teisipäev, 21. oktoober 2008

ERR & USA presidendivalimised

Eesti riigi(eelarvelise)meedia hädad USA lähenevate valimiste pärast kipuvad kuhjuma. Läinud pühapäeva hommikul kasutati ERR-i uudistes presidendivalimiste eelse hetkeseisu tutvustuseks täpselt nädala vanust "päevauudist". Välispoliitiline kajastus on juba aastaid ERR-i nõrk külg, aga nüüd on otsustatud ka USA valimistulemusi jälgiva otseaate tegijate ja selle valitud külaliste leivakott riputada sobiliku välisriigi esinduse õlule.

Kahe nädala pärast toimuva saate puhul tegutseb ERR-i agendina nimelt Ühendriikide Tallinna-saatkond, kes...

... saatis Ameerika Kaubanduskoja liikmetele e-kirja, kus otsib ETV stuudios toimuva presidendivalimiste saate toitlustamiseks rahastajat.

Äripäev.Ee vahendatud USA saatkonna kiri lubab firma(de)le, kes soovib 20 tuhande krooniga spondeerida toitlustust 5. XI 2008 kl 6.30-8.30 toimuvas valimiste otsesaates, et selle eest saab Eesti TV stuudiosse ka oma firma reklaamplakati + 10 kutset.


Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liikme Hanno Tombergi kommentaar:
Meie [ERR-ist] pakkusime võimaluse, toitluse ja ruumirendi peavad nad ise tasuma.
Eesti Rahvusringhääling on ametlikult reklaamivaba, ent sponsorite kasutamine on seadusega lubatud. Eesti TV-s on tavaks sponsorite otsingut produtsentide või koguni saatejuhtide kaela veeretada. Sõbraliku välisriigi esinduses pole ilmselt lõpuni aru saadud ERR-i sisemängudest raha ja vastutuse jaotamisel.


Saatkonna esindaja James Land teatas Äripaev.ee-le, et ameeriklased arutavad tekkinud segadust Tombergiga. Ühendriikide Tallinna-saatkond on varem mh spondeerinud Eesti trükiajakirjanduse Venemaa-käsitlusi.

reede, 17. oktoober 2008

Sovetistoori: Eesti (moodi) esilinastus

Salaseanss EKP Keskkomitees Välisministeeriumi suures saalis on täna, 17. X 2008 kl 11 ajaloolise aimefilmi “The Soviet StoryEesti-esilinastus. Skandaalne esilinastus, ei saa salata.


Lätlase Edvīns Šņore (parempoolsel pildil) vaimustava teose maailma-esilinastus leidis aset Europarlamendis, seda juba mais. Juunis jõudis see Läti kinolevisse. Augustis Läti TV-sse. Nüüd lõpuks jõuab ülioluline film ka Eesti ekraanidele.
Kohalik esilinastus toimub kommunismi kuritegude rahvusvahelise ajalookonverentsi raames, mille korraldajaiks pressiteate järgi on EV Haridus- ja Teadusministeerium, EV Välisministeerium, S-Keskus, Kommunismi Kuritegude Uurimise Sihtasutus ja Eesti Ajalooõpetajate Selts (EAS). Viimse rolliks on ka publikut valida, väidetavalt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seast.

Paraku on sellele esilinastusele osaks langenud korraldus võimalikest halvim: väiksevõitu saal, 180 kohta vaid valitud publikule ja kunagist parteimaja igati väärivalt ületurvatud ligipääs. Ühesõnaga ka see...

“Sovetiloo” kinnine seanss on üks tõeline sovetistoori...
Sest nagu kinnitab eile, 16. X 2008 Eesti Ekspressi jõudnud sõnum: Eesti tuntuimat... “Endist poliitvangi ei lubatud kommunismi kuritegude konverentsile”
Teda ei soovitud ei esinejaks ega isegi pealtvaatajaks. Jutt on Mart-Olav Niklusest, kellele ürituse korraldaja EAS-i juhatuse liige + EV riigiametnik + kaasaegse ühiskonnaõpetuse asjatundja Mare Oja (pahempoolsel pildil) ütles lihtsalt “Ei”. Kas teadmatusest?

Persona grata Mare Oja (*1960) on jah - õpetaja! Eriala poolest ajalooõpetaja. Töökohaks Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, ametiks sotsiaalainete peaekspert, ajaloo peaspetsialist. Seltsitegevusse haaratud Eesti Ajalooõpetajate Seltsi juhatuse liikmena (välissuhted) ja endise esinaisena, samuti ajaloo riigieksami komisjoni liikmena (2000...) Tema hiljutisi publikatsioone koostaja, kaasautori ja autorina: "Eesti Vabariik 90: konverentsi kogumik" (2008), "Holokaust: õppematerjal" (2007), "Filosoofia õpetamisest" (2006), "Inimene ja ühiskond: ühiskonnaõpetuse õppematerjal" (2006)...
Täiesti mõistetav reaktsioon kaua aktiivse inimõiguslasena tegutsenud praost Thomas Vagalt:

Minu arvates on see tegu kas rumal või alatu (inglise keeles on ütlus, et isiku tegu on tingitud kas sellest, et ta on petis või siis tola rogue or a fool) mitte seada Mart Niklust Eesti-poolseks asjatundjaks selle filmi esmaesitusele.
Mart Niklus oli Eesti dissidentidest kõige kuulsam. Ta oli Amnesty Internationali featured prisoner tähelepandav poliitvang! Viisin ta ise New Yorgis rahvusvahelisele süümevangide õiguste esiletoomise pressikonverentsile, kus osales mh Hollywoodi täht Richard Gere, kes rääkis väga hästi Tiibeti rahva ja dalai Lama õiguste ja vabaduse poolt. Seal oli ka USA endine (1967-1969) kohtuminister Ramsey Clark, kes pärast kohtuministri ametit oli aastate jooksul mitmete inimõigus-kampaaniatega seotud. Ta oli muide viimane, kes kaitses Karl Linnast, enne väljasaatmist Nõukogude venelaste, KGB kätte ja surma.
Niklus on rahvusvaheliselt väga tuntud endine (1958... 1988) poliitvang ning võimekas inimõiguste ja vabaduse nõudleja ning eestvõitleja. Kuidas saab olla, et üks bürokraat, kel väga võimalik et polegi teadmisi sellest, mis 20-30 aastat tagasi Eestis ja maailmas aset leidis, on otsustaja – ja veel Mart Nikluse vastu?!
Väga võimalikult on asjasse segatud suuremad isiksused, kes võib-olla tahavad ise särada. Meil ei ole rahvusvaheliselt paremat kui Niklus välja panna – kuigi tean nimesid, kes istusid Siberis samuti kui Niklus ja on vahvad mehednaised: Enn Tarto, Lagle Parek, Kaljo Mätik, dr Heino Noor, Ain Kaalep, Heli Susi jt. Õige oleks kõik endised veel elus olevad poliitvangid ja küüditatud kohale kutsuda ja filmi näitamiseks hiigelsuur kinoteater muretseda.
Soovitan, et ühtegi endist komparteilast ja čekisti (KGB-last) ei lastaks selle filmi esietendusele Eestis. Meie rahva kannatused ja piina pigistused on liiga pühad, et mõni pahupidi pööratud bolševik või apparatšik saaks selle näitamisel esineda, kui normaalne riigitegelane, poliitik või akadeemik, ärimees või mis iganes neist nüüd ka pole saanud.
Meil tuleb see film näitamisele New Yorgis ühes Manhattani kinos Village East Cinema, kus “Laulev revolutsioon” jooksis korduvalt ja väga edukalt 24. - 30. oktoobril (2007). Eestlased New Yorgis ja New Jerseys lähevad seda vaatama truuduse ja armastuse meeles, ning et seda teha menukaks, mis tähendab näitamise pikendamist ja kuulsuse kasvu, seega majanduslikku õnnestumist, mis siin Ameerikas on ühe filmi edu pant.
MART NIKLUS esikohale esilinastamise puhul Eestis!
Thomas Vaga

Skandaali lahvatamise järel võeti Mart Niklus ürituse eelõhtul osalejate nimekirja. Kahjuks oli ta tolleks ajaks oma tänase kava juba teisiti seadnud. Õnneks on ta filmi juba näinud välismaistel konverentsidel.
Samas oli eilsegi seisuga välisministeeriumi suurde saali konverentsile registreerituid alla 180, nii et vähemalt kaheksa kohta oli eile hilisõhtul sellele konverentsile täiesti vaba (vt registreeritute nimistut EAS-i veebis). Ka polnud kõik valitud publiku hulgast sugugi õpetajad, nagu väitsid äraütlejad mitte ainult Mart Niklusele, ka teistele väärikatele ühiskonnategelastele.
Niisiis, vastates Thomas Vaga küsimusele, tegu oli alatuse, mitte rumalusega. Ent mida siis arvata lähiajaloo- ja ühsikonnaõpetusest Eesti koolides?! Ega EAS küll nüüd mingi sovetiaegne moodustis ole, vaid pärast Eesti taasiseseisvumist asutatud, tänavu oma 15 tegevusaasta saavutusi tähistav selts.
Kuna juba homme tuleb Tallinna Maarjmäe lossis kokku Eesti Ajalooõpetajate Seltsi aastakoosolek, peaks kogunenutel olema kui mitte arutlus- siis mõtteainet piisavalt.
Millest räägib The Soviet Story”? Millest räägib filmi ümber Eestis arenev sovetistoori? Kas siin seda filmi laiemale publikule ka kunagi näidatakse?
Sestap olgu siin ise veebist filme allalaadivale huvilisele portaali Minut.ee vahendatud kvaliteetne filmilink.

NB! Faili suurus on 822MB (862 320 004 bytes) ja formaat .avi. Kuid p2p-võrkudes (e-mule) on sama nime all üks ca 380MB jupp, mida alla tirida ei maksa - so võltsing, üles pandud eksitamiseks ega ole raske ära arvata, kelle poolt.

Täiendus 5. XII 2008:

Ametlikult Pimedate Ööde Filmifestivali ehk PÖFF-i (vt festivali kava ja tulemusi) väisanud läti reissöör Edvīns Šņore kohtus 2. XII Tallinnas meie vastupanuveterani Mart Nikluse, tema sõprade ja kaasvõitlejatega. Šņore palvel külastati üheskoos ka pronkssõdurit ehk nn vabastajate monumenti tolle nüüdses asukohas Tallinna Sõjaväekalmistul, samuti Vabadusvõitluse Muusemit Lagedil.
Filmi nägi eelmisel õhtul PÖFF-i raames “Nõukogude loo” nime all 170-päine publik varakult väljamüüdud seanil Kinomajas. Tegu oli The Soviet Story teise avaliku linastusega Eestis, kui mitte arvestada skandaali tekitanud poolkinnist esilinastust EV Välisministeeriumis 17. X 2008.
Šņore kinnitusel on tema filmi näitamise õiguse viimaks omandanud ka Eesti TV (ERR), kes toob selle ootuste kohaselt tuleva aasta algul teleekraanile — meiegi rahvale vabalt vaadata + loodetavasti vene tõlkega.

Lätlaste kuulsat dokumentaalfilmi näitab PÖFF ka tänaseks kavandatud lisaseansil.

NB! The Soviet Story lisaseanss on 5. XII 14:00: ajaloodokumentaal “Nõukogude lugu” /seansi kood PÖFF-i võistlusel 0531/ kinos Sõprus (kohtade arv 280)


esmaspäev, 6. oktoober 2008

Milleks meile "Päevakaja"?

Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:
  • “Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
  • “Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
  • Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326
Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.

Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu: Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.

Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja” kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…
“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.
Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.
Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.

Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.

Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:
Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”
Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…
“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”
Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.

Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.

Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?

Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.

Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.

Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Raadio Seitsme viisteist küünalt


  1. Oktoober on Raadio-7 sünnipäevakuu, mille tähistamiseks tuleks kuulata raadiot ennast
  2. Nimelt, täna 15 aasta eest algas kroonikute väitel ER III programmis Raadio-7 nimeline vaimulik saatesari
  3. Sari jõudis eetrisse riigiraadio (praeguse ERR-i) armust vaid õhtuti, umbes 3 tunni kaupa
  4. Tänaseks on seeasemel eluõiguse kätte võitnud omaette 4 raadiojaamaga kolmekeelne raadiovõrk, mis on sama karske kui kommertsivaba, tehes reklaami ja kihutustööd vaid Jumala ja iseenda heaks, viimasele küll edutumalt kui Esimesele, mida ilmestab Raadio-7 peaaegu sisutu noorteveeb (WWW.24x7.EE)
  5. Raadio7 kui selline loodi aastal 1995, kui saadi ringhäälinguluba Tallinna sagedusele (103,1MHz), mida Raadio-7 kasutab tänini
  6. Siis läks lahti iseseisev igapäevane 17-tunnine omakava, mis paisus tuleval aastal ööbaringseks
  7. Sajandivahetusel lisandusid järgemööda Pärnu (88.6MHz), Tamsalu (96.1MHz) ja Puhja (92.1MHz) raadiojaamad, mille eetriväljade ulatust näeb levikaardil allpool
  8. Raadio-7 hälli juures oli praeguseni temaga koostööd jätkav Rahvusvahelise Leviga Ususaadete Liidu IBRA-Raadio, mis on õieti sünnipäevalapse emaraadioks ja mis saadab veel 84 keeles üle maailma Valitsusvälise mittekommertsliku ristiusu-righäälingukoondise IBRA logo
  9. Varem, aastast 1957 jõudsid IBRA saated meieni välismaalt lühilainetel, neid salvestati Torontost Stockholmini ja Iisraelist Floridani “Heasõnumi-” ja “Sillasaate” ja “Märtrite Hääle” + veel mõne nime all.
  10. Raadio-7 lähiminevikku kuulub ka lühiajaline koostöö Trans World Radioga (TWR), mis on umbes 30 euroopa rahvale ja lisaks mõnekümnes muus keeles saatev rahvusvaheline raadio
  11. Kunagi (1961-1991) ulatus TWR eesti teabevälja samuti välismaalt, nimelt Monte Carlo raadiojaamast, ent pärastpoole, kui TWR jaanuarist 2000 kevadeni 2006 üüris juhtumisi üht kesklainesaatjat Peterburis, siis hangitigi eestikeelseid saateid Raadio-7 Tallinna stuudiolt
  12. Pärast VoA, RFE ning Rootsi Raadio toimetuste töö lõppu 2004-2005 jäid need Raadio-7 abiga koostatud ja Venemaalt nädalalõputi Skandinaavia suunas väljastatud pooltunnid tõenäoliselt viimseiks regulaarseiks välissaateiks eesti keeles. Paraku olid need tehtud uisa-päisa ega väärinud oma Monte Carlo eelkäijaid.
  13. Raadio-7 praegune leviala ja potentsiaalne auditoorium Eestis hõlmab 67% elanikkonnast, alalist kuulajaskonda on 25-40 tuhat ja see jääb alla 10% võimalikust auditooriumist Raadio-7 levikaart Ringhäälingumaailma veebist
  14. Raadio-7 pole ainus eestikeelne ristiusu-raadio Eestis. Koos Pereraadioga pakub Raadio-7 meie maruvõitu lokaaleetrile rahulikku hingelist alternatiivi. Ehkki Raadio-7 religioosse tolerantsi lävekõrgus on Pereraadio omast üle, annab eesti kristlik ringhääling meie ilmalikule ringhäälingule siiski silmad ette just sallivuses. Nii on Pereraadio võimaldanud regulaarse rubriigi Toomas Jüriadole, kes mingit saladust ei tee, et on paadunud ateist. Teiseks näiteks võiks olla nii Tallinna Pereraadio kui Raadio-7 kavas olevad juudisaated, mis käsitlevad väga hoogsalt eestlaste rolli nn holokaustis.
  15. Eesti kristlik ringhääling on enamasti sama rahustav kui soe vann Foto WWW.Mediapool.EE