reede, 29. mai 2009

AK, Aeg & Sündmused

Eestikeelne Aktuaalne kaamera (AK) kipub uudiste vahendajast ennustussaateks moonduma. Viimasel ajal näitab tihti vaid pool saatest sündmusi post factum, kuna ülejäänud saate aineks pole tegelikkuses sündinud faktid, vaid tulevaid arenguid või oodatud sündmusi puudutavad ennustused, oletused, hoiatused või promotsioon. Tähelepanu äratavavad venekeelse AK mitte-eestimeelsed aktsendid.

Vaatame näiteks kolmapäeva, 27. V 2009 eesti- ja venekeelset AK-d:

Eestikeelne AK 27. V 2009 kl 21:00-21:24
I. Opositsiooniline Keskerakond naudib endiselt valijate suurimat toetust...

1. Koalitsiooniläbirääkimiste kulgemise ennustused vähemalt päev ette, reporteriintervjuud 3 poliitikuga kahest eri parteist (vt II) Vrd Koalitsioonikõnelused võivad kesta hiliste õhtutundideni

II. IRL on koalitsiooniläbirääkimistel valmis kõikideks aruteludeks...

2. Euroopa sotsiaaldemokraatide juhi 1. intervjuu selle AK saate jooksul (välismaine parteijuht ennustab tema kaasparteile Eestis kinga andnud valitsuse eurovääringu-püüdlusega kaasnevaid ohtusid) Vt Eurot püüdes pikendab Eesti majanduslangust
3. (Vt ülalt I) [ Võrdluseks vt teise rõhuasetusega sõnumit ERR-i veebis Valitsuskriis tõstis IRL-i toetust ]

4. Maksude tõstmisel peab valitsus arvestama, et püss läheb tagant lahti... Konjunktuurinstituudi hoiatus ennustusega vähemalt 7 kuud ette, 4 reporteriintervjuud Tallinnast ja Narvast. Vrd Josing: Povyšenie nalogov uveličit tenevuju ékonomiku
5. Valimisaktiivsuse ennustus europarlamendi valimisteks EL-is 2 nädalat ette (2 reporteriintervjuud Eestist) Uuring: Eesti valimisaktiivsus jääb Euroopa keskmisele alla [ Vrd sootuks teise teema esiletõstmisega venekeelses AK-s - TNS Emor: Na evrovyborah russkojazyčnye budut aktivnee estoncev ]
6. Vaatlejad usuvad, et... (jõutasakaalu püsimise ennustus) Euroopa sotsiaaldemokraatide juhi 2. intervjuu sama saate jooksul + reporteriintervjuu 1 poliitiku, Euroopa Rahvapartei fraktsiooni aseesimehega + Poola politoloogiga; reporter püstitas küsimusi äärmuslaste osa kasvust Europarlamendis, ent lõpetas lausega: Äärmuslasi oli viimases Euroopa parlamendis 22 /783st. Vrd Vaatlejad: Jõutasakaal europarlamendis jääb sisuliselt samaks
[pool AK saadet sai selle reportaažiga läbi]

III. Põhja-Korea ähvardab Lõuna-Koread sõjalise vastulöögiga... (Vaatlus) Vrd Põhja-Korea ähvardab sõjaliste aktsioonidega
8. Plahvatus Pakistanis (uudis) Vrd Iz-za vzryva v pakistanskom Lahore pogibli 30 čelovek
9. Kuumavee-leke Euroopa Komisjonis (uudis) Vrd Iz zdanija evrokomissii évakuirovany vse ljudi
10. Kuus isikut saab kokku rahvusvahelises kosmosejaamas (uudis) Vrd Na MKS ožidaetsja popolnenie
11. Sõiduauto ja trammi kokkupõrge (reportaaž) Vrd Avarii seiskas Tallinnas trammiliikluse

IV. Põhja prefektuuri kesklinna politseinikud lõid lõpuks vanal majal ukse
tagantkäe kinni... (reportaaž)

V. Eesti kauneima kooli auhinna sai Laupa põhikool... (reportaaž)
14. Lotte lasteraamat ilmus vene keeles, vt "Leiutajateküla Lottet" saab nüüd lugeda ka vene keeles
(Teemade numeratsioon vastab järjestusele AK-s, rooma numbrid näitavad saate algul tutvustatud juhtteemasid, kõik AK tsitaadid on kaldkirjas)
Venekeelne AK 27. V 2009 kl 19:30-19:48
I. Konjunktuuriinstituudi ja MTA esindaja intervjuud varimajandusest. Vt Josing: Povyšenie nalogov uveličit tenevuju ékonomiku
2. Valitsusliidu loomise kõnelused.

II. Liiklusõnnetus...
4. Europarlamendi valimistel on venekeelsed (neist kavatseb valima minna 41%) aktiivsemad kui eestlased (35%) Vt
Emor: Na evrovyborah russkojazyčnye budut aktivnee estoncev
5. Põhja-Korea...
6. Pakistani plahvatus.
Vt Iz-za vzryva v pakistanskom Lahore pogibli 30 čelovek (NB! Ohvrite arv liialdatud)
7. Eurokomisjonis... Vt Iz zdanija evrokomissii évakuirovany vse ljudi

III. Lotte...
9. Pärnumaa koolilapsed olid päästelaagris.
10. Tallinna politsei aadressivahetustest.
11. Suurbritannia abielurekord - 81 aastat (tähistamine jrg päeval)
12. Sport (1 uudis + 1 reportaaž)
13. Ilmaennustus.

Igale uudisele pühendati eestikeelses AK-s keskmiselt 100 sekundit, kusjuures ükski eraldi saatelõik ei ületanud 2 minutit. Venekeelses AK-s sai sõnum eetriaega keskmiselt 80sek.

Kolm tähelepanekut:
  • UUDISTE HÜLGAMINE Eestikeelse AK esimene pool (saateajast 12min) oli antud tulevikku suunatud vaatlustele (hoiatused valitsusliidule, sündmuste arengute ennustused jms) Nii võiks hilise saate ajalist mahajäämust (konkurentide kõrval) paremuseks muuta: pikema ettevalmistusaja võimalusi kasutades pigem analüüsi pakkuda kui korrata päeva jooksul leierdatud sõnumeid. Ehk tasub siis muuta ka saate formaati ja nime?
  • AKTSENDID Venekeelse ja eestikeelse AK teemad kattuvad sagedamini kui kummagi saate rõhuasetused, kuna viimased võivad koguni kardinaalselt erineda. Nii ei puudutanud eestikeelne AK üldse nt seda arvamusuuringu leidu, et eestlaste innukus valima minna pole nii suur kui siinsetel muulastel, kelle kohta muide kasutati venekeelses AK-s eksitavat terminit 'venekeelsed' (russkojazyčnye)
  • PROPAGANDA Eesti AK-s sai Euroopa 1 parteijuht 1 avalik-õigusliku uudistesaate kohta tasakaalutul hulgal (2x) eetriaega. Teisalt hämmastas venekeelse AK toimetajate (muulaste) ind kirjeldada end või oma vaatajat venekeelse elanikuna. Justkui eestlane ei võiks olla venekeelne (osata vene keelt ja venekeelset AK-d vaadata) või vastupidi. Sellist eksitamist rakendavad teatud n-ö umbkeelsuse säilitamise (eriõiguste) kaitseks Kreml + mõned rahvusvahelised organisatsioonid (nt Amnesty Internationali 2009. aasta Eesti aruanne)

neljapäev, 28. mai 2009

Moskva eestikeelsed saated

Kuuekümne viie aasta eest, 26. V 1944 lõppesid Moskva Raadio (MR) eestikeelsed saated

Hiljem pole eesti keelt Moskvast meile kostnud. Ega ilmselt hakkagi enam kunagi kostma, hoolimata kuulujuttudest ja sellest, et suvel 2005 räägiti isegi Russia Today sat-TV eesti programmi algatamisest. Ja pole vajagi…

Aastal 1944 ei tähendanud see eestlasele kaugeltki Kremli-meelse agitpropi lõppu. Vastupidi, selle taipamiseks piisas Eesti kuulajale MR-i 26. mai saate lõppakordist. Lasti eetrisse Hugo Lepnurme, toona teenelise kunstitegelase praeguseks unustet meestelaul “Me tuleme...” (sõnad Johannes Barbaruselt) Oli selge, et seltsimehed kõigi oma saadete ja proletkultiga ise kohale ilmuda tahavad, Eestil ei ole neist pääsu.

Kõik ettevalmistused olid ju hoos. Nii oli Eesti tagasivallutamise vaimus 1. V 1944 loodud embrüonaalne ENSV raadiokomitee eesotsas juunikommunist Paul Uusmaniga, kes hakkas nüüd palka saama 1650rbl. Muide, 150rbl enam kui samal ajal nukuvalituses kunstidevalitsust juhtinud Johannes Semper. Kogu raadiokomitee + Jaroslavli n-ö kunstibande kolisid Leningradi ja jätkasid sealt mitme kuu kestel eestikeelseid saateid veel suuremas mahus. Poolvaled ja tõemoonutused tihenesid ühes rütmis eesti saatekava pideva paisumise ja punaväe Eesti poole tungimisega.

esmaspäev, 18. mai 2009

Tuumahäma Lähis-Ida kohal


Kaks raadiouudist luurevallast
Eesti Rahvusringhäälingu (ER) uudis, eetris N, 14. mai 2009 keskpäeval korraga ER-i kolmes programmis, samuti seda uudistesaadet üle kandvas ETV2-s + Pereraadios:

U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) direktor sai Iisraeli kõrgete ametnikega peetud salakõnelustel kinnitust, et Iisrael ei kavanda Iraanile üllatusrünnakut, vahendas Iisraeli raadio.

C—I—A juhi Leon Panetta 2 nädala eest peetud kõnelustel Iisraeli peaministri B[---] N[---], kaitseministri E[---] B[---] ja teiste kõrgete ametnikega keskenduti Iraani tuumaprogrammile, mis nii Iisraeli kui ka U—S—A arvates on seotud tuumarelva valmistamise plaaniga.

Iisraeli liidrid kinnitasid, et juudiriigil ei ole mõttes U—S—A-d sellega üllatada, et nad ründavad Iraani. Samuti ei taha nad ohtu seada U—S—A presidendi B[---] O[---] püüdlusi naasta Teheraniga läbirääkimiste juurde.

Samas ei ole Iisrael loobunud valmisolekust vastata Iraani tuumasammudele sõjalise löögiga. N[---] sõnul on Iraani tuumaeesmärgid olemuslikuks ohuks Iisraelile.

Ja teine uudis + kommentaar Nõmme Raadio (NR) Lõunatunnist R, 15. V 2009:

The Times annab meile teada, et U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) ülem Leon Panetta saadeti suhteliselt salajasele lähetusele Iisraeli.

Aga et tegemist ei ole tõelise vana luurajaga, siis jäi ta vahele ja tuli välja, et ta saadetigi salajasele lähetusele Iisraeli.

Milleks? Ta pidi veenma Iisraeli võimuladvikut mitte sooritama üllatusrünnakut Iraani vastu ilma U—S—A administratsioonile teatamata. Nemad nimelt tahavad esimesena kuulda asju, mitte lugeda järgmisel päeval lehest.

Aga noh, see oli juba kolmapäeval, kui selgus, et Panetta siis oli seal Iisraelis juba 2 nädalat tagasi ja tema sõidu kõige tähtsam eesmärk olnud siis saada peaminister B[---] N[---]lt ja kaitseminister E[---] B[---]lt kinnitus selle kohta, et nende uus valitsus ei ründa Iraani ilma Washingtoni helistamata.

Küllap nad siis annavad teada et: Kuule, Washington, meil läks siin juba asi käima, tulge nüüd kah! Või-ma-ei-tea-mis-moodi need asjad käivad.

Allikaviide NR-i päevakaja veebiküljel: WWW.TimesOnline.Co.UK

Uudise allikad: Esiteks on ER-i viitamata, tegelik teabeläte WWW.YNetNews.Com-is 14. V 2009 kl 10 ilmund uudis C—I—A chief in secret Israel talks on Iran ning NR-i viitamata teabeläte on Delfi.Ees järgmisel päeval, 15. V 2009 kl 9:45 ilmund uudis C—I—A boss käis juute Iraani ründamise eest hoiatamas. Pärisallikas, st algne teabeläte on kummagi puhul siiski üks ja seesama Iisraeli Hääle populaarne B-programm Reshet Bet ja nimelt selle üks neljapäeva-hommikune saade (mitte kolmapäevane, nagu Delfi.Ee ja NR ekslikult väitsid) Hiljem kordas ja levitas sama teavet laiemalt Agence France-Presse'i (AFP) kirjasaatja Ron Ben-Yishai (vt seda AFP uudist inglise keeles Google'is), kes muide on silma paistnud Iisraeli siseriikliku salateenistuse Shin Beti teabe lekitajana.

Uudise taustasündmustik — 1.-20. mai 2009: Sellal kui Washington on ajatollasid positiivselt hõlvama asunud, püüab Iisrael oma strateegilisele liitlasele näidata, et ameerika sõprusest kallim on talle oma riigi julgeolek (vt 8. V 2009 Jerusalem Posti) Nii et Iisrael ei välista isegi USA-ga kooskõlastamata lööke Iraani pihta. Teherani isoleerimise poliitika hüljanud USA uue valitsuse tippametnikud ja eriesindajad on kuu hakust peale islamimail pingsalt tuge otsinud oma kavadele piirkonna rahustamiseks. Teherani sõjaline survestamine oleks sellele mitte üksi vastukarva, vaid lausa mõrvarlik. Ka IAEA juhipostilt lahkuv Mohamed ElBaradei peab Iraani ründamist ajakirja Spiegeli ingliskeelses veebis 18. V 2009 avaldet usutluses:
... täielikuks hullumeelsuseks [mis] teeks kogu piirkonnast suure tulekera, kusjuures iraanlased asuks viivitamata pommi ehitama, saavutades kindlasti kogu islamimaailma poolehoiu.
Veel vähem oleks Iraani rangeliinlastel soovi või väljavaateid sõnasõja asendamiseks tuumasõjaga, sellise Lähis-Ida juhtiva tuumajõu vastu nagu Iisrael. Seda vähem, et Iraan lõpetas Luure Keskagentuuri (LKA/CIA) andmeil tuumarelva arendamise projekti 2003 (vt Leon E Panetta kõne 18. V Los Angeleses) Siiski on USA praegune juhtkond Iisraeli uue valitsusega ühel meelel, et uraanirikastuse ja raketiprogrammiga Iraan kätkeb muule ilmale jätkuvat ohtu. Samas kui Iisrael loeb viimast momendi pakilisimaks mureks, mis nõuab lahendust enne Palestiina riiklusega tegelemist, järjestab Washington oma eelistusi täpselt vastupidi. Iisrael pelgab seejuures eriti neid USA ringkondi, kellele pommiga Iraan tundub etem kui Iraani pommitamine (vt 15. V 2009 Jerusalem Posti). Sestap tuli Iisraeli võimuladvikul Washingtoni-nõupidamistel 18.-19. V taas näidata juudilikku valmidust Iraani-reidi ette võtta — kas või USA heakskiiduta! Ühendriikidel aga tuli liitlast veenda, et 2-riigi-lahendus Palestiinaga kaasaks Araabia-maid Iraani ohjeldamisele. Kompromissina otsustati aeg maha võtta, vähemalt kuni sanktsioonid + diplomaatide ponnistused pole Iraani suhtes päris läbi kukkunud. Tõrjumaks vastuargumente tuli USA-l nimetada diplomaatilise lahenduse piirtärmin. Ja seega ei hakka USA Teherani vastutulekut ootama kauem kui k. a lõpuni. Enne seda Iraani-vastase sõjalise ründe ähvardus enam tõusetuda ei tohiks.

Uudise tagamõte: Tegu on Iisraeli lekitatud teabega, mille järgi Iisrael soostus alluma USA uue juhtkonna keelule USA loata Iraani rünnata. Iisrael on 1981 ja 2007 hävitanud vastavalt Iraagi ja Süüria tuumarajatise, kindlustades oma piirkondlikku monopoli tuumarelvadele. Iraani väidetava tsiviilsuunitlusega tuumaprogrammi hetkeseis nõuaks vähemalt 3 eraldi asuva objekti ründamist. Seda vaevalt Iisrael oma raketiarsenaliga suudaks, küll aga rünnates mitmekümne lennukiga. Niisugune õhureid ei saa üllatada USA-d ühelgi juhul, (1) kuna see poleks mõeldav USA kontrollitud õhuruumi läbimata ja (2) kuna USA tehniline luure teaks Iisraeli ettevõtmisest veel enne lennukite õhkutõusu. Ameeriklaste mure asetub ennemini globaalse kui regionaalse vastutuse mõõdustikku. Sestap on viimase 12 kuuga USA lähetanud Iisraeli veel mitu nii kõrge tasemega saadikut, nagu Ühendatud Staabiülemate Komitee ja Riikliku Julgeolekunõukogu juhid Mike Mullen ja Mike McConnell, kes keelitasid samuti hoiduma kallaletungist Iraanile. Iisraeli teevad närviliseks USA ponnistused piirkondliku võimutasakaalu nimel, mis ei või suurriikliku poosiga harjunud Iisraeli kuidagi rahuldada. See rahutus seletab paremini kui muu ka kõnealust teabeleket.

Iisraeli uudislekkest meie ringhäälingusse jõudnud uudise analüüsi järeldused:

  1. Faktikahtlus. Kui LKA juhi Iisraeli-reis mai hakul aset leidis, nagu ER-i ja NR-i uudistes öeldi, siis selle siht võis olla tuumateemalise luureteabe hankimine Iraani kohta, Iisraeli ründevalmiduse hindamine, võimaliku ründekava külmutamine jne/vms. Igatahes, tegu ei olnud kuigi värske faktiga, mis kõlvanuks pigem vaatluse kui uudise aineks.
  2. Kommentaar oleks pakkunud võimaluse vaagida nt küsimust: Miks ühe salaluure-ülema salareis avalikuks sai? Miks see sõnum massimeediale lekitati, nagu päris ka 1 häguse taustaga (Moskva-meelne?) luureuudiste veebikülg IntelNews.Org? Või nagu teisal osutas geostrateegiliste ennustuste keskuse WWW.StratFor.Com juhtanalüütik George Friedman, on mõte, justkui võiks Iisrael kaaluda õhurünnet, millest Washington midagi ette teada ei saa, süüvimatagi jabur. Tema sõnul on too teabelekitus praktiliselt pisut üle aasta Iisraeli lehtedes jälle ilmutatud lugude tõmmis. Sel taustal sobib sõnumi sihtrühmaks pigem naiivne kui asjatundlik publik, pigem hirmualdis Lääs kui sarnasest teabemürast puhtalt pääsevad islamimaad.
  3. Sõnakasutus. Nõmme Raadio pilkav toon ja ilkuvad fraasid sobivad Lõunatunni formaati, mis NR-i argipäevade ainsa uudistesaatena on tahtlikult kujundatud meelelahutuslikuks reality show elementidega laudkonnavestluseks. Kuid ER-i uudistes torkab teravalt silma ja on viimase kümnendiga koguni juurdunud 'Iisraeli' ja 'juudiriigi' reeglipärane vaheldamine ühe ja sama uudise piires. Kummatigi on rääkiva ajakirjanduse üldine ja ammutuntud põhitõde, et eufemismid, asesõnad ega sünonüümid raadiouudiste keelde ei passi.
  4. Allikakäsitlus. Mõlemad raadiod on kasutanud võõrast teavet, kontrollimata selle allikat ja hankimata sellele kõrvalist kinnitust. Sel sajandil on ER-is kahjuks juurdunud ka uudiste surumine propagandistlikku vormi, selline uudise sisu ähmastav ülesehitus, kus allikas on kuulaja tähelepanu alt ära viidud sõnumi lõppu. Seegi on rääkiva ajakirjanduse universaalse, tarbijasõbraliku, kuulaja tähelepanuvõimet arvestava ja allikat väärtustava põhimõtte eiramine, mida küll reeglipäraselt rakendatakse nt Moskva Raadios, kuid mitte demokraatiamaade NPR-i või BBC-taolises avalik-õiguslikus või eraringhäälingus. Eestis on evitanud selle kuulaja tähelepanuvõimega manipuleeriva trikitamise miskipärast just ER-i uudised. Seevastu NR-i näites eelneb uudise allikas temalt pärinevale teabele. Ent siingi tuleb tõdeda allikapuudulikkust ja uudise tegeliku vahendaja (kummalgi juhul ühtviisi ebausaldusväärseks osutunud AFP ja Delfi.Ee) mahavaikimist.
  5. Ringhäälingu-uudiste tase Eestis püsib ikka harju keskmine. Parem ligipääs teabele ja selle kiirem levi paraku ei sega pähe määrimast nädala(te) tagust, ammu hapnenud "uudist". Uudiste vahendajate sellisest tööst süüvimisvõimet loota oleks vist juba liiga palju tahta.

laupäev, 16. mai 2009

Piinamise kultuurist

Vanasti rakendasid piinamist multietnilisi suurriike valitsevad türannid. Oma võimukuse kinnitamiseks leiutasid nad verd tarduma panevaid piinaviise ning korraldasid oma alamate kuulekuses hoidmiseks näidismõrvu, millega külvasid õõva ja jälestust. Saksa ajalooprofessor Martin Zimmerman (*1959) on osutanud sellele värskes uurimuses Extreme Formen von Gewalt in Bild und Text des Altertums (Vanaaja pilt ja tekst vägivalla äärmustest - München, 2009, 352lk)
Neid barbaarsuse näiteid jagub ta raamatus Paabelist Roomani, ent ka Vana-Kreeka linnriigid — euroopaliku kultuuri ja demokraatia häll! — ei ole jäänud sest välja. Moodsa ajaarvamise eel Rooma impeeriumis enim levinud piinariistast — ristist sai aga lausa läänetsivilisatsiooni sümbol, sest sel pidanuks surema ka Kristus.

Hiljem nuhtles imperaator ristiusu algkoguduse liikmeid juba metsloomade ette heitmisega (executio ad bestias) ja seda enamasti 50 tuhande Kolosseumi kogunenud pealtvaataja ees, teisisõnu pööbelliku vaatemängu raames. Niisiis oli vastasrindlaste piinamise poliitiline olemus — võimu näitamine — seks ajaks täienenud meelelahutusliku (populistliku) küljega.

Ristiusu — ja Lääne tsivilisatsiooni päästmise — nimel soorita/tud/tatava piinatöö poliitilist õigustamist võib seega lugeda ajaloolise juurega kättemaksu-kultuuriks. Martin Zimmermani järeldus:
Kehaline vägivald on kõikidele (ka n-ö tsiviliseeritud) kultuuridele üldomane ja seda tänase päevani.

laupäev, 9. mai 2009

Piinamisest XXI sajandi Läänes

Lääs õpib vigadest... Jälle!
Kümne aasta eest otsustas Iisraeli ülemkohtu esimees Aharon Barak lõpu teha nn mõõduka füüsilise surve avaldamise meetmeile, mis oli tähendanud palestiina vangide piinamist... Praegu võib õhtumaade salateenistuste julmuse käsitlemise viimsest suundumusest järeldada, et vanamoodne piinamine valuvõtetega asendub tasapisi ikka psühholoogilisematega.

Seejuures on USA näites ette tulnud piinamisreegleisse kirjutet eetiliste normide ületamist. Näiteks uputuslaua- (waterboard, -ing) nimelise meetodi kasutamisel: selmet piinatavale plastiku või niiske riidetükiga kaetud näole vett tilgutada, nagu näeb ette eeskiri, on juhtunud, et seda kinnipeetava nina- ja suuõõnsusse suisa valatakse.

Uputuslaua kasutamise keelas USA salaluure keskametkonna (LKA/CIA) tollane juht kindral Michael Hayden oma alluvaile aastal 2006. See olekski ehk meile juba minevik. Ent nüüd on Ühendriikide valitsus lubanud ilmutada 4 seni täiesti salajast memorandumit, mis pärit 4-5 aasta tagusest asjaajamisest USA justiitsministeeriumi ja välisluureameti vahel, mil viimane, tahtmata poolametlikes ega salavanglais toimuva eest üksipäi vastutavaks jääda, hakkas muretsema terrorikahtlusega vangide piinamise seaduslikkuse üle.

Niisiis, oli salamisi volitet võtete hulgas üldsuseni jõudnud dokumentide järgi...
  • kinnipeetava aheldamine
  • piinamine külmaga
  • kaelakuti seina vastu paiskamine,
  • näo- ja kõhulaksud,
  • kitsas ruumis hoidmine (hirmutades sama ajal samasse poetet putukatega) +...
  • sundasendis hoidmine +...
  • sunnitud ärkvelolek kuni 11 ööpäeva kestel, ent...
  • olulisim uudis puudutab uputuslaua kasutamise ulatust ja sagedust.
Kui 2 aasta eest rääkis üks LKA endine töötaja ABC televõrgule, et augustis 2002 Taimaal paiknenud salavanglas n-ö uputati tuntud alkaidatüüpi Abu Zubaydah'd ja seda tehti vaid korra ja kõigest 35 sekundit, misjärel too lubanud kõik ära rääkida, siis oli see parimal juhul hädavale... (Selle kohta vt Tallinnas ilmuva Eesti Päevalehe 13. XII 2007 eksitavat lugu ... piinamine murrab kangemadki ülekuulatavad)

Sootuks trööstituma tegelikkuse võttis eilne, 20. IV 2009 New York Times kokku pealkirjaga Waterboarding Used 266 Times on 2 Suspects (Uputuslauda kasutati 266 korda 2 kahtlustatu kallal), vrd sama päeva Postimehes osundatuga. Peale eelmainitud Zubaydah' sai erikohtlemise osaliseks 2003. aasta märtsis 183 korda uputuspiinale allutet Halid Šaik Mohammad, kes loeb end 11. IX 2001 terrorirünnaku sepitsejaks.

Uputuslaual piinamine (ehk simuleeritud uputamine, uputus- või veepiinamine) oli USA välisluureametile lubatud järgmistes annustes:

...where authorized, it may be used for 2 "sessions" per day of up to 2 hours. During a session, water may be applied up to 6 times for 10 seconds or longer (but never more than 40 seconds). In a 24-hour period, a detainee may be subjected to up to 12 minutes of water appliaction. (...) Additionally, the waterboard may be used on as many as 5 days during a 30-day approval period.
Osundus blogist Emptywheel (Viies ratas)
Seega toimus 2 kahetunnist sessiooni päeavas, kuni 6 uputamisega kummalgi korral = 12 uputusmenetlust ööpäevas. Lubatud 12-minutise uputuspiina päevalimiidi saavutamiseks (nii et ükski piinakord ei kestaks üle 40 sekundi) olnuks muide tarvis 18 uputusmenetlust. Piirangute matemaatikast võiks seega välja lugeda humaansust. Uputuslaua rakendamise kordade ja ajalise ulatuse range piiritlemine oli vajalik peale selle, et kinnipeetu kehalist kahjustamist ära hoida, ka selle piiri paikapanemiseks, mille ületamisega lõpeb kultuurne, so tsiviliseeritud piinamine.

Uputuslaua-nimelise piinaviisi kirjeldus Luure Keskagentuuri ühes 2005. aasta raportis


Eesti publikule andis veega piinamise tippsaladusest aimu esiteks Tõnis Erilaid 10. XII 2007 SL Õhtulehes pealkirjaga C-I-A p-i-i-n-a-k-a-m-b-r-i-d:
... Kongressi heakskiidul on LKA kasutanud näiteks waterboardingut, kus ülekuulutaval tekib tunne, et ta upub. Inimene seotakse lauale kinni, jalad ülespidi [loe: jalad peast kõrgemal] ja talle pannakse pähe plastkott, millele siis pideva joana vett kallatakse...
Demoraliseerimist võib õppida Läänelt?
Tuleb märkida, et uputuslauavõtet on kasutanud ka Prantsusmaa eriüksuslased (juhtum Kongos aastal 2003), mis näiliselt tagab meetodile lääneliku tausta. Sageli seostatakse uputuspiina ka Hispaania ikvisitsiooniga (kus õigupoolest rakendati realistlikumat uputamist, vee manustamist kurku aetud lehtri või voolikuga). Seevastu on teada selle meetodi otseseos Indo-Hiina ja punakhmeeridega (kus ehk koges seda ka Prantuse Võõrleegion). Moodne uputuspiin on määratud tekitama pigem uppumishirmu kui lämbumispiina, so mitte valuaistingu kaudu, vaid psühholoogiliselt toimiv.

Psüühhilist mõju taotles ka teine salajane survevõte: ahtasse ja pimedasse kambrikesse suletavat kahtlusalust tuli eelnevalt hirmutada teadmisega (mis ei pruukinud vastata tõele), et samas on teatud putukas (nt päevakoera röövik)... Nii muuseas elustatakse inimliiki ürgselt sööbinud hirmurefleksi putukate ees.

Oluline märkus: ameeriklased puutusid sarnase piinamisega tihedamalt kui kunagi kokku Korea sõja aegu Puna-Hiina vangipõlves. Ent juba siis oli nende võtete otstarve ajupesu- ja mitte tõe-selgitamise vahenditena selge. Punaste piinakambreid elustades tarastab CIA end muist ametkonnist (FBI), samas kui USA võõrandub partnereist ja koosmeel Läänes mureneb.

Külma sõja ajal Idast õpitud piinavõtete evitamise ohtlikem järelm on aga kogu Lääne autoriteedi ja moraalse kaitsekilbi minetamine: teiste metsikused meie tsvilisatsiooni vastu on edaspidi õigustatud.
Ameeriklaste piinavõtete värske kogemus on piisavalt negatiivne, et olla just seepoolest õpetlik. Uputuslaua korduv ja sage kasutamine konkreetse(te) isiku(te) kallal on meetodi ebatõhususe tõestuseks. Et asi on küsitav, seda võib julgelt väita isegi pelga statistika najal, ülekuulamise tulemusi uurimata. Kui Abu Zubaydah ja Halid Šaik Mohammad üleüldse kõnelesid tõtt, siis mitte esimese ega teise piinavõtte järel või üldse uputamise tulemusel. Miks muidu seoti neid uputuslauale veel ja veel ja nii paraku kümneid kordi? Või oli tegu hoopis kättemaksuga?

Mida mets(lasl)ikum on surve, seda vähem on sel mõju tõe jalule seadmisel. Piinast pääsemiseks võib mis tahes veresüü üles tunnistada ka ilmsüütu inimene. Eks ole, vanad tõed.

Ateist(id) spirituaalsest minimalismist

Filmialkeemia algelemendid on valgus ja aeg. Kahekümnenda sajandi lõpuveerandist peale on filmikunstnikud endi jaoks avastanud aga veel ühe algelemendi... Arvo Pärdi tintinnabuli.

Ka Pärt, oma ala alkeemikuna, püüab muusikasse võluda seda osa vaimsest energiast, mis tuleb otse Jumalalt. Ta loeb end kõigest Valguse vahendajaks, püüdes jätta seda nii puhtaks kui saab, ja jäädes ise vahendajana nii napiks kui võimalik.

Eeskätt liikuvate valguspiltidega manipuleerivad filmikunstnikud kasutavad Pärdi spirituaalset minimalismi mitte pelga moe pärast, nagu mulle paistab, vaid valdavalt intuitsiooni (tõemeele) ajel, et endi filmidele avardavat, ajatuse mõõdet lisada.

Muusikateadur Kaire Maimets-Volt (*1977) kaitses 6. V 2009 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktoriväitekirja filosoofias “Mediating the 'idea of One': Arvo Pärt's pre-existing music in film”. Autor ise on selle pealkirja eesti keelde tõlkinud nii: “Vahendades Üht(sust): Arvo Pärdi valmismuusikast filmis” (Võru, 2009, 237lk) Filosoofia doktorikraadi nimel väitleja vaatles oma uurimuses, kuidas eesti tuntud helilooja peamiselt 1970. aastate loomingut rakendatakse maailma viimase paari kümnendi filmikunstis.

Tema muusikat leidub uudise vahendajate järgi paljude tuntud režissööride filmides, nagu Tom Tykwer, François Ozon, Gus van Sant, Thengiz Abuladze ja Michael Moore. Väitekirjas on põhjalikumalt uuritud siiski vaid 12 mängufilmi (vt loendit all). Nagu ETV kinnitusel selgub kõnealusest väitekirjast, kasutavat filmitegijad Pärdi muusikat selgeid reegleid järgides.
Ühel hetkel avastasin, et pea igas teises filmis, mida vaatasin, tuleb Pärdi muusika.
– Nii ütles muusikateadlane Kaire Maimets-Volt ETV-le lisades, et filmides kohtab Arvo Pärdi muusikat peale sarnase pildikeele ka sarnastes süžeesituatsioonides ja sarnase tähendusvarjundiga stseenides, mis seotud andeksandmise, lunastuse leidmise, äratundmise või headuse otsimisega inimsuhteis. Neis stseenides kasutatakse ETV andmeil õhuvõtteid ja summutatakse muud helid peale muusika.
Läbi muusika kehastub selline sfäär, kus kõik on hea, ehe, õige ja ilus.
– osundavad Klassikaraadio ja Kultuuriuudised ETV veebis värske filosoofiadoktori sõnu. Ka Eesti Ekspress kinnitab, et Kaire Maimets-Voldi hinnangul leiab Arvo Pärdi looming rakendust süžeesituatsioonides, kus tegu tegelaste vaimse või tunnete mõõnaga ja kahtluse alla satuvad inimeseks olemise põhiväärtused. Eesti Ekspress teeb väitekirja kaitsmise eel antud ülevaates sellest kõige kaugemale ulatuva üldistuse:
Muusika aitab neis filmides kujutada näilike väärtuste maailmale vastanduvat tõeliste väärtuste maailma.
Postimehe järgi kasutatakse Pärdi loomingut eesti muusikateaduse värskeima kraadiuurimuse põhjal seks, et luua üht kindlat tüüpi mentaalset–emotsionaalset ruumi, mida võiks nimetada...
... ka kõrgemate väärtuste maailmaks (...) Pärdi muusika hakkab kõlama hetkel, kui kangelasel on käes hingeline kriis. Siis tuleb Pärt just nagu teiselt tasandilt – lohutuse ja südametunnistusena või meenutusena, et kusagil on olemas ka parem ja õiglasem maailm
– nagu autor oli Postimehele selgitanud.
Ümber palava pudru? Huvitaval kombel ei kuule me teadustöö autori jutus kordagi sõna Jumal. Või ei tahtnud ei ETV ega teised autori intervjuudes seda osundada, lõikasid välja? Ainult väitekirja koostamist juhendanud professor Jaan Ross lõpetab kassi kombel pudru piiramise ja julgeb Postimehe usutluses peagu et välja öelda olulisima – tegu on tähtsa uurimusega muusika osast filmide tähendusloomes, mis pealegi näitab ilmekalt, kuidas...
Arvo Pärdi muusika annab filmidele avarama, ka transtsendentsema mõõtme kui pelgalt süžeest välja tuleks.
Jaan Ross lisab:
Paljutki sellest, mida me varem [enne seda väitekirja] üksnes intuitiivselt aimasime, saame nüüd väita tõsikindlalt.
Maimets-Volt on maininud oma teose eestinduses suure tähega Üht või Ühtsust. Kuid mida mõtleb ta selle all? Loodetavasti Jumalat? Väitekirja lugedes tuli aga veel kord üllatuda. Filosoofiadoktori kraadi kaitsmiseks kirjutet töös on autor ainult korra maininud Jumalat (so muidugi inglise keeles ja nimelt leheküljel 96, ent eestikeelse kokkuvõtte 9 lehekülje ulatuses see sõna täiesti puudub). Sõna God leidub enamasti vaid võõra teksti osundustes ja peamiselt joonealustes märkustes.
Lisagem et sõna 'valgus' ei esine autori tekstis kordagi vaimse–jumaliku ja ka mitte Arvo Pärdi inspiratsiooniallika tähenduses. Veel hullem aga, et seda tuleb harva ette ka päevavalguse, st filmikunsti olulise elemendi mõttes. Ikka ja jälle käib jutt valgusest ülekantud tähenduses: kuidas miski paistab ühe või teise tõdemuse või väite valguses. Minu jaoks jääb seega õhku küsimus, mis on sellisel sisutul retoorikal pistmist teadusega. Huvitav, huvitav:
1. Kas ja kuidas autor üleüldse mõistab filmikunsti?
2. Kas ja kui, siis mida – peale nootide – kuuleb ta Arvo Pärdi muusikas?
Ehk avab meie silmad järgnev katkend Maimets-Voldi intervjuust Eesti TV-le:
Läbi selle [Pärdi] muusika kehastub mingi selline sfäär, kus kõik on hea, ehe, õige ja ilus. Ja sel hetkel, kui see muusika filmis ilmub, [kuigi] kõik need elu hoidvad—jaatavad väärtused süžeetasandil puuduvad, aga meie filmivaatajana saame siis nagu vaadata läbi selle [Pärdi muusika] filtri, mis toimub.
Filmides toimib Pärdi muusika seega täiendava vastuvõtufiltrina. On selge? Kobamisi öeldud. Aga eks ole filmilint ju kah (valgusenergia) filter...
Vastne doktor on muuseas Eesti Muusikateaduse Seltsi juhatuse aseesimees.
Huvilistele on ingliskeelne uurimus kättesaadav eraldi trükisena ja veebis (vt pdf-dokumenti, sh eestikeelset kokkuvõtet lk 195-204).
Doktoritöös läbiuuritud mängufilmid:
  • American Beauty (Sam Mendes, 1999, USA). Dreamworks Distributioni DVD, 2000.
  • Bella Martha (Sandra Nettelbeck, 2001, Saksamaa/ Austria/ Šveits / Itaalia). Salvestus ETV-st 10. I 2005.
  • Depuis qu’Otar est parti (Since Otar Left) (Julie Bertucelli, 2003, Prantsusmaa/ Belgia). Optimum Releasingu DVD, 2004.
  • Gerry (Gus van Sant, 2002, USA/ Argentiina/ Jordaania). Video Collection
    Internationali DVD, 2004.
  • Heaven (Tom Tykwer, 2002, Saksamaa/ Itaalia/ USA/ Prantsusmaa/ Suurbritannia).
    Salvestus ETV-st, 24, IV 2004.
  • Japón (Carlos Reygadas, 2002, Mehhiko/ Saksamaa/ Holland/ Hispaania). Artificial Eye /World Cinema DVD, 2003.
  • Monanieba (Покаяние, Tengiz Abuladze, 1984/87, N Liit) Крупный планi VHS, 1996.
  • Mother Night (Keith Gordon, 1996, USA). Entertainment in Video DVD, 2004.
  • Moulin Rouge! (Baz Luhrmann, 2001, Austraalia/ USA). Twentieth Century Fox Home Entertainmenti DVD, 2002.
  • Swept Away (Guy Ritchie, 2002, Suurbritannia/ Itaalia). Columbia Tristar Home Entertainmenti DVD, 2003.
  • Wit (Mike Nichols, 2001, USA). HBO Home Video DVD, 2001.
  • Le temps qui reste (François Ozon, 2005, Prantsusmaa). Artificial Eye' DVD, 2006.

reede, 8. mai 2009

Püha Jüri & pühaduserüvetus

Georgi-lindikeste le(h)vitamise mood, mis sai aastal 2005 alguse Moskvast ning saavutas 2008 välisvenelaste toel üleilmse ulatuse, on viimaks mõnes nende rahvuskaaslases hakanud tülgastust tekitama.


ESIMESED MÄRGID — AD20008 tekkinud veebikülg Georgi lindi kaitseks kutsub üles selle arutut levi piirama ja kogub sel otstarbel toetust. Üleskutse sõnastajate arust pole Georgi-lint…
… Lihtsalt riideriba, mida võiks aktsiooni korraldajate meeletul tahtel uisapäisa sõiduki antenni külge siduda. Georgi lindist on sajanditega saanud vene sõjaväljade sangarluse sümbol (...) panus autasule, mille paljud vahetasid elu vastu. Me nõuame "Georgi lindikese" aktsiooni ja legendaarsete Georgi-värvide rüvetamise lõpetamist.
Pühale Jürile kui Moskoovia vapipühakule aastal 1769 Katariina II poolt pühendatud ning hiljem eri ajastuil veel 3 aumärgile lisatud oranži-mustatriibulise ordenipaela imbumine vene popkultuuri, meelelahutus-ärisse ja tänavamelu räpakusse (sh käimla-disaini vt kõrvalfoto allosa) äratab mõistetavat protesti. Arvatagi on üleskutsel vastustajaid, nii et on puhkenud väike psühholoogiline sõda, mida ilmestavad veebis levitatavad plakatid (suurendamiseks vajuta pildile)
Samas on Georgi-lindi pühaduse kaitsjad löömas kiilu Kremli lähikonna üritusse, sest lindikesteaktsioon on mõningail andmeil üks Venemaa salateenistuste nn aktiivmeetmeid… Niisugusena pälvis see mullu ka Kapo tähelepanu. Pealegi seisab Georgi-paela hulgi-import ühe punktina aprillimässu korraldajate kriminaalsüüdistuses.

Georgi-lindikeste levimootoriks on agentuur RIA Novosti (endine APN, kunagise KGB variagentuur), mis pakub jätkuvalt kõigile soovijaile levitamiseks kõnealuse aktsiooni veebiloosungeid, mille paatos on, muide, Eesti-vastane.

Argumentidena lindilevituse jätkamise vastu on esitatud kainestava mõjuga pildikesi otse vene elust. Georgi-lindikesi on jäädvustatud ülemeelikute rõiva- ja kehamanustena, rentsliporri või pudulojuste heidetuna jms frivoolsevõitu oludes.

Georgi-lindikese sekularisatsiooni — et mitte öelda rüveduse — määra näitab ka moodne vene kõnekäänd: Georgi-lindikene autol kuulutab kevadet ja selle eemaldamine autolt — sügise algust.

* * *

PÜHA JÜRI oli Rooma kristlasest tribuun, kes II sajandil pKr sai hakkama inimsööjast metselaja hävitamisega Väike-Aasias Selena linna lähedal, mistap kohalik elanikkond tänutähe märgiks pöördus ristiusku. Pühakut peetakse praegugi Portugali ja Inglismaa patrooniks. Venemaa sovetiaegseile aumärkidele Püha Georgiuse ordenilinti manustades püüdsid meeleheitel kommunistid pühitseda oma osa II ilmasõjas. Aastal 2005 taas käsilevõetu järelmid tõestavad kommude algatuse edukust ka postsovetlikes oludes. Ent samavõrra tõestati, kuivõrd lihtsalt saab sakraalsümbolit labastata populariseerimisega või seda massikultuuri osaks muutes.

Tasub korrata end venelaseks lugeva õigusteadlase, Eesti poliitiku Igor Gräzini sõnu tema aprillimässu aegsest veebipäeviku-kandest:
“On lõppenud legend pronksmehe kaitsjate austusest langenute vastu, isegi hinnangutest II maailmasõja tagajärgedele ja… tänapäeva Euroopale. Selle alt on koorunud inetu tibu: kriminaalpolitsei poolt veel tabamata kriminaalsete jõukude ussipesa. Venelasena on mul kahju, et organiseeritud kriminaalse jõugu sümboliks on saanud igale venelasele püha Georgi-ordeni triibuline lindike.”

LEGEND JA TRAVESTIA. Legend võib elada pikki sajandeid, aga ajalugu õpetab, et tema atribuudid võivad kurivaimude pilastuse ohvriks langeda. Nii on ka lohetapja triibud saanud hoopis metsalise tunnuseks.

* * *


Ex-нашист Aleksandr Nevzorov koloraado-lindikesest, patriotismist ja Krimmi hõivamisest

Publitsist Nevzorov nimetab seda ordenilinti kartulimardika värvikombinatsiooni järgi koloraadoks ja tuletab meelde, et II maailmasõja ajal evitasid selle kõigepealt hoopis vlassovlased (ROA) ja venelastega mehitatud SS-üksused.

pühapäev, 3. mai 2009

Neodissidentlik dokubelletristika (I)

Madissoni ja Sonni poliitilised jutustused * Kaht autorit ühendab sünniaasta 1950 ja uudisteoste žanri ebamäärasus. Pole see väljamõeldis ega päris publitsistika. Siit määrang dokubelletristika, kus kunstilise tunnetuse lätteks on tegelikkus ja selle naturalistlikule peegeldamisele lisab autor kamaluga vaid oma järeldusi.

Kirjameestena on mõlemad profid, kellest üks suurema eduga kui teine suudab enda ja oma pere autoritasust äragi elatada. Ometi oleks neid kummagi käekäigu poolest liiga meelevaldne ühitada. Tiit Madisson oli algusest peale vabadusvõitluse (tollaste erimeelsete) leeris ja istus 1980–1986 kinni nii Siberi- (Kolõma) kui Päramaal (Permi oblastis) antisovetliku tegevuse eest ENSV KrK §68 järgi ning 1996-1997 sama koodeksi §62 järgi ka Eesti Vabariigis. Ville Sonn oli ühe jalaga vastasleeris, pole küll selge, kas KGB ohvitseri(de) isikliku usaldusmehena või agentuuris (1983-1991), kust välja astudes kõmulise avalduse tegi. Selle pretsedenditu sammu järelkaja ongi ta loomingu vaibumatu aines. Sonn on ka kinni olnud vaid paar nädalat, istudes oktoobris 1998 Pihkvas KGB/FSB polkovniku Viktor Kozlovi pool koduarestis.

Belletristina on Sonn oma sulejooksu harjutanud juba paar kümnendit ja astus nüüd sammukese olukirjelduse poole. Madisson sukeldus kirjatöhe hiljem ning tegi hüppe vastassuunas, so publitsistikast kirjandusse aprillirahutuste nähtava järelmõjuna. Läinud millenniumi 1980-kümnendil valitud teemat autorid hüljata ei raatsi, on patriootilised, kuid ühiskonna ja riigi praeguse seisuga rahulolematud — ühtlasi sinisilmse läänemeelsuse ja euromiraaži suhtes dissidentlikud.

Tiit Madisson ei väsi hoiatamast, et Eesti riik vajub kokku kui kaardimajake. Tema värske ohujutustus Riiki tappev kuumalaine (Muraste, 2009, 304lk — hind 145... 165kr) on haarava ja usutava süžeega, ent vähem tõenäolise sotsiaalfaabulaga. See kirjeldab 3 augustipäeva, mil välgukiirusel sünnivad...
  • Prinaróvskaja Respublika
  • verine provokatsioon separatistide pealetungil Narva elektrijaama
  • Moskva ultimaatum Tallinnale
  • ja uue riikliku moodustise tunnustus... ka Eesti valitsuselt.
“Kuumalainet” peaks kõrvutama esijoones 2 siirdeajast pärineva teosega:
  1. Vello Lattiku hoiatava lühiromaaniga Lend Kanaari saartele (Tartu, 1990, 110lk), mille pealkirja viide reainimesele kättesaamatuks jäävale unistustereisile oli sama eksitav kui jutustuse sisuks olevad ennustused kodusõja ning ÜRO rahuvalveneegrite saabumisest Eestisse.
  2. Veel pilkupüüdvama maamärgi on riigiteadusliku ulme alal ette andnud Enn Nõu. Tema 1989-1995 valminud romaanis Presidendi kojutulek (Tallinn, 1996, 222lk) kordub motiiv sama autori esiromaanist III maailmasõja teemal Pidulik marss: Meie poliitfantastika meistri sule tahtel saabub pagulusest tagasi Eestis võimu kandma eksiilpresident, aga mitte miski ei lähe kavakohaselt, kuna sündmustesse sekkuvad...
... võimuahned jõud nii Pagari tänaval, Toompeal kui Kadriorus (...) Seksuaalne pinge kestab ka dramaatiliste sündmuste keerises. Teos lähtub Eesti tänapäevast (...) Seda teost võiks lugeda iga tulevane riigikogusaadik, presidendikandidaat või riigipöörde sepitseja.
(“Presidendi kojutuleku annotatsioon, lk 222)
Meil paraku alaesindatud hoiatav poliiteepika on tänapäeva maailmas reeglina ikka depressiivne ja seda profülaktilise sihiga — vältida autori kujutlusvõimes loodud mustade stsenaariumide teostumist. Sellisel kirjandusel (antiutoopiatel) on vaevu ühist kaasaja tegelikkusega ning ses mõttes on siin mainituist vaid Madissoni teos ehe ajadokument. Kui tulevikuromaane esimese ilmumisjärgse kümnendiga ei unustata, muutuvad need siiski harva klassikaks. Nii Nõu kui Lattiku osutatud teoste väärtus on juba kahanenud siirdeaja järgse majanduseduga. Aga äkitsi taastub või pareneb see praigase kriisiga?

Kirjandus kui rindejooneta sõda * Madisson kruvib esimestest lehekülgedest suguelulist pinget, mis sõlmitust ootamata saab eestlasest rahvastikuministri (Talu) ja marumuulasi esindava Nočnói Dozóri liidri (Bunder) vahekorras poliitiliselt korrektse (internatsionaalse) lahenduse. Siin on autor saanud tõuke augustis 2007 ilmunud ekspromptintervjuust portfellita ministriprouaga, kes muulaste seksapiili haipides üllatas lugejat paralleelse solvanguga omade, k.a oma abikaasa suhtes:

Kus oled, mis teed? — Kohtun parajasti (3. VIII 2007 kl 18:45) Dmitri Linteriga, et arutada (...) lõimumise põnevat teemaringi. Härra Linteril on huvitavaid seisukohti (...) tegemist on äärmiselt intrigeeriva ja sarmika mehega: tuline temperament, sametised silmad, elektriseeriv käepigistus, laitmatud maneerid ja sundimatu seltskondlik olek. Tõeline džentelmen (...) mitte eesti tümikas, kelle suust tuleb vähegi viisakamat sõna justkui tangidega kiskuda. Mõtlen, et peaks Dmitri kokku viima sõbranna Ingridiga (...) nad oleks ideaalne paar (...) Ingrid on särav ja šarmantne (...) Ingridile ütlesin, et ongi hea, et Inno ära läks, nüüd saad (...) nautida elu kui kvaliteetaega. Ma teen Dmitrile ettepaneku kohtuda järgmisel nädalal uuesti ja kutsun Ingridi nagu juhuslikult endaga kaasa (...) et 2 kena inimest teineteist leiaks. Olen paljudele sõbrannadele nii mehi otsinud.
(Ainult 1 küsimus rahvastikuminister Urve Palole, Postimees Extra, lk 33, 4. VIII 2007)
Kui rahvastikuministri ksenogaamia vaka all ei püsi, siis pole alust ühegi arvustaja etteheitel “Kuumalaine” autorile, justkui taotleks ta...
korduvate (...) seksistseenidega (...) leida teed
... kirjanduskauge publikuni, kelle intelligentsuse piir ja tubli osa meeleelundeist ei asetse vöökohast kõrgemal. Porno lugemisest võib, jah, kultuursel inimesel tekkida tülgastustunne, aga see siin ongi kolekirjandus (sotsiaalporno), kus võimuladviku alandamise taotlus on enam kui läbipaistev. Või peaks Madissoni kübetki vaimustama poliitiline eliit, kes teda poolteist aastat süütu mehena vanglas hoidis? Miks temasugune rahvuslane üldse tänasest Eestist rõõmu peaks tundma?! Kas uusvenestusest või teda jätkuvalt kimbutava Kapo paisutamisest, nuudiandmise- ja nuhivolituste laiendamise pärast? Või tuleks tal kaasa plaksutada taas telefoniõigust kummardava kohtu mandumisele?! Selmet annab Madisson vastulöögi ning omab selleks Gulagis ja Patareis vähemalt sajandiks ette lunastatud õigust.

Head ja vead * Kirjanikuna suudab Tiit Madisson erootika lõimida ka poliitilise pila(stuse)ga. Näiteks mujalt tulevaid suuniseid ja salajast poliitilist sekkumist sümboliseeriva pildikesega, kus EV valitsuse istungil osaleb tegusalt ka USA mulatist riigipea... Obama-nimelise dildo kujul.

Kui värskele raamatule midagi aga ette heita, siis pealkirja. “Kuumalaine” oleks asja ära ajanud või veel etem:
“Kuumarabandus”!
Jutustuse avamise asemel vajutab kaanekujundus ja riigitapp “Kuumalaine” pealdises kirjanduslikud ootused liiga kitsalt poliitilisse võtmesse. Raamatu sisu on avaram ja parem. Nii on pealkiri asjatult pealetükkiv ja suisa eksitav. Sest samas käib jutt ju ühe riigi — olgugi Naroova-äärase, ent ikkagi — sünnist! Tulnuks muulasest lugejat kah arvestada. Samuti filmiväntamise ja tõlkimise võimalust, milleks raamatul on potentsiaali. Kujutlege kas või põhjamaise kargusega lavastatud art-house-pornot pealkirjaga “Baltisk solstikk” vms! Ja ime küll, Euroopa pole näinud veel ühtki mängufilmi tõelise separatismi draamast Kosovos või Abhaasias...

“Kuumalaine” on kokkuvõttes küllalt mõttevaene ja fantaasiata ilukirjanduslik debüüt suutmaks mõjuda mingi nostalgiliselt punase töötalgu — et mitte öelda leninliku laupäevaku korras — kokkuriisutud kompostina. Aga samas on see garanteeritult hea väetis eesti poliiteepika nigurale peenrale.
* * *

Ville Sonni uudisteose arvustust saab
lugeda siit