Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas "raudeesriide" mõiste konkreetse seose teatriga
Raudkardin (või -eesriie) abstraheerus teatriväliseks kujundiks ja evis järsult sootuks teise sisu vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitilise terminina. Sama juhtus 'raudse eesriidega' 1930-ndi Eestis.
TULETÕKKEST PRIIUSE PÄRDEKS. Eks tulnudki ohvritega tulekahjusid XX sajandil tavalisemalt ette kinoteatris, selmet mõnes raudeesriidega ju pea kõikjal kohustuslikult varustet teatris.
«Oleksin õnnega koos, kui mu hauakivil oleks kiri: siin puhkab sovetisüsteemi hävitaja. Ma oleksin õnnelik, kui see oleks tõsi. Kuid see süsteem varises kokku ise.»
Vladimir Bukovski üldinimlikud teened, tema globaalmastaabiga saavutused võiks järjestada nii:
Bukovski kiirendas sovetiimpeeriumi lagu…
Osutas Lääne sovetiseerumisele…
Aitas kaasa EU-impeeriumi lagundamisele…
Avalikustas NLKP KK ja Gorbačovi salaarhiive…
Sovetliku karistusmeditsiini paljastamine.
YouTube/ Associated Press: Kristuse-eas Šveitsi ilmunud Bukovski 18. Ⅻ 1976 Zürichi lennuväljal «liialt väsinud intervjuude andmiseks» — Vangide vahetuse vaikis maha TASS, teatades vaid Corvaláni Santiagost Moskva jõudmisest
LÜHI-ELULUGU: vene vabadusvõitleja + sovetiaja erimeelne Vladimir Bukovski ( 30. Ⅻ 1942 — 27. Ⅹ 2019 ) oli koolieast peale ligi 12 aastat kinni nii türmides, töölaagreis kui ka psühhokais ( erivaimuhaigla )
Detsembris 1976 deporteeris eriüksus Al'fa ta Vladimiri türmist Zürichisse sundpagulusse, ühtlasi vahetuskaubaks vaba maailmaga Chile kompartei juhi Luis Corvaláni ( 1916-2010 ) vastu. Kaks aastat hiljem jättis Bukovski oma lähedased Šveitsi ja asus Suurbritanniasse, kus ta elas, õppis ning töötas neurofüsioloogia teadurina peamiselt Cambridge'is, v. a kaheksa aastat Stanfordis USA-s.
Riiklik Julgeolekukomitee tegi Bukovskist sisevaenlase õpikunäite ≈ välisluure-kaasusena tudeeris KGB-kool toona legendaarset Penkovskit.
Vene ajaloolane ja VB sõber Pavel Stroilov:
Muidugi ei ole vene rahvas piisavalt vaba järgimaks oma süümet ja kõike seda, millesse VB vankumata uskus.
Omamoodi kaitseb ta siingi vene rahva au. Kui vaadata, kes siia [VB matusele] on kokku tulnud…
Krimmitatari liider.
Poola saatkond.
Tšetšeenid…
Teisisõnu nende rahvaste esindajad, kel põhjusi venelasi vihata piisab… Ja siin nad nüüd on — leinamas Venemaa ühiskonnategelast, meie kangelast.
Bukovski on olnud meheks, kes suudab vene rahva mainet päästa. Meil tuleb vaid jätkata ta tööd muu seas aitamaks neid rahvaid, keda Venemaa valitsusvõim praeguseni rõhub.
REAGAN ＆ THATCHER. Alles läänemaailma juhtidega suheldes adus VB enda + oma kaasvõitlejate kaalu. Nii USA president Ronald Reagan kui ka Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher tunnistasid talle teineteisest sõltumatult — kusjuures Thatcher on sest kirjutanud oma mälestusis — et dissidentide trotslik optimism oli nende suhestumise Itta vabastanud dilemmast: kas sõda või détente ( pingelõdvendus ) Kumbki oli veel võimuletuleku eel meelekinnitust leindud (anti)sovetlike dissidentide veendest, et sovetiimpeerium on võidetav ilma kuuma sõjata + juba huku poole vaarumas, mida Lääs omapoolse survega vaid kiirendaks…
SOTSIALISMI KAKS VOOLU. Sotsid ( vk: menševism ) ja kommud ( bolševism ) on Bukovski käsituses sotsiaaldemokraatia XX sajandi ajutise lõhe kiuste tänaseni toimiv, ühe ja sama sihiseadega liikumine, mis taotleb üksmeeles üleilmset heaolu eraomandi kõrvaldamise kaudu. Sotsialismi eri voolud võisid lahku ja kokku loksuda ideoloogilise vaenu mõõnadest konvergentsi-teooria aadete ühise lehvitamiseni. Kuni kapitalikriisi näguritunnil ja sovetiimpeeriumi huku järel lahenesid lõpuks gorbyliku Euroopa ühiskodu voolusängi, et teostuda sotsialistliku eliidi projektina… kui EU = Euroopa Liit.
Osalt seepärast mahitas Lääs NLKP peasekretäri／NSVL-i presidenti Mihhail Gorbačovi kõigis ta tegudes ning keelitas VF-i presidenti Boriss Jeltsinit algatamast kohut kommunismi üle ( Nürnberg-2 )
«Meid peatati nõiajahi kentsaka etteheitega. Aga nüüd on nõiad platsis ja peavad jahti meile.»
UKIP ↠ BREXIT-PARTY. Bukovski väsimatu selgitustöö ja rahvavalgustuslik panus, mille üheks väljundiks oli detsembris 2004 ilmunud brošüür "EUSSR: eurointegratsiooni sovetlikud juured" ( ingl originaal: The Soviet Roots of European Integration — autorid Bukovski ja Stroilov — 48lk ) kergitas aastal 1993 tekkinud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei ( UKIP ) XXI sajandi avakümnendeiks järjele, miska Bukovskit erakonna patrooniks loeti. Briti iseseisvusliikumine tipnes AD2016 refendumiga, mille EU-vastased võitsid ja mis kolme aastaga viis Suurbritannia EU-st väljumiseni = Brexit. Iseseisvuspartei rolli võttis AD2018—2019 üle uus massilisem Brexiti-Partei.
BUKOVSKI ARHIIV koosneb dokumentide kahest lasust, mida gebistlik võimuklikk VF-is seni täiesti salajaseks klassifitseerib. Esiteks on Bukovski arhiivis tallel need NKLP KK teabekogust pärit seitse tuhat dokumenti, mis N Liidu Kommunisliku Partei o r g a n i s a t s i o o n i keelustamise asjas AD1992 Moskvas esitati põhiseaduskohtule ja mille juurde teda kui eksperti lubati… Kohtupidamine kommunistliku s ü s t e e m i üle võis nurjuda, kuid Bukovski teenena on see tõendite varamu nüüd ligipääsetav kõigile. Veebiarhiiv on nähtav siin.
Teise osa on VB hankinud kümnend hiljem oma kaastöölise Pavel Stroilovi abiga Gorbačovi Sihtasutuse arvuteist. See eri andmeil 30-100 tuhande lehekülje = 2Gb mahuga kõvaketta koopia sisaldab muuseas teavet Mihhail Gorbačovi rollist sovetirežiimi kuritegudest inimsuse vastu aprillist 1989 jaanuarini 1991, samuti N Liidu juhtkonna lävimisest Lääne poliitikuiga, k. a tollase sotsiaaldemokraatia liidrid, nagu François Mitterrand, Hans-Jochen Vogel või Joaquín Almunia. Nende dokumentide käsitlusi leidub siin—seal veel avalikustamata teabe-kogumiga tutvunud ajakirjanduses või mõnes raamatus — nt siin. Peale muu on Bukovski Arhiivist tõusnud kasu Brexitile, aga ka Ida+Lääne sotsialismiürituse telgitaguse valgustamisel.
KARISTUSMEDITSIIN. Pärast järjekordset vabanemist jaanuaris 1970 kõneles Bukovski Moskvas akrediteeritud Lääne ajakirjanikele ( VB intervjuu Bill Cole'ile 🎥 CBS 28. Ⅶ 1970 ) ja aasta hiljem saatis ise välismaale 150 lehekülge: psühhokate loetelu, neis vaenatute tunnistused, koopiad kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktidest kirjeldamaks psühhiaatria kuritarvitamist sovetliku režiimi nii tuntud vastaste kallal, nagu kindral Petro Grigorenko, literaat Natalja Gorbanevskaja ja legendaarne poliitaktivist, sellal veel tudeng Valeria Novodvorskaja. Aastal 1974 üllitas nüüd jällegi vangis olev VB koostöös kaasvangi dr Semën Gluzmaniga "Psühhiaatria käsiraamatu erimeelseile" ( vk originaal: Posobie po psihiatrii dlja inakomyslajščih ) pakkumaks karistusmeditsiini võimalikule ohvrile üksikasjalikke näpunäiteid süüdimatuks tunnistamise ning riikliku vägivalla vastustamiseks.
Aastal 1977, kui Bukovski äsja vabasse maailma oli jõudnud, kandis tema kampaania lõpuks vilja. Kommunistlik karistusmeditsiin sai Psühhiaatrite Ülemaailmse Assotsiatsiooni Honolulu-kongressi teemaks. Nõukogude psühhiaatrite delegatsioon ühes idabloki-liitlasiga oli Bukovski jt tõenditega vastandumiseks kooskõlastanud argumentatsiooni suisa Juri Andropovi — KGB juhi taktikepi all. Suurbritannia delegatsiooni eede N Liidu psühhiaatria karistuspraktika hukka mõista aga võitis 90 häälega 88 vastu. Kuna neid kuritarvitusi erimeelsete vastu siiski ei peatatud, tuli psühhiatria-üldusel N Liidu esindus erialaliidust AD1983 välja heita…
MEEDIAKRIITILISELT ja kurvastusega peab nentima, et Postimehe Grupi AS-i trükiväljaanded Bukovski surmale järgneva nädala kestel ei ta isiku teeneid ega surmateadet vähimalgi määral ei kajastanud. Ida hemisfääri vabadusvõitluse sedavõrd uhke pärandiga sangar väärinuks enamat Eesti suurimalt + kvaliteetmeedia kuvandit taotlevalt kontsernilt.
Soometumine? Samamoodi mindi sündmusest mööda muide Soomes, kui lapata meie Finlandisierungist toibumata põhjanaabri suuremaid trükimeediume, nagu Helsingin Sanomat või Aamulehti. Tänu taevale tegi PM-gruppi kuuluva telekanali K2 infotainmentshow «Reporter» ¾-minutise lookese teksti- ja vist ka pildiosas ameeriklaste AP-d osundades. See juhtus tunnipikkuse ajaviite-saate 20. minutil ja kasutas illustratsiooniks üpris hüva videomaterjali ( samuti kui EuroNews )
YouTube/AP: Bukovski näitab ajakirjanikele 19. detsembri pressikonverentsil Šveitsis prantsuse pintsakut, millega KGB oli asendanud ta vangivatid.
Eesti massiteabe ei ole veebiuudistes avaldanud ühtki VB elu ega surma kajastavat teksti, kus puuduks faktivead. Need moonutavad kas tema pingelise vangielu seiku või esitavad eksitavat biograafilist geograafiat.
Veaparanduseks tuleks märkida esiteks seda, et Bukovski Läände-pagendamise operatsioon toimus 17.-18. Ⅻ 1976 ning et paar järgmist aastat elas ta Šveitsis. Aastast 1978 elas, õppis ja töötas VB peamiselt Inglismaal ja USA-s. Ja teiseks, Bukovski oli N Liidu repressiiv-institutsioonide kinnipeetav ligemale 12 aastat, kusjuures teda vaenati poliitilistel põhjustel juba 1950- ja 1960-kümnendil mitmel eri viisil…
BUKOVSKI VANGIPÕLI…
① hariduselust sürjutamisega, alates päevasest keskkoolist õhtukooli kupatamisega aastal 1959 ning Moskva Riikliku Ülikooli õpinguist eemaldamisega 1961.
② vabaduskaotuslike karistustega… ⒜ aastal 1962 n-ö süüdimatuks tunnistatuna ( uudseks diagnoosiks oli objektiivselt tuvastamatu nn vaegkuluga skisofreenia ) oli ta kinnipidamisasutusis alates enda arestist mais 1963 ( Milovan Đilase "Uue klassi" fotokopeerimise eest 2 eksemplaris ), millele järgnes psühhiaatriline sundravi veebruarini 1965; järgmise poliitilise roima ( erimeelsete Andrei Sinjavski ja Juli Danieli poolehoiu-meeleavalduse ) eest taas allutati ta sundravile detsembris 1965 ja peeti siis kinni juulini 1966; Bukovskil võimaldati kanda… ⒝ vabaduskaotuslikku karistust ka n-ö süüdivana, st ausalt, ja seda esimest korda jaanuarist 1967 jaanuarini 1970 = 3a, tookord avaliku korra grupiviisilise rikkumise eduka korraldamise eest; teise vangitärmini 2a+5a+5a ( türm+laager+asumine ) sai ta antisovetliku agitatsiooni ja propaganda eest märtsis 1971 ja siis hoiti teda vangistuses pretsedenditu sundpagendamiseni ( käeraudus vahetuskaubana Chile komparteijuhi vastu )
Läände detsembris 1976.
Ühendriikide telekanali ABC 18. detsembri uudis Bukovski saabumisest. Rex Ellise, Bill Matney reportaaž, saatejuht Ted Koppel.
Oma esimeses vaidluses gebistidega vastas 16-aastane Bukovski nii KGB-uurija küsimusele «Miks sa meid vihkad?»
«Jumala pärast, mina teid ei vihka. Ma lihtsalt ei usu teie kommunistlikku üritust. Tahate ehitada kommunismi — laske käia! Aga mina ei taha. Kas ei võiks teha nii, et jätate mulle kuus ruutmeetrit, mille ümber teie ehitate kommunismi ja mina teid ei sega? Kuid mind oma lapikesel lubage kommunismist säästa!»
KIRJANIK. Ise kümmekond publitsistlikku ja autobiograafilist teost üllitanud VB rääkis oma esimesel ja viimsel Eesti-visiidil kohalikule ajakirjanikule oma isast Konstantin Bukovskist. Meie esileht pole Bukovskit alati eiranud, mille tõendiks olgu tollases Postimehes 6. Ⅵ 2008 avaldatud usutluse katkend.
— Muide, teie isa oli ju kirjanik?
— Ta oli ajakirjanik. Stalin tegi temast kirjaniku. Millalgi pärast sõda [1952] ilmus mu isa essee Tsimljanski tehismerest. Stalin luges ja helistas kirjanikeliitu: "Hea essee kirjutas kirjanik Bukovski." — Talle teatati: "Ta ei ole kirjanik, ta on ajakirjanik." — "Kummalised lood teil, seltsimehed," vastas Stalin, "selgub et kirjanik ei ole, aga kirjutab hästi." Järgmisel päeval sai mu isast kirjanik ja ajakirja [Ogonëk] toimetaja asetäitja.
— Kuidas isa teie dissidentlikku tegevusse suhtus?
— Esmalt oli tige. Ta oli ju veendunud kommunist. Seejärel leppis, pidas lugugi. Korra külastas mind vanglas.
— Austate oma ideoloogilisi vastaseid, näiteks sedasama Corvaláni, kes tänapäevani usub kommunismi võidukäiku?
— Ma teadsin tarku, kartmatuid inimesi, kes kommunismiideid siiralt uskusid, ehkki nad paljuski ei jaganud parteiliini ja selle pärast kannatasid. Kindral Grigorenko, Sergei Pissarev... Neid ma austasin. Ent kuulutada kommunismi leevat võitu täna on naljakas.
— Miks? Ehk saabub vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede võit kunagi kauges tulevikus, kui inimkond on selleks küps.
— Välistatud. See on utoopia. Ja kus utoopia, seal on ka Gulag.
«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus
Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka
Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:
ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!
Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.
Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.
Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…
Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?
Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.
Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.
Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal
On läinud pool sajandit sellest, kui Kirikute Maailmanõukokku (KMN) võeti vastu Eestis tegutsev EELK… Eesotsas 56-aastase KGB agendi Jüri I-se, aka peapiiskop Jaan Kiivitiga. Ent ENSV MN-i j.a KGB jõudis üleilmsesse kogusse juba pisut varem, nagu saame teada ingliskeelse Wikipedia käsitlusest KMN-i kohta:
Konverentsi 1961. aasta üldkogule New Delhis saadeti delegaadina Aleksei Ridiger/Rüdiger, 32-aastane vene õigeusu piiskop, kes seejärel nimetati KMN-i täitevkogusse. Ta oli Eesti KGB ametnik. [Viide puudub] Hiljem, aastal 1990 valiti ta Venemaa patriarhiks Alexius II-na. [Vt John Gordon Garrard jt, Russian Orthodoxy Resurgent: Faith and Power in the New Russia. Princeton, 2008, lk 37]
Külma sõja kirikutandril 1962. aasta suvehakuks kujunenud olukorda vaagis Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe tollane peatoimetaja Juhan Kokla. Tema mõistlik, läbinägelik juhtkiri väärib taasesitust. Kokla vaatluse täisteksti tõmmis on näha allpool ja selle ekstrakt on siin:
Korraga on saabunud 2 tähelepanu äratavat teadet, mis puudutavad eesti luterikirikut. Kõigepealt Tallinna raadiolt (ER/ERR), et Eestit külastas KMN-i delegatsioon, mida võõrustasid "kultusamet" ning selle poolt ametisse pandud kirikuadministraator Jaan Kiivit. Genfist tuli aga telegramm, et sama KMN-i täitevkogule on raudse eesriide tagant saabunud 5 sisseastumise sooviavaldust, sh anastatud Eesti luterikirikult (EELK). See kokkusattumus pole niisiis juhuslik, vaid kõneleb KMN-i valmistumisest taotluse vastuvõtuks.
Eesti luterikirik (E.E.L.K.) on juba KMN-i täieõiguslik liige. Järelikult on Kiiviti taotluse lahendiks Eesti osas 2 võimalust, kas kaksikesindus või senise vaba kiriku asendamine okupantide määratud esindusega. Nõukogude taotlused on loomulikult olnud suunatud sellele, et vahetada senine vaba rahvakiriku õiguslikku järjepidevust kandev kirikuvalitsus välja okupatsioonirežiimi poolt määratud administratsiooniga.
Okupatsioonikirikule tunnustuse hankimine on osake sellest mosaiigist, mida okupatsioonivõim nii hoolikalt aastate jooksul on kokku ladunud saavutamaks Balti riikide anastuse lõplikku tunnustamist maailmas. Jaan Kiivit, kes kommunistlike kultusvõimude marionetina on välismaal neid püüdlusi arendanud juba mitu aastat, on seni põrkunud legaalse kirikuvalitsuse energilisele selgitustööle rahvusvahelistes organisatsioonides.
Viimastes aga pole kunagi puudunud lihtsameelsed tegelased, kes Kremli soovidega arvestades naiivselt loodavad abistavat usklikke teispool raudeesriiet. Nende ringkondade abil teostus aastal 1961 Moskvale alluva õigeusukiriku liikmeksvõtt New Delhis ning praegused taotlused raudeesriide-taguseilt kirikuilt on selle loogiline järelm. Ilmselt loetakse Kremli "kultusasutustes" olukorda praegu soodsamaks kui varem. Ei tasu unustada, et Minneapolises jättis Luterlik Maailmaliit Kiiviti taotlused kõrvale, nüüd aga tähendaks vastuvõtt maailmanõukokku talle ka edu maailmaliidus, mis astub augustis 1963 kokku Helsingis.
Nähtavasti on eesti luterikiriku esindamise küsimuses kaalutud ka võimalust jätta legaalne kirikuvalitsus eesotsas peapiiskop Johan Kõpuga liikmeks "pagulaskiriku" esindajana ning kompromissina lisada kodumaine kirik, mille etteotsa okupatsioonivõim on seadnud ennemini talle endale kui kirikule ja kogudustele truud isikud. Niisiis taotlevad pääsu rahvusvahelistesse organisatsioonidesse mitte vabad rahvakirikud, vaid neid kammitsev kommunistlik režiim.
Poolsajand on möödas päevast, kui üks eestlane sai esimest ja seni viimast korda Pulitzeri auhinna. Selle pälvis eesti—ameerika kunstnik ja üks XX sajandi kuulsamaid Lääne karikaturiste Edmond Sigfried Valtman (31. V 1914 — 12. I 2005)
Oma esimese kaastöö, 4-pildiga koomiksi avaldas ta enda sõnul (vt ingliskeelset autobiograafiat all) 15-aastaselt, ehkki mõni ajakirjanik märgib debüüdina hoopis paar aastat hiljem, autori 17. sünnipäeval ilmunud Laste Rõõmu numbrit. Eestis oli ta igatahes laialt tuntud. Kunstnikunimi oli Vallot. Tema pilte ilmus eesti ajal Tallinna Postis, Nooles, Sõduris jm. Neli kümnendit hiljem, kui ta üleilmselt oli juba tuntum kui kodumaal, külastas Ameerika Hääle (VoA) ajakirjanik tema kodu Connecticuti osariigis ja kirjeldas seda aasta 1975. algul nii:
See juhtus täna 50 aasta eest, kui maailm sai numbritega kinnituse sellest, et "headuse impeerium" NSVL oma liitlasi mitte ei toida, vaid neid hoopis riisub.
EESTI KÜTT… Esmaspäeval, 9. IV 1962 toimus New Yorgis pressikonverents, kus sovettide oma statistikaga — so puust ja otse punasega — selgeks tehti, et venelased kaubavahetuses satelliitmaadega on liigkasuvõtjad ja oma liitlaste majanduslikud kurnajad. Need arvutused, mis pöörasid segi senise idülli, esitas maailma üldsusele eesti majandusmees nimega Aleksander Kütt. Samal ajal kui Lääne eriteadlased ja poliitikud toona sageli võtsid tõe pähe pigem propagandistide udujuttu, nagu toetaks Moskva vennalikult oma liitlasi või et nood võivad talle koguni koormaks olla. Ehkki sellega ei olnud päri igaüks, k. a Idast pärit pagulased, kelle hulka kuulus ka Euroopa Ikestatud Rahvaste Esinduskogu (EIRE) majanduskomisjoni tollane esimees Aleksander Kütt.
Kütt oli sarnaseid seisukohti avaliku diskussiooni raames korduvalt kaitsnud varemgi, aga läbimurre saabus just aprillis 1962, pärast tema ülesastumist USA Välisajakirjanike Klubi pressikonverentsil.
SOTSPROPP, SELLE TAGAMAAD + SUUREPÄRANE NÄIDE. Kuna sotsiaalse propaganda abiga edendatakse eeskätt ühiskondlikke väärtusi, rakendatakse seda mõistet tänapäeval sageli ka tähendusis, nagu mittekaubanduslik reklaam või propaganda sotsiaalmeedias, ent selle algne mõte on sootuks teine.
Propaganda väärtustamise poolest esineb kolme moodi propagandiste:
Maksipropagandist — teeb propat usuga, et propaganda on kasulik ja hea :-o
Midipropagandist — küsimuseks pole, kas see on hea või halb: propaganda on kõigest meetod ;-P
Minipropagandist — kes propat halvaks peab ja seab endale piirangud propaganda tegemisel :-[
MINI ON MOES. Umbes samal ajal poolsajand tagasi, kui Mary Quant leiutas miniseelikute igipüsiva stiili ning mini seejärel 1964-1967 hakkas põlvi paljastava naistemoena tegema üleilmset võidukäiku, asusid Ameerika Ühendriigid oma avalikus diplomaatias rakendama sotsiaalset propagandat. Milleks küll? Eks ajad muutusid ja Külm sõdagi teisenes. Ja nii asendas sotsiaalne propa senise n-ö antisovetliku propaganda. Viimane oli peamiselt 1950-ndil valdavaks olnud vastupeegeldus ja -meede eeskätt Moskvast lähtuvale sovetlikule ehk punasele propagandale.
Sotsiaalne propaganda tähendas lihtviisiliselt seda, et kihutustöös minimeeriti kihutuslikkus ja retoorilised valevõtted. Teisisõnu oli tegemist n-ö minipropagandaga, mis mitte mingil juhul ei tohtinud sarnaneda punasele kihutustööle, sest punapropa oli olemuselt ühiskonnavastane propaganda. Kuidas see praktikas välja nägi?
NÄIDE AMEERIKA HÄÄLE EESTI SAATEST:
Kui küsida mõnelt tavaliselt ameerika koduperenaiselt, mida ta arvab toiduainete hindade kohta, siis ta vastaks, et varem olid hinnad odavamad ja [---] päris kindlasti usub ta, et toit on nüüd kallim. Kuid tegelikult ta siiski eksib. Küsimus ei seisne ju selles, kui palju toiduained maksavad, vaid selles, kui suur osa sissetulekust kulub toidu peale. Fakt on see, et keskmise ameeriklase sissetulek on tõusnud suuremal määral kui toiduhinnad. Kui keskmine ameerika perekond kulutas 15a tagasi toidule 26% oma sissetulekust, siis nüüd kulutab ta selleks 19%.
Tegelikult on olukord veel enam paranenud kui need andmed näitavad, sest nüüd ostetakse palju hinnalisemaid toiduaineid. Kui üks perekond ostaks nüüd sama liiki toiduaineid kui 15a tagasi, siis kuluks tal toidule veelgi vähem, nimelt 14% oma sissetulekust.
Kuidas on selles suhtes lood mujal maailmas. Ühendriikide põllutöö-ministeeriumi andmeil kulutab enamjagu maailma rahvaid poole oma sissetulekust toidule, Suurbritannias kulutatakse toidule u 30% ja N Liidus u 60% sissetulekust. Et inimesed N Liidus peavad nii suure osa oma palgast ohverdama toidule, selle eest nad võlgnevad muidugi tänu valitsuse otsusele tõsta toiduainete hindu. Seega on seal keskmise kodaniku reaaltulu vähendatud, nagu hiljuti märkis üks kodanik oma lugejakirjas Izvestijale.
Vanasti orjas enamjagu maailma rahvaid peamiselt oma kõhtu, tähendab rügati tööd teha selleks, et kindlustada endale kõhutäit. Kuid uusaja tehnoloogia on toonud kõigesse sellesse muudatuse, vähemalt eesrindlikes maades. Ühendriikides tarvitseb perekonnapeal ainult 38 tundi tööd teha selleks, et kindlustada kogu oma perekonnale toiduvaru terveks kuuks. Aastal 1949 kulus tal selleks 60 töötundi. Teiste sõnadega: toidu peale kulutatav summa on Ühendriikides 15a jooksul langenud 37%. Põhjus on lihtne: 15a jooksul on töölise keskmine palk tõusnud u 77%, kuna toiduainete hinnad on tõusnud samal ajal ainult 13%.
Unustada ei tohi ka, millise kvaliteediga toiduaineid ameeriklane tänapäeval oma raha eest saab. Kvaliteet on tõusnud, sest toiduaineid pakitakse, toodetakse ja säilitatakse paremini kui enne. Palju mitmekesisemaks on muutunud ka perekonna toidusedel. Nüüd tarvitab üks isik poole rohkem loomaliha ja 2x niipalju linnuliha, kui 15a eest. Samal ajal näitab leiva ja kartulite tarvitamine pidevat langust. Seevastu tarvitavad ameeriklased nüüd köögi- ja puuvilja rohkem kui varem.
Vähe on neid inimesi, keda üksluine toit rahuldab. Ameerika perenaised on selles mõttes õnnelikud, et nendel on lõpmatu suur valikuvõimalus. Kui nad astuvad mõnda toiduainete-kauplusse, mida siin nimetatakse supermarketiks – kaudses tõlkes vahest suurturuks, siis võivad nad seal oma valiku teha 6000 eri liiki toiduainete hulgas, mis on vitriinides ja riiulitel värskel, konserveeritud, külmutatud [---] pool- või täiesti valmil kujul, nii et tee vaid soojaks ja söö. Niisugune toiduainete rikkalik mitmekesidus ja küllus on saanud teoks tänu tarbija rahakoti jõukusele, tänu teaduse ja tehnoloogia rakendamisele USA farmides ja tänu tõhusale tootmis- ja turustamissüsteemile, mis on täielikult moderniseeritud. Kui ameeriklane ostab tänapäeval toiduaineid, siis ostab ta seega veel midagi muud — ta ostab vaba aega ja mugavust, sest viies serveerimisvalmis kanaprae vms toidu koju, ei ole tal vaja köögis palju aega viita. Kuumakstegemiseks kulub ainult mõni minut. Sellise mugavuse eest tuleb tal pisut rohkem maksta, kuid ta teeb seda meelsasti.
Sellist mitmekesist ja tervislikku toiduhulka võimaldab see, et Ühendriigid on vabastanud endid sellest, mida majandusteadlased nimetavad teravilja-majanduseks, tähendab [selmet] toituda peamiselt teraviljast, nagu enamjagu rahvaid kogu ajaloo kestel on teinud, söödavad ameeriklased seda ikka enam ja enam sigadele, lehmadele, kodulindudele ja saavad selle vastu liha ja piimasaadusi. Umbes 2/3 proteiinidest saadakse siin loomasaadustest ja ainult 1/3 — teravilja-saadustest. Sellised loomsed proteiinid on palju kallimad, kuid nad on ka palju tervislikumad.
Paljud maailma maad püüdlevad sama eesmärgi poole, kuid edu on olnud väike, sest muudatuse läbiviimine nõuab suure kapitali mahutamist põllumajandusse ja asjatundlikke jõude keerukamate operatsioonide teostamiseks. Isegi N Liidus, kus kapitali peaks jätkuma, pannakse endiselt rõhku peamiselt teravilja ja kartulite kasvatamisele. Inimestel on seal mida süüa, kuid nende toiduained võiksid olla palju tervislikumad ja mitmekesisemad, kui Nõukogude režiim suvatseks suuremaid jõupingutusi teha inimeste eest hoolitsemiseks.
Eesti ajakirjanduse üks kestlik tabuteema andis tunda ka tänavu. See on sovetiaja salateenistuste — KGB kaakide, NKVD kaabakate jts "kombekate kaaskodanike" — pärand EV-s. Näiteid? Palun.
I. ARNOLD GREENI LAHKUMINE — järelehüüetes talle mindi punaminevikust kaarega mööda ja nimelt sellest, et ta 1940-1941 oli N Liidu kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) Virumaa Komitee instruktor ja hiljem kompartei (NLKP) nomenklatuuri teenekas tipptegelane, kes…
AD1940 korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist ja…
AD1941 osales NKVD hävituspataljoni tegevuses, ning…
AD1949 oli massiküüditamise volinikuks, samuti kuidas ta…
AD1962 ründas ÜRO foorumil N Liidu kõnepuldist mitme välisriigi diplomaate selle eest, et need samal plenaarisitungil Eesti sovetlikku anastamist arvustasid.
Miks on sellise tähelepanuväärt ja kõrgetasemelise kollaboratsionismi meenutamiseks endiselt vaja välismaal ilmuvat eesti ajakirjandust? Taanis elav ajaloolane Vello Helk, kelle sõnul Eesti massimeediumid on talle suletud, viitas sel puhul New Yorgis ilmuvas nädalalehes Vaba Eesti Süna endiselt E(NS)V eksisteerivale "puutumatute" kastile või seisusele:
Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulu või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgne.
II. OKUPATSIOONI-AGENTIDE AVALIKUSTAMISE LÕPP. Üldsuse tähelepanust välja jäi peavoolu-ajakirjanduse vaikiva kaasabiga ka see tõsiasi, et Kapo tegi juba läinud talvel, täpselt tänavuse teede lagunemise ajaks, lõpu võõrvõimu salateenistuste töötajate ja nende abiliste paljastamise kampaaniale. See juhtus aga seisus, kus päevavalgele sai toodud kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB ja selle eelkäijate koosseisust, kõnelemata Eestit okupeerinud ülejäänud luureorgansatsioonidest või seda enam koosseisuvälistest agentidest. Kaitsepolitseiameti "paljastustöö" põhjalikumat eritlust vt Eesti Meele blogis: Kapo kirbutsirkus…
Veelgi tähenduslikum on fakt, et see juhtus just pärast Simmi-afääri ilmsiks tulemist. Ning mida pärast seda ka ei öeldaks kaitsepolitsei tarmukuse või edu kohta NATO salanõuniku Herman Simmi (*1947) vmt taolise juhtumi paljastajana, on siin tegemist sootuks vastupidisega — lustratsiooni puudumise ja julgeolekupoliitika süsteemse läbikukkumise viljadega, mida oli võimalik ka ennustada. Ennustatigi:
SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
«Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.»
See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.
Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.
Kihutustöö tippaeg Eesti ringhäälingus algas poole sajandi eest. Piire propagada kõrgkunsti ja ametliku kunstielu vahel nagu polnudki. Kauaks?
Nyyd-muusika sarjas jõudis 12. aprillil kl 21:00 ja kordusena 16. aprillil kl 16:00 ERR-3 kaudu eetrisse saade, mille reklaamist võis lugeda:
… kuulete arhiivilinte 1960. aastaist: «Päevakaja» 12. IV 1961 oli 40 minutit pikk ja läbinisti sellest, kuis inimesed tervitavad kosmosevallutust. Saade algas legendaarse teadustaja Juri Levitani loetud TASS-i teadaandega. Sõna said lihtinimesed, edastati juubeldusi ja meeleolu nii Moskva kui Tallinna tänavailt, turult, vabrikust, [Jõhvi] kaevandusest, Pärnust, Põltsamaalt jm. Kuulete kirjanike Paul Kuusbergi ja Aadu Hindi arvamusavaldusi, sõna saab [RAM +] Gustav Ernesaks. Reporterite hulgas on legendaarsed raadiomehed Valdo Pant, Lembit Lauri, Ivar Trikkel, Klaus Mikko ja Felix Leet.
Klassikaraadio (ERR-3) peatoimetaja Tiia Teder (*1959) autorina oli põhiteemaks valinud muidugi muusika. Saates kõlasid katkendid Eino Tambergi ühest (Kuupaiste-oratoorium ja sellest Kiira Kahni 1965 tehtud saade) + Jaan Räätsa kahest kosmilisest teosest (IV sümfoonia + Ood ühele kosmonaudile) Sest peatoimetaja sõnul:
50 aasta eest "vaimustas pürg kosmosesse" ja "Juri Gagarini kosmoselend... võimsasti ka noori eesti heliloojaid"
Kuid lisaks mahtus Tedre saatetundi «Kosmoselend eesti muusikas» napilt üle 40% Päevakaja 12. IV 1961 erisaadet, mis oli esikosmonaudi lennule pühendatud ja kus peale eelpool tuvustatute oli kuulda ka Juri Gagarinit ennast + esinesid intervjuudega toona üsna tuntud isikud Endel Puusepp, Ants Arumeel, Oskar Priilinn, Johannes Undusk + raadiorahvas Heljo Korv, Udo Ugaste, Jüri Miller, Hans Kiiver, Artur Rätsep ja Albert Käär. Viimasele viitabki selle postituse pealkiri ja talle keskendub ka järgnev kommentaar.
«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus
SOTSPROPP, SELLE TAGAMAAD + SUUREPÄRANE NÄIDE. Kuna sotsiaalse propaganda abiga edendatakse eeskätt ühiskondlikke väärtusi, rakendatakse seda mõistet tänapäeval sageli ka tähendusis, nagu mittekaubanduslik reklaam või propaganda sotsiaalmeedias, ent selle algne mõte on sootuks teine.
