Eesti ja Churchill

Winston Churchill suri viimse riigiteglasist vabadusristi (VR l/l) kavalerina 

Rist annetati talle Eesti Vabadussõjas osutet teenete eest eeskätt laevastiküksuse meile appisaatmisel. Eesti Vabadussõja ajal oli tema Suur-Britannia sõjaministriks. Küllap on hästi teada, kui suurt abi Ühendkuningriigi sõjalaevastik Eestile Vabadussõjas andis. Peale Winston Churchilli annetati Eesti vabadusristid veel 128-le Ühendkuningriigi alamale, samuti kuningas George V-le. 

Vabaduse Rist asutati Eesti Iseseisvuse väljakuulutamise esimesel aastapäeval — 24. II 1919, seega täna 107 aasta eest. 

VAPRAD BRITID. Juunist augustini 1919 toimusid Soome lahes strateegiliselt olulised lahingud eelkõige Briti laevastiku panusel. Sel oli otsustav roll Soome lahes tegutseva punalaevastiku pidurdamisel. Briti laevastik aitas Kroonlinnas baseeruvat punalaevastikku sulustada ja tõkestada selle edasipääsu Läänemerre. Nii tagati ka Eesti merekaitset ja põhjaranniku kindlustust. Punalaevastikult hõivatud laevu anti üle Eesti mereväele. 

Punalaevastiku lipulaevad, nagu allveelaevade baaslaev Pamjat' Azova ja soomuslaev Andrej Pervozvannyj, lasti põhja, miska VF-i laevastik siin oma jõulisuse kaotas ning mis omakorda soodustas Vabadussõja võidukäiku. 

Britid kaotasid neis merelahinguis üle 480 mehe surmaohvrina ja vangi langes vähemalt 250 — vt Eesti mereväe 23 langenu + 3 teadmata kadunuga võrdlemisi väheseid kaotusi Vabadussõjas!¹

Briti laevastikku juhtis admiral Sir Edwyn Alexander Sinclair, kes samuti kui Temakõrgeausus Georg V ja Churchillgi pälvis Eesti sõjaliste teenete kõrgeima autasu. Eesti Vabaduse Risti kavaleridest brittide mälestustahvel asub Pühavaimu kirikus Tallinnas. 

LAIDONER JA CHURCHILL. Eesti Vabadussõja aegne ülemjuhataja Johan Laidoner, kes oli sagedasti Eesti saadikuks Rahvasteliidu konverentsidel ja kes täitis vahel ka erakordseid diplomaatilisi ülesandeid, oli isiklikult tuttav Churchilliga. Ajakirjanik Voldemar Kurese (alias Fakt) päeviku järgi² jutustas tollase rahandusministri Churchilliga kohtumise järel kindral Laidoner talle järgmist: 

Aastal 1929, kui Laidoner käis Londonis meie sõjavõlgnevust korraldamas, kõneles ta sellest üht—teist huvitavat (…)

 》Käisin selles asjas ka Churchilli jutul, kes kohe hakkas (Ühendkuningriigi toonast peaministrit) Lloyd George’i manama ja ütles, et kui toda poleks olnud, siis oleksid üldse asjad — ka teie omad — palju paremad olnud. Ka oleks siis asja saanud sõjakäigust enamlaste vastu. Kui enamlased oleks kukutatud, lagunenuks ka Venemaa, ja demokraatlik Venemaa ei oleks kunagi saanud nii tugevaks kui enamlik praegu. Sama arvamust jagan ka mina, 《 lisas Laidoner.

Churchilli 25. VII 1950 avaldus:

》Mulle on Balti riikide pagulasilt saabunud nii palju kirju, et võimatu on kõigile isiklikult vastata. Läti, Leedu ja Eesti anastamise kümnes aastapäev N Liidu poolt on traagiline sõlmpunkt kõigi nende kolme maa rahvaile. Ma olen sügava liigutusega lugenud seal üha laieneva kommunistliku vaenamise ja massiküüditamiste kohta, mis on kommunistidele omane poliitika. Läti, Leedu ja Eesti on Ühendkuningriigis endiselt esindatud oma saadikute kaudu. Seda põhjusel, et Briti valitsus on keeldunud sovetiokupatsiooni juriidiliselt tunnustamast. Mäletavasti ei kõhelnud Suur-Britannia tunnustamast Baltimaid iseseisvate riikidena aastail 1918 ja 1919. Sõdade vahepeal on Balti riigid tõendanud oma tõsist usku demokraatiasse, nagu seda jagatakse siingi maal. Ma ootan päeva, mil need veetlevad riigid Läänemere ääres on võõrast anastusest taas vabad ja võivad asuda oma kohale iseseisvate demokraatlike ristiusu-tsivilisatsiooni maade seas. 

Winston S Churchill《 United Pressi teatel oli Churchill saanud läkitusi eesti ja balti rahvaste esindajailt üle tuhande, kuna eesti eksiilmeedia kinnitusel kirjutati sellest Balti riikide okupatsiooni 10. aastapäeva eel paljudele Lääne võimureile ka peale Churchilli. Eesti lehtedest avaldasid tema vastuse esimese ja teisena 2. augustil vastavalt Saksamaal ja Kanadas ilmuvad Eesti Post ja Meie Elu (tõmmisel) 

MÄRKUSED

(1) Vabadussõjas olid viimatisil andmeil Eesti + liitlaste militaarsed kaotused isiskkosseisu surmaohvreina 3400 (±1000) ehk ~10× väiksemad kui vastaspoolel.

(2) Voldemar Kurese 14. I 1929 päevikukanne. Siin tsit Fakt, Churchill ja Laidoner. VES 21. II 1957; vrd Fakt, Kui enamlus oleks kukutatud 1919. STE 30. VII 1954.

Rahulõim IX

…

Eelkõige tervitame või peaksime tervitama pidevaid, sagedasi ja tihenevaid kontakte vene ja meie rahvaste vahel üle Atlandi. Siiski on mu kohuseks — ega lepiks ju teiegi vähemaga — esitada selgeid tõsiasju Euroopa praegustest oludest.

Szczecinist Läänemerel Triesteni Adriaatikas on üle mandri langenud raudne eesriie. Selle taha jäävad Kesk- ja Ida-Euroopa iidsete riikide pealinnad. Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia – kõik need kuulsad linnad ja neid ümbritsev elanikkond asuvad ses — ma ei saa nimetada seda teisiti kui — sovetisfääris, ning Nõukogude mõju täiendab nende kõigi ühel või teisel moel väga Moskva-keskne ning mõnel juhul üha tugevnev ohjamine.

Ainult Ateena — surematute hiilgustega Kreeka on briti, ameerika ja prantsuse sõjaväelise järelevalve tõttu vaba otsustama oma tuleviku üle valimistel. Venemaa ülemvõimu alust Poola valitsust on julgustatud hõivama Saksamaalt õigustamatult suuri alu, kust miljoneid sakslasi nüüd ülekohtuselt ja uskumatus ulatuses välja tõrjutakse.

Kommunistlikud parteid, mis Euroopa idaosa kõigil mail olid väga väikesed, on kerkinud oma arvukust kaugelt ületava tähtsuse ja võimu juurde ning taotlevad kõikjal totalitaarset kontrolli. Pea alati jääb peale politseiriik ja tõelist demokraatiat seni pole kusagil peale Čehhoslovakkia. 

Türgi ja Iraan on Moskva ahistavate väidete ja surve tõttu mõlemad üdini ärevil ja häiritud. Berliinis on venelased üritanud oma okuptsioonitsoonis Saksamaal poolkommunistlikku parteid luua eeskätt saksa pahempoolsete juhtivtegelaste rühmitusi soosides. 

(●●●)

«Chruchill poliitilisest olukorrast» — lõik Fultonis nelja päeva eest peetud kõne ülevaatest Altenstadti (BRD Hesseni Liidumaa) DP-laagris tollal ilmunud Kauge Kodu Päevauudistes

12 KUULSAT VENELAST OMA RAHVAST

Mihhail Lermontov ( 3.10.1814 — 15.7.1841 )

М. Ю. Лермонтов: Прощай, немытая Россия, страна рабов, страна господ… | Hüvasti, orirahva ja härraste maa — va kasimata Venemaa…

Nikolai Nekrassov ( 28.11.1821—27.12.1877 )

Н. А. Некрасов: Люди холопского звания - сущие псы иногда: чем тяжелей наказание, тем им милей господа. | Orjaseisuses inimsaast, peniloomus sügaval sees: mida rängemalt nuhelda saad, seda armsam on peremees.

Fjodor Dostojevski ( 30.10.1821—28.1.1881 )

Ф. Н. Достоевский: … Варвар[ы], шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить - разрушить лишь ради развлечения…* | Euroopas ringi ekslevad metslased, kes otsivad, mida saaks siin pelgaks lõbuks lõhkuda ja hävitada…

Ivan Bunin ( 10.10.1870—8.11.1953 )

И. А. Бунин: Я с ужасом думаю, кого нарожает это пьяное кровавое быдло, захватившее власть России и что будет с моей страной через два три поколения. Впрочем, что тут думать. Всё более или менее ясно. Всё злобно, кроваво донельзя, лживо до тошноты, плоско, убого до невероятия. | Mõtlen õudusega selle Venemaal võimu haaranud purjus verejanulise lojusekarja järelpõlvele, mis kahe-kolme põlvkonna järel ootab mu maad. Kuid on mõtlematagi ilmne, et kõik on kurjust täis, verdtarretava iivelduseni silmakirjalik, uskumatult armetu ja lame.

Maksim Gorki, m.n. Aleksei Peškov ( 16.3.1868—18.6.1936 )

А. М. Горький: Наиважнейшею приметою удачи русского народа есть его садистская жестокость. | Sadistlik julmus on vene rahva kordaminekute ülitähtis tunnus.

Sergei Aksakov ( 20.9.1791—30.4.1859 )

С. Т. Аксаков: Ох, как тяжко жить в России, в этом смердючем центре физического и морального разврата, подлости вранья и злодейства. | On ikka ränk see elu Venemaal, keset ihulise ja vaimse kõlvatuse, valskuse ja kuritöö-nurjatuse lehka.

Aleksandr Puškin ( 26.5.1799—29.1.1837 )

А. С. Пушкин: Народ равнодушный до наименьшей обязанности, до наименьшей справедливости, до наименьшей правды, народ, что не признает человеческое достоинство, что целиком не признает ни свободного человека, ни свободной мысли? | Kas sellele rahvale vähimalgi määral ei lähe korda kohuse-, õiglus- ja tõetunne, kas see rahvas hülgab inimväärikuse, vaba inimese ja vaba mõtte täielikult?

Ivan Turgenev ( 28.10.1818—22.8.1883 )

И. С. Тургенев: Русский есть наибольший и наинаглейший лгун во всем свете. | Venelane on üleilma kõige suurem ja jultunum valetaja.

Ivan Šmeljov ( 21.9.1873—24.6.1950 )

И. С. Шмелев: Народ, что ненавидит волю, обожает рабство, любит цепи на своих руках и ногах, грязный физически и морально… готовый в любой момент угнетать все и вся. | Rahvas, kes vihkab priiust, jumaldab orjust, armastab ahelaid oma käsil ja jalul, on räpase ihu ja moraaliga… iga kell valmis kõiki ja kõike vaenama.

Aleksei Tolstoi ( 29.12.1882–23.2.1945 )

А. Н. Толстой: … Русь Московская — это Русь тайги, монгольская, дикая, звериная. Эта Русь сделала своим национальным идеалом кровавую деспотию и дикую ярость. Эта Московская Русь издавна была, есть и будет полным отрицанием всего европейского и заклятым врагом Европы. | Moskoovia — see on taiga ja mongolitega asustatud metsik ja loomastunud maa. See Venemaa [erinevalt Kiievi-Venemaast] tõstis oma riiklikuks aateks verise despotismi ja metsiku raevu. Iidseist aegadest valdas, valdab ja jääbki valdama Moskva-Venemaad kõige euroopaliku eitus ja leppimatu vaen Euroopa vastu.

Ivan Pavlov ( 14.9.1849—27.2.1936 )

И. П. Павлов: Должен высказать свой печальный взгляд на русского человека - он имеет такую слабую мозговую систему, что не способен воспринимать действительность как таковую. Для него существуют только слова. Его условные рефлексы координированы не с действиями, а со словами. | Pean vene inimese kohta kurvastusega ütlema, et tema aju nõrguke süsteem ei suuda tegelikkust kui niisugust tajuda. Talle on olulised üksnes sõnad. Tema tingitud reflekse koordineerivad tegevuse asemel sõnad.

Aleksandr Solženicõn ( 11.12.1918—3.8.2008 )

А. И. Солженицын: Нет в этом мире мельче, сволочнее и хамовитее особи, чем кацап.* Рождённый в нацистской стране, вскормлённый пропагандой нацизма, этот ублюдок никогда не станет Человеком. У его страны нет друзей - либо холуи, либо враги. Его страна способна только угрожать, унижать и убивать. И за сохранение этого статуса Рассеей рядовой кацап готов пожертвовать собственной жизнью, жизнями своих родителей и детей, качеством жизни собственного народа. Воистину: кацапы - звери. Лютые, кровожадные, но… смертные. | Ei kohta maailmas tühisemat, närusemat ega mühaklikumat olevust kui katsaap.** Sellisest naziriigis sündinud, nazipropagandaga toidetud värdist kunagi Inimest ei saa. Tema riigil puuduvad sõbrad — on vaid tallalakkujad või vaenlased. Tema maa suudab ainult ähvardada, alandada ja tappa. Ja oma Vandimaa sellise staatuse säilitamise eest on rea-katsaap valmis ohverdama nii enda, oma vanemate ja oma ainsa lapse elu kui ka kogu rahva elutaseme. Katsaabid on tõepoolest kiskjad. Tigedad, verejanulised, ent… Surelikud.

MÄRKUSED JA VIITED
  * Fëdor Dostoevski osunduse täpsustus: jutt on eurooplase usaldamatusest venelase vastu. Dostojevski üritas olla oma rahva suhtes kriitiline natsionalist, ent siiski jäi vene imperialistiks. Nii kirjutas ta oma kuukirjana ilmunud Kirjaniku Päeviku 1876. a juuninumbris: [---] Они [в Европе] видят в нас скорее варваров, шатающихся по Европе и радующихся, что что-нибудь и где-нибудь можно разрушить, — разрушить лишь для разрушения, для удовольствия лишь поглядеть, как всё это развалится, подобно орде дикарей, подобно гуннам, готовым нахлынуть на древний Рим и разрушить святыню, даже без всякого понятия о том, какую драгоценность они истребляют. [---] |
Eestindus: "Nad [Euroopas] näevad meis pigem Euroopas ekslevaid barbareid, keda rõõmustab mistahes ja kustahes leitud lagastamata koht, et siis hävitada seegi — vaid hävitamise nimel ja lõhkumise lõbust nagu metslaste hord hunnide kombel, kes antiik-Rooma üle ujutasid ja rüvetasid — hävitatu hinda isegi adumata." Vrd Dnevnik pisatel’ja ( ГЛАВА ВТОРАЯ I. МОЙ ПАРАДОКС )

 ** kacáp ukraina jmt idaslaavi keeles = vene ( habetunud ) mats, mužik, vant, tibla; vrd turgi keelte kassab ja ar qaşşăb = lihunik, mõrtsukas.

Allikaosutusi vt igal juhtumil eraldi autori kirilltsas nimega seotud veebilinkides või siin: Lev Postolov, Gor'koe lekarstvo kritiki klassikov ( Stihi.RU 1. Ⅻ 2017 )

Värsid on tõlkinud Jüri Napalm.


VLADIMIR SOKOLAEVI FOTODel 1980-kümnendi Venemaa.

Vene piirivalvekindral Kortelainen siin ja mujal

MART NIKLUS:

Küllap aitas KGB endine pealik Eesti NSV-s Karl Kortelainen oma tegevusega kaasa nn laulvale revolutsioonile ja "iseseisvuse taastamisele" Eestis. Samuti, Enn Tarto, Lagle Pareki jt arreteerimisega hoidis siin ära "äärmuslikke väljaastumisi" ja "natsionalistlikke provokatsioone". Ega jäägi GULAGi endisele kommunismivangile nüüd üle muud kui ära oodata, missuguse sisuga tulevad järgmised eestikeelsed nekroloogid Moskvas teise ilma läinud "prominendile".

EESTI GEBISTE… 

____________________

Kortelainen, Karl Erkki/Eriku/Efremi/Jefremi poeg — edaspidi KEK 

— KGB piirivalvevägede knd-ltn, ENSV KGB em 15. 6. 1982 — 17. 3. 1990; teeninud MGB/KGB-s alates 1948. Aukraadijada: ltn 1951, vn-ltn 1954, kpt 1957, mjr 1963, al-plk 1968, plk 1972, knd-mjr 1977, knd-ltn 1982. NLKP liige 1953-1991.

____________________

ELUTÄRMINID: 
* 1.4.1930 Malaja Estonija/Nikolaevka k Lääne-Siberi krais, praeguse Kemerovo obl Leninsk-Kuznecki raj-s;
† 3.5.2020 Moskva.

PÄRITOLU: eesti—soome; ema Ella/Elena/Jelena; isa Kotkast pärit kommunist, kes Soome kodusõja järel pages Siberisse, kus ta abiellus eesti tüdrukuga; nende poeg sai eesnime Karl Marxi järgi /Vanemad venestuina: Кортелайнен Эрик Андреевич, Елена Густавовна (Irina Pavljutkina, Veroj i pravdoj. Krasnaja zvezda, 24.3.2010)

KEK & KÜLM SÕDA. Oma esimesel (ja viimasel piirivalve-romantikasse puutuval) lahinguretkel osales KEK MGB Mahhačkala piirivalvekooli õppurina 1950 Novorossiiski kandis, kus ta piirivalve kursantide kolmikus ja kohalike pidalitõbiste abil jälitas Türgist kiirkaatriga (üle Musta mere) tulnud diversandipaari. (Allikas: Pavljutkina) Tema piirivalve-teenistus algas Soome piiril, kordonitöö ulatus Soome lahe kummalegi kaldale, nii Karjalasse kui ka Leningradi oblasti Kingissepa/Jamburi rajooni; ning hiljem karjääri edenedes jätkus N Liidu mitme piiriringkonna staapides.

Enne suunamist ENSV MN-i j.a KGB ülemaks sattus KEK polkovnikuna taas külma sõja eesliinile, seekord nimelt HRV ja NSVL-i piirile naabermaade vastastikuste hõõrdumiste lõppetapis, so sügisest 1975 kuni kevadeni 1982.

 

“Tema piirivalvuri-ellu jäävad pingeline teenistus Hiina Rahvavabariigi piiril, kus relvastet vastasseis Damani saare konfliktiga ei hääbunud, vaid võttis uusi plahvatusohtlikke vorme. Kõik siin oli kui rindel. Neis oludes teenis kindral ligi 8 aastat — staabiülema ning siis Taga-Baikali ja Kaug-Ida piiri-ringkonna ülemana. Ta rinda ehivad Punatähe ja Oktoobri-revolutsiooni ordenid ja armistunud süda, mis tänaseni end meelde tuletab.” (Boris Sergeev, Čest' generala. Pravda, 29.5.2009)

 

Täpsemalt 1974-1975 oli KGB pv-vägede Punalipulise Looderingkonna staabi ülema at ja hiljem KGB pv-vägede Punalipulise Kaug-Ida ringkonna ülema I at; juulist 1979 septembrini 1981 KGB pv-vägede Punalipulise Taga-Baikali piiriringkonna ülem. 

 

Maist juunini 1982 viibis KEK üleliidulises kaadrireservis Moskvas.

KEK & EESTI

 

“Aastal 1982 sai Kortelainen paljudele ootamatult uue määramise — Eesti [NSV] KGB esimeheks. See on ainulaadne juhtum, kui liiduvabariigi julgeolekut juhatas piirivalvur.”

Ta oli KGB esimees Eestis 1982-1990; enne teda, kuni 15.6.1982 oli kohaliku KGB esimeheks knd August Pork; pärast teda, alates 17.3.1990 oli KGB esimeheks knd Rein Sillar. Kortelainenil ei õnnestunud tõkestada eestlaste pagemist NSVL-ist Läände, milleks ta ilmselt oli seatud, selmet kasvas põgenenike hulk tema ametiaastail rekordiliseks. Kortelainen haldas erimeelsete “lõplikku” vaigistamist mh Lagle Parekit, Enn Tartot jt vangistades; 1988-1989 kaitses KGB üleliidulise alluvuse prioriteeti ENSV-liku suvereniteedi ideoloogia pealetungi eest; samuti korraldas Eestis paikneva KGB-arhiivi põhiosa toimetamise NSVL-i kindlustamaks võõrvõimu salateenistuse dokumentivaramut vastupanuliikumise ja rahvusluse tõusulaine võimalike järelmite vastu. 

 

“Kindral K.E. Kortelainen saatis enamiku neist [arhiividest] kindlasse kohta.” (Allikas: Sergeev)

Teenistuse eest ENSV MN-i j.a KGB juhina 1982-1985 sai Oktoobrirevolutsiooni ordeni, mis oli N Liidus tähtsuselt II aumärk. Eemaldati julgeolekukomitee kohaliku ülema kohalt samamoodi ja -aegselt KGB juhtivkaadri uutmisega Läti ja Leedu NSV-des.

MOSKVA TAGURLASED. Pärast lahkumist ENSV-st märtsi keskel 1990 kuni augusti lõpuni 1990 oli KEK taas KGB kaadrireservis Moskvas; seejärel ligemale aasta NSVL-i pv-vägede peavalitsuse ülema I at, ent tagandati, kuna 19. 8. 1991 oli KEK putšistide poolele asunud; järelmina saadeti teda septembris 1991 reservi ja aprillis 1992 erru, ametliku formuleeringu kohaselt seoses haigusega, ka säilitas ta õiguse kanda kindralivormi; hiljem oli KEK personaalpensionär Moskvas; vahepeal -1995- ZIL-i turvavalitsuse ülema at; alates 2000 Föderaalse Piirivalveteenistuse direktori konsultant; kuulus Venemaa veteranide–kindralite aktiivi, mh osalenud Eesti-vastases propagandas — vt avalikku kirja Venemaa presidendile jt (ajaleht Patriot 2002)!

JA VEEL… Teise maailmasõja ajal oli Karl koos ema ja õe Helmi/Veraga elanud Kubanimaal, mis vahepeal, 1942-1943 jäi sakslaste—rumeenlaste okupatsiooni alla; KEK-o abikaasa oli Ekaterina/Jekaterina, tütar Natalja, pojad Feliks ja Oleg; viimane on FSB kindral, seega jätkamas piirivalve-dünastilisi traditsioone.

 

____________________

Kortelainen, Oleg Karli p (*17.2.1955 Zelenogorsk Lng obl Viiburi rajoonis) 

— septembrist 2007 Venemaa FSB piiriteenistuse piirivalve-departemangu analüüsi- ja koordineerimisvalitsuse juhataja; knd-mjr. Vt Kortelainen, Karl juures…

____________________

ISEKIRJA KOMMENTAAR: Kortelaineni aeg ENSV MN-i j.a KGB ülemusena oli fataalne läbikukk… 

Selles ja üksnes selles mõttes aitas KEK kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. 

Töötamaks Eestis vaenulikku võõrvõimu tagavas struktuuris puudus KEK-ol nii isiklik tahe kui ka missioonlik kutsumus, oli varuks küll kuulekus, ilmselt koos truu valmisolekuga täita keskuse iga käsku. 

Kortelaineni etniline taust oli eelise asemel pigem nõrkuseks: soome kommust isa tõenäoline mõrvamine stalinlike “etnotsiidide” raames — ja küllap sestsamast johtuv ema + kahe lapse elukoha-vahetus — Siberi eesti külast Kubanimaale — rahvuse salgamine ja perekondlik kiiks oma läänemeresoome nimesid venestada — need peegeldasid sovetivõimu survel kõigile Kortelaisile sisekõrvast sabakondini juurutet enese-alalhoiu-instinkti, mis tagas ka KEK-o kandidatuuri sobimatuse julgeoleku-komitee-juhiks ENSV-s.

Moskva ülemuste argumentatsioonis tema Eestisse määramisel on aimata pealiskaudsust: küll formaalselt (paberil, mitte suus) oli KEK-ol tulevasele ametikohale kasuks tulev emakeel justkui plussina olemas. Teisalt võiks mõistlikuks pidada Moskva peamaja kaadriosakonna valiku juures otsuse langetamist täisverelise piirivalvekoera kasuks… Kui päriselu poleks tõestanud vastupidist. 

Eesti NSV elanike pagemine välismaale oli ammu silmatorkavaks teguriks — pelga piiririkkumise asemel suisa üleliidulise KGB (piiriväe) mundriau pihta käiv antisovetlik ilming. Aga piirivalve-kindrali seadmisega ENSV MN-i j.a KGB ülemuseks sai see KEK-o teisel ENSV-aastal (1984) sootuks soovimatu ulatusega taudiks — oli juba nagu mingi antisovetlik rutiin. 

Probleemi tausta avavaks selgituseks sobib üks 1980-kümnendi algupoolel KGB-andmestiku najal Läände-pagemist vaaginud uurimus, milles tuvastati sovetirežiimile truudusetuima rahvusena… eestlased.

Vt tabelit!

Vladislav Krasnovi teose “Soviet Defectors: the KGB Wanted List” (Stanford, 1986, 264lk) Eesti-keskset vahendust saab lugeda Riho Mesilase blogis "Leerivahetuse taud” ( I osa ja II osa )

SANGAR BUKOVSKI ＆ TEMA PÄRAND

«Oleksin õnnega koos, kui mu hauakivil oleks kiri: siin puhkab sovetisüsteemi hävitaja. Ma oleksin õnnelik, kui see oleks tõsi. Kuid see süsteem varises kokku ise.»

Vladimir Bukovski 2013. aasta intervjuust TV-ganstale 📼 vt 1h 6'30"!

Vladimir Bukovski üldinimlikud teened, tema globaalmastaabiga saavutused võiks järjestada nii:

1. Bukovski kiirendas sovetiimpeeriumi lagu…
2. Osutas Lääne sovetiseerumisele…
3. Aitas kaasa EU-impeeriumi lagundamisele…
4. Avalikustas NLKP KK ja Gorbačovi salaarhiive…
5. Sovetliku karistusmeditsiini paljastamine. 

YouTube/ Associated Press: Kristuse-eas Šveitsi ilmunud Bukovski 18. Ⅻ 1976 Zürichi lennuväljal «liialt väsinud intervjuude andmiseks» — Vangide vahetuse vaikis maha TASS, teatades vaid Corvaláni Santiagost Moskva jõudmisest


LÜHI-ELULUGU: vene vabadusvõitleja + sovetiaja erimeelne Vladimir Bukovski ( 30. Ⅻ 1942 — 27. Ⅹ 2019 ) oli koolieast peale ligi 12 aastat kinni nii türmides, töölaagreis kui ka psühhokais ( erivaimuhaigla )

Detsembris 1976 deporteeris eriüksus Al'fa ta Vladimiri türmist Zürichisse sundpagulusse, ühtlasi vahetuskaubaks vaba maailmaga Chile kompartei juhi Luis Corvaláni ( 1916-2010 ) vastu. Kaks aastat hiljem jättis Bukovski oma lähedased Šveitsi ja asus Suurbritanniasse, kus ta elas, õppis ning töötas neurofüsioloogia teadurina peamiselt Cambridge'is, v. a kaheksa aastat Stanfordis USA-s.

Riiklik Julgeolekukomitee tegi Bukovskist sisevaenlase õpikunäite ≈ välisluure-kaasusena tudeeris KGB-kool toona legendaarset Penkovskit.

Vene ajaloolane ja VB sõber Pavel Stroilov: Muidugi ei ole vene rahvas piisavalt vaba järgimaks oma süümet ja kõike seda, millesse VB vankumata uskus.
Omamoodi kaitseb ta siingi vene rahva au. Kui vaadata, kes siia [VB matusele] on kokku tulnud…
Krimmitatari liider.
Poola saatkond.
Tšetšeenid…
Teisisõnu nende rahvaste esindajad, kel põhjusi venelasi vihata piisab… Ja siin nad nüüd on — leinamas Venemaa ühiskonnategelast, meie kangelast.
Bukovski on olnud meheks, kes suudab vene rahva mainet päästa. Meil tuleb vaid jätkata ta tööd muu seas aitamaks neid rahvaid, keda Venemaa valitsusvõim praeguseni rõhub.

Pavel Stroilov BBC-le Vladimir Bukovski matusel
Londoni Highgate'i kalmistul 19. Ⅺ 2019

REAGAN ＆ THATCHER. Alles läänemaailma juhtidega suheldes adus VB enda + oma kaasvõitlejate kaalu. Nii USA president Ronald Reagan kui ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher tunnistasid talle teineteisest sõltumatult — kusjuures Thatcher on sest kirjutanud oma mälestusis — et dissidentide trotslik optimism oli nende suhestumise Itta vabastanud dilemmast: kas sõda või détente ( pingelõdvendus ) Kumbki oli veel võimuletuleku eel meelekinnitust leindud (anti)sovetlike dissidentide veendest, et sovetiimpeerium on võidetav ilma kuuma sõjata + juba huku poole vaarumas, mida Lääs omapoolse survega vaid kiirendaks…

 》 ISEKIRI :  DISSIDENDI  TUNG  EESTI  TEABEVÄLJA 《 
Dissident ／ Erimeelne ／ Inimõiguslane ／ Vabadusvõitleja

SOTSIALISMI KAKS VOOLU. Sotsid ( vk: menševism ) ja kommud ( bolševism ) on Bukovski käsituses sotsiaaldemokraatia XX sajandi ajutise lõhe kiuste tänaseni toimiv, ühe ja sama sihiseadega liikumine, mis taotleb üksmeeles üleilmset heaolu eraomandi kõrvaldamise kaudu. Sotsialismi eri voolud võisid lahku ja kokku loksuda ideoloogilise vaenu mõõnadest konvergentsi-teooria aadete ühise lehvitamiseni. Kuni kapitalikriisi näguritunnil ja sovetiimpeeriumi huku järel lahenesid lõpuks gorbyliku Euroopa ühiskodu voolusängi, et teostuda sotsialistliku eliidi projektina… kui EU = Euroopa Liit.

Osalt seepärast mahitas Lääs NLKP peasekretäri／NSVL-i presidenti Mihhail Gorbačovi kõigis ta tegudes ning keelitas VF-i presidenti Boriss Jeltsinit algatamast kohut kommunismi üle ( Nürnberg-2 )

«Meid peatati nõiajahi kentsaka etteheitega. Aga nüüd on nõiad platsis ja peavad jahti meile.»

Vladimir Bukovski septembris 2008 Cato-instituudi suveülikoolis 📼 vt 28'15"!

UKIP ↠ BREXIT-PARTY. Bukovski väsimatu selgitustöö ja rahvavalgustuslik panus, mille üheks väljundiks oli detsembris 2004 ilmunud brošüür "EUSSR: eurointegratsiooni sovetlikud juured" ( ingl originaal: The Soviet Roots of European Integration — autorid Bukovski ja Stroilov — 48lk ) kergitas aastal 1993 tekkinud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ( UKIP ) XXI sajandi avakümnendeiks järjele, miska Bukovskit erakonna patrooniks loeti. Briti iseseisvusliikumine tipnes AD2016 refendumiga, mille EU-vastased võitsid ja mis kolme aastaga viis Suurbritannia EU-st väljumiseni = Brexit. Iseseisvuspartei rolli võttis AD2018—2019 üle uus massilisem Brexiti-Partei.


BUKOVSKI ARHIIV koosneb dokumentide kahest lasust, mida gebistlik võimuklikk VF-is seni täiesti salajaseks klassifitseerib. Esiteks on Bukovski arhiivis tallel need NKLP KK teabekogust pärit seitse tuhat dokumenti, mis N Liidu Kommunisliku Partei  o r g a n i s a t s i o o n i  keelustamise asjas AD1992 Moskvas esitati põhiseaduskohtule ja mille juurde teda kui eksperti lubati… Kohtupidamine kommunistliku  s ü s t e e m i  üle võis nurjuda, kuid Bukovski teenena on see tõendite varamu nüüd ligipääsetav kõigile. Veebiarhiiv on nähtav siin.

Teise osa on VB hankinud kümnend hiljem oma kaastöölise Pavel Stroilovi abiga Gorbačovi Sihtasutuse arvuteist. See eri andmeil 30-100 tuhande lehekülje = 2Gb mahuga kõvaketta koopia sisaldab muuseas teavet Mihhail Gorbačovi rollist sovetirežiimi kuritegudest inimsuse vastu aprillist 1989 jaanuarini 1991, samuti N Liidu juhtkonna lävimisest Lääne poliitikuiga, k. a tollase sotsiaaldemokraatia liidrid, nagu François Mitterrand, Hans-Jochen Vogel või Joaquín Almunia. Nende dokumentide käsitlusi leidub siin—seal veel avalikustamata teabe-kogumiga tutvunud ajakirjanduses või mõnes raamatus — nt siin. Peale muu on Bukovski Arhiivist tõusnud kasu Brexitile, aga ka Ida+Lääne sotsialismiürituse telgitaguse valgustamisel.


KARISTUSMEDITSIIN. Pärast järjekordset vabanemist jaanuaris 1970 kõneles Bukovski Moskvas akrediteeritud Lääne ajakirjanikele ( VB intervjuu Bill Cole'ile 🎥 CBS 28. Ⅶ 1970 ) ja aasta hiljem saatis ise välismaale 150 lehekülge: psühhokate loetelu, neis vaenatute tunnistused, koopiad kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktidest kirjeldamaks psühhiaatria kuritarvitamist sovetliku režiimi nii tuntud vastaste kallal, nagu kindral Petro Grigorenko, literaat Natalja Gorbanevskaja ja legendaarne poliitaktivist, sellal veel tudeng Valeria Novodvorskaja. Aastal 1974 üllitas nüüd jällegi vangis olev VB koostöös kaasvangi dr Semën Gluzmaniga "Psühhiaatria käsiraamatu erimeelseile" ( vk originaal: Posobie po psihiatrii dlja inakomyslajščih ) pakkumaks karistusmeditsiini võimalikule ohvrile üksikasjalikke näpunäiteid süüdimatuks tunnistamise ning riikliku vägivalla vastustamiseks.

Aastal 1977, kui Bukovski äsja vabasse maailma oli jõudnud, kandis tema kampaania lõpuks vilja. Kommunistlik karistusmeditsiin sai Psühhiaatrite Ülemaailmse Assotsiatsiooni Honolulu-kongressi teemaks. Nõukogude psühhiaatrite delegatsioon ühes idabloki-liitlasiga oli Bukovski jt tõenditega vastandumiseks kooskõlastanud argumentatsiooni suisa Juri Andropovi — KGB juhi taktikepi all. Suurbritannia delegatsiooni eede N Liidu psühhiaatria karistuspraktika hukka mõista aga võitis 90 häälega 88 vastu. Kuna neid kuritarvitusi erimeelsete vastu siiski ei peatatud, tuli psühhiatria-üldusel N Liidu esindus erialaliidust AD1983 välja heita…


MEEDIAKRIITILISELT ja kurvastusega peab nentima, et Postimehe Grupi AS-i trükiväljaanded Bukovski surmale järgneva nädala kestel ei ta isiku teeneid ega surmateadet vähimalgi määral ei kajastanud. Ida hemisfääri vabadusvõitluse sedavõrd uhke pärandiga sangar väärinuks enamat Eesti suurimalt + kvaliteetmeedia kuvandit taotlevalt kontsernilt.

Soometumine? Samamoodi mindi sündmusest mööda muide Soomes, kui lapata meie Finlandisierungist toibumata põhjanaabri suuremaid trükimeediume, nagu Helsingin Sanomat või Aamulehti. Tänu taevale tegi PM-gruppi kuuluva telekanali K2 infotainmentshow «Reporter» ¾-minutise lookese teksti- ja vist ka pildiosas ameeriklaste AP-d osundades. See juhtus tunnipikkuse ajaviite-saate 20. minutil ja kasutas illustratsiooniks üpris hüva videomaterjali ( samuti kui EuroNews )


YouTube/AP: Bukovski näitab ajakirjanikele 19. detsembri pressikonverentsil Šveitsis prantsuse pintsakut, millega KGB oli asendanud ta vangivatid.

Eesti massiteabe ei ole veebiuudistes avaldanud ühtki VB elu ega surma kajastavat teksti, kus puuduks faktivead. Need moonutavad kas tema pingelise vangielu seiku või esitavad eksitavat biograafilist geograafiat.

Veaparanduseks tuleks märkida esiteks seda, et Bukovski Läände-pagendamise operatsioon toimus 17.-18. Ⅻ 1976 ning et paar järgmist aastat elas ta Šveitsis. Aastast 1978 elas, õppis ja töötas VB peamiselt Inglismaal ja USA-s. Ja teiseks, Bukovski oli N Liidu repressiiv-institutsioonide kinnipeetav ligemale 12 aastat, kusjuures teda vaenati poliitilistel põhjustel juba 1950- ja 1960-kümnendil mitmel eri viisil…


BUKOVSKI VANGIPÕLI…
① hariduselust sürjutamisega, alates päevasest keskkoolist õhtukooli kupatamisega aastal 1959 ning Moskva Riikliku Ülikooli õpinguist eemaldamisega 1961.
② vabaduskaotuslike karistustega…
⒜ aastal 1962 n-ö süüdimatuks tunnistatuna ( uudseks diagnoosiks oli objektiivselt tuvastamatu nn vaegkuluga skisofreenia ) oli ta kinnipidamisasutusis alates enda arestist mais 1963 ( Milovan Đilase "Uue klassi" fotokopeerimise eest 2 eksemplaris ), millele järgnes psühhiaatriline sundravi veebruarini 1965; järgmise poliitilise roima ( erimeelsete Andrei Sinjavski ja Juli Danieli poolehoiu-meeleavalduse ) eest taas allutati ta sundravile detsembris 1965 ja peeti siis kinni juulini 1966; Bukovskil võimaldati kanda…
⒝ vabaduskaotuslikku karistust ka n-ö süüdivana, st ausalt, ja seda esimest korda jaanuarist 1967 jaanuarini 1970 = 3a, tookord avaliku korra grupiviisilise rikkumise eduka korraldamise eest; teise vangitärmini 2a+5a+5a ( türm+laager+asumine ) sai ta antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest märtsis 1971 ja siis hoiti teda vangistuses pretsedenditu sundpagendamiseni ( käeraudus vahetuskaubana Chile komparteijuhi vastu ) Läände detsembris 1976.


Ühendriikide telekanali ABC 18. detsembri uudis Bukovski saabumisest. Rex Ellise, Bill Matney reportaaž, saatejuht Ted Koppel.

Oma esimeses vaidluses gebistidega vastas 16-aastane Bukovski nii KGB-uurija küsimusele «Miks sa meid vihkad?»

«Jumala pärast, mina teid ei vihka. Ma lihtsalt ei usu teie kommunistlikku üritust. Tahate ehitada kommunismi — laske käia! Aga mina ei taha. Kas ei võiks teha nii, et jätate mulle kuus ruutmeetrit, mille ümber teie ehitate kommunismi ja mina teid ei sega? Kuid mind oma lapikesel lubage kommunismist säästa!»

KIRJANIK. Ise kümmekond publitsistlikku ja autobiograafilist teost üllitanud VB rääkis oma esimesel ja viimsel Eesti-visiidil kohalikule ajakirjanikule oma isast Konstantin Bukovskist. Meie esileht pole Bukovskit alati eiranud, mille tõendiks olgu tollases Postimehes 6. Ⅵ 2008 avaldatud usutluse katkend.

— Muide, teie isa oli ju kirjanik?
— Ta oli ajakirjanik. Stalin tegi temast kirjaniku. Millalgi pärast sõda [1952] ilmus mu isa essee Tsimljanski tehismerest. Stalin luges ja helistas kirjanikeliitu: "Hea essee kirjutas kirjanik Bukovski." — Talle teatati: "Ta ei ole kirjanik, ta on ajakirjanik." — "Kummalised lood teil, seltsimehed," vastas Stalin, "selgub et kirjanik ei ole, aga kirjutab hästi." Järgmisel päeval sai mu isast kirjanik ja ajakirja [Ogonëk] toimetaja asetäitja.
— Kuidas isa teie dissidentlikku tegevusse suhtus?
— Esmalt oli tige. Ta oli ju veendunud kommunist. Seejärel leppis, pidas lugugi. Korra külastas mind vanglas.
— Austate oma ideoloogilisi vastaseid, näiteks sedasama Corvaláni, kes tänapäevani usub kommunismi võidukäiku?
— Ma teadsin tarku, kartmatuid inimesi, kes kommunismiideid siiralt uskusid, ehkki nad paljuski ei jaganud parteiliini ja selle pärast kannatasid. Kindral Grigorenko, Sergei Pissarev... Neid ma austasin. Ent kuulutada kommunismi leevat võitu täna on naljakas.
— Miks? Ehk saabub vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede võit kunagi kauges tulevikus, kui inimkond on selleks küps.
— Välistatud. See on utoopia. Ja kus utoopia, seal on ka Gulag.

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times) 

Ameerika Hääl 29. juulil:

Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.

Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”

Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.

— VoA 29. VII 1969

Niisiis oldi 16. juulil 50 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust stardiplatvormilt 39A Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:

“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”

Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin (39a) ja Neil Armstrong (38a) — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 Kuu-retk kestis 8 päeva 3 tundi 18 minutit 35 sekundit.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:

“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”

— VoA 23. VII 1969

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.

"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."

Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005

"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."

Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————

J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist

KGB Džeržinski-nim punalipulise kõrgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
《Контрразведывательный словарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
Täiesti salajane.
⊛⊛⊛♾ 

VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kümnendi eest koostatud sõnaraamat selgitab nii mõndagi ka meie tänapäeva kohta. Nagu kindral Semën Cvigun, alias Semën Dneprov raamatu eessõnas kinnitab, oli «Vastuluuresõnastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavõimu "kilbi ja mõõga" ehk julgeolekuorganite VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.

Sõnastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ühtne mõistmine ja kasutamine kõigi riikliku julgeoleku töötajate poolt. Sõnastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite Nõukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid üldisi ja gebistlikke eritermineid.

«Vastuluuresõnastik» oli seega gebistide salajane käsiraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat häma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise järelm.

Raamatu üks eksemplar jõudis avalikkuse ette vaid kümnendi eest Läti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. Tänaseni võimaldab see teos KGB terminoloogilist müstikat hajutada ja niisugusena jääb väärtuslikuks veel mõneks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) väärib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega õigusteadur Boriss Kurašvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

Lähiajaloost tänapäevani elulisi Eesti-näiteid leeb käesoleva kirjutise lõpus. Eelnevalt tuleks käsiraamatus kajastatud Estonica kohta ära märkida:
① Èston-tüvelisi sõnu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse võitlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rühmitus on vastavalt rahvuslik võitlus-/löögi-rühm ( vk lüh boëvka — lk 39-40 )

Võitleja [pro metsavend] — rahvusliku võitlusrühma liige relvastatud rahvusliku põrandaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene läänealadel, samuti Balti vabariikides.

③ «Vastuluuresõnastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti välismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tähtsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid Lääne-Saksamaal Lüneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvõttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibüroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti Rahvusnõukogu ning kümnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mõlema juures on toodud ( seletuse lõpposas ) välja agentuurne seos USA välisluureametiga:

«Eesti välismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allüksused ( REE “liberaalne rühmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks võimalusi ühenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allüksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti üritavad Eesti välismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sõjamehi välismaal ja luua NSVL-i vastase sõjategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurühmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti välismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada ära eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kõigile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

Võiks küsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mõjukamaid pagulaskoondisi Põhja-Ameerikas ja eeskätt USA-s, kus läbikäimist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi põhjendada peale kõige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «Vastuluuresõnastik» osutabki. Ometi määratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mõiste seletusest näha, rangelt vähemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui täppis välisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sõnake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku käsituse dekodeerimise vajaduse kohta. Näiteks välismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mõistes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk täpsemalt NSVL-i koosseisust oma päritolu-alu eraldada püüdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures süüdistas KGB iseäranis 6 rahvust: «Kõige aktiivsemalt õõnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, läti, eesti, valgevene ja armeenia välismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pälvib teatmeteoses tähelepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pälvib tähelepanu enim, üle kahe lehekülje hõlmavate artiklitega, ukraina ja läti pagulaskond. Vaid üksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «Vastuluuresõnastikus» märksõnad, mis suunavad lugeja aga ühe ja sama üldistava koondartikli juurde. Käsiraamatu hüperlinkidega märksõnalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sõnastikus suunistav. Tüve patri⒜ kõiki tuletisi käsitas KGB oma sõnastikus samuti toona N Liidu üldise keelepruugi kohases soveti-／venemeelses tähendusväljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too näiteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust või suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sünnimaad anastava võõrvõimu NSVL-i režiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupärandis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vähim osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpõld olema üsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tähtsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi näitabki asja gebistide «Vastuluuresõnastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:

USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest

«Nõukogude komitee kultuurisidemeiks välismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubežom; teine eestindus: Väliseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lüh VE{K}SA; läti k: Latvijas Komitejas {kultūras} sakariem ar tautiešiem ārzemēs, lüh KKS] — ühiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i põhiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat põhikirja. Annab välja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa Hääl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab välismaale regulaarseid ringhäälingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega välismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi välismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ühinguiks.

Nende komiteede ja ühingute peaülesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ümberasustatud Nõukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja välispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku võimsuse, Nõukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri õitsengu näitamises. Kõik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ühingute võimalusi kasutavad NSVL-i Ministrite Nõukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmärgiga:

• Nõukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt häälestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu Nõukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste välismaal levitamise ürituste läbiviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sõjaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ühiskonna ees;
• NSVL-i külastavate kaasmaalaste uurimine.

Nõukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega välismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ühingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on määratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk välisluure] ülesandeks.»

Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )

Leia üles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965

SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nähtus — üüratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajärjed riigi roiutamises vaid me välisliitlaste valulävel häireid tekitavad. Efekt avaldub eeskätt julgeoleku-hädades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil väljaspool Eestit.

Seejuures on võtmesõna endiselt lahti rääkimata. Nii entsüklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipärast rõhutavad sel puhul tähenduselt ebamäärast ja sovetiajal devalveerunud sõna  K O D U M A A  = KGB variväljaande nimi.

kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) või vastaspoolega koostööd teinud isik.

Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku välisriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine ja/või sellega kaasaminek. Juriidilises mõttes poliitilise kuritegevuse üks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lühidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne näide on KGB-gongo VESA／VEKSA maine tänaseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem või «Valge laeva» mängufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi näitab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lõimetise ropagandaalset kestlikkust.

 》 Eesti Meel  :  «Valge laev»  kui VEKSA surematu malakas 《 

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST

JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ühendust välismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid üles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui käinuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jäi esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lühem, kultuurimaineta nimetus — Välisеestlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vähemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ümarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II või IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt välisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. Mõnest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «Vastuluuresõnastiku» järgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning täidab KGB üksikuid ülesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi järgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kõik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mõni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg ☆—ordust

Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli värvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasõja ja Vabadussõja veteran; Vabadussõjas Ⅷ jalaväepolgu roodu/kompanii-ülem Lõuna ja Viru rindeil. Vaatamata sõjaliste teenete puudusele, järgnes kiire karjääritõus EV sõjaväes. Richard Tomberg tõusis sõjaväejuhtkonda vähem kui kümnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ülem. Eesti omariikluse lõpukümnendi kestel Eesti õhukaitse ülem; oktoobris—novembris 1939 ka sõjaväe staabiülema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )

Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti õhukaitse ülem kolonel Tomberg suhtub Pätsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni värvatud 3 kõrgest jalaväe- ja 1 mereväestaabi nooremohvitserist ja lisaks väljavaatest värvata veel 3 Eesti sõjaväe kõrgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…

Richard Tomberg ülendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu järgse relva-ostu-müügi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lähetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema üksinda pikemaks N Liitu jääma, naastes alles märtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise järel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja õhutõrje-kahureid pakkuma, siis tuli läbirääkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ülem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sõnul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt välja ei tulnud, kuna hinnad ületasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist ära. Tiiveli viimasel Moskva-õhtul korraldati neile aga järjekordne joomapidu. Võõrastemajja tagasi sõites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kõrval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks või mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased läbirääkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on küsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ülendamisest.

Tagantjärele oleks arutu välistada, et relvamüügieede oli kõigest ettekääne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta märtsi algul jõudis tagasi Tallinna, tabas hämmastus kõigepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga välisreisija ohvitser pidi läbi käima. Tomberg kukkunud läbemata bolševistlikku jama ajama. End Richard Tombergi õpilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas ära too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ülemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

Pärast seda, kui EV kaitsevägi suve lõpus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ülem. Sellele kohale jäi ta septembrist 1940 juunini 1941, millele järgnes õpilähetus Venemaale. Pärast õpingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze Sõjaväe-akadeemia õppejõud taktika vanem-juhi ja üldtaktika teaduskonna ülema asetäitjana.

… [K]aasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg pärast juunipööret EV kaitseväest moodustatud CLXXX laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti või saadeti hävingule Stalini orjalaagreisse — määrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks! […] On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…

Priit Parming «Sortside väga suured saladused: EV kindral ja kõrgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )

Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud märtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. Süüdistus spionaaž — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile võidi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli täitnud Eesti—Inglise kultuuriühingu abiesimehe kohustusi; või et ta oli käinud sõjakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sõjalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lõpuks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lävinud sõbra + kolleegi, vahepeal Briti sõjaväe-atašeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD／KGB agentuurikarjääri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )

Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid värbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid värvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane või ühiskondlik positsioon võimaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.

VEKSA ametlik anne Tallinn:
lühientsüklopeedia 1979

Tomberg on kõrgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jõudnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 põhikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas üle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli täitma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel üle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rühma trumbiks ühe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg…

Rootsi saabumispäeval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga võis tähele panna, et Richard Tomberg kõneles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul õieti tema suu läbi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide võtmisel juba samal õhtul. Pühapäeval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sõjaväelastele, kes seal asuvad, või nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakümmet vaevelnud Siberis ning nüüd raske tervisveaga asub ühes provintsilinnas Eestis, küsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma võin aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.

"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi püüdmas ( Välis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ühe ajakirjaniku sõnul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ülegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kõneles ta ju korduvalt lennuväe ja lennuasjanduse tähtsusest Riigi-Ringhäälingus — oli kui käega pühitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvõitlejat alatult õigustades ja pagulasladvikut hauapõhja manades "rahu-õhkkonna mürgitamise" eest "Läänemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.

Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hävitama rahvaid, et aga saaksite võimule trügida?! […] Kuhu te pressite, üks jalg juba hauas, teine haua äärel?! Jätke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mõtlevad inimesed. […]

E(R)R-i 22. X 1960 saade väliseestlastele

Tol kümnendil käis Tomberg Rootsis korra veel. Pärast välisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "võõrsil viibivaile eestlastele". Rõhk lasus lõhestaval propagandal — näiteks Tombergi üleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rünnatavate pagulaste kui sõjaroimarite üle ise kohut mõista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena määratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ühiskondlikuks süüdistajaks, ent märtsis 1961 KGB loobus kavast, vähendades erukindrali õlule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

Lähisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia Laanekõrb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tütrepojad Tõnu ( *1942 ) + Jüri ( *1944 ) + tütretütar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )

Herki Tomberg: Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jäänud ennekõike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäev koos vanaemaga […] pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi ei täitunud, sest Nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba [?!]

Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti Päevaleht ( Stk ) kirjutas tema "sõjaväeliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes läks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti Sõna ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»…

TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. Välis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. Võitleja, 1. Ⅶ 1982.