Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Lindprii ekstsess

V G K O  saanuks täna üheksakümneseks ( XC )

Ta sündis Tallinnas 14. Ⅻ 1931 ning suri 27. I 2015 Pariisis. Mitme elupöörde järelmina Prantsusmaale põlistuja pühendus peamiselt siiski Eestile. Peale tuntud  l o o j a  isiku toimis VGKO Eesti kultuuri ja välisvõitluse esindajana, kes omariikluse taastamist propageeris – muu seas juba AD1983 raadiopublitsistina Eesti Kongressi sarnast esinduskogu soovitades. Samuti valiti teda aastal 1990 Eesti Kongressi liikmeks ja kaks järgmist aastat esindas ta Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastal 1991 asutas ja juhtis VGKO Association France–Estonie — Pont de la Démocratie'd.

Enam-vähem ühe kümnendi tundis eesti üldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile võõrsil, nimelt Siberis, kuhu teda alaealisena isa surma järel viis elutee esimene pööre, millel vaba tahte ja teadliku valikuga ei olnud pistmist. Sama ei kehti nimevaliku puhul, mille saatus pakkus läbi esimese abielu ja nurisoovi kohaneda Venemaaga.

Hilisem elu vabas maailmas andsid mehele tagasi õige nime. Ühtlasi kinkis see meile Georg Orgusaare kui olulise raadio-publitsisti. Seni vaid miilanud  a n n e  kommunismi-valede lammutamisel lahvatas nüüd maagilise lõõmani ja tegi mehe raadiovesteist ringhäälingus üsnagi harva nähtuse, ehkki ta saatesarju pidanuks olema mitte üksi summutamise, vaid ka pika eetriea poolest raske jälgida. Vabadusraadio – Vaba Euroopa Raadio ( RFE–RL ) esinemiste ületamatu raadiopärasus ja ainese süvakäsitus tagasid VGKO-le määratu menu. Tema saadete mõju kroonis “kodumaa reeturi” tiitel, mille omistas talle siinse kompartei ( EKP ) peamine häälekandja Eesti Kommunist aastal 1985.

Taustaks oli eesti pärismaiseid kommuniste parteiveteranidest tipp-aparatčikuteni marutav raev, mis lahenes suvel 1972 Tallinnas režissöör Karasjovile kehtestatud filmitöö-keeluga. Edasine tingis filmimehelt mitut saatuslikku valikut juba  p r i i u s e  kasuks – et vastavate otsuste ühisnimetajat rõhutada.

 

Rõõmsalt laulupeolisi tervitava publiku esiplaanil on VGKO ja näitleja Ene Rämmeld

Lõik Jüri Müüri filmist «Leelo»

Niisiis palus kodanik nimega Vladimir Karassev, nagu kirjapilt N Liidu välispassis ütles, kevadel 1976 poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus hiljem jätkus VGKO tegevus niihästi publitsisti kui ka filmikriitikuna. Ent asi jäi algul kaugele esiplaanile kippumisest. Eelnes prantsuse võimu- ja kultuuri-üldsust kaasav telgitagune suhtetihe ja visa töö oma perekonna õiguste jaluleseadmiseks näitlejannast abikaasat Ene Rämmeldit ja poeg  T a r a h ' hi raudkardina tagant päästes. Nemad jäid sinna pantvangi veel terveks viisaastakuks, enne kui soveti-impeerium järele andis ja 9-aastase poisi emaga vabaks laskis. Pojast sirgus XXI sajandi luuletaja ( Xaintorxare = Orgusaare ), fotograaf ja tõlkija ( alias Montbélialtz )

Seega toimus enne pereühinemine ja alles siis VGKO  n a a s m i n e  avalikkuse ette. Seda mõistagi uues kvaliteedis, aga tuttaval rajal. Juba Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi juures tõsielufilme luues oli ta vaaginud möödaniku seoseid olevikuga. Ajalugu ja kirjandust õppinuna ja Nikita Hruščovi poliitilise sula aegu Moskvas kinematograafia-instituudi läbinuna, oli ta aastast 1966 oma talente panustanud kodumaa filmiellu; aidanud filmikriitikat elavdada sovetiaja Eesti ainsa kultuurilehe esimese koosseisulise filmikriitikuna. Kuigi aeg ei andnud täit väljendusvõimalust, endale ta määrdumist valega ei lubanud.

Filme tehes oli ta südameasjaks Eesti ajalugu ja meelisteema näis sobivat rahvuskommunismi narratiivi. Ent tegelikulta kõneles ta eesti revolutsionääride traagikast... Filmimehe monumentaalne suurtöö – Eessaare Aadu aineil põhinev mängufilm “Lindpriid”, jäi ilma kompartei juhtkonna esitusloast. Esmalt AD1969 oli see sattunud juba Eesti Telefilmi intriigide võrku ega pääsenud siis enam tervena ka parteiveteranide umbvaenu alt. Eksistentsialistliku linateose filmirullid määrati AD1971 riiulile seisma ning kästi mõne aja pärast sootuks hävitada… 

Mängufilmi «Lindpriid» kaadri tagant

Arvestades VGKO viimatist tööd raadios, mis algas 30. Ⅲ 1981 järelhüüdega Jüri Kukele — N Liidu vanglas hukkunud eesti vabadusvõitlejale ( kelle surmapäeva 27. märtsi ta soovitas tähistada edaspidi kui langenud vabadusvõitleja päeva ) — vääriks esiltõstu film “Pööripäev” AD1968, mis räägib Eesti kommunistlikust võimuhaardest 1939-1940, ja selle tegelik pealkiri “Inimmassid ajaloo mängukannina”. Seesama ainevald kajastus VGKO hilisemais raadiovesteis koondnime all “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” Osa neist trükkis Eesti Rahvusfond Stockholmis – pidades silmas mugavat Eestisse toimetamist – taskuformaadis raamatuiks…

Kui mitte varem, siis tagantjärele on hoomatav, miks ta filme anastatud Eestis keelustati. Teisalt tõestas VGKO kontraprodutkiivne sümbioos punavavõimuga – eeskätt “Lindpriide” ekstsessi näitel – tõelise filmikunsti mõttetuse ENSV-s.

REIN VANJA 

Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.

Eesti NSV tunnustamata romantik

⊛♾

«Valdur Timusk : Dissident KGBs :
Nõukogude Eesti julgeolekuohvitseri
märkmeid ja mõtteid»

Tln, 2021, 474lk.
Kentaur. Hind 23…29€

Autor Virkko Lepassalu

Virkko Lepassalu reklaamitav soov — valgustada lugejat võõrvõimu seni tumedast küljest, “mida mõtlesid, arvasid ja tundsid need — ENSV KGB puhul suures osas ju samuti eestlased [ ! ] — kes seda salastatud masinavärki teenisid” — jääb selle raamatu ilmumisega kindlasti täitumata.

Lepassalu on Timuskit varem AD1996 usutlenud isegi ( Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving. Tln, 2009, lk 21jj ) Käesolev üllitis põhineb siiski muul, ühe suhteliselt tundmatu kolleegi enam-vähem samal ajal salvestet Timuski vesteil, mis eristuvad raamatus kursiiviga, ning saavad kursiivita lisandusi intervjueerija ning ühe lähisugulase jutust. Need täiendavad teabeallikad on vastavalt eksgebist Henn Latt ( *1941 ) ja memuaristi juristist noorem tütar Eve Bluman ( *1956 ) …

Keegi KGB-st… Niisiis pole ime, et ideoloogiline vastuluure ja Timuski kogu elutöö usuringkondade vaenamise rindel jäävad ses teoses praktiliselt käsitlemata. Selmet pakutakse ammust häma anastuse õigustuseks segamini mõne etteaimatava isiklikuma seigaga.

Ka enda nimel antud kommentaarides kordab Lepassalu khakivärvi lätteid paljastaval moel nõukalikke “tõenäosuse tõeteraga” kuuldusi. Ridamisi. Alapealkiri “Nõukogude Eesti julgeoleku-ohvitseri märkmeid ja mõtteid” kinnitab raamatu autori püüdu samastuda allikaga.

Kas purustas KGB likvideerimine äkki Virkko Lepassalu ( *1971 ) unistuse eneseteostusest?

Mida teose põhiallikas VT lähiajaloo osalisena võiks aga tõemeeli tunnistada, selle asendab ta tegelikkuse võltsimisega. Nii tabab vana tõepinnata süüdistus Ameerika Häält kommunistide tapmise üleskutse ja meeste metsa meelitamise pärast. Teisal möönab VT poolisui, justkui kahetsedes tööalast tegelemist erimeelseiga, nende “ülekuulamisi ja jälitamist” kui mõttetuid, kuna…

“Mõned neist dissidentidest töötasid kütjana ja tõesti [ on ] raske ette kujutada, millega see kütja hakkama oleks saanud. Ja ega nad millegi tõsisega toime tulnudki. Vähemalt minu vaatevinkel on selline.”

Ent vähemalt ei korda VT paari tumeda ( et mitte öelda 3-tähelise ) minevikuga tegelase väiteid antisovetliku liikumise ja sovetliku salateenistuse elulise sõltuvuse vahekorrast ( sümbioosist ) teineteisega. Sestap nende memuaaride erandliku ja eriti olulise jutupunktina võiks esile tuua nii Hardo Aasmäe kui ka Tiit Made, kummagi ropagandaali vastavasisulisi lõike kummutava väite.

Valdur Timusk: 

“Agente dissidentide endi hulgas üldiselt ei esinenud, aga [ gebistide ? ] sugulaste seas küll.” Sugulased töötasid Timuski sõnul “meie [ KGB ? ] heaks vabatahtlikult — neid ei käskinud keegi” ( lk 368 )

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid välisringhäälingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Sel päeval AD1969 ehk viie kümnendi eest jõudis meieni kurb sõnum Prahast

See oli Jan Palachi enesepõletus Praha peatänaval kuningas Vaclavi mälestussamba lähedal 16. I 1969. Karli ülikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end üle bensiiniga ja süütas põlema.

Mahajäetud kirjas ütles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika Hääle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ühenduses invasiooniga» ning nõudes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja Správi ilmumise lõpetamist.

Ta suri põletushaavadesse kolm päeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli üle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sõdurit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tõrjumaks väidetavat antisotsialistlikku vandenõud. See tekitas lääneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mõistetavat protestivaimu, mida kõik väljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja järelmina antikommunistliku vastupanu ühe üllama eeskuju lõi aga Jan Palach ( † 20 )

Jan Palach oli sündinud 11. Ⅷ 1948 Všetatys Praha külje all. Koolipoisina saatis teda üksiklase maine, kuid hiljem Karli ülikooli tubli üliõpilasena oli ta peale muu jõudnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal käia. Võõrvägede sissetungiga päädinud suve lõpuks koju naastes ühines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sõpradega plaaninud Praha raadiomaja hõivamist. Ent sest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis enesesüütamise eelõhtul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nõudmiste ja protestiürituste plaani. Kui neid ei täideta 21. jaanuariks, pidi süttima järgmine inimtõrvik…

Noormehe kangelasteole järgnevail päevil hakkas noori kogunema põletusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jätkuvalt vaikuse vatti mässis. Ka kogunes rahvast invasioonivägede peakorteri juures ja mujal Praha tänavail ikka ja jälle sama nõudega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mälestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekõike viimset austust üliõpilasele, kes oli Karli ülikooli rektori sõnul sooritanud enesetapu jäägitust armastusest vabadust ja tõe vastu. Järgneval päeval muutus rahva ja politseijõudude vastasseis kähmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

Lähemail nädalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mõrvab end seitse inimest, lisandub tema järgijaid Ungaris + Ida hemisfääris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. Lätis süütas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga üle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu läitis endast inimtõrviku. Tema jäi ellu. Järelmina sai süüdistuse Nõukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva järelkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kütja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga üle valas ja põlema süütas ning siis šoki ja valu pärast ennast jõevoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kõrbenud elumärkidega keha toimetati Tõnismäe haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kõlapinda sündmus siin ei saavutanud, kuna kõrvaliste ohvrite vältimiseks oli Seppenen loobunud enda süütamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jõekääru, kus parajasti käis vabaõhuetendus "Lembitu"… Kõmu juhtunust summutati ning selle järelkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika järelkumust tänapäeva trükimeedias.

"Enne surma Tõnismäe haiglas põhjendas Toivo arstile, et ta protestib võimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tähelepanu saada."

Jüri Muttika, Inimküünlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005

"Põlenud mehe nägu oli surnunagi rahulik, sest valu oli süstidega ära võetud."

Kristi Vainküla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. Väga laia kõlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lõõmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal süütas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ühes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. Järgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle järgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. Välismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavõtjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja Sovétskaja Litvád ja APN-i juhataja Ivan Budaševi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] väiteid, et ennast ära põletanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille läbiviijaks oli väike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja Lääne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja järgnevail päeval kogunenud tänavaile, hüüdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu märtri Romas Kalanta enesepõletamisest ja selle ühiskondlikust järellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————

J Ä L L E   I N I M T Õ R V I K   P U N A S E L   V Ä L J A K U L______
Enesesüütamise viimane juhus 7. Ⅺ 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pärast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel väljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end põlevainega üle ja süütas enda. Käes oli tal portfell. Nii ta istuski Punase väljaku sillutisel portfelli käest laskmata. Kui valu muutus väljakannatamatuks, kargas õnnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionäärid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. Seejärel tiriti valust kõverdunud mees ligisõitnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal püüdis traagilise juhtumi pealtnägijaile midagi hüüda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda süütas, mida ta sellega nõuab. Mida täpselt mees hüüda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud välismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil käest, filmid valgustati. Pärast seda, kui teenistusauto viis väljakult pidupäeva pühalikkuse rikkujad minema, põlesid enesesüütaja rõivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits püüdis tuld küll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi Nõukogude kodanikest püüdis end süüdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, päev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olümpiatõrvik, süttis inimtõrvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga üle ja süütas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. Kõigil fotoaparaatidega pealtnägijail, k. a mõned välismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jõudnud Volgaga viidi vahejuhtumi süüdlane minema. Kõigile väliskorrespondentide telefonipärimistele miilitsast ja Moskva linna täitevkomiteest vastati üheselt: «Punasel väljakul süttis praht.»

Vähem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus Nõukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsühhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psühhokais [olgu selles vmt hullaris] viibib ta oma elupäevade lõpuni. Serbski-instituudis kuulasid teda üle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. Enesesüütamise põhjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast väljaasustamise vastu võitlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kõikmõeldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata läbi murda bürokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane läkitus võimudele.

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ühiskonna eest võitleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuščih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate Sündmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tärganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sõnutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest külge jäänud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa häbiks.

Аннексия Крыма "была безумная затея с непросчитанными результатами, и мы долго, долго будем за это еще расплачиваться", говорила правозащитница Людмила Алексеева в одном из интервью для DW. В память об ушедшей современнице собрали самые яркие видеофрагменты наших бесед с ней pic.twitter.com/UeXUPbat58

— DW на русском (@dw_russian) December 11, 2018

Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne säuts kell 16:46 teisipäeval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevõtmine, mis maksab meile pikalt kätte," ütles inimõigusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. Mälestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolõikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimõiguslaste／dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi üks rajajaid ja eestkõnelejaid. Sunnitud sovetirežiimi poolt peatselt AD1977 välispagulusse pani ta USA-s kirja sovetirežiimi vastasleeri esimese ajaloo ↧ ning naasnud sajandi lõpus Venemaale hoolitses viimse päevani, et CCCP-i/РФ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii välismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA välisringhäälingule.

Veel kõrges eas osales Aleksejeva mitme inimõigusühingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lõi kaasa ka meeleavaldusil, mille käigus teda mõnikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pärit tollest samast päevast. Kolm kuud hiljem 30. märtsil ründas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta äsjase terroristliku rünnaku ohvreile lilli tõi, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pälvinud mitme maa, k. a Eesti, aumärke ja rahvusvahelisi preemiaid ➝ nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "Nõukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk ➝ terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )

Püüdlusilt võib eesti [vastupanu]liikumist määratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See võib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-õpilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete üheks väljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspäeval 24. Ⅱ. Selle eest võeti 1980. aastal kinni ja süüdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspäeval. Aastail 1981-1983 on niihästi selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi põletamise eest mõistetud süüdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kõige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…

Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviženie／Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine või sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

“Deutschland 83” ＆ antiheeros Reagan

«Saksamaa'83» sarja välja valinud kavakoostaja(d) Tallinna telemajas on tubli(d), ehkki ETV-d hoiab endiselt pandis punaminevik ja ropagandaal on kammitsevalt jalus

Spiooniseriaali seiklused hargnevad aastal 1983, kuus aastat enne Saksamaa ühinemist. Selle Eestisse toomisele kiitis ka Saksamaa Suursaatkond 20. jaanuaril takka:

ETV-1 näitab ( --- ) õhtuti ( --- ) auhinnatud sarja «Saksamaa'83». Tasub vaadata!

Aastal 2015 telepubliku ette toodud UFA Fictioni ja RTL-i koostöösari filmiti eelneva aasta vältel hea režissööritööna, mida tegid vaheldumisi Samira Radsi / Edward Berger, meisterliku käsikirja järgi — autorid Anna ＆ Jörg Winger. Columbia ülikoolis NYC-s õppinud Anna Winger kirjutas loo enda sõnul inglise keeles, saksa keeles lihvis seda autori abikaasa Jörg. Kummati on «D83» kõigi aegade esimene saksa sari, mida USA televõrgus on ekraniseeritud täies ulatuses saksa keeles — lisatud olid muidugi inglise subtiitrid. Nii on tegu saksa telekultuuri läbimurdega ja murdja on kvaliteetne spioonitriller + filmikunsti näide.

Sarja algupärase muusika autor on Nena hiti 99 Luftballons ( 1982 ) produtsent Reinhold Heil. Kuid muusikaline külg ei piirdu üksnes 1980-kümnendi hittidega, vaid süveneb klassikassegi, sobivalt, maitsekalt ja aastani 1812 välja… Sarjale on raske midagi ette heita.

Ossist Wessiks. Lisaväärtuseks on ühe noore hinge teisenemise või kujunemislugu. Loo keskmes on 23-aastane ( samaealise näitleja Jonas Nay kehastatud ) Ida-Saksamaa ehk DDR-i piirivalvur Martin Rauch. Avala kutsikapilguga maailma seirav Martin on üksikema poeg, kes mitmeti andeka ja eeskujuliku üleajateenijana saadetakse DDR-i salaluure Hauptverwaltung Aufklärungi ( HVA ) lähetusel Moritz Stammi identiteedi ja nimemärgi Kolibri all spiooniks NATO staabiüksusse Lääne-Saksamaal. Ülesandeks tuua tõendeid president Reagani kurikavalate sõjakavade kohta…

Ossinoore seni aastapikuke lugu võib kesta edasi, sest väga suure tõenäosusega saab sari jätku. Autoreil on kavas ka Deutschland 86, mis peaks ekraniseeruma 2018, ning kaks aastat hiljem lisandub Deutschland 89. Nii ei saa sest president Reagani pahelisuse paljastamise telekunsti valamist. Kui juba vaagida draamaseeria välispoliitilist tausta, leeb ehk pika vinnaga Ostalgiline või Gorby-maniakaalne seriaal, krooniks sakslaste imelise taas-üheks-saamise mälestus novembrist 1989?

Poliitiline tervishoid. Isata sirgunud Martin võtab salaluurelt tööotsa pikemata vastu, kuna ⑴ tema on DDR-i patrioot, ⑵ tema valmidus luuretööks — nagu selgub hiljem — oleneb geenidest ning ⑶ vastutasuks saab suhkruhaigele emale ( Carina Wiese ) lubatud võimalus edeneda eluliselt vajaliku, kuid defitsiitse operatsiooni järjekorras Charité haiglas uue neeru siirdamiseks.

Seni Berliini kurikuulsa Friedrichstraße-jaama piiripunktis töötanud Martin jätab teadmatusse oma sõbratari Annett Schneideri ( Sonja Gerhardt ), kes temalt ootab pealegi last. Vajalik on ehk selgitus, et poliitikast paakunud see sari küll ei ole. Peategelane kaotab isiklikus elus peaaegu järje, aga mitte lootust.

Ronald W Reagan (1911-2004) 23. novembril 1983 kaaskonnaga Air Force-1 pardal

Kurb ja igav eluraamat

”Mis ajakirjanik teeb, on kõigile teada,” mõlgutas Mart Kadastik ( *24. III 1955 ) alias Jaak Kalju, Felix Tonga jne Edasi-lehes AD1980 lausungi all TAGASITEED EI OLE… Ja pühendas elu roosale kesktee-ajakirjandusele.



Inimpõli hiljem skandaaliga üllitet autoabiograafia ei selgita, mis ta Rubiconi viis — Soome-lähetus ja/või hoovõtt olümpiaregatiks või pelk kiusatus gebistlikku teabelätet vahendada? Ent psühhiaatrist isale kuuletumata asus Kadastiku-pere noorim poeg terveks kümnendiks KGB-ga koostööle. Karjeristlik+materialistlikult õige samm…

VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?

Arvo Pesti † 6. IX 2010

Elulavalt lahkus sovetiajastu erimeelne, süümevang, kirjanduskriitik ja arhiivitöötaja Arvo Pesti.

Ta sündis 8. VII 1956 Tallinnas. Vaatamata perekondlikule taustale — isa Madis Pesti (1917—1969) kuulus kommunistlikku tippnomenklatuuri — liitus poeg antisovetliku vastupanuliikumisega, mis viis ta mitmeks aastaks (1983-1986) vangistusse.

Vabandust, aga miks dissidentlik?

Isekirja pilguheit Arvo Pesti «Dissidentlikule liikumisele Eestis aastatel 1972–1987» (Tln, 2009, 664lk, hind 14€) ⍟⍟⍟⍟♾

See publikatsioon on pälvinud niihästi siirast uudishimu kui ka imetlevaid kiiduhüüdeid, nii ülistavaid kui kõrgusist tagasi kiskuvaid hinnanuid. Et edasi valdavalt iriseda, pean esmalt kummardama isand Pesti ees. Tema lisaviidete ja selgitavate märkuste poolest kooner dokumendikogu on ometi hinnaline saak lähiajaloo üsna viljatult põllult. Sestap pole see mahategemiseks, vastupidi — raamatu parandet lisatrüki ootuses kirjutatud prooviarvustus.

Pealkirja all Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987 avaldab Arvo Pesti kronoloogiliselt väljavõtteid Mati Kiirendi, Kalju Mätiku, Sergei Soldatovi, Artjom Juskevitši, Arvo-Gunnar Varato, Sven Kreegi, Mart-Olav Nikluse, Jüri Kuke, Viktor Niitsoo, Veljo Kalepi, Uno-Tarmi Toru, Heiki Ahoneni, Lagle Pareki, Arvo Pesti, Enn Tarto, Jüri Lina, Jan Kõrbi ja Harri Mõtsniku tihti tüsedaist ja mitme köitega kriminaaltoimikuist, mis kõik kokku traageldatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu, so nukuvalitsuse juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee (nii seda KGB-d siis nimetati) firmaniitidega. Pesti mahukas uurimis- ja vahendustöö pidanuks tervegi mehe ihu ja vaimu tabama hoobina, rääkimata siis võõrrežiimi vaenust säästmata inimesest.

Kuid Arvo Pesti (*1956) on ise samuti üks selle raamatu tegelasi. Ta vahistati kevadel 1983 antisovetliku kihutustöö pärast, mõisteti ühes kaaskohtualuste Ahoneni ja Parekiga samal sügisel süüdi ning oli vaba sügisest 1986. Nad kõik said karistuse, nagu raamat näitab, kurjade kommude & gebistide meelissätte — ENSV KrK §68 — järgi. Pisut napim au kuulus kohutavatel kaheksakümnendatel kriminaalkoodeksi §-le 194' — see sobis hauamõõduks järelmina 27. III 1981 Venemaa vanglas langenud vabadusvõitlejale Jüri Kukele.

VENE KARUGA VÕI ILMA? Aga Pesti ei kuritarvita sõnu, nagu 'vabadusvõitleja' ja 'vabadusvõitlus', vaid loeb end ja oma kaasvõitlejaid 'dissidentideks', kuna nii öeldi varem vastupanu- kui ka vastasleeris ja sama joont ajab Pesti edasi, nüüd ka raamatu tiitliga. Miska ei jää üle muud kui kahetsust väljendada, kuna eesti (ühiskondlikule) tead(v)usele on see karuteene. Miks?

Esiteks Jüri Estami, Eesti vastupanuliikumise tähelepaneliku kaasaelaja—vaatleja—kirjeldaja, RFE—RL-i omaaegse omakirjastuse ja inimõigusalaste saadete toimetaja arvamus:

'Dissident' on ka mulle üldiselt vastukarva olnud, 'teisitimõtlejast' rääkimata. Üks peamisi põhjusi, miks me ei peaks kasutama mõistet 'dissident', on — kuna see legitimiseerib Vene impeeriumi. See tähendab kui olen Venemaal või Birmas ja venelane või birma subjekt, on mul tõesti õigus ja kohustus olla vastuolus oma riigi režiimiga, kui see on paha. Dissident on piltlikult öeldes selle süsteemi koostisosa, mille vastu ta protestib või sõdib.

Kui sakslased tulevad Taani, nagu juhtus 1940-1945, pole taanlased dissidendid, kuna see, mis neile tulnud on, on tulnud väljaspoolt — see on okupatsioon. Taanlased pole sel juhul sama mis saksa dissidendid. Taani vastupanuliikumise liige tahab, et okupant ära läheks, saksa dissident soovib, et tema ühiskonna süsteemi reformitaks.

Miks ikkagi dissidentlik? Ajaloolasest Pesti-juunioril on võõrandamatu või ehk enamgi — pärusõigus pidada end dissideniks, aga eesti erimeelsed üldiselt ei olnud sõnaselgelt dissidendid. Nagu teine asjatundja Viktor Niitsoo (*1952) on öelnud,* olid nad hoopis rahva esindajad. Parafraseerides vastupanukäsituse käibetõdesid:

Need mehed ja naised olid legitiimse opositsiooni ruuporid — imeline protsent aktiivseid indiviide ja poliitilisi subjekte totalitaarsetes oludes passiivseks surutud massi taustal.

DISSENT anglo-ameerikaliku mõiste toorlaenuna tähisab põhiliselt sellise meelelaadi kandjaid, mis siinses kultuuriruumis on — ja so I dissidentluse üldtunnus — ketserid, antud juhul kommunistlikud usu-taganejad (kes taganevad mitte usu kõrvalvooludesse nagu rahvuskommunism, vaid täielikult pöörduvad). Pealeselle on dissidendid tihtilugu — so II oluline tunnus — n-ö veri-verest poliitilise (või ühiskondliku) ladviku võsukesed, kännust kaugele kukkunud käbid. Nagu vaadeldava teose autor kahtlemata on.

Kogu aupaklikkuse juures Arvo Pesti sangarliku panuse ja kaaluka raamatu vastu oli tema isa seesama sm Madis Pesti (1917-69), kes mälus elustub kompartei ajaloo kandidaadina (usuilmas = ülempreestriga) ja tippnomenklatuuri esindajana, aga peale ühiskondliku ülemkasti oli Pesti-seenior ka nukuvalitsuse tegelane, täpsemalt keskerihariduse komitee esimees ning kõrg- ja kutsehariduse minister (palun andestust, kui panen mööda, aga sugulussuhteta ei oleks Pestil praegu küll mõistlikku alust "eesti dissidentlikust liikumisest" kirjutada; loodan ometi et ei eksi uskudes, et Arvo Pesti ideeliselt eelistab end näha ennemini tubli eesti rahva poja kui isa vaimse järglasena)

Kui Venemaal lahatakse N Liidu dissidentlust tavaliselt arusaadavalt ja õiges kontekstis, siis eesti politoloogid jm autorid osundavad neid idanaabri poliitilise opositsiooni teooriaid vääralt, vahel ehk meelega, tahavad võib-olla jälgi segada või enda huvides asju ähmastada.

Eesti antisovetlikku osadusse kuulunuist — vaatamata sellele, kas need inimesed nt Ameerika Hääle eesti või vene teenistuse (Golos Ameriki) eeskujul võisid end ise dissidentideks nimetada — neist saaks dissidentide nimesid üles lugeda ainult ühe käe sõrmedel. Meenuvad vaid — NB! — vangistuses hukkunud aatemeeste Sven Kreegi (1930-75), Jüri Kuke (1940-81) ja Johannes Hindi (1914-85) traagilised näited. Kuigi kõik olid kord kommunistliku partei suhteliselt tähtsusetud liikmed või kaasajooksikud, ei lasknud punarežiim enam kedagi neist pärast nende poliitilise meelemuutuse ilmsiks tulekut edasi elada. Sisuliselt sooritasid Eesti NSV kommunistid siin koos KGB-ga poliitilisi mõrvu. Riigiusust taganejal puudus Nõukogude Eestis sovetliku režiimi õitseajal (Rein Taagepera määratluses — ilma pehmumiseta liberaliseerumise ajal) õigus elule.

Eestis poliitiliste kollaborantide (punausu-rituaali) ohvriks langenud 3 mehest on ses raamatus käsitletud 2 juhtumit: Sven Kreegi ja Jüri Kuke oma.

Tehnikateaduste dr Hindi tõrjumine Pesti-juuniori dissidentlusteooriast ja vastavalt ka «Dissidentlikust liikumisest...» on selle teose vahest skandaalseim puudujääk.

VEEL ÜKS RAHVUSLIK DISSIDENTLUSE TEOORIA, mis samavõrra on sädelev kui arendamata ja erilise levikuta. Olen must-valgel vihjet sellele kohanud juhuslikult Priit Põikliku bakalaureusetöös "Muutused ER-i saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid" ja seal leidub järgmine dissidentide käsitus:

Paljuski andis ER-i saadetele [1988. jj aastail] näo dissidentide ja seni ebasoovitavate isikute esinemine. Näiteks hakkasid sellel perioodil ER-i saadetes esinema Lennart Meri ja Enn Põldroos.**

Ilma igasuguse irveta on selle vähemasti mõisteliselt paikapidava teooria järgi Eesti dissidentide sädelevamaid näiteid riigireeturite Olga ja Johannese tütar Marjustin jpt n-ö kuldsete kuuekümnendate komsomoliopositsiooni tegelased, kelle tähetund tuli koos liidulepingu jms sovetiimpeeriumi reformivate projektidega...

Kui dissidendid soovisid süsteemi parandada, klammerdudes sovetlikku paradigmasse, siis vastupanuliikumisele, eriti Balti riikides, dissidentlus kohe mitte kuidagi ei sobinud.

* Dissidentlus ja Niitsoo. Tema on selle küsimuse lahti kirjutanud põhjapanevas raamatus Vastupanu 1955-1985, aga ka mujal: "...Eesti vastupanuliikumise eesmärgiks [on] olnud läbi aegade Eesti iseseisvuse taastamine ja demokraatliku riigikorra kehtestamine. Ka ei ole Eesti vastupanuliikumise suhtes õige kasutada mõistet dissidentlus põhjusel, et vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike." - Viktor Niitsoo, Vastasseis iseeneses [arvustatav rmt: Tiit Madisson, Vastasseis. Tallinn 1996] — Eesti Päevaleht (Tln), 9. september 1996.
** Priit Põiklik, Muutused Eesti Raadio saadetes 1988-1994 ja neid mõjutanud tegurid (diplomitöö Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, Tartu, 1996, lk 37)

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…

Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega