Vaba maailma ja veneala tulevikust

Putini reaktsiooni video — täpsema tõlke ja kommentaariga

KRIMMI HÕIVE⋅ga 20. Ⅱ 2014 alanud sõda ja tänavu aprillis luhtunud ( retooriline ) tuuma-ähvardus nurjas Venemaa ( RU ) seni toiminud ulja tuumasantaaži ( Patruševi doktriin ), miska Putini globaalse ülevõimu pretensiooni ainus tugi on varisenud põrmu. Järelmeiks RU olematuseni kahanev võime tuumasõda valla päästa, süvenev imperialistlik kaotusvaim ja järjest valjenev hammaste krigin.

Kremli tuumaretoorika murre 27. aprillil peegeldab mingi hiiobisõnumi, olgu siis otsese või kaudse telgitaguse hoiatuse mõju Putinile. Vt ülal tolle päeva AK uudislõiku, milles Vladimir Putin ex prompto teavitab꙳ maailma oma otsusest vastata taktikaliste tuumalöökide ( 1. ja 2. ) vahetamisele strateegilise ( 3. ) tuumalöögiga.

Too hoiatus võis olla niisiis kaudne – nt RU äpardunud katse anda taktikalist tuumalööki millalgi k. a aprilli kestel, või otsene – nt samal ajal USA ühendstaabi ülema kindral Milley tehtud telefonikõne RU relvajõudude peastaabile teavitamaks Moskvat USA kavatsusest adekvaatselt vastata venelaste taktikalisele tuumalöögile.

Tuumastrateegia-spetsialist CCCP-st, praegu Washingtoni lähistel elav Putini-pagulane Andrei Piontkovski kirjeldab ( vk kirjutis "Z" ) ta enda eetel toimunud kindral Mark A Milley telefonikõne RU peastaabi esindajale [asekaitseministrile Valeri Gerassimovile]

HOIATUS

"… Me teame hästi Putini–Patruševi plaani piiratud tuumasõjaks USA ja NATO-ga, milles te kavatsete meid võita… Vaagisime seda üksikasjalikult dokumendis А Strategy for Deterring Russian Nuclear De-Escalation Strikes: Limited Nuclear reprisal. Juhuks, kui alluvad teile sellest pole ette kandnud, saadan selle teile. Strateegia põhiolemuseks on vastata teie esmasele tuumarünnakule mitte alistumisega, nagu teie ülemus millegipärast kindlalt usub, vaid piiratud tuumalöögiga. Tagamaks piiratud tuumavastust vaenlase tundlikele sihtmärkidele oleme evitanud uue tuumarelvamudeli, paigutades madala võimsusega ( 5-7kt ) tuuma-lõhkepead W76-2 rakettidele Trident-Ⅱ ja varustanud nendega, nagu hästi teate, Ohio-klassi allveelaevad. Muide, Trident-Ⅱ-l on võime tabada süvapunkreid. Teen tungiva ettepaneku, et võimalikes konfliktides piirduksime üksnes tavarelvastusega. Mis tahes tuumaeskalatsioon ei loo teile mingit eelist. Keegi teist ei lähe taevasse. Eriti teie ülemus. Palun andke see talle edasi!" Washingtonis on – Piontkovski sõnul – teada, et selline silmapaistvate sõjaväejuhtide kõnelus tõepoolest aprilli algupoole toimus. Ühendriikide elektron-luure andmeil jättis see tarviliku mulje ka punkriplanktonile, mis seni pimesi Patruševi doktriini usku oli…

Tuumakohvri üleandmine
Moskva Kreml 31. Ⅻ 1999

Putini vastus hoiatusele kuulub muidugi "tahte ja kujutluse maailma" ( superreaalsusse ) See on ärritatult ropagandaalne. Ja mustima kihtustöö vehkijad jätkavad näivtõelikku santaaži ikka Kremli noodist — veel kõrgemas registris — edaspidigi:

Meie tuumasõjata ei alistu! Kui ei ole tulevikku meil, siis ei jää seda ka muule ilmale! Mõttetu on maailm ilma RU-ta!

Tõeluses on tuumaründe ohu realiseerumisel enne k.a lõppu väike く 5% tõenäosus — st ei saa välistada RU taktikalist tuumalööki Ukraina ( UKR ) pihta. Seda enam rünnakut radiatsiooni-räpaga ( く15% ) Ent UKR-i kohutada neist kumbki enam ei suuda. Viimase üritamist juba nähti ZAE-s. Tuumasantaaži mõju raugeb nii lähedal kui ka kaugel.


VABA MAAILMA VARJUSURMAST ÄRATAJA⋅(i)na mõjus(id) strateegiline pööre sõjas ( lipulaev "Moskva" märgiline hukk ) ja USA selle järel üleilma mobiliseerit militaarüldsus = NATO 30 liiget + UKR + Austraalia + Uus-Meremaa + Qatar + Jordaania + Tuneesia + Maroko + Libeeria + Keenia + Rootsi + Soome + Lõuna-Korea + Jaapan + Iisrael = UDCG ehk rahvusvahelise UKR-i kaitse nõukoja 44 osalise esimene kogunemine 26. Ⅳ 2022 Ramsteinis. Ühendriikide sõjalise abi siirusest ( loe: piisavast mahust ≥2mlrd$ kuus juhul, kui see moodustaks minimaalselt ⅓ kogu abist ) Ukrainale sõltub seejuures, kas USA jääb vaba maailma lipulaevaks… ( Putin kulutab sõjategevusele Ukrainas hinnanguliselt ~250mldr$ AD2022 )

USA ON HÜLJANUD
<abiga 🇺🇦·le $1,47mld kuus>
VABA MAAILMA LIIDRI KOHA #USA reaalne ja tagatatud sõjaline abi #Ukraina|le alates 24. ıı #AD2022 kuni 25. v #AD2023
• Kongressi seadustatud 49mld$
• USA presidendi lubatud 37mld$
• Ukraina pärale jõudnud 22mld$
— @AnIllarionov https://t.co/RgPo950POZ

— Kalju Laid (@KaljuLaid) May 25, 2023

Kuni Ramsteini konverentsideni paistis liitlasena UKR-i kõrval seisnuist reljeefselt välja "tilluke Eesti". Ja seda kolmel moel või alal…

• … materiaalsel abistamisel — Eesti valitsus saatis UKR-ile 2022. aasta jaanuarist aprillini suhteliselt enim moona ja relvaabi muude välisriikidega võrreldes, panustades pea 8‰ oma majanduse aastasest kogutoodangust ( IFW graafik ); samuti
• … moraalselt — Eesti parlament kutsus 14. Ⅲ 2022 esimese välismaise esinduskoguna EU-d ja NATO-t kehtestama lennukeeldu UKR-i õhuruumis, üleskutse jäi küll viljatuks; ja
• … õiguslikult toetades — riigikogu 21. Ⅳ 2022 avaldus nimetas Venemaa sõjategevuse genotsiidiks ukrainlaste vastu — esimese välisparlamendina.

MIKS EI OLE PUTINIL TULEVIKKU. Esiteks, tema ajalooline loogika lonkab. Väites et UKR-i ( punavene ) rahvast ega riiki pole kunagi olnud, ei tohiks siiski välistada võimalust nende tekkeks. Selline loogika ( historism ) peaks ka eeldama, et UKR-i(de) sünd võib olla leel. Mida tegelikkus nimelt näitabki. Vladimir Putinile on oluline üksnes minevik.

Teiseks on ta retrograadne valitseja. Alates stalinliku hümni, isikukultuse jms "uuendusega" selget sovetlik-gebistlikku restauratsiooni juba AD2000, ruttas Putin tänavu punalippude all sõitvate kolonnidega UKR-i ründama — sobivalt CCCP 100. aastapäeva eel, mis saabub detsembris AD2022 ja võiks putinlikku tagurpidi-liikumise 22 aastat sümboolselt kroonida. Samal ajal, kui teised hirmus või armus postsoveti-maad liitumise kursile suunistuks…

Praegune "suur sõda" pidi sujuma kui ( gebistlik ) erioperatsioon, mille pealöögiks Putini kavades oli alla nädala vältav Kiievi-hõive sõnakuulmatu Ukraina asendamiseks moskoviitliku satraapiaga. Nurjunud Blitzkrieg paisus aga täies mõõdus sõjaks. Ja osutus nõnda tolleks pikisilmi kardet/oodatud "mustaks luigeks", mis ajalugu katalüüsides ergastab ja kiirendab nii Putini enda kui ka Venemaa käekäiku tervikuna.

Putini poliitilise tagurluse ( loe: tagurdamise ) ägedushoo ajaskaala on praegu ( mai 2022 ) kosmilise kiirenduse faasis ja jõudnud aastasse 1957. Tol aastal oli Moskva vaagimas otsust, kas rünnata rakettidega kosmost ja/või Läänt; kas massirepressioone lõpetada või jätkata? Nõukogude Liidu taastamise tempokas graafik nõuab muu seas ka leivakaarte, normipäevade, GULagi ja lööktöö kehtestamist — seda kõike juba järgmise kuue kuuga! Selline regress eeldaks nii muinasjutulise tahte triumfi, millist on raske omistada Putinile…

Täiendus 1. X 2022. Juba sügiseks jääb CCCP-juubeli-graafikust mitu kuud maha. Mopi väljakuulutamisega 21. septembril — võrdne sõjaseisukorra tunnistamisena — ja UKR-i alade uue anneksiooniga 30. septembril — võrdjoon Balti riikide hõivega — lähenes WP retrograadne sööst oma tagurpidi-ajaskaalal 1940—1930-kümnedi piiri ületamisele. Samas tempos saavutaks ta oma sihtmärgi heal juhul märtsiks 2023… Detsembri 2022 asemel.

Putini valitsemise ( ≥2⅓a ) ja ta võimujärglaste käekäiku määrab peale militaarkatastroofi UKR-is suurvene + valgevene liitriigi mullistuste kolle Valgevenemaal ( BR ), kus ühiskonna tõrksail riismeil orjapiitsa maitse tunamullust juba suus. Kuid erinevalt suurvene orjameelele valdab BR-i ikkagi diktatuuuri-vastane vaim. Lukašenko on nüüd lisaks sõjakammitsais, mis ähvardab sõjaväe kaasamisega tema kukutamise üritusse.

Järgmine 200 aastat

Isekiri ei hellita fantaasiat ja taotleb tõetruudust või isegi enamat. Nagu siin. Mitte ühtki alla 50% tõenäosusega tulevikutähist siit ei leia.

Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.

Puhake rahus, võitluskaaslased!

Täna hommikul suri teenekas rahvuslane, sovetiajal hipist erimeelseks kujunenud vabadusvõitleja, mitme režiimi poliitvang, kirjamees ja poliitik Tiit Madisson * 4. Ⅵ 1950 ✠ 21. Ⅵ 2021.

Ta oli süümevang nii kolmandal vene kui ka kolmandal eesti ajal.

Tarmo Kruusimäe ja Tiit Madisson jutuhoos Hirvepargis

Visasat Estonia TV-3 valis Tiit Madissoni televaatajate tahtel "Aasta inimeseks 2004". Mitme tuhande ettepaneku seas kogunes temale enim hääli, kusjuures lisati just Madissoni kandidatuurile saatejuhi kinnitusel teistest tihemini põhjendusi, miks ta aasta inimese tiitlit väärib, ja enamasti olnud põhjendused — nagu TV-3 kommenteeris — valitsusvastased.

Eesti Leegioni Sõprade Klubi autasustas Madissoni mullu Eesti Rahva Tänumedaliga №2.

Tiit Madisson on kirjutanud 9 raamatut, sh ühe ilukirjandusliku.

Kuu aega enne surma andis Tiit Madisson oma viimase intervjuu.

Eesti antsiovetliku vastupanuliikumise veterane, kes 2019. a sügisest leviva hiina uue pärgviirustaudi ajal ( mitte et just sel põhjusel ) teise ilma läksid, on ka teisi. Meenutagem tuntumaid:

• Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 )
• Olev Meremaa ( 21. X 1936 — 19. I 2021 )
• Ülle Einasto ( 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021 )
• Ülo Adamson ( 21. Ⅳ 1931 — 6. Ⅳ 2021 )
• Enn Tarto ( 25. Ⅸ 1938 — 18. Ⅶ 2021 )

✥

Välgatused: Madisson Eesti elust ja orjameelsusest

Tiit Madissoni (1950-2021) viimane intervjuu Indrek Petersoole — Objektiivi veebiportaal 21.5.2021 (kuu aega enne TM-i surma)

Intervjuu sisuviited

A. Tervisest ja vastutusest

1:00 Eesti valitsemisest…

3:30 Eelmise valitsuse vigadest

5:40 COVID19-taudi ajast

6:45 Politseiriigi võimalikkusest


B. Madisson ja omariiklus

8:45 Valitsusvõimu väärikusest

9:45 Madissoni tagakiusamisest EV-s

11' Aade vs materialism

14' Riik tehti KGB abil…

15' Eesti rahva tänumedalist

16' Eestlaste orjameelsusest

18' Euroopast ja Venemaast

20' Raha prioriteedist

21' Enda alistamatusest…

24' Lõppsõnad: selgroogu ja põhimõtteid!

Eesti NSV tunnustamata romantik

⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»

Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€

Autor Virkko Lepassalu

Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…

“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”

Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.

Valdur Timusk: 

“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )