laupäev, 19. jaanuar 2019

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline väheteada panus


70 AASTA EEST tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.
  • Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
  • Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
  • Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
  • Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
  • Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.
Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:
“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”
Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:
“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”
Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:
“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”
Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:
“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”
Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:
“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”
Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:
“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”
Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:
“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”
Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *
Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945
Vello Salo:
“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”


JA USKUMATU KÜLL, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…
“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”
Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...
“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”
Uno MeresteToimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:
... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

neljapäev, 17. jaanuar 2019

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Protsessioon Romas Kalanta mälestuseks
Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

1948-1969
Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

Elijahu Rips

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ja selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.
"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."
Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005
"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."
Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————


J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist


KGB Džeržinski-nim punalipulise kõrgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
Контрразведывательный словарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
Täiesti salajane.
⊛⊛⊛ 


VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kümnendi eest koostatud sõnaraamat selgitab nii mõndagi ka meie tänapäeva kohta. Nagu kindral Semën Cvigun, alias Semën Dneprov raamatu eessõnas kinnitab, oli «Vastuluuresõnastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavõimu "kilbi ja mõõga" ehk julgeolekuorganite VČK/OGPU/NKVD/MGB/KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.
Sõnastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ühtne mõistmine ja kasutamine kõigi riikliku julgeoleku töötajate poolt. Sõnastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid üldisi ja gebistlikke eritermineid.
«Vastuluuresõnastik» oli seega gebistide salajane käsiraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat häma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise järelm.

Raamatu üks eksemplar jõudis avalikkuse ette vaid kümnendi eest Läti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. Tänaseni võimaldab see teos KGB terminoloogilist müstikat hajutada ja niisugusena jääb väärtuslikuks veel mõneks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) väärib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega õigusteadur Boriss Kurašvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

Lähiajaloost tänapäevani elulisi Eesti-näiteid leeb käesoleva kirjutise lõpus. Eelnevalt tuleks käsiraamatus kajastatud Estonica kohta ära märkida:
Èston-tüvelisi sõnu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse võitlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rühmitus on vastavalt rahvuslik võitlus-/löögi-rühm ( vk lüh boëvka — lk 39-40 )
Võitleja [pro metsavend] — rahvusliku võitlusrühma liige relvastatud rahvusliku põrandaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene läänealadel, samuti Balti vabariikides.
③ «Vastuluuresõnastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti välismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tähtsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid Lääne-Saksamaal Lüneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvõttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibüroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti Rahvusnõukogu ning kümnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mõlema juures on toodud ( seletuse lõpposas ) välja agentuurne seos USA välisluureametiga:

«Eesti välismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allüksused ( REE “liberaalne rühmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks võimalusi ühenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allüksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti üritavad Eesti välismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sõjamehi välismaal ja luua NSVL-i vastase sõjategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurühmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti välismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada ära eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kõigile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

Võiks küsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mõjukamaid pagulaskoondisi Põhja-Ameerikas ja eeskätt USA-s, kus läbikäimist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi põhjendada peale kõige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «Vastuluuresõnastik» osutabki. Ometi määratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mõiste seletusest näha, rangelt vähemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui täppis välisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sõnake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku käsituse dekodeerimise vajaduse kohta. Näiteks välismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mõistes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk täpsemalt NSVL-i koosseisust oma päritolu-alu eraldada püüdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures süüdistas KGB iseäranis 6 rahvust: «Kõige aktiivsemalt õõnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, läti, eesti, valgevene ja armeenia välismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pälvib teatmeteoses tähelepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pälvib tähelepanu enim, üle kahe lehekülje hõlmavate artiklitega, ukraina ja läti pagulaskond. Vaid üksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «Vastuluuresõnastikus» märksõnad, mis suunavad lugeja aga ühe ja sama üldistava koondartikli juurde. Käsiraamatu hüperlinkidega märksõnalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sõnastikus suunistav. Tüve patri kõiki tuletisi käsitas KGB oma sõnastikus samuti toona N Liidu üldise keelepruugi kohases soveti-/venemeelses tähendusväljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too näiteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust või suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sünnimaad anastava võõrvõimu NSVL-i režiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupärandis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vähim osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpõld olema üsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tähtsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi näitabki asja gebistide «Vastuluuresõnastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:
USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest
«Nõukogude komitee kultuurisidemeiks välismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubežom; teine eestindus: Väliseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lüh VE{K}SA; läti k: Latvijas Komitejas {kultūras} sakariem ar tautiešiem ārzemēs, lüh KKS] — ühiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i põhiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat põhikirja. Annab välja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa Hääl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab välismaale regulaarseid ringhäälingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega välismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi välismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ühinguiks.

Nende komiteede ja ühingute peaülesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ümberasustatud Nõukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja välispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku võimsuse, Nõukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri õitsengu näitamises. Kõik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ühingute võimalusi kasutavad NSVL-i Ministrite Nõukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmärgiga:

• Nõukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt häälestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu Nõukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste välismaal levitamise ürituste läbiviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sõjaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ühiskonna ees;
• NSVL-i külastavate kaasmaalaste uurimine.

Nõukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega välismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ühingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on määratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk välisluure] ülesandeks.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )
Leia üles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965


SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nähtus — üüratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajärjed riigi roiutamises vaid me välisliitlaste valulävel häireid tekitavad. Efekt avaldub eeskätt julgeoleku-hädades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil väljaspool Eestit.

Seejuures on võtmesõna endiselt lahti rääkimata. Nii entsüklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipärast rõhutavad sel puhul tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal devalveerunud sõna  K O D U M A A  = KGB variväljaande nimi.
kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) või vastaspoolega koostööd teinud isik.
Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku välisriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine ja/või sellega kaasaminek. Juriidilises mõttes poliitilise kuritegevuse üks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lühidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne näide on KGB-gongo VESA/VEKSA maine tänaseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem või «Valge laeva» mängufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi näitab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lõimetise ropagandaalset kestlikkust.

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST


JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ühendust välismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid üles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui käinuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jäi esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lühem, kultuurimaineta nimetus — Välisеestlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vähemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ümarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II või IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt välisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. Mõnest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «Vastuluuresõnastiku» järgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning täidab KGB üksikuid ülesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi järgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kõik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mõni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg —ordust
Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli värvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasõja ja Vabadussõja veteran; Vabadussõjas Ⅷ jalaväepolgu roodu/kompanii-ülem Lõuna ja Viru rindeil. Vaatamata sõjaliste teenete puudusele, järgnes kiire karjääritõus EV sõjaväes. Richard Tomberg tõusis sõjaväejuhtkonda vähem kui kümnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ülem. Eesti omariikluse lõpukümnendi kestel Eesti õhukaitse ülem; oktoobris—novembris 1939 ka sõjaväe staabiülema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )
Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti õhukaitse ülem kolonel Tomberg suhtub Pätsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni värvatud 3 kõrgest jalaväe- ja 1 mereväestaabi nooremohvitserist ja lisaks väljavaatest värvata veel 3 Eesti sõjaväe kõrgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…
Richard Tomberg ülendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu järgse relva-ostu-müügi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lähetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema üksinda pikemaks N Liitu jääma, naastes alles märtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise järel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja õhutõrje-kahureid pakkuma, siis tuli läbirääkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ülem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sõnul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt välja ei tulnud, kuna hinnad ületasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist ära. Tiiveli viimasel Moskva-õhtul korraldati neile aga järjekordne joomapidu. Võõrastemajja tagasi sõites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kõrval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks või mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased läbirääkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on küsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ülendamisest.

Tagantjärele oleks arutu välistada, et relvamüügieede oli kõigest ettekääne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta märtsi algul jõudis tagasi Tallinna, tabas hämmastus kõigepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga välisreisija ohvitser pidi läbi käima. Tomberg kukkunud läbemata bolševistlikku jama ajama. End Richard Tombergi õpilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas ära too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ülemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

Pärast seda, kui EV kaitsevägi suve lõpus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ülem. Sellele kohale jäi ta septembrist 1940 juunini 1941, millele järgnes õpilähetus Venemaale. Pärast õpingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze Sõjaväe-akadeemia õppejõud taktika vanem-juhi ja üldtaktika teaduskonna ülema asetäitjana.
… [K]aasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg pärast juunipööret EV kaitseväest moodustatud CLXXX laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti või saadeti hävingule Stalini orjalaagreisse — määrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks! […] On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…
Priit Parming «Sortside väga suured saladused: EV kindral ja kõrgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )
Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud märtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. Süüdistus spionaaž — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile võidi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli täitnud Eesti—Inglise kultuuriühingu abiesimehe kohustusi; või et ta oli käinud sõjakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sõjalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lõpuks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lävinud sõbra + kolleegi, vahepeal Briti sõjaväe-atašeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD/KGB agentuurikarjääri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )
Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid värbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid värvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane või ühiskondlik positsioon võimaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.
VEKSA ametlik anne Tallinn:
lühientsüklopeedia 1979
Tomberg on kõrgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jõudnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 põhikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas üle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli täitma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel üle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rühma trumbiks ühe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg
Rootsi saabumispäeval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga võis tähele panna, et Richard Tomberg kõneles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul õieti tema suu läbi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide võtmisel juba samal õhtul. Pühapäeval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sõjaväelastele, kes seal asuvad, või nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakümmet vaevelnud Siberis ning nüüd raske tervisveaga asub ühes provintsilinnas Eestis, küsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma võin aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.
"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi püüdmas ( Välis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ühe ajakirjaniku sõnul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ülegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kõneles ta ju korduvalt lennuväe ja lennuasjanduse tähtsusest Riigi-Ringhäälingus — oli kui käega pühitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvõitlejat alatult õigustades ja pagulasladvikut hauapõhja manades "rahu-õhkkonna mürgitamise" eest "Läänemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.
Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hävitama rahvaid, et aga saaksite võimule trügida?! […] Kuhu te pressite, üks jalg juba hauas, teine haua äärel?! Jätke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mõtlevad inimesed. […]
E(R)R-i 22. X 1960 saade väliseestlastele
Tol kümnendil käis Tomberg Rootsis korra veel. Pärast välisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "võõrsil viibivaile eestlastele". Rõhk lasus lõhestaval propagandal — näiteks Tombergi üleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rünnatavate pagulaste kui sõjaroimarite üle ise kohut mõista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena määratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ühiskondlikuks süüdistajaks, ent märtsis 1961 KGB loobus kavast, vähendades erukindrali õlule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

Lähisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia Laanekõrb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tütrepojad Tõnu ( *1942 ) + Jüri ( *1944 ) + tütretütar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )
Herki Tomberg: Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jäänud ennekõike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäev koos vanaemaga […] pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi ei täitunud, sest Nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba [?!]
Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti Päevaleht ( Stk ) kirjutas tema "sõjaväeliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes läks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti Sõna ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»


TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. Välis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. Võitleja, 1. Ⅶ 1982.