Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.

Аннексия Крыма "была безумная затея с непросчитанными результатами, и мы долго, долго будем за это еще расплачиваться", говорила правозащитница Людмила Алексеева в одном из интервью для DW. В память об ушедшей современнице собрали самые яркие видеофрагменты наших бесед с ней pic.twitter.com/UeXUPbat58

— DW на русском (@dw_russian) December 11, 2018

Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste／dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ↧ ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.

Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pälvinud mitme maa, k. a Eesti, aumärke ja rahvusvahelisi preemiaid ➝ nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "Nõukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk ➝ terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )

Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…

Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviženie／Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine või sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Sotsiaalne propaganda (I)

PEDRO KRUSTEN
21. V 1897 — 14. I 1987

Sotsiaalsest propagandast õpetlikult — kahe isiku näitel. Protagonistiks on Pedro Krusten, aga antagonistiks seekord Martin Viirand.


Kõige kiuste kujunes Ameerika Häälest (VoA) ideoloogiliste üldistuste ja hinnangute jagaja asemel asjalik teabevahendaja = tegelikkuse peegeldaja. See oli XX sajandi maailma ja USA võimuelu + olmet mitmekülgselt valgustav, püüdlikult faktidele rajanev ja kihutuslikku elementi minimeeriv teabelõit.

Deideologiseerimise järelmina kerkis 1960-kümnendil mitte üksi VoA — kogu Lääne verbaalses võitluses Idaga esikohale rahulik ajakirjanduslik käsitlus, mis toetas alati kodaniku-ühiskonda selle vaenajate ees, tugines ennemini ühisele kui vastandusele ning võrdles Külma sõja vastaspooli ühtses väärtussüsteemis kõrgemaid ühisnimetajaid silmas pidades. Just vabadus oligi see kõrgeim väärtus, millele juba keskajast üritatud kogu Lääne tsivilisatsiooni rajada ja millest paremat mõõdikut vist polegi.

Selle ülevaate illustratsiooniks on valitud eesti näide on siin — palun vaadake pilti! Krusten New Yorgis AD1951, kui algas tema tööelu VoA toimetuses, mis kogu koosseisus mõne aasta pärast edasi Washington-DC-sse asus.

Esimese maailmasõja lõpul astus ta Neevalinna sõjakooli — sõjamöllust pääsemiseks. Seejärel jäi 3 aastaks (veeburari-) revolutsiooni-järgsele Venemaale. Kuni opteerus aastal 1921 Eestisse.

Revolutsiooni epitsentrist saadud valge- ja punakogemus li 24-aastase PK pagasis kui küpsustunnistus eesolevaks sajandiks. Nii on mõnigi tema tegelane asjaolude ohver, oludega leppija, mitte nende vastu võitleja. Mille näiteks võiks lugeda või kuulata Krusteni suure psühholoogilise usutavusega kirjutet novelli «Tähtajata», mille paar kümnendit hiljem, mais 2000 esitas ka ER; selle kokku 2¼ tunnise järjejutu võib üles otsida ERR-i digiarhiivi veebisalves, kuigi — NB! — Isekiri ei soovita teha seda ilma allpool olevat hoiatust arvesse võtmata.

Eestlasi elab võõrastel maadel vabatahtlikult, mõtlesin ma. Nad on kodust välja tulnud, maailmas ringi vaadanud ja leidnud, et siin või seal on neil parem elada kui Eestis. Miks siis mina oma saatust nii traagiliselt võtan?

— Eestist 1930-ndil välismaale pagenud
endise krimuurija mõlgutus NY Eesti Seltsi baaris
— «Tähtajata» Pedro Krusteni rmt-s:
Laevasõit Leaga. (Lund, 1973, lk 86-166)

Paar erijoont Pedro Krusteni raadiotöös Ühendriikides Edla Krusteni (neiuna Remmelgas, tutvus tulevase mehega suvel 1945, edaspidi EK) intervjuu järgi. Meie kangelane oli VoA eesti toimetuses põhiliselt n-ö käsikirjade kirjutaja seisuses:

Tema hääl ei olnud tegelikult sobiv, liiga madal ja mitte küllalt kõlav, nii et enamasti lugesid teised ta töid. Üks neist oli — siis veel noor mees — Gunnar Paabo. Ta on mulle mitu korda rääkinud, et teised oli üleolevad — et ah, mis sa poisike tead! Kuid Pedro ei ütelnud kunagi nooremate kohta halvasti. Ükskord, kui ta oli mingit tema meeleolupala ette lugenud, tuli Pedro koridoris ta juurde ja ütles, et — kui loed, pane sinna tunnet ka sisse! Ja Gunnar nõustus, et oli vestet lugenud nagu uudiseid, aga kirsipuist ja lindudest peaks rääkima natuke teistmoodi.

SOTSIAALNE EHK KODANIKE-ÜHISKONDA TOETAV… Rahuaja teistlaadi propaganda vajadust mõisteti katse—eksituse tulemusel; see arusaam tuli läbi inimkonna katsumuste ja kõrvetada-saamise; seda evitati seniste vigade, ilmavaate skaala pahem- ja paremservast lähtunud propaganda ja sellega maskeeritud võimuliialduste ja -kõrvalekallete reaalsete järelmite kuhjumise varal. 

Oma äärmustes algas see XX sajandi valus kogemus klassisõja õhutamisest (nt Venemaal) — riigi jumalikustamisest (nt Jaapanis) — juhikultusest (Venemaal+Saksamaal) ning viis lõpuks masendava tegelikkuse — ühiskonna-vastase massiterrorini, mis eriti N Liidu ja Hiina rahvastikku sõna kõige otsesemas mõttes inimsööjaliku barbaarsuseni detsiviliseeris. Too isegi püsiva rahu aegadel inimvaimu kiretsema sundiv katkematu poliitiline surve koos ühiskonda lõhestava kihutustööga, eri tooni punalippude all, oli niivõrd ränk kogemus, et kontrasotsiaalsele propagandale alternatiivi otsija ei saanud kaaludagi mingi uue võitluslipu heiskamist, uue ideoloogia evitamist… Välja arvatud üks võimalik ideaal, ühtlasi selle uudsema propaganda või õigemini antipropaganda eeldus, ja nimelt — sõnavabaduse paleus, ning sel vabadusel rajanev avalik dispuut, mille toetamist, õhutamist ja praktilist rakendamist lubaski ellu viia sotsiaalne propaganda.

Sotsiaalpropagandist taotleb vastuvõtlikku poolehoidu konstruktiivse sõnumiga ega vaja vastuvõtva publiku positiivset eelhäälestust või võitlevat usku.

Rahvaleht suleti augustis 1933 Pedro Krusteni, alias Miini Mihkli luuletuse pärast. Krusten oli Miini Mihkli sulega vastustanud eeltsensuuri Eesti riigis ja seda tegid nad mestis niimoodi:

Lahkub pikkamööda suvi,
Aeg see lendab nagu tuvi,

Kannab ära rannalt kära,
Ujujad ja päiksesära.

Pirita on varsti tühi,
Elu vooris linna rühib,
Rahvast kinno jälle kisub,
Soojas ruumis istu isu,
Endamisi naudi filmi
Tuimaks väsitades silmi.

Tuleb talv ja jäised tuuled,
Siis ma lambi valgel kuulen
Enda Liisi hääle kõla,
Näen ta valget pehmet õla.

Siis on tema mulle päike,
Oma soojusega, väike,
Rõõmsaks teeb mu toa ja hinge.

L-A-K-U P-E-R-S-E-T T-S-E-N S-O-R — ütlesid värsside algustähed. See oli osake vestest «Liisil on punane pliiats», kus vestesarja nimitegelane abikaasa Liisi rõõmuks luuletas, samas kui võimukas naine üle ta õla jälgis, mida Mihkel kirjutab. Lugu 17. VIII 1933 Rahvalehes pani põntsu ajakirjanduse eeltsensuurile. Selle oli kaitseseisukorraga kehtestanud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus, ajendeiks põhiseaduslik kriis ja üleilmne masu.*

Leheneegri mõnituse järelmina moodustati otsekohe erikomisjon, kuhu peale ametliku tsensori hõlmati teabetalituse ametnikke, politseikooli direktor ja avalikkuse esindajana võisteleva lehe toimetaja. Komisjoni otsustuse najal patune Rahvaleht keelustati. Siiski sai päevaleht 10 nädala pärast, alates 31. X 1933 taas ilmuda, ka veste autor vahepeal tööta ei jäänud.

Võrdluseks näide viimatisest vene ajast: kui rektor Jaan Vares heitis kunstiinstituudist välja 24-aastase taarausulise arhitektuuritudengi Andrus Rõugu, kuna Loomingus oli 1981 ilmunud tema akrostihhon: SINI MUST VALGE. Akrostihhoni ehk nagu glavlitakad selle kohta ise ütlesid — akroptihhii läbilaskmist eeltsensuurist 1981. aasta Loomingusse nr 9 nimetas tsenseeriad “poliitilis-ideoloogilist laadi veaks” ja luuletust ennast — “poliitiliseks huligaansuseks”. Glavlitis avastati see oktoobri teisel poolel ja sellest kanti ette 23. X 1981. Pärast Noormees pääses oma kõrgkooli tagasi alles 3 aastat hiljem, tema avaldamiskeeld oli õpipagendusest aga kaks korda pikem…

Ent naaskem eestiaegse tsensuuri juurde, mida Miini Mihkel kommenteeris ise nii:

[…] Mina oma südames pidasin aru — et ei tea, mis see eesti rahvas naerab, hea tuju kaua aja tagant. Kui on hea tuju, siis lase olla, see on rahva tervisele kasulik. Ma tahtsin ka naerda, ostsin ka Rahvalehe.

Panin enese vastu laternaposti ja hakkasin nuuskima, et kus see naeruasi siin seitungi sees on. Ei ma leidnud, sest ma lugesin ristiinimese moodu — ega ma pole mingi juut, et veerin tagant ette ja ülevalt alla. Mina pole ristsõnade mõistatusi eluaeg lahendanud, ma niisugust kunsti ei teadnud.

Aga inimesed olid sel päeval kangesti sõbralikud, kõik tahtsid üksteisele uudist näidata. Nii torkas keegi võhivõõras inimene minulegi aru pähe, aitas sõrmega näidates õige otsa peale — et lugegu ülalt alla. Mina pidin lugema omaenese kirjutatud asja, ning kui ma lugesin ülevalt alla, kas sa tead, ma ei naernud. Ma kahvatusin, südagi langes ülalt põuest alla püksisäärde. Vaata kuramust, missugune vingerpuss oli minu kirja sisse pugenud! […]

Eks mul olnud siis hirmu küll. Ma läksin pakku põranda alla, nii kui politseiniku varju nägin, pugesin oma peiduurkasse ja värisesin seal nagu mõni tagaaetav kurjategija. Aga enese teada ma olin ainult õnnetu inimene, kellele saatus mänginud vingerpussi.

Ma elasin mitu nädalat pimedas keldris ning muutusin näost kahvatuks nagu kalts. Ja mõtlesin jubedusega, et vaata, missuguses pimeduses meie peame nüüd elama, missugused pimedad ja rasked ajad on tulnud meie maale. […]

— Miini Mihkel pihib: Kuidas see juhtus? 31. X 1933 Rahvalehes nr 97, lk 1-2.

Raadiovested said tema eetrisuhtluse peavahendiks hiljem, puhkepõlvele mineku aegu, täpsemalt 1966. aastast kuni 1970-ndi lõpuni. Nelipühi aegu 1966 ilmus VoA-s eetrisse Pedro Krusteni häälega kõnelev Balder Jaan, keda tutvustati kuulajatele sõnadega:

Kutsume teid nüüd kohtamisele ühe vana tuttavaga endasaja Tallinnast…

Penisonär Pedro Krusten jätkas VoA-ga niisiis vaba kaastööd ja seda juba oma häälel. Algul võis kuulda teda paar korda, koostöö lõpu poole korra nädalas, tavaliselt laupäeva õhtuti ja siis reeglina vestlemas kuulajaga, vahel harva ka otseses dialoogis, mis tähendab tema tehtud intervjuusid.** Siin üks näide, Krusteni raadioveste sügisest 1973. Krusten nentis veste alustuseks, et USA pealinna ümbruskonna looduses pole veel sügise värve, ent Ameerika eestlaste elus juba on, sest juba esimesil sügisnädalail tõid eesti lehed teateid hooaja avaõhtuist. Lõpuks kaldus vestlus kirjanduslainele:

… On veel midagi, mida sügis-hooaeg toob kaasa ja millest eestlased kõikjal maailmas võivad osa saada. See on eesti raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis teatavasti asub Rootsis, on saatnud välja oma sügishooaja esimese raamatu. Post tõi selle neil päevil mu lauale. Juhuslikult on selleks minu novellikogu «Laevasõit Leaga».

Oma raamatust ei sobi nagu kõnelema hakata, kange tahtmine on ütelda, et võtke kätte ja lugege ise, siis näete, mida see pakub. Nii oleks loomulik ütelda, kuid ometi jääb see ütlemata — te mõistate, miks ei ole mõtet nii ütelda. Aga et paargi rida sellest uudisteosest teieni jõuaks, loen esimese novelli algusest:

Kevadel hakkab päike trepikotta paistma. Kui ma kelle viie aegu töölt tulen, seisab seal niisugune vaikne valgus, mis paneb mõtlema:
Nagu kirikus.
Ma elan nüüd rahulikku elu.
Kirjakasti avamisel ei hakka süda peksma…
… Et keegi mulle ei kirjuta.

Rohkem ma ei loe. Aitäh kuulamise eest!

Krustenit loeti eestiaegse kirjanduse üheks paremaks novellistiks. Mida arvas kirjanik Pedro Krustenist Mall Jürma,*** kelle eetrinimi VoA-s oli Liis Jüris:

Ulatuslikumalt kui ükski eesti proosakirjanik on Krusten jäädvustanud järelpõlvedele paoaastate karmi tõelust ning pagulase hinges käärinud heitlusi kogu selle masenduse, ülekohtutunde, kartuste, enda õiguse, müstilise usu ja lootuse tõusude—mõõnadega, mis painasid teda esimesed ebakindlad aastad pärast sundpagulusse sattumist. Mitmed tegelased Krusteni romaanides [Üle parda, 1946; Päästja, 1947; Inimese hoidja, 1952; Laev akna taga, 1955] on kirjeldatud niivõrd iseloomulikult ja tõetruult, et autori saatuskaaslastel pole raskusi ära tunda neis Geislingeni laagri kunagisi elanikke ja nende eestlastest ja välimsaalastest juhte.

— Mall Jürma, Pedro Krusten. Lund, 1964, lk 45.

Lõpuks mõtteid ja tsitaate Martin Viirandi (MV) saatest:

Ameerika Hääl sai muuseas ka Eesti ajalehti ja ajakirju, vahel tõi Krusten neid koju, kui arvas et need abikaasat EK-d võiks huvitada. Tema ülesanne oligi jälgida, mis Eestis toimus. Ta kirjutas palju, nagu nad nimetasid, feature'id, lihtsalt kirjeldusi, mis siin toimus, nt kirsipidustustest, kuidas eestlased jaanipäeva pidasid.

KIILULÖÖMINE — PUNASTE MOODI. Viirandi jutt USA eestlasile sellest, nagu oleks 1960. aastate VoA kihutustöö Tallinna raadioga võrreldes olnud võrdne, kui mitte hullem. Nii kummaline, kui see ka pole, aga isand Viirand (*1942) Eesti filoloog, vastupanuliikumise osalise Hillar-Nils Viirandi (1921-1945) poeg.

Maksipropaganda kunstis
Lazar Lissitzky 1919: Punakiiluga löö valgeid

On raadios kasutanud maksipropagandistide võtteid — olgu teadlikult või alateadlikult — luges VoA toimetust ropagandaali väärivaks vastaseks veel aastaid pärast VoA eesti saadete lõppu. Samal ajal näides ehk süütuna, kes ei saa propaganda alal maast ega ilmast, heast ega kurjast aru. Võib-olla lootis Viirand endale Krustenist aga postuumset leerikaaslast, eks osales Pedro Venemaa kodusõjas ju komissaride poolel?

Katkend intervjuust Washington DC-s.****

MV: Aga kuidas teile tundub, kas see Pedrole see töö meeldis, või oli see talle ka natukene tülikas, et tal seda tööd tuli teha raha pärast?
EK: Tema ei leidnud, et see raske oleks olnud. Aga temale oli see leivatöö. Tema peamine töö oli see, mis ta kodus tegi, ise kirjutas. Ja vahel olid seal tülid omavahel.
MV: Mispärast?
EK: Oh ikka auahnuse pärast, kes ikka kõige parem on ja tähtsam ja kus tema laud on, kas ukse juures või akna juures või… Aga Pedro sellest üldse ei hoolinud, ütles, et jätan selle sõnniku sinnapaika ja teen kodus oma tööd.
MV: Noh, kes olid esimesed numbrid siis sel ajal, kui tema seal töötas, kes olid tähtsamad tegelased?
EK: Noh algul oli probleem [see, et] seal tegelikult oleks pidanud olema Ameerika kodanik, aga ei olnud neist 5 aastat keegi olnud Ameerikas. Ja alguses oli ajutiselt Ameerika eestlane Leonhard Nurk, kes oli 1930. aastatel siia tulnud. Ja siis tema abiline oli Ludmilla Floss, kes oli ka kauem Eestist ära olnud. Aga siis lõpuks tuli Pusta, noor Pusta, tema isal oli sama nimi — Kaarel Robert Pusta. Ja kui tema ära läks Washingtonist [siis tuli asemele] igatahes üks soomlane, kuna eestlasi ei leidunud — Piltti Heiskanen. Ja pärast teda sai [toimetuse juhiks] vist Jaan Kitzberg.
MV: Aga ütleme, noh, kes neil niisukesed värvikamad kujud olid, kes seal võimu pärast jagelesid omavahel?
EK: Algul oli Mall Jürma hea sõber [Evald] Roosaarega, nad elasid lähestikku New Jerseys, aga töökohas tekkis vist probleeme. Ja siis, mina ei tea, Pedro igatahes ütles, et tulevad koridori, tuleb üks, räägib siis teisest, ja siis jälle tuleb teine ja räägib. Ja tema oli erapooletu ega seganud ennast sinna vahele. Ja ta ei rääkinud ka kodus nendest, teised rääkisid, ma tean, mõned abikaasad olid väga informeeritud, mis seal toimus, aga Pedrot see ei huvitanud. [---] Mõnikord nad kolisid seal samas hoones ühest ruumist teise ja siis ükskord olid Ameerika Hääle inimesed meie juures ja tuli seal jutuks, et kus kellegi laud on ja siis Pedro ütles, et ma ei ole sulle rääkinudki, et me oleme nüüd teises toas. Tema sellest palju ei rääkinud. [---]
MV: Noh, niisugusele inimesele on parem rääkida ja kergem — jutt ei lähe edasi. [---] No Külma sõja ajal oli see poliitiline võitlus hästi äge. Siin Nõukogude propaganda oli kõva ja ega Ameerika propaganda palju alla ei jäänud. Kuidas ta sellesse suhtus?
EK: Tegelikult AH ei olnud mitte propaganda-asutus, see on täiesti vale arvamine. Nemad andsid Ameerika varjukülgi ka väga-väga palju, nad ei olnud ainult —— et nad ainult kiitsid — et Ameerikas on kõik õige ja väga hea. Ja ma mäletan, et Eestist tuli ka tagasisidet, kuigi [AH-d] ei tohtinud kuulata. Aga tuli teateid ja Voldermar Veedam rääkis, et kirjutavad — et mis te sellest Watergate'ist nii palju räägite, et meid see suurt ei huvita!

MV Tallinna stuudios: Ja nüüd teile üks näide Ameeria Hääle stiilist, see pärineb aastast 1964, kõneleb Liis Jüris…

Edasi järgnes MV saates 16'31"-19'08" katkend paar (2'37") minutit eestikeelses VoA-s veebruaris 1964 kõlanud tegelikult 6-minutise (5'52") vaatluse algusest — kogu salvestust saab kuulata 0'13"-6'05" ERR-i digiarhiivis; VoA kõnealuse saatelõigu teksti võib lugeda Isekirjas MV ja saade Maailmapilt: Pedro, Henrik ja teised(40') ERR-1s (salvestusaeg) 20. XII 2008. Kordus oli eetris 2009 — kogu saadet saab kuulata ERR-i digiarhiivis.**** NB! Ettevaatust — ERR-i digiarhiivilt arhiiv.err.ee lähtuva võivate ohtude eest hoiatab Google'i veebiturvajad!


MÄRKUSED:
    *  Riigivanem Jaan Tõnisson teatas oma Rahvusliku Keskerakonna koosolekul Tartus enda võimulttaandumise järel, et "tema valitsuse kangutamiseks mõjunud kõige rohkem OÜ Vaba Maa ajalehtede kirjutused" — st kirjutised, mida avaldasid trükitöösturi Aleksander Veileri (1887-1950) trusti väljaanded, kuhu kuulus ka Rahvaleht. — Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 9. XI 1933, nr 101, lk 2.
   **  Vrd siikirjutatut teisal põhiliselt EK meenutusil rajaneva elul-rmt-ga: Ülo Tonts, Pedro Krusten. Trt, 2007, lk 153. Pärast kohustuslikku pensionileminekut mais 1967, so 70-aastaseks saades tegi Pedro Krusten VoA-le kaastööd väljaspoolt koosseisu, käies kord või paar nädalas oma lugusid eetrisse lugemas. Tonts väidab ekslikult, et nii esinenud ta VoA-s kuni 80-aastaseks saamiseni, tegelikult ilmus Krusten eetrisse paar aastat kauem.
  ***  Mall Jürma (17. XI 1901 Tln — NY 21. X 1984) neiuna Kuusik; kirjandusteadur, kes esines kirjandusalaste ettekannetega 1930-ndil korduvalt Tln ringhäälingus ning töötas 1951-1972 VoA eesti toimetuses.
****  Vrd Edla Krusteni (aka Edla Rene Krustein) intervjuu äratrükiga rmt-s: Olnust olevatele: Martin Viirandi heliarhiivist. Tln, 2012, lk 100-111.

SEITSEKÜMMEND JÕULU HILJEM

                 * * *

    JÕULUTERVITUS 1941

Astun vaikset jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata.

Ehasäde hõõgub muretuhas,
nördimusest kalk, hell valust meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas
sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki
kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki —
seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja,
silmad ikka minevikku säet
— tagurpidi — siiski kojujõudja,
ent mu hõimud — kodutuks on jäet...

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi.
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub — meil on söök ja säng.

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus —
öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbelint.
Tõuseksin kui kõrgemale üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,
särav märguand — oh, loe ja loe! —
tuhatsuine — ja kui oleks mõne tähe
helk veel hingeõhust soe.

Kahaneb me vahelt lumeväli.
Tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: millal? millal!
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taevasillal
palest palgesse sel jõuluööl.

    Marie Under

         * * *

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

JÜRI KUKEST JA NÕUKOGUDE ARMEE OHVRITEST

Langenud Vabadusvõitleja Päeva XV aulakonverentsil Tartu Ülikoolis peetud ettekanne Enn Tartolt «Mälestusi Jüri Kukest ja tema perest»

Märter-vabadusvõitleja Jüri Kukk sündis Pärnus 1. V 1940. Ta õppis Mõisaküla keskkoolis, kust heideti 1958. aasta algul välja. Siis võeti ta Abja keskkooli, mille ta lõpetas kevadel 1958. Ta õppis 1958-1963 TRÜ-s, lõpetas selle keemiku kvalifikatsiooniga.

Seejärel Jüri Kukk mobiliseeriti okupantide poolt Nõukogude Armeesse (NA), viibis 1963-1965 sõjaväeteenistuses Turkmeenias, algul reamehena, siis nooremseersandina. Seal esitati ta N Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) liikmekandidaadiks, detsembris 1965 võeti Kukk NLKP liikmeks.

Jüri abiellus juunis 1967, abikaasaks Silvi (Näro), neil sündis poeg Andreas (* 1. IV 1968) ja tütar Liis (* 15. V 1972 †12. VI 2006)

Juba meie tutvuse algul küsisin ma Jüri Kukelt, miks ta oli Turkmeenias valmis astuma kompartei liikmekandidaadiks. Ta selgitas, et nii lootis ta paremini kaitsta sundaega teenivaid eesti, läti ja leedu poisse. Ajateenijad langesid terrori ohvriks ja sageli hukkusid. Jüri Kukk oli selle probleemiga hästi kursis ja teadis vähemalt 5 eestlasest ajateenija nime, kes hukkusid 1960. aastatel NA-s.

Tänapäeva Eestis püüavad punaautoriteedid rahvale sisendada, et 1960. aastad olid "kuldsed". Olen juba varem teatanud, et 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel oli eestlastest poliitvange ainuüksi Mordva vangilaagrites umbes 760 meest ja 30 naist.

Aastatel 1989 ja 1991 läbiviidud rahvaküsitluse alusel kogunes 155 eesti ajateenija nime, kes hukkusid NA-s pärast II maailmasõda. Need "kuldsed" kuuekümnendad jätsid meile 26 hukkunu nimed. Näiteid:
1960 Jaan Koopere Valgamaalt,
1962 Edgar Klaas Raplamaalt,
1966 Heinrich Erik Põlvamaalt,
1968 Tõnis Kald Tapalt,
1968 Avo Allikmaa Järvamaalt
jne, jne.*
Nii et Jüri Kuke mure oli põhjendatud. Ta oli selle valdkonnaga kursis. Tookord me veel ei teadnud, et mitmete punaohvitseride väitel olevat pärast II maailmasõda hukkunud Eestist pärit ajateenijate arv suuremgi. Kindral Rein Põder väitis, et ei saa NA-s (Punaarmees) hukkunud eesti noormeeste nimesid anda – dokumendid olla hävitatud.

Teatavasti sai Jüri Kukest vabadusvõitleja. Ta lahkus NLKP-st 1978. aastal. Ma küsisin Jürilt lahkumise põhjust. Ta selgitas mulle:

See punane värk on hullem, kui ta oli arvanud ja et vähemalt temal ei ole parteilasena midagi võimalik parandada.

Aastal 1979 avaldas Jüri Kukk soovi loobuda NSV Liidu kodakondsusest ja koos perega lahkuda. Aastal 1980 käis ta Moskvas ja andis välisajakirjanikele üle Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikujate protestikirja Nõukogude vägede tegevuse ja viibimise vastu Afganistanis:

“… nõuame kõigi NSVL-i väekontingentide viivitamatut ja tingimusteta Afganistanist väljatõmbumist…”

Teine kiri oli "Avaldus Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele".

Jüri Kukk arreteeriti 13. III 1980, 24. XI 1980 kuulutas ta välja näljastreigi. Eesti NSV Ülemkohtus toimus kohtuistung Mart Nikluse ja Jüri Kuke üle 8. jaanuaril 1981. Seal nägin Jüri Kukke elusana viimast korda.

Nagu teame, mõisteti Mart Niklusele §68 lõige 2 järgi 10+5 aastat, Jüri Kukele aga §194' järgi 2-aastane vabadusekaotus üldrežiimiga laagris. Vastavalt tookord kehtinud seadustele pidi Jüri Kukk karistust kandma ENSV laagris koos kriminaal-vangidega. Aga Jüri Kukk saadeti tapiga Venemaale: 26. veebruaril 1981 Tallinnnast Leningradi, siis Murmanskisse, seejärel Vologdasse. Korduvalt oleme rõhutanud, et niimoodi mõttetusse tappi saatmine oli Stalini-järgse ajastu vangide terroriseerimise üks võtteid. Jüri Kuke puhul otsustas tappisaatmise kompartei kõrgem juhtkond ENSV-s.

Jüri Kukk suri 27. III 1981 Vologda kinnipidamiskohtade keskhaiglas.

Aastal 1981 hukkusid ajateenijatest NA-s:
Arvo Hollas Tallinnast,
Arne Keerup Keilast,
Agu Aruoja Tabasalust,
Hans Kagovere Paidest,
Steve Musting (?),
Mehis Domberg Saaremaalt Valjalast,
Rainer Skippar Ida-Virumaalt,
Helgo Veersalu, maetud Korvi kalmistule,
Jaan Eelma Hiiumaalt.*
Rahu nende põrmudele.

Kahekümne seitsmenda märtsi õhtul 1981. aastal sai Jüri Kuke abikaasa Silvi Kukk Vologdast telegrammi, milles asutuse OE-256/10 ülem [Boris] Kogan teatas Jüri Kuke surmast ja 30. märtsil Vologdas toimuvast matusest.

Olin just Kuke pere juures Aardla tänavas. Korraldasime kiiresti sõidu Vologdasse. Koos Silvi Kukega sõitsid Vologdasse Enn Tarto, Lagle Parek, Arvo Pesti ja Rünno Vissak Tartust ning Eve Pärnaste Tallinnast. Jüri Kuke põrmu kodumaale tuua ei võimaldatud.

Selgituseks toodi, et 26. märtsil umbes kl 17 toodi Jüri Kukk Vologda eeluurimisvangla etapiosakonnast Vologda oblasti paranduslike töö asutuste keskhaiglasse. Samal ööl kl 2:20 Jüri Kukk suri. Surma põhjus: mao laienemine, sellest tingitud südamepuudulikkus ja kopsuturse.

Kõigi leinajate nimel õnnistasin hauda, pidasin kõne, milles avaldasin lootust, et Jüri Kuke maised jäänused saavad kord siiski kodumaa mulda. Jüri Kuke säilmed jõudsid Eestisse 19. XI 1989, 25. novembril maeti need Kursi kalmistule.

Olen ise Kuke mälestussamba vajadusest rääkinud ja nüüd on mulle teatatud erinevate inimeste poolt, et Memento võiks püstitada Jüri Kukele mälestussamba Tartus. Tartu Memento on ideega päri. Vajame toetajaid!

Lisaks EestiMeel: eluloolist Kuke koolist

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.