, leidsime maailmalehelt tõsisemat poolehoidu vaid ajuti. Nii arvustas NYT 20. I 1952 juhtkirjas “Maps and Boundaries” maakaartide kirjastajaid selle eest, et need ei järgi mittetunnustuspoliitikat (MTP), kujutades Balti riike N Liidu osana. Ometi näis ajapikku NYT isegi leppivat Leedu, Läti ja Eesti sovetiseerimisega. Sovetlikku okupatsiooni meenutasid pigem NYT-le saadetud lugejakirjad kui toimetusartiklid. Nii osutus tollal Eesti-teemal sõna võtnud autoreist üheks enimavaldatuks New Yorgis EV esindustööd jätkav peakonsul Johannes Kaiv.

Sügisel 1970 tulid baltimaalased New Yorgis Timesi väljakule lausa NYT toimetust piketeerima, et nõuda leheruumi Balti riikide olukorra käsitlemiseks. Protesti ajendiks oli samas linnas 18. oktoobril ÜRO XXV aastapäeval toimund võimsa meeleavalduse täielik eiramine NYT poolt. Pagulased olid oma rekordmiitingu — 3000 osavõtjat! — maailmaorganisatsiooni juurde kutsunud loosungi all, mis kuulutas: 

Nõukogude Liidul pole mingit voli Balti riike esindada!

Piketi tulemusel saavutasid meeleavaldajad 28. X 1970 kohtumise toimetuse esindajatega eesotsas poliitilise osakonna toimetaja Clifton Danieliga arutamaks teabelünga täitmise võimalusi lehes. New York Timesi esindajad lubasid piketeerijaile, keda eestlaste poolt esindasid BATUN-iga seotud Heino Ainso ja Andres Jüriado (pildil), anda oma lehe Moskva-korrespondendile korralduse Baltimaid külastada.

Kuni 1980. aastateni mainiti Eestit sellegipoolest harva ja ka siis pigem mõne eestlase kui tema päritolumaa pärast. Sajandi eelviimase kümnendiga tuli murrang ja nii, et korra lõi selle lehe pealkirjade rivi segamini üks suisa eestikeelne lause — “Elagu vaba Eesti, Indeed” — see oli Eesti iseseisvuspäeva tähistamisest USA Kongressis kõneleva 300-sõnalise artikli tiitliks ja lugu ilmus 27. II 1986 NYT B-osa 10. küljel.

Kes siis esindas meie maad ses ingliskeelse teabevälja kvaliteetsegmendis nimega New York Times? Rohkem kui kümnel juhul märgiti 1980. aastate NYT-s järgmisi Eestiga seotud isikuid:

Edetabel (mitu korda NYT mainis seda isikut aastail 1980-89)

I — Arvo Pärt (63)
II — Neeme Järvi (54)
III — Vaino Väljas (15)
IV — Paul Keres (14)
V — Mart-Olav Niklus (11)

* * *

Kas aga pole Eesti praegu jälle NYT uudisteläve taha langemas? Kui mullu tõi NYT Eesti kohta eestkätt aprillimässu kajastusena kümmekond artiklit, siis tänavu praeguse seisuga vaid ühe — “Eesti keelustab Kremli noorsooliikumise reisid” (Estonia Bans Travel for Kremlin Youth Group, NYT 30. I 2008) + läinud nädala tantsukirjutis, kus Eestit mainimata vilksatab taas helilooja Pärt.

Värske NEW YORK TIMESi esikülg

Sovetinalja töömeestest ja juutidest

Inglise veebileht TimesOnLine lasi hiljuti lugejail valida parimaid anekdoote sovetiaja kohta ja esikohale tuli selline anekdoot:

Trellide taga arutab kolm töömeest, mille eest keegi istub.
Esimene : “Hilinesin tööle 10 minti ja sain kaela sabotaaži- süüdistuse.”
Teine: “Ma olin tööl alati 10 minutit varem, sestap pandi istuma spionaaži eest.”
Kolmas ütleb: “Jõudsin iga kord tööle täpselt õigeks ajaks ja nii jäin süüdi selles, et mul on välismaa kell.”

Naljavõistluse veebikülg on siin ja kümme paremat siin. Võiduanekdoot kõlas inglise keeles nii:

Three workers find themselves locked up and they ask each other what they’re in for.

The first man says: “I was always ten minutes late to work, so I was accused of sabotage.” The second man says: “I was always ten minutes early to work, so I was accused of espionage.” The third man says: “I always got to work on time, so I was accused of having a Western watch.”

Üheksandale kohale tuli anekdoot viinajärjekorra kohta talvises Moskvas, kust muulasi rahvuste kaupa välja praagiti, kuni kõige viimasena kohale jäänud venelased lõpuks samuti viinata jäid. Vene tõlkes (vt Москва, 1970-е годы. Суровая зима...) on viin parandatud lihaks.

It was 6.00 am on a cold winter's day in Moscow, too many degrees below zero and with an overcast sky threatening snow.

A long, bedraggled but orderly queue had formed overnight between the snowdrifts outside one of dilapidated outlets of the official Soyuz Stolichnaya vodka distributor.

At 10.00 am, an hour after its official opening time, a little hatch in the paint-peeled door opened up and a Soviet commissar announced "The workers of the Stolichnaya Vodka Co-Operative are presently stranded in the snow and the delivery will be late. Our heroes will prevail against the anti-Soviet weather - but the vodka must rationed. There will be no vodka sold to the loyal Jewish citizens of the Union of Soviet Socialist Republics today!"

Obediently the Jewish citizens of the USSR left the queue and the little hatch in the door closed.

At 11.30 am, the little hatch opened up again, and the commissar announced, "The anti-Soviet weather has been vanquished, but the heroes of Soviet labor have now to repair the engineering of the delivery van which has been damaged by anti-Soviet saboteurs. There will be no vodka sold to the citizens of the Moldavian Soviet Socialist Republic today!" And so the citizens of Moldavian Soviet Socialist Republic duly left the line.

The weather grew even colder and it started to snow...

At regular intervals throughout the day, the little hatch would open and the commissar would announce the latest incident to have held up the delivery of the vodka, each time announcing that certain loyal citizens of the Union of Soviet Socialist Republics had to leave the queue.

By 5.00 pm, citizens of the Armenian SSR, Azerbaijan SSR, Belorussian SSR, Estonian SSR, Georgian SSR, Kazakh SSR, Kirghiz SSR, Latvian SSR, Lithuanian SSR, Tajikistan SSR and Turkmenistan SSR had all left the queue as instructed and the only people left waiting were the ethnic Russians of the Russian SFSR.

At 5.30 pm, just before official closing time, once again the little hatch in the door opened and the commissar's head popped out to announce that reactionaries working along the Soviet benzine pipeline had prevented the duly repaired delivery van from filling its tank and thus reaching its destination. As a result, there would be no vodka sold that day, even to loyal citizens of the Russian SSFR.

Freezing cold, covered in snow, hungry and tired, one Russian turned to the person behind him in the queue and said in a whisper, "Those bloody Jews get all the luck!"

Vene keeles vahendasid anekdoodivõistluse kümmet paremat InoSMI.Ru ja Interfax, võidulugu kõlab nii:

Трое рабочих попадают в тюрьму и спрашивают друг друга, за что. Первый: “Я всегда опаздывал на работу на десять минут, поэтому меня обвинили в саботаже.” Второй: “Я всегда приходил на работу на десять минут раньше, поэтому меня обвинили в шпионаже.” Третий: “Я всегда приходил на работу вовремя, поэтому меня обвинили в том, что у меня иностранные часы.”

Kümnendale kohale valiti lugu juudist, kellelt gebist küsis, miks ta õpib ivriiti. — Et paradiisis esiisade Aabrami ja Moosesega rääkida. — Aga kui hoopis põrgu satud? — Vene keelt oskan juba niigi. Saatja: Larry Rasczak

Офицер КГБ выходит в парк и видит там старого еврея с книгой.

Кагебешник: “Что читаешь, старик?” — Старик: “Учу иврит по самоучителю.” — “Зачем тебе иврит? Израильской визы нужно ждать годами. Ты ж умрешь, пока будут оформляться документы.” — “Я учу иврит для того, чтобы, когда я умру и попаду в рай, я мог поговорить с Авраамом и Моисеем. В раю говорят на иврите.” — “А если попадешь в ад?” спрашивает кагебешник. — “А русский я уже знаю!” отвечает старик.