Kuvatud on postitused sildiga AD 1920. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga AD 1920. Kuva kõik postitused

laupäev, 7. veebruar 2026

Raudselt verekarva rimp

Tegelikul raudkardinal on niisiis pistmist vaid teatriga 

Eestis hakati näitelavade raudse eesriide ehk tuletõkke-kardinaga varustamist nõudma aastail 1936-1939. Samal ajal hakati seda terminit kasutama ka poliitikas. Nii evitati see…

• AD 1914, kui Belgia kuninganna Elisabeth kirjeldas väljendiga "raudkardin" poliitilist jms eraldatust Saksamaa ja Belgia vahel ilmasõja algul.
• AD 1918, kui Vene filosoof Vassili Rozanov märkis "raudse eesriide" (železnyj zanaves) apokalüptilist tähendust vene riigipöörde kontekstis.
• AD 1920, kui seda samas, ent elulisemas seoses tõenäoliselt esmakordselt ka inglise teabeväljas mainis leiboristlik piiar Ethel Snowden oma reisikirjas Through Bolshevik Russia (ek: «Enamlikul Venemaal» — London, 1920, 188lk) ja sedagi korraks vaid (lk 32)
• AD 1937, kui Eesti diplomaat ja riigitegelane Ants Piip Saksamaa ja Itaalia vahelist hõõrumist vaadeldes märkis, et Suurbitannial ega Prantsusmaal…

》ei ole ju … selle vastu midagi, kui Saksamaa ja Doonau-ruumi vahele raudne eesriie lastakse…《 Vt Raudse eesriide sepistaja Ants Piip!

Ants Piip 7. Ⅷ 1937 Uudislehes


≫ ISEKIRI : EESTI & RAUDRIMP ≪
Raudkardin teatris, sõjas, poliitikas

Kui esimene 'raudrimba' uudse sõnakastuse geopoliitilise tähendusega näide ei käi veel Venemaa kohta, siis teine ja kolmas seostavad selle maateaduslikult Moskva ja ajaloolise Moskooviaga. Tõsi, Rozanov rakendab raudset eesriiet tahtlikult (näite)kirjandusliku värdkujundina, samal ajal, kui Snowdenil võis see lipsata teksti ka alateadlikult. Neljandas näites pruugib autor (EW üks loojaid) 'raudset eesriiet' = 'raudset vaheseina' — kumbagi võrdväärse, sõdadevahelise Euroopa võimuolustiku kirjelduseks sobiva mõistena. Kõik alljärgnevad näited käsitavad raudkardinat aga teadvustatud ja iseloomuliku vene-soveti nähtusena. 
• AD 1923 seostas selle rootsi teabeväljas Puna-Venemaaga Per Emil Brusewitz reisiraamatus Bakom Rysslands järnridå: På motorcykel Petrograd—Tiflis (ek «Vene raudeesriide taga: Mootorrattaga Petrogradist Tbilissi»)
• AD 1944, kui seda mõistet der Eiserne Vorhang koluministina jm esinedes kasutas Paul Joseph Goebbels idarinde ja sovetliku eraldatuse kohta

Ka Winston Churchill tarvitas väljendit juba 1945. aastal telegrammides president Trumanile nii sovetlike okupatsioonitsoonide kui ka rinde kohta ning populariseeris termini 1946. aasta Fultoni kõnes – seega juba pärast IIMS-i, kuigi lääneriigid ei võtnud seda koheselt ei tõsiasja ega endastmõistetavana.


≫ I S E K I R I : ⓵ legend ﹠ ⓻ müüti külmast sõjast≪
S Õ J A S   P O L E   S Ü Ü D I   W I N S T O N


Poolteist aastat hiljem, 27. Ⅸ 1947 märkis Churchill oma Fultonis peetud raudeesriide-kõnele tagasi vaadates, et kui ta selle pidas, olid ameeriklased üllatunud — "tänaseks on olukord aga hoopis teine!" Tõsiasjaks, mis tingis USA valitsuse kiireid samme Moskva toetatava kommunismi pealetungi vastu, oli N Liidu agressioon ja intriigid oma naabermail, samuti katsed nõrgestada ÜRO-d vetoõiguse brutaalse kasutamisega. 

Raudse eesriide uueks tähenduseks algse tuletõkke asemel sai vabadustõke, mis läänelikus kujutluspildis kohe kuigi selget kuju ei võtnud, kui siis vaid ehk idapiiri okastraadina. Punavõimurid ikestasid termini aga oma kontrapropa ja agitka veelgi enam efemeersemate valede kütkesse. 

Andrei Ždanov: "Kuis kodanlikud poliitikud ja literaadid ka ei püüaks varjata oma rahvaste eest tõtt Nõukogude korra ja kultuuri saavutusist, kuis nad ka ei püüaks raudset eesriiet ette tõmmata tõele N Liidu kohta, et see ei saaks tungida välismaale, kuidas nad ka ei püüaks maha teha Nõukogude kultuuri tõelist kasvu ja hoogu — kõik nende katsed on nurjuma määratud." (Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta parteiaktiivi ja kirjanike koosolekuil. Postimees, 26. Ⅸ 1946)

IDATOTLITARISMI SÜMBOL. Punast ideoloogiat kandvad isikud reeglina on raudrimba osas kahetisel seisukohal, nad kas eitavad selle endaomast algupära või sootuks nimetavad seda müüdiks. Idee "läbimatust pärdest" (nii füüsilisest kui metafoorsest) läks käibele Ida—Lääne, vaba maailma ja totalitaarsete punarežiimide vahel käiva Külma sõja narratiivis, kus "raudne eesriie" sai totaalse eraldatuse sümboliks mitte niivõrd kaelamurdvais tõkkeis ja kaevikuis, kui kaevikuteta poliitilises, ideoloogilises ja majanduslikus sõjas.

Oma raudrimba-kõne ajaks vilunud, poole sajandi pikkuse retoorika- ja andnunud teatrisõbra kogemusega Churchill külvas mõiste õigesti valitud hetkel ja Fultoni auditoorium Missuoris Ühendriikide südames osutus pinnasena parasjagu viljakaks.

pühapäev, 2. veebruar 2025

Sõja 4000 ööpäeva

Tartu rahu CV aastapäevaks 2. veebruaril 2025 on Venemaa 20. veebruaril 2014 vallandet vallutussõda Ukrainas käinud 4000 päeva ja ööd


VAHEKOKKUVÕTE. Rinne püsib sügisest 2022 praktiliselt paigal. Lisandunud on poole aasta eest Ukraina vallutet piirkond Venemaa Kurski oblastis, mis algul hõlmas ~800km² ehk Pärnu suuruse maa-ala, ent praeguseks on kahanenud veerand tuhande ruutkilomeetrini. 

Hukkunud on läinud sõjakümnendiga üle 800 tuhande inimese. Sõjaga on väljapoole Ukrainat + Venemaad kandunud rohkem kui 10 miljonit sõjapagulast. Seejuures on sõja eest või sõja varjus asunud Eestisse paarsada tuhat isikut. Neid on kuhjunud Eestisse peamiselt Euroopa Liidu sisese rotatsiooni tulemusel. Selle kuhjumise põhjuseks on siin kujunenud soodne — venekeelse olmega ja muulasi salliva kultuuriga keskkond. 


KÜLMA SÕJA ENNUSTUS. Et RU⚔️UKR-i kuumale ehk pärissõjale, mis algas 20. II 2014, eelnes 17. IX 2003 — 19. II 2014 külm sõda, siis ei saa välistada, et mingi erakorralise pöörde ajel sõjategevus peatub ja konflikt jätkub taas mittekineetilise külma sõjana. Selline seisund oleks parem, kui sellega kaasneks Balti riikidele tuttav (soveti/RU-) okupatsiooni mittetunnustuspoliitika USA jm tsiviliseeritud maailma poolt. Paraku katkestas Joseph R Bideni administatsioon sellise mittetunnustuspoliitika analoogi — Krimmi hõivamise mittetunnustamise doktriini, mille oli välja kuulutanud Donald J Trumpi administratsiooni välisminister Michael R Pompeo 25. VII 2018 — vt Krimmi Deklaratsiooni — Crimea Declaration — mis praeguseks on ametlikult "arhiveeritud sisu".

Samas on ometi hakatud mõistma rahu sõlmimise vajadust ja eestlasel oleks mõistlik seda tervitada — mitte ainult, ehkki seda enam — Tartu rahu aastapäeval!

Tarmuka rahuprintsina Ukrainas võimu saavutanud Zelenski on ammu minetanud tarmukuse. Rahu Ukrainas on Eestile alati tähtis olnud. Just Kiievist algas AD1036 pealetung Jaroslavi ebatargal juhtimisel, mis tegi rutaka lõpu Kalevite-muinasajastule ja riikluse algeile praeguse Eesti alal. Ja just nimelt Ukrainat pidasid silmas Eesti iseseisvuse deklaratsiooni kirjutajad AD1918 oma järgmise lause tähendamissõnadega:

《  Üle Sarmatia lagendiku laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad. 

Kuna Ukraina nüüdseks on sisuliselt verest tühjaks jooksnud ja kunagine n-ö vaba maailm ei ole suutnud end kokku võtta — ei selleks, et Kiievit mõjusalt aidata ega Moskva agressiooni tõrjumiseks, siis.…



Iga kuuga muutub tõenäosemaks, et sõda ulatub ka otseselt, so lahingutega Eesti pinnale, kui mitte sel, siis seda enam tõenäolisemalt järgmisel aastal. Putin (WP) on saatnud teise ilma juba üle 900 tuhande. Oleks üle mõistuse kujutleda, et gebistliku hunta juhi meeletu massimõrv enne miljoni surmaohvri piiri ületamist ei lõpe. Vaherahu ilma sõja lõpetamise tagatisteta oleks Eestile aga sama ohtlik kui sõja ükskõik kui kõrge või madala intensiivsusega jätk. 


SÕJA SENINE MÕJU EESTILE toimib peamiselt pagulaste sissevoolu kaudu. Aasta 2025 alguse seisuga on eesti keele oskusega vähemalt argisuhtluse tasemel ja ühe või kahe eesti vanemaga Eestis elavate eestlaste osatähtsus siinsest elanikkonnast 56%. Sõja algul AD2014 oli eestiverd ja riigikeelt valdavaid eestlasi EV haldusalal* 61%. 

——
* Siin on silmas peetud E(NS)V halduspiire, mitte kogu territooriumi Narva jõe taguste ja Petserimaa aladega EV põhiseaduse §122 ja AD1920 rahulepingu piirileppimuse järgi. Kogu Tartu rahulepingu järgsel EV territooriumil elab 31. XII 2024 seisuga 769 tuhat endogeenset eestlast ehk 53% põlisrahva esindajaid, kes valdab eesti keelt ja on eesti vanema/te järglane. 


UKRAINA SÕJA KRONOLOOGIAT

Ad
2014

20. ıı
Venemaa (RU) alustas Krimmi (Q) anastust

21. ııı
Putin (WP) seadustas Q-hõive

7. ıv
RU alustas idaUKRi suurlinnade ja tööstusalade hõivet

15. ıv
UKR kuulutas välja separatistliku terrorismi vastase võitluse

17. ıv
esimesed surmaohvrid RU⚔️UKR sõjas

17. vıı
RU hävitas Buk-raketiga Malaisia liini MH-17 reisilennuki, suri 298 inimest


2015

24. ı
RU raketirünne Mariupolile nõudis 30 surmaohvrit (linn piirati sisse 7 aastat + 1 kuu hiljem ja langes 7 aastat + 4 kuud hiljem, 20. v 2022) 


2018

15. v
WP avas Q poolsaart RU Aasia-osaga siduva Euroopa pikima 19km silla üle Kerči väina 


2019

21. ıı
UKR sätestas NATO-pürgimuse põhiseaduses

7. ıx
esimene RU—UKR-i vangivahetus 


2021

2. xı
CIA juht William J Burns Moskvas Bideni sõnumiga: USA mahitaks n-ö UKR-küsimuse lahendust — k.a piiratud invasioon — mis NATO piire ei puutu. 


2022

11. ıı
Biden keelitas USA kodanikke eemale UKR-ist, kuna sõjalist päästeoppi sinna polla kavas

24. ıı
algas RU Kiievi-rünnak, seni salajane, peamiselt puhvervägedega ja vaegkuluga lahingutegevus (külm sõda) paisus väga intensiivseks pärissõjaks; UKR kehtestas eriseisundi, mida president pikendab tänaseni kvartali-kaupa. 

4. ıv
Biden nimetas WP-d Buča tõttu sõjaroimariks

30. ıx
WP seadustas ida-Ukraina anneksiooni 

15. xıı
Kiievi 24. ıı alanud kampaania sai lõpu pärast 295 ööpäeva ehk 42 nädalat, selmet 3 päeva kestma pidanud n-ö täiemahulist sõda. Kui enne seda oli RU anastuse all 7%, siis nüüd 20±3% UKR-alu. Rinne jäi kolmeks aastaks enam-vähem samale joonele.

2024

6. vııı 
Algas UKR-i pool aastat väldanud vastu-sõjakäik RU Kurski oblastisse.
13. xı 
Kurski oblasti vabastamiseks kaasas RU Põhja-Korea sõjaväeüksusi. Kurski-kampaania taandus veebruaris 2025 UKR—RU piirile.


2025

16. ıv 
Putini surmaohvrite arv tema võimuaja sõja- jm roimade tagajärjel ületas miljoni inimese piiri.
11. vıı 
Donetski oblasti põhjaosas edenedes saavutas RU oma aegalsel pealetungil 23% UKR-alade anastuse.


LISAKS varasem, aasta 2014 eelne kronoloogia

Üheksa kuud otse Ukraina pealinnast

teisipäev, 13. juuni 2023

Sõja kümnendal aastal

Ukraina ( UKR ) vabadussõda on venimas ja iga aastaga ohtlikum. Kõigile. Tänavune rahuväljavaade on kevadest peale pigem kuhtunud. Kui rahu või UKR-võitu lähema kolme—nelja aastaga ei tule, jõuab sõda meini ka otsesemas mõttes.


SÕJA ESMANE JÄRELM EESTILE. Indrek Teder kirjutas Sõltumatu Noortefoorumi XXXV aastapäeva puhul, et diktaatorist vabastab meid halvemal juhul ta surm. Noortefoorumil AD1988 nimetas ta Eesti demokraatia isaks naljatamisi ENSV [ehk savisaarliku Ⅱ Eesti] hälli valvanud Andrei Ždanovi. Ehkki päriselt sai sama noortefoorumit vaikimisi ja tigeneval pilgul jälginud Savisaarest endast too isake, kelle vaiksel diktaadil välmitud Ⅲ-s ( desovetiseerimata ) Eestis seni elamegi. Ja selles mõttes ei säästa meid diktaatori(te pärandi)st ka viimas(t)e surm.

Elame kõigest 7×10⁵ ( ~55% … ) põliseestlase + "teiste tublide eestimaalaste" 6×10⁵ ( … ~45%—ses ) sundkoosluses. Praegu absoluutarvuna 720… 800 tuhat Eestis elavat etnilist eestlast on jõudnud otsaga tagasi XIX sajandi ärkamisaega. Suhtarvudes aga XX sajandi keskpaiga sovetiaega, kui etnose jätkusuutlikkuse kandepind viimati jalge alt kaduma kippus… Teise ärkamisaja ehk nn laulva revolutsiooni positiivne tulem Eestis on paari diktaatori tahtel nüüdseks 0-itud.

Süü ei lasu Eesti tänasel ega eilsel valitsusvõimul, kes on agressiooni ohvrit ülejäänud liitlaste keskmisest toetanud rekordiliselt 20✕ enam ja oma idapiiri venelasile muist naabreist varem sulges. Rahvus- ja keeleprobleemid tulenevad E(NS)V siirdeaja väärvalikuist.

Ukraina sõja oluliseks järelmiks Eestile ongi rahvastikupildi resovetiseerimine. Nii on sõjategevus siia küündimas kaudselt. Kui pikalt Eestit sürdrahvustav ( denatsioneeriv ) tagurdamine kestab, seegi sõltub sõja edasisest kulust. Seega kestab ( ikka veel savisaarlik post-? ) sovetiprojekt. Ja see käib hoogsalt edasi mitmel rindel. 

Kahhovka HEJ tammi häving 6. juunil 2023


KAHHOVKA KATAKLÜSMI JÄRELMID. Tammide purustamine — ja teisalt strateegilise objektina turvamine = diversiooni ennetamine — on olnud uue ning uusima aja sõdade tavapraktika. Seda kõnekam on Kahhovka HEJ tammi hävingu mahitamine Venemaa ( RU ) okupatsiooni ja haldus-tehnilise kontrolli all. Järelmid on lähivaates kasulikud pigem RU-le, kuigi kahjulikud tagajärjed kaaluvad kasu pikapeale üle.

Vastaste puutejoon lühenes + õgvenes Kahhovka kataklüsmiga vähemalt ⅛ võrra. See toob nii eeldatud kui ka ootamatut eelist mõlemale poolele. Ukrainlastegi jaoks leevendab tulipunkti minetamine Hersoni rindelõigus alam-Dnepri uputuse tõttu mingil määral ressursi ja eelkõige inimjõu puudust. Ent lühiajalises perspektiivis võidab siiski enam RU: ① Kaua veninud UKR-vastupealetung lükkub rinde lõunalõigus edasi veel ½—2 kuu võrra. Ühtlasi ② pareneb RU speZopi suutlikkus, kuna üleujutus julgustab RU-d väepaigutust kohendama; viimast eriti sel juhul, kui Hersoni ja Musta mere vahelist ala nüüdsest käsitada oma senisest turvalisema tagalana, mistap tugevdab RU rinnet tõenäoselt, paigutades tavaväe olulisi üksusi rindejoone põhjalõikudesse. Kataklüsmi-valmidust kinnitas RU üksuste evakuatsioon uputusööl.

Populatsiooni ja strateegia väljavaateis tähendab see aga vene rahvastikule kannatusi ja suurendab senist väljarännet vene ülekaaluga aladelt niihästi Aasovi mere põhjakalda ajaloolisest RU/Róssist, nagu kogu praegusest Kagu-Ukrainast kui ka Qırımi poolsaarelt. Ka hävitab inimtekkeline—tehnogeenne põud selle piirkonna üliolulise põllumajanduse tootlikkuse, rääkimata pea lahendamatu joogivee-defitsiidi käivitamisest — mõlemat lähikümnend(e)iks! 

Vaatamata suhteliselt vähesele (vahetute) inimohvrite hulgale, on alust lugeda Kahhovka sõjasündmust (katastroofi asemel) ökotsiidseks kataklüsmiks, millel (termo)tuumaründe sarnaselt on ajaliselt pikk kahjulik mõju — peale konflikti mõlema osapoole — inimkonnale ja planeedi elusloodusele. Ökotsiidse kuriteo tähelepanuta-jätt maailma-üldsuse poolt — karistusest rääkimata — julgustab süüdlast järgmis(t)ele massiroima(de)le. 

Kineetiliselt äge külm sõda


IDASLAAVI MOODNE HÜBRIIDSÕDA.
Ukraina vabadussõja senises tempos ( vabastada umbes 5% territooriumi 14 kuuga ) jätkuv venimine on meile iseäranis kahjulik aasta aastalt suureneva tõenäosuse tõttu, et sõjategevus ulatub ka otseselt Eesti alale. See oht pole kaugeltki mägede taga. Viimase poole aastaga ( november 2022 — juuni 2023 ) on Ukraina kaotanud/vabastanud territooriumi — maikuuni rindemuutusega 800km² anastaja ( RU ) kasuks, mille juunis osalt on tasandanud kataklüsm — alam-Dnepri veeuputus. Kui lähtuda märtsist 2022, mil UKR-väed oma maid vabastades siiski on edasi tunginud, jõuaks UKR oma AD1992 piirideni, hoides sama tempot, AD2029 alguseks. Konflikti jätkudes senise instensiivsuse juures peatuks see aga augustis 2026 üsna lihtlabasel põhjusel — inimressursi lõppemise tõttu.

Hetkel on UKR verest juba liiga tühjaks jooksnud muutmaks sõjakäiku ise. Sestap panustab UKR hübriidsõtta ja võidupunkte korjab ennemini külma kui kuuma sõja tandril. Vastaspoole RU relvajõudude peastaabi ülema nime järgi tuntakse hübriidsõja võttestikku juba kümme aastat kui Gerassimovi doktriini. Nii puudub ka sõjakuulutus kummalki poolt: kuna agressor eesotsas Putiniga ( WP ) peab oma kampaaniat poolgebistlikuks speZopiks, mille nurjumist ta seni eitab ning ilmselt üritab selle tunnistamist iga vahendiga võimalikult kaua edasi lükata; teisalt loeb Zelenski ( VOZ ) end valimiskampaania ajast saati rahupresidendiks, mistap ka UKR, selmet välja kuulutada sõda, pikendab perioodiliselt ühe/kolme kuu takka sõjaseisukorda. Õiguslik-vormiliselt pole see konflikt niisiis sõda ja sisuliselt peetaksegi hübriidsõda, kus rakendet ( kineetilise ) päris ja ( psühholoogilise ) külma sõja vahendite vahekord on enam-vähem pooleks.

Kui jätta kõrvale enesehinnang ja -tunne, miska Moskva peab imperialistlikku ja Kiiev vabadussõda, siis puht-objektiivselt lahendab siin kaks korrumpeerunud + idaslaavi-hõimlasest klientmaad omavahel üle mõistlike piiride paisunud vaidlust selle üle, kuis jagada energiakandjate või keemilise toorme ( välja-/läbi- ) veotulusid. Ja kui peaks minema rahvusvaheliseks kohtuvaidluseks, võidakse langetada otsus mõlema poole kahjuks, mis sisuliselt tähendaks võitu RU-le. Samalaadi mänguline on paraku ka selle ( Vaba = Esimese ja ka Ⅱ ) maailma suurimate mängurite suhtumine R⚔️UKR-konflikti. Kiievi olemuslik trollimine algas USA administratsiooni kohvrite pakkimise soovitusest UKR-i ladvikule ja ameeriklaste Kiievi-saatkonna pretsedenditust evakueerimisest UKR-i pealinnale ennustet RU-kallaletungi eel.


BIDEN — VABA MAAILMA PIDUR! Pärast RU Kiievi-kampaaniat ei ole USA reaalse sõjalise abi väärtus UKR-ile ületanud läbilõikes miljardit dollarit kuus. See jääb oodatule, seda enam hädavajalikule vähemalt 10✕selt alla. Puudus õhuruumi kaitseks tarvilikust relvastusest on VOZ-i sõnul koguni 25-kordne! Kolmandate maade summaarne abi sõdivale UKR-ile ei ole seni ületanud USA reaalset sõjalist abi — reeglina ≤80% USA sõjalisest abist. Kogu Vaba maailma summaarne abi UKR-ile küünis mullu 21 miljardi dollarini, jäädes AD2022 niisiis igakuises läbilõikes alla 2mld$. Venemaa avalike andmete järgi kulutab RU sõjale UKR-is samal ajal läbilõikes 15mld$ kuus ehk vähemalt 5✕ rohkem kui vastaspool, st Vaba maailm kokku. 


Ühendriikide abi Ukrainale %-suhtes muude doonoritega (2022-2023)
Doonormaad    Kogu abi = sh sõjaabi  + maj-abi
USA                     45%         56%          34%
Ülejäänud            55%         44%          66%


Senine R⚔️UKR-kogemus on tõestanud RU-vastaste sanktsioonide + UKR-i üksnes relvaabiga toetamise strateegia puudulikkuse. Mistap iga nädalaga tarvilikum oleks mehitet välisabi. Ent miski ei räägi NATO vm Vaba maailma mehitet sekkumise poolt. Sellise sõna tõsises mõttes suurima UKR-liitlase nagu Eesti täisrivistuses ( 15k ) armee nt lõppeks paraku kaunimagi vastupealetungi-kampaania paari ava(ngu)nädalaga. ( Nii olla UKR kaotanud juba 7000 sõdijat värske vastupealetungi esimese nädalaga — John Batchelor jt CBS-i raadios 11.6.2023 ) *** 

Reaalsed kaotused

Lahingutehnika kaotused viimatise vastupealetungi 8. ja 10. juuni näitel


UKRAINAS TAPETI KA SOOME VÕITLEJA. Rindel olles pidas ta sidet Yle ajakirjanikuga… Ja enne hukku kirjutas tollele muuseas: 
"Kes NATO-standardiga harjunud,
kaotab eesliinil väga ruttu pea." 
Ta oli eri andmeil esimene või juba teine R⚔️UKR-sõjas surma saanud soomlane. Ajakirjanduse ( HS + IS ) andmeil hukkus seekord oma kolmandas kümnendis mees, kes kodumaal viimati Pirkanmaa läänis elas, rahvusvahelise leegioni suurtükiväe-üksuses võideldes. Juhtunust esimesena teatanud Helsingin Sanomate väitel oli äsjane langenu üks pikema staažiga Soome võitleja R⚔️UKR-is. Sõtta suundus ta pärast veebruaris 2022 RU alustet Kiievi-kampaaniat. Kaasvõitlejate kirjelduse mehest võtab kokku sõnapaar osavõtlik uljaspea. Ta leidis rakendust niihästi otseselt lahinguis kui ka sõjameditsiinis, nimelt vabatahtlike päästjate koondises Nordic Combat Medics. Märtsis osales ta Bahmuti rängas kaitselahingus, ent langes UKR-i vastu-pealetungi ajal 11. juunil Zaporiźźias. Soome kaudu on R⚔️UKR-i läinud ka Eesti ( UKR-taustaga ) vabatahtlikke — teada on vähemalt üks nn kalevipoeg Mark — kutsung "Romeo". Soome võitlejaid on UKR-i poolel poolsada. 


RU-SOS. Idanaabri oma seis on samuti suhteliselt täbar. Risti on ühelt poolt põhjakorealiku totalitarismi suusk ja teisalt kaose+anarhia suusk — so kardinaalselt vastandlikud taotlused ja/või suundumused. Kuigi nii kiputakse arvama, oleks olukorda smútaga võrrelda vara. Kurikuulus segadusteaeg nelja sajandi eest kestis poolteist kümnendit seoses võimukatkestuse ja ‐siirdega ühe — varangidünastia alt teise — saksidünastia alla. Neile siirdeile järgnes ( taas saksa abina ) rutem ja sujuvam sukelus sovetiimperialismi juba maailmasõjas. Tinglik sovetidünastia kestab veel. Putini kadudes jääb ta ( gebistliku hunta ) režiim väga tõenäoliselt alles.

Pigem võiks praeguse segaduse astet UKR|RU kokkupuute-alal võrrelda saja aasta eest AD1917… AD1922 Karjalas toimunuga, mille läänemeresoomelik-umbusklikul etnilisel pinnal omavahel taplevaid militaargruppe Murmanskist Petrogradini julgelt oli enam kui inimese tervel käel sõrmi — kus väliseid sekkujaid oli vähemalt kolm — kus vahetati sageli nii pooli, leivaisasid kui ka lippe — iga lipu all polnud ei vähem kui 150 ega üle 2000 võitleja — ja kus lõpuks sovetiseerimise jõustanud RKKA/Punaarmee karistussalgad üksi ametlikult olla kaotanud oma võitlejaid 8000 meest—naist… Veneliku segadusteaja summutamiseks ei leidu tänapäeval niisugust militaarreservi, millist pakkusid Tartus AD1920 sõlmit rahulepingud hingetõmbeaja mõttes Punaarmeele vaigistamaks mässulisi nii Petrogradi lähiseil kui ka eelmise RU-pealinna põhjatagalas. 

Ehkki praegune sõda on sadu kordi intensiivsem, pole Isekirjal ometi põhjust loobuda ennustusest, et trooniaega on WP-le antud 2×12 aastat. Sellest diktaatorist saaksime lahti niisiis paremal juhul käesoleva aasta lõpus või — kui halvemini läheb — sügiseks 2024. Ja kuigi tema hingel massimõrvarina on surmaohvreid üle kolme korra enam kui Slobodan Miloševičil —— kohtu alla WP vaevalt jõuab, pigem kaob jäljetult, misjärel sinna—tänna ehk ilmub ta teisikuid või juhtub muud veelgi veidramat.


PUTINI TRUMBID. Tuvastada seda, mis tollest diktaatorist kui isikust võiks olla järele jäänud, ei pruugi õnnestuda puuduva DNA-proovi tõttu. Mais surnud Vera Putinalt ( 1926-2023 ) saadi küll DNA-d, aga ilmselt tulutu oleks mõõta sellega WP võimaliku teisiku identiteeti. Lääneriigid koguvad välismaise võimuladviku biomeetrilist andmestikku juba selle sajandi teisest kümnendist — kui mitte varem — vt välisminister Hillary Clintoni vastavat korraldust! — ja WP vastumeetmeid "bioloogilise ainese riisumisele" teatakse küllaltki kummaliste ilmingute tõttu, nagu portatiivsed kremlikäimlad ( punker+kohver ) ning euroliidrite kõhklused/tõrksus Moskva PCR-[DNA‐]testide suhtes.

Lääne soovi tõttu VOZ-i ohjeldada võib UKR lähiajal ja võib ka mitte — 1/3 vastu — pigemini siiski mitte saada NATO-kutset. Positiivsel juhul aga paratamatu lisatingimusega, et UKR ei riku RU-terviklust. Seejärel sõlmitav rahu vm rahvusvaheline leping võib omakorda üritada siluda teed kompromiss-lahendusele VOZ-i tagasiastumise näol — nt viidates VOZ-i osalusele "Andromeda" operatsioonis Põhjavoo maagaasi-juhtme vastu — ja säärast lahendust saaks WP tõlgitseda oma võiduna ehk RU-imperialistliku revanšismi hüvitava režiimivahetusena UKR-is.
Saksamaa uurijad on täielikult rekonstrueerinud Euroopa suurimas ⅡMS-järgses sabotaažiaktis kahtlustatava 15-meetrise valge lõbusõidulaeva Andromeda 2 nädala teekonna./ German investigators have fully reconstructed the entire two-week long voyage of the Andromeda — the 50-foot white pleasure yacht suspected of being involved in one of the biggest acts of sabotage on the continent since World War Ⅱ. The Wall Street Journal ( @WSJ ) 10. Ⅵ 2023.

Ühendriikide valitsus WP-d sõjaroimarina maha kandnud ei ole. Vastupidi, USA välisminister Antony Blinken kutsus teda veel käesoleva juunikuu algul endiselt läbirääkimislaua taha — ta enda sõnul:
Olgu selgelt välja öeldud, et Ühendriigid tervitavad iga algatust, mis aitab president Putinit diplomaatiliselt sisukaisse läbi-rääkimistesse kaasata./ To be clear, the United States welcomes any initiative that helps bring President Putin to the table to engage in meaningful diplomacy.
Välisminister Blinken 2. Ⅵ 2023 Helsingi Raekojas Soome NATO-sse võstmise puhul peetud programmilises kõnes

Kõik läheb nõnda — so massiroimar WP vedamise rada pidi — 100-aastase Henry Kissingeri doktriini tähisel — nimelt sihiga päästa kogu РФ/RU-riiklust ja WP-d õiglaste kohtupidamise ja UKR-i tasumistungi ähvarduste alt. Nii läeb juhul, kui ohjad R⚔️UKR-konflikti algusest peale mahitanud Joseph R Bideni administratsiooni käest ei kuku või kui R⚔️UKR-protsess mingi ime kombel ei jõua Washington, DC-d valdavast doktriinist sõltumatu lahenduseni enne võimalikku võimuvahetust Valges Majas.


MÄRKUS

 ***  MILITAARTEHNIKA KAOTUSED 
Oryxi andmed kahe sõjapäeva 8. ja 10. Ⅵ 2023 kokkuvõtete näitel )

RU: 8. juunil — 56 ühikut
RU: 10. juunil — 32 ühikut
Kokku: 88 ühikut

UKR: 8. juunil — 53 ühikut
UKR: 10. juunil — 30 ühikut
Kokku: 83 ühikut

Tankide osas eraldi
RU: —18 ühikut, peamiselt T-72BZ ja T-80BV
UKR: —13 ühikut, sh Leopard 2A4 ja kaks 2A6

Jalaväe soomukite osas eraldi
RU: — 33 ühikut
UKR: — 40 ühikut, sh 11 Bradleyt

Suurtükkide osas eraldi
RU: — 14 ühikut, sh TOS-1A
UKR: — 4 ühikut

Tundlikest kahjudest võib lisada UKR-i MiG-29 hävitaja kadumist, samas kui RU kohta õhuväekaotuste andmeid pole.


pühapäev, 19. märts 2023

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.
Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.
Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et
Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:
“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”
Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****
RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»
Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:
Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»
Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.


neljapäev, 2. jaanuar 2020

Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm



TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?




SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:
“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )
Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

Allikas: Vabadussõja Ajaloo Komitee kaart 1939
RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL



esmaspäev, 18. veebruar 2019

Moskva pakt ja Tartu rahu

ajaloo pilkelaual
AD2019  🆚  AD1919


VIIE AASTA EEST sobitati Eestile nii halvaendeline Moskva pakt, et selle ratifitseerimise korral riiklik järjepidevus häviks ja põhiseadusliku riigipiiri asendaks uut maismaa-piiri sätestav leping Venemaaga.

Eesti Vabariigi virtuaalse eksistentsi 101 aastast on üks ( 13 kuud ) kulgenud sõja + 75 aastat Tartu rahu tähe all. Ja ülejäänu ?


RAISUS VEERANDSAJAND. Eesti võimuladviku varsti ¼ sajandit hoitav äraandja-poos idapiiri osas on jätkusuutlik… Või vähemalt püüab näidata seda niimoodi viimati(ne) valitsusliit.

Nimelt käis oma suutlikkust äsja Moskvale tõestamas EV välisametkonna 8(-!!!-)liikmeline delegatsioon eesotsas poliitika-osakonna peadirektori Lembit Uiboga. Poliitkonsultatsioonina kirja läinud kõneluste laabumist VF-i delegatsiooniga, MИD-i II (Euroopa) osakonna direktori Sergei S Beljajevi eesistumisel, kuulutas Eesti pool samal õhtul pax Tartuensist rikkuva tiraadiga:
«Kohtumisel arutati [---] Eesti-Vene piirilepingutega seonduvat ning tõdesid, et lepingute jõustamine on mõlema riigi huvides ja aitaks kaasa kahepoolsete suhete parandamisele.»

TSITAAT ON TÄPNE: arutati tõdesid… Ehk iga tõde pole tõsi… Ja lugu nii oligi.

Moskva ei väljastanud kohtingust mingit MИD-i avaldust — seega mitte kippu ega kõppu «mõlema riigi huvide» järgimise kinnituseks kohtumise võõrustaja poolelt. Mis on seda veidram ja selgem osutus võimalusele, et konsultatsioone algataski Tallinn. Et ülesandeks oligi moskoviite usutada ju tervelt 25 aastat vältava piiri-perestrojka-kursi kindlas kestlikkuses — ka valimiste järel!

Ja MИD-i vastus Tallinna mikserdajatele polnud arvatagi kuigivõrd empaatilisem Pressi-Maša Zahharova varem na étu tému antud teatest —> 13. XII 2018 briifingu video:
«Meie suhtumine piirilepingute ratifitseerimisprotsessi ei muutu — protsessi edu eeldab teineteisega suhtlemiseks normaalse vaenuvaba õhustiku tagamist ja seda, et Eesti ei poogiks ratifikatsiooni külge mis tahes poliitilisi lisandeid, klausleid ega tingimusi.»

MOSKVA PAKT. Moskva-kohtumisel 18. II 2014 sõlmisid välisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel 3 lepingut, mis ♳ määrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sätestatust oluliselt lahknevale joonele, ♴ loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja ♵ andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.

Urmas Paet ja Sergei Lavrovi 18.2.2014 Moskva pakt

》  I S E K I R I :  TARTU RAHU KRONOLOOGIA 《
EHK KUIDAS TÕE + ÕIGUSE KALJULT (MITTE) LASKUDA AJULIIVA


Sel, 2019. aastal leeb rida märkimist väärivaid tähtpäevi veel.

TÄNAVU MÄRTSIS möödub 20 aastat Tartu rahu järgset põhiseaduslikku riigipiiri hülgava piirileppe viseerimisest Peterburis — leping lükati siiski sahtlisse… kuueks aastaks.

TÄNAVU AUGUSTIS möödub 29 aastat Tartu rahulepingu järgimise nõude esitamisest E(NS)V ja VF-i läbirääkimistel; Eesti delegatsioon seadis järgnevail kõnelustel Tartu rahulepingut heanaaberlike suhete aluseks veel vaid 4 aastat — kuni 👇🏿 november 1994…

TÄNAVU SEPTEMBRIS möödub 80 aastat viimasest viitest Tartu rahulepingule EV ja NSVL-i lepinguis — Vastastikuse abistamise pakt.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 10 aastat karistusseadustiku täiendamisest, mis muutis riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud [EV] territoriaalse terviklikkuse vastu»; nii osutusid riigireetmise aktiks edaspidi ka kõik sobingud, mis rikuvad põhiseaduse §122 emba—kumba lõiget:
♳ Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga jt riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
♴ Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 100 aastat Tartu rahuläbirääkimiste algatusest EV poolt.

TÄNAVU NOVEMBRIS möödub 25 aastat EV Tartu rahulepingul põhineva seisukoha ametlikust loovutamisest — peaminister Andres Tarandi avaldus Postimehele:
«Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piiriküsimuses hakkab lõppema.»
Tarandi doktriini järgis Eesti võimuladvik terve järgneva veerandsajandi, kuni AD2019 keskerakond kaasas valitsusliitu 2 doktriinile mittekuuletuvat erakonda: EKRE ja Isamaa.

TÄNAVU DETSEMBRIS möödub 100 aastat rahuläbirääkimiste algusest Tartus, mille tulemusel 2. II 1920 sõlmisid EV ja VF Tartu rahulepingu.


》  I S E K I R I :  PUTINI  3  VASTUST  PIIRIKÜSIMUSELE 《
S O V E T I S M   ᚱ - i   P I I R I P O L I I T I K A S



teisipäev, 2. veebruar 2016

TARTU RAHU 50… AJAD POLE MUUTUNUD

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval üllitab Isekiri uuesti Vaba Eestlase nr 9 (1785) juhtkirja 3. veebruarist 1970

    T A R T U   R A H U

Poolsada aastat tagasi kirjutati Tartus ringkonnakohtuhoones alla ajaloolisele dokumendile, mis kannab nimetust "Rahuleping Eesti ja Venemaaa vahel". Selle lepingu põhjal lõppes nende riikide sõjaline vahekord ning Venemaa loobus lepingu sõnade kohaselt:
… vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.
Eesti noorele vabariigile oli see suureks võiduks, kuna väike Läänemere-äärne riik oli oma iseseisvuse eest võiltemisel üles näidanud erakordset sitkust, organiseerimisoskust ja võitlustahet, millega ta kindlustas endale õiguse eksisteerida iseseisva riigina ja vaba rahvana teiste vanade iseseisvate riikide peres. Oma osavust ja küpsust näitasid Eesti esindajad ka Tartus toimunud rahuläbirääkimistel, kus kommunistid esmakordselt rahvusvahelistel läbirääkimistel tulid välja oma praegu üldtuntud venitamise ja surveavalduse taktikaga, katsudes muuseas rahuläbirääkimisi mõjutada ka Narva all organiseeritud suurte pealetungidega, et murda meie moraalset ja sõjalist vastupanu.

Eesti peadelegaat Jaan Poska oli Moskva esindajatele tugevaks ja visaks vastaseks ning oskas isegi osavalt välja libiseda venelaste silmusest, millega taotleti rahulepingu tekstis ainult üldiste põhialuste määratlemist ja paljude detailide jätmist hilisemate läbirääkimiste otsustada. Jaan Poska taipas, et edaspidiste tõlgendamistega võib paljudes küsimustes tulla arvamiste lahkuminekuid ja tülisid ning katsus rahulepingusse panna nii palju üksikasju kui vähegi võimalik.

Kui Tartu leping oli üks esimesi rahvusvahelisi lepinguid, mis kommunistid välismaailmaga sõlmisid, siis huvitaval kombel oli see kokkulepe ka üks esimesi, mida venelased vägivaldselt murdsid ja sellega kogu maailmale demonstreerisid, et kommunistlikku riigikorda ei saa usaldada. Aastal 1940 näitasid N Liidu kommunistlikud võimud Eesti okupeerimise ja EV territooriumi vägivaldse liitmisega N Liidu külge, et Tartus 1920. aastal N Liidu valitsuse esindajate poolt allakirjastatud rahuleping on kommunistide silmis ainult paberilipakas, millel ei ole mingisugust väärtust. Rahulepingu meelevaldne vägistamine kanti üle ka minevikule ja hakati Eesti Vabadussõda tõlgendama eestlaste omavahelise kodusõjana, kuigi rahulepingu sissejuhatuses märgitakse sõnaselgelt, et tegemist on kokkuleppega Eesti ja Venemaa riikide vahel.

Moskvas teatakse siiski väga hästi, et Tartu rahuleping jääb välismaa silmis rahvusvaheliseks juriidiliseks aktiks, mille murdmine on N Liidu kommunistlikule valitsusele halvaks reklaamiks. Sellega on ka seletatav, miks N Liidu kommunistlik režiim püüab igasuguste võtetega maailma eksiteele viia ja toonitada, nagu oleks eesti rahvas ise Nõukogude korra valinud ja sellega venelased Tartu rahulepinguga antud kohustustest ja lubadustest vabastanud. Meie ülesandeks paguluses on kõigi käepärast olevate vahenditega nende valede vastu võidelda ning paljastada kogu maailmale siiruse ja aususe maski taha peituva N Liidu valelikku nägu.

Kas Jaan Poska ei näinud seda kommunistide õiget nägu juba Tartu läbirääkimistel? Sest millega seletada seda, et ta oma ettekandes pärast rahu sõlmimist Asutavas Kogus märkis:
Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.
Jaan Poska 10. II 1920 aruande lõpulause rahulepingu ratifitseerimisel Asutavas Kogus
Need prohvetlikud sõnad olgu hoiatuseks kõigile vaba maailma riikidele, kes venelastelt liiga palju loodavad ja nende lubadusi usuvad. Kuid olgu need sõnad ka meile, eesti pagulastele, kellest nii mõnedki on asunud südilt marssima "Ajad on muutunud" loosungi all ning on unustanud venelaste poolt 50 aastat tagasi allakirjutatud, kuid 20 aastat hiljem purukskäristatud dokumendi, mille nimi on "Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel".
Juhtkirja autor on Vaba Eestlase toimetaja (1954-1972) Ilmar Külvet (1920 - 2002)

Tartu rahuleping ja EV idapiir uudistes




Märkus: LTKM Toomas Alatalu säutsus tähendab tõenäoselt EV valitsusjuhte: Mart Laar, Siim Kallas, Andres Tarand. Viimane täht osutab aga Raul Mälki, kes Eesti Vabariigi välisministeeriumi asekantslerina sai kevadel 1994 ülesande korraldada Eesti idapiiri uuendavaid läbirääkimisi.

TARTU RAHU 6x16

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval avaldab Isekiri taas Virumaa Teataja nr 9 (21) 2. II 1926 juhtkirja

    K U U S   A A S T A T   R A H U 
2. veebruar 1920  —  2. veebruar 1926

Täna kuus aastat tagasi kirjutas kadunud Jaan Poska Eesti esindajana Tartus alla lepingule, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja N Venemaa vahel. Kaks aastat visa võitlust iseseisvuse idee eest tõi võidu sellele ideele ja sai teoks paljude põlvede unistus vabast Eestist.

Tartu rahuleping on kilomeetripostiks, kus lõpeb otsene sõjariistus võitlus Eesti olemasolu eest ja algab mitte vähem raske sisemine ülesehitusvõitlus, mis veel praegugi kestab ja kaua kestma saab.

Kuid ka N Venemaa ja kogu Ida-Euroopa ajalukku jääb 2. veebruar 1920 püsima tähtsa päevana: Tartu rahu oli esimene rahu, mida enamlik Venemaa oma naabritega tegi. See oli alguseks tervele reale rahulepingutest, millega pandi alus uuele sõjajärgsele Ida-Euroopale.

Rahu oli küll tehtud, kuid õiget rahu see veel Eestile ei toonud. See oli ajajärk, kus Venemaa välispoliitika orienteerus maailma-revolutsiooni kiirele saabumisele. Sarnases olukorras näis Venemaale rahu Eestiga ainult lühiaegse vaherahuna: lähemas tulevikus pidi Euroopas kodanlik kord langema, mis iseenesest pidi lahendama ka Eesti Venemaa rüppe tagasilangemise küsimuse. Kui suvel 1920 vene väed Varssavile lähenesid, siis räägiti siinsetes vene enamlaste ametlikes ringides üsna avalikult, et kui Poolaga asi läbi on, siis muidugi tuleb järg Balti riikide kätte.

Maailmarevolutsioon lasi aga kaua oodata ja lõpuks ei tulnudki. Lootus sellele kadus. Enamlased piirdusid lootusega üksikutele revolutsioonidele. Aastal 1923 paistis nagu silmapilk kätte jõudnud olevat, kus enamliku Venemaa kõrval tekib enamlik Saksamaa. Teame aga, kuidas ka sel korral tabas enamlasi kibe pettumus, mis tõi nende juhtide keskel esile teravaid lahkhelisid.

Järgnes aeg, mil enamlased senises orientatsioonis pettumust tundsid, kuid uut veel polnud suutnud luua. Esimene detsember [1924] on selle kahevahel oleku värdjalik sünnitus.

Niisiis, 2. veebruar 1920 tõi meile küll rahulepingu, kuid rahu ei toonud ta mitte. Sõdurid läksid koju, kuid nende asemel pidid valvele asuma kodanikud, kelle võitlustingimused hoopis keerulisemad ja tundmatumad olid kui sõduritel avalikus sõjas. Kuus aastat ametlikku rahu, eks see ole kuus aastat psühholoogilist võitlust iseseisvuse eest, kus Eesti rahva tahe vaba olla tihti väga raskelt proovile on pandud.

Venemaa poliitika on muutumas, võib-olla mitte niivõrd sisuliselt kui vormi poolest. Karmid olud sunnivad improvisatsiooni ja fantaasiat enamlikus poliitikas taanduma kainemate võtete ees. Järk-järgult, pikkamisi ja visa võitluse järel suruvad realiteedid end Moskvale peale. Sealpool tekib neist arusaamine.

Eesti iseseisvus, meie rahva tahtmine oma enese juhtida olla, on samuti realiteet — sarnane realiteet, mis on küllalt kõva proovi välja pidanud. Ei ole tark poliitika seda mitte tunnistada, maha salata katsuda. Sarnane poliitika viiks kahtlemata pettumusele, nagu ta seda seni nii mitu korda on teinud.

Kuus korda on iseseisvas Eestis 2. veebruari tähistatud. Kuus tähtpäeva on väga mitmesuguste seisukordade tunnistajaks olnud. Mullas puhkavad tuhanded eestlased, kes kodumaa eest võidelnud. Eesti pole raskustest üle saanud, me teame seda. Aga langenute verd ja vaeva mälestades vaatame julgelt edasi.

Läinud aasta 1. detsembril kirjutati alla Locarno leping, mis uut ajajärku tähendab Lääne-Euroopas. See on sõja-meeleolu likvideerimine ja uue, rahu-meeleolu tekkimine. Räägitakse tihti Locarno-vaimust, mille tõttu [sügisest 1925 kevadeni 1936] nii palju senilahendamatuid asju lahendatakse. Kuid mis on õieti Locarno vaim? Ei muud kui realiteetidest arusaamine, sellest arusaamisest järelduste tegemine.

Rääkisime ülal realiteetidest, mis end Moskvale peale sunnivad. Loodame, et sealpool meie 6-aastase rahuajaloo vaatlemine seda kalduvust aina tugevdada aitab. Meie tervitaks seda hingeelulist muutust tõsiselt. Mis puutub aga meisse, eestlastesse, siis pole meil iial puudunud arusaamine tõsiasjadest, mida võiks tõestada kas või seegi asjaolu, et ka Venemaa täna oma esimese rahulepingu juubeli pühitseda võib.        X.

Kirjutise tegelik autor aliase X taga on teadmata; VT toimetaja oli sellal juristist ajakirjanik ning hilisem riigivolikogu-liige Elmar-Aleksander Lehtmets ( *1901 Eestimaa kub-s Virumaal Venevere vallas … †1942 NSVL-is Sverdlovski obl-s Sosva surmalaagris )

neljapäev, 3. september 2015

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.


Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič PutinWP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:
Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!
Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

KrimislängVVP relv Läti vastu
 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»


Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:
  • Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendik
  • Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
  • Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017
  • …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.
«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.


Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOONРусский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.
… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…
KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

esmaspäev, 30. juuni 2014

Kes on rahupooldajate vastu

TARTU RAHU KAITSEKS kogunenud meeleavalduste hulka võiks lugeda meeletuks, kui neid keegi kokku lugeda ei suudaks. Isekiri siiski teeb seda.

Eesti idapiiri ebapopulaarne (m)uutmissoov on taas 1920. aastal sõlmitud rahulepet ja EW järjepidevust pooldavat liikumist uuele elule ärgitanud, viies selle suveks 2014 järjekorras juba XC (loe: üheksakümnenda) tänava-meeleavalduseni. Tartu Rahu pooldajad on meelt avaldanud üle Eesti — Taaralinnast (2. II 1988) — Talilinnani ja Komarovkast (2. IX 1990) — Pärnuni (16. X 2013). Lähikuil võib Tartu-Rahu-meelsete kogunemiste jada ületada ka saja piiri, kui aga võimurid ise ei tule enne meelemärkusele.

MÄRKUS 10. X 2014: Sajas meeleavaldus Tartu rahu kaitseks leidis aset Tallinna vabadusristi all 10. oktoobril (Andres Raidi ja TTV saatelõik)

Meeleavaldus 2014. aasta 3. veebruaril ristisamba juures vaheldumisi katketega "AK" Moskva-kirjasaatja Neeme Raua 17. veebruari reportaažist


Seega on veebruaris 1988 Tartu rahulepingu sõlmimiskohas lahvatanud protestilaine veerand sajandit hiljemgi pigem paisumas kui vaibumas. Ja oleks ime, kui see Rahule ja Tervele Mõistusele selja pööranud võimuladvikule, olgu Toompeal, all-linnas või Islandi väljakul, üha suuremat rahutust ega meelehärmi ei tooks.

WABADUSE HÄPPENING KOOSOLEKU- JA SÕNAVABADUSE KAITSEKS
Siin näeb 4-minutist kokkuvõtet 2014. aasta 19. mai võimuesindajate osalusega häppeningist. Sama häppeningi politseisündmus on näha kärpimata 6-minutises videos.

Pealinna kohalikud võimud läksid juba kärsituks ja keeldusid avaliku koosoleku taotlusi 19., 26. maiks ja 2. juuniks registreerimast. Inimesed tulid sellegipoolest kokku ja seekord — peale tavapäraste nõuete — vastustamaks ka kogunemisvabaduse ebaseaduslikku piiramist.

Tallinna linnavalitsuse keelu kiuste niisiis jätkuvad meeleavaldused, mis juunikuust 2013 on Eesti pealinnas toimunud suisa iga nädal. Kodaniku-positsioonilt lähtuvad kogunemised on sihitud uute piirilepete vastu, mis rikuvad rahva poolt 1992 heaks kiidetud Põhiseadust, 1920. aastal Venemaaga sõlmitud rahulepingut, EV territoriaalset terviklikkust ja õiguslikku järjepidevust II maailmasõja eelse EW-ga.

KÜSISIN hr meeri käest kirjalikult, mis on Tallinna linnavalitsusele meeleavalduste piiramise aluseks peale ilmse võimaluse, et viimaste välissündmuste taustal linnapeal endal või ta erakonnas on tärgand pakiline…