Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.
SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.
Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !
KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.
Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.
Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»
Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.
Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.
Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.
See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!
Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.
Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.
Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…
küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.
Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.
Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.
Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)
Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.
TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.
MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.
Läinud on 30 aastat ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esinemisest ETV-s, kus ta, käsi Marxi «Kapitalil», tõotas:
E I mingit tagasiteed kodanliku E V juurde!
RÜÜTLIKÕNE SISETARBEKS Tallinna telestuudiost oli otse-eetris laupäeval, 20. Ⅱ 1988 ning ilmus 3 päeva hiljem päevalehtedes Rahva Hääl ja Sovetskaja Èstonia.
T E L E E S I N E M I S E T E K S T I S E K I R J A S
Teades tema kestliku võimuelu edasisi üliteeneid — nagu ☭ENSV - sabariigi suvereniteedi deklaratsioon + ☭küüniline pettus EV - le süümevannet andes + ☭EV ohjamine EU -sse — võiks öelda, et see punaseltsimees oli visionäär. Oma võõra-kintsu-kaapiva poliitkarjääri siirdeajal jätkusuutlikuks muutnud, aitas ta lisaks Eesti ajutist omariiklust hävitada ning on suutnud E(NS)V võimumasina rattaid oma isikliku kinnisvara-projekti kasuks pöörlema panna.
#OTD#EV100 oma kinnisvaraprojektiks pööranud mees on just seesama, kes täna 30a eest #AD1988 oma kõnega verbaalselt üritas hävitada lootust #EV taastamiseks. #ENSvenku Arnold Rüütel #AD2018 Maarjamäel Künnapuu tn 5 järjekordseid maju ehitamas. pic.twitter.com/XHAdjZ1Squ
— — — — — — — — — —
Õige vastus: nii ja naa… Vaba ajakirjanduse muster on Ühendriikide poliitilise lõhenemise tõttu kuhtumas, nii et meil tuleb saada hakkama omapäi.
— — — — — — — — — — — — — — — —
Alustuseks värskemaid libauudiseid. Neid loetleb ajalehe Washington Times kauane Valge Maja kirjasaatja Joseph Curl:
▹ Salateenistuse näpud põhjas Trumpi pideva reisimise, laia pereringi tõttu… ▸ President Trump annab oma staabiülemale Reince Priebusele aega 4. juulini puhastuse läbiviimiseks Valges Majas… ▸ Presidendi nõunik Kellyanne Conway on tabatud Trumpi kaaslasi pilkamas… ▸ Donald Trump ütles ÜK peaministrile Theresa Mayle, et Suurbritanniasse ei tasu teda oodata enne, kui Briti üldsus tema tulekut pooldab…
ᐤ Esimene lugu, nagu selgub 22. VIII 2017 WT-s, on ju libauudiste õpikust laenatud labane võltsing.
••• Mis ülejäänud lugudel ühist? Aga see, et ühelgi pole ainustki kontrollitavat allikat. Ei nimesid. Reaalseid isikuid. Ainult pelgad väited, et need olla pärit "2 valitsusametnikult ja 3 koosseisu-väliselt nõunikult, kes on asjaga kursis" või anonüümselt säutsujalt, kes loonud fiktiivse twitterikonto, nagu "Downing-striiti nõunik" või "Kellyanne'i lekked"…
«Journalism is dead; whatever these guys are doing isn’t journalism» by Joseph Curl — WT — 14. VI 2017
MINETATUD KULTUUR ⃕↘ KVALITEET… Eelviidatu allikaiks on väljaanded USA Today, Politico, Daily Mail ja Guardian. Ent sarnast häma ajavad ka Cable News Network, Washington Post, New York Times jt soliidsemad meediumid. Kõik nad on Donald John Trumpi ( DJT ) presidendiks valimise järel lubanud endile selle faktuaalsuse ja kvaliteedi standardi hülgamist, mis nt uudise puhul eeldaks mitut üksteisest sõltumatut teabelätet, kusjuures 1 neist peaks olema avalik = vajaduse korral üle kontrollitav.
Ajakirjanik lisab, et valem " KES + MIDA + MILLAL + KUS + MIKS uudisloo ehituses on jäänud samuti sootuks teise ajastu — usaldusväärsete uudiste ajastu taieseks". Uudisloo puuduvaid asjaolusid hüvitab ajakirjanik oma arvamuse ja/või oletustega.
Curl jätkab:
"Donald Trump on öelnud telefonikõnes Theresa Mayle, et ta Suurbritannia ametlikust visiidist loobub seniks, kuni briti üldsus tema tulekut ei poolda. Ühendriikide president ütles, et tal pole soovi tulla, kui samal ajal leiab aset laiaulatuslikke proteste, ning tegelikult oli visiit tema märkuste kohaselt ootele pandud juba mõne aja eest. Kõne toimus samas ruumis viibinud Downing Streeti nõuniku andmeil viimaste nädalate jooksul. Kohalviibinute sõnul üllatas see sõnum Mayd. Vestlus selgitab osaliselt, miks on visiidi üle olnud nii vähe avalikku arutelu," kirjutas [12. VI 2017] The Guardian.
Kõne leidis aset "viimaste nädalate jooksul"???
Miks ei ürita reporter veidigi täpsustada?!
Sest ka see on luiskelugu!
"Tema Majesteet pikendas küllakutset presidendile," teatas Valge Maja pressisekretär Sean Spicer ajakirjanikele. "Kutse on vastu võetud. Otsime reisi [ 2018. a juulikuu ] ajakavva sobitamise võimalusi."
Iseäralikult vaevab Trumpi-hullustus CNN-i, kes üritab oma vaenulikkust riigi ⅩⅬⅤ presidendi suhtes hoopis vooruseks rüütada. Seks segavad Atlanta uudistevõrgu juhid endale nii mugavasti ära kutselise skeptitsismi vihavaenuga, esitades oma otsustuste vääramatuse õigustusena vaatajaskonna kasvu numbreid. Meediakriitik Glenn Greenwald on CNN-i, NYT, WP jms libateavet eritledes toonud välja sääraste libastumiste alalised tunnusjooned. Selline eksitav lugu…
🅐 … on suunatud alati Venemaa + DJT-d süüstava seose ohtlikkuse paisutamisele ja/või leiutamisele ning…
🅑 … hõlmab anonüümse(i)st allika(i)st saadud tõenditeta väiteid, mida meedium siis kontrollimatult käsitleb + edastab fakti(de)na.
VABA AJAKIRJANDUS lihtviisiliselt peaks olema sõnavabaduse järelm ning saavutus. Ent vabad tingimused vaba ajakirjandust a principio ei loo ega hoia, kui seda vabadust keegi — olgu teabelevi kandjad või tarbijad — ei väärtusta. Kui esimeste ärimudeli ⁐ teiste võitlushimu ühtimisväljas kummagi tõemeel nüristub.
Ajalooliselt oli vaba ajakirjandus ⅩⅩ sajandi vaba maailma loomulik kaasanne ≈ geopoliitiline nähtus. Väljaspool Läänt vaba ajakirjandus praktiliselt puudus. Nii polnud seda meilgi vene ajal käepärast. Eriti noil aastail pärast sõda, kui Eesti raudrimbaga juba oli kae(ta)tud ja alistatud võõrvõimule. Siin võimutses Ida-totalitaarne režiim + koos karmide valitsejate + pealesurutud näivtõelusega, kuna kommude Suurt Valet vastustavat massimeediat — välisringhäälingu eestikeelseid saateid ei olnud veel alanud.
Avalik Eesti — algselt RB-vastaste sõna- ja helikunstnike häälekandja…
Võitlusajakirjandus pole iseendast halb ja selle elemente oli ja on mõistagi ka lääneriikides. Vaba ja võitlusajakirjandust eristab kummagi kultuur. Kui esimene reeglina järgib teabekogumise tippstandardeid ja taotleb arvamusi vahendades pluralismi, siis viimane diskutiivset mõttevahetust väldib ja on poliitiliselt kitsarinnalisem ja taotleb enamasti kihutuslikku ( ideoloogia levitamise ) sihti.
♾♾♾
ALGUL OLI MEIL ☭ stalinlikult puhtavereline võitlusajakirjandus ning hiljem, kui teabelevi muutus inimnäolisemeks ja hakkas väärtustama ka uudiseid, jäi valitsema siiski maksipropaganda põhimõte. Pluralism, vabadus- ja rahvusaated jäid välistatuks. Ajakirjandus tervikuna oli ( totalitaristlik ) relv, mida võimurid nii ka nimetasid. Sovetliku tsensuuri pressi all sai näivat ajakirjandusvabadust ja ehedat uudiste-ajakirjandust viljelda vaid spordireporter. Aga eesti sportlase saavutusest põlema minnes pidi temagi reportaaž järgima n-ö "meie = suure kodumaa" identiteeti. Sovetlik teabelevi külvas valet, moonutas maailmapilti, lõhustas ühiskonda, lämmatas vabadust.
Ajakirjandusteadur Maarja Pärl-Lõhmus võrdleb tänast teabelevi oma nähtu-tundega 3 kümnendi tagant AD1987, kui Eesti oli sõltuv Moskva koloniaal-võimust ja piiratud keelu-aladega KGB-vägede kontrolli all, ehkki meedia siin—seal juba vastustas totalitarismi ja ühiskonna suletust.
Pärl-Lõhmus jätkab:
Kuid 30 aastaga oleme teinud pöörde 180° [———] jälle napib informeeritud otsustamist. Informatsiooni on puudu, dokumente on salastatud, protsess ei ole ajakirjanduslikult pidevalt monitooritud. Me ei kujutanud tõesti 1990. aastate algul ette, et ajakirjandus võib lakata toimimast kriitilise avalikkusena, mida ta peab igas iseseisvas riigis olema. [———]
… [M]eie olukord on olnud selline, et inimese kadumine fookusest ja fookusena, inimese tasandi alatähtsustamine — on [nii 1950- kui ka 1990-kümnendi] ajakirjandustekstide struktuuris sarnane. Me ei ole saanud tagasi hierarhiavaba inimkesksust: kodanikukeskset, igas Eesti paigas elamisväärsuse eest seisvat ja võitlevat avatud analüütilist ajakirjandust.
PÄRNA+LÕHMUSE DIAGNOOS. Lisades, et siinne teabelevi ei tegele järjekindla Eesti-seirega ega seisa "järjepidevalt Eesti inimeste huvide eest", õhutab Pärl-Lõhmus ajakirjanikke lähtuma EV kodanikust. Ühena Rail Balticu vastase kirja 101 läkitajast ning sel pinnal loodud teabelehe Avalik Eesti toimetajana võtab ta hinnangu kokku I + Ⅱ ( + Ⅲ ? ) võimu ladvikuid hoiatava, et mitte öelda inkrimineeriva lausega:
Me ei taha olla see neokolonialistlik ühiskond, kus Eesti asjade üle otsustatakse mujal.
Sama autori mullune kirjutis «Eesti avatusest» ( Avalik Eesti nr 1, lk 4 PDF-fail ) osutab aastal 1987 alanud siirdeajale, mille järel "Eesti üle[ne] otsustuskese võeti… Eestisse tagasi"… Siit aga jääb õhku küsimusi, mil ja kas üldse saavutati olukord, mis evitas avatuse / vabaduse / iseseisvuse / rahvuslikke aateid eesti rahva enamikku rahuldaval tasemel. Ning kunas pöörduti vastassuunda, mis võib viia ummikusse — sellisse Eestisse, millises määrav osa eestlasi enam elada ei tahaks?
Need küsimused peaks olema tähtsad, kui ühiskondlik avatus => kriitiline avalikkus tõesti mängiks legitimeerivat rolli nii siinse võimuladviku kui ka Eesti riigi jaoks. Kuivõrd ikkagi olenevad eestlase oma riik / rahvuslik kestlikkus pressipriiusest?
Vikipeedia graafik 5 maa, sh Eesti ajakirjandusvabaduse muutusist 2003-2010
Kas Eesti massimeedia kõrghetk jäigi siirdeaega, kui auditoorium sovetiajaga võrreldes kasvas poole suuremaks? Või ehk 1990-kümnendi keskele, kui ajakirjanduse usaldusväärsus ületas postsovetliku E(NS)V poliitiliste instantside oma? Või aastaisse 2006… 2015, kui Estonie jõudis korduvalt n-ö pressipriiuse esikümnesse Reporters sans frontières'i tabelis ↑ ja kerkis kaks korda 2007 ja 2011/2012 koguni Ⅲ kohale maailmas…
ALLAVOOLU-AJAKIRJANDUS. Kuna Eesti massimeedia seisuga AD2017 ei suuda enam tagada teadmispõhist arutelu, nagu leiab Pärl-Lõhmus, kaotab see väljavaate ning mõju ka tulevikule. Meenutagem lisaks Toomas H Ilvese kümnenditagust sedastust rahvusliku ajakirjanduse CL-aastapäeva + papa Jannseni monumendi avamise puhul peetud kõnes, et Eestis oma kasumile suunistuv + oma seisuskohustest loobuv + oma-enese-tarkuses võimuga samastav ajakirjandus ⭈ niimoodi piirab käsitletavate teemade ringi ja kukub vaba ajakirjanduse paleuste kõrgusist… põhjakihiks — võimuvasallina toimivaks lumpenproletariaadiks.
Võimu ja valvekoerana peab ajakirjandus legitiimseteks vaid neid teemasid, millega tegelevad valitsus, parlament ja kohus. Ehk teisiti öeldes — olles Ⅳ võim ja mitte seisus, lubab ajakirjandus riigivõimul määrata, millest rääkida ja millest mitte.
Ajakirjandus-vabaduse kui tahes kõrgest tasemest järelikult ei piisa saavutamaks kriitilist + ratsionaalset + toimivat avalikkust, "mille keskmes" — Pärl-Lõhmuse sedastuses — "on adekvaatne ajakirjandus-avalikkus — läbiarutatud konsensus ühiskonna pika perspektiivi valikutes".
Parimal juhul üksmeelne ja vähim halvemal — häälekalt vastustamata otsustus Eesti tuleviku üle saab üksnes rajaneda ühiskondlikule leppele, mis juba on kirjas EV põhiseaduses.
MEEDIA KUI ULTRASTRUKTUUR﹡ Kui valitsusvõimud põhiseadust eiravad ja ajakirjandus mandub aateist, jääb ometi lootus kodaniku-algatusel rajanevale meediale. Äsjane võitlus RB-ga — kui tahes tarmukas või lootusetu — "Eestimaad" kaheks jagava / lõhestava "hiigelvalli", "barrikaadi", "monstrumi" vastu on alalhoidliku meedia- / ühiskonna-maastiku pluralismi ehedaks näiteks.
Miks see siis ei võikski me teabevälja tervistada ja ühiskonda sidu(sta)da, kui too RB teemast lähtuv juuretasandi infoaktivism vaid võsast välja tulles ja reemani — so EU süvariiklik—liidulise olemuse mõistmiseni — jõudes oma huvivälja laiendaks ning saavutaks tõepoolest "püsielanike ühishuve" järgiva rahvusliku digifoorumi seisuse. Sest Eesti, Liivi- vmt Baltimaa peisaaži ei ähvarda lõhestamine sugugi vähemal määral kui siinset meediamaastikku. Seda enam ajaloo vaatevinklist, kuna eesti n-ö traditsiooniline massimeedia ehk suur ajakirjandus on omariikluse huve edendanud kõigest ¼ oma 1½ sajandit ületavast eksistentsist ja üldvaates sedasi, et saavutuste sinetavad tipud ühtivad üleilmsete mullistustega: ilmasõja jj aastatega + paguluselu korraldamisega Külma sõja algul + millenniumiga.
Kokkuvõttes ei olegi eesti teabelevi üheselt ideaalne — ei väärikalt rahvuslik ega üksik-isiku-keskselt vabameelne olnud, vaid enamasti lõhestatud + võitlus(t)est haaratud… Täna valdavalt pahemkaldega. Homme ⁇
KUI EESTI TEABEVÄLI, sh meedia panna võrdlusse siinse teedevõrgustiku kui infrastruktuuri osaga, on põhierinevus ilmselge ja vaieldamatu — viimane on rahvusülene. Taristu tunnuseks/reegliks on nähtavalt konstantne progress nii ruumis kui ajas. Samuti sellel rajanev ultrastruktuur = valdavalt nähtamatu üli(m)ehitus ( mh side, elektrivool, moona-, kauba-, raha-, andmevoog, ringlevi, internett, msg väljad + levi ) ei saa eestlase eluilmas — hajaasustusega märgalal väreleda teistmoodi kui kusagil mujal. Kuid meie teha on selle rakenduse sisu. See võib meie rõõmuks puhtalt rahvuslik olla, tulvil kas või seda ühte vähestest, kui mitte ainukest eestlasele vastuvõetavat ideoloogiat… Milleks on põlisus ( "Mina jään!" ) oma ürgse kohaväega. Olgu seejuures lisanduseks pealegi uuspaganlikud pooked, mis kutsuvad kummardama hõberemmelgat, teede ja piiride kõverust vms "vääramatuid väärtusi". Need on igal juhul üle euroimperialismi lobjastunud hämast.
Euroopa reisirongi-liikluse esirinnas on seni endised impeeriumid
Moodsa teedevõrguga eestlane ju üksi hakkama ei saanud. Siinne seni pikim 4-realine maanteegi jätab Eesti tänuvõlglaseks Moskva-1980 projektile…
Aleksander Ⅱ otsus Venemaa raudteid 7-kordselt laiendada sattus ka eesti teabevälja ultrastruktuuri spektris tähenduslikule aastale 1857, mistap eesti ajakirjandus ja vene raudtee samal Liivimaal on mõlemad sama vanad.
Vähem kui aasta oli läinud Perno Postimehe avanumbri ilmumisest, kui siin 20. V 1858 algas raudtee ehitamine. Avaliin Riiast Dünaburgi ( Väinalinna ) käivitus 12. IX 1861. Eestimaal algas raudtee-liiklus üheksa aastat hiljem AD1870.
Olemuselt imperiaalse = laiarööpmelise raudtee täienduseks rajati XX saj algul ka kistarööpmeline ( ☞ kaart ) Nii Viidumaa ( Läti-poolse Liivimaa ) kui Eesti huvides oli palju odavam + aeglasem + kitsarööpmeline kohalik taristu. Selle kuldaeg, mis jääb läinud sajandisse, kestis ≈ 4 0 aastat ≅ AD1923 ↔ AD1968
Kitsa ⎪ + ⎮ laia rööpmega raudteede võrgustik eesti ajal
Laia raudteed oli ⪞1200㎞, kitsast ⪞900㎞. Tollal keskmine 45 ㎞⧸𝗁 jääb ⪞3× alla tänapäeva nõudmisi rahuldava rongiliikluse kiirusest.
Inimkonna 13 000-aastane käekäik on näidanud, et kultuuri tõhususe pandiks on taristute süsteemsus + sünergia. Eesti hajaasustus seda tagada ei suuda. Teiste abita el(l)u(jää)miseks on me hõim liiga väike. Sellegipoolest annavad ⓔriik ja Skype üleilmse nüristumise ajal ka eestlasele lootust. Just sellega, et ultrastruktuur võiks meid tulevikus infrast ladusamalt ühendada. Kuid ka ultrasturktuuri varitsevad ohud ja seda nii idapoolt kui läänest. Esimesel puhul piirdugem näitega Virumaalt. Hullem on lugu ajakirjandusega = vaba maailma ultrastruktuuriga suure lombi taga — selle põhjaliku lahkamiseni jõuame allpool.
Toomas Haugi päevakajaline vaatlus «Raudtee ja rahvusriik» nendib Eesti rahvusriigi edendamist valitsusvõimude + ajakirjanduse poolt veelgi väiksemas ajalises ulatuses.
Perestrojka ajal oli küllalt neid, kes tõsimeeli kartsid, et ilma [ СССР / EU ] liiduta variseb Eesti kokku ega saa hakkama. See mõtteviis on meil veres, sest oleme suurema osa ajaloost ikka mingi "liidu" tiiva all olnud. Rangelt võttes — ja ma vastutan nende sõnade eest — on meisse puhtakujulist iseseisvat rahvusriiklust ühemõtteliselt süstitud üksnes vaevalised 7 aastat enne Ⅱ maailmasõda [ ≅ AD1933 ↔ AD1939 ] Üleliidulist mõtteviisi on juurutatud mitmel kujul aga võrratult rohkem. Pole ime, kui need instinktid nüüd kõik jälle tööle hakkavad.
Haug ennustab meile rasket, kuid huvitavat aega, mil "moraalselt tuimenev ja järk-järgult üleliidustuv võimuladvik" vastandub "Eesti-kesksele kodaniku-aktiivsusele, mida peavoolu aistiv meedia igaks juhuks pigem tõrjub". Haug peab "ühemõttelise süstimise" all silmas (pro)sotsiaalset (mini)propagandat, mis vastandub ühiskonnavastasele (maksi)propagandale. Läbi sotsiaalse propaganda teooria prisma vaadates on minipropaganda poole hoidja ka Pärl-Lõhmus.
A post shared by OKKULT Motion Pictures (@okkultmotionpictures) on
Võitlusajakirjanduse viis kõigi aegade tippu idatotalitarism AD 1936, kui sovetliku massimeedia pale karmistus järsult: lehti haaras kriitikapalavik, kõikjalt otsiti kahjureid, spioone ja rahvavaenlasi, artiklid loetlesid tihti isikunimesid ja tundusid lõplike kohtuotsustena, sest agitprop mõjutas elu totaalselt — tingitud reflekside kaudu… Kaadrid N Liidu 1930. aastate õppefilmist dr Fëdor P Majorovi inimkatsete kohta.
JÄLLE ROPAGANDAAL?! Tänaseks on Eesti ju 20 aastat piiar(ite)diktatuuris ning vähemalt 5 aastat strateegilise kommunikatsiooni paradigmas. Ennast Ⅳ võimuks lugeva massimeedia toetusel ja võimendatuna üritab riigivõim ja eriti kaitse- +välis- jm ametkond edendada midi- ja kohati maksipropagandat ( nt ameerika PropᴼᴿNoti eesti kloon Propastoᴾ ) Vaid president paistab strateegilise kommunikatsiooni osas skeptilisema m i n i - propagandistina, kes jah, oma arust ja aina ausat = sotsiaalset propagandat pooldab.
Kui aga EV presidentki loeb Eestis 90 aasta eest alustanud era-ringhäälingu õigusjärgseks kvaliteedietaloniks riigistatud ringlevi, siis ei mõika ta ajalugu ega aisti sovetiessentsi enda ümber. Meie nüüdseks juba lobjastunud meediagurud on heal juhul omandanud
Kommunismi-ehitaja moraalikoodeksi ja läbinud ehk GPU eetikakursused. Järelmina eritades kroonumeelse kollektivismi lehka, mida ei lahjenda ka pealkirjade nõder meelelisus ega pehkinud ajude äge äravool AS Eesti Meediast. Endaimetlusest õnnis riigieelarveline ringlevi ( ERR ) pakub tänapäeval alatasa uudiste ja nende eritluse asemel samasugust teaberämpsu ja -sodi nagu erakanalite infotainment.
Peavoolumeedia vasakpoolset endatunnetust kinnitab keeleressursside viimatisel viisaastakul tehtud eritlus — eesti ajakirjanduse sõnavalik osutab parempoolseile poliitikuile/poliitikale 38% sagedamini kui vastupidi / antipoodidele… Nii loomulikult peabki keskmine ajakirjanik iga parempoolset radikaaliks.
♾♾♾
MEIE MASSIMEEDIAT PAINAB PAHUKALLE
🌚 … 🌒 parempoolset uudiste-meediat Eestis praktiliselt pole 🌓 paremtsentristlik on Eesti Meedia (Postimees, Kanal-2 jt) 🌔 keskhagev Viasat Estonia ( TV-3 jt ) 🌕 Äripäev ( üleilmses võrdluses tavatult roosa ärileht ) 🌖 Ekspress Grupp ( Delfi.EE, EPL, Maaleht, EE jt ) 🌗 keskpagev avaõiguslik ringlevi ERR ( ETV-1, R-4 jt ) + TTV 🌘 vasakmeelsed lehed Sirp, Kesknädal, Müürileht 🌑 …
Võib kindel olla järgmises: tal on 1 abikaasa, ta on olnud 6 parteis, ta kontos on paar tuhat raadio- ja TV-kommentaari. Kindlus aga puudub tema teoste arvus — osa on tõlked või kompilatsioonid ning ühe raamatu puhul otsustas 6.10.1987 kohus, et autor ei olegi tema.
GEBIST GRIGORJEV ( *1942 ) kirjutas oma memuaarides 15 aasta eest, et Rootsis aastal 1977 lähemalt tundma õpitud kolleegiga Tiit "Made-in-Estonia"ga tema kunagi luurele ei läheks, kuna Made oli saatkonnas tuntud antisovett ja kõige veneliku vihkaja…
Väga kummaline, et keskkomitee väljasõidu-komisjon sellise inimese üldse välismaale lasi ja et teda pealegi taluti nii pikalt saatkonnas, kus igaüks — residendist ja suursaadikust kõige väiksema asjapulgani — kõik teadsid, kui riknenud puuviljaga on Made puhul tegu.
Seda ühemõttelist hinnangut on püütud siin—seal tõlgendada kummati Made kasuks ja vähe sellest — ka N Liidu salavõrgustikku kuuluvuse eitusena — mida Grigorjev otseselt küll ei kinnita. Kõige üldisemalt destilleerub Grigorjevi mälestusi lugedes mulje Madest kui omapäi käivast kassist. Aga sovetliku salateenistuse veteranide kirjutisi ei saa kunagi puhta kullana võtta. Sestap tohib Grigorjevi-taolistelt tõe t r u u d u s t oodata ainult erandjuhul ja parimal juhul arvestada prosovetliku memuaristika tõe p ä r a s u s e g a .
Ehk saab TM-ilt endalt nüüd usaldusväärse(ma) vastuse?
Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.
KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja
Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul — Karin Victoria Kuuskemaa telemajas. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avalik-õiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal tuleb nõustada ju kõiki ERR-i töötajaid, kes oma töös eesti keelt kasutavad, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorruse pomosid.
HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD,ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.
SOTSPROPP, SELLE TAGAMAAD + SUUREPÄRANE NÄIDE. Kuna sotsiaalse propaganda abiga edendatakse eeskätt ühiskondlikke väärtusi, rakendatakse seda mõistet tänapäeval sageli ka tähendusis, nagu mittekaubanduslik reklaam või propaganda sotsiaalmeedias, ent selle algne mõte on sootuks teine.
Propaganda väärtustamise poolest esineb kolme moodi propagandiste:
Maksipropagandist — teeb propat usuga, et propaganda on kasulik ja hea :-o
Midipropagandist — küsimuseks pole, kas see on hea või halb: propaganda on kõigest meetod ;-P
Minipropagandist — kes propat halvaks peab ja seab endale piirangud propaganda tegemisel :-[
MINI ON MOES. Umbes samal ajal poolsajand tagasi, kui Mary Quant leiutas miniseelikute igipüsiva stiili ning mini seejärel 1964-1967 hakkas põlvi paljastava naistemoena tegema üleilmset võidukäiku, asusid Ameerika Ühendriigid oma avalikus diplomaatias rakendama sotsiaalset propagandat. Milleks küll? Eks ajad muutusid ja Külm sõdagi teisenes. Ja nii asendas sotsiaalne propa senise n-ö antisovetliku propaganda. Viimane oli peamiselt 1950-ndil valdavaks olnud vastupeegeldus ja -meede eeskätt Moskvast lähtuvale sovetlikule ehk punasele propagandale.
Sotsiaalne propaganda tähendas lihtviisiliselt seda, et kihutustöös minimeeriti kihutuslikkus ja retoorilised valevõtted. Teisisõnu oli tegemist n-ö minipropagandaga, mis mitte mingil juhul ei tohtinud sarnaneda punasele kihutustööle, sest punapropa oli olemuselt ühiskonnavastane propaganda. Kuidas see praktikas välja nägi?
NÄIDE AMEERIKA HÄÄLE EESTI SAATEST:
Kui küsida mõnelt tavaliselt ameerika koduperenaiselt, mida ta arvab toiduainete hindade kohta, siis ta vastaks, et varem olid hinnad odavamad ja [---] päris kindlasti usub ta, et toit on nüüd kallim. Kuid tegelikult ta siiski eksib. Küsimus ei seisne ju selles, kui palju toiduained maksavad, vaid selles, kui suur osa sissetulekust kulub toidu peale. Fakt on see, et keskmise ameeriklase sissetulek on tõusnud suuremal määral kui toiduhinnad. Kui keskmine ameerika perekond kulutas 15a tagasi toidule 26% oma sissetulekust, siis nüüd kulutab ta selleks 19%.
Tegelikult on olukord veel enam paranenud kui need andmed näitavad, sest nüüd ostetakse palju hinnalisemaid toiduaineid. Kui üks perekond ostaks nüüd sama liiki toiduaineid kui 15a tagasi, siis kuluks tal toidule veelgi vähem, nimelt 14% oma sissetulekust.
Kuidas on selles suhtes lood mujal maailmas. Ühendriikide põllutöö-ministeeriumi andmeil kulutab enamjagu maailma rahvaid poole oma sissetulekust toidule, Suurbritannias kulutatakse toidule u 30% ja N Liidus u 60% sissetulekust. Et inimesed N Liidus peavad nii suure osa oma palgast ohverdama toidule, selle eest nad võlgnevad muidugi tänu valitsuse otsusele tõsta toiduainete hindu. Seega on seal keskmise kodaniku reaaltulu vähendatud, nagu hiljuti märkis üks kodanik oma lugejakirjas Izvestijale.
Vanasti orjas enamjagu maailma rahvaid peamiselt oma kõhtu, tähendab rügati tööd teha selleks, et kindlustada endale kõhutäit. Kuid uusaja tehnoloogia on toonud kõigesse sellesse muudatuse, vähemalt eesrindlikes maades. Ühendriikides tarvitseb perekonnapeal ainult 38 tundi tööd teha selleks, et kindlustada kogu oma perekonnale toiduvaru terveks kuuks. Aastal 1949 kulus tal selleks 60 töötundi. Teiste sõnadega: toidu peale kulutatav summa on Ühendriikides 15a jooksul langenud 37%. Põhjus on lihtne: 15a jooksul on töölise keskmine palk tõusnud u 77%, kuna toiduainete hinnad on tõusnud samal ajal ainult 13%.
Unustada ei tohi ka, millise kvaliteediga toiduaineid ameeriklane tänapäeval oma raha eest saab. Kvaliteet on tõusnud, sest toiduaineid pakitakse, toodetakse ja säilitatakse paremini kui enne. Palju mitmekesisemaks on muutunud ka perekonna toidusedel. Nüüd tarvitab üks isik poole rohkem loomaliha ja 2x niipalju linnuliha, kui 15a eest. Samal ajal näitab leiva ja kartulite tarvitamine pidevat langust. Seevastu tarvitavad ameeriklased nüüd köögi- ja puuvilja rohkem kui varem.
Vähe on neid inimesi, keda üksluine toit rahuldab. Ameerika perenaised on selles mõttes õnnelikud, et nendel on lõpmatu suur valikuvõimalus. Kui nad astuvad mõnda toiduainete-kauplusse, mida siin nimetatakse supermarketiks – kaudses tõlkes vahest suurturuks, siis võivad nad seal oma valiku teha 6000 eri liiki toiduainete hulgas, mis on vitriinides ja riiulitel värskel, konserveeritud, külmutatud [---] pool- või täiesti valmil kujul, nii et tee vaid soojaks ja söö. Niisugune toiduainete rikkalik mitmekesidus ja küllus on saanud teoks tänu tarbija rahakoti jõukusele, tänu teaduse ja tehnoloogia rakendamisele USA farmides ja tänu tõhusale tootmis- ja turustamissüsteemile, mis on täielikult moderniseeritud. Kui ameeriklane ostab tänapäeval toiduaineid, siis ostab ta seega veel midagi muud — ta ostab vaba aega ja mugavust, sest viies serveerimisvalmis kanaprae vms toidu koju, ei ole tal vaja köögis palju aega viita. Kuumakstegemiseks kulub ainult mõni minut. Sellise mugavuse eest tuleb tal pisut rohkem maksta, kuid ta teeb seda meelsasti.
Sellist mitmekesist ja tervislikku toiduhulka võimaldab see, et Ühendriigid on vabastanud endid sellest, mida majandusteadlased nimetavad teravilja-majanduseks, tähendab [selmet] toituda peamiselt teraviljast, nagu enamjagu rahvaid kogu ajaloo kestel on teinud, söödavad ameeriklased seda ikka enam ja enam sigadele, lehmadele, kodulindudele ja saavad selle vastu liha ja piimasaadusi. Umbes 2/3 proteiinidest saadakse siin loomasaadustest ja ainult 1/3 — teravilja-saadustest. Sellised loomsed proteiinid on palju kallimad, kuid nad on ka palju tervislikumad.
Paljud maailma maad püüdlevad sama eesmärgi poole, kuid edu on olnud väike, sest muudatuse läbiviimine nõuab suure kapitali mahutamist põllumajandusse ja asjatundlikke jõude keerukamate operatsioonide teostamiseks. Isegi N Liidus, kus kapitali peaks jätkuma, pannakse endiselt rõhku peamiselt teravilja ja kartulite kasvatamisele. Inimestel on seal mida süüa, kuid nende toiduained võiksid olla palju tervislikumad ja mitmekesisemad, kui Nõukogude režiim suvatseks suuremaid jõupingutusi teha inimeste eest hoolitsemiseks.
Sotsiaalsest propagandast õpetlikult — kahe isiku näitel. Protagonistiks on Pedro Krusten, aga antagonistiks seekord Martin Viirand.
Kõige kiuste kujunes Ameerika Häälest (VoA) ideoloogiliste üldistuste ja hinnangute jagaja asemel asjalik teabevahendaja = tegelikkuse peegeldaja. See oli XX sajandi maailma ja USA võimuelu + olmet mitmekülgselt valgustav, püüdlikult faktidele rajanev ja kihutuslikku elementi minimeeriv teabelõit.
Deideologiseerimise järelmina kerkis 1960-kümnendil mitte üksi VoA — kogu Lääne verbaalses võitluses Idaga esikohale rahulik ajakirjanduslik käsitlus, mis toetas alati kodaniku-ühiskonda selle vaenajate ees, tugines ennemini ühisele kui vastandusele ning võrdles Külma sõja vastaspooli ühtses väärtussüsteemis kõrgemaid ühisnimetajaid silmas pidades. Just vabadus oligi see kõrgeim väärtus, millele juba keskajast üritatud kogu Lääne tsivilisatsiooni rajada ja millest paremat mõõdikut vist polegi.
Selle ülevaate illustratsiooniks on valitud eesti näide on siin — palun vaadake pilti! Krusten New Yorgis AD1951, kui algas tema tööelu VoA toimetuses, mis kogu koosseisus mõne aasta pärast edasi Washington-DC-sse asus.
Esimese maailmasõja lõpul astus ta Neevalinna sõjakooli — sõjamöllust pääsemiseks. Seejärel jäi 3 aastaks (veeburari-) revolutsiooni-järgsele Venemaale. Kuni opteerus aastal 1921 Eestisse.
Revolutsiooni epitsentrist saadud valge- ja punakogemus li 24-aastase PK pagasis kui küpsustunnistus eesolevaks sajandiks. Nii on mõnigi tema tegelane asjaolude ohver, oludega leppija, mitte nende vastu võitleja. Mille näiteks võiks lugeda või kuulata Krusteni suure psühholoogilise usutavusega kirjutet novelli «Tähtajata», mille paar kümnendit hiljem, mais 2000 esitas ka ER; selle kokku 2¼ tunnise järjejutu võib üles otsida ERR-i digiarhiivi veebisalves, kuigi — NB! — Isekiri ei soovita teha seda ilma allpool olevat hoiatust arvesse võtmata.
Eestlasi elab võõrastel maadel vabatahtlikult, mõtlesin ma. Nad on kodust välja tulnud, maailmas ringi vaadanud ja leidnud, et siin või seal on neil parem elada kui Eestis. Miks siis mina oma saatust nii traagiliselt võtan?
— Eestist 1930-ndil välismaale pagenud endise krimuurija mõlgutus NY Eesti Seltsi baaris — «Tähtajata» Pedro Krusteni rmt-s: Laevasõit Leaga. (Lund, 1973, lk 86-166)
Paar erijoont Pedro Krusteni raadiotöös Ühendriikides Edla Krusteni (neiuna Remmelgas, tutvus tulevase mehega suvel 1945, edaspidi EK) intervjuu järgi. Meie kangelane oli VoA eesti toimetuses põhiliselt n-ö käsikirjade kirjutaja seisuses:
Tema hääl ei olnud tegelikult sobiv, liiga madal ja mitte küllalt kõlav, nii et enamasti lugesid teised ta töid. Üks neist oli — siis veel noor mees — Gunnar Paabo. Ta on mulle mitu korda rääkinud, et teised oli üleolevad — et ah, mis sa poisike tead! Kuid Pedro ei ütelnud kunagi nooremate kohta halvasti. Ükskord, kui ta oli mingit tema meeleolupala ette lugenud, tuli Pedro koridoris ta juurde ja ütles, et — kui loed, pane sinna tunnet ka sisse! Ja Gunnar nõustus, et oli vestet lugenud nagu uudiseid, aga kirsipuist ja lindudest peaks rääkima natuke teistmoodi.
SOTSIAALNE EHK KODANIKE-ÜHISKONDA TOETAV… Rahuaja teistlaadi propaganda vajadust mõisteti katse—eksituse tulemusel; see arusaam tuli läbi inimkonna katsumuste ja kõrvetada-saamise; seda evitati seniste vigade, ilmavaate skaala pahem- ja paremservast lähtunud propaganda ja sellega maskeeritud võimuliialduste ja -kõrvalekallete reaalsete järelmite kuhjumise varal.
Oma äärmustes algas see XX sajandi valus kogemus klassisõja õhutamisest (nt Venemaal) — riigi jumalikustamisest (nt Jaapanis) — juhikultusest (Venemaal+Saksamaal) ning viis lõpuks masendava tegelikkuse — ühiskonna-vastase massiterrorini, mis eriti N Liidu ja Hiina rahvastikku sõna kõige otsesemas mõttes inimsööjaliku barbaarsuseni detsiviliseeris. Too isegi püsiva rahu aegadel inimvaimu kiretsema sundiv katkematu poliitiline surve koos ühiskonda lõhestava kihutustööga, eri tooni punalippude all, oli niivõrd ränk kogemus, et kontrasotsiaalsele propagandale alternatiivi otsija ei saanud kaaludagi mingi uue võitluslipu heiskamist, uue ideoloogia evitamist… Välja arvatud üks võimalik ideaal, ühtlasi selle uudsema propaganda või õigemini antipropaganda eeldus, ja nimelt — sõnavabaduse paleus, ning sel vabadusel rajanev avalik dispuut, mille toetamist, õhutamist ja praktilist rakendamist lubaski ellu viia sotsiaalne propaganda.
Sotsiaalpropagandist taotleb vastuvõtlikku poolehoidu konstruktiivse sõnumiga ega vaja vastuvõtva publiku positiivset eelhäälestust või võitlevat usku.
Rahvaleht suleti augustis 1933 Pedro Krusteni, alias Miini Mihkli luuletuse pärast. Krusten oli Miini Mihkli sulega vastustanud eeltsensuuri Eesti riigis ja seda tegid nad mestis niimoodi:
Lahkub pikkamööda suvi,
Aeg see lendab nagu tuvi,
Kannab ära rannalt kära,
Ujujad ja päiksesära.
Pirita on varsti tühi,
Elu vooris linna rühib,
Rahvast kinno jälle kisub,
Soojas ruumis istu isu,
Endamisi naudi filmi
Tuimaks väsitades silmi.
Tuleb talv ja jäised tuuled,
Siis ma lambi valgel kuulen
Enda Liisi hääle kõla,
Näen ta valget pehmet õla.
Siis on tema mulle päike,
Oma soojusega, väike,
Rõõmsaks teeb mu toa ja hinge.
L-A-K-U P-E-R-S-E-T T-S-E-N S-O-R — ütlesid värsside algustähed. See oli osake vestest «Liisil on punane pliiats», kus vestesarja nimitegelane abikaasa Liisi rõõmuks luuletas, samas kui võimukas naine üle ta õla jälgis, mida Mihkel kirjutab. Lugu 17. VIII 1933 Rahvalehes pani põntsu ajakirjanduse eeltsensuurile. Selle oli kaitseseisukorraga kehtestanud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus, ajendeiks põhiseaduslik kriis ja üleilmne masu.*
Leheneegri mõnituse järelmina moodustati otsekohe erikomisjon, kuhu peale ametliku tsensori hõlmati teabetalituse ametnikke, politseikooli direktor ja avalikkuse esindajana võisteleva lehe toimetaja. Komisjoni otsustuse najal patune Rahvaleht keelustati. Siiski sai päevaleht 10 nädala pärast, alates 31. X 1933 taas ilmuda, ka veste autor vahepeal tööta ei jäänud.
Võrdluseks näide viimatisest vene ajast: kui rektor Jaan Vares heitis kunstiinstituudist välja 24-aastase taarausulise arhitektuuritudengi Andrus Rõugu, kuna Loomingus oli 1981 ilmunud tema akrostihhon: SINI MUST VALGE. Akrostihhoni ehk nagu glavlitakad selle kohta ise ütlesid — akroptihhii läbilaskmist eeltsensuurist 1981. aasta Loomingusse nr 9 nimetas tsenseeriad “poliitilis-ideoloogilist laadi veaks” ja luuletust ennast — “poliitiliseks huligaansuseks”. Glavlitis avastati see oktoobri teisel poolel ja sellest kanti ette 23. X 1981. Pärast Noormees pääses oma kõrgkooli tagasi alles 3 aastat hiljem, tema avaldamiskeeld oli õpipagendusest aga kaks korda pikem…
Ent naaskem eestiaegse tsensuuri juurde, mida Miini Mihkel kommenteeris ise nii:
[…] Mina oma südames pidasin aru — et ei tea, mis see eesti rahvas naerab, hea tuju kaua aja tagant. Kui on hea tuju, siis lase olla, see on rahva tervisele kasulik. Ma tahtsin ka naerda, ostsin ka Rahvalehe.
Panin enese vastu laternaposti ja hakkasin nuuskima, et kus see naeruasi siin seitungi sees on. Ei ma leidnud, sest ma lugesin ristiinimese moodu — ega ma pole mingi juut, et veerin tagant ette ja ülevalt alla. Mina pole ristsõnade mõistatusi eluaeg lahendanud, ma niisugust kunsti ei teadnud.
Aga inimesed olid sel päeval kangesti sõbralikud, kõik tahtsid üksteisele uudist näidata. Nii torkas keegi võhivõõras inimene minulegi aru pähe, aitas sõrmega näidates õige otsa peale — et lugegu ülalt alla. Mina pidin lugema omaenese kirjutatud asja, ning kui ma lugesin ülevalt alla, kas sa tead, ma ei naernud. Ma kahvatusin, südagi langes ülalt põuest alla püksisäärde. Vaata kuramust, missugune vingerpuss oli minu kirja sisse pugenud! […]
Eks mul olnud siis hirmu küll. Ma läksin pakku põranda alla, nii kui politseiniku varju nägin, pugesin oma peiduurkasse ja värisesin seal nagu mõni tagaaetav kurjategija. Aga enese teada ma olin ainult õnnetu inimene, kellele saatus mänginud vingerpussi.
Ma elasin mitu nädalat pimedas keldris ning muutusin näost kahvatuks nagu kalts. Ja mõtlesin jubedusega, et vaata, missuguses pimeduses meie peame nüüd elama, missugused pimedad ja rasked ajad on tulnud meie maale. […]
— Miini Mihkel pihib: Kuidas see juhtus? 31. X 1933 Rahvalehes nr 97, lk 1-2.
Raadiovested said tema eetrisuhtluse peavahendiks hiljem, puhkepõlvele mineku aegu, täpsemalt 1966. aastast kuni 1970-ndi lõpuni. Nelipühi aegu 1966 ilmus VoA-s eetrisse Pedro Krusteni häälega kõnelev Balder Jaan, keda tutvustati kuulajatele sõnadega:
Kutsume teid nüüd kohtamisele ühe vana tuttavaga endasaja Tallinnast…
Penisonär Pedro Krusten jätkas VoA-ga niisiis vaba kaastööd ja seda juba oma häälel. Algul võis kuulda teda paar korda, koostöö lõpu poole korra nädalas, tavaliselt laupäeva õhtuti ja siis reeglina vestlemas kuulajaga, vahel harva ka otseses dialoogis, mis tähendab tema tehtud intervjuusid.** Siin üks näide, Krusteni raadioveste sügisest 1973. Krusten nentis veste alustuseks, et USA pealinna ümbruskonna looduses pole veel sügise värve, ent Ameerika eestlaste elus juba on, sest juba esimesil sügisnädalail tõid eesti lehed teateid hooaja avaõhtuist. Lõpuks kaldus vestlus kirjanduslainele:
… On veel midagi, mida sügis-hooaeg toob kaasa ja millest eestlased kõikjal maailmas võivad osa saada. See on eesti raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis teatavasti asub Rootsis, on saatnud välja oma sügishooaja esimese raamatu. Post tõi selle neil päevil mu lauale. Juhuslikult on selleks minu novellikogu «Laevasõit Leaga».
Oma raamatust ei sobi nagu kõnelema hakata, kange tahtmine on ütelda, et võtke kätte ja lugege ise, siis näete, mida see pakub. Nii oleks loomulik ütelda, kuid ometi jääb see ütlemata — te mõistate, miks ei ole mõtet nii ütelda. Aga et paargi rida sellest uudisteosest teieni jõuaks, loen esimese novelli algusest:
Kevadel hakkab päike trepikotta paistma. Kui ma kelle viie aegu töölt tulen, seisab seal niisugune vaikne valgus, mis paneb mõtlema: Nagu kirikus. Ma elan nüüd rahulikku elu. Kirjakasti avamisel ei hakka süda peksma…
… Et keegi mulle ei kirjuta.
Rohkem ma ei loe. Aitäh kuulamise eest!
Krustenit loeti eestiaegse kirjanduse üheks paremaks novellistiks. Mida arvas kirjanik Pedro Krustenist Mall Jürma,*** kelle eetrinimi VoA-s oli Liis Jüris:
Ulatuslikumalt kui ükski eesti proosakirjanik on Krusten jäädvustanud järelpõlvedele paoaastate karmi tõelust ning pagulase hinges käärinud heitlusi kogu selle masenduse, ülekohtutunde, kartuste, enda õiguse, müstilise usu ja lootuse tõusude—mõõnadega, mis painasid teda esimesed ebakindlad aastad pärast sundpagulusse sattumist. Mitmed tegelased Krusteni romaanides [Üle parda, 1946; Päästja, 1947; Inimese hoidja, 1952; Laev akna taga, 1955] on kirjeldatud niivõrd iseloomulikult ja tõetruult, et autori saatuskaaslastel pole raskusi ära tunda neis Geislingeni laagri kunagisi elanikke ja nende eestlastest ja välimsaalastest juhte.
— Mall Jürma, Pedro Krusten. Lund, 1964, lk 45.
Lõpuks mõtteid ja tsitaate Martin Viirandi (MV) saatest:
Ameerika Hääl sai muuseas ka Eesti ajalehti ja ajakirju, vahel tõi Krusten neid koju, kui arvas et need abikaasat EK-d võiks huvitada. Tema ülesanne oligi jälgida, mis Eestis toimus. Ta kirjutas palju, nagu nad nimetasid, feature'id, lihtsalt kirjeldusi, mis siin toimus, nt kirsipidustustest, kuidas eestlased jaanipäeva pidasid.
KIILULÖÖMINE — PUNASTE MOODI. Viirandi jutt USA eestlasile sellest, nagu oleks 1960. aastate VoA kihutustöö Tallinna raadioga võrreldes olnud võrdne, kui mitte hullem. Nii kummaline, kui see ka pole, aga isand Viirand (*1942) Eesti filoloog, vastupanuliikumise osalise Hillar-Nils Viirandi (1921-1945) poeg.
On raadios kasutanud maksipropagandistide võtteid — olgu teadlikult või alateadlikult — luges VoA toimetust ropagandaali väärivaks vastaseks veel aastaid pärast VoA eesti saadete lõppu. Samal ajal näides ehk süütuna, kes ei saa propaganda alal maast ega ilmast, heast ega kurjast aru. Võib-olla lootis Viirand endale Krustenist aga postuumset leerikaaslast, eks osales Pedro Venemaa kodusõjas ju komissaride poolel?
Katkend intervjuust Washington DC-s.****
MV: Aga kuidas teile tundub, kas see Pedrole see töö meeldis, või oli see talle ka natukene tülikas, et tal seda tööd tuli teha raha pärast? EK: Tema ei leidnud, et see raske oleks olnud. Aga temale oli see leivatöö. Tema peamine töö oli see, mis ta kodus tegi, ise kirjutas. Ja vahel olid seal tülid omavahel. MV: Mispärast? EK: Oh ikka auahnuse pärast, kes ikka kõige parem on ja tähtsam ja kus tema laud on, kas ukse juures või akna juures või… Aga Pedro sellest üldse ei hoolinud, ütles, et jätan selle sõnniku sinnapaika ja teen kodus oma tööd. MV: Noh, kes olid esimesed numbrid siis sel ajal, kui tema seal töötas, kes olid tähtsamad tegelased? EK: Noh algul oli probleem [see, et] seal tegelikult oleks pidanud olema Ameerika kodanik, aga ei olnud neist 5 aastat keegi olnud Ameerikas. Ja alguses oli ajutiselt Ameerika eestlane Leonhard Nurk, kes oli 1930. aastatel siia tulnud. Ja siis tema abiline oli Ludmilla Floss, kes oli ka kauem Eestist ära olnud. Aga siis lõpuks tuli Pusta, noor Pusta, tema isal oli sama nimi — Kaarel Robert Pusta. Ja kui tema ära läks Washingtonist [siis tuli asemele] igatahes üks soomlane, kuna eestlasi ei leidunud — Piltti Heiskanen. Ja pärast teda sai [toimetuse juhiks] vist Jaan Kitzberg. MV: Aga ütleme, noh, kes neil niisukesed värvikamad kujud olid, kes seal võimu pärast jagelesid omavahel? EK: Algul oli Mall Jürma hea sõber [Evald] Roosaarega, nad elasid lähestikku New Jerseys, aga töökohas tekkis vist probleeme. Ja siis, mina ei tea, Pedro igatahes ütles, et tulevad koridori, tuleb üks, räägib siis teisest, ja siis jälle tuleb teine ja räägib. Ja tema oli erapooletu ega seganud ennast sinna vahele. Ja ta ei rääkinud ka kodus nendest, teised rääkisid, ma tean, mõned abikaasad olid väga informeeritud, mis seal toimus, aga Pedrot see ei huvitanud. [---] Mõnikord nad kolisid seal samas hoones ühest ruumist teise ja siis ükskord olid Ameerika Hääle inimesed meie juures ja tuli seal jutuks, et kus kellegi laud on ja siis Pedro ütles, et ma ei ole sulle rääkinudki, et me oleme nüüd teises toas. Tema sellest palju ei rääkinud. [---] MV: Noh, niisugusele inimesele on parem rääkida ja kergem — jutt ei lähe edasi. [---] No Külma sõja ajal oli see poliitiline võitlus hästi äge. Siin Nõukogude propaganda oli kõva ja ega Ameerika propaganda palju alla ei jäänud. Kuidas ta sellesse suhtus? EK: Tegelikult AH ei olnud mitte propaganda-asutus, see on täiesti vale arvamine. Nemad andsid Ameerika varjukülgi ka väga-väga palju, nad ei olnud ainult —— et nad ainult kiitsid — et Ameerikas on kõik õige ja väga hea. Ja ma mäletan, et Eestist tuli ka tagasisidet, kuigi [AH-d] ei tohtinud kuulata. Aga tuli teateid ja Voldermar Veedam rääkis, et kirjutavad — et mis te sellest Watergate'ist nii palju räägite, et meid see suurt ei huvita!
MV Tallinna stuudios: Ja nüüd teile üks näide Ameeria Hääle stiilist, see pärineb aastast 1964, kõneleb Liis Jüris…
Edasi järgnes MV saates 16'31"-19'08" katkend paar (2'37") minutit eestikeelses VoA-s veebruaris 1964 kõlanud tegelikult 6-minutise (5'52") vaatluse algusest — kogu salvestust saab kuulata 0'13"-6'05" ERR-i digiarhiivis; VoA kõnealuse saatelõigu teksti võib lugeda Isekirjas MV ja saade Maailmapilt: Pedro, Henrik ja teised(40') ERR-1s (salvestusaeg) 20. XII 2008. Kordus oli eetris 2009 — kogu saadet saab kuulata ERR-i digiarhiivis.****NB! Ettevaatust — ERR-i digiarhiivilt arhiiv.err.ee lähtuva võivate ohtude eest hoiatab Google'i veebiturvajad!
MÄRKUSED: *Riigivanem Jaan Tõnisson teatas oma Rahvusliku Keskerakonna koosolekul Tartus enda võimulttaandumise järel, et "tema valitsuse kangutamiseks mõjunud kõige rohkem OÜ Vaba Maa ajalehtede kirjutused" — st kirjutised, mida avaldasid trükitöösturi Aleksander Veileri (1887-1950) trusti väljaanded, kuhu kuulus ka Rahvaleht. — Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 9. XI 1933, nr 101, lk 2. ** Vrd siikirjutatut teisal põhiliselt EK meenutusil rajaneva elul-rmt-ga: Ülo Tonts, Pedro Krusten. Trt, 2007, lk 153. Pärast kohustuslikku pensionileminekut mais 1967, so 70-aastaseks saades tegi Pedro Krusten VoA-le kaastööd väljaspoolt koosseisu, käies kord või paar nädalas oma lugusid eetrisse lugemas. Tonts väidab ekslikult, et nii esinenud ta VoA-s kuni 80-aastaseks saamiseni, tegelikult ilmus Krusten eetrisse paar aastat kauem. *** Mall Jürma (17. XI 1901 Tln — NY 21. X 1984) neiuna Kuusik; kirjandusteadur, kes esines kirjandusalaste ettekannetega 1930-ndil korduvalt Tln ringhäälingus ning töötas 1951-1972 VoA eesti toimetuses. **** Vrd Edla Krusteni (akaEdla Rene Krustein) intervjuu äratrükiga rmt-s: Olnust olevatele: Martin Viirandi heliarhiivist. Tln, 2012, lk 100-111.
Propagandat rehabiliteerida üritav tõlketeos Läänest — Philip M Taylor «Mõtterelv: Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani» Tln, 2011, 384lk, sh illustr 40lk. Kõva köide + üliümbris. Hind 5,5…14€. ---------
Isekiri avaldab Erakonnaseaduse muutmise seaduse seletuskirja algvariandi, kus Demokraatia Arendamise Sihtasustus (DASA) kandis veel oma neiupõlve-nime PASA
SISSEJUHATUS JA EESMÄRK.Partokraatia tunnuseks on kodanike-ühiskonna ja osalusdemokraata piiramine. Poliitiline haritus ja teadlikkus on partokraatliku demokraatia oludes iseendast mõistetav ning selle järjepidev edendamine on vajalik heaolu-ühiskonna tekkeks ja arenguks.
Tähtis osa selles on kodaniku-ühiskonna ja parteide koostööl, nõustamis- ja täiendkoolituse projektidel ning rahvusvahelisel koostööl. Nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil panustatakse parteide süsteemsuse stabiliseerimisse ning partnerite initsiatiivide edendamisse.
Siseriikliku partokraatia arenguks ning rahvusvahelisse koostöösse panustamiseks tuleb võimalikult laias spektris vaadata üle ka siseriiklikud võimalused partokraatlike printsiipide ja poliithariduse tugevdamiseks.
Üheks selliseks vahendiks on Partokraatia Arendamise Sihtasutused (edaspidi PASA) — institutsioonid, mis on organisatoorselt ja isikuliselt eristatavad parteidest.
Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.
Vahtralehe kaotamise vastueede — tähistada vahtralehega liiklushaige Eesti
Liikluskäitumise allakäik võib peegeldada üldist tsivilisatsioonikriisi ja olla isegi globaalprobleem, kuid Eesti teede ja tänavate metsistumist enam eirata ei saa. Lihtsaid viisakusreegleid, mis on sõnastatud liiklusseadustikus, peetakse üha vähem järgimise väärseks. Nõnda maad võttev matslus on laienemas üldiseks seaduserikkumiseks ja lõpeb vist õigusliku nihilismiga, kuna politseigi juba ammu liikluskorda seirata ega ohjata ei suuda. Kohandamaks seadusesõna manduva liiklustegelikkusega lihtsustati tänavu Liiklusseadust, hüljates ridamisi seniseid reegleid ja keeldusid, mille täitmist niikuinii ei suudetud tagada. Samas vaimus on Maanteeametist käima lükatud kampaania (vt 15. IX 2011 PM) sihiga algajaid sõidukijuhte võrdustada kogenutega. Seda mõistagi üksnes formaalselt — kohustusliku vahtralehe-tähistuse minetamisega — mis pidavat liiklust veelgi ühtlustama?
… kui muuta tunnusmärgi (vahtralehe) kasutamine vabatahtlikuks ja teha (veel üks) kampaania parendamaks (vahtralehe-) sümboli mainet, siis peaks selle tunnusmärgi mõju saama tõhusamaks kui senises, kohustuslikus korras. (Maanteeameti peapiiari Timo Vijari intervjuust 15. IX 2011 Postimehele)
Kampaanias rõhutatud teiste liiklejate halvustava suhtumise jutt — et vahtraleht provotseerib kogenud kaasliiklejat näitama oma üleolekut — on argumendina kergevõitu, aga kaalukas siiski vihjena alavääruskompleksile, mis omakorda reedab tugevama õiguse ja hundimoraali levikut kohalikus sõidukultuuri(tuse)s.
