Rahulõim XII

…

Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju. 

Olin Versailles'i leppimuse ajal minister ja sellal Suurbritannia delegatsiooni juhtinud härra Lloyd-George'i lähedane sõber. Ma polnud paljuga tehtust nõus, kuid mulje tollasest olukorrast püsib väga sügav ja mul on valus võrrelda seda praegusega. Tollal olid lootused suured ja kindlus piiritu, et sõdadega on lõpp ja Rahvasteliit saab kõikvõimsaks. Ma ei näe ega tunne aga sama meelekindlust ega isegi samu lootusi nüüdses rauges maailmas.

Teisalt, mu daamid ja härrad, tõrjun mõtte, et uus sõda on vältimatu või veelgi enam — juba ukse ees. Just selle tõttu — ja siin olen ma kindel — on me õnn endiselt meie kätes ja meil jagub jõudu tuleviku päästmiseks, mistap tunnen kohust nüüd, kui mul on avanenud juhus ja võimalus seda teha. — Ma ei usu, et Nõukogude Venemaa soovib sõda.  Sõja vilju maitsta ning oma võimu ja ideoloogia igavest laienemist nautida — seda küll.

Kuid täna siin, kuniks veel aega, peame arvestama sõja püsiva ennetamise ning vabaduse ja demokraatia tingimuste pakilise loomisega kõigil mail. Ei raskused ega ohud kao nende ees silmi sulgedes. Neid ei eemalda pelk ootus, mis saab edasi; neid ei eemalda ka lepituspoliitika. Vajalik on kokkulepe, ja mida pikemalt see edasi lükkub, seda raskemaks muutub selle saavutamine ja seda suuremaks saavad ähvardused. 

Selle põhjal, mida sõja ajal olen meie vene sõpradest liitlaste puhul täheldanud, on mul veendumus, et nad ei imetle midagi enim jõust.

(●●●)