Churchilli "Rahulõim"

Milline Fultonis täna 80 aasta eest antud loengu pealkirja eestindus oleks parem: «Rahu kõõlused» — «Rahu tugevus» — «Rahu sitkus» — «Tõhus rahu» !?‽

Suuri sõnu pelgamata võib seda lugeda ristiusu-tsivilisatsiooni kaitsekõneks rahvusvahelise kommunismi pealetungi ja punase ohu, so Moskva-poolse külma sõja¹ eest. Samas nimetab Churchill «marssal Stalinit oma sõjaaja võitluskaaslaseks». Ameerika Ühendriikide vs soveti/vene/rahva/riigi esinemissagedus kõne põhiosas on aga tasakaalus (vastavalt 16× vs 17× ehk 6% USA kasuks) Rõhk on ennemini rahuvõitlusel ja konfliktiennetusel anglo-ameerika vägede ehk sõjalise jõu ja taristu lõimimise ning ÜRO kaudu koos ka Nõukogude/Venemaaga toimides, mistap ongi õige eestindada kõne ametlikku pealkirja nii, nagu Isekiri teeb — «Rahulõim» (I jj osad) 

Fultoni loeng ringäälingu otse-reportaažina (NBC helisalvestis kuberneri, presidendi ja Churchilli enda sissejuhatusega — 55')

ISEKIRJA TÕLGE rõhutab just maailma rahu nimel lõimimise aspekti Churchilli Fultoni-kõne algupärase pealkirja «The Sinews of Peace»² eestinduses. 'Rahulõim' on tabav ja loov tõlge, sest lõim eesti keeles viitab just sellele sidemele või koeniidile, mis põimudes ühendab, tugevdab ja annab sitke tarruse. 

Selline pealkiri on võti kõne mõistmiseks ja võtab tulipunkti selle peamise mõtte — et rahu ei too nõrkus ega sõnadevaht, vaid vastupidav aluslõim, millena Churchill oma loengus esitles anglo-ameerika rahvaste majanduslikku, sõjalist ning perspektiivis ka poliitilist integratsiooni (ühiskondsuseni välja)³ ning maailmakorra kehtestamist ühiselt jõu ja tugevuse ilmutamise teel. 

Churchill rõhutas kõnes korduvalt, et rahu 'lõim' (sinews) tekib läbi vennaliku ühenduse/liidu (fraternal association), ühiste mere- ja õhuväe‐baaside, sõjalise koostöö, ÜRO tugevdamise, tuumatehnoloogia saladuse hoidmise ja jõupõhise ennetuse kaudu – mitte passiivse diplomaatia, vaid aktiivse koostöö ja valmisolekuga vältida konflikti. 

Varasemad eestindused on seevastu kas kaudselt kirjeldavad "Rahu sidekoed" või otsesed "Rahu kõõlused". Mõnikord kasutet "Rahu lihased" tahavad rõhutada jõudu. Kuid kõik taolised osutuvad liiga kirjeldavaks, ei kõla Churchilli retoorilise ande vääriliselt ega loo sellist turvatunnet kui "Rahulõim", kus läbi eesti keele omase voolujoonelisuse kogu loenguga pakutav konfliktiennetuse käsitus on enam kui aistitav. See on tõepoolest kõne vaimule truuks jääv pealkiri, mis rõhutab just sinewsi kui aktiivset, siduvat jõudu, mis hoiab koos maailma+rahu.

Ka loengu põhiosa siinne väga täpne ja loomulik tõlge säästab teksti jaoks ainuvõimaliku pieteediga Winston Churchilli kõne dünaamilist pidulikkuse ja hoiatuste vahel hüplevat maneeri. 

VAISTLIK RAHUTUNG. Rahulõim seostub koguni salajase sõjaplaaniga «Mõeldamatu», andes nii sellise eestinduse täiendava õigustuse. Operatsioon «Mõeldamatu / Unthinkable» (1945) ja Fultoni-kõne (1946) on kaks sammu selsamal churchilliku mõttekäigu teel, kus jõu laad pöördeliselt muutub. 

Salajases kavandis plaanitav jõud väljendunuks otseses sõjalises sekkumses. Plaan koostati Churchilli korraldusel ja see eeldas lääneliitlaste 47 diviisi + taasrelvastatud saksa sõjavangide üksuste lööki Punaarmeele sundimaks Stalinit Ida-Euroopast taganema. See oli puhtal kujul "kõva jõud", mis pidi vallanduma juba suvel 1945, vaid poolteist kuud pärast võitu IIIR-i üle. Ent plaan lükati koheselt tagasi — just nimelt mõeldamatuna, sest sovetlike tankide ja diviiside ülekaal osutus liiga võimsaks. 

«Rahulõim / The Sinews of Peace» kajastab jõudu ennetava, lõimitud tarrusena, mis hõlmab maailma pigem tervikuna või vähemalt angloetnilise ühendusena. Sama hirm sovetliku ekspansiooni ees püsib, kuid nüüd ei räägi Churchill enam rünnakust. Ta pakub vennalikku ühendust, mille lõimeks oleksid: ühised mere- ja õhuväebaasid üle maailma; ühine kaitse‐standard ohvitseride ja kadettide vahetamisega, ühismõõdus relvastuse, samas taktis õppuste ja ühtmoodi õpikuiga; ÜRO-le loodava rahvusvahelise õhuväega; 20-aastase UK+CCCP koostöö-lepingu pikendamisega 50 aastani… 

See on jõud, mis ei ründa, vaid vastastikku seob ning ennetab. Rahu ei loo nõrkus, vaid lõime tugevus — selle metafoori on tabanud mõtteliselt mitmekihilisse pealkirja ka eestindus «Rahulõim». See ei ole lihtsalt ilus sõnamäng, vaid kaasaja-käsituse peegeldus ses dramaatilises pöördepunktis, mis muutis tankid AD 1945 lähiajastu baasideks, õppusteks ja ÜRO rahvusvaheliseks väeks. See on Churchilli mõtte areng ühest äärmusest teise: sõjast ennetavasse koostöösse. 

Potsdami / Berliini konverents 24. VII 1945. Siin leidis aset (vasakult) Stalini, Trumani ja Churchilli esimene kahe/kolmekesi ning Churchilli—Stalini viies ja viimne kohtumine. «Mõeldamatu», mis pidanuks käivituma 1. VII 1945, jäi käiku andmata, andes asu «Rahulõimele».

MÄRKUSED

(1) Külm sõda ei alanud 1946 (nagu arvab nt BBC 1. III 2026) vaid esines nähtusena 20 sajandit varemgi (vrd Carthago delenda est — Marcus Porcius Cato) ning sai külma sõja (guerra fría) nimetuse täpselt 650 aastat enne (AD 1296) XX sajandi Churchilli-hetke, mil anti kõnealune loeng Fultonis. 

(2) Originaali sinews of peace anatoomilisi allusioone rahu 'sidekudede' või 'kõõlustega' tuleb mõista metafoorselt jõu, sidususe ja\või tugeva tarrusena, mis hoiab midagi koos (taristu + püristuna) 

(3) Winston Churchillile omistati aprillis 1963 USA esimene aukodaniku tiitel (Honorary Citizenship of the U.S.) Muide, Sir Winstoni ema — NYC-s 1854 sündinud Jeanette Jerome (Londonis 1921 surnud Jerome-Churchill) oli samuti ameeriklane (USA kodakondsuse evimise tähenduses) 

Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa Ⅱ maailmasõja (ⅡMS) järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, ⅡMS-i, ajaloolist kõne jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel. 

Churchilli Fultoni-kõne tekst — Isekiri: Rahulõim

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.

Kurb ja igav eluraamat

”Mis ajakirjanik teeb, on kõigile teada,” mõlgutas Mart Kadastik ( *24. III 1955 ) alias Jaak Kalju, Felix Tonga jne Edasi-lehes AD1980 lausungi all TAGASITEED EI OLE… Ja pühendas elu roosale kesktee-ajakirjandusele.



Inimpõli hiljem skandaaliga üllitet autoabiograafia ei selgita, mis ta Rubiconi viis — Soome-lähetus ja/või hoovõtt olümpiaregatiks või pelk kiusatus gebistlikku teabelätet vahendada? Ent psühhiaatrist isale kuuletumata asus Kadastiku-pere noorim poeg terveks kümnendiks KGB-ga koostööle. Karjeristlik+materialistlikult õige samm…

VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul — Karin Victoria Kuuskemaa telemajas. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avalik-õiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal tuleb nõustada ju kõiki ERR-i töötajaid, kes oma töös eesti keelt kasutavad, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorruse pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

Ja kaimudest said äraandjad

Viimasel ajal leviv kujutelm, nagu polekski Soome N Liidu ees leppinud oma lõunanaabrist sugulasrahva anastatud seisundiga, saab hävitava vastulöögi soome uurijate Jussi Pekkarineni & Juha Pohjoneni raamatu näol.

Raamat “Läbi soome kadalipu: inimeste väljaandmised N Liidule” (Ei armoa Suomen selkänahasta: Ihmisluovutukset Neuvostoliittoon 1944-1981; Helsingi 2005/Tallinn 2008) loetleb ja iseloomustab N Liidu piiripoolelt salamisi ületulemise juhtumeid ja esitab ka ametlikult teadaoleva 153 põgeniku nimed.

Veerandsada ehk 1/6 selliste põgenejate hulgast osutatud ajavahemikul oli Eestiga seotud mehi. Ja enamus neist, kes soomlastele kätte jäid, anti N Liidule lõpuks ka välja.

Nagu raamatu ridade vahelt ilmneb, tehti seda väära suhtumise tõttu: eestlasi käsitati mitte N Liidu koosseisu vägivaldselt inkorporeeritud Eesti Vabariigi kodanikena, vaid sovetiriigi... reeturitena. Teistsugusest suhtumisest ei ole mingeid märke, ehkki autorid oma uurimuses kirjeldavad arhiivide põhjal üksipulgi ka eestlaste piiriületusjuhte koos nende juhtumite ametliku, aga ka mitteametliku aruteluga Soome asjameeste vahel.

Sovetliku okupatsiooni mittetunnustuspoliitika täielikust eiramisest Soome Vabariigis ei saa mööda vaadata sovetiaegsete naabrussuhete, kultuurisidemete või isegi Eestit väisanud presidendi UKK kui tahes sõbralike žestide tõttu, teades et viimane samas rakendas telefoniõigust hõimurahva ärakaranud esindajate väljaandmise (mitte alati tingimatult bürokraatliku) protseduuri kiirendamiseks.

SAHHAROVI MÕTISKLUSED PROGRESSIST & EESTI JÄRELKAJA

Mais 40 aasta eest avaldas vene tuumafüüsik Andrei Sahharov (pildil) artikli “Mõtisklused progressist, rahulikust koeksistentsist ja vaimsest vabadusest” (vt siit Razmyšlenija o progresse, mirnom sosuščestvovanii i intellektual'noj svobode -I- ja -II- venekeelset täisteksti) 

“Mõtisklused...” tõstsid autori, N Liidu vesinikupommi looja, kõrgelt hinnatud ja korduvalt pärjatud sotsialismisangari, ent seni üldsusele tundmatu akadeemiku üleilma imetletud dissidendiks, andes vene rahva süümele ja kogu Ida hemisfääri vabadusvõitluse häälele mõjuka ja usaldusliku kõla.

Sahharov võttis teose käsile veebruaris 1968 ning sai valmis hiljemalt maikuu keskel. Seks ajaks oli Čehhoslovakkias kõrgpunktile lähenemas demokraatlik vabadusliikumine, mis taotles kommunistliku süsteemi reformimist. Nii kirjutas ka Sahharov, rõhutades vaimse vabaduse ülimat tähtsust sovetliku süsteemi inimlikustamisel, et vaimse vabaduse võtmerolli “on mõistetud muide Čehhoslovakkias...” ja samas kutsus sealset julget algatust toetama.

Akadeemik ise pooldas tuliselt konvergentsi ideed ja sisuliselt kutsus nii Ida kui Läänt lõpetama Külma sõda. Ta võttis kirjutise kokku tõdemusega, et sotsialismi sünd kapitalismist on olnud sama paratamatu kui see, et sotsialismimaailm ei tohi teda sünnitanud kapitalismi hävitada, sest... “See oleks enesetapp.”

Sahharovi 41-leheküljeline traktaat vallutas maailma juba lähema aasta jooksul, mil selle levi sammus üle 10 miljoni eksemplari piiri. Teeb vaid rõõmu, et see puudutas ka meid. Kevadel 1968 jõudis dokument ka Eestisse ja pälvis sama aasta suvest eestikeelse tõlkena n-ö põranda all levides nii poolehoiu kui tarmuka kriitika näol märkimisväärset tähelepanu...

Mida kinnistab ka alljärgnev Isekirjas nr 3 (1983) ilmunud ülevaade

Ülevaade Eesti haritlaste kirjast akadeemik Sahharovile     
Andrei Sahharovi “Mõtisklused...” (1968)

Sel aastal [1983] möödub poolteist kümnendit sellest, kui akadeemik Sahharovil valmis teos “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”. Brošüür on levinud N Liidus ja tähtsamais kultuurkeeltes laialdaselt ja enamasti mitmes trükis. Teos on suhteliselt ulatuslikult levinud Eestiski tänu Eesti Demokraatlikule Liikumisele (EDL), mille üks juhte, Sergei Soldatov, omandas teose ühe esimestest eksemplaridest, saades selle Andrei Sahharovi ühelt tuttavalt. Peagi organiseeris Artjom Juskevitš eestikeelse tõlke- ja paljundusgrupi ning mõne aja pärast levitati seda EDL-i poolt üle kogu Eesti.
Tänases Isekirjas “Mõtiskluste...” avaldamise aastapäeval püüame peegeldada selle teose tähendust eesti haritlaskonna kirja näol. Kiri, mille nagu kirjas seisab, on saatnud eesti tehnilise intelligentsi esindajad, on anonüümne ning esitatud polemiseerivas toonis.

Kirjas märgivad Eesti haritlased, et brošüüri põhiseisukohtadele kirjutaksid alla kõik meie ühiskonna ausad ja mõtlevad inimesed. Kuid loomulikult, nagu tõsiselt huvitatud lugejad ei piirdu ainult oma nõusoleku väljendamisega, kirjutavad nad ka sellest, milles nad autoriga nõustuda ei saa ja teevad vastavaid täiendusi.

Kõige olulisema täienduse tegid nad Sahharovi, N Liidu vesinikupommi isa esitatud ühiskonna-iseloomustusele. Nad kirjutavad:

“Meie ühiskonnas XX sajandil toimunud poliitilised vapustused viisid kristluse kui põhilise ideoloogilise jõu kõrvaletõukamisele ja ühiskonna elulaadi moraalsete väärtuste purustamisele. Uus materialistlik ideoloogia ei vahetanud ega olekski saanud välja vahetada kaotatud väärtusi.”

Autorid väidavad, et tekkis moraalne vaakum, mis kutsus ühiskonnas esile inimese moraalse kahestumise: ühest küljest näitlik, väline teesklev—kollektivistlik moraal, teisalt vajatud ürgkiskjalik, egositlik moraal. See sünnitas välise, mehaanilise solidarismiga ühiskonna, mis aga tegelikult on ehitatud ühiskonnast võõrdunud isiksusele, kes tunneb omasuguse ees hirmu ning ennast tühise ja üksikuna kohutava riigimasina ees. Autorid oletavad, et sellises seesmiselt lahutunud, osistund ühiskonnas on vältimatud need kurvad ilmingud, mille pärast Sahharov “Mõtisklustes...” õigustatult muret tunneb, veelgi enam – need ilmingud on taolise ühiskonna ehitusest tingitud.

Kirja autorid oletavad, et süü stalinismi ebardlikkuse eest langeb mitte ainult Stalinile ja tema usaldusväärsetele kaadritele, ühiskond tervikuna kannab nende ilmingute eest vastutust. Kirja autorid küsivad, kas ühiskond ise ei provotseerinud oma inertsuse, ükskõiksuse, orjameelsuse, harimatuse ja lihtsalt oma julmusega lõpuks kõiki neid isikukultuse ekstsesse. Ebajumal pole ju mõeldav ilma kummardajateta.

Autorid teevad järelduse, et säherduses ühiskonnas, nagu seda on Nõukogude ühiskond, võib välja ilmuda uus Stalin ning taaskord võib kõik algusest korduda. Ainult ühiskonna kõlbelise taseme ja tema kodanikuteadliku aktiivsuse tõstmisega võib tõhusalt vastu seista sellele verisele bakhanaalile. Et seda vältida, peaks Nõukogude ühiskond Eesti haritlaste arvates välja töötama või siis laenama, igal juhul otsima ning leidma uue kõlbelis-filosoofilise õpetuse.

Nad pöörduvad Sahharovi, ja nagu nad väljenduvad, teiste meie ühiskonna juhtivate peade poole üleskutsega mitte piirduda kriitikas ainult väliste teguritega, vaid uurida ka seesmisi vaimseid, poliitilisi, orgaanilisi probleeme ning soovitada uusi kõlbelisi väärtusi, ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke ideaale.

Nagu Sahharovilgi on autorite arvates neostalinismi vastumürgiks ühiskonna vabastamine kurnamisest, omavolist, kuid nad ei pea selle saavutamisel küllaldaseks üksnes intellektuaalse vabaduse saavutamist, mille vajadust Sahharov oma brošüüris “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” kirjutab. Nad väidavad, et N Liidu kodanikud vajavad kõiki poliitilisi vabadusi, vaimne vabadus ja kodanikuaktiivsus kaasa arvatud.
Nad kirjutavad:

“Meie ühiskond vajab kõige laiaulatuslikumat demokratiseerimist praegu nagu õhku.”

Selles mõttes on autorid mitte üksnes nõus akadeemik Sahharoviga, vaid temast tunduvalt järsemad. Eesti tehnilise intelligentsi esindajad kirjutavad:

“Asjata püütakse meid veenda, et poliitiliste vabaduste ideaalid on meie rahvastele võõrad, et neile on omased vaid materiaalsed huvid. Võimuorganite tegevus peab alluma ühiskondlikule kontrollile. Ülemnõukogu peab olema asjalikuks foorumiks, aga mitte ühehäälsuse mehhanismiks. Valimissüsteem peab olema rajatud mitmeparteilisusele. Rahvusküsimus peab alluma õiglasele regulatsioonile. Peab tagatama rahvaste õigus suveräänsele riigikorraldusele. Kõik ühiskonnakihid ja -seisused peavad saama võrdsed õigused.”

Edasi kirjutavad Eesti haritlased Sahharovile:

“Juba kakskümmend aastat, [N Liidu kompartei] XX kongressi aegadest peale ootame ja palume oma juhtkonnalt vabastuslikke reforme. Oleme nõus veel mõnda aega paluma, kuid lõppude lõpuks hakkame nõudma ning tegutsema. Ning siis tuleb tankidiviisid mitte enam Prahasse ja Bratislavi, vaid Moskvasse ja Leningradi viia.”

Kirja autorid pidasid silmas veidi aega pärast “Mõtiskluste...” ilmumist toimunud Nõukogude okupatsiooni Čehhoslovakkiasse, millega suruti maha Praha Kevadega alanud üldrahvalik demokratiseerumisprotsess.
Küsimustes, mis puudutavad rahvusvaheliste olude parandamise teid, on autorid Sahharoviga samuti nõus. Nad arvavad, et NSVL peab loobuma territooriumi mõttetust ahnitsemisest, suurriikliku võimuhaarde laiendamisest ning pealetungi-kursist, kuna sellise tegevusega tekitab just N Liit tänases maailmas pingeid.
Kiri Eestist lõpeb ettepanekuga täiendada akadeemik Sahharovi teese järgmiste mõtetega:

• mitte ainult vaenutsevate suurriikide vahelise eraldatuse kõrvaldamine, vaid ka nende otsene lähenemine;
• mitte ainult kooseksisteerimine ja koostöö, vaid ka otsene leppimine;
• mitte ainult võitlus füüsilise näljaga, vaid ka võitlus inimliku näljaga kõlbelis-moraalsete väärtuste puuduse vastu;
• mitte ainult seadus trükisõnast, vaid ka seadused, mis tagaksid inimeste poliitilised vabadused;
• mitte ainult poliitvangide amnestia, vaid ka täielik vabastamine ja tagatis, et veendumuste eest taga ei kiusataks;
• mitte ainult stalinismi tõkestamine ja paljastamine, vaid ka selle otsene likvideerimine;
• mitte ainult sabatu majandusreform, vaid põhjalikud majanduslikud ümberkorraldused; ning mis tähtsaim
• mitte ainult riikidevahelise eraldatuse ületamine, vaid ka sisemise isolatsiooni, ühiskonna osistumise ületamine.

Nagu näevad kõik, kes lugenud Sahharovi “Mõtisklusi progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, pole Eesti tehnilise intelligentsi kiri niivõrd täienduseks Sahharovi seisukohtadele, kuna need nõudmised seal juba esinevad või on niigi endastmõistetavad, kuivõrd samad soovid esitatuna teravamas, ägedamas ja veidi politiseeritumas vormis.

Allikas: Isekiri nr 3 (1983)

Veerand sajandit hiljem tuleks ajaloolisele Isekirjale lisada:
Eesti vastuse akadeemik Sahharovi "Mõtisklustele..." avaldas peale Venemaa omakirjastuse (samizdat) ka ajaleht Münchener Merkur (1968, nr 306) pealkirja all "Orjameelsuse asemel õigus opositsioonile" (Statt Kriecherei ein Recht auf Opposition). Saksa keelde tõlgitud kirja allkirjaks oli märgitud "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukad esindajad".Eestist saabunud kirjas loetleti ka Sahharovi käsitlusaluses brošüüris esitatud (sovetliku süsteemi ja rahvusvaheliste suhete perestroika ettepanekutega, perspektiivis aastasse 2000 ulatuva) programmi puudusi, nagu teaduslik-tehnilise progressi kummardamine ja rahvusküsimuse mittemõistmine ning arvustati inimõiguslaste lootusi režiimi vabatahtlikule demokratiseerumisele.

Eesti kiri pakkus alternatiiviks panust rahva omaalgatusele, et suruda reforme valitsusvõimudele peale jõuga altpoolt, ning lõppes üleskutsega töötada välja selge tegevusprogramm ja selle alusel võitlust alustada.

Kes olid kirja autorid?Sergei Soldatov on oma mälestustes (Eesti saatuse keerdsõlmes. Tln, 2002, lk 47) tunnistanud, et tema see oligi, lisades:
Omakirjastuses pealkirja “Loota või tegutseda?” järgi tuntuks saand dokumendi ärasaatmise eel polnud teistel sellega tutvunud erimeelseil Soldatovi sõnutsi lisada ühtki täiendust.Nii tuleks "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukate esindajate" nimel avaldatud vastukaja idee ja teostus omistada edaspidi Sergei Soldatovile.

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…

Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega

AJALOOLISE ISEKIRJA AVALUGU

Isekiri nr 1, detsember 1982.

Toimetaja kiri

Maailma tohutu progressi tõttu suureneb üha ka teabe hulk. Seetõttu tekib rohkesti probleeme seoses informatsioonivahendite töö täiustamisega. Pidevas kasvuhoos on ka ühiskondlik-poliitiline teave, mille hulk suureneb kogu maailma ning ka üksikriikide ühiskondlik-poliitiliste arengutega. Infovahendite ebatäiuslikkus, informatsiooni kohatine pealiskaudsus, varjamine või vastukäivus näitavad, et seni pole küllalt tähelepanu pööratud teabe levimise soodustamisele. Eriti teravdab kriitilist olukorda massimeedias mõningate valitsuste ja riikide vaba infoleviku vastu suunatud poliitika, mis eelkõige väljendub ainult valitud teabe esitamises ning ülejäänud teabe varjamises või moonutamises. Selline olukord teabemaailmas teeb raskeks infotarbija olukorra, takistades tegemast erapooletut ja tarbijale kasulikku valikut.


Pidades silmas
NSV Liidu konstitutsioonis tagatud südametunnistuse-, sõna- ja trükivabadust, samuti

pidades silmas
ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 18. artiklit, mis tagab vabaduse kuulutada oma usku või veendumusi avalikult, samuti

pidades silmas
ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 19. artiklit, mis tagab õiguse veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabale avaldamisele ja mis kätkeb vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata —

pidades silmas kõike eelpool toodut — ilmubki meie Isekiri.

Meie ajakiri on isekirjastuslik, mis tähendab, et ta ei allu riiklikule tsensorile. Isekiri pühendub teabe vabale levikule Eestis ja püüab asjatult mitte korrata ENSV ametlikus ajakirjanduses avaldatud informatsiooni, küll aga kavatseb vastu astuda moonutustele ja võltsingutele ENSV ametlikus ajakirjanduses. Peamiseks püüdluseks Isekirja toimetusele on vaba, tsenseerimata, kuid tõele põhinevate uudiste ja mõtete edastamine oma ajakirja veergudel.

KATKEID ISEKIRJAST NR 1

Katkendid oktoobris 1982 Vabadusraadio Pariisi stuudios salvestatud Aarne Vahtra [V] intervjuust Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar'ele [K] (pildil). Siin lünklikult taasavaldatud usutluse kogupikkus on 55 minutit ehk 19 lehekülge omaaegses Isekirjas. Selgituseks: septembris 1982 hüppas Pariisis ära ja palus Prantsusmaalt poliitilist varjupaika eesti kultuuritegelaste turismigrupi juht, kommunistliku noorsooühingu ja Eesti Üliõpilasmaleva kunagine tegelane, tollane teatrite valitsuse juht – seega nomenklatura täieõiguslik liige Aarne Vahtra.

JUTUAJAMINE AARNE VAHTRAGA
Pariis, september 1982.

[---]

K: Ning millised olid teie suhted kommunistliku parteiga?
V: Ma olen kommunistliku partei liige olnud 1969. aastast alates.
K: See on juba kolmteist aastat. Kui te nüüd välismaale jäite, kellele te pöörasite selja, kas ainult N Liidule või ka kommunistlikule parteile?
V: Muidugi kommunistlikule parteile…
K: Kas te tegite ka vastava kirjaliku avalduse astumaks parteist välja?
V: Ma arvan, et minu jäämisega siia kaasnes automaatselt ka mu väljaheitmine parteist. Avaldust ma teinud ei ole.
K: Kuid siis teid ju heidetakse välja, mitte te ei astu vabatahtlikult.
V: … See minu samm – siiajäämine – näitas ka minu suhtumist parteisse.
K: Ma küsisin seda, sest nii imelik kui see ka ei tundu, on poliitilist varjupaika paluvaid inimesi, kes pole nõus kommunismi realisatsiooniga N Liidus, aga samal ajal ei taha katkestada suhteid komparteiga ning väidavad, et kommunism on ainuõige.
V: Minu arvates viimaste aastate väga ulatuslik venestamise poliitika lähtub kõigepealt kommunistlikust parteist ja selle poliitikaga ma kuidagi sisemiselt nõus olla ei saa…
K: Aga kui te astusite parteisse, kas teil siis oli mingisuguseid lootusi, et see aade polegi väga väär? …
V: Minu parteisse astumise puhul on see lugu veidi pikem ja keerulisem… Üliõpilaskonnas oli [1960. aastate algul] niisugune liikumine et, poisid, lähme parteisse, võtame asjad oma kätte ja juhime asja targemini.
K: Ja kuipalju see õnnestus?
V: Eks nendest meestest, kes siis selle liikumisega kaasa läksid… on kõrgetel kohtadel terve hulk mehi… Aga hetkeseis Eestis on tunduvalt hullem kui oli sel ajal. Kas oleme meie siis sellele kaasa aidanud või on need välispidised jõud olnud, aga nähtavasti eksperiment seestpoolt seista oma maa ja rahva majandusliku, keelelise ja kultuurilise iseseisvuse eest on ebaõnnestunud.
K: Seista seespool – raamides, mis Nõukogude kord pakkus?
V: Ja-jah, minu jaoks on see praktikaline…
K: Teie vastust tuleks võtta ikka siis niimoodi, et te olete pettunud kommunistlikus ideoloogias üldse? Või te olete pettunud ainult venestamise poliitikas – väärnähtuses eesti rahva seisukohalt? Aga kui neid väärnähteid äkki ei oleks, kas siis äkki see süsteem sobiks?
V: Minu isiklik kogemus on näidanud, et ilusate sõnade taga, mis võivad endaga kaasa viia ja edasiviivalt ning paljutõotavalt kõlada – siiski nende abil saavutada seda, mida mina oma maale ja rahvale sooviksin, on võimatu. Nii et järelikult ma selles süsteemis, selles mõtlemisviisis olen pettunud.
K: Kas te olete teinud resolutsiooni parteist väljaastumise kohta?
V: Ma ei ole seda teinud. See samm Prantsuse Vabariigist varjupaika paluda tõi nähtavasti automaatselt kaasa minu väljaheitmise.
K: Aga siis teid heidetakse välja! Või on see teie enda väljaastumine?
V: Jah, ma astusin välja.
K: Tähendab, te ei teinud vastavat deklaratsiooni, lihtsalt selle faktiga, et te jäite siia, jätsite te maha partei. Ja mida te kavatsete nüüd teha? Te ütlesite, et tulite Eesti huvides siia. Kuidas te kujutate seda ette? …
V: Nähtavasti see ei ole mingisugune lapsemäng, vaid pikk ja tõsine töö… Eesmärk on pöörduda uuesti selliste sammude juurde nagu Eesti Demokraatliku Liikumise 1972. aasta pöördumine ÜRO poole, veel kord rahvusvaheliselt üles tõsta küsimus Eesti praeguse statuudi kohta, ühesõnaga niinimetatud Molotov–Ribbentropi pakti õiguslikkuse või mitteõiguslikkuse küsimus.
K: Aga kast te olete kunagi kuulnud sellest, mis Eesti välisorganisatsioonid on juba sel alal teinud? …
V: … Ma usun kindlasti, et siin on tehtud palju, aga nähtavasti ka tulutult.
K: Ei tea, kas tulutult, igatahes ei näe veel resultaate, ütleme nii.
V: Jah.
K: Missugust tulevikku te igatsete siis Eestile?
V: Kõlab võib-olla veidi idealistlikult, aga minu arvates tuleks ära koristada meie maalapikeselt kõigepealt kõikvõimalikud võõrad relvad ja tuleks anda küsimus maa iseseisvusest referendumi otsustada, kas maa ripub suurest Venemaast või ei.
K: Kuid milleks vaja referendumit, kui rahvas pole kordagi tegelikult oma häält andnud, et maa peaks kuuluma Venemaale või N Liidule? Miks peaks olema üks teine referendum, kui seda esimest polegi olnud? See pole üleüldse referendumi küsimus, oleks lihtsalt õigem taastada see, mis oli – iseseisvus – ilma igasuguse referendumita…
V: Aga maailma avalikkusele püüab Nõukogude propaganda selgeks teha, et eesti rahvas on oma hääle andnud selle pöörde või revolutsiooniga.
K: Kas te arvate samuti?
V: Ei, ma ei arva seda, aga see on ju N Liidu ametliku poliitikaga igal pool välja öeldud.
K: Aga siis peaks püüdma kuidagi demaskeerida seda ametlikku valeinformatsiooni ja vale ajalootõlgendust…
V: Väga võimalik. Mina tean vähe sellest, mis on tehtud. Ma tahaksin liikuda ringi, lugeda, uurida…
[---]
Ma olen lugenud siin nüüd neli nädalat, polegi veel nelja nädalat, ning olen vapustatud sellest, mis kõik on kirjasõnas olemas, millest meie lihtsalt ei tea, ühesõnaga, mis peaks ka nagu sellist sisemist kindlust andma, julgust andma tõsiseks mees-mehega-võitluseks Eestis. Kas või igaüks oma nimel, [et] aga mitte selle süsteemiga, mitte nende rumalustega kaasa minna.
K: Te ütlesite juba, et takistuseks [vastupanuliikumise tekkele] on hirm – hirm, mis valitses ka teid. Kas te võiksite ütelda: kus on selle hirmu allikas? Mis halvab terve rahva tahtejõu?
V: Kui nüüd analüüsima hakata, siis sisuliselt Eestimaa inimene on muudetud nagu pärisorjaks, kes on kõige otsesemalt seotud oma töö, korteriga, kelle liikumisvabadus sisuliselt on väga piiratud… Samal ajal läbi oma elamise on ta kõikvõimaliku kontrolli all, valve all. Intelligents kogu aeg elab selle tunde all, selle teadmisega, et kõige hoolikamalt teda kontrollitakse, et ta iga oma sammu peab valitsema. See on toonud niisuguse…
K: Aga kes kontrollivad ja valvavad intelligentsi igat sammu?
V: … Nemad.
K: Aga kes on nemad – on nad eestlased või…
V: Pahatihti on eestlased.
K: Vaat, ma kardan, et pahatihti ongi nad eestlased – kust tuleb siis see?! Need pole enam küünikud, need pole lihtsalt hirmu põdevad inimesed… Mis liik inimesi see on ja kust nemad siis välja kukkusid?
V: Noh, need on inimesed, kes on läinud kaasa selle Nõukogude elulaadiga.
K: Mis köidab selles elulaadis, kui elulaad ise on mäda?
V: [Vahtra vaikib]
K: Ma ei esitaks küsimust, kui neid inimesi poleks olemas. Aga nad on olemas, te ise ütlesite siin, et intelligents tunnetab seda, et on valvatud, valvatud just kaasmaalaste poolt. Kust tuleb see liik inimesi? Kes ja kuidas produtseeris nad? Mis kuradi nõiavägi see on, mis toodab sääraseid inimesi?
V: See on nüüd väga, väga, väga pika jutu teema. Nähtavasti mina olen väga paljudele inimestele üks niisugune olnud, kes on mitmeid organisatsioone juhtinud ning ilmselt enda puhul võiksin rääkida samast arengukäigust. See on pikema jutu teema.
K: Aga rääkige – meil linti veel küll!
V: Kust me siis peale hakkame?
K: Mingil teelahkmel. Kusagil kus…
V: Eks see inimese elu on pidevalt valikute ees seismine ja iga valiku järgi valikuvõimaluste ahel kitseneb. Nähtavasti olen ma oma valikutega umbteele või lõppu jõudnud, kus mul enam mitte midagi valida ei olnud, kus mul tuli oma valikute puhul väljakujunenud teed mööda edasi minna, aga ma sain aru, et mina seda mängu enam edasi mängida ei saa. Alguses ma ütlesin seda, et ma pole lapsepõlvest seda maailmavaadet endasse ammutanud, olen pigem asjast nagu kõrval seisnud ja komsomolisse astunud 1962. aastal, kui ma olin juba 22-aastane ning sel ajal olin ma [Tallinna] Pedagoogilise Instituudi II kursuse üliõpilane. Rääkisin sellestki, et need olid n-ö leevendusaastad – aastad, mil tundus, et sinust midagi sõltub, et võid olla otsustaja…
K: Oli see tõesti nii või oli see illusioon?
V: Minule oli see väga hulgal ajal tõesti nii, seepärast et ma olen läbi selle üliõpilasliikumise tõusnud üheks nendest üliõpilasliidreist, olin peal instituudi lõpetamist liikumisega aastaid seotud, olin siis Üliõpilaste Ehitusmaleva komandör kaks hooaega. Pärast seda sealt saadud impulsi ajel, et on võimalik midagi teha, läksin ma ajakirjandusse, ehkki mul oli tookord pakkumine juba mööda riigiameteid liikuma hakata: mulle pakuti kohta ministrite nõukogu juures referendina töötamiseks. Aga mulle tundus see ametniku teed minemine mõttetu ning ma olin viis aastat Eesti TV-s laste- ja noortesaadete peatoimetuses ja sisuliselt enamus sellest ajast nagu noortesaadete päälik, juht. Ma ei ütleks ka, et päris ilma tulemusteta, sest… ma ei tea, kas te olite sel ajal veel Eestis, kui ma [Kalju] Komissaroviga mõne mõttesaate televisioonis tegime.
K: Ja-jah, siis ma olin seal.
V: Ja vot, minu arvates nii hästi või halvasti kui ta välja tuli, aga mingisuguse liikumise… Me rääkisime tollal nii haridusest kui sotsiaalsetest moraaliküsimustest ning tahtsime selle asjaga edasi minna. Aga siis tuli mulle ühtäkki ootamatult ettepanek minna Leningradi parteikooli – sisuliselt tähendas see televisioonist ära minekut. Oli ju näha küll, et neist, kes Leningradi [parteikooli] haridusega tagasi tulid, enam aktiivseid tegijaid ei saanud, vaid kõrgemal või madalamal tasemel ajakirjanduse juhid… funktsionäärid. Sellega ma päri ei olnud ja sealt tuli nagu konflikt ja 1973. aasta sügisel ma tulin koosseisust ära ja olin kolmveerand aastat kodus. Tegin küll telele tööd, aga mitte palgalisena, vaid nagu mittekoosseisuline – arvasin, et saan nüüd sõltumatult teha. Aga sellest asjast ka midagi välja ei tulnud ning siis… Selleks ajaks oli Komissarovist saanud Noorsooteatri peanäitejuht ja Heino Laks, kes siis direktoriks [Voldemar] Panso ajal oli, oli valitud Teatriühingu aseesimeheks ja Komissarov korjas ju tookord, kui ta teatrisse läks, oma ümber aktiivsema seltskonna teatri ja muude alade pealt: Mati Undist sai kirjandusala juhataja, Tõnu Virvest peakunstnik, [Olav] Ehalast muusikaala juhataja – seal oli ju palju… Ja mina olin siis mingil määral talle teada oma organisaatorivõimetega sellest tööst, mis me koos tegime… Ning siis sai minust Noorsooteatri direktor, nagu administratiivne juht. Maha sai tehtud nii, et mina rakendun ühest küljest selle eest, et teater oma maja saaks, sest ministrite nõukogu otsusega 1965. aastal, kui teater loodi, siis on seal fikseeritud see, et teatrile maja ehitada… Täna on [19]82, aga seda maja ei ole tänase päevani. Mulle tundus, et meil see töö hakkab päris kenasti minema ja mõni aeg läkski, aga siis… No Komissarov tuli ju omal ajal teatrisse terve hulga n-ö lammutavate mõtetega ja neid ellu viies paratamatult tulid ka konfliktid mitte ainult allapoole – sest ka publik kadus vahepeal ära…
K: Publik kadus vahepeal ära?
V: Jah, aga ta on nüüd väga tugevasti tagasi tulnud… Ja paljude asjadega ei oldud ka ülevalpool rahul. Siis… [19]76. aastal me korraldasime Balti vabariikide noorsooteatrite festivali ning see tõmbas selle teatri peale ka ühtlasi üleliidulise huvi, seal olid siis… ametnikud kohal, pärast seda ilmusid Sovetskaja kulturas ning kusagil veel lammutavad väljaastumised mitte festivali, aga juba teatri suunas. Heideti ette, et kuidas on võimalik niisugune asi, et noorsooteatris tuuakse lavale [Jean] Anuoilh’ “Godot’d oodates” või [Fernand] Crommelyncki “[Suurepärane] sarvekandja”.
K: Nojah, aga Eestis oli see lubatud!
V: … Aga Moskvale oli see üllatuseks. Ma kujutan ette, et Moskvast nõuti sanktsioone, sest seesama – nüüd on sest kuus aastat mööda läinud – figureerib veel kui äärmiselt halb näide, kusjuures see lavastus ise on saanud nii kodus kui üle liidu väga hea kriitika – äärmiselt tobe vastuolu! Kui selle halva näitega opereeritakse veel tänapäevani… Eks siin oli ka teisi põhjusi ka ja mulle tehti siis selgeks, et antud situatsioonis… ühesõnaga kuskil keegi leidis, et nüüd tuleb seal midagi muuta ning mul soovitati teatrist lahkuda ja ajakirjandusse või kuhugile minna. Hakkasin ringi vaatama ja siis mulle täieliku ootamatusena tuli ettepanek minna [ENSV Kultuuri]ministeeriumisse Teatrite Valitsuse juhataja asetäitjaks.
K: Aga te läksite ju ikkagi ülespoole?!
V: No aga küsimus selles ongi… vot see on see salakavalus – võimu salakavalus, et sind võetakse maha faktiliselt, aga sa oled ülemus… Jumal tänatud, et ma võtsin selle vastu, sest võib-olla ma oleksin jäänud veel illusioonide rüppe edasi ja heidelnud siin ja seal. Aga muidugi kusagilt oli see väärsamm, et ma selle koha vastu võtsin, sest see oli juba see käskimise ja keelamise, laskmise ja poomise tasand. Sa võid ju… Siin hakkab mängima juba see, et ma olen hea ja püüan, no aga sisuliselt eks sa ikka täidada suures ulatuses seda korraldust, mis sa veidi kõrgemalt saad.
K: Kui te saite nüüd – sel aastal ju tegelikult – teatrite valitsuse juhatajaks, siis teil avanes ju rohkem võimalusi kuidagi viisi aidata teatrite kultuurilist elu ja aidata ning kaitsta neid Mosk…
V: Ei – noh asi selles ongi, et minu kohalemääramine langes kokku ka parteikeskkomitee bürooga, mis vaatas 15. destembril 1981. aastal Eesti teatrite tööd viimase viie aasta jooksul ja nagu ikka niisuguse büroo arutamisele järgneb ka otsus, mis oli kaunis…m ühesõnaga nagu ikka, et tohutud edusammud ja on üksikud puudused, mis tuleb siis nüüd kõige kiiremas korras likvideerida.
K: Mida tuli likvideerida?
V: Sisuliselt väga tõsiselt hakata juhtimis-administratiivseid meetodeid kasutama nii repertuaaripildi kujundamisel kui võtta ka oma kontrolli alla ideoloogilise kasvatamise ja õpetamise süsteem teatrites. Sellele järgnes veel kulutuuriministeeriumi kolleegium, kus sm [Johannes] Lott oma seisukohad paika pani.
K: Lott – see on siis kultuuriminister...
V: Jah… Temale omases stiilis omad nõudmised paika pani ja see viiski selle juhtimise teatud mõttes absurdini – me oleks pidanud tõesti, nagu [Kaarel] Ird ütles, ministeeriumis repertuaari tegema, ise valima, ise lavastama, ise mängima kah lõpuks.
K: Kes praegu on teatrite valitsuse juhataja?
V: Ma ei tea.
K: Aga kes võib saada?
V: Ma ei tea seda.
K: Kuid kas selle koha loovutamine uuele ei tee eesti teatri olukorda veel rängemaks?
V: Ma arvan, et minu tegevus peaks talle üpris parajaks õppuseks olema ning kui ta ei taha sellest õppust võtta, seda halvem talle. Eesti teatri elujõusse ma usun, nii et ma usun, et minu lahkumine eesti teatrile mingit kahju ei teinud – seda ma usun. Üheks minu veendumuseks on see… vot räägitakse hästi palju enneolematust kultuurilisest tõusust Eestis Nõukogude võimu aastatel – see on üks lemmikratsudest, mida püütakse ikka ja alati välja mängida. See tuleneks nagu sellest, et Nõukogude võim enneolematult aitab kaasa kultuurilisele arengule. Tegelikult, kui me hakkame asja uurima kas või majanduslikust aspektist, selgub et seda abi ei ole olemas. Küsimus nähtavasti ongi selles: rahva loomingulised võimed ja võimalused on väga paljudel aladel ära lõigatud, aga takistada nende ilmnemist teaduses ja kultuuris on tunduvalt raskem kui näiteks põllumajanduses pea peale keerata või tööstuses pea peale keerata – seda on suudetud. Aga kultuurilise arengu protsessi on raskem takistada, [nii] et rahva võimed, ühesõnaga, mis oleksid võinud avalduda samal tasemel mujal, on takistatud.
K: Jah, see on nii.
V: Toon siia veel ühe näite. Väga palju on viimastel aastatel olnud suuri ülemaailmseid karikatuurikonkursse ja kui eesti mehel on õnnestunud sinna pääseda, siis on saanud ta sealt pahatihti kui mitte esimese, siis ikkagi preemia või äramärkimise. See ei tulene kindlasti mitte selles, et need žüriid vaatavad, et noh – Eestist – tal on peaaegu võimatu välja saata – anname selle pärast, aga nähtavasti sel samal eesti karikaturistil oma pilti või tööd luues tuleb tunduvalt palju rohkem mõtelda ja tööd teha kui kellelgi teisel. Järelikult tema tasegi peab siis kõrgem olema.
K: Te olete ju karikaturist samuti!
V: Noh, mingil määral. Ma ei saa ennast 10-20 esimese hulka kuidagi lugeda – minu kohta see jutt ei käinud.
K: Aga nüüd üks piinlik küsimus. Kui sul on funktsionääri tool selja taga, kuidas on seesmine tunne, kui sa sellega, mida ametlikult teed, nõus ei ole? Kui sa kasutad seda posti, aga samal ajal pead oma tegelikke tundeid varjama nende eest, kellelt tulevad juhtnöörid? Nendele sa lööd kulpi – oma mees, eks-ju – ja teiselt poolt oled tema vaenlane. Kuidas on see seespidiselt talutav?
V: Nähtavasti on see igal ühel olenevalt naha paksusest või millestki muust erinevalt tuntav–talutav. Minul igatahes oli igal hommikul üsna vastik habet ajades peeglisse vaadata. Kuid mingi põhjenduse ju inimene püüab ikka leida. Ma ei saa ennast käsutäitjaks lugeda, kuna püüdsin ikka oma soove ja tahet täide viia. Kuid tulemuste väiksus ja vähesus teatud ummiku-olukorda mind seadsid.

[---]

AJALOOLISE ISEKIRJA NR 1 LÕPUKÜLG

Isekiri nr 1, detsember 1982

LÜHISÕNUMEID

Mure eestlaste osatähtsuse vähenemise pärast

Ametlikel andmeil (1979) on ENSV-s eestlasi 64%, kusjuures Tallinnas 51,2% [---]. Mitte-eestlaste sissevoolu soodustatakse peamiselt maa üle-industrialiseerimisega. Uueks sammuks sel venestamise teel on kava rajada Muugale Balti mere suurim sadam, milleks kasutatakse ka mitmete Soome firmade abi. Praegu käivad kolme ehitusfirma läbirääkimised Moskvaga 390-miljonilise (rbl) tehingu sõlmimiseks. Kolmteist Eesti kodanikku saatis Soome töösturitele kirja, milles tuntakse muret sadamaehitusega kaasneva 100000 töölise sissetoomise pärast Tallinna, mille tõttu Eesti pealinnas eestlaste osakaal võib väheneda 35%-ni. Suurt hulka töölisi vajatakse nii ehitustöödele kui ka nendega kaasnevate suurte juurdepääsuteede rajamisele, kuna endised muutuvad ebapiisavaks sadama veosekäibe paisumisega 2,5 korda, võrreldes vana Tallinna sadamaga. Kirjas Soome töösturitele kutsutakse neid arvestama eestlaste rahvuslike huvidega ja katkestama sadama ehituse toetamine. Kirjale on alla kirjutanud ka paljud tuntud teisitimõtlejad: Eva Ahonen, Heiki Ahonen, Rein Harjukese, Ülle Einasto (sisearhitekt), Ilse Heinsalu, Karin ja Urmas Inno, Lagle Parek, Arvo Pesti (ENSV endise kõrg- ja keskhariduse ministri poeg), Endel Ratas, Priit Silla, Enn Tarto, Erik Udam.

Hortus Musicus vangis

Varajase muusika ansambel pidi esinema kontsertidega Rootsis seoses TRÜ 350. aastapäeva tähistamisega. Esimene kontsert pidi toimuma 3. novembril Stockholmis, kuid ansambel ei tulnud. Põhjus oli see, et ühele Hortus Musicuse liikmeist ei antud poliitilise ebausaldatavuse pärast väljasõidu-viisat, mispuhul teised asusid seisukohale, et nad ilma temata välja ei sõida. Nõukogude kultuuriatašee Stockholmis seletas juhtumit kui arusaamatust kontserdiplaanide koostamisel – umbes samal ajal tähistati ka kollektiivi juubelit. Samal ajal viibis Rootsis Tartu ülikooli juubeli ja Rootsi kuninga Gustav II surmaastapäeva puhul külas TRÜ rektor Arnold Koop koos abikaasaga. Mõlemad viibisid ka Rootsi kuninga vastuvõtul.

Arvo Pärdi debüüt välismaal

27. novembril 1982 toimus tema teose “Johannese passioon” esiettekanne Müncheni Luuka kirikus. See piibliaineline muusikateos valmis Baieri Raadio tellimusel ja kanti otse üle ka Süddeutsche Rundfunki raadios. 70-minutise teose esiettekandel oli ka autor ise, rohkesti eestlasi ning ajakirjanduse esindajaid. Teos jäi küll vähepärdilikuks, siiski võlus see oratooriumilaadne teos oma originaalsuse ja mitmepalgelisusega, milles võisid veenduda ka Eesti muusikasõbrad, kes on varustatud küllalt kvaliteetsete raadiotega. See oli [Pärdi] 29. teos ning 1., mis valminud välismaal.


[Ülal parempoolsel pildil CD kaas sellesama teose salvestisest, mis kujunes Arvo Pärdi pagulasloome avalöögiks Läänes. Pealkiri: Johannese passioon (Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem) - tekstiga Johannese Evangeeliumi 19-2o-st ladina keeles - kestus 75´ - esiettekanne 27. novembril 1982 Münchenis – esitajad: Wilfried Vorwold (bass), Heinrich Weber (tenor), Karin Hautermann (sopran), Renate Freyer (alt), Anton Rosner (tenor), Guido Kaiser (bass), Rudolf Joachim Koeckert (viiul), Peter Wöpke (tšello), Walter Clement (oboe), Achim von Lorne (fagott), Elmar Schloter (orel), Baieri Raadio koor, dirigent Gordon Kember - tellija Baieri Raadio - kirjastaja Universal Edition]