Sõja kümnendal aastal

Ukraina ( UKR ) vabadussõda on venimas ja iga aastaga ohtlikum. Kõigile. Tänavune rahuväljavaade on kevadest peale pigem kuhtunud. Kui rahu või UKR-võitu lähema kolme—nelja aastaga ei tule, jõuab sõda meini ka otsesemas mõttes.

SÕJA ESMANE JÄRELM EESTILE. Indrek Teder kirjutas Sõltumatu Noortefoorumi XXXV aastapäeva puhul, et diktaatorist vabastab meid halvemal juhul ta surm. Noortefoorumil AD1988 nimetas ta Eesti demokraatia isaks naljatamisi ENSV [ehk savisaarliku Ⅱ Eesti] hälli valvanud Andrei Ždanovi. Ehkki päriselt sai sama noortefoorumit vaikimisi ja tigeneval pilgul jälginud Savisaarest endast too isake, kelle vaiksel diktaadil välmitud Ⅲ-s ( desovetiseerimata ) Eestis seni elamegi. Ja selles mõttes ei säästa meid diktaatori(te pärandi)st ka viimas(t)e surm.

Elame kõigest 7×10⁵ ( ~55% … ) põliseestlase + "teiste tublide eestimaalaste" 6×10⁵ ( … ~45%—ses ) sundkoosluses. Praegu absoluutarvuna 720… 800 tuhat Eestis elavat etnilist eestlast on jõudnud otsaga tagasi XIX sajandi ärkamisaega. Suhtarvudes aga XX sajandi keskpaiga sovetiaega, kui etnose jätkusuutlikkuse kandepind viimati jalge alt kaduma kippus… Teise ärkamisaja ehk nn laulva revolutsiooni positiivne tulem Eestis on paari diktaatori tahtel nüüdseks 0-itud.

Süü ei lasu Eesti tänasel ega eilsel valitsusvõimul, kes on agressiooni ohvrit ülejäänud liitlaste keskmisest toetanud rekordiliselt 20✕ enam ja oma idapiiri venelasile muist naabreist varem sulges. Rahvus- ja keeleprobleemid tulenevad E(NS)V siirdeaja väärvalikuist.

Ukraina sõja oluliseks järelmiks Eestile ongi rahvastikupildi resovetiseerimine. Nii on sõjategevus siia küündimas kaudselt. Kui pikalt Eestit sürdrahvustav ( denatsioneeriv ) tagurdamine kestab, seegi sõltub sõja edasisest kulust. Seega kestab ( ikka veel savisaarlik post-? ) sovetiprojekt. Ja see käib hoogsalt edasi mitmel rindel. 

KAHHOVKA KATAKLÜSMI JÄRELMID. Tammide purustamine — ja teisalt strateegilise objektina turvamine = diversiooni ennetamine — on olnud uue ning uusima aja sõdade tavapraktika. Seda kõnekam on Kahhovka HEJ tammi hävingu mahitamine Venemaa ( RU ) okupatsiooni ja haldus-tehnilise kontrolli all. Järelmid on lähivaates kasulikud pigem RU-le, kuigi kahjulikud tagajärjed kaaluvad kasu pikapeale üle.

Vastaste puutejoon lühenes + õgvenes Kahhovka kataklüsmiga vähemalt ⅛ võrra. See toob nii eeldatud kui ka ootamatut eelist mõlemale poolele. Ukrainlastegi jaoks leevendab tulipunkti minetamine Hersoni rindelõigus alam-Dnepri uputuse tõttu mingil määral ressursi ja eelkõige inimjõu puudust. Ent lühiajalises perspektiivis võidab siiski enam RU: ① Kaua veninud UKR-vastupealetung lükkub rinde lõunalõigus edasi veel ½—2 kuu võrra. Ühtlasi ② pareneb RU speZopi suutlikkus, kuna üleujutus julgustab RU-d väepaigutust kohendama; viimast eriti sel juhul, kui Hersoni ja Musta mere vahelist ala nüüdsest käsitada oma senisest turvalisema tagalana, mistap tugevdab RU rinnet tõenäoselt, paigutades tavaväe olulisi üksusi rindejoone põhjalõikudesse. Kataklüsmi-valmidust kinnitas RU üksuste evakuatsioon uputusööl.

Populatsiooni ja strateegia väljavaateis tähendab see aga vene rahvastikule kannatusi ja suurendab senist väljarännet vene ülekaaluga aladelt niihästi Aasovi mere põhjakalda ajaloolisest RU/Róssist, nagu kogu praegusest Kagu-Ukrainast kui ka Qırımi poolsaarelt. Ka hävitab inimtekkeline—tehnogeenne põud selle piirkonna üliolulise põllumajanduse tootlikkuse, rääkimata pea lahendamatu joogivee-defitsiidi käivitamisest — mõlemat lähikümnend(e)iks! 

Vaatamata suhteliselt vähesele (vahetute) inimohvrite hulgale, on alust lugeda Kahhovka sõjasündmust (katastroofi asemel) ökotsiidseks kataklüsmiks, millel (termo)tuumaründe sarnaselt on ajaliselt pikk kahjulik mõju — peale konflikti mõlema osapoole — inimkonnale ja planeedi elusloodusele. Ökotsiidse kuriteo tähelepanuta-jätt maailma-üldsuse poolt — karistusest rääkimata — julgustab süüdlast järgmis(t)ele massiroima(de)le. 

Kineetiliselt äge külm sõda

IDASLAAVI MOODNE HÜBRIIDSÕDA. Ukraina vabadussõja senises tempos ( vabastada umbes 5% territooriumi 14 kuuga ) jätkuv venimine on meile iseäranis kahjulik aasta aastalt suureneva tõenäosuse tõttu, et sõjategevus ulatub ka otseselt Eesti alale. See oht pole kaugeltki mägede taga. Viimase poole aastaga ( november 2022 — juuni 2023 ) on Ukraina kaotanud/vabastanud territooriumi — maikuuni rindemuutusega 800km² anastaja ( RU ) kasuks, mille juunis osalt on tasandanud kataklüsm — alam-Dnepri veeuputus. Kui lähtuda märtsist 2022, mil UKR-väed oma maid vabastades siiski on edasi tunginud, jõuaks UKR oma AD1992 piirideni, hoides sama tempot, AD2029 alguseks. Konflikti jätkudes senise instensiivsuse juures peatuks see aga augustis 2026 üsna lihtlabasel põhjusel — inimressursi lõppemise tõttu.

Hetkel on UKR verest juba liiga tühjaks jooksnud muutmaks sõjakäiku ise. Sestap panustab UKR hübriidsõtta ja võidupunkte korjab ennemini külma kui kuuma sõja tandril. Vastaspoole RU relvajõudude peastaabi ülema nime järgi tuntakse hübriidsõja võttestikku juba kümme aastat kui Gerassimovi doktriini. Nii puudub ka sõjakuulutus kummalki poolt: kuna agressor eesotsas Putiniga ( WP ) peab oma kampaaniat poolgebistlikuks speZopiks, mille nurjumist ta seni eitab ning ilmselt üritab selle tunnistamist iga vahendiga võimalikult kaua edasi lükata; teisalt loeb Zelenski ( VOZ ) end valimiskampaania ajast saati rahupresidendiks, mistap ka UKR, selmet välja kuulutada sõda, pikendab perioodiliselt ühe/kolme kuu takka sõjaseisukorda. Õiguslik-vormiliselt pole see konflikt niisiis sõda ja sisuliselt peetaksegi hübriidsõda, kus rakendet ( kineetilise ) päris ja ( psühholoogilise ) külma sõja vahendite vahekord on enam-vähem pooleks.

Kui jätta kõrvale enesehinnang ja -tunne, miska Moskva peab imperialistlikku ja Kiiev vabadussõda, siis puht-objektiivselt lahendab siin kaks korrumpeerunud + idaslaavi-hõimlasest klientmaad omavahel üle mõistlike piiride paisunud vaidlust selle üle, kuis jagada energiakandjate või keemilise toorme ( välja-/läbi- ) veotulusid. Ja kui peaks minema rahvusvaheliseks kohtuvaidluseks, võidakse langetada otsus mõlema poole kahjuks, mis sisuliselt tähendaks võitu RU-le. Samalaadi mänguline on paraku ka selle ( Vaba = Esimese ja ka Ⅱ ) maailma suurimate mängurite suhtumine R⚔️UKR-konflikti. Kiievi olemuslik trollimine algas USA administratsiooni kohvrite pakkimise soovitusest UKR-i ladvikule ja ameeriklaste Kiievi-saatkonna pretsedenditust evakueerimisest UKR-i pealinnale ennustet RU-kallaletungi eel.


BIDEN — VABA MAAILMA PIDUR! Pärast RU Kiievi-kampaaniat ei ole USA reaalse sõjalise abi väärtus UKR-ile ületanud läbilõikes miljardit dollarit kuus. See jääb oodatule, seda enam hädavajalikule vähemalt 10✕selt alla. Puudus õhuruumi kaitseks tarvilikust relvastusest on VOZ-i sõnul koguni 25-kordne! Kolmandate maade summaarne abi sõdivale UKR-ile ei ole seni ületanud USA reaalset sõjalist abi — reeglina ≤80% USA sõjalisest abist. Kogu Vaba maailma summaarne abi UKR-ile küünis mullu 21 miljardi dollarini, jäädes AD2022 niisiis igakuises läbilõikes alla 2mld$. Venemaa avalike andmete järgi kulutab RU sõjale UKR-is samal ajal läbilõikes 15mld$ kuus ehk vähemalt 5✕ rohkem kui vastaspool, st Vaba maailm kokku. 

Ühendriikide abi Ukrainale %-suhtes muude doonoritega (2022-2023)

Doonormaad    Kogu abi = sh sõjaabi  + maj-abi
USA                     45%         56%          34%
Ülejäänud            55%         44%          66%


Senine R⚔️UKR-kogemus on tõestanud RU-vastaste sanktsioonide + UKR-i üksnes relvaabiga toetamise strateegia puudulikkuse. Mistap iga nädalaga tarvilikum oleks mehitet välisabi. Ent miski ei räägi NATO vm Vaba maailma mehitet sekkumise poolt. Sellise sõna tõsises mõttes suurima UKR-liitlase nagu Eesti täisrivistuses ( 15k ) armee nt lõppeks paraku kaunimagi vastupealetungi-kampaania paari ava(ngu)nädalaga. ( Nii olla UKR kaotanud juba 7000 sõdijat värske vastupealetungi esimese nädalaga — John Batchelor jt CBS-i raadios 11.6.2023 ) *** 

Reaalsed kaotused

Lahingutehnika kaotused viimatise vastupealetungi 8. ja 10. juuni näitel

UKRAINAS TAPETI KA SOOME VÕITLEJA. Rindel olles pidas ta sidet Yle ajakirjanikuga… Ja enne hukku kirjutas tollele muuseas: 

"Kes NATO-standardiga harjunud,
kaotab eesliinil väga ruttu pea." 

Ta oli eri andmeil esimene või juba teine R⚔️UKR-sõjas surma saanud soomlane. Ajakirjanduse ( HS + IS ) andmeil hukkus seekord oma kolmandas kümnendis mees, kes kodumaal viimati Pirkanmaa läänis elas, rahvusvahelise leegioni suurtükiväe-üksuses võideldes. Juhtunust esimesena teatanud Helsingin Sanomate väitel oli äsjane langenu üks pikema staažiga Soome võitleja R⚔️UKR-is. Sõtta suundus ta pärast veebruaris 2022 RU alustet Kiievi-kampaaniat. Kaasvõitlejate kirjelduse mehest võtab kokku sõnapaar osavõtlik uljaspea. Ta leidis rakendust niihästi otseselt lahinguis kui ka sõjameditsiinis, nimelt vabatahtlike päästjate koondises Nordic Combat Medics. Märtsis osales ta Bahmuti rängas kaitselahingus, ent langes UKR-i vastu-pealetungi ajal 11. juunil Zaporiźźias. Soome kaudu on R⚔️UKR-i läinud ka Eesti ( UKR-taustaga ) vabatahtlikke — teada on vähemalt üks nn kalevipoeg Mark — kutsung "Romeo". Soome võitlejaid on UKR-i poolel poolsada. 

RU-SOS. Idanaabri oma seis on samuti suhteliselt täbar. Risti on ühelt poolt põhjakorealiku totalitarismi suusk ja teisalt kaose+anarhia suusk — so kardinaalselt vastandlikud taotlused ja/või suundumused. Kuigi nii kiputakse arvama, oleks olukorda smútaga võrrelda vara. Kurikuulus segadusteaeg nelja sajandi eest kestis poolteist kümnendit seoses võimukatkestuse ja ‐siirdega ühe — varangidünastia alt teise — saksidünastia alla. Neile siirdeile järgnes ( taas saksa abina ) rutem ja sujuvam sukelus sovetiimperialismi juba maailmasõjas. Tinglik sovetidünastia kestab veel. Putini kadudes jääb ta ( gebistliku hunta ) režiim väga tõenäoliselt alles.

Pigem võiks praeguse segaduse astet UKR|RU kokkupuute-alal võrrelda saja aasta eest AD1917… AD1922 Karjalas toimunuga, mille läänemeresoomelik-umbusklikul etnilisel pinnal omavahel taplevaid militaargruppe Murmanskist Petrogradini julgelt oli enam kui inimese tervel käel sõrmi — kus väliseid sekkujaid oli vähemalt kolm — kus vahetati sageli nii pooli, leivaisasid kui ka lippe — iga lipu all polnud ei vähem kui 150 ega üle 2000 võitleja — ja kus lõpuks sovetiseerimise jõustanud RKKA/Punaarmee karistussalgad üksi ametlikult olla kaotanud oma võitlejaid 8000 meest—naist… Veneliku segadusteaja summutamiseks ei leidu tänapäeval niisugust militaarreservi, millist pakkusid Tartus AD1920 sõlmit rahulepingud hingetõmbeaja mõttes Punaarmeele vaigistamaks mässulisi nii Petrogradi lähiseil kui ka eelmise RU-pealinna põhjatagalas. 

Ehkki praegune sõda on sadu kordi intensiivsem, pole Isekirjal ometi põhjust loobuda ennustusest, et trooniaega on WP-le antud 2×12 aastat. Sellest diktaatorist saaksime lahti niisiis paremal juhul käesoleva aasta lõpus või — kui halvemini läheb — sügiseks 2024. Ja kuigi tema hingel massimõrvarina on surmaohvreid üle kolme korra enam kui Slobodan Miloševičil —— kohtu alla WP vaevalt jõuab, pigem kaob jäljetult, misjärel sinna—tänna ehk ilmub ta teisikuid või juhtub muud veelgi veidramat.


PUTINI TRUMBID. Tuvastada seda, mis tollest diktaatorist kui isikust võiks olla järele jäänud, ei pruugi õnnestuda puuduva DNA-proovi tõttu. Mais surnud Vera Putinalt ( 1926-2023 ) saadi küll DNA-d, aga ilmselt tulutu oleks mõõta sellega WP võimaliku teisiku identiteeti. Lääneriigid koguvad välismaise võimuladviku biomeetrilist andmestikku juba selle sajandi teisest kümnendist — kui mitte varem — vt välisminister Hillary Clintoni vastavat korraldust! — ja WP vastumeetmeid "bioloogilise ainese riisumisele" teatakse küllaltki kummaliste ilmingute tõttu, nagu portatiivsed kremlikäimlad ( punker+kohver ) ning euroliidrite kõhklused/tõrksus Moskva PCR-[DNA‐]testide suhtes.

Lääne soovi tõttu VOZ-i ohjeldada võib UKR lähiajal ja võib ka mitte — 1/3 vastu — pigemini siiski mitte saada NATO-kutset. Positiivsel juhul aga paratamatu lisatingimusega, et UKR ei riku RU-terviklust. Seejärel sõlmitav rahu vm rahvusvaheline leping võib omakorda üritada siluda teed kompromiss-lahendusele VOZ-i tagasiastumise näol — nt viidates VOZ-i osalusele "Andromeda" operatsioonis Põhjavoo maagaasi-juhtme vastu — ja säärast lahendust saaks WP tõlgitseda oma võiduna ehk RU-imperialistliku revanšismi hüvitava režiimivahetusena UKR-is.

Saksamaa uurijad on täielikult rekonstrueerinud Euroopa suurimas ⅡMS-järgses sabotaažiaktis kahtlustatava 15-meetrise valge lõbusõidulaeva Andromeda 2 nädala teekonna./ German investigators have fully reconstructed the entire two-week long voyage of the Andromeda — the 50-foot white pleasure yacht suspected of being involved in one of the biggest acts of sabotage on the continent since World War Ⅱ. — The Wall Street Journal ( @WSJ ) 10. Ⅵ 2023.

Ühendriikide valitsus WP-d sõjaroimarina maha kandnud ei ole. Vastupidi, USA välisminister Antony Blinken kutsus teda veel käesoleva juunikuu algul endiselt läbirääkimislaua taha — ta enda sõnul:

Olgu selgelt välja öeldud, et Ühendriigid tervitavad iga algatust, mis aitab president Putinit diplomaatiliselt sisukaisse läbi-rääkimistesse kaasata./ To be clear, the United States welcomes any initiative that helps bring President Putin to the table to engage in meaningful diplomacy.

Välisminister Blinken 2. Ⅵ 2023 Helsingi Raekojas Soome NATO-sse võstmise puhul peetud programmilises kõnes

Kõik läheb nõnda — so massiroimar WP vedamise rada pidi — 100-aastase Henry Kissingeri doktriini tähisel — nimelt sihiga päästa kogu РФ/RU-riiklust ja WP-d õiglaste kohtupidamise ja UKR-i tasumistungi ähvarduste alt. Nii läeb juhul, kui ohjad R⚔️UKR-konflikti algusest peale mahitanud Joseph R Bideni administratsiooni käest ei kuku või kui R⚔️UKR-protsess mingi ime kombel ei jõua Washington, DC-d valdavast doktriinist sõltumatu lahenduseni enne võimalikku võimuvahetust Valges Majas.


MÄRKUS

 ***  MILITAARTEHNIKA KAOTUSED 
( Oryxi andmed kahe sõjapäeva 8. ja 10. Ⅵ 2023 kokkuvõtete näitel )

RU: 8. juunil — 56 ühikut
RU: 10. juunil — 32 ühikut
Kokku: 88 ühikut

UKR: 8. juunil — 53 ühikut
UKR: 10. juunil — 30 ühikut
Kokku: 83 ühikut

Tankide osas eraldi
RU: —18 ühikut, peamiselt T-72BZ ja T-80BV
UKR: —13 ühikut, sh Leopard 2A4 ja kaks 2A6

Jalaväe soomukite osas eraldi
RU: — 33 ühikut
UKR: — 40 ühikut, sh 11 Bradleyt

Suurtükkide osas eraldi
RU: — 14 ühikut, sh TOS-1A
UKR: — 4 ühikut

Tundlikest kahjudest võib lisada UKR-i MiG-29 hävitaja kadumist, samas kui RU kohta õhuväekaotuste andmeid pole.

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.

Radio Svobóda 70

Raadiohääl Juri Melnikov, alias Yuri von Schlippe usutleb pianisti Harvey Lavan "Van" Cliburni AD 1958

EELMÄRKUS: Kui rahvusvahelise ringhäälingu ajastu AD2011 paistis põhiliselt läbituna selja taha jäävat, kui viimasena lühilaineil oma õilmitseva poe pauguga, so täiesti ootamatult sulges venekeelne Saksa Laine ( DW ) — siis nüüd, pärast tosin aastat kestnud segadusi rahvusvahelise ringhäälingu vallas — on asemele astunud ometi midagi võrreldavat. Jah, seni veel eri platvormidel ja esialgu wifi-, peatselt aga vist Starlinki vms laiatarve-kosmoveebi koliva Interneti põhise raadio näol. Esimesed pääsukesed käepäraste pillide näol on juba päral.


VABADUSRAARDIO allakäiku tõdeva teksti, mis on pidupäevale kohatult kriitiline, tasakaalustagem venekeelse RL-i tänase, 1. Ⅲ 2023 ametliku raadiouudisega:

Vabadusraadio [Radio Liberty] vene teenistus saab 1. märtsil 70-aastaseks. Vabastusraadio [Radio Liberation] esimene saade edastati 1. märtsil 1953 Müncheni stuudiost. Aastal 1959 muutis raadio oma nime.

(…) Meediakorporatsiooni Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter kolis aastal 1995 Čehhimaa presidendi Václav Haveli kutsel Prahasse.

(…) "Seitse kümnendit on Vabadusraadio olnud selle maa elanikele tõrvikuks, mis valgustab väljapääsu teabepimedusest," märkis RFE—RL-i president Jamie Fly RL-i vene teenistuse aastapäeva puhul. "Teenistuse pika ajaloo vahest hiilgavamaiks aastaiks on osutunud aga viimatised, mil meie korporatsioon koges Kremli enneolematut survet. Vladimir Putini ponnistused venemaalasi tõest võõrutada siiski ei vääranud Vabadusraadio ajakirjanike julget tööd publiku tarvis ka läinud aastal. Ja see ülioluline töö jätkub."

ENNE… Optimismi sisendavad helgemad ajad on RL-il ammu läbi. Rõhutaksin 1970-kümnendi lõppu ja 1990-ndi läve, esimest programmi maksimaalse mitmekesisuse ja radiofoonilisuse tõttu ning teist peamiselt tänu lähisuhtluse võimalusele publikuga saadete summutamise lõppedes AD1988.

Krestomaatiliseks helimeeneks sobib RL-i Vene teenistuse tollase direktori Vladimir Matuseviči ( 24. II 1937 — 26? I 2009 ) "200 sekundit kommentaariks" Vilniuse jaanuarisündmuste Aleksandr-Nevzorovi našistliku telekajastuse puhul.

Владимир Матусевич об Александре Невзорове
— RU RFE—RL 16-ı-1991
VIDEO 4'12"#RadioLiberty #РадиоСвобода #Panoptikum #600секунд #нашизм=#русскийфашизм #Невзоров #ЛенТВ #TV #radio#Lietuva #Latvija #Eesti #AD1991
Sausio mėnesio renginiai🇱🇹 Jaanuarisündmused🇪🇪
Janvāra notikumi🇱🇻 pic.twitter.com/GbIphhgbBg

— Kalju Laid (@KaljuLaid) April 3, 2023

Kõige parem aeg oli siinkirjutaja arvates aga siis, kui esimene põlvkond raadiotegijaid segunes järgmisega. Järelmiks niisugune raadio ühte keeletoimetusse inkorporeeritud vaadete pillerkaar, mille spekter küündis inimõiguslaseks "maskeerunud" juudiintellektuaalidest nii rafineerit maru-imperialistini kui Gleb Rahr… Kontrastiks toonasele pluralismile on sarnaste väärt traditsioonide hülgamine jõudnud riburadapidi kurbade tähisteni, nagu veel kümnenditagune …

• vabanemine viimasest parempoolsest peatoimetajast ( Jefim Fištejn AD2012 — ta jätkab siiski kaastööd kommentaaridega RL-i veebis ) või
• raadio elukutselise vilumuse ja kutsumusliku vaimustuse üldine minetamine, sh uudiste ööbaringse edastuse lõpp mullu AD2022 ning
• rahastuse vaekausi järjekindel kallutamine TV, alates AD2014 ning veelgi varem veebitöö kasuks, mis käib sajandivahetusest…

Moskva rolli Lääne välissaadete väljajuurimisel ei maksa alatähtsustada. Need raadiod — peale erandliku DW — kes 1990-ndil kohalikule ülekandele panustades leppisid suhteliselt kallima lühilaine piirüleste saatjate võrgustiku hävitamisega ning sobitasid saadete tooni kõige laiema auditooriumi taotluste + kohaliku režiimi ootustega — kõik nemad puksis gebistlik hunta pisut hiljem vaid tosina aastaga Venemaalt vaikselt välja, kuni lõpuks kuulutas kohapeal värvatud kaastöölised viimaseni, olgu in pleno või in persona, välisagentuuriks.


… JA PRAEGU näib mulle RL‐i vene teenistus kehamina mitte kõbusa vanuri, vaid varjusurmas laiba-eelikuna. Galvani$eeritud surnukeha virtuaalsed tõmblused on hajutet üleilmsesse konglomeraati. Alates VoA meediaplatformide pentsikust tühikäigul käiamisest Põhja-Ameerika putiniaegse emigratsiooni poolt. Sarnaselt nende "Ameerika-avastamisele" tegeleb ka 24. Ⅱ 2022 järgne venemaalaste uusim pagulus Lätis RFE—RL-i palgalisena mingi isevärki jalgratta-leiutamisega. Meediakoroporatsiooni teletöö on laienenud Ukraina sõja ägenedes samuti Prahast väljapoole — Kiievisse ( vk/RU + UKR-i suunad ) — Vilniusse ( vk+BR ) ja uude telekeskusse Riias ( RU )

Mis ringhäälingusse puutub, siis mingeid elutegevuse märke võib laip ilmutada, kuid oma inertsist jätkuvat põhitööd nimetavad RL-zombid ise podcastideks ehk leevale veebimenule lootes.


MORAALI MANDUMISE NÄITED. Kuhugi on kadunud või unarusse jäetud missioon. Eriti veider suundumus torkab silma pärast RU mullu nurjunud katset Kiievit rünnata, kui RL hakkas mõne kaastöölise podcast(loe: saate)ile lisama nn välisagendi-märkust. Minu meelest on see vabatahtlik alistumine putinlik-gebistlikule huntale. See pehmelt öeldes arutu käitumine on ka täiesti ootamatu Külma sõja traditsioonidega raadio poolt, mille sihiks RFE puhul oli vastustada ja RL-i puhul vähemalt seni oli olnud õõnestastada Moskva (soveti)imperialismi! Seda enam, et need arvatavasti õigusliku kaitse nimel RU ebardliku seadustiku ( + RFE—RL-i reeglistiku — ? ) järgi nüüdsest välisagendi-templiga ajakirjanikud, nagu Mihhail Sokolov või Artemi Troitski, elutsevad hoopis Balti riikides, mitte enam Moskvas.

Näiteks veel kaks katkendit rahvusvahelise mainega inimõiguslaste memordandumist USA välisringlevi peamajale ( Ringlevijuhtide Nõukogule — inglk BBG ) rikkumiste kohta RFE—RL-is kümne aasta eest:

Kutsume teid üles viivitamata uurima arvukaid pöördumisi ja kaebusi, mis puudutavad RFE—RL-i kasahhi, tadžiki ja turkmeeni toimetuste juhtide tööstiili. Need toimetused rikuvad süstemaatiliselt nende oma korrespondentide ja ajakirjanike tööõigusi, kes on julenud vastustada toimetuspoliitika põhimõtete rikkumist. Nad on pidanud taluma ahistamist ja vallandamisi [———] Oleme juba osutanud asjaoludele, mis nõuavad õiguslikku hinnangut:
(1) RFE—RL-i Kasahhi toimetus lakeerib diktaator Nursultan Nazarbajevi mainet ja osaleb aktiivselt [Kasahstani] riiklikus propagandas.
(2) RFE—RL-i Kasahhi ja Turkmeeni toimetused edastatav aines kordab valitsuse ajakirjanduse valesid ja ametlikku teavet.

Nii- ja naamoodi kaasamäng kohalike päris- või pool-autoritaarsete režiimidega paraku on RFE—RL-ile omane. Seal on valitsenud aastaid, kui mitte kümnendeid korruptsioon ja minnalaskmine, mis ulatub keskastme juhtkonna ( rahvustoimetuste tippude ) tasemele ning mida ei saa enam mitte märgata RL-i eetri- jm toodangus Aasia sihtmaile.

Muidugi võib niihästi läikivaid kui ka sisulisi pärle või suurema läbilöögiga meeme neilt siin—seal uus-meediumiski näha. Kuid ka kõiki taeva-televisiooni + YouTube'i + FB/Tg jt sotsiaalmeediumide jälgijaid kokku arvates jääb RFE—RL-i jäänuk- ja jätkuharude ajakirjanduslike saavutuste (eba)populaarsus, st publiku osatähtsus Venemaa elanikkonnas mõõdetavaks promillides.


ENNUSTUS: Vabadusraadio enam-vähem pidev jätk Current Time TV vms näol ei lakka tegutsemast veel ka Venemaa lagunedes mitte, vaid orienteerub — täpsemalt oktsidenteerib — oma tõmblused leevale (uus?)venelusele, mis kestub ilmselt juba sajandi keskpaigaks ilmet võtvas UKR—Polska unioonis. Aga niimoodi edasi roostetava ruupori tulevik paistab pigem ähvarduse kui lootust andvana.


MÄRKUS: Tervelt kümnendi 1975-1985 tegi RFE—RL-i koosseisus toimiv Radio Liberty e Vabadusraadio ka eestikeelseid saateid; hiljem kuni AD2004 jätkusid need sama toimetuse üllitisena teise nime, kutsungi ( Siin Raadio Vaba Euroopa! ) ja RFE "katuse" all.

Maailm +9 kümnendit

SAJA AASTA PÄRAST asendub kohmaka ja energianõudliku elektroonika spintroonika. Valdavaks muutub puutevaba tehnika, alates mõttejuhitavast olmest kuni hõõrdevaba liikurini, kus toimib magnetväli selmet õlitatavad veerekehad. Elektrienergiat ammutatakse Friedmani ennustusel üha enam avakosmosest.

Milline on meie tulevik aga geostrateegilises vaates? Friedman George'i raamatu "Järgmine 100 aastat" (2009) esimese eestinduse on Läänemeremaade jmt eestlasele enam huvi pakkuvast käsitlusest tänuväärse kiirusega teinud Infopartisan. Isekiri ahendab sellest siin peamiselt putinistliku (WP) Moskva ja Balti riikide lähitulevikuga seonduvat.

Lühidalt: Venemaa (RU) piir Euroopaga jääb peamiseks…


MUR(D)EJOONEKS. See on Balti riikidest Rumeeniani ulatuv ala, mille piiride lugu on olnud heitlik ja konfliktne. Pealegi sirutub neist põhja pool — Peterburist Püreneedeni — üle nende pikk ja kitsas tasandikuline riba, kus napib looduslikke tõkkeid. Mistap just sel alal ongi peetud Euroopa suuremaid sõdu ja sealt kaudu on RU-sse tunginud nii Napoleon Bonaparte kui ka Adolf Hitler. Sestap tuleb RU-l oma piire Ida-Euroopa lauskmaal puhvri loomiseks võimalikult läände suruda. Teises maailmasõjas jäi RU pidama keset Saksamaad, aga külma sõja (KS) tulemusena on taandunud ida poole. Nüüd peab RU naasma nii kaugele kui võimalik. Mis tähendab, et Baltimaad ja Poola on Moskva jaoks, täpselt nagu varemgi, lahendust nõudvad probleemid.

Geostrateeg Friedmani ennustus: järgmine ilmasõda algab 2050. NB! Kasvanut Suomi! Nippon! Ve Türkiye!

Raamatu tõlkekatkendite "I osa, II osa, III osa, IV osa ja V osa pealkirja all Külma sõja uus rindejoon

VENE KÜSIMUSE lahendas KS ainult näiliselt. Kui RU suurvõim oleks 1990-kümnendil kokku vajunud reaks pisemaks riigiks jagunedes, siis oleks vene ülevõimuga koos hääbunud ka oht Euroopale. Vene küsimus lahenenuks, kui ameeriklased, eurooplased ja hiinlased toona oleksid tarvilikud sammud astunud, ent Euroopa olid XX sajandi lõpus otsustavaiks tegudeks nõrk ja lõhestunud, hanihiinlased nagu alati, aga hõivatud oma siseasjust ja ameeriklaste tähelepanu keskendus 2001. aasta 11. septembrist sõjapidamisele islamistidega — sõjale terrorismiga. Ühendriikide sammud jäid lühidaiks ja ebakindlaiks, mis pani Moskvat USA-d ähvardava ohu suhtes vaid kõrvu kikitama ja valmistuma.

Lihtne tõsiasi, et RU ei lagunenud, toob geopoliitilise vene küsimuse taas päevakorrale. Arvestades, kuidas RU end praegu (WP võimu ajal) laeb, kerkib see küsimus pigem varem kui hiljem. Uuest konfliktist ei tule külma sõja kordust rohkem kui IMS-ist Napoleoni sõdade kordust. Küll aga tõsetub uuesti põhjapanev küsimus: kui RU on ühtne suurriik, siis kus on ta piirid ja milliseks kujunevad ta suhted naabritega? See probleem sisustab järgmise suurema faasi üleilmses ajaloos – kuni AD 2020 [päriselt paar aastat hiljem] 

≫  I S E K I R I :  J Ä R G M I N E  200   A A S T A T  ≪

E e s t i  v ä l j a v a a d e  k u n i 2222

RU = STRATEEGILINE ÕUDUKAS. Kolm Balti riiki oli kunagi osa N Liidust, mille kokkuvarisemisega said kõik taas iseseisvaks. Ja AD2004 said neist ses [RU] kitsas aknas [Läände] NATO-maad. Eurooplased on oma allkäigutsükli jõuetuses tõenäoselt liiga kaugel olukorra ärakasutamisest. Kuid RU ei hakka oma riikliku julgeolekuga riskima, olles näinud, kuidas Saksamaa — viimane sant AD1932 — jõudis AD1941 Moskva väravaile. Balti riikide, aga ka Poola astumine Põhja-Atlandi kaitseliitu on NATO Moskvale halvas mõttes lähedale toonud. See riik, mida rünnati viimase 200 aasta jooksul 3 korral, ei saa lihtsalt piirduda mugava oletusega, et NATO-st ja tolle liikmeist mingit ohtu karta pole.

Poolakate toetus kuulub igatahes baltimaalasile, ja vastupidi. Venelased üritavad ukrainlasi tõmmata kui mitte alt, siis oma liitu Valgevenemaaga ja nii rivistavad oma üksused Poola piirist ja Musta mereni. Sest hetkest alustab RU Baltikumi neutraliseerimise protsessi. Kõik see — ennustas Friedman AD2009 raamatus The Next 100 Years — pidanuks leidma aset 2010-kümnendi keskel.

Venelaste käsutuses on 3 vahendit, mille abil nad saavad suurendada mõjuvõimu Baltikumi üle:

• esiteks — salasõda (gebistlikud salaoperatsioonid à la speZop AD2022 Ukrainas) Nagu USA on üleilma rahastanud ja ergutanud valitsusväliseid organisatsioone, nii rahastab ja ergutab RU neis riikides vene vähemusi + kõikvõimalikke venemeelseid elemente, mis siin vaid märguannet või raha ootavad. Kui baltimaalased neid liikumisi kimbutavad, saavad venelased ettekäände kasutada oma…
• teist vahendit — majandussõda, eriti gaasitarnete katkestamist ja…
• lõpuks — otseselt sõjalist survet, tuues piiri äärde arvestatava hulga vägesid.

Poolakad ja baltlased mäletavad hästi venelaste ettearvamatust. Psühholoogiline surve saab olema tohutu.


Friedman George'i visiooni muist sel sajandil leevaist arenguist loe siin!

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO? Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID. Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:

⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.

12 KUULSAT VENELAST OMA RAHVAST

Mihhail Lermontov ( 3.10.1814 — 15.7.1841 )

М. Ю. Лермонтов: Прощай, немытая Россия, страна рабов, страна господ… | Hüvasti, orirahva ja härraste maa — va kasimata Venemaa…

Nikolai Nekrassov ( 28.11.1821—27.12.1877 )

Н. А. Некрасов: Люди холопского звания - сущие псы иногда: чем тяжелей наказание, тем им милей господа. | Orjaseisuses inimsaast, peniloomus sügaval sees: mida rängemalt nuhelda saad, seda armsam on peremees.

Fjodor Dostojevski ( 30.10.1821—28.1.1881 )

Ф. Н. Достоевский: … Варвар[ы], шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить - разрушить лишь ради развлечения…* | Euroopas ringi ekslevad metslased, kes otsivad, mida saaks siin pelgaks lõbuks lõhkuda ja hävitada…

Ivan Bunin ( 10.10.1870—8.11.1953 )

И. А. Бунин: Я с ужасом думаю, кого нарожает это пьяное кровавое быдло, захватившее власть России и что будет с моей страной через два три поколения. Впрочем, что тут думать. Всё более или менее ясно. Всё злобно, кроваво донельзя, лживо до тошноты, плоско, убого до невероятия. | Mõtlen õudusega selle Venemaal võimu haaranud purjus verejanulise lojusekarja järelpõlvele, mis kahe-kolme põlvkonna järel ootab mu maad. Kuid on mõtlematagi ilmne, et kõik on kurjust täis, verdtarretava iivelduseni silmakirjalik, uskumatult armetu ja lame.

Maksim Gorki, m.n. Aleksei Peškov ( 16.3.1868—18.6.1936 )

А. М. Горький: Наиважнейшею приметою удачи русского народа есть его садистская жестокость. | Sadistlik julmus on vene rahva kordaminekute ülitähtis tunnus.

Sergei Aksakov ( 20.9.1791—30.4.1859 )

С. Т. Аксаков: Ох, как тяжко жить в России, в этом смердючем центре физического и морального разврата, подлости вранья и злодейства. | On ikka ränk see elu Venemaal, keset ihulise ja vaimse kõlvatuse, valskuse ja kuritöö-nurjatuse lehka.

Aleksandr Puškin ( 26.5.1799—29.1.1837 )

А. С. Пушкин: Народ равнодушный до наименьшей обязанности, до наименьшей справедливости, до наименьшей правды, народ, что не признает человеческое достоинство, что целиком не признает ни свободного человека, ни свободной мысли? | Kas sellele rahvale vähimalgi määral ei lähe korda kohuse-, õiglus- ja tõetunne, kas see rahvas hülgab inimväärikuse, vaba inimese ja vaba mõtte täielikult?

Ivan Turgenev ( 28.10.1818—22.8.1883 )

И. С. Тургенев: Русский есть наибольший и наинаглейший лгун во всем свете. | Venelane on üleilma kõige suurem ja jultunum valetaja.

Ivan Šmeljov ( 21.9.1873—24.6.1950 )

И. С. Шмелев: Народ, что ненавидит волю, обожает рабство, любит цепи на своих руках и ногах, грязный физически и морально… готовый в любой момент угнетать все и вся. | Rahvas, kes vihkab priiust, jumaldab orjust, armastab ahelaid oma käsil ja jalul, on räpase ihu ja moraaliga… iga kell valmis kõiki ja kõike vaenama.

Aleksei Tolstoi ( 29.12.1882–23.2.1945 )

А. Н. Толстой: … Русь Московская — это Русь тайги, монгольская, дикая, звериная. Эта Русь сделала своим национальным идеалом кровавую деспотию и дикую ярость. Эта Московская Русь издавна была, есть и будет полным отрицанием всего европейского и заклятым врагом Европы. | Moskoovia — see on taiga ja mongolitega asustatud metsik ja loomastunud maa. See Venemaa [erinevalt Kiievi-Venemaast] tõstis oma riiklikuks aateks verise despotismi ja metsiku raevu. Iidseist aegadest valdas, valdab ja jääbki valdama Moskva-Venemaad kõige euroopaliku eitus ja leppimatu vaen Euroopa vastu.

Ivan Pavlov ( 14.9.1849—27.2.1936 )

И. П. Павлов: Должен высказать свой печальный взгляд на русского человека - он имеет такую слабую мозговую систему, что не способен воспринимать действительность как таковую. Для него существуют только слова. Его условные рефлексы координированы не с действиями, а со словами. | Pean vene inimese kohta kurvastusega ütlema, et tema aju nõrguke süsteem ei suuda tegelikkust kui niisugust tajuda. Talle on olulised üksnes sõnad. Tema tingitud reflekse koordineerivad tegevuse asemel sõnad.

Aleksandr Solženicõn ( 11.12.1918—3.8.2008 )

А. И. Солженицын: Нет в этом мире мельче, сволочнее и хамовитее особи, чем кацап.* Рождённый в нацистской стране, вскормлённый пропагандой нацизма, этот ублюдок никогда не станет Человеком. У его страны нет друзей - либо холуи, либо враги. Его страна способна только угрожать, унижать и убивать. И за сохранение этого статуса Рассеей рядовой кацап готов пожертвовать собственной жизнью, жизнями своих родителей и детей, качеством жизни собственного народа. Воистину: кацапы - звери. Лютые, кровожадные, но… смертные. | Ei kohta maailmas tühisemat, närusemat ega mühaklikumat olevust kui katsaap.** Sellisest naziriigis sündinud, nazipropagandaga toidetud värdist kunagi Inimest ei saa. Tema riigil puuduvad sõbrad — on vaid tallalakkujad või vaenlased. Tema maa suudab ainult ähvardada, alandada ja tappa. Ja oma Vandimaa sellise staatuse säilitamise eest on rea-katsaap valmis ohverdama nii enda, oma vanemate ja oma ainsa lapse elu kui ka kogu rahva elutaseme. Katsaabid on tõepoolest kiskjad. Tigedad, verejanulised, ent… Surelikud.

MÄRKUSED JA VIITED
  * Fëdor Dostoevski osunduse täpsustus: jutt on eurooplase usaldamatusest venelase vastu. Dostojevski üritas olla oma rahva suhtes kriitiline natsionalist, ent siiski jäi vene imperialistiks. Nii kirjutas ta oma kuukirjana ilmunud Kirjaniku Päeviku 1876. a juuninumbris: [---] Они [в Европе] видят в нас скорее варваров, шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить, — разрушить лишь для разрушения, для удовольствия лишь поглядеть, как всё это развалится, подобно орде дикарей, подобно гуннам, готовым нахлынуть на древний Рим и разрушить святыню, даже без всякого понятия о том, какую драгоценность они истребляют. [---] |
Eestindus: "Nad [Euroopas] näevad meis pigem Euroopas ekslevaid barbareid, keda rõõmustab mistahes ja kustahes leitud lagastamata koht, et siis hävitada seegi — vaid hävitamise nimel ja lõhkumise lõbust nagu metslaste hord hunnide kombel, kes antiik-Rooma üle ujutasid ja rüvetasid — hävitatu hinda isegi adumata." Vrd Dnevnik pisatel’ja ( ГЛАВА ВТОРАЯ I. МОЙ ПАРАДОКС )

 ** kacáp ukraina jmt idaslaavi keeles = vene ( habetunud ) mats, mužik, vant, tibla; vrd turgi keelte kassab ja ar qaşşăb = lihunik, mõrtsukas.

Allikaosutusi vt igal juhtumil eraldi autori kirilltsas nimega seotud veebilinkides või siin: Lev Postolov, Gor'koe lekarstvo kritiki klassikov ( Stihi.RU 1. Ⅻ 2017 )

Värsid on tõlkinud Jüri Napalm.


VLADIMIR SOKOLAEVI FOTODel 1980-kümnendi Venemaa.

Vaba maailma ja veneala tulevikust

Putini reaktsiooni video — täpsema tõlke ja kommentaariga

KRIMMI HÕIVE⋅ga 20. Ⅱ 2014 alanud sõda ja tänavu aprillis luhtunud ( retooriline ) tuuma-ähvardus nurjas Venemaa ( RU ) seni toiminud ulja tuumasantaaži ( Patruševi doktriin ), miska Putini globaalse ülevõimu pretensiooni ainus tugi on varisenud põrmu. Järelmeiks RU olematuseni kahanev võime tuumasõda valla päästa, süvenev imperialistlik kaotusvaim ja järjest valjenev hammaste krigin.

Kremli tuumaretoorika murre 27. aprillil peegeldab mingi hiiobisõnumi, olgu siis otsese või kaudse telgitaguse hoiatuse mõju Putinile. Vt ülal tolle päeva AK uudislõiku, milles Vladimir Putin ex prompto teavitab꙳ maailma oma otsusest vastata taktikaliste tuumalöökide ( 1. ja 2. ) vahetamisele strateegilise ( 3. ) tuumalöögiga.

Too hoiatus võis olla niisiis kaudne – nt RU äpardunud katse anda taktikalist tuumalööki millalgi k. a aprilli kestel, või otsene – nt samal ajal USA ühendstaabi ülema kindral Milley tehtud telefonikõne RU relvajõudude peastaabile teavitamaks Moskvat USA kavatsusest adekvaatselt vastata venelaste taktikalisele tuumalöögile.

Tuumastrateegia-spetsialist CCCP-st, praegu Washingtoni lähistel elav Putini-pagulane Andrei Piontkovski kirjeldab ( vk kirjutis "Z" ) ta enda eetel toimunud kindral Mark A Milley telefonikõne RU peastaabi esindajale [asekaitseministrile Valeri Gerassimovile]

HOIATUS

"… Me teame hästi Putini–Patruševi plaani piiratud tuumasõjaks USA ja NATO-ga, milles te kavatsete meid võita… Vaagisime seda üksikasjalikult dokumendis А Strategy for Deterring Russian Nuclear De-Escalation Strikes: Limited Nuclear reprisal. Juhuks, kui alluvad teile sellest pole ette kandnud, saadan selle teile. Strateegia põhiolemuseks on vastata teie esmasele tuumarünnakule mitte alistumisega, nagu teie ülemus millegipärast kindlalt usub, vaid piiratud tuumalöögiga. Tagamaks piiratud tuumavastust vaenlase tundlikele sihtmärkidele oleme evitanud uue tuumarelvamudeli, paigutades madala võimsusega ( 5-7kt ) tuuma-lõhkepead W76-2 rakettidele Trident-Ⅱ ja varustanud nendega, nagu hästi teate, Ohio-klassi allveelaevad. Muide, Trident-Ⅱ-l on võime tabada süvapunkreid. Teen tungiva ettepaneku, et võimalikes konfliktides piirduksime üksnes tavarelvastusega. Mis tahes tuumaeskalatsioon ei loo teile mingit eelist. Keegi teist ei lähe taevasse. Eriti teie ülemus. Palun andke see talle edasi!" Washingtonis on – Piontkovski sõnul – teada, et selline silmapaistvate sõjaväejuhtide kõnelus tõepoolest aprilli algupoole toimus. Ühendriikide elektron-luure andmeil jättis see tarviliku mulje ka punkriplanktonile, mis seni pimesi Patruševi doktriini usku oli…

Tuumakohvri üleandmine
Moskva Kreml 31. Ⅻ 1999

Putini vastus hoiatusele kuulub muidugi "tahte ja kujutluse maailma" ( superreaalsusse ) See on ärritatult ropagandaalne. Ja mustima kihtustöö vehkijad jätkavad näivtõelikku santaaži ikka Kremli noodist — veel kõrgemas registris — edaspidigi:

Meie tuumasõjata ei alistu! Kui ei ole tulevikku meil, siis ei jää seda ka muule ilmale! Mõttetu on maailm ilma RU-ta!

Tõeluses on tuumaründe ohu realiseerumisel enne k.a lõppu väike く 5% tõenäosus — st ei saa välistada RU taktikalist tuumalööki Ukraina ( UKR ) pihta. Seda enam rünnakut radiatsiooni-räpaga ( く15% ) Ent UKR-i kohutada neist kumbki enam ei suuda. Viimase üritamist juba nähti ZAE-s. Tuumasantaaži mõju raugeb nii lähedal kui ka kaugel.


VABA MAAILMA VARJUSURMAST ÄRATAJA⋅(i)na mõjus(id) strateegiline pööre sõjas ( lipulaev "Moskva" märgiline hukk ) ja USA selle järel üleilma mobiliseerit militaarüldsus = NATO 30 liiget + UKR + Austraalia + Uus-Meremaa + Qatar + Jordaania + Tuneesia + Maroko + Libeeria + Keenia + Rootsi + Soome + Lõuna-Korea + Jaapan + Iisrael = UDCG ehk rahvusvahelise UKR-i kaitse nõukoja 44 osalise esimene kogunemine 26. Ⅳ 2022 Ramsteinis. Ühendriikide sõjalise abi siirusest ( loe: piisavast mahust ≥2mlrd$ kuus juhul, kui see moodustaks minimaalselt ⅓ kogu abist ) Ukrainale sõltub seejuures, kas USA jääb vaba maailma lipulaevaks… ( Putin kulutab sõjategevusele Ukrainas hinnanguliselt ~250mldr$ AD2022 )

USA ON HÜLJANUD
<abiga 🇺🇦·le $1,47mld kuus>
VABA MAAILMA LIIDRI KOHA #USA reaalne ja tagatatud sõjaline abi #Ukraina|le alates 24. ıı #AD2022 kuni 25. v #AD2023
• Kongressi seadustatud 49mld$
• USA presidendi lubatud 37mld$
• Ukraina pärale jõudnud 22mld$
— @AnIllarionov https://t.co/RgPo950POZ

— Kalju Laid (@KaljuLaid) May 25, 2023

Kuni Ramsteini konverentsideni paistis liitlasena UKR-i kõrval seisnuist reljeefselt välja "tilluke Eesti". Ja seda kolmel moel või alal…

• … materiaalsel abistamisel — Eesti valitsus saatis UKR-ile 2022. aasta jaanuarist aprillini suhteliselt enim moona ja relvaabi muude välisriikidega võrreldes, panustades pea 8‰ oma majanduse aastasest kogutoodangust ( IFW graafik ); samuti
• … moraalselt — Eesti parlament kutsus 14. Ⅲ 2022 esimese välismaise esinduskoguna EU-d ja NATO-t kehtestama lennukeeldu UKR-i õhuruumis, üleskutse jäi küll viljatuks; ja
• … õiguslikult toetades — riigikogu 21. Ⅳ 2022 avaldus nimetas Venemaa sõjategevuse genotsiidiks ukrainlaste vastu — esimese välisparlamendina.

MIKS EI OLE PUTINIL TULEVIKKU. Esiteks, tema ajalooline loogika lonkab. Väites et UKR-i ( punavene ) rahvast ega riiki pole kunagi olnud, ei tohiks siiski välistada võimalust nende tekkeks. Selline loogika ( historism ) peaks ka eeldama, et UKR-i(de) sünd võib olla leel. Mida tegelikkus nimelt näitabki. Vladimir Putinile on oluline üksnes minevik.

Teiseks on ta retrograadne valitseja. Alates stalinliku hümni, isikukultuse jms "uuendusega" selget sovetlik-gebistlikku restauratsiooni juba AD2000, ruttas Putin tänavu punalippude all sõitvate kolonnidega UKR-i ründama — sobivalt CCCP 100. aastapäeva eel, mis saabub detsembris AD2022 ja võiks putinlikku tagurpidi-liikumise 22 aastat sümboolselt kroonida. Samal ajal, kui teised hirmus või armus postsoveti-maad liitumise kursile suunistuks…

Praegune "suur sõda" pidi sujuma kui ( gebistlik ) erioperatsioon, mille pealöögiks Putini kavades oli alla nädala vältav Kiievi-hõive sõnakuulmatu Ukraina asendamiseks moskoviitliku satraapiaga. Nurjunud Blitzkrieg paisus aga täies mõõdus sõjaks. Ja osutus nõnda tolleks pikisilmi kardet/oodatud "mustaks luigeks", mis ajalugu katalüüsides ergastab ja kiirendab nii Putini enda kui ka Venemaa käekäiku tervikuna.

Putini poliitilise tagurluse ( loe: tagurdamise ) ägedushoo ajaskaala on praegu ( mai 2022 ) kosmilise kiirenduse faasis ja jõudnud aastasse 1957. Tol aastal oli Moskva vaagimas otsust, kas rünnata rakettidega kosmost ja/või Läänt; kas massirepressioone lõpetada või jätkata? Nõukogude Liidu taastamise tempokas graafik nõuab muu seas ka leivakaarte, normipäevade, GULagi ja lööktöö kehtestamist — seda kõike juba järgmise kuue kuuga! Selline regress eeldaks nii muinasjutulise tahte triumfi, millist on raske omistada Putinile…

Täiendus 1. X 2022. Juba sügiseks jääb CCCP-juubeli-graafikust mitu kuud maha. Mopi väljakuulutamisega 21. septembril — võrdne sõjaseisukorra tunnistamisena — ja UKR-i alade uue anneksiooniga 30. septembril — võrdjoon Balti riikide hõivega — lähenes WP retrograadne sööst oma tagurpidi-ajaskaalal 1940—1930-kümnedi piiri ületamisele. Samas tempos saavutaks ta oma sihtmärgi heal juhul märtsiks 2023… Detsembri 2022 asemel.

Putini valitsemise ( ≥2⅓a ) ja ta võimujärglaste käekäiku määrab peale militaarkatastroofi UKR-is suurvene + valgevene liitriigi mullistuste kolle Valgevenemaal ( BR ), kus ühiskonna tõrksail riismeil orjapiitsa maitse tunamullust juba suus. Kuid erinevalt suurvene orjameelele valdab BR-i ikkagi diktatuuuri-vastane vaim. Lukašenko on nüüd lisaks sõjakammitsais, mis ähvardab sõjaväe kaasamisega tema kukutamise üritusse.