Variasutused (B) NSV Liidus ja Balti riikides

Misasi on KGB variasutus? Variasutuse, katte- või sirmorganisatsiooni loob ja seda kontrollib mõni teine asutus, organisatsioon, ettevõtte või huvirühm, nt salaluure, nagu antud juhul, või halva mainega või illegaalne, nt kuritegelik rühmitus, keelustatud poliitiline või usuline organisatsioon. Variasutuse ja sirmorganisatsiooni tagamõte on toimida varjatud ühenduse hüvaks nõnda, et tema tegevust varjatud ühendusele ei omistataks. Allpool juhatab huvilist edasi asjalike viidetega pikitud KGB variasutuste ja sirmorganisatsioonide loetelu.

Ülevaade KGB (NKVD) sirmina tegutsenud asutustest ja organisatsioonidest APN, ER-i välissaated, Injurkolleegium, Inturist, NL-i Rahukaitsekomitee, RAI, SORVVO, VAAP, VEKSA jmt.

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist

KGB Džeržinski-nim punalipulise kõrgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
《Контрразведывательный словарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
Täiesti salajane.
⊛⊛⊛♾ 

VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kümnendi eest koostatud sõnaraamat selgitab nii mõndagi ka meie tänapäeva kohta. Nagu kindral Semën Cvigun, alias Semën Dneprov raamatu eessõnas kinnitab, oli «Vastuluuresõnastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavõimu "kilbi ja mõõga" ehk julgeolekuorganite VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.

Sõnastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ühtne mõistmine ja kasutamine kõigi riikliku julgeoleku töötajate poolt. Sõnastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid üldisi ja gebistlikke eritermineid.

«Vastuluuresõnastik» oli seega gebistide salajane käsiraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat häma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise järelm.

Raamatu üks eksemplar jõudis avalikkuse ette vaid kümnendi eest Läti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. Tänaseni võimaldab see teos KGB terminoloogilist müstikat hajutada ja niisugusena jääb väärtuslikuks veel mõneks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) väärib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega õigusteadur Boriss Kurašvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

Lähiajaloost tänapäevani elulisi Eesti-näiteid leeb käesoleva kirjutise lõpus. Eelnevalt tuleks käsiraamatus kajastatud Estonica kohta ära märkida:
① Èston-tüvelisi sõnu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse võitlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rühmitus on vastavalt rahvuslik võitlus-/löögi-rühm ( vk lüh boëvka — lk 39-40 )

Võitleja [pro metsavend] — rahvusliku võitlusrühma liige relvastatud rahvusliku põrandaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene läänealadel, samuti Balti vabariikides.

③ «Vastuluuresõnastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti välismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tähtsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid Lääne-Saksamaal Lüneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvõttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibüroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti Rahvusnõukogu ning kümnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mõlema juures on toodud ( seletuse lõpposas ) välja agentuurne seos USA välisluureametiga:

«Eesti välismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allüksused ( REE “liberaalne rühmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks võimalusi ühenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allüksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti üritavad Eesti välismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sõjamehi välismaal ja luua NSVL-i vastase sõjategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurühmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti välismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada ära eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kõigile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

Võiks küsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mõjukamaid pagulaskoondisi Põhja-Ameerikas ja eeskätt USA-s, kus läbikäimist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi põhjendada peale kõige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «Vastuluuresõnastik» osutabki. Ometi määratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mõiste seletusest näha, rangelt vähemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui täppis välisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sõnake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku käsituse dekodeerimise vajaduse kohta. Näiteks välismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mõistes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk täpsemalt NSVL-i koosseisust oma päritolu-alu eraldada püüdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures süüdistas KGB iseäranis 6 rahvust: «Kõige aktiivsemalt õõnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, läti, eesti, valgevene ja armeenia välismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pälvib teatmeteoses tähelepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pälvib tähelepanu enim, üle kahe lehekülje hõlmavate artiklitega, ukraina ja läti pagulaskond. Vaid üksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «Vastuluuresõnastikus» märksõnad, mis suunavad lugeja aga ühe ja sama üldistava koondartikli juurde. Käsiraamatu hüperlinkidega märksõnalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sõnastikus suunistav. Tüve patri⒜ kõiki tuletisi käsitas KGB oma sõnastikus samuti toona N Liidu üldise keelepruugi kohases soveti-／venemeelses tähendusväljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too näiteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust või suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sünnimaad anastava võõrvõimu NSVL-i režiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupärandis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vähim osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpõld olema üsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tähtsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi näitabki asja gebistide «Vastuluuresõnastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:

USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest

«Nõukogude komitee kultuurisidemeiks välismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubežom; teine eestindus: Väliseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lüh VE{K}SA; läti k: Latvijas Komitejas {kultūras} sakariem ar tautiešiem ārzemēs, lüh KKS] — ühiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i põhiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat põhikirja. Annab välja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa Hääl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab välismaale regulaarseid ringhäälingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega välismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi välismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ühinguiks.

Nende komiteede ja ühingute peaülesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ümberasustatud Nõukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja välispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku võimsuse, Nõukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri õitsengu näitamises. Kõik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ühingute võimalusi kasutavad NSVL-i Ministrite Nõukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmärgiga:

• Nõukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt häälestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu Nõukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste välismaal levitamise ürituste läbiviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sõjaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ühiskonna ees;
• NSVL-i külastavate kaasmaalaste uurimine.

Nõukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega välismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ühingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on määratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk välisluure] ülesandeks.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )

Leia üles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965

SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nähtus — üüratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajärjed riigi roiutamises vaid me välisliitlaste valulävel häireid tekitavad. Efekt avaldub eeskätt julgeoleku-hädades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil väljaspool Eestit.

Seejuures on võtmesõna endiselt lahti rääkimata. Nii entsüklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipärast rõhutavad sel puhul tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal devalveerunud sõna  K O D U M A A  = KGB variväljaande nimi.

kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) või vastaspoolega koostööd teinud isik.

Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku välisriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine ja/või sellega kaasaminek. Juriidilises mõttes poliitilise kuritegevuse üks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lühidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne näide on KGB-gongo VESA／VEKSA maine tänaseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem või «Valge laeva» mängufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi näitab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lõimetise ropagandaalset kestlikkust.

 》 Eesti Meel  :  «Valge laev»  kui VEKSA surematu malakas 《 

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST

JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ühendust välismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid üles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui käinuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jäi esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lühem, kultuurimaineta nimetus — Välisеestlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vähemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ümarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II või IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt välisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. Mõnest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «Vastuluuresõnastiku» järgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning täidab KGB üksikuid ülesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi järgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kõik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mõni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg ☆—ordust

Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli värvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasõja ja Vabadussõja veteran; Vabadussõjas Ⅷ jalaväepolgu roodu/kompanii-ülem Lõuna ja Viru rindeil. Vaatamata sõjaliste teenete puudusele, järgnes kiire karjääritõus EV sõjaväes. Richard Tomberg tõusis sõjaväejuhtkonda vähem kui kümnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ülem. Eesti omariikluse lõpukümnendi kestel Eesti õhukaitse ülem; oktoobris—novembris 1939 ka sõjaväe staabiülema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )

Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti õhukaitse ülem kolonel Tomberg suhtub Pätsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni värvatud 3 kõrgest jalaväe- ja 1 mereväestaabi nooremohvitserist ja lisaks väljavaatest värvata veel 3 Eesti sõjaväe kõrgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…

Richard Tomberg ülendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu järgse relva-ostu-müügi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lähetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema üksinda pikemaks N Liitu jääma, naastes alles märtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise järel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja õhutõrje-kahureid pakkuma, siis tuli läbirääkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ülem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sõnul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt välja ei tulnud, kuna hinnad ületasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist ära. Tiiveli viimasel Moskva-õhtul korraldati neile aga järjekordne joomapidu. Võõrastemajja tagasi sõites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kõrval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks või mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased läbirääkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on küsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ülendamisest.

Tagantjärele oleks arutu välistada, et relvamüügieede oli kõigest ettekääne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta märtsi algul jõudis tagasi Tallinna, tabas hämmastus kõigepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga välisreisija ohvitser pidi läbi käima. Tomberg kukkunud läbemata bolševistlikku jama ajama. End Richard Tombergi õpilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas ära too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ülemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

Pärast seda, kui EV kaitsevägi suve lõpus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ülem. Sellele kohale jäi ta septembrist 1940 juunini 1941, millele järgnes õpilähetus Venemaale. Pärast õpingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze Sõjaväe-akadeemia õppejõud taktika vanem-juhi ja üldtaktika teaduskonna ülema asetäitjana.

… [K]aasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg pärast juunipööret EV kaitseväest moodustatud CLXXX laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti või saadeti hävingule Stalini orjalaagreisse — määrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks! […] On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…

Priit Parming «Sortside väga suured saladused: EV kindral ja kõrgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )

Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud märtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. Süüdistus spionaaž — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile võidi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli täitnud Eesti—Inglise kultuuriühingu abiesimehe kohustusi; või et ta oli käinud sõjakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sõjalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lõpuks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lävinud sõbra + kolleegi, vahepeal Briti sõjaväe-atašeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD／KGB agentuurikarjääri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )

Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid värbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid värvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane või ühiskondlik positsioon võimaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.

VEKSA ametlik anne Tallinn:
lühientsüklopeedia 1979

Tomberg on kõrgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jõudnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 põhikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas üle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli täitma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel üle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rühma trumbiks ühe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg…

Rootsi saabumispäeval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga võis tähele panna, et Richard Tomberg kõneles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul õieti tema suu läbi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide võtmisel juba samal õhtul. Pühapäeval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sõjaväelastele, kes seal asuvad, või nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakümmet vaevelnud Siberis ning nüüd raske tervisveaga asub ühes provintsilinnas Eestis, küsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma võin aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.

"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi püüdmas ( Välis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ühe ajakirjaniku sõnul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ülegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kõneles ta ju korduvalt lennuväe ja lennuasjanduse tähtsusest Riigi-Ringhäälingus — oli kui käega pühitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvõitlejat alatult õigustades ja pagulasladvikut hauapõhja manades "rahu-õhkkonna mürgitamise" eest "Läänemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.

Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hävitama rahvaid, et aga saaksite võimule trügida?! […] Kuhu te pressite, üks jalg juba hauas, teine haua äärel?! Jätke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mõtlevad inimesed. […]

E(R)R-i 22. X 1960 saade väliseestlastele

Tol kümnendil käis Tomberg Rootsis korra veel. Pärast välisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "võõrsil viibivaile eestlastele". Rõhk lasus lõhestaval propagandal — näiteks Tombergi üleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rünnatavate pagulaste kui sõjaroimarite üle ise kohut mõista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena määratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ühiskondlikuks süüdistajaks, ent märtsis 1961 KGB loobus kavast, vähendades erukindrali õlule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

Lähisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia Laanekõrb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tütrepojad Tõnu ( *1942 ) + Jüri ( *1944 ) + tütretütar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )

Herki Tomberg: Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jäänud ennekõike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäev koos vanaemaga […] pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi ei täitunud, sest Nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba [?!]

Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti Päevaleht ( Stk ) kirjutas tema "sõjaväeliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes läks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti Sõna ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»…

TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. Välis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. Võitleja, 1. Ⅶ 1982.

Made annab vastulöögi

Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.


GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…

Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.

Boris Grigor'ev «Povsednevnaja žizn' sovetskogo rasvedčika ili Skandinavija s černogo vhoda: Zapiski razvedčika» (M, 2004, lk 238; ek: Tagauksest Skandinaaviasse: salaluuraja tähelepanekuid)

Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t  oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .  Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Venemaa variasutused (A) meil ja mujal maailmas

Moskvas valitsev gebistlik hunta kasutab talle sülle kukkunud maagaasi- ja naftatulusid ostmaks üles masuse maailma korruptsioonialteid poliitikuid ning immutab välismaad oma salaagentide, mõjuisikute ja variorganisatsioonidega. Siin on luubi all variasutused, mis on kasutusel ka välispoliitilise instrumendina, osa neist on postituse lõpus eraldi esile toodud.

Valitsuse hallatavate valitsusväliste organisatsioonide (moodne inglise termin GONGO — government organized/ operated/ non-governmental organizations) kuulsaim näide on noorte massiorganisatsioon Naši (ek: Omad) Našismi jms ülaltalgatatud ühsikondlike liikumiste mõte on tõelise kodaniku-ühiskonna võrseid lämmatada. Ent našistid ilmutavad end ka välispoliitika-rindel, nt Eesti Moskva-saatkonda jt ebamugavaid diplomaate kimbutades. Sarnased surverühmad näitlevad kodaniku-ühiskonda, kuid võivad teeselda ka vaba meedia edendamist, teadustööd, ka usutundeid. Sama ebausutav on äsjaste teaduslike ateistide, gebistide ja deržaava-meelsete ümbersünni siirus, kui nad heiskavad Püha Andrease lippu (vt FAP ja CNS) või toetavad palavalt uute riikide teket, eriti oma n-ö lähivälismaal (vt gongo IINES)
Rahvusvahelist mõju taotles Kreml oma käealuste organisatsioonde kaudu juba sovetiajal. Vt pikemalt Isekiri: Variasutused NSV Liidus ja Balti riikides. Anastatud Eestis püüti kasutada sel eesmärgil kodumaist luteriusukirikut (EELK), kelle juhtkond stalinismi õitseajal suudeti pea täielikult infiltreerida. Kuid selle liitmine välismaise E.E.L.K.-ga* õnnestus alles tänavu sügisel, vt Isekiri: Kas kirik oli variasutus? Erinevalt õigesuskiriku Moskva partriarhaadist EELK-d variasutuseks muuta ei õnnestunud, väärib aga imestust, millist edu saavutati mõne teadusorganisatsiooni nagu Balti Instituudi (BI) infiltreerimisega brežnevliku seisaku ajal. Gebistliku infiltratsiooni (nt EELK-s) ja mõjutegevuse (nt BI-juhtumi) võrdlus näitab variasustuse eripära, mis seisneb peamiselt selles, et põhiosa variorganisatsiooni rahast tuleb leivaisa(de)lt. Infiltreeritud organisatsioon, asutus või firma on seevastu märksa kasu(m)likum, sest võimalus saavutada Moskva kihutustöö sihte Eesti usklike annetuste eest või Rootsi maksumaksja rahaga (nagu õnnestus BI puhul) on kahtlemata kulutulusam rahapesust ja valuuta konspiratiivsest ekspordist.

PILGUHEIT LÄHIMINEVIKKU Aastal 1979 Tallinnas kompartei halli maja heakskiidul hoo sisse saanud kontrapropaganda aktsioonid jõudsid BI osas kõrgpunkti 5 aastaga. Ühe kaasilminguna paisus eriturism BI konverentsidele. Et juunis 1985 läkitada Stockholmi VIII Balti teaduslikule konverentsile Andrus Porgi** juhitav 11-liikmeline grupp — n-ö Eesti NSV delegatsioon! — selleks saatis Indrek Toome 15. märtsil palvekirja*** Moskvasse välisturismi riiklikku komiteesse, kust võib lugeda:

"VIII teadusliku konverentsi üritusi on otstarbekas kasutada ära meie vastupropagandistlike aktsioonide jätkamiseks antisovetlike jõudude vastu Rootsis ja kuulajate teavitamiseks NSVL-is saavutatud edusammudest rahvuskultuuride arengu valdkonnas. Sel eesmärgil palume erandkorras eraldada üks kohalikul tasandil vormistatav turismigrupp…"

Kiri oli kooskõlastatud Mihhail Murnikovi, Arnold Mere, Arno Köörna jmt seltsimehega. Moskva nõusolek saadi. Veel üks lõik samast Toome kirjast:

"Teadlased on alates 1979. aastast osalenud sarnastel konverentsidel, mis põhjalikult muutis konverentside töist sisu ja sihti, põhjustas lõhenemist baltimaalaste pagulaskonnas ja osutas toetust ja positiivset mõju edumeelsetele jõududele ja ühiskondlikule arvamusele Rootsis."

Vastuses lubati Rootsi saata 25-liikmeline grupp, kui tuleb kooskõlastus sidemetearendamise komitee nõukogu SSOD (veel üks KGB variasutus, VEKSA jmt katus) käest.**** Praegu meenutab see sovettide välismaale suunatud kihutustöö + eriturism + kahtlase väärtusega teadustöö palju vähemas mõõtkavas, aga mudelina seda enam Impressumi-nimelise meediakeskuse Kremli-meelset mõjutegevust Eestis. Rootsi pahempoolsete intellektuaalide ja väliseestlaste naiivse osa asemel on nüüd sihtauditooriumiks siinsed n-ö kaasmaalased, keskerakondlik "vaba ajakirjandus", punaprofessuur jms element. Lähiajalugu näitab, et agentuuri värbamine polegi vajalik — vabatahtlikud mõjuisikud on juba ootel ja ise järjekorda rivistunud, organisatsioonid on loodud ning ootavad professionaalset abi, ülevõtmist või natukenegi raha.

APRILLIRAHUTUSTE NÄIDE Nii selgus aprillimässu juhtneliku kõmulisel kohtuprotsessil, et Eestis aastal 1996 registreeritud MTÜ Öine Vahtkond (vk Nočnoj Dozor — ND) ja rahvaliikumine ND ei ole üks ja sama — nende liikmeskonnad ei kattu ja sisuliselt oli tegemist organisatsiooni identideedi kaaperdamisega 2006. aastal Moskva-meelsete (sh Naši) aktivistide poolt, kes end muuseas seostasid kirjanik Sergei Lukjanenko vampiiriraamatu (ND ilmus 1998) ning selle järgi 2004 vändatud mängufilmiga. Eesti kohus ei leidnud teatavasti põhjuslikke seoseid ei päris-ND ega võlts-ND tegevuse ja "antifašistliku" aprillimäratsemise vahel.

Lause kohtunik Kõvaski otsusest: "[Kohtul] tuleb arvestada sellega, et kogu demokraatlikus maailmas tegevus, mis on seotud antifašismiga, on igati legaalne ja seaduslik."

Kuigi Linteri—Reva—Klenski—Sirõki kohtuasja läbikukkumine räägib tõesti-tõesti ka Kapo küündimatusest (2 erineval moel), olgu see mikroskoopiline lõik 90-leheküljelisest kohtuostusest siin vaid näitamaks sovetliku näivtõeluse kinnistumist reaalsusena — see on halvasti varjatud sovetiretoorika, kus ühte lausesse on mahutatud loosungid "tõelisest demokraatiast" ja Kommunistliku Internatsionaali "antifašistliku võitluse" doktriin. Kuid miks on lahutatud väljendid "legaalne ja seaduslik"? Küllap saanuks kohtunik Violetta Kõvask (pildil) oma väitele kaalu juurde 'õiguspärasus'e teisigi sünonüüme lisades. Sisult esindab Harju Maakohtu 5. I 2009 otsus prosovetlikku propagandat ja seda EV nimel. Eesti Vabariigi kohtuid komplekteerides 1990-kümnedil rakkesse pandud kaadrit arvestades võib tegu olla niihästi kommunistliku ajupesu kui võõra mõjuagentuuri infiltreerimise või kummagi tulemi summaga.

NÄITEID IDAST JA LÄÄNEST Sovetiajal erimeelsena tuntuks saanud Aleksandr Podrabinek kirjeldab gongode laastavat mõju praeguse Venemaa kodanikualgatusele ja -ühiskonnale:

Kiusatust võimuga üht jalga käia on kogenud mitmedki inimõiguslased. Kiusatusele vastu ei pane paraku paljud. Kahjuks on MTÜ-de ja GONGO-de vahelisel teel välja kujunenud ühesuunaline liiklus. Valitsusvälised organisatsioonid triivivad riigi poole ja mitte kunagi vastupidi. Hulk inimõigusliikumise aktiviste, kellest mõned on hästi teada, on kaasatud just nende riiklike struktuuride ühiskondlikesse nõukogudesse, kust inimõigusrikkumised lähtuvad — jõuministeeriumide, presidendi ja valitsuse omadesse. — Vt Aleksandr Podrabinek "GONGO na marše" 3. VIII 2010 Ežednevnyj žurnalis — ing k kokkuvõte "GONGOs Returning in Force in Russia Today..." 4. VIII 2010 WindowOnEurasias

Niihästi oma ametlike esinduste kui ka salatalituste kaudu mahitab Kreml sadade miljonite viisi rublasid laiali jagades (vt faksiimilet 16. III 2009 ametlikult eraldatud summadega), niisiis, kodanikualgatuse alternatiivi ülalt. Sel viisil teeseldakse narodovlastie ja suveräänse demokraatia siltide all vene tsiviilühiskonda ja vastustatakse samas läänedemokraatiat. Kuid ega Moskva sel alal üksi pinguta. Näiliselt põhjakorealasete "kodanikeühendust" kujutav Chongryon on massiivne ideologiseeritud survegrupp ja sisuliselt ka Korea punarežiimi saatkond Jaapanis. Jaapan on seda organisatsiooni üha sagedamini süüdistanud pigem relvastuse, inimeste ja ravimite salakaubaveos, samuti kui Pyŏngyangi kihutustöö levitamises. Ameerika Demokraatia Sihtasutus (NED) loodi aga Ronald Reagani presidentuuri ajal (1983) selleks, et tugevdada demokraatlikke institutsioone maailmas ka valitsusväliste jõupingutuste kaudu. Washington Posti (21. III 2007) andmeil on seegi eraõiguslik MTÜ gongo, mida rahastab USA valitsus. Leht pööras nii tähelepanu gongode vohamisele ja vajadusele krediidireitingu moodi sõltumatu gongoreitingu agentuuride järele, mis kaaluksid taolistelt organisatsioonidelt lähtuvat kahju ja kasu kodanikuühiskonnale.

Vene pehme pealetungi (uue külma sõja) kaasnähteks on mitut sorti libameediumid lugematute pseudoanalüütikute, veebiagentuuride, variraadiote või sirmüllitistega. Niisugune ajaleht või -kiri võib olla päris trükis, aga võib ka pelgalt soliidsemat muljet taotleda. Näiteks kunagi Nistru jõe kaldail isehakanud Moskva-meelset "vabariiki" puššinud Tiraspol Times — Weekly Review, mis ilmus 2006-2008 ja millest on kirjutanud (vt Uus külm sõda. Tln, 2008, lk 143) Edward Lucas:

Kõige võimsam desinformatsioonikampaania käib inglise keeles, kusjuures igati üritatakse varjata teabe päritolu. Näiteks ajaleht Tiraspol Times (…) jätab endast mulje kui tavalisest ajalehest: võrguküljel võib näha (olematu) trükiversiooni pilte ja sõnaohtrat nädalaülevaadet. (…) Ühtki ajakirjanikku, kes väidetavalt töötavad toimetuses, ei ole kunagi nähtud (…) ühelgi avalikul üritusel, isegi mitte neil, millest nad näiliselt otseallikaile tuginedes teavitavad oma veebisaidil. (…) Ajalehe rahaallikad on saladuslikud: reklaame on veebiküljel vähe, tellida lehte ei saa. Kirjastajaks märgitud pea kättesaamatu iirlane Des Grant ajab Iirimaal päris meediaäri, omab enda sõnul Transnistriaga romantilist suhet ja kinnitab, et ajaleht saab raha sponsoreilt, ent täpsustamast keeldub (…) Veebikülg on regitreeritud Transnistru Vabariigi pealinna reaalsele aadressile, aga uurimisel selgub, et seal asuvad hotell ja ühe kohaliku suurpartei peakorter. Kumbki ei tea Tiraspol Timesist midagi.

VENE RAHVUSVAHELISED GONGOD:

◊ Natsismivaba Maailm (Mir bez natsizma — MBN, ingl lüh: WWN) on Prantsusmaal registreeritud ja Strasbourgis peaassambleed pidav rahvusvaheline katusorganisatsioon, mis toetab Kremli välispoliitilist propagandat, levitab prosovetlikku ajalookäsitust ja õigustab kommunistliku totalitarismi pärandit summutamaks demokraatlikke pürgimusi, poliitilist sõltumatust ja vabadust eeskätt endise N Liidu kunagisel mõjualal. Kaitsepolitsei on 2011 kirejeldanud MBN-i Moskva propagandaorganina. Asutajaks (2010) ja esimeseks juhiks on Boris Spiegel, Kremli-sidemetega vene-juudi oligarh. Et Eestist MBN-i räästa alla saada, tuleb luua estofoobne + piisavalt Kremli-meelne koondis. Nii istubki MBN-i presiidiumis Andrei Zarenkov (MTÜ Natsivaba Eesti) ja Dmitri Linter (ND), MBN-i üritusil löövad kaasa Maksim Reva, Mihhail Stalnuhhin, Dmitri Kondrašov, Alisa Blincova… Miks möllab MBN just Strassbourgis, küsis sügisel 2012 Eesti rahvasaadik Andres Herkel oma blogis, ja vastas:

Natsismita Maailma peaassambleele Strasbourgi Hiltonisse tuuakse kohale hulk delegaate ja mõjutustegevus ulatub mitmesse riiki. Selliseid organisatsioone kutsutakse Gongodeks. Gongod ehivad end sulgedega, mis nendele ei kuulu. Nii üritab MBN luua seost Strasbourgiga. Aga see väike Kreml on Strasbourgi katedraali kõrval naeruväärne. Tema tegelik mõju Euroopa Parlamendi või ENPA dokumentidele on nullilähedane. Kriitika Eesti või Läti aadressil kõlab mõnikord mõne parlamendiliikme kõnes, kuid sel pole juba aastaid olnud väljundit ENPA-s vastu võetud dokumentidesse. Natsismita Maailma puhul on nii Kapo aastaraamat kui Eesti ajakirjandus üle reageerinud. "Aktuaalne kaamera" käis lennujaamas Stalnuhhinit Strasbourgi saatmas, olles nädal varem tähelepanuta jätnud üle 7 aasta ENPA-l vastu võetud Venemaa-raporti. Aga sellised valikud mõjutavad meie arusaama maailmast ja me jäämegi endile masohhistlikult sisendama, nagu oleks MBN midagi tähtsat, mis seondub rahvusvahelise poliitikaga Strasbourgis. Ei, see on üks armetu gongo, mis üritab Euroopa ukse taga lobi teha.

◊ (Rahvusliku) Julgeoleku-, Kaitse- ja Õiguskorra Probleemide Akadeemia (ABOP + veebikülg WWW.ABOP.SU 2002-2005) loodi 1999-2000 "konsolideerimaks riigi julgeoleku- ja kaitseküsimusega seotud ühiskondlikke organisatsioone" peaminister Putini algatusel ning likvideeriti 8 aastat hiljem (kui Putin Kremlist jälle peaministriks taandus) prokuraratuuri algatusel. Põhikiri näitas ABOP-i isemajandava organisatsioonina, mida rahastati liikmemaksu ja riikliku julgeoleku alaste teadustööde tellimustega. Tellijaiks olid Kreml, VF-i julgeolekunõukogu ja jõuametid. Igasugu pagunikandjaid tulvil akadeemia tegi mida iganes peale teaduse, ent läks liiale võltstiitleid ja mänguordeneid jagades. Uurimine tuvastas ABOP-i tegevuses VF-i mainet kahjustavaid seaduserikkumisi, nagu militaarmoega vormirõivastuse kehtestamine, riiklikele sarnanevate tunnistuste, auastmete ja -märkide jagamine. Veel enam õõnestas ABOP aga variasutuste institutsiooni, sest oma sidemeist ja koosseisust ei teinud ABOP sugugi saladust. Prokuratuur uuris välja ka ABOP-i aastaeelarve, mis oli oma miljon dollarit. Akadeemia president kindral Viktor Ševčenko sai VF-i Ülemkohtult 2008. aastal kõigi seadusrikkumiste eest trahvi 500rbl ($20USD). Tagajärjena jätkas tegevust vaid ABOP-i õppeharu, tagasihoidlik mitteriiklik ülikool (ANBOP), kus akadeemia nimetusele on lisatud täiend 'rahvuslik' (nacional'nyj)


◊ Uusimate Riikide Rahvusvaheline Instituut (Meždunarondyj Institut Noveiših Gosudarstv — ingl lüh: IINES) asutati Moskvas 2008 vahetult enne sõda Gruusiaga loomaks platvormi tunnustamata riikide seisundi ja arengu diskuteerimiseks, monitoorimiseks ja nende uusriikide "tsiviilühiskonna arendamiseks". Hoiab peale oma kaasaegsete Lõuna-Osseetia — Abhaasia fookuses ka selliseid veel sündimata uusriike, nagu Krimm ja ajalooline Must-Venemaa (Podkarpatskaja Rus') Ukrainas, samuti Transnistru Vabariiki ja Gagauziat Moldovas. Vt Paul A Goble blogi ingliskeelset ülevaadet. 

◊ Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituut (Venemaa TA Evgeni M Primakovi nim… vk Institut mirovoi èkonomiki i meždurnarodnyh otnošenii — ingl Primakov National Institute of World Economy and International Relations — lüh: IMEMO) asutatud Kominformi (1947-1956) järglasena 1956 Moskvas; on hiljem jagunenud USA ja Kanada Instituudiks, Aafrika Instituudiks, Rahvusvahelise Töölisliikumise Instituudiks jmt eraldi teadustöö- (vms katte all tegutsevaks vari-) asutuseks; tänapäeval 20-kordses hoones töötav pooltuhande-päine IMEMO on kujunenud ajastuomaselt Putini/Kremli agressiivset välispoliitikat õigustavaks institutsiooniks.


◊ Õigeusu sinod — Vene Õigeusukiriku (VÕK) Moskva patriarhaat. Kiriku toetus oli vajalik võidu jaoks II maailmasõjas, seda enam et soveti- (Vene) -impeeriumi läänealadel polnud jõutud kiriku hävitamiseks piisavalt palju ette võtta ja et lääneliitlased olid seadnud sõjalise abi andmise tingimuseks kirikute sallimise, sestap andis riigis ainuvalitsev kompartei VÕK-ile 1943 rohkem õigusi (a) peamiselt näitamaks välismaailmale usu- ja (b) sõnavabadust N Liidus ja (c) lootes kirikut ära kasutada ka imperialistliku poliitika jaoks. Lisa vt Isekiri: VÕK kui variasutus


◊ Kirikute nõukogu (KN) — loodi 1959 usuasjade nõuniku, NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a Usuasjade Nõukogu otsealluvuses töötava ametniku poolt (a) selleks, et Lääne kristlaste delegatsioonide sagenevad külaskäigud Eestisse kulgeks KGB kontrolli all ja (b) suurendamaks Moskva ideoloogilist mõju rahvusvahelises oikumeenilises liikumises, eriti Kirikute Maailmanõukogus (ing k WCC — asutati 1948 Genfis; algusest peale oli WCC-s E.E.L.K, 1961 liitus Vene Õigeusu Kirik, samuti 1962 EELK) Tegelikult Eesti NSV sisest kiriku- ja kogudusetööd eri konfessioonide lähendamiseks, so reaalset oikomeenilist tegevust KN praktiliselt ei teinud. Veebruaris 1989 asutati Kuremäel selle asemele uus Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), mis ei näe järglust KN-iga... Ometi oli EKN-i kokkukutsumise algatajaks "õigeuslik" kirikupea Aleksei Rüdiger ehk agent Drozdov ENSV KGB-s ning EKN-i esimeseks juhatajaks sai noil aastail 1987–1994 ühtlasi EELK peapiiskopiks olnud Kuno Pajula ehk agent Rein ENSV KGB-s — viimase kohta vt Eesti Meel: ... Külma sõja varjud. Kuigi EKN väidab, et tal olevat…

enam kui 400 tuhat liiget (?!)

— ei esinda EKN päriselt mitte kedagi peale oma looja, so Kolmainsus = Ateistlik Riik + Riiklik Julgeolekukomitee + Kuri Vaim. Kuna EKN-i tegevusviljana märgatavat liikumist ei oikumeenilise neoreligiooni ega ühtse lääne-ristiusu poole ei ole näha, siis on kirikutenõukogu praeguseks täiesti õõnes ja sisutu kest, kui asja sisuks mitte lugeda korrapärast rahalüpsi EV riigieelarvest.

"Minu arhiivis töötamise suurim vapustus oli saada teada, kui totaalne oli kiriku alistumine KGB-le," tõdes Arvo Pesti. Viiekümnendate aastate lõpul moodustati oikumeeniline kirikute nõukogu. Arhiivis on säilinud KGB-s koostatud tabel vaimulikest peapiiskop Jaan Kiivitiga (EELK peapiiskop 1949-1967) eesotsas: nimi, värbamise kuupäev, agendinimi ning lühikesed erimärkused. Nimekirjas on sadakond nime, kõigi lahtrid täidetud. Üksnes värskelt ametisse seatud Tartu õpetaja nime taha on värbamisaja asemel kirje "töö käib" (...) Aruanded ei näita ainult arve, vaid ka KGB aktsioone, inimeste kinnipanekuid, kimbutamisi ja tähtsamate värbamiste käiku. Teostajad on esitatud agendi-, mitte isikunimega, ent isik on sageli äratuntav kontekstist — töö- või elukohast, fikseeritud sugulussidemeist. (...) "Eelnevast on näha, kui põhjalikult vallutati pagulus ja kirik. Pole põhjust arvata, et intelligentsiga (kes ette võeti aastast 1960) sama edukalt toime ei tuldud," arvas Pesti. — Vt Maris S Kaasik "Vaateid Eestile ja pagulusele arhiivist" (30. IX 1996 Postimees)

◊ Püha Andrease Sihtasutus (vk: Fond Andreja Pervozvannogo — FAP, vt lähemalt Isekiri: variasutus toetab Savisaart) asutatud 1992, praegune president on Sergei Ščeblygin (*1956) endine ateist ja kompartei-ajaloolane, kes osales agaralt kampaanias Leningradi/SPb nime taastamise vastu; ühtlasi juhib Ščeblygin FAP katus-organisatsiooni Leningradi gebiste—putiniste koondavat n-ö heategevat ühingut Centr nacional'noj slavy Rossii — CNSR (ka CNS) Nii FAP kui ka CNSR-i hoolekogude esimeheks ja FAP rahastute tegelikuks haldajaks on endine KGB kindralleitnant Vladimir Jakunin. Tegeleb usulise konservatismi egiidi ja Andrease lipu varjus päriselt hoopis veneviha + ühiskonna lahkhelide + vaenu külvamisega. Püha Andrease Sihtasutus oli sunnitud SVR-i variasutusena eeslavale tulema AD2010 Eesti Keskerakonna rahaküsimise ehk nn kirikuskandaali tulemusel pärast seda, kui Kaitsepolitseiameti andmeil (PDF-fail) esiteks 9. veebruaril saavutati ja 26. XI 2010 avalikult allkirjastati Lasnamäe õigeusukiriku ehituse rahastamise leping Püha Andrease Sihtasutuse, Moskvale alluva EÕK ja Tallinna Linnavalitsuse poolt. Lepinguga püüti Kapo andmeil varjata Edgar Savisaare ja ta partei rahastusskeemi, vastav summa oli eri hinnanguil €1,5… 4,5mln, raha kogusummast on seni otseselt pühakoja ehitusse panustatud 863 tuhat eurot. Eestis võib FAP olla rahastanud veel abordi- ja geivastast SA-d Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.


StratFori teadur Eugene Chausovsky analüüsib EdikGate'i

◊ Rahvusvaheline meediaklubi Impressum — sügisel 2008 Eestis registreeritud MTÜ on õieti ajupesumaja, mis EV lääneorientatsiooni vastustades korraldab Eesti ajakirjanikele artiklite kirjutamise õpitubasid ja odavreise Venemaale. Samal ajal Impressumiga loodi Moskvas meediaklubi Format A3, mis tegeleb analoogilise ajupesuga Ukrainas, Moldovas ja Lätis. Mõlema variasutuse esindusnäoks on aastast 1989 Komsomol'skaja pravda Eesti "asjatundjana" tegutsev Galina Sapožnikova ja mõlema peamiseks sihtpublikuks on vene keele oskajaskond, kellesse püütakse istutada Kremlile paslikke arusaamu.***** Justkui muu seas on Impressumist saamas ka NKVD—KGB—FSB arhiivimaterjali publitsistide ja rahvusvahelise kaliibriga estofoobide peamine maaletooja. Näide mõjuklubi 26. III 2009 avalikust kohtumisest Tallinnas Meriton Grand Hotelis:

Algas nn pressikonverents. Esireas istuvad vene ajakirjanikud said esitada küsimusi suuliselt ning ülejäänud saalisviibijad kirja teel. Kusjuures kirjalikest küsimustest jättis moderaator Galina Sapožnikova välja n-ö provokatiivsed. Olid need provokatiivsed (Venemaalt toodud FSB-publitsisti) Aleksandr Djukovi suhtes või vastupidi või mõlemat, jäi täpsustamata. (...) Pressikonverentsi kiirelt kokku tõmmanud, tänas Sapožnikova esinejaid ning leidis, et vähemalt ühte õnnestus tolle õhtuga tõestada — AD ei ole koletis, vaid meeldiv intelligentne inimene. (Alo Raun «Koletist» ja kagebiite kuulamas — 27. III 2009 Postimees)

Kirjanik Sofi Oksaneni järgi: Impressum ongi Moskva Eesti-vastase kihutustöö nimi — "selle tulemusi oleme aastate vältel juba küllalt näinud. Impressumi nimi ütleb ise põhilise ära — tegemist on vaimse mõjutamisega."

◊ Rahvusvaheline Demokraatlike Institutsioonide ja Riikliku Suveräänsuse Nõukogu (International Council for Democratic Institutions and State Sovereignty — ICDISS) väidetavalt Washingtonis asuv mõttekoda. Moskva spondeeritud AM-kampaania raames kuulutas see suvel 2006, et Nistru-äärse Moldova Vabariigi (vk PMR, Pridnestrovie) suveräänsus on rahvusvahelise õigusega kooskõlas ja et PMR väärib riiklikku tunnustust. Kuigi ICDISS-i eestkõneleja Megan Stephenson eitas hämarat tausta, kinnitas ajakiri Economist 3. VIII 2006, et ICDISS-i ei ole füüsilise kehandina olemas, et see ei suuda tõestada ka enda eelnevat olemasolu ega varasemat tegevust. Economist lisas, et ICDISS-i Transnistria-alane pseudoraport osundas tuntud õigusteadlasi, kel pole organisatsiooniga kunagi mingit ühendust olnud. Economist märkis ka, et Wikipedias tänaseks hävinud kirje ICDISS-ist oli osa ilmses maailma üldsuse eksitamise kampaanias, näitamaks "rahvusvahelise arvamuse kaldumist Kremlile sobivas suunas", ehkki peatselt...

... kadus aruanne ka ICDISS-i veebiküljelt (...) keerukas desinformatsiooniüritus langes liigse enesekindluse ohvriks. (Edward Lucas, Uus külm sõda. Tln, 2008, lk 144)

◊ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut (RSUI), kelle teadurina 1996-2002 Eesti ajakirjanduses esines Kapo 5. II 2002 teadaande nr 391 järgi endise KGB I Peavalitsuse ohvitser ja Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia presiidiumi välissuhete osakonna endine töötaja Aare Raid (*1939, pildil), avaldades muuseas euroatlatismi-vastase credoga kirjutisi:

Terve instituut (RSUI) tehti koos kolleegidega, kust siis Eesti suhtes just mitte eriti sõbralikku “sotsiaalteadust” välismaale levitati. Ega Aare Raid olnud ka kohapeal kitsi seletama, kui valesti ja rumalalt me Eestis asja ajame. Tõi meile veel ka USA eksperdi, kellegi (Washigton, D.C.-s baseeruva globaalstrateegi, Raidiga 1980-kümnendil Soomes tutvunud) Warren K Christoloni. Võidu kirjutasid nad lehtedesse, et tegelikult me NATO-sse ei saa, keegi meid ei taha ja see polekski Eesti huvides. Kuni lõpuks soliidsemad lehed neist kaastöist loobusid. Aga veel läinud sügisel (2001) sai Raid ajalehes maha kirjatööga, mille sisuks see, et peaminister Mart Laar olnudki 10 aasta eest see mees, kes vallandas sõja Čečeenias. Nimelt andes neile (EV-s 1992 käibelt eemaldet) rublad. Ajastus oli sobiv — Venemaa koalitsioon jänkidega terrorismi vastu ja Eesti NATO-püüdlused realiseerumas.

Muuseas, juba päev hiljem võis leida Raidi kiusujutu üleilmsest võrgust inglise keeles. Näiteks Financial Timesi andmebaas pakkus loo välja ühena kolmest, mis märksõnade Estonia või Laar alt välja tulid. Kena reklaam küll Eestile, kes aastaid teinud pööraseid jõupingutusi selleks, et maailmas üldse kuidagi välja paista! — Vt Kaarel Tarandi "Risk ei väärinud küünlaid" 3. IV 2002 Eesti Päevalehes (Tln)******

◊ Demokraatia ja Koostööinstituut (Institute of/ for/ Democracy and Cooperation) — asutatud 2008, bürood Moskvas, Pariisis (Natalia Naročnickaja) ja New Yorgis (Andranik Migranjan), tegevuse eesmärk — vastustada USA Venemaa-suunalisi humanitaar- ja demokraatianõudeid.


◊ USA ja Kanada Instituut (vk Institut SŠA i Kanady AN SSSR, ing k Institute for the US and Canadian Studies) 1967-1992… hiljem ISKRAN — (ing k International Relations Institute of the Russian Academy of Sciences), sajandivahetusel oli seal 202 kaastöölist (üks neist — Igor Sutjagin viibis 1999-2010 vangis hoopis Lääne spioonina)

Moskva USA ja Kanada Instituudi noore relvateadurina osales hr Sutjagin konverentsil Inglismaal Birminghamis ja kohtus Briti nõustamisfirma AlternatiivFutuurid esindajatega. Nad pakkusid talle kuulepingut $1000USD, mis ületas ta põhipalka. Vastutasuks tegi ta enda sõnul avalikel allikail, nagu ajalehed ja valitsuse avaldused, põhinevaid analüüse. Oktoobris 1999, kaks kuud pärast seda, kui endine KGB polkovnik Vladimir Putin sai presidendiks ja asus julgeolekuametite autoriteeti taastama, esitati hr Sutjaginile reetmissüüdistus. (Peter Baker "Ruing Exile, Russian Says He’s No Spy" 12. VIII 2010 NYT)

Igor Sutjagin: Kui aus olla, oli töö brittidele vaid kõrvalots. See oli ka mitu korda paremini tasustatud kui mu põhitöö, millele ma pühendasin oma hinge, südame, tervise ja aja. Olen investeerinud ka oma raha, et seda tööd saada. Aga see oli haltuura. Kui keegi palkab teid veoautot laadima, kas te hakkaks uurima, kes maksab? Võiks muidugi, kuid milleks? Mis mõttega? See oleks jabur. — Igor Sutjagini intervjuu RFE—RL-ile (Natal'ja Golicyna) 14. VIII 2010: Igor Sutyagin Discusses Spy Swap, Life In England — Игорь Сутягин: Я работал на Россию

Viieteistaastane vanglakaristus Sutjaginile küsitava spionaažiafääri eest paljastas sügava haava, tõreduse ja kättemaksuiha Venemaa vastuluurajate suhtumises oletatava vaenlase askeldamisse Kremli tagahoovis. Ebavõrdse spioonivahetusega 10:4 vastu saavutas Venemaa uue tõendi anglomaeeriklaste (Lääne) järeleandlikust loomusest, kuna ameeriklased vahetusega soostudes osutasid omakorda Moskva salaluureürituste laiale ulatusele ja vene agentide kergekaalulisusele...

Dokument Kremli rahasüstist gongodele Soprotivlenie (GONGO) veebiküljelt WWW.Soprotivlenie.ORG/?id=84 (http://www.soprotivlenie.org/files/all/grant160-rp.png)

MÄRKUSI:
*      Sarnaselt Eesti luterliku pagulaskiriku allaneelamisega toimus 3a varem, mais 2007 VÕK-i Moskva Patriarhaadi ühendamine välismaise vene õigeusukirikuga Vladimir Putini eestvõttel.
**     Andrus Pork (m.n. Andrus Park) oli August Porgi — Eesti NSV Ministrite Nõukogu nõuniku ja KGB erukindrali poeg.
***    Siin jj on tsiteeridud salajast arhiividokumenti, vt ERA—R-1—5—1142—49-51.
****   Vt V Lebedevi, N Liidu riikliku välisturismikomitee asetäitja 26. III 1985 salakirja Indrek Toomele ERA—R-1—5—1142—50.
*****  Vt Oleg Samorodnij, Dvulikij "Impressum". Tln, 2011, lk 196.
****** Vrd Aare Raidi vastulausega "Vähene asjatundlikkus ja väärsüüdistused" 8. V 2002 Kesknädalas, kus Raid, heitmata valgust RSUI telgitagustesse, näitab selle tegevust kaasa-aitamisena Eesti NATO-pürgimusele ("Rõhutasime vajadust luua kiirreageerimisüksus ja toota julgeolekut.")

KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:

Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.

Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.

1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.

Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?

Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.

Inturist & KGB

Einar Sandeni dokumentaaljutu «KGB kutsub Evet/ KGB Calling Eve/ Eva — agent för KGB» (Stockholm/ Cardiff/ Stockholm, 1968/ 1978/ 1979, 245lk/ 224pp/ 192s) eri keeltes esmatrükid ilmusid kolme—nelja kümnendi eest. Nende raamatute kaaned on enamasti küll kulunud, kaante vahele jääv ei ole aga seni aegunud.

"Eve..." raamat oli ülimalt huvitav ilmudes, ning on nüüdki. Ennekõike pretsedenditu — nii sovetiseeritud Eesti kui ka sovetismi kõrgajastust läbilõiget pakkuva ajadokumendina. Ilmunud aktuaalselt dokumentaalse menukirjandus turule, sai sest kahte keelde tõlgituna välisilmas suhteliselt menukas, kaasaja Eesti olusid avav non-fiction, kus praktiliselt puudub kirjanduslik vilje. Raamat tegi omaaegu väärtuslikuks, kuna see oli

Hellar Grabbi: … üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles.

«Mäletades Einar Sandenit» (Looming, 2007 nr 7, lk 1043-1052)

Haruldasi pilte pakub see Eestist tagantjärelegi. Must-valgel on kirjas tänini salapäraga looritet gebistlik melu seisuga AD 1960... 1964 ehk täpsemalt:

• kuidas sovetlik salapolitsei 1960-kümnendi algupoole oma Tallinna kontori kaudu Mälari äärest Moldau kaldaini ulatuvale välisluure-rindele trügib ja...
• mida endast kujutas Eestis KGB orbiidil tiirlev seltskond ja...
• milleks too n-ö reisibüroo Inturist tegelikult oli tarvilik.

See on õieti Irja jutustus ja mitte tema tunnistusele püsitet ilukirjanduslik rajatis. Külma sõja tõestisündinud spiooniloo eestlasest kangelanna Irja Parve/ Trumm/ Sanden (*20. V 1935) satub NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) huvi alla pärast ülikooli lõpetamist ning võtab vastu Inturisti giid—tõlgi koha.

Kõik algab 1960. aasta üldlaulupeost, mil võõrvõimu haardes Eesti pealinna saabub esimene turismigrupp Läänest. Poolteist aastat hiljem läheb inglise filoloog Irja kuraatorite julgel heakskiidul mehele väliseestlasele Mark Tarumile ning asub elama Stockholmi. Temast saab seega esimene eestlanna, kel anastatud Eestist mitte ainult välismaal elava rahvuskaaslasega abielluda, vaid ka vabasse maailma ümber asuda lastakse.

Ka agendivärbamise kirjeldus (lk 86-88) on raamatus ehe ja usutav, peale ehk sündmuse paigutamise mütoloogilise Lindamäe õhustikku Toompea nõlval. Inimõigusi ja priiust vihkava aparaadi teenistusse meldimine vabas õhus — see on kahtlemata kirjanduslik ja akti tõetruudust psühholoogiliselt võimendav leid. Ei ole mingit kahtlust, et Irja isegi kujutles oma elupööret sama arhetüüpsete võrdpiltide kaudu, nagu näeme raamatu võõrkeelsete väljaannete esikaanel kasutatud fotol (Irja Trummiga Nikolai von Glehni loodud koletiskuju lõugade vahel).

Ajaloolise faktina huvitav on ka sama stseeniga avanev Inturisti reateenistujaist informantide ja teisalt KGB provokaator-agentide eristamine. Kirjeldus kujutab nimelt esimesest agendikategooriast teise ülendamist:

Õhtupoolikul pärast tööd alustasin kodus kokkuvõtte kirjutamist (KGB töötajale) Jaanile. Tegin seda napisõnaliselt ja iseloomustasin kõiki väliseestlasi sõbralike ning südamlike inimesina, kellele on armas sünnimaa ja kes tulevikus tahavad Eestit sagedasti külastada. Pärast esimest turismireisi on nad vabanenud eelarvamustest, mida pagulasaastad on sisendanud, ja nad näevad nüüd elu kodumaal hoopis objektiivsemalt ja õigetes värvides.

Nädal hiljem määras Jaan taas kohtumise Lindamäel (…) Jaan ei oodanud mind üksi, temaga oli kaasas pikk, tuhakarva juustega noormees.

«Irja, saage tuttavaks Evaldiga! (…) Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui tulevikus kohtute Evaldiga. Muidugi saame ka meie vahete-vahel kokku.»

(…)

Olime vahepeal istunud pingile, mina meeste vahele. Nüüd alles märkasin Evaldi käes paksu raamatut. Kui ta selle avas, nägin et see oli venekeelne. Seal oli ka kirjutusmasinal trükitud paber, peaaegu äärest ääreni täis tihedat kirja. Evald soovitas teksti erilise hoolikusega läbi lugeda, küsimusi esitada, kui ma ei peaks täpselt aru saama, ja siis lehe alumisele äärele allkirja andma.

Kirjaread virvendasid, vahel nagu hoopis laiali valgudes. Enamus nende mõttest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei usaldanud midagi küsida. Kui olin väriseva käega nõutavale kohale oma allkirja kritseldanud, ütles Jaan oma tavalise tunnustusavalduse: Tubli!

(…)

Lääneliku välimusega täitesulepea, millega olin äsja "abielulepingule" KGB-ga allkirja andnud, kadus kuue põuetaskusse. Sinna oli veidi varem libisenud ka minult saadud kirjapaberipoogen (Inturisti giidi-) ettekandega.

Mehed tõusid üheaegselt, Jaan pidas aga vajalikuks veel kinnitada:

«Pidage ikka ja alati meeles — mitte ühtegi sõna ei tohi mitte iialgi avaldada sellest tööst! Läbi käies välismaalastega olete meie riigi julgeoleku-süsteemis võtmepositsioonil. Teid hinnatakse vastavalt teie tööle, saavutustele, teie eksimustele. Meie riigil on välismaal palju vaenlasi ja sageli on nad hästi maskeeritud. Ja veelkord — meie ei unusta iialgi midagi! Teilt nõutakse edaspidi ehk rohkem, kui te olete võimalikuks pidanud, aga edu puhul on ka tasu vastav. Saavutuste vili on magus ja — mis väga tähtis! — pakub hingelist kosutust ja rahulolu…»

Millest ta õieti rääkis? Sõnad voogasid minust mööda ja ma vaatasin üksisilmi eemalt paistvat Lindat väsinult kivil istumas. Ka mina olin äkki väga väsinud, ehkki ma polnud kandnud ühtki kivi. Siiski tundsin nüüd rasket kandamit mind armutult rõhumas maadligi.

Vististi imetabane kokkusattumus, et just selline tubli kirjus kleidis neidis + õige eestlane osutub KGB variasutuse töötajaks + KGB värvatud agendiks + hiljem heaks jutustajaks, kes lõpuks kõik ilusti—kenasti Einar Sandeni vahendusel kogu ilmale ära räägib.

Rootsisse ümber asununa saab ta jätkuvalt spionaažikorraldusi, siis N Liidu konsulaadi eestlasest töötajalt (kellest allpool) ning kahel järgneval suvel peab ka Tallinnas käima, et siin KGB-lt edasise tegevuse juhtnööre ja trenni saada.

Samas kestab superrealistlik näitemäng:

Olles seega teadlikud KGB suurtest ettevalmistutest minu (Stockholmist Tallinna) saabumise puhul, otsustasime kodus rääkida vastavalt reeglitele. Olime nagu näitlejaiks kuuldemängus, mis otseülekandes saadetakse eetrisse ja jõuab tuhandete kuulajateni. Mõtlesime välja kommunismi pooldavaid dialooge ja kandsime neid ette vahel koguni vastava miimikaga. Minust oli saanud mu oma koduseinte vahel veendunud kommunist, kes kirus alalõpmata Lääne pehkinud korda.

(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 208)

Raamat tutvustab üksikasjalikult topeltpõhjaga VEKSA-lasi, nagu Randar Hiir ja Gunnar Hololei. Peale nende on "Eves..." õige nimega reaalseid isikuid trobikond. Nagu Eestis elav soomlasest tõlk Valter Tuhkanen. Või vabalt rootsi keelt valdav Inna (Iina) Aasamaa — etiketiguru, kes Eesti NSV sotsialismiehitusel metsistunud lugejaskonna relvastas raamatu "Käitumisest" ajatute õpetustega — kuidas kanda vihmavarju (alati püstloodis) ja hoiatustega — mitte süüa tänaval või supelkostüümis või kahvlit või nuga ohtlikult püsti hoides... "Kiiresti karjääri tegeva luureohvitseri" Randar Hiire (lk 220) kõrvalt võime ära tunda TV-ajakirjaniku Moidela Tõnissoni, kes "juhtus olema Randar Hiire abikaasa" (227). Vilksatab ka tennisist Toomas Leius, aeg-ajalt kirjanik Einar Sanden isegi.

Ja muidugi on Pagari tänava majas edaspidi suurekupulised pagunid välja teeninud KGB-tegelaste jäädvustusi nende ammusil pingehetkil, alles karjääriredeli alumisi pulki sõtkumas:

• kuni 1963 Rootsi pealinnas resideerinud Adolf Toompuu, alias Adolf Torpan, kellele Irja pidi helistama Eve varjunime all esinedes,
• samuti Torpani/Toompuu järglane tolsamal diplomaadikohal — hilisem KGB välisluure osakonna ülem Pavel (Paul) Toom, kelle isikukirjeldus on "Eves..." hoiatav:

... lüheldast kasvu, kolmekümnendates aastates, heledate juuste ja suurte süütute sinisilmadega (... mis ...) tekitasid kohe usalduslikkust, milleks ta oli saanud, nagu kõik tema kolleegidki, põhjaliku väljaõppe.

(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 199)

Mis sai Evest? Mõistagi paljastas Irja, kui kaksikmäng läbi sai, KGB-afääri Lääne avalikkusele. "KGB kutsub Evet" ilmumise aegu, nimelt aprillis 1968 andis N Liidu salaluure läbikukkumisest teada näiteks nädalakiri FIB Aktuellt. Selle meesteajakirja külgedel kergitas, niisiis, 6 aastat varem Rootsi saabunud eestlanna idanaabri välisturismi eesriiet ja nimetas Inturisti KGB ja GRU osakonnana funktsioneerivaks variorganisatsiooniks... Raamatu kangelanna oli muide 1970-kümnendil oma loo raamatuks vormistanud autoriga abielus ning on tänaseni Stockholmi ühe eeslinna elanik, nagu kaks tema poegagi, Markus ja Johan Sanden.

KGB Calling Eve by Einar Sanden. The documentary story revolves around Irja Parve — Eve, who finds herself working for the Intourist office in Soviet-occupied Estonia. Working as a tourist guide, Eve becomes caught up in the KGB's deviate web. However, she is not only a tourist guide — she serves the KGB unwillingly as a spy. By spying upon the tourists, Eve will, "Make the great idea of Communism become a reality." Irja married Mark Tarum — an exile Estonian domiciled in Sweden. In summer 1962, she joined her husband in Stockholm, becoming the first Estonian to be "married off" to an exile by the KGB. Now she feels like a puppet. Her every move is connected to a string held by the KGB. In two years time, she is instructed to get a divorce and marry another 'special case'...