Neodissidentlik dokubelletristika (I)

Madissoni ja Sonni poliitilised jutustused * Kaht autorit ühendab sünniaasta 1950 ja uudisteoste žanri ebamäärasus. Pole see väljamõeldis ega päris publitsistika. Siit määrang dokubelletristika, kus kunstilise tunnetuse lätteks on tegelikkus ja selle naturalistlikule peegeldamisele lisab autor kamaluga vaid oma järeldusi.

Kirjameestena on mõlemad profid, kellest üks suurema eduga kui teine suudab enda ja oma pere autoritasust äragi elatada. Ometi oleks neid kummagi käekäigu poolest liiga meelevaldne ühitada. Tiit Madisson oli algusest peale vabadusvõitluse (tollaste erimeelsete) leeris ja istus 1980–1986 kinni nii Siberi- (Kolõma) kui Päramaal (Permi oblastis) antisovetliku tegevuse eest ENSV KrK §68 järgi ning 1996-1997 sama koodeksi §62 järgi ka Eesti Vabariigis. Ville Sonn oli ühe jalaga vastasleeris, pole küll selge, kas KGB ohvitseri(de) isikliku usaldusmehena või agentuuris (1983-1991), kust välja astudes kõmulise avalduse tegi. Selle pretsedenditu sammu järelkaja ongi ta loomingu vaibumatu aines. Sonn on ka kinni olnud vaid paar nädalat, istudes oktoobris 1998 Pihkvas KGB/FSB polkovniku Viktor Kozlovi pool koduarestis.

Belletristina on Sonn oma sulejooksu harjutanud juba paar kümnendit ja astus nüüd sammukese olukirjelduse poole. Madisson sukeldus kirjatöhe hiljem ning tegi hüppe vastassuunas, so publitsistikast kirjandusse aprillirahutuste nähtava järelmõjuna. Läinud millenniumi 1980-kümnendil valitud teemat autorid hüljata ei raatsi, on patriootilised, kuid ühiskonna ja riigi praeguse seisuga rahulolematud — ühtlasi sinisilmse läänemeelsuse ja euromiraaži suhtes dissidentlikud.

Tiit Madisson ei väsi hoiatamast, et Eesti riik vajub kokku kui kaardimajake. Tema värske ohujutustus Riiki tappev kuumalaine (Muraste, 2009, 304lk — hind 145... 165kr) on haarava ja usutava süžeega, ent vähem tõenäolise sotsiaalfaabulaga. See kirjeldab 3 augustipäeva, mil välgukiirusel sünnivad...

• Prinaróvskaja Respublika
  
• verine provokatsioon separatistide pealetungil Narva elektrijaama
• Moskva ultimaatum Tallinnale
• ja uue riikliku moodustise tunnustus... ka Eesti valitsuselt.

“Kuumalainet” peaks kõrvutama esijoones 2 siirdeajast pärineva teosega:

1. Vello Lattiku hoiatava lühiromaaniga Lend Kanaari saartele (Tartu, 1990, 110lk), mille pealkirja viide reainimesele kättesaamatuks jäävale unistustereisile oli sama eksitav kui jutustuse sisuks olevad ennustused kodusõja ning ÜRO rahuvalveneegrite saabumisest Eestisse.
2. Veel pilkupüüdvama maamärgi on riigiteadusliku ulme alal ette andnud Enn Nõu. Tema 1989-1995 valminud romaanis Presidendi kojutulek (Tallinn, 1996, 222lk) kordub motiiv sama autori esiromaanist III maailmasõja teemal Pidulik marss: Meie poliitfantastika meistri sule tahtel saabub pagulusest tagasi Eestis võimu kandma eksiilpresident, aga mitte miski ei lähe kavakohaselt, kuna sündmustesse sekkuvad...

... võimuahned jõud nii Pagari tänaval, Toompeal kui Kadriorus (...) Seksuaalne pinge kestab ka dramaatiliste sündmuste keerises. Teos lähtub Eesti tänapäevast (...) Seda teost võiks lugeda iga tulevane riigikogusaadik, presidendikandidaat või riigipöörde sepitseja.

(“Presidendi kojutuleku” annotatsioon, lk 222)

Meil paraku alaesindatud hoiatav poliiteepika on tänapäeva maailmas reeglina ikka depressiivne ja seda profülaktilise sihiga — vältida autori kujutlusvõimes loodud mustade stsenaariumide teostumist. Sellisel kirjandusel (antiutoopiatel) on vaevu ühist kaasaja tegelikkusega ning ses mõttes on siin mainituist vaid Madissoni teos ehe ajadokument. Kui tulevikuromaane esimese ilmumisjärgse kümnendiga ei unustata, muutuvad need siiski harva klassikaks. Nii Nõu kui Lattiku osutatud teoste väärtus on juba kahanenud siirdeaja järgse majanduseduga. Aga äkitsi taastub või pareneb see praigase kriisiga?

Kirjandus kui rindejooneta sõda * Madisson kruvib esimestest lehekülgedest suguelulist pinget, mis sõlmitust ootamata saab eestlasest rahvastikuministri (Talu) ja marumuulasi esindava Nočnói Dozóri liidri (Bunder) vahekorras poliitiliselt korrektse (internatsionaalse) lahenduse. Siin on autor saanud tõuke augustis 2007 ilmunud ekspromptintervjuust portfellita ministriprouaga, kes muulaste seksapiili haipides üllatas lugejat paralleelse solvanguga omade, k.a oma abikaasa suhtes:

Kus oled, mis teed? — Kohtun parajasti (3. VIII 2007 kl 18:45) Dmitri Linteriga, et arutada (...) lõimumise põnevat teemaringi. Härra Linteril on huvitavaid seisukohti (...) tegemist on äärmiselt intrigeeriva ja sarmika mehega: tuline temperament, sametised silmad, elektriseeriv käepigistus, laitmatud maneerid ja sundimatu seltskondlik olek. Tõeline džentelmen (...) mitte eesti tümikas, kelle suust tuleb vähegi viisakamat sõna justkui tangidega kiskuda. Mõtlen, et peaks Dmitri kokku viima sõbranna Ingridiga (...) nad oleks ideaalne paar (...) Ingrid on särav ja šarmantne (...) Ingridile ütlesin, et ongi hea, et Inno ära läks, nüüd saad (...) nautida elu kui kvaliteetaega. Ma teen Dmitrile ettepaneku kohtuda järgmisel nädalal uuesti ja kutsun Ingridi nagu juhuslikult endaga kaasa (...) et 2 kena inimest teineteist leiaks. Olen paljudele sõbrannadele nii mehi otsinud.

(Ainult 1 küsimus rahvastikuminister Urve Palole, Postimees Extra, lk 33, 4. VIII 2007)

Kui rahvastikuministri ksenogaamia vaka all ei püsi, siis pole alust ühegi arvustaja etteheitel “Kuumalaine” autorile, justkui taotleks ta...

korduvate (...) seksistseenidega (...) leida teed

... kirjanduskauge publikuni, kelle intelligentsuse piir ja tubli osa meeleelundeist ei asetse vöökohast kõrgemal. Porno lugemisest võib, jah, kultuursel inimesel tekkida tülgastustunne, aga see siin ongi kolekirjandus (sotsiaalporno), kus võimuladviku alandamise taotlus on enam kui läbipaistev. Või peaks Madissoni kübetki vaimustama poliitiline eliit, kes teda poolteist aastat süütu mehena vanglas hoidis? Miks temasugune rahvuslane üldse tänasest Eestist rõõmu peaks tundma?! Kas uusvenestusest või teda jätkuvalt kimbutava Kapo paisutamisest, nuudiandmise- ja nuhivolituste laiendamise pärast? Või tuleks tal kaasa plaksutada taas telefoniõigust kummardava kohtu mandumisele?! Selmet annab Madisson vastulöögi ning omab selleks Gulagis ja Patareis vähemalt sajandiks ette lunastatud õigust.

Head ja vead * Kirjanikuna suudab Tiit Madisson erootika lõimida ka poliitilise pila(stuse)ga. Näiteks mujalt tulevaid suuniseid ja salajast poliitilist sekkumist sümboliseeriva pildikesega, kus EV valitsuse istungil osaleb tegusalt ka USA mulatist riigipea... Obama-nimelise dildo kujul.

Kui värskele raamatule midagi aga ette heita, siis pealkirja. “Kuumalaine” oleks asja ära ajanud või veel etem:

“Kuumarabandus”!

Jutustuse avamise asemel vajutab kaanekujundus ja riigitapp “Kuumalaine” pealdises kirjanduslikud ootused liiga kitsalt poliitilisse võtmesse. Raamatu sisu on avaram ja parem. Nii on pealkiri asjatult pealetükkiv ja suisa eksitav. Sest samas käib jutt ju ühe riigi — olgugi Naroova-äärase, ent ikkagi — sünnist! Tulnuks muulasest lugejat kah arvestada. Samuti filmiväntamise ja tõlkimise võimalust, milleks raamatul on potentsiaali. Kujutlege kas või põhjamaise kargusega lavastatud art-house-pornot pealkirjaga “Baltisk solstikk” vms! Ja ime küll, Euroopa pole näinud veel ühtki mängufilmi tõelise separatismi draamast Kosovos või Abhaasias...

“Kuumalaine” on kokkuvõttes küllalt mõttevaene ja fantaasiata ilukirjanduslik debüüt suutmaks mõjuda mingi nostalgiliselt punase töötalgu — et mitte öelda leninliku laupäevaku korras — kokkuriisutud kompostina. Aga samas on see garanteeritult hea väetis eesti poliiteepika nigurale peenrale.

* * *

Ville Sonni uudisteose arvustust saab lugeda siit

Puhake rahus, võitluskaaslased!

Täna hommikul suri teenekas rahvuslane, sovetiajal hipist erimeelseks kujunenud vabadusvõitleja, mitme režiimi poliitvang, kirjamees ja poliitik Tiit Madisson * 4. Ⅵ 1950 ✠ 21. Ⅵ 2021.

Ta oli süümevang nii kolmandal vene kui ka kolmandal eesti ajal.

Tarmo Kruusimäe ja Tiit Madisson jutuhoos Hirvepargis

Visasat Estonia TV-3 valis Tiit Madissoni televaatajate tahtel "Aasta inimeseks 2004". Mitme tuhande ettepaneku seas kogunes temale enim hääli, kusjuures lisati just Madissoni kandidatuurile saatejuhi kinnitusel teistest tihemini põhjendusi, miks ta aasta inimese tiitlit väärib, ja enamasti olnud põhjendused — nagu TV-3 kommenteeris — valitsusvastased.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi autasustas Madissoni mullu Eesti Rahva Tänumedaliga №2.

Tiit Madisson on kirjutanud 9 raamatut, sh ühe ilukirjandusliku.

Kuu aega enne surma andis Tiit Madisson oma viimase intervjuu.

Eesti antsiovetliku vastupanuliikumise veterane, kes 2019. a sügisest leviva hiina uue pärgviirustaudi ajal ( mitte et just sel põhjusel ) teise ilma läksid, on ka teisi. Meenutagem tuntumaid:

• Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 )
• Olev Meremaa ( 21. X 1936 — 19. I 2021 )
• Ülle Einasto ( 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021 )
• Ülo Adamson ( 21. Ⅳ 1931 — 6. Ⅳ 2021 )
• Enn Tarto ( 25. Ⅸ 1938 — 18. Ⅶ 2021 )

✥

Eesti Vabariigi XCIII aasta põhjavoos

EURO! TORU & UUS IDENTITEET? Eesti rahva süda ja hing pannakse lähiaastail vee- ja tuleproovile. Krooni euroga asendamise ideoloogilisest kitsikusest — mille teostumisel jaanuaris 2011 on erinevail hinnangul šansse 85... 1oo% — kipub Eesti valijail varsti villand saama. Seni ei ole võimuladvikul paraku õnnestunud majanduskeskset valitsemist toetada sise- ja välist turvatunnet tõstvate sammudega. Võimusniku kitsarinnalisuse tulemus võib olla ränk. Veeproov. Kevadel stardib suurejooneline Põhjavoo operatsioon (Nord Stream AG versus NATO), mis leeb Baltikumile eeskätt sõjalise blokaadi ja EV-le — Põhjalast eraldamisega. Kinnituseks pakuvad näiteid nii tõsielu kui ka autoriteetsed julgeolekuhinnangud.Lugegem nt Jüri Estami ettekannet "Nord Streami gaasijuhtme projekt: kõige enam ohustab see eestlasi" ESTO mullusel Rahvuskongressil ja kirjutissarja (I-XV osa) sellest 6. augusti... 26. novembri Vaba Eesti Sõnas

Või Mikk Kündre hoiatust: Eesti tulevik on tohutus ohus! ... Eelmisel aastal [2009] avastas Eesti piirivalve, et Venemaa merepiiripoisid on Eesti poole nihutatud. Meie piirivalvel pole selliseid aluseid, mis suudaks neid poisid nihutada. Laadoga-2009 õppustel Põhjamere laevastiku väeosad juba harjutasidki tegutsemist võimaliku relvakonflikti ja terrorirünnaku korral. Soome analüütikute arvates oli see õppus mõeldud NS-gaasitrassi rajamise turvamiseks. [...] Venemaa relvajõududele on antud ülesanne kaitsta NS-gaasijuhet ning Eesti kaitseväe juhataja Ants Laaneots on maininud, et NS-gaasitoru turvamist ettekäändeks tuues onVenemaa hakanud oma Balti laevastikku oluliselt kasvatama. [...] Venemaal on plaanis mereväge varustada kõige uuema tehnikaga. Kui Venemaa sõjalaevad seisavad gaasijuhet turvates Eesti merepiiril, siis rünnaku korral NATO ei jõua silmagi pilgutada enne, kui venelased Eestis on. [...] Seadus lubab Gazpromil luua tuhandeist võitlejaist koosneva hästirelvastatud eraarmee,kasutada tulirelvi ja märulipolitsei varustust, sh pisargaasi, et takistada rünnakuid torujuhtmetele ja teistele rajatistele, mis on riigile olulised. Firma võitlejad saavad õiguse inimesi ja sõidukeid läbi otsida ning relva kasutada mitte üksnes objektide, vaid ka territooriumi kaitsmisel. Gazpromi eraarmee suurus jääb firmareeglite kohaselt saladuseks.

Vt Kündre kirjutisi 15. II 2010 Õhtulehe arvamusküljel ja kommentaariumis, samuti 11. II 2010 Äripäevas

Tuleproov. On selgunud, et rahvastikupoliitikat on valitsus samuti ajanud, roosad prillid ees, kuna ealiselt manduva Eesti loomulik iive AD2009 kahanes ikka edasi — sündivus jäi läinud aastal eelnenule alla (-3%) Demokraatia gerontokraatiaga asendumise perspektiivi kõrval tugevdab see praegu sovetinostalgiaga mängivate populistide ülevõimu, tõhustades demokraatia püsimisegi korral Kesk- jms erakondade löögivõimet lähemail parlamendi ja presidendivalimistel. Postimehe jõuluaegne küsitlus kuulis Eesti parteide esindajailt vastuseks enamasti ebamäärast ja vähem kindlasõnalisi auspiitse, ent sai ka mõne tingimusliku prognoosi (kui... siis...) Neist jäi sõelale Marek Strandbergi oletus, et...

halbade eelduste korral saame kas sel või tuleval 2011. aastal näha taasühinevate punaste tandrile ilmumist.

Tulevikuküsitluse kindlasõnalised ennustused toonitavad parlamendiparteide (etableerunud partokraatide) suurt üksmeelt istuva valitsuse käekäigu osas ja läbilõikes olid need ettekuulutused järgmised:

• valitsust juhtiv Reformierakond lubas stabiilsust
• valitsuspartei Isamaa & Res Publica Liidu nägemuses jäi nii valitsusliit kui iive püsima ning süvenes ajutiselt (ajutine) tööpuudus
• vastasrindlik Keskerakond kuulutas ette töötute hulga juurdekasvu 1/3 võrra, kuna
• n-ö depositsioonilised rohelised samuti ennustasid valitsuse püsimist
• poliitilise lauka veerelt kuulutasid streike ja ministrivahetusi vaid sotsialistid
• taanduv Rahvaliit ennustas aga rahvatervise seisundi ja (loomuliku) iibe langust, mis püsiva trendina on ju kinnitust leidnud.

Partokraatlik uim ja koosmeel riigipiruka ümber koondunute ringis püsivad ilma meeleparanduse lootuseta kogu käesolevagi aasta — raske on poliitikuilt meeleparandust oodata, ehkki aasta astroloog Pauksoni järgi peaks olema...

... õnnis... neile, kel võimet oma väärtushinnanguid... üle vaadata.

Edda Paukson 2010. aasta ei tule möödunust etem - Õhtuleht, 20. I 2010

Igasugu esoteerikasse kaldumata mullu augustiks Narva separatismi kulminatsiooni kirjandusliku ennustuse teinud Tiit Madisson on aga vahetanud järsult registrit ja kuulutanud TMS-is aastaks 2o1o Eestile:

• töötuse laienemist veel 1/4 võrra
• kuni 2 tuhande inimese jäämist eluasemeta
• krooni kursi drastilist alandamist [NB! lubatud piirmäär on siiski 15%] eurole üleminekul
• Keskerakonna mõju vältimatut kasvu ja
• valitsusmeelse massimeedia alternatiivi sündimist "informeeritud ja kodanikujulgusega süsteemivälise vähemuse" poolt, kelle hulka liigitab Madisson ka end, ja...

kelle hoiakud alanud aastal [muutuvad] määravaks. Mistõttu võivad nt kaks—kolmsada aktiivset rahvuslast olla mootoriks ühiskonna protsessidele, mis määravad Eesti saatuse aastaiks [...] Eesti ei viibi suletud ruumis ja maailmas asetleidvad protsessid [...] annavad süsteemivälistele jõududele õiglase ühiskonna lootust.

Nende üleilmsete jm välispoliitiliste protsesside mõjude kroonina tabab käesoleva aasta keskel Eestit tema sõnul külma dušina arusaam, et...

Euroopa Liit ei ole Vene Karu ülemvõimu eest kaitsev organisatsioon [...] Euroliidus valitsevate Venemaa-sõbralike meeleolude ja teatud informatsiooni olemasolu tõttu võib ennustada, et [siis] kehtestatakse Venemaa kodanikele viisavaba liikumine EL-is.

Tingimuslikult möönab Madisson oma ennustuses ka Lähis-Ida ja eriti Iraani ümbritsevaist arenguist sündivat Venemaa—NATO "diili" ja selle järelmeid Eestile. Seegi tähendaks Läänemere piirkonnale USA geostrateegilise taandumise jätku ja turvatunde süvenevat mõõna. Kõik kokku aga hoiatab, et Eesti ponnistused majandusedu (loe: eurokriteeriumide) nimel võivad varsti tühiseks osutuda ja EV tervikuna poliitilisse ummikusse jõuda. Kuhu edasi?

Rohurahvuslus ja ökoloogia? Andres Raid kirjeldas Ekspress.EE 18. I 2010-s niisuguse uue suundumusena ökoloogiat, mis võiks targu asendada ökonoomika:

Uusimate teadussaavutuste sümbioos pärimusliku ja loodushoidliku suhtumisega ei ole midagi irreaalset. Kui loobume majandusest eesmärgi ja paratamatuse mõttes, siis sellisena see kaobki, muutub teisejärguliseks ega evi enam absoluutset väärtust. See muutub rakenduslikuks ja hakkab sõltuma hoopis [...] mitte-majanduslikest süsteemidest, milleks võivad vabalt olla rahva eetilised tõekspidamised. See nihe eeldab aga sügavat muutust teadvuses ja — kui soovite — ka südames ning selle realiseerimine nõuab tõelist pingutust. Kriis loob, muide, soodsa pinnase ning võimalikud ebamugavused—tagasilöögid—kannatusedki suunavad Eestit põlisrahva vaimse alge juurde tagasi.

Välgatused: Madisson Eesti elust ja orjameelsusest

Tiit Madissoni (1950-2021) viimane intervjuu Indrek Petersoole — Objektiivi veebiportaal 21.5.2021 (kuu aega enne TM-i surma)

Intervjuu sisuviited

A. Tervisest ja vastutusest

1:00 Eesti valitsemisest…

3:30 Eelmise valitsuse vigadest

5:40 COVID19-taudi ajast

6:45 Politseiriigi võimalikkusest


B. Madisson ja omariiklus

8:45 Valitsusvõimu väärikusest

9:45 Madissoni tagakiusamisest EV-s

11' Aade vs materialism

14' Riik tehti KGB abil…

15' Eesti rahva tänumedalist

16' Eestlaste orjameelsusest

18' Euroopast ja Venemaast

20' Raha prioriteedist

21' Enda alistamatusest…

24' Lõppsõnad: selgroogu ja põhimõtteid!

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Mart Nikluse mälestuseks

Jõulupühal AD 2025 suri Eesti tuntud vabadusvõitleja, antisovetliku vastupanuliikumise silmapaistev tegelane, endise N Liidu poliitvang, elupõline tartlane, publitsist, tõlkija, keeleõpetaja, ornitoloog Mart Niklus

✸ 22. Ⅸ 1934

† 25. Ⅻ 2025

Nii eeltoodud sundsaavutuste kui ka tahtlike valikute ja tegevusalade, eelkõige teaduse, ühiskonna- ja eraelu vallas ei võimaldanud vägev–murdmatu ja sädeleva isikuse esiletõusu kogu oma ilus siiski võõra võimu poolesajandine surve, ent seda pärssisid veel kestlikumalt ka võõrvõimu truude teenrite tõkked. Kummati kõige selle ja kõigi nende kiuste saavutas Mart Niklus mõndagi… Ja seda isegi oma vangistustesarja kestel, mis algas temale ju 23-aastase noorukina ning kestis lõppsummas 16 aastat.* 


PEASAAVUTUSED. Järgnevalt — arvatagi puudulik — loetelu tema teeneist.

Niklus tõlkis N Liidus oma esimese vangistuse ajal eesti keelde ÜRO detsembris 1948 sätestatud —

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOONı

… so ligi aastatosin enne "ametliku" tõlke ilmumist Abner Uustali koostatud ÜRO-teemalise raamatu lisas.

Nikluse rahvusvahelise tähendusega teenete terves reas üheks on suvel 1979 ta Tartu kodus Vikerkaare tn 25 ja muidugi ka osalusel koostatud — 

45 EESTI, LÄTI JA LEEDU KODANIKU MÄRGUKIRI

… mis tehti avalikuks 23. VIII 1979 Moskvas akadeemik Andrei Sahharovi kodus välisajakirjanikele korraldatud pressikonverentsil. Üleilmsed uudistelõidad edastasid sellest samal õhtul lühisõnumeid ning hiljem ka teksti koos kõigi allakirjutanute nimekirjaga (Vabadusraadio — Radio Liberty edastas selle märgukirja täielikult neli nädalat hiljem, 21. Ⅸ 1979) 

Väärikas dokument sai tuntuks kui Baltic Plea ehk Balti apell ehk 45 baltlase memorandum ehk märgukiri ja see on jõudnud Eesti, Läti ja Leedu rahvaste vabadusvõitluse annaalidesse. Eestist kirjutasid alla peale Mart Nikluse teinegi tartlane Enn Tarto ja tallinlased Erik Udam ja Endel Ratas; hiljem liitusid Eestist veel Jüri Kukk, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson ja Veljo Kalep.

Akadeemik Andrei Sahharov ja Mart-Olav Niklus esimese Moskva korteris suvel 1979

Selle märgukirja retseptsioonis väärib erilist tähelepanu hiline, 40-aastase viivitusega, kuid siiski tõeline läbimurre EV (sic!) üldsuses, ja seda tänu president Kersti Kaljulaiule, kes meie riigipeana esmakordselt AD 2019 avalikku tunnustust osutas kõnealuse märgukirja autoreile, teiste seas Niklusele. Võrdluseks oli AD 1984 tunnustanud Mart Niklust viimase 50. sünnipäeva eel eraldi proklamatsiooniga USA president Ronald W Reagan, kes tõstis esile inimõiguslase, Eesti ja Balti riikide vabaduse eest võitleja saatuse maailma‐üldsuse ees ja taotles N Liidult eestlasest süümevangi vabastamist.

Mart-Olav Nikluse teavikke Tartu KGB-kongide muuseumis. Jaan Poska medal, millega teda autasustati Tartu rahulepingu sõlmimise C aastapäeval. Käsikirjaline koopia 45 Eesti, Läti ja Leedu elaniku märgukirja esilehest KGB toimikust.

Niklus on rahvaesindaja, publitsisti ja rahvuslike koosolekute kõnepidajana südilt vastustanud iseseisvuse vaid vormiliselt taastanud EV-s laiutavat postsovetismi. Kui mitte otse ta välmitud, siis tema evitatud on sellised mõisted, nagu marumuulane, krüptokommunism ja -kommunist, desovetiseerimine, kusjuures viimane on lisatud tema sõnavõttude ilmse järelmina AD 2016 ka võõrsõnade leksikoni. Kasutusnäide:

Äsja selgus Foorumist [Eesti TV väitlussaade 2002-2018], et 82% vastanutest kardab pronks(i)öö kordumist. Aga mis saab siis, kui edaspidi hakkavad seesama marumuulaste nelik ja nende mahitajad ikka veel desovetiseerimata, dekoloniseerimata ja derussifitseerimata Eestis regulaarselt, rikkalike kogemustega ja juba selgeksõpitud programmi kohaselt korraldama näiteks hõbehommikuid, kuldkeskpäevi või teemantõhtuid? Kas krüptokommunistlik venemkeelne kohtunik ka sellisel juhul silitab neil pead (st langetab õigeksmõistva otsuse)? Kas postsovetlik kohus üldsegi on võimeline aru saama, et tõepoolest jälle midagi Eesti-vastast juhtus? — Mart Nikluse veebikommentaar 7.I 2009 Delfi.EE-s

Eesti õigekeelsussõnaraamat (ÕS-2018, lk 123)

Mart sai elada vabas EW-s kõigest viis—kuus poisipõlve‐aastat. Varasemas koolieas ilmutet mitmekülgsele andekusele lisandus varsti ka Mardi töökus. Ema Elfriede sõnul ei raisanud Mart iial tühjalt minutitki. Teise ajajoonega — vabamas Eestis oodanuks Mart-Olav Niklust tuntus ehk sootuks muul alal, akadeemiline kuulsus või mõne muusa lummus, kes teab.

Kuid vahest pidigi saama Nikluse kutsumuseks teenida ühiskonna huve n-ö laiemal rindel riigi või rahva esindamisest heategevuseni. Viimse vangistuse järgse 34 aktiivse priiusaasta jooksul jõudis ta toetada rahaliselt Pärnu linna tormikahjude tagajärgede kõrvaldamisel, majapõlengus koduta jäänud noort perekonda Tartus ning paljulapselist peret Põhja-Sakala vallas, samuti oma vanu kaasvõitlejaid, kahjutules maamaja kaotanud kaitseliitlast Osvald Saskot, samuti vabadusvõitleja Tiit Madissoni tema viimse vangisoleku ajal… Taolisse heategevusse oli ta panustanud kokku ~750 tuhat eurot.

Siinkirjutajal oli au tunda Mart Niklust isiklikult. Korra olen juhtunud ka tunnistama, millise endastmõistetava asjalikkusega Mart jagab rahasummasid vajajaile, ning mõistsin, et heateagevusega kustutab ta oma õiglusjanu.

Läila olümpiajutt vajas vürtsi

Kroonilises sovetinostalgias vaevlev parteileht Kesknädal sõdib "osa (välis)eestlaskonnaga", kes "taunib olümpiaregati toimumist Eestis" nelja kümnendi tagusel suvel AD1980 "okupatsiooni põlistamisena"… Kesknädala väitel tõi Moskva OM-i Tallinna regatt "meie vabariigile kuulsust ja materiaalset kasu" + "sillutas teed ka kümnekonna aasta pärast realiseerunud eestlaste vabaduspüüdele". Endine pärnakas ja praegu Torontos elav Veljo Kalep (pildil) kirjutas vastuseks üles oma meenutused:

KUI MA ÜHEL 1980. aasta kevadpäeval töölt koju jõudsin, ütles 11-aastane Veikko (Veljo poeg), et keegi oli mulle helistanud ja andnud oma telefoninumbri ja nime.

Helistasin tagasi ja see oli Rootsi päevalehe Dagens Nyheteri korrespondent Staffan Teste, kes oli välisajakirjanike rühmaga Tallinnas Viru hotellis. Leppisime kokku kohtumise järgmisel päeval kl 5:30. Läksin siis Eva Ahoneni juurde, palusin tal helistada (oma pojale) Heiki Ahonenile ja öelda ainult, et ta oleks kodus pärast kella kuut. Heiki elas Nõmmel.

Järgmisel päeval läksin tööle autoga, istusin töölaua taga täpselt tööpäeva lõpuni ja siis kohe Pärnust Tallinna. Viru hotellist võtsin peale Staffani, mida KGB-mehed ilmselt ei märganud. Viisin Staffani Nõmmele Heiki korterisse.

Heikil oli palju rääkida…

Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles

Aasta 1980 rahutut kulgu Eestis võis märgata juba veebruaris ja mais, kuid massilisuse saavutasid rahutused alles septembris—oktoobris. See laiendas tunduvalt ka eestikeelse välisringhäälingu töövälja, sest kohalik massimeedia vaikis protestidest, kuna ametivõimud olid hõivatud nende toore mahasurumisega.

Okupatsioonivõimurid teatasid alles 14. oktoobril, et on algatanud kriminaalasja nende, nagu öeldi,

«korrarikkumiste algatajate ja kuritahtlike huligaanide vastu».

Ent noorterahutuste – mida ülevaatlikult vaagis varasem Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest – mõõtmed ja tagamaad olid märksa tõsisemad kui ametlikult tunnistati. Nad tõmbasid Baltikumile kogu maailma teabelevi enneolematu tähelepanu ja andsid nii välisringhäälingule põhjuse korduvalt teema juurde naasta. Eestist tuli aina enam sõnumeid, kuna elavnesid ka erimeelsed ja omakirjastuslikud väljaanded. Välisraadio omakorda köitis eestlaste tähelepanu kodumaal iga vähegi rahvusvahelist uudistekünnist ületava sündmuse vahendajana, millest kohalik agitprop eelistas vaikida, oli see siis elektrirongide kokkupõrge 4. oktoobril 1980, kui hukkus 8 inimest, või üle maa rullunud vastupanu-ürituste järellainetus.

Suvisel koolivaheajal, kaks kuud enne 1980. aasta sügisrahutusi oli Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen, keda vist liiga eestimeelseks loeti, asendatud vaevu eesti keelt rääkiva Pudru-Elsaga (Elsa Gretškina — vene grečnevaja kaša on tatrapuder). Selle ametissemääramise sõnum oli kõigile selge…

Ja kui õppeaasta algul esmaspäeval, 22. septembril sunniviisil Tallinnas Maarjamäele kihutatud koolinoorte hulkadele peeti Tallinna natsiokupatsioonist vabastamise miitingut ja keelati seejärel ära ansambli Propeller kontsert (pildil), vallanduski protest, mille põhjus oli mitte üksnes hariduse venestamine või päevast päeva süvenev toidukaupade defitsiit – tegu oli kaugelt tõsisema väljakutsega. Paisu tagant vallandus kogu ülekohus, mis oli sovetliku okupatsiooni 40 aastaga rahva ühismällu settinud, alates Eesti ebaseaduslikust liitmisest N Liiduga ja lõpetades järjekindla sürdrahvustamisega (venestus + Homo soveticuse kasvatamine). Mitu päeva kestvad meeleavaldused haarasid Tallinnas kümmekond tuhat noort ja lähinädalail lisandus neile veel hulganisti eakaaslasi mujal Eestis.

Ameerika Hääle (VoA) oktoobrikuu esimese laupäeva uudistesaate teises pooltunnis teatati umbes 2 tuhande Tallinna kooliõpilase reedel, 3. X 1980 toimunud meelavaldusest, kus nõuti...

Eestile iseseisvust [---] Keskkooliõpilased kandsid sini-must-valgeid iseseisva EV lippe ja nõudsid Eestile vabadust sellekohaste hüüetega Estonia teatri juures, Raekoja väljakul, Anton Hansen Tammsaare mälestussamba esisel ja valitsushoone ees Tallinnas ka 1. oktoobril. Lääne pressiagentuuride teateil oli see esimeseks avalikuks protestimeele-avalduseks Eestis pärast EV aastapäeva 24. veebruaril, mil 4 inimest vahistati iseseisva Eesti lipu heiskamise pärast. Nad mõisteti kuni 2 aastaks sunnitööle.

Pühapäevastes saadetes kordas VoA eelmise päeva sensatsioonilisi sõnumeid Eestist. Need põhinesid Lääne teabeteenistuste Stockholmist edastatud uudistele, ent kuu keskel lisati neile ka Moskvast saadud kinnitusi:

Võimud süüdistavad Tallinna koolinoori – osundame – «ühiskondliku korra jämedas rikkumises», olles vahistanud paarsada noort nimede kindlakstegemiseks, kellest paarkümmend on ikka veel arreteeritud. Sadu koolinoori on okupatsiooniõimude korraldusel koolidest välja heidetud. [---] Tallinna koolinoored on demonstreerinud 1. ja 3. oktoobril ning 7. ja 8. oktoobril, lehvitades omavalmistatud sini-must-valgeid eesti rahvuslipukesi, nõudes Eestile vabadust ja iseseisvust, okupatsioonivõimude lahkumist, paremat koolitoitlustust ning sooje klassiruume. Eesti NSV siseminister hoiatas erakorralises telesaates, et süüdlased võetakse vastutusele.

Kuu algul Tartus toimunud streigist ja õpilaste meeleavaldustest oli juttu VoA 23. ja 24. oktoobri uudistesaateis:

Vabandust, aga miks dissidentlik?

Isekirja pilguheit Arvo Pesti «Dissidentlikule liikumisele Eestis aastatel 1972–1987» (Tln, 2009, 664lk, hind 14€) ⍟⍟⍟⍟♾

See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.

Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.

Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.

VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?

Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:

'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.

Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.

Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:

Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.

DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.

Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)

Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.

Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.

Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.

Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.

VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:

Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**

Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...

Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.

* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)

Kentmanni lühiühendus ja üürike mälu

Ühendriikide diplomaatia siseteavet puudutav vikileke on lõpuks avalik ja ajakirjanduse monopol lekete kajastajana on alates 2.IX 2011 murtud. Nii on võimalik hinnata senise vahenduse kvaliteeti. Oli see ikka aval, kui tihe oli peavoolumeedia infofilter? Sünnib kindlasti veel hulk põhjalikke uurimusi ning küllap saab ka raamatuid lugeda. Siit järgneb peaasjalikult statistiline ülevaade.

--------------------------------------------------------------------------------

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…