laupäev, 28. märts 2009

Süüme ja õiguslik nihilism

Langenud Vabadusvõitleja Päeval 27. III kahe aasta eest

I. Täna siin (Tartu Ülikooli aulas) süümeteemat käsitleda on ühteaegu keeruline ja lihtne. Lihtne, sest meil on südametunnistuse etalon käepärast mehe näol, keda meenutades ja kelle nimel siin auväärses saalis iga aasta 27. märtsi aegu kokku saame. Keeruline, sest südametunnistuse piiritlemine on enam-vähem võimatu.

Eesti Entsüklopeedia (1936) alustabki definitsiooni nentimisest, et tegu on mõistega, millel objektiivset määratlust ei ole:

"Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima..."
Niisiis kellele tunne, kellele teadmine, aga ta on olemas. Sõjajärgsed entsüklopeediad kinnitavad kõik üksteise kannul, et tegemist on hoopis ühe iseloomujoonega, mis võib samahästi olla kui ka puududa:
"Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll."
Mis siis rääkida süümevandest, kui süümetki ei pruugi igal inimesel olla?

II. Eesti keeles on üle saja südamega seotud sõna, neist kuidagipidi süümega seotuid on neljandiku ringis. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega; südametunnistus ehk süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelise sõnastiku järgi tundeellu.

Inglise keeles seostub süüme – conscience – jällegi pigem teadvusega (conscious) ja tähendab inglise keeles mõtlejatele – niisiis ka meie praegusele presidendile – eeskätt arusaama heast ja kurjast; samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.

Lisaks väidavad filosoofid, et süümel on sotsiaalne ja jumalik mõõde. Massimeedia lisab mõõtmeid veel... Vaadake – kes ajalehtede vahendusel meile kõige sagedamini kinnitavad, et tema südametunnistus on puhas?

Esimesel kohal on poliitikud, teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta tulevad ikka pärast mingeid väärituid skandaale. On siis süümel ka poliitiline ja ehk isegi sportlik mõõde?

Südametunnistus on sotsiaalne tunne, mis avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ning sidudes isiksust kogu vaimse maailmaga, aga tihti viies ka vastuolusse kaasajal kehtivate sotsiaalsete oludega – näiteks Sokratese (469-399 eKr) või Jeesuse südametunnistus! Skolastikuil oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest Immanuel Kanti (1724-1802) järgi on südametunnistus kõlbla tahte väljendumine kohusetundes ja filosoof–antropoloog Max Scheler (1874-1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest. Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse.

III. Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on aga kummalisel kombel mõni selline, keda süümepiinad vaevavad.
"Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule."
Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint.

Vahest oligi hea, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis võib-olla nime võõrvõimu tiitlitilinaist puhastas

Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangidena surma saadetute omaaegsete represseerijate südametunnistusega?

Neid see ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistmist vabas Eestis, mõni lausa juhib kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi juhiks olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981-1983 klopsis kokku kriminaalasja doktor Johannes Hindi vastu. Vähe sellest, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke ja seni ainult ühel korral on õnnestunud südametunnistusega inimestel presidenti aumärkide jagamise meeletus tuhinas peatada.

Loodetavasti juurdub selle pretsedendiga arusaam, et...
SOVETIAJAL Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuriigi nimel ÕIGUSEMÕISTJAID MÄNGINUD, õig(l)ust väänanud ja teotanud isikud EI SAA põhimõtteliselt pälvida TUNNUSTUST vaba Eesti käest.
Et seda veel juhtub, siis peale poliitiline tahtejõetuse on selles süüdi ka lähiajaloo uurimise kehvad tulemused.

IV. Endiste süümevangide represseerimislugude päevavalgele tulek on siiski toonud värskeid tuulepuhanguid poliitilisele maastikule, puhastades Eesti moraalset õhkkonda. Johannes Hindi vaenamisel osalenud president ja teda soosinud parteid on võimult (mõneks ajaks?) kõrvale tõrjutud. Kuid veel olulisem tulemus seostub Hindi looga – tänu sellele sai testitud kompartei kõrgete funktsionääride süümetus. Presidendivalimiste eel leidis lõviosa rahvast (2300 inimesest) ühele on-line-küsitlusele vastates, et istuv president, endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige on süümevannet andes valetanud. Ainult 11% vastanuist oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes valet vandunud.

V. Süümevande õiguslikku tähendust on üldsuse silmis peetud tühiseks, kuna selle vaidlustamise tõestamist takistavat justkui asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Tegelikkuses tähendab see arhiivide tolmumist, ajaloouurijate ignorantsust või aatelist passiivsust.

Süümevande andmise korra seadus on viinud ühe juhtumi ka õiguspraktikasse. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas ta oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja ta jäi ajutiselt rahvasaadiku mandaadita, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti oma parteisse – Keskerakonda ja taas kandideeris valimistel.

Me ei saa kunagi kindlalt teada, kui palju on neid inimesi, kes süümevande kohustust kartes oma võimuambitsioone on vältinud või ajatanud. Lepime oletusega, et neil on süüme vähemasti olemas.

Ka must südametunnistus on parem kui südametus.

Praegu lahkuvas valitsuses näiteks on ja ilmselt jääb ka uude valitsusse isik, kes süümevande kohustuse lõppemise järel vahetas oma senise meediamoguli seisuse poliitiku oma vastu. Kahjuks ei või Eesti poliitilise süsteemi puhul kindel olla, et sellistest meestest ja naistest ei sõltu igapäevane õigusmõistmine ja praegune kontroll seaduslikkuse üle.

VI. Süümevanne oli sisuliselt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tsensus, st võimutõke nende vastu, kes end oma ajal määris koostööga Eestit anastanud repressiivinstantsidega.

Igasugune vanne saab toimida ainult vande tõesuse kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või valeks osutumise puhul. Niisiis, kui kaua kestab süümevanne? Et seda ümberlükkavad asjaolud on teada ainult vandujale, kel nagu teame, süüme võib olla, aga seda võib tal ka mitte olla, ning need asjaolud võivad selguda teistele alles aastaid hiljem, järelikult – vanne peab püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.

Süümevande pidid peale valitava Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerijate, andma ka kõik isikud, kes taotlesid peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis. Ka prokurörid pidid andma süümevande. Neist inimestest paljud jäävad üsna kauaks süümevande alusel saadud kohale.

Veel enam, süümevanne peaks siinkõneleja arust kestma sama kaua kui vande andnud inimene, st süümevande andnud inimese surmani, kui seadust vahepeal muidugi ei tühistata. Küsimus on loomulikult selles, kas seadust täidetakse. Tõenäoliselt puudub Eestis selline süümevande-register, kus peetakse arvestust kõigi üle, kes selle kunagi andis ja kus võetakse arvele ka vaideid ühe või teise vande tõesuse kohta. Asja lihtsustamiseks oleks võinud seaduses seista eritärmin, näiteks 50 aastat, mille saabudes süümevande registri täiendamine lõpeb. Süümevande andmise korra seaduses on palju normitehnilisi puudusi, kuid suurim puudus on hoopis õiguslik nihilism, mis varjutab seaduse käsitust ja suhtumist seadusse samamoodi, kui paljudesse teistesse juriidilistesse normidesse, Põhiseadus kaasa arvatud.

VII. Õiguslik nihilism ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias.
Õiguslik nihilism saab alguse mitte rohujuure, vaid ladviku tasandilt:
seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte. Ent ka viimasel juhul ei ole häda suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, mis hävitab esiteks terve ühiskonna ja järelmina nullib õigusriigi.

Minu näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga, mis Eestis kuulub teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Mis arvasid siis nemad Arnold Rüütli juhtumist?

VIII. Süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Kuidas nii? Vaat sellepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, nagu kirjutab Riigiprokurör Jaan Naaber...
"Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta."
Selline avaldus on karjuv rumalus. Või laiskus, pluss rumalus. Kas süümevande seadused ei kehti enam? Kehtivad. Keegi ei ole neid tühistanud. Ja selle §11 paneb Riigiprokuratuuri kohustuseks arvestuse pidamine isikute kohta, kes on süümevannet andes vale vandunud. See tähendab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on Riigiprokuratuur. Juristi erikohustus on teenida õigust. Ta on peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. Õiguslike probleemide lahendamiseks ning õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Neist on Riigiprokuratuuris vajaka.

(Holger Kaljulaiu LVP2007 ettekanne
süümest ja õiguslikust nihilismist XXI sajandi alguse Eestis)


VENEKEELNE TEKST PUNAPLAKATIL:

  • Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
  • Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
  • Plekita süümega elada ja töötada on kommunisti ülim kohus!

pühapäev, 22. märts 2009

Ei-TEA-Entsüklopeedia (II)

Kirjastus TEA kuulutas mullu oma entsüklopeedia üllitamise eel suurt aadet. Aga seniilmunud 2 köitest nähtub pigem kallak kavala äriprojekti poole. Tundub justkui proovinuks kirjastaja alles siis, kui naiivselt publikult kokku saadud laenuraha käes, selle pealt vaadata, kelle abiga nimelt ja millise raamatu täpsemalt võiks kokku kühveldatud rahahunniku arvel valmis treida.
  • Heiskame aga rahvusluse lipu!
  • Korjame ettetellijailt poolsada miljonit krooni ja...
  • Eks pärast näe, mis välja tuleb.
ÄRI JA AADE. Majandusliku tõusu ajal tegigi 6 tuhat inimest oma tuhandeile tuule alla ettemaksuks uue teatmesarja lubajale.
Aga põrsas oli ju kotis, kotisuu umbsõlmega kinni!
Ei saa nõustuda professor Oleski arvamusega, nagu polekski uue entüklopeedia sisu enam nii oluline kui sovetiajal.
Tollal leidus peresid, kes jäid ENE juurde ega tellinud uut [mida siis ei pakutud ka]. Ent vaevalt keegi kujutles, et sünkroonselt võiks ilmuda konkureeriv entsüklopeedia. Hetkel oleme niisugusele sünkronismile väga lähedal, sest TEA Entsüklopeedia on andnud selgesti mõista, et tuleb parem ja rahvuslikum kui ENEEE. Tuleb või mitte, pole oluline. Siin on oluline, kuidas käituvad inimesed, kel on ENEEE lõpuni välja ostmata.
Heldimusega raamatutellimise kunagisi suurüritusi mälestades ei saa kirjandusprofessor päriselt üle nostalgiast sovetiaja vastu, kuigi siis ilmus Eestis sada korda vähem raamatuid. Kas on raske mõista, et sovetiajal kaalus eestlaste jaoks aate üles eksistentsiaalne hirm ja mure oma rahvusliku tuleviku üle.

Nüüd on juba neidki, kes avalikult tellimuse tühistamisest teatavad. Miks? Ajakirjanik ja kilvar Kalev Vilgats võrdles rohelist uusteost vana punasega, so ENE ehk Eesti Nõukogude Entsüklopeediaga, ja leidis nii palju puudusi, et pidas tarvilikuks märkida...
...lõpetasin oma otsekorraldusega tellimuse.

Vt kirjutist Ei TEA midagi Pärnu Postimehes 14. XI 2008
Mida TEA Entsüklopeedia 1. köites Vilgatsi järgi leida võib ja mida mitte?
... et kõvasti on harvendatud endisi saatusekaaslasi [N] liiduvabariike puudutavaid märksõnu ja karmi saatuse eest pole pääsenud ka lätlasedleedulased. Näiteks leedu näitleja Regimantas Adomaitis (*31.I 1937), ometi tuntud nägu ekraanilt. Seevastu tundub, et kuidagi ebaproportsionaalselt palju on tähelepanu pühendatud soomlastele. (...)
Halastatud ei ole Adra Mihklile ehk Mihkel Teinile (1827-58), kes kutsus esimesena karistussalgale vastu astuma ja langes Mahtra sõjas. Ei TEA, miks tema põlu alla pandi? (...)
Sugulussuhete näitamine avab huvilisele mainekaid suguvõsasid, kuid jällegi on kaalukus erinev. Näiteks Gunnar Aarma, Jüri Aarma ja Kiur Aarma? (...)
Küsitav on, millise mõõdupuuga vaeti välismaiseid persoone, kes TEA Entsüklopeedia koostajate silmis trükkimist väärisid. Näiteks Abbas, Ferhat (1899-1985), Alžeeria iseseisvuslane ja poliitik.
Ehk on TEA Entsüklopeedia veebiversiooni kasutajad rahul? Vaatame näiteks, kas saame lõpuks, pärast pikki aastakümneid kestnud aatelist vaikust teada, mida tähendab eesti keeles 'aade'...
Aade, Välis-Eesti perioodiline väljaanne (ringkiri), ilmus 1967–97 Vello Salo toimetatuna Itaalias, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Kanadas ja Eestis (Tartus).
TEA Enstüklopeedia veebiversioon
Mida aga siin ega TEA esimese entsüklopeediaköite paberkandjal ei leia, on selle sõna seletus. Aade peab vist ajalukku jääma näiteks Eesti Entsüklopeedia 1934. aasta väljaandesse, mis ütleb:
Ideaal ehk aadend ehk paleus, mingi ihaldusväärne kuid lõplikult saavutamatu eesmärk
Veel tähelepanekuid teistelt TEA Entsüklopeedia veebiveriooni kasutajailt:
  • Panin otsingusse 'Eskola' ja see loll avas mulle 'Argentiina' artikli...
  • Otsides märksõna 'hääl' saad näha millegipärast Hollandi kontuuri, lippu ja pealinna.
  • Panin otsisõnaks 'ufo'. Vasteks tuli: pealinn Kampala, rahvaarv, lipp jne...


reede, 20. märts 2009

Ei-TEA-Entsüklopeedia (I)

Tõese rahvusliku teatmeteosena valjul häälel turule ilmunud TEA Entsüklopeedia on jõudnud II köiteni. Lähivaates aga ei paistagi see teos nii teatmeline ega rahvuslik, kui mullu reklaamiti...

Võtsin kätte esimese ettejuhtuva artikli teemal, kus võiksin kaasa rääkida ning kohkusin.
Nii palju vigu!
Märksõna "Ameerika Hääle" juures algavad need ju esimesest lausest:
Ameerika Hääl (Voice of America), maailmas USA kohta teavet levitav raadiojaam. Ameerika Hääl on ainus riiklikult rahastatav USA raadiojaam ja kuulub ametlikult USA valitsuse teabeagentuuri USIA (United States Information Agency, asutatud 1953) juurde, kuid valitsusel pole õigust talle teemasid ette kirjutada...
Parandused ja selgitavad märkused:
  1. Ameerika Hääl (VoA) pole ammu üksnes ringhäälingu, vaid ka TV ja veebi võimalusi rakendav meediaasutus.
  2. Ameerika Hääle saadete teemaring ei puuduta ainult USA-d, vaid on laiem. Targem olnuks ehk väide 'peamiselt USA kohta teavet levitav...'
  3. Ei ole VoA kunagi olnud mingi lihtviisiline 'raadiojaam' (saatejaam+vastuvõtujaam). Autor pidanuks eelnevalt tutvuma sellekohase artikliga, mis võinuks TEA Entsüklopeedial tema jaoks tallel olla. Muidugi on USA-s riiklikult rahastatud raadiojaamu (NB: mitmuses!), alates ametlikku salasidet tagavaist ja lõpetades Ameerika Hääle omadega, mis (avalikke) ringhäälingusaateid edastavad. Peale kuulsaima Greenville'i (NC, teeviita sinna vt fotol) raadiojaama on VoA-l rohkesti jaamu ka mitmel pool üle maailma, tänapäeval jagatakse neid sõsarraadiotega (vt IBB).
  4. Ühendriikide Teabeamet (USIA), mis kunagi, jah, oli VoA katusorganisatsiooniks, likvideeriti juba 1999, misjärel VoA allutati Ringlevijuhtide Nõukogule, inglise keeles Broadcasting Board of Governors (BBG), mille hoole all on veel 4 rahvusvahelist ringhäälingu- ja paar teleteenistust lisaks.
  5. Valitsuse voli VoA-le teemasid ette kirjutada on XX sajandi kestel mitmeti varieerunud. Väide USA valitsusel puuduva sekkumisõiguse kohta on küsitav, selliseid juhtumeid on ju esinenud. Küll aga võinuks märkida ühiskondliku tervikpildi edastamise kohtustust, ajakirjandusliku tasakaalustatust ja poliitilist erapooletust VoA-s ning 1976. aastast ka seadusega tagatud sõltumatust.
Kas autor(id) ei mäleta enam, et näiteks Külma sõja ajal VoA juhtkirjad kirjutati valmis USA välisministeeriumis, mispuhul juhtkirja ette ja taha lisati sobiv kõll (kutsung) koos märkusega:
Kuul/ete/site juhtkirja, mis kajastab Ameerika Ühendriikide valitsuse vaateid.
Seejärel sigineb TEA Entsüklopeedia "Ameerika Hääle" artiklisse lause, kus võiks norida eeskätt fraasi pärast:
... okupeeritud Ida-Euroopa rahvad...
... kellele pärast II maailmasõda olnud peamiseks teabeallikaks VoA. Keda nimelt mõeldakse, kas tõesti vaid sakslasi ja austerlasi, kelle sõjajärgset seisundit üks tõsine entsüklopeedia võiks kindlalt 'okupatsiooniks' nimetada? Kuid miks siis VoA-d puudutades just neid kaht rahvast esile tuua? Kas polnuks targem jääda lihtsalt 'idaeurooplaste' juurde, küsitava lisandita 'okupeeritud'? Ootan huviga TEA Entsüklopeedia uuemaid köiteid piiritlema mõistet 'okupatsioon', seda ehk juba Balti riike puudutavate märksõnade juures.

Ja siis järgneb taas mitmeti vigane (ajanihkega + faktilise aluseta + väära sõnakasutusega) nentimine:
Raadiojaam asub Washingtonis (DC) ning tal on keskused Münchenis ja Madridis.
Mida peaks tähendama 'raadiojaama keskused'. Kas keskus pole (praegu) Washingtonis? Münchenis oli 1950. aastail VoA Euroopa-keskus, kus ajutiselt täiendati New Yorgis (aastani 1954) ning pärastpoole Washingtonis koostatud saatekava. Kuid Madriid? Mida ja miks peaks või pidi VoA-l olema teha seal, jääb mulle arusaamatuks. See on sumbuurne agitpropi plagiaat või arulage teabemüra, igal juhul ringlevi ajalooga puutepunkt puudub siin täiesti.

Veel üks faktitäiendus: Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetust juhtinud isikute juures on jäänud ära kpt Kaarel Robert Pusta juuniori (*1922) surma-aasta, mis on †2000. Selle oleks võinud TEA autor(id) välja uurida ise, kuid nüüd jääb loota sellele, et poja surmatärmin märgitakse ära ta isa, diplomaat Kaarel Robert Pusta seeniori (1883-1964) eluloo juures.
"Ameerika Hääle" artikli fakti- ja keelenõtrust TEA Entsüklopeedias ei kompenseeri ka autori tugev loogika.
Ühe entsüklopeediaartikli tarvis eri allikaist fakte koondades oleks mul vist küsimus tekkinud: Miks Eesti ringhääling kandis Ameerika Hääle saateid üle ainult aastani 2003 (TEA Entsüklopeedia osutab ajavahemikku 1990-2003), kui VoA eestikeelsed saated sama artikli järgmise (ühtlasi viimase) lause väitel lõppesid alles tuleva aasta 27. veebruaril? Kümne VoA keeleteenistuse, sh 2 soome-ugri keeli kasutava VoA toimetuse saated kõlasid tõepoolest viimati 27. II 2004. Nii ka VoA eestikeelne lõpusaade, mida minu mäletamist mööda kandis üle terve hulk siinseid raadioid (ja veel enam raadiojaamu), kaasa arvatud Eesti kaks suuremat eetrilõita, st oma saateid mitme raadiojaama kaudu edastavad Kuku-raadio (9 raadiojaama kaudu) ja Vikerraadio ehk Eesti Raadio I programm (11 raadiojaama).

Arvatagi eelistab TEA Entsüklopeedia viimase puhul märksõnu 'raadiojaam Vikerraadio' või 'raadiojaam Eesti'?

Loe edasi siit