Churchilli "Rahulõim"

Milline Fultonis täna 80 aasta eest antud loengu pealkirja eestindus oleks parem: «Rahu kõõlused» — «Rahu tugevus» — «Rahu sitkus» — «Tõhus rahu» !?‽

Suuri sõnu pelgamata võib seda lugeda ristiusu-tsivilisatsiooni kaitsekõneks rahvusvahelise kommunismi pealetungi ja punase ohu, so Moskva-poolse külma sõja¹ eest. Samas nimetab Churchill «marssal Stalinit oma sõjaaja võitluskaaslaseks». Ameerika Ühendriikide vs soveti/vene/rahva/riigi esinemissagedus kõne põhiosas on aga tasakaalus (vastavalt 16× vs 17× ehk 6% USA kasuks) Rõhk on ennemini rahuvõitlusel ja konfliktiennetusel anglo-ameerika vägede ehk sõjalise jõu ja taristu lõimimise ning ÜRO kaudu koos ka Nõukogude/Venemaaga toimides, mistap ongi õige eestindada kõne ametlikku pealkirja nii, nagu Isekiri teeb — «Rahulõim» (I jj osad) 

Fultoni loeng ringäälingu otse-reportaažina (NBC helisalvestis kuberneri, presidendi ja Churchilli enda sissejuhatusega — 55')

ISEKIRJA TÕLGE rõhutab just maailma rahu nimel lõimimise aspekti Churchilli Fultoni-kõne algupärase pealkirja «The Sinews of Peace»² eestinduses. 'Rahulõim' on tabav ja loov tõlge, sest lõim eesti keeles viitab just sellele sidemele või koeniidile, mis põimudes ühendab, tugevdab ja annab sitke tarruse. 

Selline pealkiri on võti kõne mõistmiseks ja võtab tulipunkti selle peamise mõtte — et rahu ei too nõrkus ega sõnadevaht, vaid vastupidav aluslõim, millena Churchill oma loengus esitles anglo-ameerika rahvaste majanduslikku, sõjalist ning perspektiivis ka poliitilist integratsiooni (ühiskondsuseni välja)³ ning maailmakorra kehtestamist ühiselt jõu ja tugevuse ilmutamise teel. 

Churchill rõhutas kõnes korduvalt, et rahu 'lõim' (sinews) tekib läbi vennaliku ühenduse/liidu (fraternal association), ühiste mere- ja õhuväe‐baaside, sõjalise koostöö, ÜRO tugevdamise, tuumatehnoloogia saladuse hoidmise ja jõupõhise ennetuse kaudu – mitte passiivse diplomaatia, vaid aktiivse koostöö ja valmisolekuga vältida konflikti. 

Varasemad eestindused on seevastu kas kaudselt kirjeldavad "Rahu sidekoed" või otsesed "Rahu kõõlused". Mõnikord kasutet "Rahu lihased" tahavad rõhutada jõudu. Kuid kõik taolised osutuvad liiga kirjeldavaks, ei kõla Churchilli retoorilise ande vääriliselt ega loo sellist turvatunnet kui "Rahulõim", kus läbi eesti keele omase voolujoonelisuse kogu loenguga pakutav konfliktiennetuse käsitus on enam kui aistitav. See on tõepoolest kõne vaimule truuks jääv pealkiri, mis rõhutab just sinewsi kui aktiivset, siduvat jõudu, mis hoiab koos maailma+rahu.

Ka loengu põhiosa siinne väga täpne ja loomulik tõlge säästab teksti jaoks ainuvõimaliku pieteediga Winston Churchilli kõne dünaamilist pidulikkuse ja hoiatuste vahel hüplevat maneeri. 

VAISTLIK RAHUTUNG. Rahulõim seostub koguni salajase sõjaplaaniga «Mõeldamatu», andes nii sellise eestinduse täiendava õigustuse. Operatsioon «Mõeldamatu / Unthinkable» (1945) ja Fultoni-kõne (1946) on kaks sammu selsamal churchilliku mõttekäigu teel, kus jõu laad pöördeliselt muutub. 

Salajases kavandis plaanitav jõud väljendunuks otseses sõjalises sekkumses. Plaan koostati Churchilli korraldusel ja see eeldas lääneliitlaste 47 diviisi + taasrelvastatud saksa sõjavangide üksuste lööki Punaarmeele sundimaks Stalinit Ida-Euroopast taganema. See oli puhtal kujul "kõva jõud", mis pidi vallanduma juba suvel 1945, vaid poolteist kuud pärast võitu IIIR-i üle. Ent plaan lükati koheselt tagasi — just nimelt mõeldamatuna, sest sovetlike tankide ja diviiside ülekaal osutus liiga võimsaks. 

«Rahulõim / The Sinews of Peace» kajastab jõudu ennetava, lõimitud tarrusena, mis hõlmab maailma pigem tervikuna või vähemalt angloetnilise ühendusena. Sama hirm sovetliku ekspansiooni ees püsib, kuid nüüd ei räägi Churchill enam rünnakust. Ta pakub vennalikku ühendust, mille lõimeks oleksid: ühised mere- ja õhuväebaasid üle maailma; ühine kaitse‐standard ohvitseride ja kadettide vahetamisega, ühismõõdus relvastuse, samas taktis õppuste ja ühtmoodi õpikuiga; ÜRO-le loodava rahvusvahelise õhuväega; 20-aastase UK+CCCP koostöö-lepingu pikendamisega 50 aastani… 

See on jõud, mis ei ründa, vaid vastastikku seob ning ennetab. Rahu ei loo nõrkus, vaid lõime tugevus — selle metafoori on tabanud mõtteliselt mitmekihilisse pealkirja ka eestindus «Rahulõim». See ei ole lihtsalt ilus sõnamäng, vaid kaasaja-käsituse peegeldus ses dramaatilises pöördepunktis, mis muutis tankid AD 1945 lähiajastu baasideks, õppusteks ja ÜRO rahvusvaheliseks väeks. See on Churchilli mõtte areng ühest äärmusest teise: sõjast ennetavasse koostöösse. 

Potsdami / Berliini konverents 24. VII 1945. Siin leidis aset (vasakult) Stalini, Trumani ja Churchilli esimene kahe/kolmekesi ning Churchilli—Stalini viies ja viimne kohtumine. «Mõeldamatu», mis pidanuks käivituma 1. VII 1945, jäi käiku andmata, andes asu «Rahulõimele».

MÄRKUSED

(1) Külm sõda ei alanud 1946 (nagu arvab nt BBC 1. III 2026) vaid esines nähtusena 20 sajandit varemgi (vrd Carthago delenda est — Marcus Porcius Cato) ning sai külma sõja (guerra fría) nimetuse täpselt 650 aastat enne (AD 1296) XX sajandi Churchilli-hetke, mil anti kõnealune loeng Fultonis. 

(2) Originaali sinews of peace anatoomilisi allusioone rahu 'sidekudede' või 'kõõlustega' tuleb mõista metafoorselt jõu, sidususe ja\või tugeva tarrusena, mis hoiab midagi koos (taristu + püristuna) 

(3) Winston Churchillile omistati aprillis 1963 USA esimene aukodaniku tiitel (Honorary Citizenship of the U.S.) Muide, Sir Winstoni ema — NYC-s 1854 sündinud Jeanette Jerome (Londonis 1921 surnud Jerome-Churchill) oli samuti ameeriklane (USA kodakondsuse evimise tähenduses) 

Rahusiirus

Churchill ja raudrimp on ikka veel päevakajalised. Alles äsja (3. Ⅲ 2026) kasutas USA president Churchilli-vihjeid Ühendkuningriigi (ÜK) praegust valitsusjuhti arvustades. Järgnev ülevaade seab Fultoni-kõne ajaloo ja tänapäeva konteksti ehk aidates vaagida rahuvõitluse ja rahutooja-kuvandite siirust tänases ja eilses tipp-poliitikas.

CHURCHILLI KÕNEREIS. Oma kahekuise USA-puhkuse ajal AD 1946 pidas Winston L Spencer-Churchill (1874-1965) kolm kõne ja nimelt 26. veebruaril, 5. ja 8. märtsil: 

I. — Miami ülikoolis sealseks audoktoriks saades, ja see kõne ei sisaldanud midagi poliitilist; 

Ⅱ. — Fultonis peetu tõi laialdast kuulsust raudrimbale (iron curtain), hoiatas kommunismiohu eest ja määratles atlandiülese liitluse ideoloogilise aluse; 

Ⅲ kõne pidas Churchill kolm päeva pärast eelmist, seekord Williamsburgis Virginia osariigi Üldkogu ja U.S. Army väeladviku ees, ja neile rääkis ta UK+USA liitlusest juba ilma Moskvat puudutamata, lisades ka oma arvamuse — et siiski kaasaja inimpõlv suurt sõda ei koge. 

Sügav mahv pikast sigarist… Lõiguke 13. Ⅲ 1946 «Kauge Kodu» Päevauudistest (Altenstadt, Hessen, BRD)

Retoorika ajaloo rehes on Fultoni-kõne samal pulgal Thomas Woodrow Wilsoni (1856-1924) «Neljateist punkti» kõnega AD 1918 Mõlemad kõned on krestomaatilised, kõlvates lugemikku. Need on XX sajandi tähised, mis määratlesid uut maailmakorda pärast suuri sõdu ja mõjutasid üleilmset poliitikat aastakümneiks. 

Wilsoni 14 jutupunkti USA Kongressile (8. I 1918) visandas ilmasõjajärgse rahvusvahelise elu päevakorra: rahvaste enesemääramisõiguse, avadiplomaatia ja vabakaubanduse nõudeiga, samas tõstatades kolonialismi-probleemi ja asetades Rahvasteliidu uue maailmakorra lipukirjaks. See kujundas Versailles’i lepingut, andis tõuke Kesk- ja Ida-Euroopa uute rahvusriikide tekkele (k.a EW) ning pani aluse XX sajandi esimese poole rahvusvahelise elu korraldusele — mis küll ruttu nurjus.

Churchilli Fultoni kõne «Rahulõim» (5. Ⅲ 1946) tegi pärast Ⅱ ilmasõda (ⅡMS) täpselt vastupidist: joonistas välja globaalideoloogilise jaotuse — raudeesriide Stettinist Triesteni, kutsus üles anglo-ameerika erisuhtele ja sovetliku ekspansiooni vastustamisele jõupositsioonilt. Sellest kõnest sai ohjeldus-strateegia (containment), NATO, Marshalli-plaani ja Lääne ühtsuse kujundamise sillapea. Fultonis peetud kõne lõi ka rahvusvahelise elu käsituse ja korralduse vaimse aluse vähemalt üheks inimpõlveks ehk 1980-ndi lõpuni. 

Mõlemad kõned olid visionäärlikud, niisugusena ka tavapärast vastuseisu põhjustavad. Nii peeti Wilsoni plaani idealistlikuks; Churchilli süüdistati seevastu sõjaõhutamises. Kumbki sisaldas nii kaasajale kui ka ajaloole iseloomulikke märksõnu pakkuvaid fraase, nagu 'rahvatahe' või 'raudrimp'. Mõlemad mõjutasid üleilmset poliitikat ja Euroopa kaarti, nii et Wilsoni pärandiks saab lugeda ja meelsasti loetaksegi uusi rahvusriike; Churchilli omaks aga Euroopa jagunemist; ehkki kumbki väljendas ennemini täheldusi, kui vastavat tahet. 

Churchill oma Fultoni-kõnega on niisiis nagu "Külma sõja Wilson" omaenda jutupunktidega, mis sama kaaluga suudavad lõpetada üht ajastut teise avamisega. 

Chruchill viis viie aasta pärast ellu erisuhte ameeriklastega, sõlmides jaanuaris 1952 sõjalise leppe loaga sõja puhuks USA sõjaväel kasutada mõlema riigi kaitseks ÜK baase. Järgnevail kuil saavutas ÜK kolmanda riigina maailmas oma tuumavõimekuse.¹ 

Teist korda peaministrina oktoobrist 1951 aprillini 1955 ametis olles üritas Churchill edasi… 

》tõelise ja kestva rahu saavutamist《 nagu ta 11. X 1952 teatas sellest konservatiivide konverentsil oma esimeses kõnes pärast (toona avalikustamata) ajurabandust. Seekord motiveeris teda ilmselt Stalini surm. Sestap kutsus Churchill üles uuele Suur-Britannia jt suurvõimude võimalikult kitsa, siiski mitmepoolsele tippkohtumise korraldamisle rahu saavutamiseks nüüd juba Külmas sõjas — selles katses kõike võimalikku — nii vene, saksa, poola kui ka hiina kaarti kasutades. 

VERD, HIGI JA PISARAID… Churchill pidas 13. V 1940 Briti parlamendi ees ühe "sõjakuselt" veelgi kuulsama kõne, mille meeldejäävaim rida — «veri, vaev, pisarad ja higi» — on omakorda aja jooksul saanud ka kõne pealkirjaks. Ta alustaski seda aeglaselt lausudes: 

》Minul ei ole midagi muud pakkuda kui verd, rasket tööd, pisaraid ja higi.《 See oli samal ajal ustavusvande kinnitus impeeriumile ja Churchilli esimene esinemine pärast peaministriks saamist. 

Ma ütleksin alamkojale, nagu ma ütlesin ka valitsuse moodustajaile: mul ei ole pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Meie ees on raskeim katsumus. Meie ees on palju, palju pikki kuid võitlust ja kannatusi. Küsite, mis on meie ülesanne? Vastan: see on sõjapidamine merel, maal ja õhus kõigi me jõudude ja väega, mida Jumal meile annab. Pidada sõda koletisliku türanniga, kelle roimade tumedat registrit pole keegi ületada suutnud — see on meie ülesanne. Küsite, mis on meie eesmärk? Vastates ühe sõnaga — võit. Võit iga hinna eest, võit kõigi õuduste kiuste, võiduni viiva tee raskusest ja pikkusest hoolimata, sest ilma võiduta pole ka ellujäämist… 

«PRAEGU POLE CHURCHILLI AJASTU» Fultoni-kõne aastakäigu mees, USA praegune president Donald John Trump (14. VI 1946) arvustas 3. Ⅲ 2026 Suurbritannia peaministrit Keir Starmerit neli päeva veninud loasaamise pärast kasutada Diego-Garcia baasi USA sõjalennukite tankimiseks. 

Ajalooline taust, milleta oleks raske selgitada, kas Trump evitas Churchilli emotsionaal-poliitilise või ajaloolis-ideoloogilise kujundina, on järgmine.

Suur-Britannia loovutas aastast 1973 kuni läinud aastani asustamata² Chagose saarestiku keset India ookeani mullu Mauritiusele. Selle saarestiku Diego-Garcia atollil paiknev lennuväebaas läks 99-aastase rendilepinguga senise USA+UK kooskasutuse ja -käsutuse alt eelmisel aastal brittidele. Trumpi järgi tulenes kokkulepest logistilisi viivitusi USA ründeoperatsioonide korraldamiseks Iraani islamivabariigi vastu. Tema frustratsioon tuleneb aga enamgi Starmeri tõrksusest Iraani-vastaste löökide toetamisel, mistap vastandaski ta seda Churchilli kindlameelsusega. 

》Meil pole tegemist Winston Churchilliga《 Keir Starmer erineb Winston Churchillist, oli USA presidendi põhisõnum. Enam ei ole ÜK-st meile samaväärset partnerit kui toona.

Trump ja Starmer G7-tippkohtmisel Elmau lossis Baierimaal

Prohvet

Ilmariigis on prohvet kuulus alati

Winston Churchill sündis Blenheimi palees 30. XI 1874 enneaegselt¹ ning seda nähtavasti ülimalt pakilise elu‐ülesandega. Tema enda 16-aastaselt ühele koolikaaslasele tehtud prohvetlikku avaldust tsiteerides — selleks et…

》 juhtida ühel päeval Londoni kaitset sissetungi vastu 《 

See ilmutus AD 1891 täitus poole sajandiga II maailmasõjas (IIMS)

ERAKORDNE ELU. Marlborough' hertsogi järeltulija, enam kui 40 raamatu autor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat AD 1953, sai kuulsaks juba IX sajandi eelviimasel aastal AD 1899 aset leidnud seiklusliku põgenemislooga buuride vangistusest… Rääkimata kuningliku laevastiku moderniseerimisest tema juhtiva käe all ilmasõdade võimsaimaks armaadaks… Ja Suur‐Britannia ohjamisest saareriigi süngeima tunni peaministrina…

Winstoni koolipõlve-prohvetlus on loona igati ehe ja hästi dokumenteeritud ajalooallikais, nagu kaasaegsete mälestused või Churchilli enda kirjutised. Samuti vastab see ka tõele elus täide läinud tõsiasjus nagu IIMS-i sündmustik eriti Suur-Britannia üle peetud võitluse ja õhusõja Blitz osas. 

Ettekuulutuse tunnistajana vahendanud koolikaaslane oli Murland de Grasse Evans, aka Muirland Evans — Harrow-kooli õpilane, kes tagantjärele meenutas vestluse üksikasju nt kirjas Churchilli pojale Randolphile 1950-ndi lõpus, kui too kirjutas isa ametlikku biograafiat. 

ESIMENE NÄGEMUS. Evans tsiteeris Churchilli umbes nii:

》Ma näen tohutuid muutusi tulemas praegu rahulikus maailmas; suuri vapustusi, kohutavaid võitlusi; kujuteldamatuid sõdu; ja ma ütlen sulle, et London on ohus – Londonit rünnatakse ja mina olen Londoni kaitsel väga silmapaistval kohal... See riik satub kuidagi tohutu sissetungi alla — millisel moel, ma ei tea — aga seda ma ütlen sulle, et mina juhin Londoni kaitset ja päästan nii pealinna kui impeeriumi katastroofist.《 Loole viitab ka mitu biograafiat, nagu Martin Gilberti, International Churchill Society jt eluloo-kirjutised.

TEINE NÄGEMUS. Detsembris 1931 ennustas Churchill ajakirjas The Strand Magazine poolsajandi taguseid — Fifty Years Hence — sündmusi AD 1981. Kõige hullem toonane oletus oli kommunismi doktriiniga sobilike, emba—kumba mõtlemisele või tööle spetsialiseerunud biorobotite loomine. 

》 Kas ei võiks kogu teaduse jõuga relvastet N Liit kooskõlas kõigi oma sihtidega leiutada ja luua rassi, mis on kohandet mehaanilisiks ülesandeiks ja millel pole muud mõtet peale kommunistlikule riigile allumise? Inimese praegune olemus on tugev ja vastupidav. See pillutab oma ande sädemeid ka kõige üllatavama paiga pimedamasse nurka. Aga robotid, jah, võiksid kommunismi jubedate teooriatega sobida. Kommunistide filosoofias pole midagi, mis nende loomist takistaks.《

Ta järgis juba toona oleva TV ja traadita telefoni muutumist argilävimise vahendeiks ning kordas ka oma viie aasta tagust ennustust tuumaenergia kohta, millel puudus veel… 

》vaid sütik selle jõu vallandamiseks. 《 

KOLMAS NÄGEMUS kaks kümnendit ette — A-pomm… 

》millesse on kogutud tuhandete tonnide püssirohu võimsus, et hävitada terve linn hetkega. 《 Sellist relva ennustas Churchill AD 1925. Tõeluseks sai see augustis 1945 Hiroshima ja Nagasaki pommitamisega USA poolt.

NELJAS NÄGEMUS pool kümnendit ette — natsirevanš…

》Vaid tarkade ja kogenud poliitikute abil õnnestub vältida konflikti. Tema-majesteedi-valitsus eksib arvates, et Saksamaa ei taotle enamat kui võrdsust teiste riikidega. Need tugevate, patriotismist joobnud pilguga teutooni noorukite jõugud, kes Saksamaa tänavail ja teil praegu marsivad, ei nõua Saksamaad, mis oleks teistega võrdne. Nad nõuavad relvi, aga relvad käes, nõuavad tagasi kaotatud alu ja endisi koloniaalvaldusi. 《 Alamkojas 23. XI 1932 tehtud hoiatus relvastuva Saksamaa eest, mis põhines Churchilli tähelepanu- ja eritlusvõimel, ent aasta hiljem täienes tema isikliku luurevõrguga, mille agentuur ulatus ÜK salaluurest, oma sõjaväe ohvitseridest ja välisministeeriumi ametnikest rahvussotsialismi vastasleeri Saksamaal. 

VIIES NÄGEMUS. Lõpuks nõudis ta Fultoni kuulsas kõnes ÜRO relvastamist otsekohe rahvusvaheliste üksustega, k.a võimsa õhuväega, mis samal kümnendil, niisiis üsna ruttu ka teostus,² — tõsi küll osaliselt ehk lähemas väljavaates veel ilma õhuväe-üksuseta, kuna 75 lennukiga ÜRO Humanitaarabi Lennuteenistus (UNHAS) kutsuti ellu alles poole sajandi pärast AD 2003.

Vanakuradi vanaemaga

Nad olid sama aastakäigu riigimehed

Winston Churchill (1874–1965) suri 90-aastaselt, samas kui Konstantin Päts elas 81 aastaseks (1874–1956) ning tänu panusele Eesti Vabadussõjas olid mõlemad vabadusristi sama klassi (VR I/1) kavalerid. 

VA KONSTANTIN Päts, kes juhtis EW-d seitsmel korral üle üheteist aasta ja on ajaloo valgusse jäänud praktilise meelega juhina, kes ikka ja jälle kerkis esile suurima häda tunnil. Tema jesuiitlik valmisolek tantsida kas või "vanakuradi vanaemaga", kui seda nõuavad Eesti huvid, on Pätsi enda väljendusel üldtuntud. Riigivanemana parlamendis valitsusliidust rääkides tsiteeris ta kord Bismarcki öeldes:

》… kui poliitika nõuab, siis võtan mina ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja löön temaga tantsu.

Jaan Lattik: Laske end siis vanakuradi vanaemaga laulatada! 

Konstantin Päts: Teid paneme laulatama, hr Lattik.

Jaan Lattik: Ei mina küll laulatama ei tule.《 IV Riigikogu 20. II 1931 stenogramm.

SIR WINSTON Leonard Spencer—Churchill, kes sööritiitli sai valitsusjuhina 24. IV 1953, so alles oma teisel ja ühtlasi viimasel ametiajal, töötas tema-majesteedi-valitsus-kabinetis kokku kakskümmend üks aastat ja seejuures kaks korda ka peaministrina. Ja eks maitsnud Winstongi vangipõlve,¹ ent seda enne poliitkarjääri, veel ajakirjanikuna Buuri sõjas. Temagi oli antikommunist ja ÜK kogu võimuladvikus aastail 1918-20 Venemaa sündmustikku sekkumise peamine pooldaja. Ja kuigi kaal kummalgi erines, vaagisid mõlemad välispoliitikat võimutasakaalu-doktriini abil… Kuni 1940-ndini. Suurim erinevus oli inglase suursugune seisus, riigimehe-töö mängukõrgus ja mõistagi üleilmne mõju. Sest Churchill luges oma elu-ülesandeks Vaba maailma päästmist ja hoolitsust brittide ilmariigi ning seda võimalikult kauem säästva anglo-ameerika vendluse eest. 

PÜHAPÄEVAL, 22. VI 1941, olles Chequeris — Briti peaministrite puhkeresidentsis — sai Churchill sõnumi, mis muutis sootuks sõja kogu käsituse. Saksamaa sissetung Venemaale oli alanud. Oma 19-minutises raadiokõnes (audio) ütles Churchill tolsamal õhtul: 

》Keegi ei ole olnud nii järjekindel kommunismivastane kui mina viimatise 25 aasta kestel. Ma ei võta tagasi ainsatki sõna, mida selle kohta olen lausunud. Kuid kõik kahvatub vaatepildi ees, mis on avanemas nüüd. (…) Iga mees ja iga riik, kes võitleb natsismi vastu, leiab meie toetuse. Iga mees või riik, kes marsib Hitleri kõrval, on meie vaenlane.《

See tõotus tähendas AD 1941 Suur-Britanniale kohest vastu(a)stumist Hitleri välksõjaga Euroopas liitunud kümnekonnale maale, sest…

• Saksamaaga kõrvuti ründas N Liitu 22. juunil ka Rumeenia 

• Soome ühines sõjaga 26. juunil 

• Ungari 27. juunil 

• Albaania, Itaalia, Slovakkia kolmekesi korraga 30. juunil 

• Bulgaaria, Horvaatia, Soome, Taani ühinesid 25. novembril Kominterni-vastase paktiga… 

Suur-Britannia kuulutas 7. detsembril sõja Rumeeniale, Soomele ja Ungarile. 

》Kui Hitler ründab põrgut, siis vähim, mida ma teha saaksin, on heatahtlikult kuradi eest kosta alamkojas《 oli vastanud Winston 21. juuni õhtul oma erasekretäri küsimusele, et kas ei ole see tema, Churchilli kui põlise antikommunisti veendeiga vastuolus, kui ta N Venemaad Hitleri rünnaku puhul kavatseb abistada. 

Järgmisel päeva, 22. juuni õhtul just seda ta oma raadiokõnes lubaski. Kuid Churchill läks oma suhtluses põrguvürstiga Bismarckist kaugemale — tema sõlmis liidulepingu. Ta külastas Moskvat ÜK esimese peaministrina. Jossif Staliniga veetis ta oma järgnevast elust ligemale kolm nädalat, mis jaotusid viiele kohtumisele nii kahepoolseil läbirääkimisil kui ka laiemail konverentsidel. 

☭ ☭ ☭

SÕJASÕPRADE KOHTUMISED: 

• Moskva konverents 12.–17. VIII 1942 – Churchilli esimene kahepoolne kohtumine Staliniga keskendus teise rinde küsimusele. 

• Teherani konverents 28. XI – 1. XII 1943 – esimene "Suure kolmiku" kohtumine Franklin D Roosevelti osalusel. 

• Moskva konverents 9.–18. X 1944 – teine kahepoolne kohtumine, tuntud kui "protsendileping". 

• Jalta konverents 4.–11. II 1945) – teine kolmikkohtumine Roosevelti osalusel. 

• Potsdami konverents 17.–25. VII 1945. 

Konverents koodnime Bracelet all, mille aegu augusti keskel 1942 Churchill külastas ka Stalini suvilat ja kinkis talle kabinetiraadio.

Teisel Moskva konverentsil, mille koodnimeks oli Tolstoi, räägiti sõjajärgseist mõjualadest Ida-Euroopas ja Balkanil. Üritati nn protsendileppimust, kus Winston kirjutas paberile mõjuväljade jaotuse (nt N Liidule 90% Rumeenias; Suurbritanniale 90% Kreekas; Bulgaarias N Liidule 75%, Jugoslaavias ja Ungaris 50:50) ja Jossif lisas lehele sinise pliiatsiga heakskiidu märgi. 

Nende suhe oli pragmaatiline, kuid pingeline – Churchill ei usaldanud Stalinit, nagu näitab ka operatsiooni «Mõeldamatu» välmimine (millest võib lugeda allpool), ometi tekkis neil IIMS-aegsete kohtumiste käigus teatav ettevaatlik, aga siiski vastastikune austus. Nad pidasid ja nimetasidki teineteist võitluskaaslasiks. 

☭ ☭ ☭

PÕRGULIK FLIRT ei viinud Marlborough' hertsogide järeltulijat Winstonit õnneks hullarisse, nagu juhtus Konstantin Pätsiga juba Kurjuse impeeriumi looja lõugade vahel. Viimase üksnes otsene vangistuski (türmis/ vanglas/ vangilaagris, v.a asumine ja karistusmeditsiini rakendamine) tema vangistuste kõiki teadaolevaid faase — nii tsaari-, saksa kui ka sovetiaegu arvestades — kestis kokku kuni kuus aastat.²

Eestit tabanud sovetiokupatsiooni ühe järelmina määras punavõim president Pätsile pikalt kestva psühhiaatrilise sundravi. See tähendab, et Stalini senine vang viidi 24. III 1943 türmist üle sunniviisilisele ravile psühhoneuroloogia/ psühhiaatria-haiglais. Alul piirduti Kaasanis asuvate sundravi võimaldavate asutustega, seejärel viidi ta Čistopoli linna ikka samal Tatarimaal. 

Psühhiaatria poliitilist kuritarvitamist põhjendati sageli tõsiasjaga, et patsient Konstantin keeldus loobumast EW presidendi tiitlist. Nii nägi ta mitmesuguste sovetlike raviasutuste palatite lagesid oma viimsepäevani… Siiski ühe lühikese — Stalini surma järgse "rahvuslikuma" vaheajaga AD 1954 ka Eesti südames paiknevas Jämejala Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas (praeguses Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus) Ent kohaliku rahva tähelepanu ja eestlaste "palverännakute" sagenemise hirmus saatsid kohaliku nukurežiimi esindajad ta kiiresti tagasi N Liitu, kus Päts paigutati Kalinini (Tveri) oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse. Sääl kuuldustepärane "Eesti kuningas" 18. I 1956 ka suri. Kokku kestis Konstantin Pätsi "psühhiaatriline" kinnipidamine seega 12 aastat ja 10 kuud (24. III 1943 – 18. I 1956) 

☭ ☭ ☭

Paanika ja sarkasm

Kuidas briti ekspeaminister ameerika presidenti ehmatas

VANAD SÕBRAD. Winston S Churcill kirjutas oma ammusele Kanada sõbrale kolonel Frank W Clarke'ile 22. XI 1945:

President on palunud mul külastada Westminsteri Ülikooli [sic!] Missouris, mis on tema koduosariik, ja pidada kõne. Ta pakub ka enda kohaletulekut tutvustamaks mind. See esinemine saab olema ilmselt avalik ja märkimisväärselt tähtis… 

Samas kirjas Churchill palus ja kolonel Clarke võimaldaski talle elamist oma Florida maamajas Miami‐Beachi Põhjalahe teel.

Churchill saabus sinna kohe pärast oma Itaalia-puhkust poolteise kuu pärast. Floridas tegeles ta peamiselt maalimisega, mõneks korraks põigates ka naabrusse • Watsoni saarel kümnendi eest avat Papagoidžungli külastamiseks • ja Kuuba saarele sigarivaru täiendamiseks • samuti Miami ülikooli audoktoriks promoveerimise kõne pidama. 

Pärast sõja-aastaid ja kolme masendavat kuud 1945. aasta juuli üldvalimiste kaotuse järel oli Winston Churchill saanud kutse Westminsteri kolledži presidendilt Franc McCluerilt. Churchilli meeleolu kergitas viivitamata jah-vastust andma president Trumani kuulus kaassõna: 

See on imeline kool minu koduosariigis. Loodan, et saad sellega hakkama. Kui Sa tuled, tutvustan Sind.

CHURCHILLI USA-PUHKUS AD 1946… kestis 9 nädalat, USA pinnal viibimisega 14. jaanuarist 13. märtsini. Kuus nädalat mööduski aga peamiselt Lõuna-Floridas. Ja mis olekski Miamist parem enda turgutamiseks, energiaga laadimiseks ja selleks, et valmistada ette oma olulisim sõjajärgne kõne, millele ta pealkirjaks pani «Rahulõim», aga mida ingliskeelses ja mujalgi maailmas tuntakse üldiselt "raudse eesriide kõnena"! 

Miami päikeselised päevad mõjusid Churchillile tõepoolest hästi. Ta sõitis pealinna Washingtoni, et kohtuda president Trumaniga. Kaks suurt juhti koos saatjaskonnaga, k.a võõrustaja kolonel Clarke, sõitsid edasi rongiga Missourisse, kus Churchilli 5. III 1946 peetud kõne tõstis Fultoni maailmakaardile…

≫  ISEKIRI :  R a h u l õ i m  ≪

C h u r c h i l l i   F u l t o n i - k õ n e   e e s t i n d u s

HOIATUSNOOT MOSKVALE… President Truman vältis ÜK ekspeaministri kõne avalikku toetamist nädalaid. Ta eelistas ära oodata kodumaise reaktsiooni. Võiks öelda, et presidenti tabas paanika, sest ka ase-välisministril Dean Achesonil keelas ta osalemast Churchilli vastuvõtul nädal pärast Fultoni kõnepidamist, et mitte muljet jätta justkui kiidaks Valge Maja takka ÜK ekspeaministri Fultonis väljendet seisukohtadele… 

«CHURCHILLI TUUR» Cyrus Cotton Hungerfordi pilapilt, mis kaunistas kõnepidamiskohast üle tuhande kilomeetri eemal Pittsburgis ilmuva Post-Gazette'i juhtkirja juba järgmise päeva, 6. III 1946 hommikul.

Eraviisil kirjutas Truman Stalinile omakäelise läkituse kutsega samuti kõnereisiga USA-d külastada, lubades ühtlasi sarnast kohtlemist, nagu see Trumani poolt oli osaks saanud Churchillile… Mitte kellelgi ei olnud küll usku, et selline reis võiks saada ka teoks. 

Sõjaõhutamine taandati pahempoolsete poolt varsti külma sõja algataja müüdiks, mida levitatakse allikatumeda ajaloolaskonna poolt tänapäevalgi (nt Eesti Entsüklopeediakirjastuse «Eesti ja Maailm: XX sajandi kroonika» II osas — aluskäsikiri Mati Graf, toimetajad-koostajad Kristin Aasma ja Allan Kasesalu, retsensent-toimetajad Jüri Ant, Kaido Jaanson, Aivar Jarne, Allan Liim, Olev Liivik, Vello Tõnso, Haljand Udam jt — vt ISBN 9985-70-108-9 —Tln, 2004, lk 234!) 

Enne 1950-ndit ei ole Winston S Churchill avalikes sõnavõttudes sõnakestki külmast sõjast rääkinud ega kuulutanud ta Fultoni kõnetoolist ammugi külma sõda välja.

KÜLMA SÕJA VALE. Jah, väga valelik on väita vastupidist. Churchill pälvis tasapisi USA-s, kus suhtumine ka N Liitu karmistus, oma kõne eest laialdase, nii pahema kui parema tiiva heakskiidu. Ameerika ajakirjandus ei kujutanud Stalinit lõpuks enam tolle sama headust kehastva Joe-onuna, nagu tihtilugu hiljutise sõja ajal juhtus. 

Aga alles aprillis 1946, seejärel kui enamik USA ajalehti juba oli ilmutanud poolehoidu Churchillile, söandas seostada Fultoni-kõnega end avalikult ka USA president… 

Läks veel rohkem kui pool aastat, kuni kujundati välja Trumani doktriin ja see lähtus juba Fultoni-kõnes väljendunud vajadusest võtta üle hool Suurbritannia koloniaalpärandina Euroopas kommunismiohtu sattunud Türgi ja Kreeka käekäigu eest jms. 

Suurbritannia roll suurvõimuna oli jõudnud lõpule…

Truman sõnastas selle kui esimese presidentliku doktriini USA Kongressi ees peetavas kõnes aasta hiljem — 12. Ⅲ 1947.

KUUS AASTAT HILJEM. President Truman ja peaminister Churchill 7. I 1952 Valge Maja ovaalkabinetis.

Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Rahulõim I

Ekspeaminister Winston Churchill 5. III 1946 Fultonis Westminster College'i kõnepuldis Harry Trumani, USA 33. presidendi ees

》President McCluer,¹ mu daamid ja härrad! Ameerika Ühendriigid seisavad praegu maailmavõimu tipus. See on Ameerika demokraatia ülev hetk. Sest võimujärjega kaasneb ka aukartustäratav vastutus tuleviku ees. Kui heita pilk ümbrusele – enda ümber vaadates on peale kohuse- ka ärevustunnet, et saavutatu tasemelt mitte allapoole langeda. Just nüüd on mõlema me riigi ees see selge ja särav võimalus, mille tõrjumise, eiramise või raiskulaskmise järelmiks oleks pikalt kestvad süüdistused. Läheb tarvis terve mõistuse järje- ja sihikindlust ning suurte otsustuste geniaalset lihtsust, mis valitseksid ja juhiksid inglise keelt kõnelevate rahvaste käitumist niisama hästi rahu ajal, nagu see juhtus sõjas. Ja me peame — ning usun, et suudamegi tõestada, et seisame võrdselt selle tõsise nõude kõrgusel.

President McCluer, kui Ameerika sõjaväelaste ees on tõsine olukord, kirjutavad nad oma direktiivi algusse sõnad "strateegiline üldkontseptsioon". Selles on tarmu, kuna see viib mõtteselgusele. Millise strateegilise üldkontseptsiooni siis täna välmima peaksime. Sel poleks muud sihti kui kõigi meeste ja naiste kodude ja perede turvalisus ja heaolu, kõigi maade vabadus ja edu. Ja siin räägin ma üliarvukaist elamuist või kortermajust, kus leivateenija keset õnnetust ja raskusi üritab säästa oma naist ja lapsi puudusest ning kasvatada perekonda kas Issanda hirmus või eetiliste arusaamade järgi, mil samuti on mõjus osa.

Nende lugematute kodude turvalisuse tagamiseks tuleb neid kaitsta kahe luidra röövli — sõja ning türannia — eest. Me kõik teame, mis kohutavasse segadusse paiskab tavalise pere sõjaneedus, kui see sööstab turja pere leivateenijale ja neile, kelle heaks ta töötab ja toimib. 

Kohutav vare kogu oma kadunud hiilgusega Euroopas, nagu suures osas Aasiaski piidlevad meid oma altkulmupilgul. 

(●●●)

MÄRKUS

(1) Francis L McCluer (1896-1979) oli Winston S Churchilli Fultonisse kutsuja — Westminsteri kolledži tollane president.

Eesti ja Churchill

Winston Churchill suri viimse riigiteglasist vabadusristi (VR l/l) kavalerina 

Rist annetati talle Eesti Vabadussõjas osutet teenete eest eeskätt laevastiküksuse meile appisaatmisel. Eesti Vabadussõja ajal oli tema Suur-Britannia sõjaministriks. Küllap on hästi teada, kui suurt abi Ühendkuningriigi sõjalaevastik Eestile Vabadussõjas andis. Peale Winston Churchilli annetati Eesti vabadusristid veel 128-le Ühendkuningriigi alamale, samuti kuningas George V-le. 

Vabaduse Rist asutati Eesti Iseseisvuse väljakuulutamise esimesel aastapäeval — 24. II 1919, seega täna 107 aasta eest. 

VAPRAD BRITID. Juunist augustini 1919 toimusid Soome lahes strateegiliselt olulised lahingud eelkõige Briti laevastiku panusel. Sel oli otsustav roll Soome lahes tegutseva punalaevastiku pidurdamisel. Briti laevastik aitas Kroonlinnas baseeruvat punalaevastikku sulustada ja tõkestada selle edasipääsu Läänemerre. Nii tagati ka Eesti merekaitset ja põhjaranniku kindlustust. Punalaevastikult hõivatud laevu anti üle Eesti mereväele. 

Punalaevastiku lipulaevad, nagu allveelaevade baaslaev Pamjat' Azova ja soomuslaev Andrej Pervozvannyj, lasti põhja, miska VF-i laevastik siin oma jõulisuse kaotas ning mis omakorda soodustas Vabadussõja võidukäiku. 

Britid kaotasid neis merelahinguis üle 480 mehe surmaohvrina ja vangi langes vähemalt 250 — vt Eesti mereväe 23 langenu + 3 teadmata kadunuga võrdlemisi väheseid kaotusi Vabadussõjas!¹

Briti laevastikku juhtis admiral Sir Edwyn Alexander Sinclair, kes samuti kui Temakõrgeausus Georg V ja Churchillgi pälvis Eesti sõjaliste teenete kõrgeima autasu. Eesti Vabaduse Risti kavaleridest brittide mälestustahvel asub Pühavaimu kirikus Tallinnas. 

LAIDONER JA CHURCHILL. Eesti Vabadussõja aegne ülemjuhataja Johan Laidoner, kes oli sagedasti Eesti saadikuks Rahvasteliidu konverentsidel ja kes täitis vahel ka erakordseid diplomaatilisi ülesandeid, oli isiklikult tuttav Churchilliga. Ajakirjanik Voldemar Kurese (alias Fakt) päeviku järgi² jutustas tollase rahandusministri Churchilliga kohtumise järel kindral Laidoner talle järgmist: 

Aastal 1929, kui Laidoner käis Londonis meie sõjavõlgnevust korraldamas, kõneles ta sellest üht—teist huvitavat (…)

 》Käisin selles asjas ka Churchilli jutul, kes kohe hakkas (Ühendkuningriigi toonast peaministrit) Lloyd George’i manama ja ütles, et kui toda poleks olnud, siis oleksid üldse asjad — ka teie omad — palju paremad olnud. Ka oleks siis asja saanud sõjakäigust enamlaste vastu. Kui enamlased oleks kukutatud, lagunenuks ka Venemaa, ja demokraatlik Venemaa ei oleks kunagi saanud nii tugevaks kui enamlik praegu. Sama arvamust jagan ka mina, 《 lisas Laidoner.

Churchilli 25. VII 1950 avaldus:

》Mulle on Balti riikide pagulasilt saabunud nii palju kirju, et võimatu on kõigile isiklikult vastata. Läti, Leedu ja Eesti anastamise kümnes aastapäev N Liidu poolt on traagiline sõlmpunkt kõigi nende kolme maa rahvaile. Ma olen sügava liigutusega lugenud seal üha laieneva kommunistliku vaenamise ja massiküüditamiste kohta, mis on kommunistidele omane poliitika. Läti, Leedu ja Eesti on Ühendkuningriigis endiselt esindatud oma saadikute kaudu. Seda põhjusel, et Briti valitsus on keeldunud sovetiokupatsiooni juriidiliselt tunnustamast. Mäletavasti ei kõhelnud Suur-Britannia tunnustamast Baltimaid iseseisvate riikidena aastail 1918 ja 1919. Sõdade vahepeal on Balti riigid tõendanud oma tõsist usku demokraatiasse, nagu seda jagatakse siingi maal. Ma ootan päeva, mil need veetlevad riigid Läänemere ääres on võõrast anastusest taas vabad ja võivad asuda oma kohale iseseisvate demokraatlike ristiusu-tsivilisatsiooni maade seas. 

Winston S Churchill《 United Pressi teatel oli Churchill saanud läkitusi eesti ja balti rahvaste esindajailt üle tuhande, kuna eesti eksiilmeedia kinnitusel kirjutati sellest Balti riikide okupatsiooni 10. aastapäeva eel paljudele Lääne võimureile ka peale Churchilli. Eesti lehtedest avaldasid tema vastuse esimese ja teisena 2. augustil vastavalt Saksamaal ja Kanadas ilmuvad Eesti Post ja Meie Elu (tõmmisel) 

MÄRKUSED

(1) Vabadussõjas olid viimatisil andmeil Eesti + liitlaste militaarsed kaotused isiskkosseisu surmaohvreina 3400 (±1000) ehk ~10× väiksemad kui vastaspoolel.

(2) Voldemar Kurese 14. I 1929 päevikukanne. Siin tsit Fakt, Churchill ja Laidoner. VES 21. II 1957; vrd Fakt, Kui enamlus oleks kukutatud 1919. STE 30. VII 1954.

Rahulõim V

Winston Leonard Spencer-Churchill 5. Ⅲ 1946 Fultonis

…

Olgu meie sõnad kooskõlas me tegudega ja käitugem oma kuulutuste kohaselt. Kuigi olen juba välja toonud kaks suurt lihtsa inimese kodu ähvardavat ohtu, milleks on sõda ja türannia, ei ole ma veel rääkinud vaesusest ega puudusest, mis on paljudest muredest valdavamad. Aga sõja- ning türanniaohu eemaldanud, ei ole enam kahtlustki teaduse ja koostöö võimes pakkuda sõja vaheda kooli läbinud maailmale lähiaastail, kindlasti ka järgmisi aastakümneil niisugust ainelise heaolu laienemist, mis ületab senise inimkogemuse. 

Käesoleval kurval ja hiigematval hetkel oleme vajunud nälga ja hädaorgu oma tohutu tapluse tagajärjel; ent see läheb mööda ja möödub ruttu, ning vaevalt leidub põhjust peale inimliku rumaluse või alatu roima, mis segaks külluse ajastu avamist ja nautimist kõigile rahvastele. Olen tihti kasutanud õpetlikke sõnu, mida 50 aasta eest kuulsin suure iiri-ameerika kõnemehe, oma sõbra härra Bourke Cockrani suust: "Kõigile piisab! Maa on helde ema, kes hoolitseb, et kõigil ta lastel on kõhud täis, kui nad vaid tema mulda harivad õigluses ja rahus." Ja selles, tundub mulle, oleme täielikult ühte meelt. 

Sel viisil meie strateegilise üldkontseptsiooni elluviimise rada järgides jõuangi oma siiasõidu põhjuseks olnud sõnumi tuumani. Ei sõja tõhus ennetus ega maailma-organsatsiooni tõus õnnestu ilma selleta, mida olen nimetanud inglise keelt kõnelevate rahvaste vennalikuks ühenduseks. See tähendab Briti Rahvasteühenduse ja impeeriumi erisuhet Ameerika Ühendriikidega. 

(●●●)

Fultoni kõne üksikasjad

Puhkusreisil USA-s viibiv Winston Churchill (71) saabus Fultonisse koos president Trumaniga (61) rongil Washington-DC-st. Tavaliselt kaheksatuhandese linna elanikkond oli korraga paisunud 50 tuhandele. Kõne ootava kõrgkooli aula/võimlas oli valmis kaks ja pool tuhat kohta, millele juba päev ette kogunes 30 tuhat istekohti taotlevat palvet. 

Lühike videokokkuvõte Churchillist Fultonis

AJALOOLINE KÕNE kestab kolmveerand tundi, k.a selle pidamist paarkümmend korda aplauside ja naerupahvakuiga katkestavad pausid. Churchill näib tuginevat käsikirjale, mis hõlmab poolsadat pisimõõdus paberlehte. 

Kõne tuumaka osa ~5500 sõna tervikteksti ~5800-st (~30 tuhat tähemärki) vahendab Isekiri eestindusena.

Kõne temaatikas keskendub Churchill kahele suurele — tavainimest ja tema kodu ähvardavale ohule. Need on sõda ja türannia. Churchill pakub lahendust: tugevdatud ÜRO, inglise keelt kõnelevate rahvaste (Briti impeeriumi + USA) erisuhet (inglise special relationship) ja valvsust sovetiohu vastu, kuid mitte agressiooni.

Ta kasutab metafoore nagu "raudne eesriie", "viies kolonn", "templi ehitamine" (ÜRO), "rahulõim" (sinews of peace) ja rõhutab anglo-ameerikalist ühtsust üleilmse rahu tugisambana.

Temaatilised alalõigud kõne ülesehitust järgides:

(1) Sissejuhatus ja auavaldused (esimene 6')

Tänu Westminsteri College'ile, president Trumanile ja auditooriumile. Churchill rõhutab kõnelemist poliitikas jms küllastumiseni kogenud, ent siiski eraisikuna.

(2) USA maailma tipus ja üldine strateegiline kontseptsioon (järgmine 7') 

Võimu haripunktiks USA-le on kohustus üleilmse tuleviku ees. Kõne põhieesmärk: kaitsta kõiki kodusid kahe "üüratu röövli" — sõja ning türannia eest.

(3) Sõja vältimine: ÜRO ja praktilised meetmed (10') 

Ühinenud rahvaste uue koondise tugevdamine rahvusvahelise relvajõuga (lennubaasid) Aatompommi saladuse hoidmine (mis oletatavasti oli siis veel) USA + UK + Kanada kätes. "Templi ehitamine" kalju, mitte liiva peale.

(4ª) Türannia ja vabaduse põhimõtted (6')

Demokraatia puudumine paljudes riikides, politseiriigid. Ja sellele vastanduv i inglise keelt kõnelevate rahvaste pärand: Magna Charta, Declaration of Independence jm. Valimisõigus, sõnavabadus, sõltumatud kohtud.

(4ᵇ) Nüüdne vaesus ja tulevikulootus (lühida üleminekuna) 

Kui sõda ja türannia kaovad, toovad teadus ja koostöö külluse ajastu. 

(5) Keskne sõnum: angloetniliste riigirahvaste vennalik liit (9’) 

Taotleb UK + USA erisuhteid. Ühiseid sõjaväebaase, ohvitseride ja kadettide vahetust, ühist kaitsestandardit… See ongi rahu alus ja aitab ka ÜRO-d.

(6) Raudeesriie ja punane oht Euroopas (kuulsaim lõik, 6')

Üleskutse vastastikusele mõistmisele Venemaaga, ehkki tugevama positsioonilt. Churchill peab enda sõnul lugu tublist vene rahvast ja "sõjakaaslasest Stalinist", mõistes N Liidu piiride kindlustamise vajadust, kuid sovetliku kontrolli alla — raudkardina taha suletud on niigi juba Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia. 

》"Stettinist Läänemerel Triestini Adriaatikas," sõnab sõjaaegse Inglismaa juht, "on langenud raudne eesriie üle mandri…"/ From Stettin in the Baltic to Trieste in the Adriatic, an iron curtain has descended…/《 

Moskvale allutet pealinnade loetelule ainsa vastupidise näitena lisab ta Kreekas lääneliitlaste järelevalve tõttu võimalikud vabad valimised. Selle lõigu märksõnad — viies kolonn, komparteid ja totalitarism — seavad tulipunkti Moskva maailmavallutuse põhimustri. 

》Kommunistlikud parteid, mis on väga väikesed kõigil neil mail, on tõusnud esikohale ja võimu juurde, mis ületab kaugelt nende arvukust, ja nad taotlevad kõikjal totaalset kontrolli. Mis järeldusile need faktid ka ei viiks — ja faktid nad on — pole kindlasti see vaba Euroopa, mille ülesehitamise eest me võitlesime. Ka mitte see Euroopa, mis sisaldaks kestva rahu algeid,《 

ütleb Churchill.

(7) Lõpp ja üleskutse ühtsusele (4')

Vajadus tugevuse järele vältimaks sõda. Liites UK ja USA jõu, on tulevik selge… 

》mitte ainult meie ajaks, vaid sajandiks.《

KOKKUVÕTLIKULT on Fultoni-kõne oma loogika, korduvate metafooride ja tunnete tipuga raudeesriide-kujundi juures retoorika meistriteos, mis korrastas külma sõja verbaalset arsenali ja julgustas edendama anglo-ameerika liitu. 

Kuulsaim pilapilt. Leslie Illingworthi, 43, karikatuur «Pilk raudeesriide alla» ajalehe Daily Mail 6. III 1946 numbris.

Kuigi alul kiputi tema hoiatusi naeruvääristtama samamoodi kui 1930-ndil, mil ta revanšistliku natsiohu eest hoiatas, kinnitasid Churchilli käsituse tõetruudust ja pühkisid umbusu viimsegi varju ta hoiatuskõnele järgnevad sündmused. Kõige drastilisemalt realiseerus raudkardin Saksamaa idasektori piiridel, alates Berliini läänesektori blokaadist AD 1948 ning Berliini müüri püstitamisega AD 1961 lõpetades. 

LISAKS

Winston Churchill jmt külmast sõjast — Isekiri: Külma sõja portree

Antagonist Stalin

Churchilli 5. III 1946 kõne Fultonis tabas selge siluetiga varju vastasleeris. See oli Joe ehk Joss ehk Jossif Stalin, kes end pisut kogunud, seejärel ka valjult vastas…


MOSKVA VASTUS koostati umbes nädalaga ja avaldati Pravdas 14. III 1946 Stalini "intervjuuna" (jutumärkides, sest tegelikult olid need vastused "Pravda kirjasaatja" 3 küsimusele hoolikalt läbi mõeldud, sõnastuselt rafineeritud ja kõlasid Moskva raadios juba 13. märtsil) Selle vastuse mürgine, ent argumenteeritud ja ideoloogiliselt tihe tekst (koos sama aasta 9. veebruaril "valimiste" puhul peetud kõnega)¹ kuulub kahtluseta külma sõda kajastavate dokumentide lugemikku.

«Stalini intervjuu» oli ilmselt kaalutletud vormiga. Selle tekst jäi teema-püstitusele Churchilli sõnavõtus ka mahu poolest alla, moodustades sellest kolmandiku (1700 sõna 5500 vastu) Vene lehe esiküljest hõlmas reema täpselt 2 laia veergu ja nõudis kiiremalt lugejalt kümmekond minutit aega, kuna ex-PM-i briti-inglise kõnekunsti taies vältas kindlasti üle ½ tunni (BBC salvestisena 46')


MOSKVA JUTUPUNKTID. Jossif Ðugašvili, alias Stalini vastuväited ja -rünnakud lühidalt:

• Churchill kui sõjaõhutaja – Stalin nimetas teda sõja otseseks provotseerijaks, kes vehib mõõgaga ja üritab külvata lahkhelisid endiste liitlaste sekka.

• Võrdlus Hitleriga oli üks teravamaid lööke…

》Härra Churchill ja tema sõbrad sarnanevad silmatorkavalt Hitleri ja tolle sõpradega.《

See oli sovetliku agitpropi ja üleilmse rahuliikumise (Moskva peamise propagandaaktsiooni) seisukohalt vägev võte, kuna sovetisangarluse tipuks loeti just Hitleri-vastast (nn antifašistlikku) võitlust.

• Rassiaktsent – Stalin süüdistas Churchilli selles, et too propageerib angloameerika (inglise keelt kõnelevate rahvaste) ülemvõimu ja rassiteooria vastavat teisendust, kus väidetavalt nemad vaid on kutsutud maailma saatuse üle otsustama.

Stalini vastuse esmakajastus väliseesti ajakirjanduses — Saksamaal Geislingenis ilmuva Eesti Posti 7. leheküljel

• Ida-Euroopa kaitsmine – Stalin põhjendas sovetlikku mõjusfääri Poolast Bulgaariani legitiimsete turvahuvide ja -vajadusena: kuna N Liit kandis sõjas suurimaid kaotusi, on tal ka õigus luua idapoolne julgeolekuvöönd, laskmata sinna naasta fašistlikke režiime või eksiilvalitsusi, nagu seda olid Władysław Andersi ja Draža Mihailovići vastavalt Poolat ja Jugoslaaviat esindavad pagulasvõimurid.

• Lääne "silmakirjalikkus" – õigemini irvitav vastandus: Inglismaal valitseb leiboristlik ühe-partei-monopol — ja seda nimetatakse tõeliseks demokraatiaks, samas kui Ida-Euroopas oli (seni päriselt, aga varsti vaid mängulis-formaalselt) valitsemas mitmeparteilisus (loe: Moskva lõastet kommunistide ohjatavad parteiblokid) – ja seda nimetatakse totaalseks diktatuuriks.

ROPAGANDAALI TARRUS. Milles siis seisnes Stalini vastuse kaalukus. Tegu polnud pelka solvangu või propagandistliku hüüatusega, kuna Stalin või ta kõnede variautor(id) rakendas(id) terasest loogikat, tõid ridamisi ajaloolisi paralleele, asendasid kreeka—rooma klassikalise demokraatia (lääneliku) tähenduse ja tuginesid N Liidu kui ohvri peagu piibellikule narratiivile.

Retooriliselt betoneeris idaleer siin oma agitpropi kantsi ja tsementeeris geopoliitilist tandrit: Moskva ei suvatse Ida-Euroopast taanduda, ei aktsepteeeri Läänest dikteeritavaid reegleid ja loeb anglo-ameerika erisuhet enda jaoks eksistentsiaalseks ohuks. Teksti väärtus loodava sovetimpeeriumi ametliku seisukohana kestis pikemalt. "Stalini intervjuu" osutus Külma sõja tähiseks, mida osundati ning millele sai osutada aastakümneid edaspidigi.

Teised sovetlileeri päevakajalised vastused Fultoni-kõnele olid sama agressiivsed, ent väiksema kaaluga. Ka kiiremad neist olid nõudnud reageerimiseks aega terve töönädala.

Pravda 11. märtsi juhtkiri «Churchill täristab relvi»² ründas Fultoni-kõne äärmise teravusega siiski enne Stalini sõnavõttu:

》Churchill kustutab üheainsa kriipsuga kõik, mis ta sõja kestel üles ehitas.《

Ajakirjanik ja ajaloolane Jevgeni Tarle kuulutas 12. märtsi Izvestijas samuti oma leivaisa ennetades:

》Nõukogude Liit ei alistu verbaalsete rünnakute ja ähvarduste ees.《

Kõige teravama eritluse tipuks oli muidugi ajaoolise arengu seadus "teadusliku kommunismi" varamust.

Stalin: Härra Churchill meenutab taoti oma kõnedes "lihtsaid inimesi väikestest majadest" härrasmehelikult neile õlale patsutades ja nende sõpra teeseldes. Kuid need inimesed ei olegi nii lihtsad, nagu võib näida esimesel pigul. Neil on oma vaated, oma poliitika ja nad oskavad endi eest seista. Nemad — miljonid lihtad inimesed, on need, kes kukutasid Inglismaa valimistel läbi hr Churchilli ja tema partei, andes oma hääled töörakondlastele [e Leiboristlikule erakonnale]. Nemad — miljonid lihtsad inimesed on need, kes isoleerisid Euroopas reaktsionäärid, koostöö pooldajad fašismiga, ja eelistasid pahempoolseid demokraatlikke parteisid. Nemad — miljonid lihtsad inimesed on need, kes proovinud kommunistid läbi fašismile vastupanu võitluse tules, otsustasid, et kommunistid täielikult väärivad rahva usaldust. Nii on kasvnud kommunistide mõju Euroopas. Säärane on ajaoolise arengu seadus…

("Stalini intervjuu" 13. Ⅲ 1946 — Rahva Hääle eestindus)²

TÕTT KÕNELEVAD TROLLID. Kokkuvõtteks — käsitades Fultoni-kõne märkimisväärse hoiatusena Läänest — just niisugusena Stalin seda oma valju teavitusega kinnitaski sisulisi tõsiasju ekspeaministri tekstis punasega alla kriipsutades:

Churchillil on tuline õigus — raudne eesriie on langenud!

Ja N Liit ei soostu seda üles tõmbama ega kokku rullima.

See matš Churchill ⚔️ Stalin oli kahe gigandi dialoog ja üks dramaatilisemaid hetki Külma sõja lavalaudadel, millelt Churchill etenduse protagonisti usutavasse rolli tõsteti.

MÄRKUSED

(1) Sellal ⅢMS-iks valmistuv Stalin pidas 9. II 1946 NSVL-i Ülemnõukogu valimiste eelse kõne teatatamaks, et "kapitalism" on sõdade puhkemise pealäte ja kutsus üles mobiliseeruma, et „me kodumaa [oleks] kindlustatud igasugu juhuste eest” — Vt Seltsimees JV Stalini kõne Moskva linna Stalini valimisringkonna valijate valimiseelsel koosolekul 9. veebruaril 1946. a. Sirp ja Vasar 16. Ⅱ 1946. 

(2) Vt Čerčill’ brjacaet oružiem. Pravda 11. III 1946 juhtkiri sulandus peagi Stalini 13. märtsil üllitet teksti ehk n-ö intervjuuga Pravda kirjasaatjale — vt Pravda 14. II 1946; Сталин И.В, Cочинения, 16. kd. М, 1997, lk 25-30) Churchilli Fultoni-kõnele, eriti kui kirjutist vahendati Moskva raadios 14. Ⅲ 1946 juba 5 eri keeles. Pravda toimetajate raev ÜK endise peaministri kõne kallal ületas peagu kõigi tähtsate välismaa tegelaste mahategemist, jäädes alla üksnes Hitleri-vastasele kriitikale.

Raudselt verekarva rimp

Tegelikul raudkardinal on niisiis pistmist vaid teatriga 

Eestis hakati näitelavade raudse eesriide ehk tuletõkke-kardinaga varustamist nõudma aastail 1936-1939. Samal ajal hakati seda terminit kasutama ka poliitikas. Nii evitati see…

• AD 1914, kui Belgia kuninganna Elisabeth kirjeldas väljendiga "raudkardin" poliitilist jms eraldatust Saksamaa ja Belgia vahel ilmasõja algul.
• AD 1918, kui Vene filosoof Vassili Rozanov märkis "raudse eesriide" (železnyj zanaves) apokalüptilist tähendust vene riigipöörde kontekstis.
• AD 1920, kui seda samas, ent elulisemas seoses tõenäoliselt esmakordselt ka inglise teabeväljas mainis leiboristlik piiar Ethel Snowden oma reisikirjas Through Bolshevik Russia (ek: «Enamlikul Venemaal» — London, 1920, 188lk) ja sedagi korraks vaid (lk 32)
• AD 1937, kui Eesti diplomaat ja riigitegelane Ants Piip Saksamaa ja Itaalia vahelist hõõrumist vaadeldes märkis, et Suurbitannial ega Prantsusmaal…

》ei ole ju … selle vastu midagi, kui Saksamaa ja Doonau-ruumi vahele raudne eesriie lastakse…《 Vt Raudse eesriide sepistaja Ants Piip!

Ants Piip 7. Ⅷ 1937 Uudislehes →

≫ ISEKIRI : EESTI & RAUDRIMP ≪
Raudkardin teatris, sõjas, poliitikas

Kui esimene 'raudrimba' uudse sõnakastuse geopoliitilise tähendusega näide ei käi veel Venemaa kohta, siis teine ja kolmas seostavad selle maateaduslikult Moskva ja ajaloolise Moskooviaga. Tõsi, Rozanov rakendab raudset eesriiet tahtlikult (näite)kirjandusliku värdkujundina, samal ajal, kui Snowdenil võis see lipsata teksti ka alateadlikult. Neljandas näites pruugib autor (EW üks loojaid) 'raudset eesriiet' = 'raudset vaheseina' — kumbagi võrdväärse, sõdadevahelise Euroopa võimuolustiku kirjelduseks sobiva mõistena. Kõik alljärgnevad näited käsitavad raudkardinat aga teadvustatud ja iseloomuliku vene-soveti nähtusena. 

• AD 1923 seostas selle rootsi teabeväljas Puna-Venemaaga Per Emil Brusewitz reisiraamatus Bakom Rysslands järnridå: På motorcykel Petrograd—Tiflis (ek «Vene raudeesriide taga: Mootorrattaga Petrogradist Tbilissi»)

• AD 1944, kui seda mõistet der Eiserne Vorhang koluministina jm esinedes kasutas Paul Joseph Goebbels idarinde ja sovetliku eraldatuse kohta

Ka Winston Churchill tarvitas väljendit juba 1945. aastal telegrammides president Trumanile nii sovetlike okupatsioonitsoonide kui ka rinde kohta ning populariseeris termini 1946. aasta Fultoni kõnes – seega juba pärast IIMS-i, kuigi lääneriigid ei võtnud seda koheselt ei tõsiasja ega endastmõistetavana.

≫ I S E K I R I : ⓵ legend ﹠ ⓻ müüti külmast sõjast≪
S Õ J A S   P O L E   S Ü Ü D I   W I N S T O N

Poolteist aastat hiljem, 27. Ⅸ 1947 märkis Churchill oma Fultonis peetud raudeesriide-kõnele tagasi vaadates, et kui ta selle pidas, olid ameeriklased üllatunud — "tänaseks on olukord aga hoopis teine!" Tõsiasjaks, mis tingis USA valitsuse kiireid samme Moskva toetatava kommunismi pealetungi vastu, oli N Liidu agressioon ja intriigid oma naabermail, samuti katsed nõrgestada ÜRO-d vetoõiguse brutaalse kasutamisega. 

Raudse eesriide uueks tähenduseks algse tuletõkke asemel sai vabadustõke, mis läänelikus kujutluspildis kohe kuigi selget kuju ei võtnud, kui siis vaid ehk idapiiri okastraadina. Punavõimurid ikestasid termini aga oma kontrapropa ja agitka veelgi enam efemeersemate valede kütkesse. 

Andrei Ždanov: "Kuis kodanlikud poliitikud ja literaadid ka ei püüaks varjata oma rahvaste eest tõtt Nõukogude korra ja kultuuri saavutusist, kuis nad ka ei püüaks raudset eesriiet ette tõmmata tõele N Liidu kohta, et see ei saaks tungida välismaale, kuidas nad ka ei püüaks maha teha Nõukogude kultuuri tõelist kasvu ja hoogu — kõik nende katsed on nurjuma määratud." (Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta parteiaktiivi ja kirjanike koosolekuil. Postimees, 26. Ⅸ 1946)

IDATOTLITARISMI SÜMBOL. Punast ideoloogiat kandvad isikud reeglina on raudrimba osas kahetisel seisukohal, nad kas eitavad selle endaomast algupära või sootuks nimetavad seda müüdiks. Idee "läbimatust pärdest" (nii füüsilisest kui metafoorsest) läks käibele Ida—Lääne, vaba maailma ja totalitaarsete punarežiimide vahel käiva Külma sõja narratiivis, kus "raudne eesriie" sai totaalse eraldatuse sümboliks mitte niivõrd kaelamurdvais tõkkeis ja kaevikuis, kui kaevikuteta poliitilises, ideoloogilises ja majanduslikus sõjas.

Oma raudrimba-kõne ajaks vilunud, poole sajandi pikkuse retoorika- ja andnunud teatrisõbra kogemusega Churchill külvas mõiste õigesti valitud hetkel ja Fultoni auditoorium Missuoris Ühendriikide südames osutus pinnasena parasjagu viljakaks.

Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa Ⅱ maailmasõja (ⅡMS) järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, ⅡMS-i, ajaloolist kõne jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel. 

Churchilli Fultoni-kõne tekst — Isekiri: Rahulõim

Üks legend ﹠ seitse müüti külmast sõjast

Ameerika kipub külma sõtta. Jälle. See pole aga XX sajandi stiilis Külm sõda, vaid klassikaline… Ja võib jääda kestma kauemaks kui eelmine — isegi mitmeiks—setmeiks kümnendeiks. Pikk ja nukker perspektiiv, mida asjaosalistel on raske tunnistada.

* * *

Sõda, mis pelgab oma nime, on pigemini külm sõda ( KS ), kuna ideoloogia sõjavahendina ehk see, kas sõjakäik rohelist, punast või muud värvi terrori vastu suunata, on igal juhtumil oluline, ent ei muuda sõja meetodeid.

KUUM SÕDA JAHENEB. President Barack Obama kuulutas septembris 2014 välja rahvusvahelise kampaania ( ISIL/داعش /Doaash/Daesh ) terrori vastu ja tegi seda peagu sama sõnastusega kui eelkäija president George Bush-juunior, kõneldes sõjast terrorismiga ( al-Kaida/القاعدة ‎) Nobeli rahupreemia krediidiga Obama on vargsi sõnast sõda küll hoidunud ning alul rakendab ilmselt ka sada korda väiksemaid väekoondisi kui Bush ning lõpuks saab hakkama viimasest paarkümmend korda odavamini, ent ta peaks taipama, et seda enam vajab USA ideoloogilisi liitlasi. Eestile on väga oluline seejuures tähele panna, et ameeriklaste põhiliste välishuvide algus ning ots suubuvad ka 13 aastat hiljem islami(stide) kantseldamisse. Me elame maailmas, mille targast ( lad: sapienti ) elanikkonnast kümnendik on sallimatud moslemid ☛ Ben Shapiro video: The Myth of the Tiny Radical Muslim Minority ☪ kuna arvamusuuringute kohaselt elab maailmas praegu 680 miljonit radikaalset islamisti. Just moslemeid kõnetasid ka Obama 4 sihiseadet ÜRO peaassambleel ( sama 24. IX 2014 kõne video —» ) ja Venemaad mainis ta rahvusvahelise õiguse barbaarse rikkumise kontekstis — “kel jõud, sel õigus” — vaatamata millele KS-i Moskvaga USA president enam ei kavanda.


USA president: “Me ei pea enam külma sõda.” ( We’re no longer in a Cold War. )

Viis välispoliitilist prioriteeti, mille vastu või poolt Washington nüüdsest võitleb, milleks ressursse ohjata ja maailma mobiliseerida püüab, reastas Obama nii:

1. ISIL ( vägistajate+kõrilõikajate "surmavõrgustik" )
2. Vene agressioon ( Ukrainas )
3. Ebola ( surmav viirus )
4. Süüria ( keemiarelvad — jm ??? )
5. Moslemite lootus sallivale tulevikule