Üks viimast hinnangut jagav seisukoht me idanaabrite poolelt:
“Venemaa vallandatud uue külma sõja uudne relv on keemiline — süsivesinikud. Mida küll teha riigiga, kes teisi Euroopasse ja NATO-sse püüdlemise eest karistab ning paariariike diktatuuri kehtestamise eest premeerib? Isikliku torujuhtmega Ukrainast ja Baltikumist mööda tüürida soovijail oleks aeg meelemärkusele tulla. Ka Saksamaal, kes on samasse kotti pugenud, kus võib hapniku sulgeda nagu tolles londimängus, kus piinamiseks gaasimaski kasutatakse. Vastus on boikott — boikott nii vene süsivesikutele kui nende mausrite ja čekistipaberitega peremeestele. Ei grammigi nende gaasi ega naftat! Ennemini rippugu čekisti hambad varnas, mingu rooste gaasitoru ning saagu otsa kõik, kes on orjaks sündinud ja tahaks, et nende naabridki orjaks muutuks. Ainult boikott sunnib čekiste armastama demokraatiat.”Nii osutas uuele külmale sõjale koos lahendusvõimalusega vene publitsist ja vabadusvõitleja Valeria Novodvorskaja ajakirjas Grani.ru veel detsembris 2005, ennetades niisiis kahe aastaga praegu laineid löövaid angloameerika käsitlusi.
Kui külma sõja kõledust võiks keegi tõesti ka mitte märgata, siis vaidlus sellest kahe tähelepanuväärse ja omavahel võistleva käsitluse näol on kindel fakt. Nüüd on mõlemad kõnealused tööd “Uuest külmast sõjast” ka eesti keelde tõlgitud. Ajalehe Globe&Mail endise Moskva ja praeguse Lähis-Ida kirjasaatja Mark MacKinnoni raamat “Uus külm sõda: Revolutsioonid, petuvalimised ja torujuhtmepoliitika endises N Liidus” valmis kevadel 2007 Kanada Kunstinõukogu, so pahempoolse sihtasutuse “heldel toel” (lk 324). Ajakirja Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondendi Edward Lucase “Uus külm sõda: Kuidas Kreml nii Venemaa kui Lääne löögi alla seab” valmis sügisel 2007.
Kanadalase raamat on reportaažlikult hoogne ja ka ladusalt eestindatud. Inglase raamatu on originaalis sama ladus, ent virtuoosliku pinnaliuglemise asemel pigem süvasukelduja probleemikäsitlus. See oleks justkui teisiku ületrumpamiseks kirjutet, aga ei — ärgituseks oli siiski misjonitunne ja sulnis soov. “Kirjutasin selle raamatu mõttes Lennartile, kaaludes iga hinnangut ja iga lauset, nii et see võiks tema kirjanduslikku ja vaimset taset kõnetada,” ütleb Lucas saateks eesti väljaandele. Eesti ongi sagedasim kohanimi, esinedes Lucase raamatu 48 leheküljel. MacKinnoni raamatu sangarmaa on seevastu Gruusia, Balti riikidest on tema reporterina lihtsalt mööda sõitnud. Üks eesti väljapaistev poliitik tervitas ajakirjas Diplomaatia seda viimast tõika koguni rõõmuga...
“Uus külm sõda ei näi MacKinnoni arvates puudutavat Balti riike, mis on kindlalt Lääne mõjusfääri haaratud ega paku Moskvale seetõttu enam tõsist huvi. Selle autori arvamusega võib nõustuda või mitte, kuid Eestile ja teistele Balti riikidele on see kasulik.”
Huvitav miks?
MacKinnoni siht näib olevat paljastada Washingtonis ja Brüsselis tegutsevaid külmasõjalasi, kes olla kohelnud Venemaad nii kaua vaenlasena, kuni too selleks muutuski ― It didn't have to be this way! ahastab ta. Sootuks vastupidine on Lucase mure ― et...
külma sõja soorituseks võimelisi sõdalasi pole paraku ei Brüsselis ega Washingtonis.Kui aga asjatundjad vastandlike arvamuste kiuste ometi jäävad nõusse ühes ― et uus külm sõda ikkagi käib, siis oleks seda nagu patt eirata. Tarvitseb kummagi erimeelsusist abstraheerida vaieldamatu ühisosa, üks-ühene postulaat ja nähtuse olemus peaks selguma. Sõnastame selle:
Uue külma sõja peaküsimus on Washingtoni—Moskva vastasseis. Millenniumi-vahetusel endise Ida—Lääne tsivilisatsiooni piirialadel lahvatanud strateegiline konflikt — uus külm sõda — käib ühiskonna moraalsete väärtuste, raha ja energiaressursi üle. Sel on vana külma sõja jooni, nagu diplomaatilise surve, kihutustöö ja sõltlassuhete edendamine, kuid kunagise militaarse ja ideoloogilise vastasseisu asemel on nüüd peavahendeiks “võltsitud valimised, lavastatud revolutsioonid ja torukulgla üle nääklemine” (siin jj tsit MacKinnoni rmt lk 18) Seejuures on “veskikivide vahel” kui mitte kogu kontinendi, siis kindlasti järgmised endise N Liidu rahvad: “ukrainlased, grusiinid, venelased, valgevenelased ja keskaasialased”. Autoritarismi ja võõravihasse kalduv Kreml (siin jj tsit Lucase rmt lk 19) on ses sõjas KGB-harjumuste ja -väärtuste ajel “otsustanud kindlal käel liikuda mööda oma teed, mida iseloomustab kontrollitav poliitsüsteem, tugev presidendivõim ja järsk välismaa-vastane hoiak” (lk 21). Oma esinduste ja salatalituste kaudu mahitab Kreml nii kodu- kui välismaal omalaadi kodanikualgatuse alternatiivi ülalt, olgu narodovlastie või suveräänse demokraatia sildi all, püüdes nõnda teeselda tsiviilühiskonda ja ühtlasi läänedemokraatiat vastustada.Vahest nii võiks Lucase ja MacKinnoni sama-pealkirjalisi raamatuid sünteesides piiritleda uut külma sõda. Ja millal see sõda siis algas? Mõlemad avavad teema käsitelu suvega 1999, mil maailm nägi tuhmivõitu rea-kagebeelase esiletõusu Venemaal, aga Moskva jt linnade töölisrajoonid kogesid kurjakuulutavat terroriseeriat, mille raames jõuti õhkida neli (MacKinnoni järgi kolm?!) elumaja, tappes une pealt 300 süütut elanikku... Loomulikult ei vallanda see MacKinnoni jaoks veel uut külma sõda, veel vähem rahvusvahelist konflikti. Ehkki temagi lõimetab oma teose faabula salateenistuste üritustele leida ettekääne järjekordseks Kaukaasia sõjaks ja presidendi puššimisele selle sõja arvel, ometi ei pane ta uut vastastikust külma sõda tähele enne kui jaanuaris 2006. Siis alles leidis Kreml MacKinnoni sõnul viisi, kuis Läänele “lõpuks vastu hakata” (lk 306) ja nimelt: süüdistades Suurbritannia saatkonna-sekretäri Marc Doe'd, kes varem oli jaganud uurimisraha vene kodanikeühiskonna edendajaile ja kelle Venemaa TV n-ö uurivad ajakirjanikud lõpuks nii õigel hetkel seostasid MI-6 ja salapärase tehiskivist luuresaatjaga Moskva muruplatsil (vt RIA Novosti fotosüüdistust). Õige hetk tähendas Venemaal aasta 2005 lõpul taasregistreerimise kohustuse kuju võtnud pealetungi vabaühendustele.
Lääne omakasupüüdlikule rollile postkommunistliku türannia mitmevärvilise vastasrinna toetamises MacKinnon keskendubki. Kui Economisti inglasest ajakirjanik tuvastab külmarinde sillapea Kremlis, siis Kanada Globe&Maili reporter näib oma uurimisrännakuil kogevat jahedust kus tahes: Slovakkias (1998), Serbias (2000), Gruusias (2003), Ukrainas (2004)... Aga mitte Moskvas. Oma kodus läänemeelsust juurutanud “värviliste revolutsioonide” tunnistajana on ta valmis vanduma, et uut külma sõda ei alustanud Kreml. Moskvat sundis takka välissekkumine. Kelle poolt? Enamasti ameerika kolmetäheliste valitsusväliste organisatsioonide (NED, IRI, NDI), riigita riigimehe (Sorose) ja arvatagi, nagu kanadalane vihjab, ka riikliku CIA poolt.
Lääs aitas istutada endisse idablokki niisiis kutseliste riigipöörajate ja rändrevolutsionääride kildkonna, kes käib nüüd riigist riiki kogemusi jagamas. Lääne poolelt tuli ka uue külma sõja avalöök, vahetult enne Venemaa 2000. aasta presidendivalimisi, ja selleks oli essee Lost Russia? (New York Review of Books, 2000, nr 6) avatud ühiskonna eestvõitlejalt George Soroselt, kelle tollase hoiatuse kohaselt putinism “põhineb vene rahva demoraliseerimisel, alandamisel ja frustratsioonil [---] uus valitsus tuleb autoritaarne ja rahvuslik” (lk 37).
Kummatigi on MacKinnoni käsitlus just ses osas küsitav, mis seob Sorose ponnistusi ameerika parempoolsete mõttekodadega. Kust niidid omakorda viivat USA vabariikliku (GOP) valitsuseni. Mis seega on kurja juur ja uue külma sõja salajane peastaap. Eks ole raske kujutella mistahes sõjategevust ilma staabita. Miks sellesse staapi ei sobi autokraatiat jälestav miljardär George Soros (m.n. György Schwartz), keda Kreml koos MacKinnoniga loeb Beogradi, Tbilisit ja Kiievit tabanud läänemeelsete rahvarevlutsioonide peaideoloogiks ja -rahastajaks, on teine, pikem jutt. Siin aga maksab meenutada, et traditsioonilist Külma sõda käsitas kaasaaja asjatundjate enamik algselt samuti kui iga teist korralikku sõda. Ikka nii, et sõda eeldab alati vähemalt kahe võitlusalti vastase olemasolu. Ameerika diplomaatia vabanes preisi sõjateoreetiliste teeside kammitsaist alles XX sajandi keskel. Ning nagu külma sõja kaasaegsed seejärel endale tunnistama pidid, evis Läänes poliitilise sõja tagasihoidlikke kogemusi vaid Briti impeerium, kuna Idas oli poliitiline sõjakunst lihvitud peeneks ja mõjusaks, kõike ja igaüht hõlmavaks võitlusmetoodikaks juba sm Uljanovi poolt, kes oli Clausewitzi doktriini sünteesinud Marxi õpetusega.
Vahepeal ka ajaloolise sündmuse seisusse tõstetud Külma sõja — MacKinnoni ja Lucase järgi vana külma sõja — iva idanes ikkagi maailmarevolutsiooni ideest, ega kusagil mujal kui ikka Idas, viljaka Venemaa pinnases. Ja vähe sellest... Et külmas sõjas osutuvad passiivse sõjahirmu kõrval peamiseks poliitilised, psühholoogilised ja majanduslikud tegurid, siis ei eelda need tingimata välisvaenlast —
külma sõja vastaseks kõlbab omagi rahvas.
Sestap on külmarinde ohjamine käepärasem autkraatlikele režiimidele ja selle ilmatult nurjatu seltskonna koorekihti on sobitunud totalitaarsed režiimid, eesotsas sovetlikuga. Kahe ilmasõja vahel ja aastaid hiljemgi ei mõistetud, suudetud ega tahetud Läänes tunnistada poliitilist tegelikkust — et moodne sõda pole alati militaarne. Ja et see võib olla ka asünkroonne. Külmad sõjad enamasti niisugused ongi. Ka Ida—Lääne (ajaloo-sündmuseks luustunud) Külm sõda sünkroniseerus õieti alles kuumenedes, so kahe rahvusvahelise konflikti — Berliini blokaadi ja Korea sõja relvatärina saatel...
Asünkroonse külma sõja moodsamate lahingupiltide galerii täieneb tänu üleilmastumisele seniolematu kiirendusega: Ühendriikide asutuste küberründed Hiina häkkeritelt, vaba maailma alatasa proovile panev nn islamifašism, rahvusvaheline valitsusväline terrorism, antiglobalistlikud rändprotestid, maailma avalikkuse vastupanu politiseeritud ja korrupmeerunud olümpiaeliidile... Nii et klassikut parafraseerides ei ole uus külm sõda muud kui vana jätk teistmoodi sekkumisvahenditega. Külm sõda, mida läinud sajandil selle nime all eristama ja varasemast paremii tundma õpiti, ei ole sugugi veel läbi.
