kolmapäev, 26. detsember 2018

Jõulureis Kuule

Esmakordselt ümber Kuu

Täna 50 aasta eest tegi kosmoselaeva Apollo-8 meeskond meile kõigile enneolematu jõulukingituse. Kuu lähedal orbiitlevad astronaudid William A Anders, Frank Borman ja James A Lovell läkitasid otsesaates koduplaneedile jõulutervitusi ja osundasid maailma loomislugu.

Kuidas kingitus tol igas mõttes ajaloolisel 1968. aastal eestlasteni jõudis? Eks meie tollase rahvusringhäälingu imelise abiga ikka — siis ei toiminud eesti rahvuringhääling ju tolle jutumärkides “Eesti” Raadio kaudu, mis siis ateistliku võõrvõimu jõngis valduses Tallinna Raadiomajas asus — vaid Ameerika Hääle (VoA) — Ühendriikide pealinnas tegutseva eesti toimetuse vaimustava pingutuse tulemusel:

Apollo-8 astronaudid alustasid täna teist lennupäeva. Nad on nüüd täpsel kursil Kuule. Rutates edasi maailmaruumi, kuhu ei ole seni pääsenud ükski inimene, oli Apollo-8 jõudnud juba peaaegu 200 tuhande kilomeetri kaugusele Maast – seega poole tee lähedusse. Kogu missioon on seni arenenud veatult. Apollo-8 lend on äratanud kogu maailmas tähelepanu ja imetlust.
- eestikeelne VoA 22. XII 1968

AMEERIKA HÄÄLE 50 AASTA TAGUNE 1. JÕULUPÜHA SAADE algas erakorraliselt kolme astronaudi jõulutervitusega, kus...

... Nad lugesid piibliteksti maailma loomise kohta...

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas...

... ja ütlesid Apollo-8 meeskonna nimel:

Rõõmsaid jõule!”
... ning...
“Jumal õnnistagu teid kõiki — teid kõiki Maa peal!”

... siis tegi samuti [ikka VoA jutu järgi] ka Čehhoslovakkia raadio, kes andis edasi erutava teate Apollo-8 kohta, katkestades oma jõuluprogrammi. Teadustaja ütles:
Head pühadehommikut, armsad kuulajad! Olen ikka veel peaaegu hingetu seetõttu, et jooksin meie kontrollruumi, et lugeda üht teadet, mis on 4 ja ½ minutit vana. Kolm ameerika astronauti on edukal tagasireisil Maale!”
Ka Budapesti Raadio kordas seda rõõmsat teadet ja samal ajal ka Bukaresti ja Belgradi raadiod.
- eestikeelne VoA 25. XII 1968

Igal pool mujal Euroopas märgivad lehed, et tavalised kodanikud olid vaimustatud lennust ja jälgisid seda niipalju kui võimalik. Belgradi, Zagrebi, Bukaresti ja Budapesti raadiojaamad avasid oma uudistesaated teadetege lennust. Sofia Raadio lõpetas saate kolmapäeva [25. XII 1968] õhtul sõnadega:
Apollo-sõiduk suundus tagasi Maale.”
Varssavi raadio arutas lendu pärast jõulureportaaži. Oma jõuluõhtusel teenistusel avaldas [Poola Katolikukiriku] kardinal tunnustust astornautide vaprusele. Čehhoslovakkia Televisioon andis üksikasju lennust pärast Gustáv Husáki kõnet, seejärel arutati Nõukogude reaktsooni lennule. Tsiteerides Prantsuse Teadeteagentuuri, ütles Čehhoslovakkia teade, et...
… paljud televaatajad olid olnud üllatunud, et Nõukogude televisioon ei andnud edasi Apollo televisioonipilte Kuust.

Esimesel jõulupüha, 25. detsembri koidikul käivitati kiirendimootor Kuu-orbiidilt väljumiseks. Astronaut James Lovell sõnas tagasitee stardil: 
"Please be informed… there is a Santa Claus /
Palun võtta teadmiseks — jõuluvana on olemas."

Moskva Raadio arutas vahepeal astronautide piiblilugemist jõuluõhtul ja küsis, kas see on nali või katse kindlustada usu autoriteeti, mida lend ise on nõrgendanud. (...)

Apollo kohta ilmus prantsuse kompartei lehes L'Humanité ulatuslikke kirjutisi pealkirja all “Need on tsitaadid astronautidelt”:

Jõuluvana on tõesti olemas…
- eestikeelne VoA 27. XII 1968

Apollo-8 CM + kiirendi S-IVB kuureis vältas nädala, 21.-27. detsembrini. Sellel saavutati inimkonna jaoks tollal rekordiline kiirus 39578,5 ㎞/h ning sooritati 10 tiiru ümber Kuu. Meeskond oli esimene, kes nägi maakera oma silmaga tervikuna. Reisil jäädvustati ka kuulus foto koduplaneedist — Kuu pinna kohale tõusev Maa, võeti Maale 6 TV-ühendust ja terve rida raadioseansse. Lähimasse punkti (114㎞) Kuu pinnast lähenes kosmoselaev 24. detsembri südapäeval Ida-Euroopa aja järgi.

Foto Maast (värviline ülal — ⒸNASA, 1968.) tehti Apollo-8 pardalt 📹 ja on üks esimesi inimkäega tehtud koduplaneedi täismõõdus ülesvõtteid.

esmaspäev, 10. detsember 2018

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.
Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste/dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.

Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pälvinud mitme maa, k. a Eesti, aumärke ja rahvusvahelisi preemiaid  nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "Nõukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk  terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )
Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…
Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviženie/Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine või sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

reede, 1. juuni 2018

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!



Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakulGuardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

Teekonna sirgjoon on tõsi
ARD Rusti lennust
Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10 ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Helsinki Malmi — Moskva Krasnaja Ploščad' 28.5.1987

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:
… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…
Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.
… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.
NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.
Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Helsinki Malmi — Stockholm Bromma
Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma
Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

esmaspäev, 23. aprill 2018

Küüdihingus ERR-is: nüüd ☘ 30 aastat varem

Küüditamisi ümbritses range saladuse õhustik. Suurküüditamiste avalik käsitelu oli vene ajal nn ENSV sabariigis kas keelatud või ebasoovitav. Küüdiohvrite arve asendasid pigem kuuldused ja kaudsed arvutused ning täpsust on selles osas tänaseni vajaka. Põhjuseks idatotalitarismile iseloomulik hooletus arvepidamises ja teisalt tollast süsteemi kaitsnud julgeolekuteenistuse pahatahtlik sekkumine.

Teatavasti korraldas N Liidu okupatsioonirežiim koostöös eesti kommudega vähemalt neli suurküüditamist, mis hõlmasid umbkaudu 35 tuhat küüditatut. Kümme tuhat väljasaadetuist suri kas küüditamise käigus või sundasumisel. Küüdilainete haripunktid, verega määritud mustad päevad Eesti lähiajaloos on

💀 14. Ⅵ 1941 💀 15. Ⅷ 1945 💀
💀 25. Ⅲ  1949 💀 1. Ⅳ 1951 💀


Ühegi vanema põlve juhtival ajakirjanikul polnud võimalik töötada KGB-ga kokku puutumata.
Nii on AD1993 öelnud eesti teležurnalist Uno Maasikas ( * 21. V 1930 ) — kes neli kümnendit varem, 23½-aastasena värvati Tallinna tehnikumi endise õppuri + tulevase haritlasena rahvusliku vastupanu summutamisega tegeleva KGB allüksuse teenistusse. Oma telekarjääri ajal polnud ta enam kaugeltki pisinuuskur. Aga harukordse avameelitsuse eest tuleb Maasikat kiita… Hoopis iselugu oli rääkida tema kolleegil AD2017… Rein Järlik ( * 8. X 1935 ) hirm-igava “Viiekümnendate” sarja autor, kes oma seriaaliks valmistudes tutvus ülekuulamiste protokollidega NKVD/MGB/KGB toimikuist. Neid vahendas tema jaoks Tallinnast Tartusse Vanemuise tänava KGB-majja kohale tuues major Evald Selgal. Järliku lugu seostub käesoleva vaatluse peamise teema — sovetiaja küüditamistega. Täpsemalt selle teema avalikustamisega ENSV-likus meedias, mida Järlik oma poolt tegi «sotsialistliku seaduslikkuse kaitsmise“, st igati parteilises vaimus.

TÕDE TÕUSEB… Eestis levis vahetult pärast märtsiküüditamist kuulujutte kümneist tuhandeist sundpagendatuist. Nii on MGB kindralmajor Kummi 5. Ⅳ 1949 ettekandes parteipomo Karotammele dokumenteerinud kuulduse riigiasutuse Eesti Raudtee pearaamatupidamisest:
Eestlaste väljasaatmine jätkub ka edaspidi, esialgu on välja saadetud vaid 60 tuhande inimeseline grupp. Tulevikus asustatakse N Liidust Eestisse 200 tuhat inimest…
See või lähedased arvud ringlesid mõjuvõimsaina siinse rahva teadvuses kuni arhiivide paotumiseni, st praktiliselt vene aja lõpuni. Algusest peale adus üldsus kaasaegsete massirepressioonide eesmärki — et nendega taotles sovetirežiim eesti põlisasustuse asendamist muulasist immigrantidega = etnotsiidi.

Massiküüditamine tegi korraldajale endalegi häbi ja sai sel põhjusel ka maha vaikitud. See oli rahvamõrv ehk genotsiid, millega Moskva oma ammuse imperialismi tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul…
… anda löök rahva iseseisvusmeelsusele […] arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat […] impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja, hoolimata… [ajaloopöördeist] mis võiksid ees seista.
Välismaale imbus andmeid kavandatavast massiroimast juba märtsiküüditamise eel. Isekiri on varemgi osutanud, et esimese teate Eestit ähvardavast suurküüditamisest tõi Vatikani Raadio oma eestikeelseis saateis ja neid saateid võis rahvas kuulda ka Eestis. Vatikani eesti saateid edastati sellal korraga lühi- ja kesklaine-alal. Küüditamiskava uudis jõudis rahvusvahelisse eetrisse selle raadio viienda eestikeelse saatega, mil saatekava oli saavutanud hädatarvilikku regulaarsuse, nii et kujuneda sai ka Vatikani Raadio eesti saadete tavakuulajaskond. Uudis oli ka Vatikani Raadio päevauudiste bülletäänis, mille vahendas oma iganädalases veerandtunnis toona teist kuud tegutsev eesti toimetus, täpsemalt toimetuse ainus hingeline Vello Salo:
Jaanuaris 1949 jõudis Rooma uudis, et N Liit kavatseb märtsis suurt küüditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie oma uudiste-bülletäänis, siis lihtsalt tõlkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. Võite ette kujutada, mida ma ise sellist uudist ette lugedes tundsin. Oli värskelt meeles 1941. aasta küüditamine, tollal suur šokk — me ei suutnud uskuda, et midagi sellist on võimalik. Aga 1949. aastal polnud teade uuest küüditamisest enam — kahjuks — midagi suurt.

VEEL SÜGISEL 1948 koostati EK(b)P sekretäri Karotamme korraldusel Eesti külade ja talude nimekiri, mille üht käsikirjalist eksemplari säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Sestap pidi rahva seas aimdus leeva massideportatsiooni kohta paratamatult tekkima ja levima ning n-ö kulakute ( hallparunite ) piiramise poliitika ägenedes sai võimalik kõmu vaid valjeneda. Võimurid oma vaenust saladust ju ei teinud, nii oli talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega kõigile näha. Järelmiks oli põllumajandust tabava katastroofi ilmingud, nagu seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda, mis ei saanud üldsusele märkamatuks jääda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — aga selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Suurküüditamise üritus algas hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimistu, ja kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 ( Valge raamat ❲PDF-fail❳ 2005, lk 29 ) kuni 27063 inimest ( nimistus on ka küüdisunnist pääsenuid )

Pagulaspressis ilmus esimesi teateid sellest juba samal kevadel. Rootsi pealinna päevaleht Stockholms-Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest Eestist naasnud saksa sõjavange osundades rootsi keeles 7. mail ning oma lisas Stockholms-Tidningen Eestlastele ( STE ) 5., 12., 14. V 1949 — siis juba eesti keeles. Ameerika tähtsaim eesti leht Vaba Eesti Sõna, mis startis New Yorgis alles 11. juunil 1949, pani oma avanumbri esiküljele pealkirja “Suurküüditamine Eestis” ja tõi samuti esialgseid andmeid 25. märtsi massideportatsioonist. See oli professionaalide, nagu August Waldman, Harald Raudsepp, Eduard Vallaste ja Erich Ernits, tehtud ajaleht, mis oli loetav, mitmekülgne ja ka hästi küljendatud.

Ka muud eestikeelsed saated välismaalt kõnelesid läbilõikes iga paari aasta tagant küüditamistest. Vähe sellest, veel ei olnud Ameerika Hääle ( VoA ) balti saated õieti alanudki, mil USA välisraadio oma esimese baltimaalasile suunatud erisaate 14. Ⅳ 1951 pühendas küüditamispäevale — päevauudistest anti sel korral erandlikult kõigest minutine ülevaade. Kui suureks peeti küüditatute arvu? Eelmainitud STE 14. V 1949 number jmt lehed mainisid 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut. Ja nt AD1980 Eestis punavõimu kehtestamise 40 aastapäeva meenutades mainis VoA, et…
… 14. juuni on päevaks, mil aasta hiljem Stalini korraldusel 100 tuhat inimest Eestist, Lätist ja Leedust küüditati Siberisse.
Seega peeti välismaiste käsituste järgi Eestist N Liitu massiküüditatute hulgaks kümneid tuhandeid, mis suurusjärgult oli õige.

Sama 1980. aasta lõpus alustas tollase Eesti NSV Siseministeeriumi arhiiv küüditatute koondnimekirja koostamist, mis sisaldas järgmisi tunnuseid: toimiku liik ja number; isiku perekonna-, ees- ja isanimi; sünniaeg ja -koht ning elukoht küüditamise hetkel; väljasaatmise alus ja vastava otsuse daatum; küüditamise kuupäev; väljasaatmise koht; surma või asumiselt vabanemise daatum; märkused. Nimekiri sisaldas andmeid kõigist küüdinimistusse sattunud isikuist, k. a neist kel õnnestus küüditamisest pääseda. Kümme aastat hiljem hakkas TRÜ ajaloo osakond neid nimekirju raali sisestama ja AD1992 ilmus selle põhjal ajakirja Kleio erinumber AD1949 küüditatute nimekirja Tallinna + Nõmme + Harjumaa osaga. Avalikustamise protsess oli seega neli kümnendit pärast esimest vene aja massiroima niisiis alanud sovetisüsteemis endaski.

VALE VAOB… Totalitaarse monstrumi pehmet kõhualust kompis tol vene aja viimasel kümnendil ka ETV sarisaade «Viiekümnendad» ( 1986-1990 ), mis Rein Järliku kokkuvõttes käsitles…
▪ eesti küla langust pärast kollektiviseerimist,
▪ stalinlikke repressioone ja
▪ nende ohvrite saatust ning
▪ vägivalda eesti kultuuri kallal.
“Viiekümnendad” kõnelesid jaanuaris 1987 laiale avalikkusele esimesena, mis õhkkonnas kurikuulus 1950. aasta Ⅷ parteipleenum toimus ja mis sellele järgnes. Ka saade, mis esimesena oleks rahva ette märtsiküüditamise 1949 dokumente toonud, oli saatekavas 14. novembriks välja kuulutatud, selle reklaamiklipp oli 5 päeva ekraanil käinud, kuid paar tundi enne eetriaega otsustati kõrgemalt saadud korraldusel selle näitamine edasi lükata. Saade jõudis ekraanile alles kavas olnud kordussaate ajal 1. detsembril, aga selle rohkem kui kahe nädalaga oli kaks ajalehte massirepressioonide teema avalikustamise võidujooksus ette jõudnud.
Juba aasta jooksnud sarja X osas lõpuks märtsiküüditamiseni jõudnud saadet peeti aga 2 nädalat kinni — nagu öeldi — saates avastatud ebatäpsuste tõttu. Tegelikult kartis telejuhtkond eesotsas peadirektori Rein Elvakuga ( senine Viljandi rajooni parteijuht ) sovetlike massirepressioonide esmakäsitleja vastutust eeskätt oma leivaisade, so kompartei ainuvalitsejate ees. Saade läks eetrisse alles 1. detsembril ja seda juba muudetud kujul, kuid eetrisse mineku eel sai sõna sarja autor, ETV Tartu stuudio kommentaator Järlik ise, kes rääkis vastu ETV poolt varem esitatud vabandusele, justkui olnuks tema saate algupärandis olnud faktilisi ebatäpsusi. Teleajakirjanikule oli see ühelt kaotus tolleks hetkeks lahti läinud avalikustamise võidujooksus. Teiselt poolt väike võit, kuna ta pihtis ülemusele massirepressioonide teemal plaanis olnud glasnost’i kogupaugust, mis tuli koostöös kahe tuntud ajaloolasega: pidi küüditamise üles võtma suurima auditooriumiga ETV,   ilmuma Evald Laasi kirjutis nädalalehes Sirp ja Vasar ( SjV ) ning   Juhan Kahki oma Rahva Hääles ( RH ) Nüüd aga jäi telesaade ära, aga ajaloolaste artiklid samade ametlike numbritega ilmusid varem.
«Oi, see on väga hea!» rõõmustanud televisiooni peadirektor Elvak oma alluva Järliku teate peale.

REIN JÄRLIK, kes oli leidnud töökoha ETV korrespondendipunktis Tartus kahe kümnendi eest, ei olnud ka ise ropa pealt riisutud. Üsna vastne ENSV teeneline ajakirjanik ( 1985 ) oli pisut varem õiglaselt pälvinud ajakirjanikeliidu aastapreemia ( 1982 ) ropagandaalse saatesarja eest, mille pealkiri ütleb vaatamatagi kõik — "Nädal parteikomitees". Ühest küljest kõigile ilmne režiimitruudus ja teisalt ta viimati valitud aines viisid sündmuste kulu Järliku ümber AD1985 kohtumiseni "pika tumeda peaga mehega" — see osutus Evald Selgaliks, KGB V osakonna e ideoloogialuure kohalikuks ülemuseks. Kõnealusel kitsama ringi koosolekul, mille tulemuste kirjeldust näeb allpool, viibisid ühtlasi telejuhid Enn Anupõld ( Elvaku eelkäija ) ja Voldemar Lindström.

Julgeoleku vaatevinklist n-ö heatahtlik sekkumine massikommunikatsiooni teostus KGB V osakonna ettepanekuna ETV-le, mis esitati usaldusisikust telejuhi Enn Anupõllu kaudu. Loomulikult kutsus viimane arutelule ETV programmidirektori Voldemar Lindströmi. Vormiliselt küllap saatekavas esinevate vigade või parenduste lahkamiseks. Gebistliku algatuse elluviimiseks tuli kohale kutsuda tarvilik ja mõistagi enimsobilik autor, kes telejuhtkonna õnnistusega KGB poolt seejärel käsile võeti.

Nii nägi välja ja kulges KGB tüüpiline katse ( ETV juhtkonna ) vahendatud sekkumisega ( koostöö-eede konkreetsele autorile ) vahetuks kontaktiks isikuga, kes seisis agentuurist väljapool. Põhjust miks kontakti otsiti, võib näha reaktsioonis 1980-ndi keskel ETV-s sõjajärgset aega kirjeldanud saatesarjale «Surma ei otsinud keegi» ( 1984-1985 ) , mille autor Järlik niisiis sai omapärase tunnustuse osaliseks. Täit tõtt rääkida sarja autor enda sõnul ei püüdnudki, kuigi KGB pidas tema sarja „objektivistlikuks“, mis sovetlikus kõnepruugis tähendas kodanlikku ebateaduslikku teemale lähenemist. Küll oli telesaate autor kasutanud andmeid toona KGB varilehes ilmunud Hans Salmi — Põlva endise militsionääri, Valga hilisema muusemidirektori järjeloost sõjajärgse võitluse kohta bandiitlusega — vt Kodumaa joonealust "Mõrv metsateel" 10. Ⅳ 1985… 18. Ⅱ 1987! Nüüd soovis KGB samal teemal filmi stsenaariumi Järlikult.

PARTEILANE EI SAA HIRMUST ÜLE… Tema „elu kõige raskemad päevad“ — kirjeldab Järlik usutavalt seda kõhedust ning otsustava tärmini lähenemisega suurenenud paanikat, mille tekitas väljavaade KGB-ga kahasse selgelt julgeoleku pädevusse kuuluvaist asjadest telefilmi teha… Lõpuks lahendas ta olukorra KGB eest ühe tuttava psühhiaatri seljataha peitudes… Samuti jäi koostöö Järliku kinnitusel ühepoolseks: tema tutvus KGB Tallinna-kontorist Tartu jaoskonda talle stsenaariumiks valmistumiseks kohale toodud vanade süüasjade toimikutega, seal käis ta paari nädala kestel neist konspekte ja väljakirjutusi tegemas, kuigi KGB-le otse ära öelda ei julgenud. Ehk kasutas teavet oma saateis… Igatahes ei ole Järlik kahetsust ega pettumust saadud teabe pärast avaldanud.

Ideoloogiarindel on gebistid alati üritanud oma vastast demoraliseerida ja ses osas läks neil midagi ju korda. Või siiski mitte? Gebistliku meediamanipulatsiooni nurjumisele järgnes poolteist aastat hiljem kui mitte otsene, siis kaudne kättemaks, mida kirjeldab nüüd ka Maaleht ENSV MN-i j. a KGB esimehe Karl Kortelaineni 7. Ⅻ 1987 saadetud salajast kirja osundades:
Nädalapäevad pärast "Viiekümnendate" küüditamisosa ekraniseerimist pahandas kohaliku KGB juht Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile Karl Vainole läkitatud kirjas, et Rein Järlik oli oma „ideoloogiliselt ebaküpses“ saates käsitlenud klassivõitlust ja „partei poliitikat kulakluse kui klassi likvideerimisel“, sh suurküüditamist Eestist N Liitu — kõike seda „tendentslikult positsioonilt“.

«Nii kinnitatakse saates, et ümberasustamine oli ebaseaduslik aktsioon, esitatakse laimavaid väljamõeldisi [ kommunistliku ] partei ja Nõukogude aktiivi aadressil ja idealiseeritakse kulakuid.»

Kortelainen lisas, et Järlik avaldas 1949. aasta kaks julgeoleku-ministeeriumi „täiesti salajast“ eriteadet EKP KK sekretärile Nikolai Karotammele, millega teleajakirjanik oli sügisel 1987 tutvunud EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Arhiivis. Nimetatud eriteateis sisaldus statistika massideportatsiooni planeerimise kohta koos deporteeritavate reservi ja operatsioonist osavõtnute arvandmetega. Samu andmeid sisaldasid ka 27. novembri SjV-s Laasi ja 26. novembril RH-s ilmunud Kahki kirjutised, nagu märgib Kortelainen, mistap ta palus EKP juhil selgitada välja, miks parteiarhiivis tallel olevad salapaberid ajakirjandusse jõudsid, kuna juhtunu tagajärg avalikkusele oli peagebisti hinnangul lihtviisiliselt hullutav:

«Nimetatud telesaate ja artiklite mõju vabariigi elanikkonnale on desinformeeriv ja negatiivne.»

IMPEERIUM ANNAB VASTULÖÖGI… Kümnendi algul üritatud initsiatiiv hakkas KGB-l jt pädevatel instantsidel peost libisema. Seda üritati glasnost'i-rindel tagasi saada Eesti Telegraafiagentuuri = ETA = TASS-i kohaliku allüksuse kaudu avalikkusse paisatud artikliga "Klassivõitlus Eestis 1940.—1950. aastail". Artikli esialgu anonüümsed autorid olid mõningail andmeil Leivi Šer ja Nikolai Juhanson ( aka Nikolaj Ottovič Johanson ), kes oma autorlust paar kuud hiljem aga eitasid. Maarja Pärl-Lõhmuse järgi…
Tegelikult paljastus siin [ kommude ] parteilise ajakirjanduse mehhanism: RH sai ETA allkirjaga kaastöö otse EKP KK-lt, kes oli materjali tellinud KGB-lt, kes teabe valdajana osutus ideoloogiaaparaadi tegelikuks juhiks.
Artikkel "Klassivõitlus Eestis…", mis mahtus 5 leheküljele masinakirjas, oli ülimalt reaktsiooniline, inimsusvastaseid massirepressioone ideoloogiliselt õigustav, ehkki ametlikult sanktsioneeritud avalikustamise vaimus rohkete arvandmetega pikitud kirjatöö, kus märgiti mh aastail 1941 ja 1949 küüditatute ning 1950-ndi lõpu poole N Liidu sundpagendusest Eestisse naasnute arve. Ent hinnangud põhinesid ilmselgelt perestrojka + glasnost'i poliitikale vastanduval = vanameelsel kontseptsioonil, põhjendades sunniviisilisi väljasaatmisi ja kollektiviseerimist Eestis otseselt Külma sõjaga, väidetava „klassivõitluse teravnemisega“ sõja järel ja eriti 1947-1949, kui siinsesse „klassivõitlusse“ olla sekkunud ka „emigrantlikud keskused“ ja „Lääne eritalitused“, kuna „kulakud ja nende pojad“ õhutanud omakorda metsavendi — „Bandiidid!“ Ka mõned teised gebistlikud literaadid, nagu Olev Miil, Hando Parikas, Ants Saar, sekkusid kuni 1988 hiliskevadeni nii siin kui väljaspool Eestit levivas perioodikas lähiajaloo üle peetavasse lahingusse. Neile vastas kohapeal enamasti pisemate ruuporitega uutmismeelsete parteilaste + parteitute blokk — vt Jüri Andi, Rem Blumi jt "Avalikku kirja ETA-le ja veel mõnele tundmatule" ( Edasis 25. Ⅲ 1988 ) või Herbert Lindmäe kirjutist "Ei ole õigustust" ( samas 7. Ⅳ 1988 )… Ka toonastes ETV-s ja E(R)R-is tuli tagasilööke: ülemuste sekkumise tagajärjel keelustati pärast 21. märtsi kultuurinõukogu vastust ETA artiklile ja 25. märtsi saates peetud leinaminuti järel TV- ja raadiokomitee esimehe käsuga senised laudkonnavestlustega otsesaated.

Samad mehed jäid siiski mõneks ajaks veel reele.

Rein Järlik oli enne žurnalistikarjääri Puhja keskkooli füüsikaõpetaja ning NLKP liige 1969-1989; alles seejärel ajakirjanikeliidus aastast 1973. Ta astus parteisse juba telemehena ETV Tartu-toimetuses töötades ning suurele poliitikale lähenemine teostus samas telesaatejuhi ja -kommentaatori rollis aprillis 1988, kui ta juba ühes teises saates välja hõigatud ☘ ERR-i = Eestimaa RahvaɌinne perestrojka toetuseks algatusrühma astus — ühena saate juhtidest. Küüditamise mälestuseks korraldatud miiting 25. märtsil 1988 toimus mõnda aega enne ☘ ERR-i sündi. Pealegi tõrjuti rahvas siis Tammsaare monumendi juurest ära. Oma osast ei saa vaikida ka juhtivkommentaator Maasikas.

Uno Maasikas: Rahvarinde alguses olin ETV propaganda-saadete toimetuse rahvarinde tugirühma juht. Kui rahvarinne välja kuulutati, organiseerisime kohe 1. ja 2. maiks poliitiliste kõnede õhtu. Selle õhtu tulust sai rahvarinde esimene sissetulek.
Maasikas liikus sama aasta oktoobris karjääri-redeli järgmisele pulgale — informatsiooni-saadete ( AK ) peatoimetajaks, järgmisel aastal sai ENSV teeneliseks… Ülal motoks toodud tsitaat „juhtivajakirjanike paratamatuist kokkupuuteist KGB-ga“ on selle eritlusega teinud läbi järgmise tulemiga tõeproovi:
  • kokkupuuted olid, ent väga erinevad; puutumus KGB-ga võis ulatuda ustav-innukast sala-koostööst kuni heitunud-morbiidse pakkuminekuni ( nn passiivne vastupanu )
  • kumbki ETV „vanema põlve juhtiv ajakirjanik“ ei avalikustanud oma KGB-asja operatiivselt, mil kasu ühiskonnale olnuks suurim; ühel puhul võis olla huvi ametialane ja/või teenistuslik, st koostööd jätkata, teisel puhul ilmne hirm; igatahes olid mõlemad ka tagantjärele vältinud KGB sekkumisürituste paljastamist nt Vaatevinklis, Päevakajas, AK-s vms tähtsamas ringlevisaates — või neil polnudki seal sõnaõigust ( ! ) siiski…
  • tõde selgub hiljem; Maasikas rääkis selle ära alles ~40a pärast värbamist ja ~4 aastat pärast koostöö lõppu; Järlik avalikustas oma vahejuhtumi KGB-ga ~30a pärast koostööpakkumist.
  • erisuhted ja erinevused unustati siis, kui kõik said kokku rahvarindes…

MASSIREPRESSIOONIDE HILINENUD VASTUS — MASSIPROTESTID. Esimene küüditamisohvrite avalik mälestamine toimus 25. Ⅲ 1988 Eesti pealinna südames Viru väljakul. See oli sporaadiline, ent siiski väga massiline rahvakogunemine, mis trotsis sovetivõimureilt, k. a Rüütel & K°, samasugust vastusurvet kui 2. veebruari miiting Tartus ning 24. veebruari miiting Tallinnas. Eestimaa RahvaɌinnet perestroika toetuseks organisatsioonina ei kevadel ega suvel 1988 olemas veel polnud, see asutati teatavasti sügisel. Rahvarinde-algatus tuli kui mitte ülalt, ainuvalitsevalt komparteilt, siis kahtlemata partei teisest ešelonist, millesse kuulus ka mõjuisik Savisaar, ja oli kindlasti välmitud KGB-s. Laialdasem ärkamine, juba Toompeale lastud loomeliitlaste ning ☘ ERR-i egiidide all ei läinud lahti samuti enne aprilli, kuid seejärel tormitses tervelt poole aasta kestel kõige ägedamalt. See oli sovetiseerunud põhimassi äratamise mõttes ülioluline ja tekitas igatahes segadust iseseisvusliikumises, kuid soodustas ka seni poliitilist monopoli evinud kompartei lõhenemist. Nii võis kompartei kasutu koormana osutuda KGB vandenõu samasuguseks ohvriks nagu rahvarindelasedki, kelle baasil hiljem Eestis ehitati üles Kremli-meelne keskerakond.

Samas oleks üle mõistuse, mispärast massilise opositsiooniliikumise algataja ja rahvaärataja Edgar Savisaar oma näilise vastasrindlase, punavõimust määndunud ( KGB-le kuritegelikke käske jaganud ), nüüdse ekspresident punarüütliga alati nii heldinult ringi käis. See ju kompromiteerib meest, kes on „puhas kui prillikivi“! Või neil olid siis algusest peale, tõepoolest ühiseid plaane eksitada Eesti liidulepingu vms abil võõra hõlma alla.

Järgmist, 14. juuni massiküüdituse aastapäeva tähistati juba teistes oludes. Oli peal Laulev revolutsioon, sini-must-valged lipud olid Tallinna lauluväljakul kolm päeva varem julgelt lehvinud. Punarüütel Kadriorus oli ärevusega ( Lauluväljakult kostva laulu tõttu ) värvi vahetama hakanud — kameeleoniefekt ja nüüd haudus seal ENSV ÜN presiidiumi kantseleis kava rahvusvärvide ( kuid mitte veel lipu ) legaliseerimiseks. Trikoloorne natüürmort Tammsaare monumendi jalamil polnud sel ajal ja tollaste sündmuste kontekstis mingi sensatsioon.

I S E S E I S V U S L I I K U M I N E   1 9 8 7 —  1 9 8 8 —  1 9 8 9

ALLIKAD:
ᐈ Mart Arold, Märtsivapustused. Trt, 1995, 68lk. ᐈ Eesti Telegraafiagentuur, Klassivõitlus Eestis 1940.-1950. aastail. RH 20. 1988. ᐈ Rein Järlik, Puhjas oli mu esimene töökoht. Puhja Valla Leht, 2017 nr 3, lk 8-9. ᐈ Alo Lõhmus, Viiekümnendate jäine hingus kaheksakümne kaheksandal aastal. ML 29. 2018. ᐈ Uno Maasika intervjuu Malle Aleksiusele: Mul on olnud kokkupuuteid KGB-ga… PM 16. 1993. ᐈ Uno Mereste, Toimunust ja kaasaelatust: meenutusi aastaist 1928-1964, I. Tln, 2003, 808lk. ᐈ Maarja Pärl-Lõhmus, Sovetlikust postsovetlikuks. Akadeemia, 1997 nr 9, lk 1795-1817. ᐈ Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Tln, 2015︱2016, 232lk.
ILLUSTRATSIOON teležurnalistika kolm ( ENSV-teenelist ) tähte Valdo Pant (1974) Rein Karemäe (1975) Rein Järlik (1985)

neljapäev, 22. märts 2018

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK/OGPU/NKVD/MGB/KGB-d

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s
KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !


  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S


KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»


Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…
  • küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
  • samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
  • küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
  • gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
  • sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.


TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

neljapäev, 1. märts 2018

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝakǝ—Ǝǝstiaad meile uut aldo anti sünnitamaie…


Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.


KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

Esiplaanil Fookus Meedia Elukirja erinumbri Eesti Ajalugu 2017 nr 206 kaas
V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s
Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969 Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi  ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

teisipäev, 20. veebruar 2018

Arnold Rüütel kui visionäär

Läinud on 30 aastat ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esinemisest ETV-s, kus ta, käsi Marxi «Kapitalil», tõotas:

E I  mingit tagasiteed kodanliku  E V  juurde!

RÜÜTLIKÕNE SISETARBEKS Tallinna telestuudiost oli otse-eetris laupäeval, 20. Ⅱ 1988 ning ilmus 3 päeva hiljem päevalehtedes Rahva Hääl ja Sovetskaja Èstonia.

T E L E E S I N E M I S E   T E K S T   I S E K I R J A S

Teades tema kestliku võimuelu edasisi üliteeneid — nagu    ENSV - sabariigi   suvereniteedi   deklaratsioon   +    küüniline   pettus   EV - le   süümevannet   andes  +    EV   ohjamine   EU -sse   — võiks öelda, et see punaseltsimees oli visionäär. Oma võõra-kintsu-kaapiva poliitkarjääri siirdeajal jätkusuutlikuks muutnud, aitas ta lisaks Eesti ajutist omariiklust hävitada ning on suutnud E(NS)V võimumasina rattaid oma isikliku kinnisvara-projekti kasuks pöörlema panna.



neljapäev, 8. veebruar 2018

Punasümbolite tabu Poolas, Leedus, Ungaris jm

Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle jts   ☭  ࿕  ✩   ärakeelamine

Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.

⚘ ⚘ ⚘

Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.

Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )

》KUS ON VENELASTE VAENURIVIS AGA POOLA?《
I S E K I R I : V E N E M A A  V E R I V A E N L A S E D

Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.
Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!
Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.