》President McCluer,¹ mu daamid ja härrad! Ameerika Ühendriigid seisavad praegu maailmavõimu tipus. See on Ameerika demokraatia ülev hetk. Sest võimujärjega kaasneb ka aukartustäratav vastutus tuleviku ees. Kui heita pilk ümbrusele – enda ümber vaadates on peale kohuse- ka ärevustunnet, et saavutatu tasemelt mitte allapoole langeda. Just nüüd on mõlema me riigi ees see selge ja särav võimalus, mille tõrjumise, eiramise või raiskulaskmise järelmiks oleks pikalt kestvad süüdistused. Läheb tarvis terve mõistuse järje- ja sihikindlust ning suurte otsustuste geniaalset lihtsust, mis valitseksid ja juhiksid inglise keelt kõnelevate rahvaste käitumist niisama hästi rahu ajal, nagu see juhtus sõjas. Ja me peame — ning usun, et suudamegi tõestada, et seisame võrdselt selle tõsise nõude kõrgusel.
President McCluer, kui Ameerika sõjaväelaste ees on tõsine olukord, kirjutavad nad oma direktiivi algusse sõnad "strateegiline üldkontseptsioon". Selles on tarmu, kuna see viib mõtteselgusele. Millise strateegilise üldkontseptsiooni siis täna välmima peaksime. Sel poleks muud sihti kui kõigi meeste ja naiste kodude ja perede turvalisus ja heaolu, kõigi maade vabadus ja edu. Ja siin räägin ma üliarvukaist elamuist või kortermajust, kus leivateenija keset õnnetust ja raskusi üritab säästa oma naist ja lapsi puudusest ning kasvatada perekonda kas Issanda hirmus või eetiliste arusaamade järgi, mil samuti on mõjus osa.
Kohutav vare kogu oma kadunud hiilgusega Euroopas, nagu suures osas Aasiaski piidlevad meid oma altkulmupilgul.
(●●●)
MÄRKUS
(1) Francis L McCluer (1896-1979) oli Winston S Churchilli Fultonisse kutsuja — Westminsteri kolledži tollane president.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar