Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas "raudeesriide" mõiste konkreetse seose teatriga
Raudkardin (või -eesriie) abstraheerus teatriväliseks kujundiks ja evis järsult sootuks teise sisu vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitililise terminina. Sama juhtus 'raudse eesriidega' 1930-ndi Eestis.
TULETÕKKEST PRIIUSE PÄRDEKS. Eks tulnudki ohvritega tulekahjusid XX sajandil tavalisemalt ette kinoteatris, selmet mõnes raudeesriidega ju pea kõikjal kohustuslikult varustet teatris.
Peale eestikeelse 'raudse…' või 'raudeesriide' oli mõiste samasuguse, ülekantud tähendussisuga kasutuses ka nt — rumeenia (cortina de fier) — poola (żelazna kurtyna) — itaalia (cortina di ferro) — serbia (gvozdena zavesa) — rootsi (järnridån) — bulgaaria (želyazna zavesä) — jmt keeles ühe või paar kümnendit enne Fultonis leevat kõne. Eesti teabeväljas esineb piltlik 'vahesein' = 'eesriide'/'kardina' teisendina kui…》piirav, takistav tõke inimrühmade, ka üksikinimeste suhtlemises ja üksteisse suhtumises《 (EKSS, Ⅵ kd, lk 125) hiljemalt aastast 1937.
Raudkardina/-eesriide/-rimba pruukimise näiteid eesti ajakirjanduses.
ENNE Ⅱ MAAILMASÕDA. Militaarkontekstis tähendas 'raudne eesriie' õhutõrje-võimekust — nt sarjas «Lendurina Hispaania kodusõjas» (Uus Eesti 18. Ⅲ 1937)
Samal ajal hakkas tähendusvälja gravitatsioon nihkuma poliitikasfääri. Nii täheldas EW välispoliitika sepistaja Ants Piip ühes oma senisest suuremat tähelepanu väärt kirjutises, et Inglismaa ehitab 'raudset vaheseina' —NB!—
》Läänemerest Mustamereni《
— so N Liidu ja Saksamaa vahel, ning mahitab raudse eesriide teket Saksamaa ja Doonau-ruumi vahel, nagu ta tänaseni pelimata nimemärgi A[nts] Terioja¹ all oma panoraamse haardega välispoliitilises vaatluses «Välisministrid sõidavad…» (Uudisleht 27. Ⅳ 1937 — vt tõmmist↑) sedastas.
TEISE MAAILMASÕJA AJAL kordus raudeesriie sõja-reportaažides sageli taas militaarse kujundina. Kuni AD 1944…
Tervitades kirjandusliku koguteose Eesti Loomingu üllitamist, kirjutas Soomes ilmuva Malevlase peatoimetaja Eino Parikka oma lehe 8. augusti numbris:
》Eesti Loomingu külgedelt on nüüd igal lugejal võimalus oma silmadega lugeda palju sellest, mis möödunud aastatel on olnud peidus nagu raudse eesriide taga.《
Kui siin poliitiline kontekst jääb veel pisut küsitavaks, siis seda juba vaevalt 5. detsembril EVL-i võitluslehe Rünnak tõlkekirjutises «Eksimused sõjas», mille autoriks oli Ⅲ Riigi propagandaboss dr Goebbels ise:
》Iga sõdiv maa elab tänapäeval nagu raudse eesriide taga, ja mitte ainult võitleva rinde saladused, vaid ka sama tähtsana esinev töötav kodumaa peavad vaenlasele nii kauaks kui võimalik saladuseks jääma.《
PÄRAST Ⅱ MAAILMASÕDA. Eesti Teataja juhtkirjanik kasutas "raudset eesriiet" rahvusvahelises kontekstis samuti 2½ nädalat enne Fultoni kõnepidamist, nimelt 16. Ⅱ 1946 pealkirja all «Nälg, Katk ja Surm». Otseselt Eesti võimukäsitlusse ilmus raudne eesriie aga hiljemalt augustis 1945 (kirjutises «Need, keda on unustatud» ajalehes Välis-Eesti 19. Ⅷ 1945, kus osundatakse dotsent Hendrik Sandbladi artiklit «De glömda» Göteborgs Handels- och Sjöfarts-tidningeni 8. augusti numbris)
(Aja)kirjanik Arvo Mägi tõi samasse tähendusvälja sünonüümi 'raudrimp' septembris 1945 Rahvuspoliitilises Koguteoses «Vabariiklane» (Stockholm–Uppsala) Ja liitsõna "raudkardin" samas mõttes evitas kevadel 1946 eesti publitsist ja kirjanik Edgar Valter Saks («Pagulase seisund» ajalehes Välis-Eesti 9. Ⅵ 1946) ning kui viimane jäigi kasutusse peamiselt Vabas maailmas, siis anastatud Eesti avalikkuses rakendasid 'raudkardinat' sagedamini KGB varilehe Kodumaa kontrapropagandistid.
RAUDKARDINA-TAGUNE SAJAND. Läinud sajakonna aasta kestel on 'raudeesriiet' ja selle sünonüüme üksi eesti ajakirjanduses korratud viisteist tuhat korda ehk läbilõikes korra üle päeva. Algul korrati neid eeskätt läänemail n-ö väliseestlaste avalikus suhtluses ja eksiilmeedias, tänaseks aga puudub sellise subjektsuse geopoliitiline ühisnimetaja.
Kahepoolse, sümmeetrilise Külma sõja avakümnendil osutus geopoliitilise eesriide metalsus niivõrd endastmõistetavaks, et vahel kadus selle eest isegi 'raudse' lisand. Nii sõnas suvel 1955 Ameerika Hääle (VoA) kaudu vabadustungi õhutamiseks Eesti (NSV) noorsoo poole pöördudes sellal Rootsis paiknev EW diplomaat Aksel Linkhorst:
》Praegu aitab meid kauge õhusild [loe: rahvusvaheline raadiosaade] mõne killukese edasi kanda neist soovidest ja püüdlustest, mille pärast mõlemal pool lahutavat eesriiet muret tunneme.《 (VoA 20.6.1955)
Argiomaseks sai teabe-/liikumis-vabadust tõkestava "raudse eesriide" poliittermin eesti avalikus tekstis 1950-ndil ning kippus taanduma pärast Kariibi kriisi AD 1962, mida peetaksegi Külma-sõja-aja tipuks. Tollal mitmekesistas 'raudse eesriide' sõnapruuki senisest sagedamini teisendsõna 'raudkardin' (aastal 1962 ainuüksi trükiajakirjanduses 110×) või muud sünonüümid nagu 'raudrimp', mille tihedam kasutus jäi ajavahemikku 1973-90 ja kodumandriks sugenes Ameerika.
Õigupoolest soovitatigi just raudrimpa 1940-ndil rakendada poliitilises tähenduses raudkardina ja -eesriide asemel.²
Kummati kukkus 'raudeesriide' ja kõigi selle teisendsõnade tarvitamine mõõna 1980-ndil, mil seda eestikeelsest tekstist võis lugeda või kuulda keskmiselt kõigest korra nädalas. Külma sõja sümmeetriline faas polnud siis veel lõppenudki…
Mõiste naasis ajakirjanduslikku käibesse ja seda üllatava massiivsusega miskipärast aga aastail 2017-22, kui see äkitselt taas sama argine oli kui Külma sõja kõrgajal. Ja enamgi, raudeesriie — õigemini selle naasmise võimalus / ohumärgid / mälestus sellest — ilmutas end ka pühapäeviti ehk tinglikult ametlikes pidukõnedes, kuna läbilõikes kasutati mõistet siis suisa 350× aastas.
Kas seda ärgitasid aina päevakajalisemad moskoviitlik reministsents 土 RU-võimurite retooriline agressiivsus 士 AD 2014 alanud RU⚔️UKR-i kineetiline konflikt? Nood loogilisena tunduvad oletused kummutab aga sisueritlus, mis kinnitab 'raudrimba' või selle teisendsõnade esinemist peamiselt (ı.) lähiajalugu, (ıı.) kunsti jms loomevaldu puudutavais (kon)tekstides.
Kaasa on aidanud ridamisi käesoleva sajandi teisel ja kolmandal kümnendil eesti keeles ilmunud raamatuid, millest oma tosin kannabki raudrimbale viitavat pealkirja. Ent otsa tegid lahti AD 1993 memuaarid «Raudeesriide taga» Eino Baskinilt (koostaja Margo Visnap, ilmumiskoht Pärnu ja 358lk-d pehmete kaante vahel)
Meenutuste vestja enda sõnul oli pealkirjas mõeldud reaalset tuletõrje-eesriiet lava ja saali vahel, mis justkui jaotaks näitleja saatuse kunsti ja elu vahel kahte, kuid tähelepanelik lugeja nägi kujundi läbi: Baskinit ei lastud välismaale — hoiti kinni raudkardina taga. Ka lavastaja Mikk Mikiver oma menukas «Minekus» (TRA Draamateater, esietendus 21. II 1988, autor Rein Saluri) taastas lavastuse lõpuks raudeesriide kahemõttelisuse. Aga seda publik ei suutnud või ei tahtnud enam hoomata. Ida—Lääne Külma sõja lõpus avanes nii siin kui mujalgi "raudrimba" depolitiseerimise võimalus — ent midagi sellist ei juhtunud.
MÄRKUSED
(1) Varjunime A. Terioja kasutas osundet kirjutise all teenekas poliitik ja diplomaat Ants Piip (1884-1942) Piip peatus Uudislehe reisikirjades korduvalt üsna mitmel talle ka muidu nii meelepärasel teemal, nagu välispoliitika, rahvaste erinev demokraatlikkus või maareform (Čehhoslovakkia võrdleval näitel Eestiga) Samuti peegeldus sest Piešt'ani kuurordist A[nts] Terioja nime all Uudislehele läkitet sarjas autorile omast armastust maksiimide, talupoegade ja naiseilu vastu. Vt Raudse eesriide sepistaja Ants Piip.
(2) Nii soovitas teiste seas nt keele-Aavik:
》[R]imp (rimba) — eesriie: udurimp takistas kaugemale nägemast; raudrimp eraldab Lääne-Euroopat Ida-Euroopast."《 Johannes Aavik, Uusi sõnu. Eesti Post, 22.4.1949.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar