teisipäev, 2. juuni 2009

Mida tähendab partokraatia?

Käesolevail valimisil on vähemalt 2 Eestist europarlamenti pürivat üksikkandidaati püstitanud partokraatiavastaseid loosungeid. Mida see Eesti oludes, kus teadagi valitseb esindusdemokraatia, tähendama peaks?

Esindusdemokraatia on asendustermin esinduslikule võimukorraldusele, esindusvalitsemisele. Sisuliselt pole mitte-esinduslik demokraatia võimalik, sest igasugune demokraatia on mingil määral esinduslik.

Näiteks sovetistiilis esindusdemokraatia tähendas otsejoones ülalt määratud kvoote eri elualade ja ka parteitute toomisele käetõstjate hulka nukuparlamentides ja töörahvasaadikute nn nõukogudes (sovettides), samas kui kandidaadid eelnevalt sõelus põhjalikult läbi salapolitsei, mida viimati tunti nime all KGB. Sealsamas on ka postkommunistliku võimukorralduse lätted.

Eestis kujunes XXI sajandi alguseks välja küll mõnevõrra pluralistlikum, ent siiski partokraatlik esindusdemokraatia. Seega jõudsime vihma käest räästa alla, kuna ühiskond on endiselt ainuparteilise süsteemi nomenklatura-hiilguse lummuses. Samuti on see külge jäänud postkommunistlike maade enamikule.

Partokraatlikkuse avaldusvorme Eestis on kirjeldanud mitu autorit, teiste seas orientalist ja protsessianalüütik Ivo Vahur oma new-age'ilikus politoloogias “Eesti ajalookanga kude” (Viimsi, 2005, vt lk 68), millega haakub partokraatliku demokraatia siinne iseloomustus.

Postsovetlik partokraatia Eesti moodi:
  • Erakondade kahtlased rahastusskeemid (nt parteikümnis, sularahapesu variisikute kaudu) ja suurparteide kartelli poputamine riigieelarvest (vt tabelit), on kümnekonna aastaga muutunud praktiliselt tabuks e pühaks keeluks, mille arvustamist partokraadid peavad rüvedaks, kuigi nad sisuliselt rahva tagant varastavad.
    Aastal 2003 algatatud suur ja väliselt JOKK („juriidiliselt on kõik korras”) riigivargus on kujunenud praegusaja suurimaks korruptsioonijuhtumiks ja loonud nähtuse, mida Eesti politoloogid on hakanud nimetama poliitkartelliks. (Jüri Adams 21.11.2012 EPL-is)
  • Ametikohtade jaotamine parteikuuluvuse alusel ning ametnike ja teatud ametkondade politiseerimine. Nii aheneb avalik sfäär pealesunnitud politiseerimise, kroonu- ja võimumeelsuse leviku arvel.
    Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.(Silver Meikar märtsis 2012: Nii nad tapsidki teema)
  • Parlamendiliikme-kandidaatide määramine parteisiseselt, kusjuures iga partei otsustab ise, kes nende valituist parlamenti läheb. Riigikogu- ega volikoguliige seetõttu pole vaba oma tegevuses, mida ahistab tema parteisõltlus.
    See on pärisdemokraatia esimese põhimõtte eiramine: tegemist pole mitte rahva-, vaid parteisaadikutega.
  • Omavalitsuste (valdade) arvu vähendamine.
  • Valimisliite keelustava seaduse taotlemine kohalikel valimistel, mistõttu peale parteinimistute osaleks valimisvõitluses vaid üksikkandidaadid, kel ilma valimisliiduta on ühestki erakonnast kordi vähem võimalusi.
    Riigikohus tunnistas 15. VII 2002 põhiseaduse vastaseks kohalike valimisliitude keelustamise kohalikel valimistel. (Kohtuasi 3-4-1-7-02)
Aastal 2003 riigikokku valitute algkoosseisust muutus 4 aasta jooksul 3/4 — mõelge selle üle! Euroopa Liitu minnes tugevnes Eesti demokraatia asemel hoopis siinne poliitikuteklass või -seisus, kelle side rahvaga on aina nõrgem ja kes ähvardab kodanikühiskonda tasalülitamisega — nt DASA/PASA/MVSA-projekt. Seega on Eesti partokraatlik kartell võtnud sihiks suletud ühiskonna, kus enda maailmavaate tunnistamine ja kuulutamine on muudetud partokraatlikuks (režiimi-truuduse) küsimuseks.
… silmakirjatsemise ja vassimise paraad… [kui] häbenetakse oma [ega] sallita tingimusteta teiste maailmavaadet… (Martin Pau, Lõpp sularahas annetamisele! PM, 28. V 2012)

Vaba valik puudub

Nii eritles sotsioloog Ülo Vooglaid Eestis võimutsevat partokraatiat ühiskonna ja inimese vaatevinklist:
Miks ei või veel rääkida, et Eestis on toimunud vabad ja demokraatlikud valimised, millele tänu on rahvas saatnud riigikokku oma kõige väärikamad esindajad looma ja täiustama seadustikku, hoidma silma peal valitsusel ja edendama rahvusvahelisi suhteid? Nimetan siin 4 põhjust, mis toimivad vastastikustes seostes.

  1. Kehtiva valimisseaduse järgi saab tegelikult eelistada vaid erakondi, mitte isikuid.
  2. Koht valimisnimekirjas oleneb mitte saadikukandidaadi asjatundlikkusest, tema ühiskonna- ja kultuuriseostest, iseseisva mõtlemise võimest, reaalset panusest ühiskonnaelu edendamisse ning kõlbelisest korrektsusest, vaid mitmest n-ö salajasest asjaolust: isiklikust sõprusest, valimiskampaaniasse pandud rahast, tuttavate tugevusest ehk "seljatagusest" jms.
  3. Eestis ei ole ühtki teksti, mille varal saaks keegi valmistuda produktiivseks ja efektiivseks tegevuseks oma rahva esindajana ja teenijana seadusandja vm rollis.
  4. Elanikkond ei ole küllalt haritud, informeeritud ega kogenud selleks, et eraldada "sõklaid teradest", näha probleeme ja saada aru probleemide tekke ning püsimise põhjustest jm seostest, hinnata erakondade programmilisi seisukohti ja langetada nn valimiste päeval eelistusotsuseid.
Sestap tunneb suur osa elanikkonda end absurdses sund- või mängu-olukorras, mitte tõeses valiku-olukorras.

Kui kodanik ei saa kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ega vabalt otsustustada, siis tunneb ta end petetuna. Suur osa elanikkonnast on tõdenud, et riigikogu ei muretse riigi ja rahva eest, vaid ajab erakondade ning iseenda asja. Eesti on kriitilisel teel, sest juhtkond ei ole enam usaldusväärne.

Vt “Eesti ühiskond on kriitilisel teel” (I osa ja II osa Delfi.EE-s 2. ja 3. I 2011)

Mis selle tõve vastu aviataks?

Millist ravimit manustada või kuidas ähvardav tõbi ka ei kulgeks, diagnoos on siin:
Eesti praegust esindusdemokraatiat on õigem nimetada asendus- ehk surrogaatdemokraatiaks.
Ahto Lobjakas märkis selle kohta tabavalt, et “Eesti kell seisab” ja lisas:
Pikka meelt, millega Eesti avalikkus on lasknud poliitikute tsunftil monopoliseerida tee võimu juurde, saab seletada vaid võõrandumisega leevendavalt soodsates majanduslikes oludes.
Vt Eesti Päevaleht (Tln) 13. III 2007
Paari aastaga poliitilisele võõrandumisele lisandunud majandussurutis annab tervistamise lootust mitte üksi partokraatiat raputava poliitilise mullistuse, vaid ka ses mõttes, et võimulatva jõuavad täiesti uued näod.

ILLUSTRATSIOON: Riigi eelarve-eraldised parlamendiparteidele (EE 22.12.2011 tabel)

2 kommentaari:

Holger ütles ...

Lühidalt: partokraatia on ebalegitiimne valitsemisviis, kus rahvavõim on anastatud (seadusevastaselt omastatud) või legitiimselt (JOKK-) omastatud teatud partei(de) poolt.

Holger ütles ...

NIINIMETATUD SILVERGATE'I LÄHITULEMI ENNUSTUS.

Kevadel 2012 Eestis alanud moraalne puhastumisprotsess võib võtta aastaid. Lähemas väljavaates on juba piisavalt selge, et kartelliparteid jäävad püsima mõneks aastaks, aga sama kindlalt jäävad nad neiks reliktideks, kelle aeg on ammu läbi. Nad ei suuda kriise (masu, jokk ja sohk) enam ohjeldada, ühiskondlike ja majanduslike muutustega kaasa sammuda. Nad on juba liiga nõdrad ja nürid surumaks peale pettekujutlusi ning lõpuks kogu see partokraatia Eestis hävib.

Poliitilises ja ühiskondlikus plaanis on see siirdeaja veniv jätk, kui kohalik võim on endiselt mitte mingite iseseisvuslaste ega vabameelsete demokraatide käes, vaid Toompea on jäänud puhtalt postkommunistliku partokraatia pärusmaaks: jätkuvalt teevad meil ilma kommunistliku tippkaadri teine ešelon, seltsimehed kollaborandid jm homines sovetici ja selle lõimetis. Sovetlik paradigma on jätkusuutlik ja nagu on ostanud Jüri Estam on meie poliitika sisu nõukogulik:

"Me erakonnad on arvestavas osas ajale jalgu jäänud, sünnitunnistus saadud pooleldi Nõukogude tingimustes."

Läinud 20 aastat on meile ju näidanud puust ja punasega, et pole vahet, millise välisvõimu ees meie seltsimees koogutab. Impeeriumimeelsed on nemad ikka ja impeeriumimeelseks nemad ka jäävad. Niikuinii. Meil on kukil rahvale vaenulik — st omasid võõra huvides kurnav — impeeriumimeelne režiim. Ja selline kord võib jätkuda veel pikalt.

Jah, küllap võetakse ette mingi dekoratsiooni(de) vahetus või pisiremont. Püsitatakse silmapetteks ehk uus, õõnes ja senisest veel rahvuslikum loosung, kuid need muutused, seaduseparandused saavad vaevalt olla siiramad, kui silmitud näolapid kohalikus parlamendis, kes seal praegu rahva üle irvitavad. Mingid väikesed muudatused, partokraatliku demokraatia säilitamine, ei saa rahuldada aga ei eesti rahvast ega Eesti elanikkonda.

Rahutused tulevad.