Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Vabaduse vennaskond Winstonist Ronaldini

Winston Churchilli nn raudse eesriide kõne, mille pealkiri oli õieti «Rahulõim» (The Sinews of Peace) ja mille Suurbritannia äsjane peaminister pidas 5. Ⅲ 1946 Fultonis, Missouris Westminster College'is, meenutatakse selle LXXX aastapäeval mälestusürituse ja tagasivaadete pika reaga. Samuti toimib ka Isekiri, alustades kuu enne Fultoni-kõne juubelit asjakohast sarja.


JUUBELISÜNDMUSIST tähtsamad mõistagi leiavad aset USA-s ja eeskätt ajaloolist paika praegu tähistavas Churchilli muuseumis, mis paikneb eelmainit kolledži linnakus. Kolmepäevases programmis 5.–7. märtsini on kavas eriüritusi tudengeile ja nende õppekavade toetajaile ühisnime Churchill Fellows Weekend all. Churchilli pärandi tänase tähenduse, demokraatia, vabaduse ja läänemaailma ühtsuse jälle kord pakiliste küsimustega saab huviline end kursis hoida muuseumi veebiküljel (wcmo.EDU/ancm/sinews-of-peace-80.html või nationalchurchillmuseum.ORG) Samas on võimalik registreeruda, tutvuda juubelisündmustiku täpse ajakava ja lisateabega. Siit saab muu seas teada, et 5. märtsil — päeval, mil möödub täpselt kaheksa kümnendit kuulsast kõnest, on kavas selle taasesitus Churchilli tuntud osatäitjast ajaloolase ja näitleja Randy Otto suust.


PÖÖRDELINE AEG. Churchilli Rahvusvaheline Selts (International Churchill Society) rõhutatab oma üllitises tema Fultoni-kõne kaalukust pöördepunktina, mis aitas kaasa Ⅱ maailmasõja (ⅡMS) järel geostrateegilise valiku ees olnud Ameerika Ühendriikide üldsuse moraalsele kirgastumisele ning tõsta USA globaalse juhtriigi rolli.

Tänased autorid kutsuvad inimesi otse Fultonisse kohale tulema. Muuseumi staatus USA ajaloo riikliku tähisena (National Historic Landmark) on käesoleval ajal parasjagu arutusel — USA Kongressi Senat kiitis 2025. aasta lõpus ühehäälselt vastava seaduseelnõu heaks — hetkel on see edastet Esindajatekotta ning selle arutelu n-ö alamkojas võib koguni ühtida «Raudse eesriide» kõne aastapäevaga.

Muuseum rajati AD 1969 algse nimetusega Winston Churchill Memorial and Library ning nimetati neli kümnendit hiljem Kongressi otsusega America’s National Churchill Museumiks. Muuseum ise asub kiriku keldrikorrusel, on tehniliselt moodsa interaktiivse väljapanekuga, mis jutustab Churchilli eluloo, kirjeldab tema poliitkarjääri, ⅡMS-i, ajaloolist kõne jm. Siin leidub ka uurimistööks tarvilik ala Clementine Spencer-Churchilli nimeline saal.

Maalilises väikelinnas Fultonis asuva Westminster College'i rohelusse uppuv kampus kuulub AD 1851 asutet väikesele eraülikoolile, algselt Fultoni kolledžile, kus praegu õpib 656 üliõpilast. Keset seda vaikset ja väikekolledžile paslikku maalilist linnakut asub ootamatult vägev maamärk — inglise XVII sajandi kirik, mis 1965-1969 viimatise sõja varemeist tellis-tellise haaval üles korjati, üle Atlandi ookeani toodi ning mis pärast ~9000km pikkust Londoni—Fultoni teekonda transpordil osaliselt kahjustet ja segipaisat detailide pusle lahendamise järel siin taaspüstitati. Ja on nüüd Missouri üheks peitaardeks.

Ekspresident Ronald W Reagani kõne mälestusmärgi «Murrang» (Breakthrough) avamisel Fultonis 9. Ⅺ 1990

Taustaks oleva taiese autor on Winston Churchilli lapselaps Edwina Sandys. See "raudse eesriide" raudbetoonis materialiseerunud lõiguke asetseb Fultonis otse Püha Neitsi Maarja Aldermanbury kiriku kõrval. Tegu on Berliini müüri algupäraste paneelide ja graffitiga, mis müüri langemise järel säästeti Fultoni seesinase monumendi tarvis heiastamaks igavikulist priiust üürikese raudrimba rusudel. 

Churchilli Fultoni-kõne tekst — Isekiri: Rahulõim

SANGAR BUKOVSKI ＆ TEMA PÄRAND

«Oleksin õnnega koos, kui mu hauakivil oleks kiri: siin puhkab sovetisüsteemi hävitaja. Ma oleksin õnnelik, kui see oleks tõsi. Kuid see süsteem varises kokku ise.»

Vladimir Bukovski 2013. aasta intervjuust TV-ganstale 📼 vt 1h 6'30"!

Vladimir Bukovski üldinimlikud teened, tema globaalmastaabiga saavutused võiks järjestada nii:

1. Bukovski kiirendas sovetiimpeeriumi lagu…
2. Osutas Lääne sovetiseerumisele…
3. Aitas kaasa EU-impeeriumi lagundamisele…
4. Avalikustas NLKP KK ja Gorbačovi salaarhiive…
5. Sovetliku karistusmeditsiini paljastamine. 

YouTube/ Associated Press: Kristuse-eas Šveitsi ilmunud Bukovski 18. Ⅻ 1976 Zürichi lennuväljal «liialt väsinud intervjuude andmiseks» — Vangide vahetuse vaikis maha TASS, teatades vaid Corvaláni Santiagost Moskva jõudmisest


LÜHI-ELULUGU: vene vabadusvõitleja + sovetiaja erimeelne Vladimir Bukovski ( 30. Ⅻ 1942 — 27. Ⅹ 2019 ) oli koolieast peale ligi 12 aastat kinni nii türmides, töölaagreis kui ka psühhokais ( erivaimuhaigla )

Detsembris 1976 deporteeris eriüksus Al'fa ta Vladimiri türmist Zürichisse sundpagulusse, ühtlasi vahetuskaubaks vaba maailmaga Chile kompartei juhi Luis Corvaláni ( 1916-2010 ) vastu. Kaks aastat hiljem jättis Bukovski oma lähedased Šveitsi ja asus Suurbritanniasse, kus ta elas, õppis ning töötas neurofüsioloogia teadurina peamiselt Cambridge'is, v. a kaheksa aastat Stanfordis USA-s.

Riiklik Julgeolekukomitee tegi Bukovskist sisevaenlase õpikunäite ≈ välisluure-kaasusena tudeeris KGB-kool toona legendaarset Penkovskit.

Vene ajaloolane ja VB sõber Pavel Stroilov: Muidugi ei ole vene rahvas piisavalt vaba järgimaks oma süümet ja kõike seda, millesse VB vankumata uskus.
Omamoodi kaitseb ta siingi vene rahva au. Kui vaadata, kes siia [VB matusele] on kokku tulnud…
Krimmitatari liider.
Poola saatkond.
Tšetšeenid…
Teisisõnu nende rahvaste esindajad, kel põhjusi venelasi vihata piisab… Ja siin nad nüüd on — leinamas Venemaa ühiskonnategelast, meie kangelast.
Bukovski on olnud meheks, kes suudab vene rahva mainet päästa. Meil tuleb vaid jätkata ta tööd muu seas aitamaks neid rahvaid, keda Venemaa valitsusvõim praeguseni rõhub.

Pavel Stroilov BBC-le Vladimir Bukovski matusel
Londoni Highgate'i kalmistul 19. Ⅺ 2019

REAGAN ＆ THATCHER. Alles läänemaailma juhtidega suheldes adus VB enda + oma kaasvõitlejate kaalu. Nii USA president Ronald Reagan kui ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher tunnistasid talle teineteisest sõltumatult — kusjuures Thatcher on sest kirjutanud oma mälestusis — et dissidentide trotslik optimism oli nende suhestumise Itta vabastanud dilemmast: kas sõda või détente ( pingelõdvendus ) Kumbki oli veel võimuletuleku eel meelekinnitust leindud (anti)sovetlike dissidentide veendest, et sovetiimpeerium on võidetav ilma kuuma sõjata + juba huku poole vaarumas, mida Lääs omapoolse survega vaid kiirendaks…

 》 ISEKIRI :  DISSIDENDI  TUNG  EESTI  TEABEVÄLJA 《 
Dissident ／ Erimeelne ／ Inimõiguslane ／ Vabadusvõitleja

SOTSIALISMI KAKS VOOLU. Sotsid ( vk: menševism ) ja kommud ( bolševism ) on Bukovski käsituses sotsiaaldemokraatia XX sajandi ajutise lõhe kiuste tänaseni toimiv, ühe ja sama sihiseadega liikumine, mis taotleb üksmeeles üleilmset heaolu eraomandi kõrvaldamise kaudu. Sotsialismi eri voolud võisid lahku ja kokku loksuda ideoloogilise vaenu mõõnadest konvergentsi-teooria aadete ühise lehvitamiseni. Kuni kapitalikriisi näguritunnil ja sovetiimpeeriumi huku järel lahenesid lõpuks gorbyliku Euroopa ühiskodu voolusängi, et teostuda sotsialistliku eliidi projektina… kui EU = Euroopa Liit.

Osalt seepärast mahitas Lääs NLKP peasekretäri／NSVL-i presidenti Mihhail Gorbačovi kõigis ta tegudes ning keelitas VF-i presidenti Boriss Jeltsinit algatamast kohut kommunismi üle ( Nürnberg-2 )

«Meid peatati nõiajahi kentsaka etteheitega. Aga nüüd on nõiad platsis ja peavad jahti meile.»

Vladimir Bukovski septembris 2008 Cato-instituudi suveülikoolis 📼 vt 28'15"!

UKIP ↠ BREXIT-PARTY. Bukovski väsimatu selgitustöö ja rahvavalgustuslik panus, mille üheks väljundiks oli detsembris 2004 ilmunud brošüür "EUSSR: eurointegratsiooni sovetlikud juured" ( ingl originaal: The Soviet Roots of European Integration — autorid Bukovski ja Stroilov — 48lk ) kergitas aastal 1993 tekkinud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ( UKIP ) XXI sajandi avakümnendeiks järjele, miska Bukovskit erakonna patrooniks loeti. Briti iseseisvusliikumine tipnes AD2016 refendumiga, mille EU-vastased võitsid ja mis kolme aastaga viis Suurbritannia EU-st väljumiseni = Brexit. Iseseisvuspartei rolli võttis AD2018—2019 üle uus massilisem Brexiti-Partei.


BUKOVSKI ARHIIV koosneb dokumentide kahest lasust, mida gebistlik võimuklikk VF-is seni täiesti salajaseks klassifitseerib. Esiteks on Bukovski arhiivis tallel need NKLP KK teabekogust pärit seitse tuhat dokumenti, mis N Liidu Kommunisliku Partei  o r g a n i s a t s i o o n i  keelustamise asjas AD1992 Moskvas esitati põhiseaduskohtule ja mille juurde teda kui eksperti lubati… Kohtupidamine kommunistliku  s ü s t e e m i  üle võis nurjuda, kuid Bukovski teenena on see tõendite varamu nüüd ligipääsetav kõigile. Veebiarhiiv on nähtav siin.

Teise osa on VB hankinud kümnend hiljem oma kaastöölise Pavel Stroilovi abiga Gorbačovi Sihtasutuse arvuteist. See eri andmeil 30-100 tuhande lehekülje = 2Gb mahuga kõvaketta koopia sisaldab muuseas teavet Mihhail Gorbačovi rollist sovetirežiimi kuritegudest inimsuse vastu aprillist 1989 jaanuarini 1991, samuti N Liidu juhtkonna lävimisest Lääne poliitikuiga, k. a tollase sotsiaaldemokraatia liidrid, nagu François Mitterrand, Hans-Jochen Vogel või Joaquín Almunia. Nende dokumentide käsitlusi leidub siin—seal veel avalikustamata teabe-kogumiga tutvunud ajakirjanduses või mõnes raamatus — nt siin. Peale muu on Bukovski Arhiivist tõusnud kasu Brexitile, aga ka Ida+Lääne sotsialismiürituse telgitaguse valgustamisel.


KARISTUSMEDITSIIN. Pärast järjekordset vabanemist jaanuaris 1970 kõneles Bukovski Moskvas akrediteeritud Lääne ajakirjanikele ( VB intervjuu Bill Cole'ile 🎥 CBS 28. Ⅶ 1970 ) ja aasta hiljem saatis ise välismaale 150 lehekülge: psühhokate loetelu, neis vaenatute tunnistused, koopiad kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktidest kirjeldamaks psühhiaatria kuritarvitamist sovetliku režiimi nii tuntud vastaste kallal, nagu kindral Petro Grigorenko, literaat Natalja Gorbanevskaja ja legendaarne poliitaktivist, sellal veel tudeng Valeria Novodvorskaja. Aastal 1974 üllitas nüüd jällegi vangis olev VB koostöös kaasvangi dr Semën Gluzmaniga "Psühhiaatria käsiraamatu erimeelseile" ( vk originaal: Posobie po psihiatrii dlja inakomyslajščih ) pakkumaks karistusmeditsiini võimalikule ohvrile üksikasjalikke näpunäiteid süüdimatuks tunnistamise ning riikliku vägivalla vastustamiseks.

Aastal 1977, kui Bukovski äsja vabasse maailma oli jõudnud, kandis tema kampaania lõpuks vilja. Kommunistlik karistusmeditsiin sai Psühhiaatrite Ülemaailmse Assotsiatsiooni Honolulu-kongressi teemaks. Nõukogude psühhiaatrite delegatsioon ühes idabloki-liitlasiga oli Bukovski jt tõenditega vastandumiseks kooskõlastanud argumentatsiooni suisa Juri Andropovi — KGB juhi taktikepi all. Suurbritannia delegatsiooni eede N Liidu psühhiaatria karistuspraktika hukka mõista aga võitis 90 häälega 88 vastu. Kuna neid kuritarvitusi erimeelsete vastu siiski ei peatatud, tuli psühhiatria-üldusel N Liidu esindus erialaliidust AD1983 välja heita…


MEEDIAKRIITILISELT ja kurvastusega peab nentima, et Postimehe Grupi AS-i trükiväljaanded Bukovski surmale järgneva nädala kestel ei ta isiku teeneid ega surmateadet vähimalgi määral ei kajastanud. Ida hemisfääri vabadusvõitluse sedavõrd uhke pärandiga sangar väärinuks enamat Eesti suurimalt + kvaliteetmeedia kuvandit taotlevalt kontsernilt.

Soometumine? Samamoodi mindi sündmusest mööda muide Soomes, kui lapata meie Finlandisierungist toibumata põhjanaabri suuremaid trükimeediume, nagu Helsingin Sanomat või Aamulehti. Tänu taevale tegi PM-gruppi kuuluva telekanali K2 infotainmentshow «Reporter» ¾-minutise lookese teksti- ja vist ka pildiosas ameeriklaste AP-d osundades. See juhtus tunnipikkuse ajaviite-saate 20. minutil ja kasutas illustratsiooniks üpris hüva videomaterjali ( samuti kui EuroNews )


YouTube/AP: Bukovski näitab ajakirjanikele 19. detsembri pressikonverentsil Šveitsis prantsuse pintsakut, millega KGB oli asendanud ta vangivatid.

Eesti massiteabe ei ole veebiuudistes avaldanud ühtki VB elu ega surma kajastavat teksti, kus puuduks faktivead. Need moonutavad kas tema pingelise vangielu seiku või esitavad eksitavat biograafilist geograafiat.

Veaparanduseks tuleks märkida esiteks seda, et Bukovski Läände-pagendamise operatsioon toimus 17.-18. Ⅻ 1976 ning et paar järgmist aastat elas ta Šveitsis. Aastast 1978 elas, õppis ja töötas VB peamiselt Inglismaal ja USA-s. Ja teiseks, Bukovski oli N Liidu repressiiv-institutsioonide kinnipeetav ligemale 12 aastat, kusjuures teda vaenati poliitilistel põhjustel juba 1950- ja 1960-kümnendil mitmel eri viisil…


BUKOVSKI VANGIPÕLI…
① hariduselust sürjutamisega, alates päevasest keskkoolist õhtukooli kupatamisega aastal 1959 ning Moskva Riikliku Ülikooli õpinguist eemaldamisega 1961.
② vabaduskaotuslike karistustega…
⒜ aastal 1962 n-ö süüdimatuks tunnistatuna ( uudseks diagnoosiks oli objektiivselt tuvastamatu nn vaegkuluga skisofreenia ) oli ta kinnipidamisasutusis alates enda arestist mais 1963 ( Milovan Đilase "Uue klassi" fotokopeerimise eest 2 eksemplaris ), millele järgnes psühhiaatriline sundravi veebruarini 1965; järgmise poliitilise roima ( erimeelsete Andrei Sinjavski ja Juli Danieli poolehoiu-meeleavalduse ) eest taas allutati ta sundravile detsembris 1965 ja peeti siis kinni juulini 1966; Bukovskil võimaldati kanda…
⒝ vabaduskaotuslikku karistust ka n-ö süüdivana, st ausalt, ja seda esimest korda jaanuarist 1967 jaanuarini 1970 = 3a, tookord avaliku korra grupiviisilise rikkumise eduka korraldamise eest; teise vangitärmini 2a+5a+5a ( türm+laager+asumine ) sai ta antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest märtsis 1971 ja siis hoiti teda vangistuses pretsedenditu sundpagendamiseni ( käeraudus vahetuskaubana Chile komparteijuhi vastu ) Läände detsembris 1976.


Ühendriikide telekanali ABC 18. detsembri uudis Bukovski saabumisest. Rex Ellise, Bill Matney reportaaž, saatejuht Ted Koppel.

Oma esimeses vaidluses gebistidega vastas 16-aastane Bukovski nii KGB-uurija küsimusele «Miks sa meid vihkad?»

«Jumala pärast, mina teid ei vihka. Ma lihtsalt ei usu teie kommunistlikku üritust. Tahate ehitada kommunismi — laske käia! Aga mina ei taha. Kas ei võiks teha nii, et jätate mulle kuus ruutmeetrit, mille ümber teie ehitate kommunismi ja mina teid ei sega? Kuid mind oma lapikesel lubage kommunismist säästa!»

KIRJANIK. Ise kümmekond publitsistlikku ja autobiograafilist teost üllitanud VB rääkis oma esimesel ja viimsel Eesti-visiidil kohalikule ajakirjanikule oma isast Konstantin Bukovskist. Meie esileht pole Bukovskit alati eiranud, mille tõendiks olgu tollases Postimehes 6. Ⅵ 2008 avaldatud usutluse katkend.

— Muide, teie isa oli ju kirjanik?
— Ta oli ajakirjanik. Stalin tegi temast kirjaniku. Millalgi pärast sõda [1952] ilmus mu isa essee Tsimljanski tehismerest. Stalin luges ja helistas kirjanikeliitu: "Hea essee kirjutas kirjanik Bukovski." — Talle teatati: "Ta ei ole kirjanik, ta on ajakirjanik." — "Kummalised lood teil, seltsimehed," vastas Stalin, "selgub et kirjanik ei ole, aga kirjutab hästi." Järgmisel päeval sai mu isast kirjanik ja ajakirja [Ogonëk] toimetaja asetäitja.
— Kuidas isa teie dissidentlikku tegevusse suhtus?
— Esmalt oli tige. Ta oli ju veendunud kommunist. Seejärel leppis, pidas lugugi. Korra külastas mind vanglas.
— Austate oma ideoloogilisi vastaseid, näiteks sedasama Corvaláni, kes tänapäevani usub kommunismi võidukäiku?
— Ma teadsin tarku, kartmatuid inimesi, kes kommunismiideid siiralt uskusid, ehkki nad paljuski ei jaganud parteiliini ja selle pärast kannatasid. Kindral Grigorenko, Sergei Pissarev... Neid ma austasin. Ent kuulutada kommunismi leevat võitu täna on naljakas.
— Miks? Ehk saabub vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede võit kunagi kauges tulevikus, kui inimkond on selleks küps.
— Välistatud. See on utoopia. Ja kus utoopia, seal on ka Gulag.

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.

Hiina kommunismi väljavaatest

Hiina kommunism on poliitilist ja ühiskonna-korda õigustava utoopiana oma õitsengu tipus. Seni on komparteid järjel hoidnud oma ainuvõimu täiendamine eraomandi- ja majandusliku algatuse voliga. Kuid liberaliseerimiseta ei saa Hiina majanduse edulugu olla lõputu. Mis saab edasi?

LOOTUS ROOMIKU ALL. Kui Taevase Rahu väljaku (Tiananmen, TRV) demokraatianõuded ööl vastu 4. VI 1989 lömastati tankiroomikute all, siis veresauna XXI aastapäeva avalik tähistamine, meenutused ja arutelu tallati "rahva huvides" punavõimude ennetavate sammude alla. Nii pani politsei Hiina pealinnas juba tärminieelsel päeval kinni 6 kunstnikku, kes Kaunite Kunstide Muuseumi ees olid oma eelkäijate, TRV meeleavaldajaist ohvrite mälestamiseks väikese istumistunni korraldanud. (RFA—Zhu Yanguangi foto 3. VI 2010)

Samal 3. juuni õhtul läks rühmituse Tiananmeni Emad 73-aastane esinaine AP uudisteagentuuri teatel oma iga-aastasele küünlasüütamise tseremooniale Beijingi lääneosas, ikka samas paigas, kus hukkus ta poeg, üks 1989. aasta veresauna sadadest ohvritest. Kuid ka see leinahetk oli võimureile liiast.

Politseivöönd hoidis meedia esindajaid kinni eemal, samas kui hukkunud tudengi vanemad Ding Zilin abikaasaga piirati erariides võhivõõraste tihedasse ringi, nagu ilmnes, tõkestamaks sündmuse filmimist.

Associated Press 4. VI 2010: 21 years later, quiet day on Tiananmen Square

Mullu katsid erariides salapolitseinikud vihmavarjudega operatiivselt ära kõik TVR-il vilkuvad kaamerasilmad. Tänavu 4. juunil lubati TVR-ile aga filmima isegi välisajakirjanikke, sest proteste polnud karta — vastupanu tasalülitamise ja ennetustegevus kannab Beijingis oma vilju.

Idatotalitarismi hiina haru on vene omast elujõulisem. Erinevalt N Liidu komparteist (NLKP—KPSS) on hiina kommunism ajapikku taganud suhtelise ettevõtlusvabaduse ja avarama privaatsfääri. Kommunismiehituse ametlikku sihti ja ainupartei poliitmonopoli siiski silmist pole lastud.

Verised sündmused Tiananmeni ümber ühes paar kümnendit kestva ametliku mahavaikimisega näitavad püsivat totalitarismi-kurssi, samuti kommunismi ja inimõiguste jätkuvat ühitamatust.

KIUSLIK INIMTEGUR. Nõukogude eksperiment homo soveticusega kukkus läbi, olgu siis sobimatuma algmaterjali või põhiolemuselt tõrksa inimloomuse tõttu. Ent katsed uut inimest luua pole ilmselt läbi. Need võivad Hiinas biotehnoloogia ja bioloogilise küberneetika edusammudega hoopis hoogu juurde saada.

Midagi tuleb punavõimureil igal juhul lähikümnendeil ette võtta, sest üleilmastumisel trügib esile majandusliku kasuteguri teine tahk. See on moodne inimene oma elukvaliteedi parendamise jm eravajaduste kasvuga. Miljardilise riigi kommueliidile on individualismi vohamine aga õudusunenägu.

Praegu kommuvõimurid veel saavad ennast töörahva kaitsjana näidata. Nagu juhtus Longhuas mõnesaja tuhande töölisega elektroonikatehases, mille emafirma Hon Hai Precision Industry peakorter asub üle Formoosa väina kapitalistlikul Taiwanil, kuna lõviosa tööd vihutakse ära Hiina RV-s. Noored 17... 28-aastased Longhua elektroonikatarvikute tootjad on viimseil kuil sooritanud iga paari nädala järel jälle uue enesetapu või paremal juhul -katse.

See ettevõte aga pole taivanlasest asutaja Terry Gou (* 8. X 1950) sõnul varakapitalistlik "vere & higi vabrik", vaid ajakohaselt peen, kiiresti laienev, särava kultuuri ja läbimõeldud olmega kombinaat. Ometi kaldusid suitsiidivastased abinõud osalt müstikasse. Enesetapu-needusele Foxconni kaubamärgi all — kus teatavasti täituvad Sony Ericssoni, Motorola, Apple'i, Nokia, HP jt kuulsate nutifirmade hiigeltellimused — otsiti avitust isegi kurjade vaimude väljaajajailt! Peale Buddha-munkade kümnete palvetundide, saja sotsiaaltöötaja värbamise jpt Longhuas evitet lisameetmete proovimist saabus siia mai lõpus ka Hiina Kommunistliku Partei provintsijuht, et ekspluataatorlike omanike mahitusel laokil Foxconn karmil pilgul üle vaadata. Ning Guangdongi provintsi parteijuht...

... kutsus firmat — Hiina riigimeedia teatel — looma oma enamasti noortele töötajatele "paremat, inimlikumat töökeskkonda"...

Ometi jõudsid Hiina riigitelevisiooni uurivad ajakirjanikud juba nädal varem teistlaadi järeldusi teha: asi pole niivõrd töökeskkonnas kui edasipüüdlike noorte purunevates lootustes. Need ei ole enam maalt linna pagenud ennastsalgavalt töökad ja leplikud talupojad, vaid uus linnastunud trenditeadlik põlvkond, kes loodab kiiresti järjele saada jm edasi minna...

Aga masendus algab alla ootuste palgast ja seda veelgi kärpivast trahvikorrast (vt RFA 28. V 2010). Välisfirma alampiiril töötasu peab nüüd enesetappude ahela tagajärjel kerkima. Foxconn hõlmab paarikümmet tehast kokku 820 tuhande töölisega, kelle senine kuuteenistus oli 700... 2000 jüaani (90... 300$) vahel. Nüüd on seda Foxconnis lõpuks otsustatud tõsta 20...70%, oktoobrist 2010 aga 100% praegusest kõrgemaks.

PÕIGE PRANTSUSMAALE. Suitsiidseid suurfirmasid leidub ka mujal maailmas. France Télécomi 180-tuhandelist töötajaskonda tabas 2008-2009 tervelt 35 endamõrva-juhtu ning tänavu on vabasurma läinud veel vähemalt 13 selle sideettevõtte teenistujat. Seega sama palju, kui on Foxconnis tänavu olnud endamõrvade õnnestunud ja ebaõnnestunud katseid. Kuid kommunistlik Hiina on teine tubakas.

Foxconni juhtumile leitud lahenduse paistel mandub Hiina piiramatu odava tööjõu reservi legend peagi müüdiks ning see viib kasvumeistrist rahvamajanduse vältimatult jahtumisele.

Maailma nutifirmade kulutused ainuüksi ses ettevõttes kasvavad juba 2010 poole miljardi dollari võrra. Inimtöö järsu kallinemise probleem ei piirdu ilmselt Shenzheni majanduspiirkonnaga.

Võib arvata, et Hiina RV kapitalimagnet kuhtub, kuna miljardiriigi tööjõu maksumus kibeleb tõusule ja järgnevate aastate lõikes seda ehk isegi 100 miljardi dollariste hüpetega. Viimaks tekib siin aga globaalse vabaturumajanduse antitsüklon, mis on samavõrra oluline Lääne hemisfääri tööliskvantiteedi taastumise eeldus kui kapitalismi umbtee eest hoiatav liiklusmärk hiina kommunismi teel.


Foxconni suitsiidilainet uuriv reportaaž (6-minutine I osa) Hiina Kesk-TV-s, inglise subtiitritega (lisaks vt II osa 9' ja III osa 4')

Sadu. Mitte tuhandeid...

Mitu rahulikku elanikku suri Pekingi 1989. aasta tapatalguil?

Täpse vastuse asemel kaigub kõrvus ikka Ameerika Hääle (VoA) kunagine määratlus…

SADU, KUI MITTE TUHANDEID, mis on tänaseni pädev. Sest nagu Õhtuleht ütles 4. VI 2009 BNS-i abil Reutersit vahendades:

Toonastes sündmustes hukkunute ametlikku arvu pole tänini avaldatud, kuid neid võis kardetavasti olla üle tuhande...

Ja lisas teisal enamgi tagasi tõmbudes...

Tiananmeni meeleavaldusele järgnenud veresaunas hukkus üle 240 inimese, haavata sai umbes 7000.

Õhtulehele on küllalt kindel üks — et tegu oli veresaunaga, ehkki kindlus ohvrite arvu alampiiri määratledes lõppes. Postimehe välisuudiste toimetaja Hendrik Vosman aga kasutas viimati sama määratlust kui VoA omaaegne saade, kirjutades 4. VI 2009 Postimehes:

... sajad, kui mitte tuhanded meelt avaldanud hiinlased kaotasid pärast sõjaseisukorra väljakuulutamist ja väljaku “vabastamist” Pekingi tänavatel oma elu.

Küllap kordas ta 3 päeva varem AFP-lt oma käega PM-i veergudele toimetatud uudise (Hiina tõkestab Tiananmeni...) sõnastust:

... 3.-4. VI 1989 hukkusid võimupoolsetes repressioonides sajad, kui mitte tuhanded inimesed.

PIGEM SAJAD? Õhtulehe mainitud miinimum 240 — õiegmini 241 surnut — ja 7 tuhat haavatut on tegelikult ainsad 1989. aasta verevalamise kohta nn rahvavabariigi võimudelt üldsuse ette libistet arvud, millega muu maailm pigem ei soostu, panemata noid numbreid tähelegi. Ehk nagu 10 aasta eest kirjutas New York Times:

The number of people who died in the crackdown has never been disclosed, but it is believed to total several hundred at least.

Seega oli rahvavabastusarmee relvade läbi nn Taevaliku Rahu (õiemini: Pekingi) veresaunas surnute miinimumgi usutavasti kahesaja neljakümne ühest paar korda suurem, mille kinnituseks NYT toona märkis:

Ohvrite uus — ja kaugeltki mittetäielik — nimekiri on pikem kõikidest, mis kunagi avalikult koostatud.

Nimestiku jätsid NYT ajakirjanikud avalikustamata, n-ö taustateabeks, nii pole siinkirjutajal õnnestunud sellist nimestikku ka kusagil mujal leida.

Sadade surma saanute tõigale lisas aktuaalpoliitilist kaalu USA ametlik hinnang — et Pekingis sai 4. VI 1989 «traagiliselt hukka sadu süütuid elusid» — mida kuulsime praeguse USA välisministri HRC suust.

On this the 20th anniversary of the violent suppression of demonstrations in Tiananmen Square by Chinese authorities, we should remember the tragic loss of hundreds of innocent lives and reflect upon the meaning of the events that preceded that day…

«Sadu surma ja haavata saanuid» meenutas seevastu Rahvusvaheline Amnestia (AI) «rahulike meeleavaldajate militaarterroriga mahasurumise» 20. aastapäeva puhul:

Hundreds of civilians were killed and injured 20 years ago during the violent military crackdown on peaceful demonstrators in and around Beijing’s Tiananmen Square on 3 and 4 June 1989.

Valitsusväline AI on Pekingit arvustades niisiis tagasihodlikum USA valitsusest, kes kasutab määratlust 'sajad' eksplitseerivalt, ainuüksi surnute kohta.

PIGEM TUHANDED? Üllatavalt näib olevat järgu võrra suurema ohvrite arvu tunnustamise poole pöördunud nüüd Peking ise. Jutt on täpsemini ühest Hiina RV pool- või mitteametlikust suuvoodrist Raadio-86, mis hiljuti eestikeelseid kesklaine-saateid alustas. Nimelt valis Radio86 Baltimaade toimetus 20. V 2009 eesti saate päevateemaks 20 aasta eest veresaunaga lõppenud tudengirahutuste liidri vahistamise loo, kus üteldi selge sõnaga, et...

... 1989. aasta juuni alguses surus (...) sõjavägi Pekingi südameks oleval Tiananmeni ehk Taevase Rahu väljakul (ja selle ümbruses toimunud) meeleavaldused jõuga maha. Selles veresaunas hukkus ametlikel andmetel sadu, kinnitamata info kohaselt aga isegi tuhandeid inimesi.

Ometi ei tasu siit välja lugeda Hiina RV ametlike andmete või seisukoha muutust. Tegemist on hallivõitu tausta ja olemuga surrogaatraadioga, kes eelosundatud sõnumi võttis 1:1 üle mitte Rahva Päevalehest (Renmin Ribao), vaid… Postimees-Online'ist. Kusjuures Postimees on uudist vahendades omakorda liialdanud ja Reutersi arusaama 'sadadest' surnutest kohendanud 10x suuremaks. Reutersi moonutamata originaal (China arrests returned Tiananmen student leader) märkis 12. V 2009 'tuhandete' asemel ikkagi vaid 'sadu':

Hundreds died in the crackdown.

… JA PUNKT. Reutersil on hukkunute maksimum niisiis pigem 1½ kui 3 tuhat, samas kui Postimehe 13. V 2009 väide tuhandete hukkunute kohta lubaks kukkunuid lugema hakata alates alles 3 tuhandest.

Kui Peking kangelaslikult nn Tiananmeni massimõrva ohvrite tuvastamise vastu ei tegutseks, saaksime toetuda täna kindlama pinnale kui too Hiina Punase Risti ebakindel teade, mis algselt 2600 surnust rääkis, mis valitsusvõimude survel aga rutuga tagasi võeti ja kuulutati ennatlikuks väärteabeks.

Teadet peetakse 3.-4. VI 1989 inimkaotuste näitajana siiski väärtuslikuks ja nii on Lääne usaldusväärsemad teabeallikad selle ka talletanud — nt Andrew J. Nathani ja Perry Linki üllitet dokumendikogu The Tiananmen Papers (2001) või Carma Hintoni ja Richard Gordoni 3-tunnine uurimusfilm Gate of Heavenly Peace (Taevase rahu värav, 1995), mis jõudis ameeriklaste PBS-televõrku juunis 1996. 

Aasta 2017 lõpus avalikus Suurbritannia valitsus nende suursaadiku Alan Donaldi Pekingist HRV usaldusväärseist allikaist vahendet märkus 10 tuhandest ohvrist — vt AFP/BNS, Salajane Briti telegramm: Tiananmeni veresaunas hukkus 10000 inimest, PM, 23. XII 2017; vrd Philip J Cunningham, Is 10,000 dead the truth about Tiananmen/ Kas Taevaliku Rahu tõde ongi 10 tuhat surnut?/ SCMP, 28. XII 2017

Ajaloolase Jean-Louis Margolini järgi tõi rahumeelselt Tiananmenil demokraatiat nõudnud noorte mahasurumine juunis 1989 kaasa järgmisi ohvreid:

Pekingis oli tuhat surmasaanut ja umbes 10 tuhat haavatut, provintsides sadu hukkamisi, mida sageli hoiti salajas või serveeriti kriminaalkaristusena. Pekingis oli umbes 10 tuhat arreteeritut ja kogu Hiinas 30 tuhat. Vanglakaristusi loeti tuhandeis ja demokraatliku liikumise juhid, kes pattu ei kahetsenud, mõisteti kuni 13 aastaks vangi.

Kommunismi Must Raamat (Tallinn, 2000, lk 538)

Lisaks ajaloolase Julia Lovelli kirjeldus:

Relvad ei vaikinud mitu päeva...

Suure müüri taga (Tallinn, 2008, lk 294)

Suurt Hiinat võivad Tiananmeni meeleavalduste mahasurumise ohvrid kõnetada vähem kui muud maailma. Nagu verine rünnak leedulasi ja lätlasi jaanuaris 1991 tabas märksa rängema löögina. Suhtearvult ületas see mõneteist inimese kaotus Baltimaile ometi sadu, kui mitte tuhandeid Hiinale. See on aga statistika, mis jätab universumi & inimese ükskõikseks.


On see inimkonna tragöödia või ☭ kommunismi must statistika?


Tiananmeni ja selle lähiümbrust tabanud mahtrast võib aimu saada reporter Tom Kennedy ja Kanada avalik-õigusliku telekompanii CBC 4. VI 1989 reportaažist...

«Ära kaota kaamerat! Las maailm näeb.»