laupäev, 5. september 2015

Kremli prorungod ja teaburid Eestis

Isekiri on kirjutanud gongodest, nüüd teavet prorungodest. Kõneks nimelt Venemeelne Valitsusväline Organisatsioon — ingliskeelse lühendiga ProRuNGO

Allpool kokkuvõte tõsielufilmi «Dangerous Liasons: Russia’s Soft Power» tootmise raames ilmunud ajakirjanduslikust uurimusest    》 «Kremli miljonid» 》

Riias toimetava Re:Baltica uurivad ajakirjanikud tuvastasid Balti riikides üle 40 Venemaa poolt rahastatava valitsusvälise organisatsiooni, mis püüavad promoda Kremli huve ja kahjustada asukohamaa mainet. Nelja maa ajakirjanikud (sh Mikk Salu EE-st) uurisid üle aasta Venemaa nn pehme jõu kehtestamise üritusi Leedus, Lätis ja Eestis, leides siit vähemalt 40 organisatsiooni, mis on saanud VF-i riiklikest fondidest kolme aastaga üle 1,5 miljoni euro. Autorid märgivad, et tegu on alalhoidliku arvutusega, kus ei kajastu võimalikud maksed sularahas ega Kremli-sõbralike ettevõtete ja eraisikute kaudu.

Autorite andmeil voolab raha naaberriigi rahastuist tegelikult vaid väikse kildkonna taskusse, kes suuresti sõltubki Kremlist. Lõviosa neid inimesi on ühtlasi seotud Kremli-sõbralike erakondadega, nii ei saa välistada, et fondide raha läheb eraisikute kaudu ka kohalikele parteidele.

Neiks VF-i heldeiks rahastuiks on eeskätt Rossotrudničestvo, Russkij Mir, Välismaal Elavate Kaasmaalaste Õiguskaitsefond ja Gorčakovi-nim Avaliku Diplomaatia Fond. Nende käsutuses on avaliku teabe põhjal kogusummas saja-miljoni-dollarine aastaeelarve.

Prorungode tegevus ja taktika Baltikumis erineb riigiti, marginaalseim on see Leedus, aktiivseim aga Lätis. Eestis toovad autorid esile 9 organisatsiooni + 1 eraisiku — aprillirahutuste antiheerose Maksim Reva. Väidetavalt said Kremli-sõbralikud organisatsioonid Eestis kolme aasta jooksul umbes 710 000€ ehk paarkümmend tuhat eurot nina peale aastas.

Suurima toetuse saajaks Eestis nimetasid autorid Inimõiguste Teabekeskust (LICHR), mida Kaitsepolitseiamet peab Venemaa agendiks. Keskus küll eitab seda. Keskuse juht Aleksei Semjonov saab osa raha enda sõnul VF-i jt riikide saatkondadelt, Russkij Mirilt ja VF-i kaasmaalaste kaitsefondilt. Teabekeskust rahastab ka Tallinna linnavalitsus, mille meeri Edgar Savisaart Re:Baltica loeb õigusega venemeelseks.

Teabekeskuse kõrval nimetatakse artiklis VF-i fondide rahasaajaina veel Alisa Blincovat MTÜ-st Vene Kool Eestis, Andrei Zarenkovi kaht organisatsiooni — Natsismivaba Eestit ja Integratsioonimeedia Gruppi, Oleg ja Natalja Tesla perefirmat Paldiski Raadio Liitu ning Altmediat (Baltija.EU), mida kontrollib VF-i riiklik meediagigant Rossija Segodnja.

Läti Julgeolekupolitsei DP juhi Normunds Mežvietsi sõnul on Balti riikides Kremli hüvaks tegutsevate prorungode sihiks avalikku debatti ja ühiskonda mõjutada.
Normunds Mežviets: Neid kasutatakse mõjuagendina, kelle ülesanne on luua Venemaad pooldavaid sõnumeid.


LISALUGEMIST  》 Isekiri: Venemaa variasutused meil ja mujal maailmas 》 — Isekiri: Variasutused N Liidus ja Balti riikides 》

neljapäev, 3. september 2015

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib ta (post)sovetlikku traditsiooni.


Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič PutinWP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:
Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!
Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

KrimislängVVP relv Läti vastu
 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»


Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:
  • Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendik
  • Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
  • Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis ja 2016. aasta juunis
  • …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas hübriidsõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  10%  Ukrainast, sh Krimm.
«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.


Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOONРусский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude globaalrevolutsiooni võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.
… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…
KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri