…
Selle põhjal, milles meie vene sõbrad ja liitlased mind sõja käigus veensid, ei imetle nad midagi enim jõust. Ega ole neile midagi põlastusväärsemat nõrkusest, eriti sõjalisest nõrkusest. Sestap ei saa enam vanale võimutasakaalu-doktriinile toetuda. Me ei saa lubada endale võimalikku ääri—veeri tegutsemist, pakkudes kiusatust jõu proovilepanekuks. Kui Lääne demokraatiad ÜRO põhikirja printsiipe järgides ühtsed püsivad, siis oleks nende põhimõtete edendamisel tohutu mõju, mida vaevalt keegi kipuks rikkuma. Kui nad aga lõhestuvad või vääratavad oma kohustusi täites ja olulised aastad käest lasevad, võib kõik tõesti lõppeda katastroofiga.
Kui ma viimati seda kõike ette nägin ning selle üle oma kaasmaalaste ja maailma ees häälekalt kurtsin – ei hoolinud keegi. Kuni 1933./1935. aastani saanuks Saksamaad teda tabanud kohutavast saatusest ning meid kõiki inimkonnale Hitleri poolt toodud kannatusist päästa. Ajaloos pole kunagi olnud sõda, mida õigeaegse tegutsemisega olnuks ära hoida lihtsam kui seesinane, mis äsja maailma nii ulatuslikult laastas. Selle võinuks minu arvates ära hoida ühegi lasuta ning Saksamaa oleks täna vägev, jõukas ja lugupeetud — aga keegi ei kuulanud ja ükshaaval neelas meid kõiki kohutav pööris.
Kindlasti — mu daamid ja härrad, ütlen ma teile — ei tohi me lasta sel uuesti sündida. See on saavutatav just nüüd — aastal 1946 — läbi leppimuse Venemaaga igas punktis ÜRO üldjuhtimise all ja läbi pikkade rahuaastate heas läbisasmises Maailma-organitsiooni kaudu, mida toetatakse kogu ingliskeelse maailma vägevuse ja sidemeiga. Selline oleks mu lahendus, mida ma teile lugupidavalt oma kõnes pakun, pealkirjastades selle «Rahulõimeks».
(●●●)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar