laupäev, 28. märts 2009

Süüme ja õiguslik nihilism

Langenud Vabadusvõitleja Päeval 27. III 2007

Ⅰ. Täna siin (TrtÜ aulas) süümeteemat käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne. Lihtne, sest meil on südametunnistuse etalon käepärast mehe näol, keda meenutades ja kelle nimel siin auväärses saalis iga aasta 27. märtsi aegu kokku saame. Keeruline, sest süüme piiritlemine on enam-vähem võimatu.

Eesti Entsüklopeedia (1936) alustabki definitsiooni nentimisest, et tegu on mõistega, millel objektiivset määratlust ei ole:

"Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima..."
Niisiis kellele tunne, kellele teadmine, aga ta on olemas. Sõjajärgsed entsüklopeediad kinnitavad kõik üksteise kannul, et tegemist on hoopis ühe iseloomujoonega, mis võib samahästi olla kui ka puududa:
"Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll."
Mis siis rääkida süümevandest, kui süümetki ei pruugi igal inimesel olla?

Ⅱ. Eesti keeles on üle saja südamega seotud sõna, neist kuidagipidi süümega seotuid on neljandiku ringis. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega; südametunnistus ehk süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelise sõnastiku järgi tundeellu.

Inglise keeles seostub süüme – conscience – jällegi pigem teadvusega (conscious) ja tähendab inglise keeles mõtlejatele – niisiis ka meie praegusele presidendile – eeskätt arusaama heast ja kurjast; samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.

Lisaks väidavad filosoofid, et süümel on sotsiaalne ja jumalik mõõde. Massimeedia lisab mõõtmeid veel... Vaadake – kes ajalehtede vahendusel meile kõige sagedamini kinnitavad, et tema südametunnistus on puhas?

Esimesel kohal on poliitikud, teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta tulevad ikka pärast mingeid väärituid skandaale. On siis süümel ka poliitiline ja ehk isegi sportlik mõõde?

Südametunnistus on sotsiaalne tunne, mis avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ning sidudes isiksust kogu vaimse maailmaga, aga tihti viies ka vastuolusse kaasajal kehtivate sotsiaalsete oludega – näiteks Sokratese (469-399 eKr) või Jeesuse südametunnistus! Skolastikuil oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest Immanuel Kanti (1724-1802) järgi on südametunnistus kõlbla tahte väljendumine kohusetundes ja filosoof–antropoloog Max Scheler (1874-1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest. Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse.

Ⅲ. Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on aga kummalisel kombel mõni selline, keda süümepiinad vaevavad.
"Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule."
Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint.

Vahest oligi hea, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis võib-olla nime võõrvõimu tiitlitilinaist puhastas

Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangidena surma saadetute omaaegsete represseerijate südametunnistusega?

Neid see ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistmist vabas Eestis, mõni lausa juhib kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi juhiks olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981-1983 klopsis kokku kriminaalasja doktor Johannes Hindi vastu. Vähe sellest, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke ja seni ainult ühel korral on õnnestunud südametunnistusega inimestel presidenti aumärkide jagamise meeletus tuhinas peatada.

Loodetavasti juurdub selle pretsedendiga arusaam, et...
SOVETIAJAL Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuriigi nimel ÕIGUSEMÕISTJAID MÄNGINUD, õig(l)ust väänanud ja teotanud isikud EI SAA põhimõtteliselt pälvida TUNNUSTUST vaba Eesti käest.
Et seda veel juhtub, siis peale poliitiline tahtejõetuse on selles süüdi ka lähiajaloo uurimise kehvad tulemused.

Ⅳ. Endiste süümevangide represseerimislugude päevavalgele tulek on siiski toonud värskeid tuulepuhanguid poliitilisele maastikule, puhastades Eesti moraalset õhkkonda. Johannes Hindi vaenamisel osalenud president ja teda soosinud parteid on võimult (mõneks ajaks?) kõrvale tõrjutud. Kuid veel olulisem tulemus seostub Hindi looga – tänu sellele sai testitud kompartei kõrgete funktsionääride süümetus. Presidendivalimiste eel leidis lõviosa rahvast (2300 inimesest) ühele on-line-küsitlusele vastates, et istuv president, endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige on süümevannet andes valetanud. Ainult 11% vastanuist oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes valet vandunud.

V. Süümevande õiguslikku tähendust on üldsuse silmis peetud tühiseks, kuna selle vaidlustamise tõestamist takistavat justkui asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Tegelikkuses tähendab see arhiivide tolmumist, ajaloouurijate ignorantsust või aatelist passiivsust.

Süümevande andmise korra seadus on viinud ühe juhtumi ka õiguspraktikasse. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas ta oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja ta jäi ajutiselt rahvasaadiku mandaadita, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti oma parteisse – Keskerakonda ja taas kandideeris valimistel.

Me ei saa kunagi kindlalt teada, kui palju on neid inimesi, kes süümevande kohustust kartes oma võimuambitsioone on vältinud või ajatanud. Lepime oletusega, et neil on süüme vähemasti olemas.


Ka must südametunnistus on parem kui südametus.

Praegu lahkuvas valitsuses näiteks on ja ilmselt jääb ka uude valitsusse isik, kes süümevande kohustuse lõppemise järel vahetas oma senise meediamoguli seisuse poliitiku oma vastu. Kahjuks ei või Eesti poliitilise süsteemi puhul kindel olla, et sellistest meestest ja naistest ei sõltu igapäevane õigusmõistmine ja praegune kontroll seaduslikkuse üle.

Ⅵ. Süümevanne oli sisuliselt, Põhiseaduse kommenteeritud väljaande järgi tsensus, st võimutõke nende vastu, kes end oma ajal määris koostööga Eestit anastanud repressiivinstantsidega.

Igasugune vanne saab toimida ainult vande tõesuse kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või valeks osutumise puhul. Niisiis, kui kaua kestab süümevanne? Et seda ümberlükkavad asjaolud on teada ainult vandujale, kel nagu teame, süüme võib olla, aga seda võib tal ka mitte olla, ning need asjaolud võivad selguda teistele alles aastaid hiljem, järelikult – vanne peab püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.

Süümevande pidid peale valitava Vabariigi Presidendi, samuti Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideerijate, andma ka kõik isikud, kes taotlesid peaministri, ministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu liikme, kohtuniku, õiguskantsleri, riigikontrolöri, Eesti Panga presidendi, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja või mis tahes muud valimise või nimetamise alusel täidetavat ametikohta riigi- või kohaliku omavalitsuse organis. Ka prokurörid pidid andma süümevande. Neist inimestest paljud jäävad üsna kauaks süümevande alusel saadud kohale.

Veel enam, süümevanne peaks siinkõneleja arust kestma sama kaua kui vande andnud inimene, st süümevande andnud inimese surmani, kui seadust vahepeal muidugi ei tühistata. Küsimus on loomulikult selles, kas seadust täidetakse. Tõenäoliselt puudub Eestis selline süümevande-register, kus peetakse arvestust kõigi üle, kes selle kunagi andis ja kus võetakse arvele ka vaideid ühe või teise vande tõesuse kohta. Asja lihtsustamiseks oleks võinud seaduses seista eritärmin, näiteks 50 aastat, mille saabudes süümevande registri täiendamine lõpeb. Süümevande andmise korra seaduses on palju normitehnilisi puudusi, kuid suurim puudus on hoopis õiguslik nihilism, mis varjutab seaduse käsitust ja suhtumist seadusse samamoodi, kui paljudesse teistesse juriidilistesse normidesse, Põhiseadus kaasa arvatud.

Ⅶ. Õiguslik nihilism ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias.
Õiguslik nihilism saab alguse mitte rohujuure, vaid ladviku tasandilt:
seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte. Ent ka viimasel juhul ei ole häda suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, mis hävitab esiteks terve ühiskonna ja järelmina nullib õigusriigi.

Minu näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga, mis Eestis kuulub teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Mis arvasid siis nemad Arnold Rüütli juhtumist?

Ⅷ. Süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Kuidas nii? Vaat sellepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, nagu kirjutab Riigiprokurör Jaan Naaber...
"Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta."
Selline avaldus on karjuv rumalus. Või laiskus, pluss rumalus. Kas süümevande seadused ei kehti enam? Kehtivad. Keegi ei ole neid tühistanud. Ja selle §11 paneb Riigiprokuratuuri kohustuseks arvestuse pidamine isikute kohta, kes on süümevannet andes vale vandunud. See tähendab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on Riigiprokuratuur. Juristi erikohustus on teenida õigust. Ta on peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. Õiguslike probleemide lahendamiseks ning õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Neist on Riigiprokuratuuris vajaka.

Holger Kaljulaiu LVP2007 ettekanne
süümest ja õiguslikust nihilismist XXI sajandi alguse Eestis



VENEKEELNE TEKST PUNAPLAKATIL:

  • Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
  • Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
  • Plekita süümega elada ja töötada on kommunisti ülim kohus!

pühapäev, 22. märts 2009

Ei-TEA-Entsüklopeedia (II)

Kirjastus TEA kuulutas mullu oma entsüklopeedia üllitamise eel suurt aadet. Aga seniilmunud 2 köitest nähtub pigem kallak kavala äriprojekti poole. Tundub justkui proovinuks kirjastaja alles siis, kui naiivselt publikult kokku saadud laenuraha käes, selle pealt vaadata nimelt, kelle abiga ja täpsemalt, millise raamatu võiks kokkukühveldatud rahahunniku arvel valmis treida.
  • Heiskame aga rahvusluse lipu!
  • Korjame ettetellijailt poolsada miljonit krooni ja...
  • Eks pärast näe, mis välja tuleb.
ÄRI JA AADE. Majandusliku tõusu ajal tegigi 6 tuhat inimest oma tuhandeile tuule alla ettemaksuks uue teatmesarja lubajale.
Aga põrsas oli ju kotis, kotisuu umbsõlmes!
Ei saa nõustuda professor Oleski arvamusega, nagu polekski uue entüklopeedia sisu enam nii oluline kui sovetiajal.
Tollal leidus peresid, kes jäid ENE juurde ega tellinud uut [mida siis ei pakutudki]. Ent vaevalt keegi kujutles, et sünkroonselt võiks ilmuda konkureeriv entsüklopeedia. Hetkel oleme niisugusele sünkronismile väga lähedal, sest TEA Entsüklopeedia on andnud selgesti mõista, et tuleb parem ja rahvuslikum kui ENEEE. Tuleb või mitte, pole oluline. Siin on oluline, kuidas käituvad inimesed, kel on ENEEE lõpuni välja ostmata.
Heldimusega raamatutellimise kunagisi suurüritusi mälestades ei saa kirjandusprofessor päriselt üle sovetiaja nostalgiast, kuigi siis ilmus Eestis raamatuid sada korda vähem. On raske mõista, et sovetiajal kaalus eestlasele aate üles eksistentsiaalne hirm ja mure rahvusliku tuleviku üle?

Nüüd ju on neidki, kes avalikult tellimuse tühistamisest teatavad. Miks? Ajakirjanik ja kilvar Kalev Vilgats võrdles rohelist uusteost vana punasega, so ENE = Eesti Nõukogude Entsüklopeediaga, ja leidis nii palju puudusi, et pidas tarvilikuks märkida...
... lõpetasin oma otsekorraldusega tellimuse.

Vt kirjutist Ei TEA midagi Pärnu Postimehes 14. XI 2008
Mida  Vilgatsi järgi TEA Entsüklopeedia 1. köites leida võib ja mida mitte?
... et kõvasti on harvendatud endisi saatusekaaslasi [N] liiduvabariike puudutavaid märksõnu ja karmi saatuse eest pole pääsenud ka lätlasedleedulased. Näiteks leedu näitleja Regimantas Adomaitis (*31. I 1937), ometi tuntud nägu ekraanilt. Seevastu tundub, et kuidagi ebaproportsionaalselt palju on tähelepanu pühendatud soomlastele. (...)
Halastatud ei ole Adra Mihklile ehk Mihkel Teinile (1827-58), kes kutsus esimesena karistussalgale vastu astuma ja langes Mahtra sõjas. Ei TEA, miks tema põlu alla pandi? (...)
Sugulussuhete näitamine avab huvilisele mainekaid suguvõsasid, kuid jällegi on kaalukus erinev. Näiteks Gunnar Aarma, Jüri Aarma ja Kiur Aarma? (...)
Küsitav on, millise mõõdupuuga vaeti välismaiseid persoone, kes TEA Entsüklopeedia koostajate silmis trükkimist väärisid. Näiteks Abbas, Ferhat (1899-1985), Alžeeria iseseisvuslane ja poliitik.
Ehk on TEA Entsüklopeedia veebiversiooni kasutajad rahul? Vaatame näiteks, kas saab huviline lõpuks, pärast pikki aastakümneid kestnud aatelist vaikust teada, mida tähendab eesti keeles 'aade'...
Aade, Välis-Eesti perioodiline väljaanne (ringkiri), ilmus 1967–97 Vello Salo toimetatuna Itaalias, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Kanadas ja Eestis (Tartus).
TEA Enstüklopeedia veebiversioon
Mida ei siin ega TEA esimese entsüklopeediaköite paberkandjal ei leia, on selle sõna seletus. Aade peab vist ajalukku jääma näiteks Eesti Entsüklopeedia 1934. aasta väljaandesse, mis ütleb:
Ideaal ehk aadend ehk paleus, mingi ihaldusväärne kuid lõplikult saavutamatu eesmärk
Veel tähelepanekuid teistelt TEA Entsüklopeedia veebiveriooni kasutajailt:
  • Panin otsingusse 'Eskola' ja see prurlollike EI-TEA avas mulle 'Argentiina' artikli...
  • Otsides märksõna 'hääl' saI näha miskipärast Hollandi kontuuri, lippu ja pealinna.
  • Panin otsisõnaks 'ufo'. Vastus: pealinn Kampala, rahvaarv, lipp jne...


reede, 20. märts 2009

Ei-TEA-Entsüklopeedia (I)

Tõese rahvusliku teatmeteosena valjul häälel turule ilmunud TEA Entsüklopeedia on jõudnud II köiteni. Lähivaates aga ei paistagi see teos nii teatmeline ega rahvuslik, kui mullu reklaamiti...

Võtsin kätte esimese ettejuhtuva artikli teemal, kus võiksin kaasa rääkida ning kohkusin.
Nii palju vigu!
Märksõna "Ameerika Hääle" juures algavad need ju esimesest lausest:
Ameerika Hääl (Voice of America), maailmas USA kohta teavet levitav raadiojaam. Ameerika Hääl on ainus riiklikult rahastatav USA raadiojaam ja kuulub ametlikult USA valitsuse teabeagentuuri USIA (United States Information Agency, asutatud 1953) juurde, kuid valitsusel pole õigust talle teemasid ette kirjutada...
Parandused ja selgitavad märkused:
  1. Ameerika Hääl (VoA) pole ammu üksnes ringhäälingu, vaid ka TV ja veebi võimalusi rakendav meediaasutus.
  2. Ameerika Hääle saadete teemaring ei puuduta ainult USA-d, vaid on laiem. Targem olnuks ehk väide 'peamiselt USA kohta teavet levitav...'
  3. Ei ole VoA kunagi olnud mingi lihtviisiline 'raadiojaam' (saatejaam+vastuvõtujaam). Autor pidanuks eelnevalt tutvuma sellekohase artikliga, mis võinuks TEA Entsüklopeedial tema jaoks tallel olla. Muidugi on USA-s riiklikult rahastatud raadiojaamu (NB: mitmuses!), alates ametlikku salasidet tagavaist ja lõpetades Ameerika Hääle omadega, mis (avalikke) ringhäälingusaateid edastavad. Peale kuulsaima Greenville'i (NC, teeviita sinna vt fotol) raadiojaama on VoA-l rohkesti jaamu ka mitmel pool üle maailma, tänapäeval jagatakse neid sõsarraadiotega (vt IBB).
  4. Ühendriikide Teabeamet (USIA), mis kunagi, jah, oli VoA katusorganisatsiooniks, likvideeriti juba 1999, misjärel VoA allutati Ringlevijuhtide Nõukogule, inglise keeles Broadcasting Board of Governors (BBG), mille hoole all on veel 4 rahvusvahelist ringhäälingu- ja lisaks paar teleteenistust.
  5. Valitsuse voli VoA-le teemasid ette kirjutada on XX sajandi kestel mitmeti varieerunud. Väide USA valitsusel puuduva sekkumisõiguse kohta on küsitav, selliseid juhtumeid on ju esinenud. Küll aga võinuks märkida ühiskondliku tervikpildi edastamise kohtustust, ajakirjandusliku tasakaalustatust ja poliitilist erapooletust VoA-s ning 1976. aastast ka seadusega tagatud sõltumatust.
Kas autor või vähemalt tema artikli toimetaja ei mäleta, et Külma sõja ajal VoA juhtkirjad kirjutati valmis USA välisministeeriumis ja kuidas juhtkirja ette ja taha lisati sobiv kõll (kutsung) märkusega:
Kuul/ete/site juhtkirja, mis kajastab Ameerika Ühendriikide valitsuse vaateid.
Seejärel sigineb TEA Entsüklopeedia "Ameerika Hääle" artiklisse lause, kus võiks norida eeskätt fraasi pärast:
... okupeeritud Ida-Euroopa rahvad...
... kellele pärast II maailmasõda olnud peamiseks teabeallikaks VoA. Keda nimelt mõeldakse, kas tõesti vaid sakslasi ja austerlasi, kelle sõjajärgset seisundit üks tõsine entsüklopeedia võiks kindlalt 'okupatsiooniks' nimetada? Kuid miks siis VoA-d puudutades just neid kaht rahvast esile tuua? Kas polnuks targem jääda lihtsalt 'idaeurooplaste' juurde, küsitava lisandita 'okupeeritud'? Ootan huviga TEA Entsüklopeedia uuemaid köiteid piiritlema mõistet 'okupatsioon', seda ehk juba Balti riike puudutavate märksõnade juures.

Ja siis järgneb taas mitmeti vigane (ajanihkega + faktilise aluseta + väära sõnakasutusega) nentimine:
Raadiojaam asub Washingtonis (DC) ning tal on keskused Münchenis ja Madridis.
Mida peaks tähendama 'raadiojaama keskused'. Kas keskus pole (praegu) Washingtonis? Münchenis oli 1950. aastail VoA Euroopa-keskus, kus ajutiselt täiendati New Yorgis (aastani 1954) ning pärastpoole Washingtonis koostatud saatekava. Kuid Madriid? Mida ja miks peaks või pidi VoA-l olema teha seal, jääb mulle arusaamatuks. See on sumbuurse ajast ja arust agitpropi plagiaat või arulage teabemüra. Igal juhul ringlevi ajalooga puutepunkt puudub siin täiesti. Väärteabe võimaliku lätte viidet näeb huviline selle kirjutise eelviimases lõigus.

Ei-TEA-kirjastus on kasutanud “ajalooteadurit", kelle teadmised oma ainevaldkonnas parimal juhul vastavad põhikooli õppuri referaadi tasemele. Mõttevead artiklis näitavad aga toimetaja enam kui puudulikku tööd.

Ja veel üks faktitäiendus: Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetust juhtinud isikute juures on jäänud ära kpt Kaarel Robert Pusta juuniori (*1922) surma-aasta, mis on †2000. Selle oleks võinud TEA autor(id) välja uurida ise, kuid nüüd jääb loota sellele, et poja surmatärmin märgitakse ära ta isa, diplomaat Kaarel Robert Pusta seeniori (1883-1964) eluloo juures.
"Ameerika Hääle" artikli fakti- ja keelenõtrust TEA Entsüklopeedias ei kompenseeri ka autori tugev loogika.
Ühe entsüklopeediaartikli tarvis eri allikaist fakte koondades oleks mul vist küsimus tekkinud: Miks Eesti ringhääling kandis Ameerika Hääle saateid üle ainult aastani 2003 (TEA Entsüklopeedia osutab ajavahemikku 1990-2003), kui VoA eestikeelsed saated sama artikli järgmise (ühtlasi viimase) lause väitel lõppesid alles tuleva (2004) aasta 27. veebruaril?

See oli tõesti nii, siin ei eksita. Viimase eestikeelse saate lõpuminuteid (3'4") — VoA toimetusjuhi Markus Larssoni + toimetusliikmete Ats Jooritsa + Marika Urbi sõnavõtte kuuleb — siin
Markus Larsson: Täna [27. veebruaril 2004] lõpeb kahtlemata tähtis epohh Ameerika Hääle ajaloos. Eesti ja teised riigid, kuhu suunatud saated lõpetatakse, on iseseisvad ja liitumas lääne institutsioonidega [nagu EU ja NATO]. Kindlasti suudetakse ka see meie poolt jäetud auk täita Eesti enda ajakirjanike tööga. Isiklikult usun, et [meie VoA-s] oleme teinud päris head tööd ja tutvustanud elu Ameerikas ja ka Ameerika Ühendriikide poliitikat nii, et meie kuulajad on saanud tasakaalustatud ja ülevaatliku pildi elust teisel pool Atlandi ookeani. Meie endi jaoks jääb kindlasti mõneks ajaks täitmata tühimik, kuid igal asjal on kord lõpp. Oleme ühtlasi nii õnnetud kui õnnelikud, et Ameerika Hääle viimase eestikeese saate tegemine just meile osaks langes. Ennekõike aga tahame tänada teid, head raadiokuulajad, et te meid kuulata tahtsite, meile kirjutasite ja meiega oma mõtteid jagasite.
Kümne VoA keeleteenistuse, sh soome-ugri keeli (2) kasutava VoA toimetuse saated kõlasid tõepoolest viimati 27. II 2004. Nii ka VoA eestikeelne lõpusaade, mida minu mäletamist mööda kandis üle terve hulk siinseid raadioid (ja veel enam raadiojaamu), kaasa arvatud Eesti kaks suuremat eetrilõita, st oma saateid mitme raadiojaama kaudu edastavad Kuku-raadio (9 raadiojaama kaudu) ja Vikerraadio ehk Eesti Raadio I programm (11 raadiojaama).

Ei oskaks praegu arvatagi, kumba eelistab TEA Entsüklopeedia vastava märksõnani jõudes: kas'raadiojaam Vikerraadiot' või 'raadiojaam Eestit'?

Lõpuks vastus küsimusele, kes oli VoA ajalugu ja tänapäeva tutvustama pidava "entsüklopeediliseks artikliks" pretendeeriva vaimusünnituse autor? Ei-TEA artikli juurest tema nime muidugi ei leia, teised allikad aga kinnitavad, et see on Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi teadur Anu Pallas (*1960) Andmed leidusid Eesti Teadusinfosüsteemis, mis lisas ka kõnealuse kirjatüki toimetaja nime:
Ameerika Hääl. Kilgas, Raul, TEA entsüklopeedia (46) Tallinn: TEA Kirjastus.
Pean vägagi (96%) tõenäoseks, et Anu Pallase ei-TEA-entsüklopeedia artikli AD2009 lättena on tuvastatav kunagi kommunistlikku agitatsiooni ja propaganda organid + üks konkreetne isik kompartei-ajaloo-teadur Herbert-Armin Lebbin (1913-2005). Tema kirjutas NLKP KK Marksismi-Leninismi Instituudi filiaali EKP KK Partei Ajaloo Instituudi + Eesti Raamatu kirjastuse poolt AD1980 üllitatud 250-leheküljelises kontra-propaganda-oopuses "Antikommunismi teenistuses" Ameerika Hääle kohta täpselt samasugust jura:
"Toimetuse peastaap asub Washingtonis, osakonnad Münchenis ja Madriidis."
Loe edasi siit

pühapäev, 8. märts 2009

Prokurör muigab. Justiitsterror jätkub.

Ehkki see päris kindel pole, näib prokuratuur süüdistavat Jüri Liimi siiski varguses. Ja seda mullu 22. mail Tondil toimunud aktsiooni eest. Kas tõesti ei saa ükski heategu karistuseta jääda?

Miks see süüdistus kindel pole? Aga seepärast, et süüdistusakt tunnistati osaliselt tühiseks, millest lähemalt allpool. Tühiseks kuulutas selle vanemprokurör Eve Soostar 3. märtsil Erik Boltowskile (Viasat TV-3 Estonia) antud intervjuus.

Vaata "Seitsmeste uudiste" 4. III 2009 saatelõiku Õhtulehe veebis või Delfi.EE-s

Samas ilmnes usutlusest, et Põhja Ringkonnaprokuratuur on fabritseerinud Liimi vastu olematu tsiviilhagi. Seda tehti Ülemiste City AS-i nimel. Skandaalse süüdistusakti avalikuks tulles on Ülemiste Citys oma osa kahtlases süüasjas aga eitatud (TV-3 Seitsmesed uudised 4. III 2009). Ent tsiviilhagi suurus on must-valgel kirjas: sada tuhat krooni. Kust see võeti? Mõeldi menetleja(te) poolt välja, et asja (väidetavat vargust) suuremaks puhuda? Nüüd, tagantjärele väidab prokuratuuritibi hoopis, et mingit tsiviilhagi polegi esitatud. Aga asi on ju kohtusse saadetud ja just nii see kohtunikule saadetud süüdistusaktis seisab. Inimene on selle eest sisuliselt koduarestis, elukohast lahkumise keelu all. Kui kaua?!

Järgnev on seni ainuke dokumenteering Jüri Liimi süüdistusakti tühisuse kohta. Seepärast on Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostari vastus küsimusele Ülemiste City AS-i kui kahju kannataja kohta järgnevas üles kirjutatud täht-tähelt:
“Jah. Nimetaks seda tõepoolest rahvakeeli ee-ee siis — nõustuks — näpukas. [Muie] Aga veelkord lisan, et-et see mingit tähendust ee nagu Jüri Liimi käitumisele antud ää-ää hinnangus-hinnangule tõepoolest ei oma.”
Ja Soostari vastus 100000-kroonise tsiviilhagi kohta:
“Ei. Nagu ma juba kinnitasin, tegelikkuses tsiviilhagi kohtueelses menetluses esitatud ei ole. Küll aga on siis seda võimalik ee-ee kannatanul teha kohtuliku arutamise käigus.”
Liimi pakiline kimbutamine algas 22. V 2008 selle eest, et ta terrorist Hans Pöögelmanni bareljeefi Tondi Ärikeskuse avalikust parklast eemaldas ja teisaldas selle muusemisse Maarjamäel.

Punane psühhoterror jätkub.

esmaspäev, 2. märts 2009

Jüri Liim ja Ülemiste (puna)vanake(sed)

Üheksa kuud hiljem, 27. II 2009 sai Jüri Liim posti teel viimaks kätte kriminaalsüüdistuse

Süüdistus vormistamine võttis 9 kuud, arvestades nn süüasja algatamise aega. See on samane kahtlustusega, mida Liimile tutvustati 16. detsembril, so 7 kuud pärast asja algatamist. Tollest ajast pandi Liim ka sisuliselt koduaresti.

Liimi represseerimise põhjus on Tallinnas 22. V 2008 aset leidnud tähelepanuväärne sündmus: Eesti Kommuunas punaterrorit korraldanud bolševik Pöögelmanni kuju teisaldamine Tondi Ärikeskusest Eesti Ajaloomuusemisse Maarjamäel.

Samal päeval kõrvaldas Jüri Liim teise Tondil asunud punamonumendi, mis kohalikke sovetimonumente haldval ametkonnal õnneks jäi kahe silma vahele. 


TÄIENDUS AD 2023. Riigikantselei (Rahukohtu tn 3) salastatud monumendikomisjon määras AD2022 sadade okupatsioonisümbolite seas likvideerimiseks ka Tondi kasarmute juures (Tondi 55 ehk riigikantseleist viie kilomeetrit eemal asunud) Punaarmee jalaväekooli mälestuskivi. Probleem on aga selles, et seda tehti juba poolteise aastakümne eest. Nende soovi täitis 100% juba ette Jüri Liim, kes tellis kraana, veoki ja eemaldas paartionnise raidkivi 22. V 2008.

Monumentide töörühma eelmise aasta novembrikuu koondülevaates kirjutatakse kunagise Tondi sõjaväelinnaku mälestusmärgi kohta, et see „on püstitatud 1940. aasta suvel Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustest reorganiseeritud Punaarmee Tallinna Jalaväe Koolile, mis tegutses Tondi kasarmutes kuni 1941. aasta juulini.“

Süüdistusakti on koostanud Tallinnas Tatari tn 39 asuva Põhja Ringkonnaprokuratuuri esindaja Õnne Neare-Vaarmann.

SÜÜDISTUSE KOMMENTAAR
  1. Nii pika prokuratuuri- ja politseimenetluse tulemus näib nadivõitu ― paraku ka õiguslikus mõttes.
  2. Süüdistaja on valinud Eesti riigi ja ühiskonna legitiimseid huve eirava ja legaalpraktikat proovile paneva tee. Süüdistav pool võiks asja nimelt ka võita, st Liimi vargaks tembeldada, ent üksnes peene õigusteoreetilise mänguga, mille järgi on varguse kui niisuguse süüteo-koosseis olemas (süütegu lõpule viidud) ka siis juba, kui potentsiaalne varas on asja üle kehtestanud valduse (on saanud asja enda kätte). Ringkonnaprokurör Neare-Vaarmanni (või ta ülemuste) valik ja otsus vargusesätet rakendada ning tema (või nende) koostatud süüdistusakt eeldavad just niisugust erandlikku käsitust, mida õigusteadurid peavad okupatsiooniteooriaks ja mida Eesti kohtupraktikas seni õnneks ei ole aktsepteeritud.
  3. Pika kohtueelse menetluse käigus on asi ootamatult täienenud uue osalisega. Peale seni teada olnud kannataja, Tondi Ärikeskuse omaniku Tondi Elektroonika AS-i on nüüdsest Liimi vastaspoolele lisandunud veel üks kinnisvaraga tegelev firma ― Ülemiste City AS, kes on Liimile esitanud 100000-kroonise tsiviilhagi.
Ülemiste City tegeleb kinnisvaraga Tallinna teises otsas, endise liiduettevõtte Dvigatel maa-alal. Varem pole Ülemiste Cityl olnud ei Tondi Ärikeskuse ega selle parklas seisnud punamälestisega mingit pistmist. Jüri Liim on seevastu vahepeal, 21. X 2008 teinud Ülemiste Cityle soovituse eemaldada ka seal, endise Dvigateli miitinguplatsil säilitatav punamonument, mis praegugi seisab täiesti avalikult ja ilmatu häbitult vanal kohal edasi.

TEKIB KÜSIMUS kas tegu on Venemaa-suunalist huvi ilmutavate suurettevõtjate (Uno Abru, Dorel Kangur, Gunnar Kobin, Raivo Vare jmt) koondumisega Jüri Liimi taoliste rahvuslaste vastu? Vastuse saame õige varsti. Kui mitte varem, siis kohtus. 

Jüri Liimi kimbutamisloo antud peatüki moraal võiks kõlada nii:
Nurjatu süüasja ühiskondlik-ajaloolist tausta ja Liimi karmikäelise menetluse poliitilisi motiive on süüdistusakt täiendunud üllatava välismajandusliku mõõtmega. Või siiski pole ses kõiges mingit üllatust?