Kuvatud on postitused sildiga AD 1985. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga AD 1985. Kuva kõik postitused

laupäev, 27. aprill 2013

KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:
Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.
Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.
  1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
  2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
  3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
  4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.
Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?
Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.

pühapäev, 30. september 2012

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба
Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

esmaspäev, 20. august 2012

Avalik kiri idapiirilt

Gebistide immuniteedist EV-s Narva linnavalitsuse näitel — sellele juriidilisele kurioosumile osutas ju aasta algul Äripäev ja nüüd on teinud üldsuse süümele koputava pöördumise + avalduse riigiprokuratuurile kohaliku võimuolustiku ja haldusõiguse asjatundja. Isekiri on Mihhail Antonovi kirja lühendanud.

TAUSTATEAVE: Peeter Näkk (*4.12.1958) — esineb ka nimekujuga Petr/Pёtr/Pjotr/Pyotr/Петр Niakk/Njakk/Nyakk/Някк — töötas 1980-ndi teisel poolel Narva linnas KGB operatiivvolinikuna, viimati julgeoleku-kapteni aukraadis… Seda kuni teda 1990 KGB linnaosakonna ülema alampolkovnik Dmitri Baševi soovituse—iseloomustusega soovitati tööle Narva linna RSN-i Täitevkomiteesse. Juunist 1991 sai KGB "erukapten" Narva linnapea nõunikuks õigusküsimustes. Ses samas majas töötab kpt Näkk/Nyakk aga tänaseni, hetkel linnakantselei juriidilise teenistuse nõunik—juristi ametis, kes mh kureerib EV—VF-i ajutise kontrolljoone ületamise küsimusi.

Pyotr Nyakki ametisse nimetanud linnasekretär Ants Liimets on (6. I 2012 ÄP-s, vt tõmmist all) öelnud, et talle oli oma alluva gebistlik taust teada juba 1993, kui Nyakk asus Narva linnapea abi kohale… Kuigi EV põhiseadus (§30) avaliku teenistuse seadus (§14 lg1) nõuab ka omavalitsuse ametnikult Eesti kodakondsust, mida Näkk/Nyakil ei ole.

kolmapäev, 22. veebruar 2012

Sotsiaalne propaganda (III)

Eesti uuemas mütoloogias on kõik sovetlik pälvinud Ostalgia-läikese hellitusnime 'nõuka'

𐊕   𐊔 СОВЕТСКИ… Sajandivahetuse järel on nõuka(aja)ga sürjutatud avalikust tekstist kaasajal mh sovetiaja kohta käibinud rahvaväljend vene aeg. Eks ikka võimuviisakusest nii kohaliku hilismöödaniku kui ka Venemaa, ent enim sovetlike kollaboratsionistide = ENSVenkude vastu, kes seda ise nii nõukalt nõuavadki. Teisalt edendavad nood eestlasist ENSVenkud isekeskis nn EESTIMAAL vene aja põlistamist. Kokkuvõttes — hiiliv ropagandaal.

Tolle prosovetliku ropagandaali protagoniste Eestis on kahtlemata…

Edgar Savisaar
— sündinud 31. V 1950; endine Eesti [NSV] ajaloolane, poliitik ja parteijuht; olnud kolmes abielus, 4 lapse isa ja 4 raamatu autor. Pärast lindiskandaali 1995 taandus siseministri kohalt ning 2010. a idaraha-skandaali järel jäi finantsskeemi kirjeldanud PM-i vastu kohtus kaotajaks. Alates 22. IX 2015 uurimise all ulatusliku korruptsiooni ja altkäemaksude süüasjas. Isikliku languse tusas tõmbas 67a-selt risti enda kui ajalooisiksuse peale kustutamaks ühtlasi oma elutööd — ERR/KE kolme kümnendit Eesti võimulaval!

Kogu Savisaare tegevus on olnud seega tühi töö ja vaimunärimine. Tegevuse mõte ja vaimsus eestluse vaatevinklist paraku kontrasotsiaalne. Püsiväärtuslik poliitilises pärandis puudub. Kui muidugi mitte pidada selleks nn kolmanda vabariigi varju E(NS)V-s.

Kuulakem Savisaart!

Eesti TV 13. IV 1988 ⚑⚑ Edgar Savisaar kutsub üles КПСС/NLKP avaliku filiaalina asutama Eestimaa Rahvarinnet Perestroika Toetuseks

Savisaare avalik tekst nii ajaloolase kui ka rahvajuhina oli algusest peale ( küllap on lõpuni välja ) maksipropagandistlik.

Lugegem Savisaart!
Meie vastus [lääneliku propaganda] reideologiseerimisele on efektiivne vastupropaganda, imperialistliku propaganda ideede, meetodite ja argumentide analüüs, nende antisotsialistlike ja antihumaansete eesmärkide paljastamine ning ideoloogiliste diversioonide tõrjumine.
Edasi targutab Savisaar vist Tallinna Mererajooni RSN-i TK punanurga laest võet "sotsioloogilise" ( pro sotsiaalse ) propaganda teooria üle:
Teoreetiliste kontseptsioonide valdkonnast on ideoloogiavõitlus laienenud igapäevase olme, majandus- ja vaimse elu sfääri. Üha sagedamini võetakse kasutusele sotsioloogilise propaganda meetodeid — inimesi püütakse veenda elanikkonna abil. Seejuures loodetakse, et sotsioloogiline propaganda jõuab inimeseni märkamatult, pigem alateadvuse kui teadvuse kaudu, kujundades uusi harjumusi ja muutes seniseid seisukohti. Lääne propaganda-talitused teavad väga hästi, et sõnavõim jääb teadvuse töötlemisel sageli maha elulaadi sisendavast jõust.
— Edgar Savisaar, Ring ümber ideoloogia. Aja Pulss, 1985 nr 13.
Nii transparentselt paistab siin Savisaar läbi maksipropagandististi = osava valetajana, kes oma väljamõeldisi suudab superreaalse tõepärasusega rüütada. Mingit sotsioloogilist propagandat kui niisugust ei ole olemas. Ilmselt püüdis ta käsitleda dotseerivas ( vene ) tõlkes kaotsi läinud sotsiaalse propaganda mõistet, mis lihtsalt vastandub ühiskonnavastasele ( punasele, pruunile, rohelisele jms ) propagandale. Meetodid sel puhul on aga nii tavalised, et teooriat pole vajagi.

Ja üks näide veel.

"LAAR TULI, SAHMIS JA LÄKS… järele jäid vaid riismed," kirjutas poliitik Savisaar oma antiheerosest Mart Laarist. Peamiselt Savisaare enda juurutet postsovetliku mütoloogia kohaselt olla Laar eesti põllumajanduse terminaator ning keskklassi mahamüüja — Rootsi pankuritele odava raha eest äraandja…
Ilmselt tundis Swedbankile riiklikku puutumatust lubanud Laar end väga kindlalt just ajaloolise kogemuse tõttu. Ta suutis oma ajal hävitada Eestis põllumajanduse. Ju see asjaolu süstis talle veendumust, et ta suudab hävitada ka keskklassi. Ta suutis luua vaesunud maa-elanikkonna, ju arvas suutvat luua ka eluaegsete pangavõlglaste klassi. Mida muud sai silmas pidada Mart Laari panganõukokku soovitanud Swedbanki soovituskomisjoni esimees Allan Karlsson, kiites tema Baltimaade tingimustes erakordset ärikogemust. Poliitikavälises tegevuses on Laar ju ikkagi ajaloolane.
— Savisaare rmt The Truth About Estonia, I. Tln, 2012, lk 118-120.
vrd Tõde Eestist, I. Tln, 2012, lk 42-43;
vt Pealinn 30. I 2012
ELULINE VÕRDLUS. Kaks ratastoolis poliitikust ajaloolast… Või vastupidi. Üks on katsunud ajaloo tuhast äratada Eestit. Teine oli vaid nõukas propagandist, kelle karjäär algas politrukina ning lõppes kunagise Mererajooni poliitplatsdarmi kindlustamisega Lasnagorskiks.

Kuid umb-vene-häälte odavat müüki äri(ka)meestele ja välisele efektile rajanevat /🍀 värvivahetust välja arvates on Savisaare ja tema pisut aatelisemate võitluskaaslaste Marjustini, Taagepera jt tähtsaim pärand loomulikult ENSV siire⭆  EV-sse.


Muide, postindustriaalsel ajal on mikro- ehk sotsiaalse propaganda viljelejaks pigem mõni rohelise kui tarbijaliku ilmavaate levitaja, samas kui ameerikalik elulaad ( MAGA! ) on muutumas vastutustundetuse üldiseks sümboliks.

reede, 30. detsember 2011

Eesti riik sai vastu magu

Eesti ajakirjanduse üks kestlik tabuteema andis tunda ka tänavu. See on sovetiaja salateenistuste — KGB kaakide, NKVD kaabakate jts "kombekate kaaskodanike" — pärand EV-s. Näiteid? Palun.

I. ARNOLD GREENI LAHKUMINE — järelehüüetes talle mindi punaminevikust kaarega mööda ja nimelt sellest, et ta 1940-1941 oli N Liidu kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) Virumaa Komitee instruktor ja hiljem kompartei (NLKP) nomenklatuuri teenekas tipptegelane, kes…
  • AD1940 korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist ja…
  • AD1941 osales NKVD hävituspataljoni tegevuses, ning…
  • AD1949 oli massiküüditamise volinikuks, samuti kuidas ta…
  • AD1962 ründas ÜRO foorumil N Liidu kõnepuldist mitme välisriigi diplomaate selle eest, et need samal plenaarisitungil Eesti sovetlikku anastamist arvustasid.
Miks on sellise tähelepanuväärt ja kõrgetasemelise kollaboratsionismi meenutamiseks endiselt vaja välismaal ilmuvat eesti ajakirjandust? Taanis elav ajaloolane Vello Helk, kelle sõnul Eesti massimeediumid on talle suletud, viitas sel puhul New Yorgis ilmuvas nädalalehes Vaba Eesti Süna endiselt E(NS)V eksisteerivale "puutumatute" kastile või seisusele:
Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulu või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgne.
Vt Vello Helk "Vaikimisega ei kao ebameeeldivad faktid" 26. XI 2011 VES-is
II. OKUPATSIOONI-AGENTIDE AVALIKUSTAMISE LÕPP. Üldsuse tähelepanust välja jäi peavoolu-ajakirjanduse vaikiva kaasabiga ka see tõsiasi, et Kapo tegi juba läinud talvel, täpselt tänavuse teede lagunemise ajaks, lõpu võõrvõimu salateenistuste töötajate ja nende abiliste paljastamise kampaaniale. See juhtus aga seisus, kus päevavalgele sai toodud kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB ja selle eelkäijate koosseisust, kõnelemata Eestit okupeerinud ülejäänud luureorgansatsioonidest või seda enam koosseisuvälistest agentidest. Kaitsepolitseiameti "paljastustöö" põhjalikumat eritlust vt Eesti Meele blogis: Kapo kirbutsirkus…

Veelgi tähenduslikum on fakt, et see juhtus just pärast Simmi-afääri ilmsiks tulemist. Ning mida pärast seda ka ei öeldaks kaitsepolitsei tarmukuse või edu kohta NATO salanõuniku Herman Simmi (*1947) vmt taolise juhtumi paljastajana, on siin tegemist sootuks vastupidisega — lustratsiooni puudumise ja julgeolekupoliitika süsteemse läbikukkumise viljadega, mida oli võimalik ka ennustada. Ennustatigi:
SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
«Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.»
Hando Runnel "Oli kevad, oli suvi" (Tln, 1992, lk 59)

kolmapäev, 14. detsember 2011

VGKO 80!

Pariisis tähistab 80. sünnipäeva VGKO

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.

reede, 27. august 2010

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.