Punasümbolite tabu Poolas, Leedus, Ungaris jm

Punatähe kui kommusümboli sajanda aastapäeva tagasivaade — kas ja kuidas on läinud korda selle ★ jts   ☭  ࿕  ✩   ärakeelamine

Ungaris tehti enamlike sümbolite keelustamiskatse veel 1994, Poolas 1997, 2009 ja 2017. Kuid mõlema riigi põhiseaduskohus on nois sätteis tuvastanud vabaduspiirangu. Nuriüritusi on olnud ka Moldaavias 2012 ja Eestis 2006-2007.

⚘ ⚘ ⚘

Kommunismisümbolite keelu põhjalikum seadusandlik täiendus Poolas jõustus novembris 2009 karistuskoodeksi artikli 256 täiendusega, mille järgi sai kommunismi pühitsejaid 2 aastaks vangi panna.

Nagu kommunism ≈ Moskva mõjudega, nii on ilmne ka poolakate antikommunistliku meelelaadi seos vastava negatiivse orientatsiooniga. Pew-keskuse uurimuse andmeil on kõrgeim selliste inimeste osakaal, kes Venemaa mõju halvaks peab, just Poolas 59% ( ←AD 2009 tabel võrreldes Čehhimaa, Slovakia, Leedu, Bulgaaria, Ukraina, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaaniaga )

》KUS ON VENELASTE VAENURIVIS AGA POOLA?《
I S E K I R I : V E N E M A A  V E R I V A E N L A S E D

Paneb võrdlusi otsima — läks ju Eestis sarnase krimisätte jõustamise valitsusepoolne algatus sügisel 2006 otsejoonega luhta. Ühe või teise poliitsümboli keelustamisest on tõusnud nii tüli kui lootust muuta ühiskonna meelsust. Paraku on meelsuse areng tüli tekitamisest küsitavam, kuigi Isekiri näeks hea meelega näiteks kommunismi atribuutidest vabastatud Vene Kultuurikeskust.

Parem kui Таллинas ei oleks võimalik Läänemere Punalipulise ( Okupatsiooni- ) Laevastiku Ohvitseride Maja taastamisele laristada 100 miljonit krooni — Eesti maksumaksjate taskust!

Teisalt sovetliku ehitisropa kõpitsemine stalinismi tänapäeva argiollu ja meelelahutusse kiirgavaks Vene Kultuurikeskuseks — peegeldab asjade seisu EV pealinnas AD2009… ja palju ausamini kui Keskerakonna linnavalitsemise ja seejärel ka "Eestimaa"-valitsemise mingiks demokraatia või eestimeelsuse näiteks lugemine. Praegusvõim Tallinnas, valitsus Toompeal ja veel mõnes kohalikus omavalitsuses on samuti kommunismi ja Kremli-meelsuse sümboleiks.

Kremli võidukäik ＆ Ameerika Hääle surm

Täpselt 70 aasta eest startis NSV Liitu oma aja tähtsama maailma-raadio Ameerika Hääle ➧ Voice of America ringhäälingu-kava, mis vene keeles kuus kümnendit eetris püsis, alustades aasta 1947 veebruari keskel ning lõpetades juuli lõpus 2008. Kas juhuse või jumaliku seaduspära tõttu vallandus tosin päeva pärast saadete lõppu agressiooniga Gruusia vastu Moskva pealetungi ajastu.

Gruusia/Georgia 6-päevane augustisõda ja Ukraina lõuna- ja idaosa anneksioonid on kõigest episoodid sajandivahetusel Kremli hõivanud gebistliku hunta külmas ( moodsama terminiga hübriid- ) sõjas lääneriikide ja eeskätt USA vastu. Nii võib VoA jt Lääne välisraadiote vene saadete lõpetamist käsitada järeleandmisena geopoliitilisest psühholoogiliseni ulatuvas rahvusvahelises konfliktis, mis on Kremli muuilmaga suhtestumise praktikas korduvalt tõestatud reegliks. Selle reegli erandeid on läänemaailmas valitseva soovmõtlemise tõttu aga paraku usutud rohkem kui rahu ja maailmakorra kindlustamiseks võimalik. Nii on suurenenud kuuma sõja puhkemise võimalused, mis on õnneks NATO äratanud ja suunanud vigadeparandusele.

LETARGILINE LÄÄS. Ehk ei olnudki VoA töö, eriti Venemaal, küllalt mõjus ega tulemuslik? Selle küsimuse eitavat vastust võiks lugeda välja gebist Vladimir Putini järjekindlaist ja ulatuslikest meetmeist tõrjumaks välismeediume Venemaalt ja vene teabeväljast. Üksteise järel saadeti ja söödi oma territooriumilt välja BBC, VoA ja RL-i ülekandjaid ja vahendajaid. Vabadusraadiosse sokutati oma agentuuri, mille väljapaistvamaks juhtumiks oli Maria ( Maša ) Gesseni istutamine RL-i vene toimetusjuhi ametikohale. Kõik toimus paraleelselt oma ajakirjanduse ahistamise, kammitsemise ja elektroonilise massimeedia monopoliseerimisega.

Tõsi, president Obama naasis ka külma sõja võimaluse juurde ja Trump paratamatult jätkab sellega, kuid et ettevõetud teekonnal võiduka lõpuni kulgeda, peab tekkima Reagani stiilis tulevikukuvand — kurja väljajuurimise väljavaade, mille varjugi veel praegu näha ei ole.

❱ Isekiri Ronald W Reagan ist ❰

❱ Isekiri Barack H Obama st ❰

❱ Isekiri Donald J Trump ist ❰

Aastapäeva-jutu kohase küsimuse — kas Donald J Trump taastaks midaga VoA täissaatekava taolist Venemaale — vastus on pigem negatiivne. Nähtavasti peetakse vasturohuks varjusurmas RL-i ja VoA järglaseks sobituvat venekeelse massimeedia digiplatvormi + telekava Nastojaščščee vremja — Current Time. Telekanal startis ametliklut 24x7 kümne päeva eest. Ent kas saab seda RT + Sputniku läänemaailmas laiutamise taustal tõsiselt võtta. Raha, jah, võib leiduda, kuid motivatsioon on puudulik.

PSÜHHOLOOGILISE SÕJA VÄÄRILISELT Putinile vastupanu osutamise huvi jääb Läänes sisuliselt ikkagi olematuks. Eurokraatia patrioodid on hõivatud hoopis euroimpeeriumi idee päästmisega. Pakutakse välja selliseid üleliidulise Kesk-TV moodi šovinistlikke meediaprojekte nagu European Broadcasting Corporation, kuid seda aina oma alamate ajuloputust silmas pidades, kaugeltki mitte Kremli mõjutöö vastustamiseks, veel vähem Moskva psühholoogilise sõja vastase kampaania alustamiseks.

Siin Ameerika Hääl, Washington! Stuudio eestikeelse saate ajal AD1979

AMEERIKA HÄÄLE VÕIDU-PANUSEST KÜLMAS SÕJAS eeskätt muidugi väljaspool Venemaad saab lugeda Isekirja rubriigis Ameerika Hääle silti klõpsates. Eraldi on Isekiri käsitlenud…

Eesti toimetuse osa XX sajandi ajalooliste mullistuste ajal:
❱ Ungaris ☞ Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu
❱ Eestis ☞ Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles
❱ Avaruumis ☞ Jõulureis Kuule

Eesti massimeedia + eetrivabaduse + kuulajakogemusest 1951-2004:
❱ Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks
❱ Vabaduse eetrisild ja piiristajad AD1963
❱ Signaalid dissidentidele jm müüdid
❱ Balti küsimus Vaikuse meres
❱ Seitsekümmend jõulu hiljem

LISAKS Isekirja teemasilt ☞ AMEERIKA HÄÄL

Sõjalootus ＆ Maailmasõda

🆘
Kas letaalne, aga morbiidne küll. Säärase määrangu vene ühiskonnale panevad tänase päeva sündmused mäluga = mälestistega seot arengus﹕
• Carl Gustaf Emil Mannerheimi autahvli eemaldamine Peterburis
• Hirmus Ivan IV╱Julma ratsamonumendi avamine Orёlis

ENDISED KOOPANAABRID. Venemaal ühe päevaga juhtunu sarnaneb Eestis 7-9 aasta eest toimunuga: anastaja pronkskuju eemaldamine linnasüdamest ning paar aastat hiljem klaasist ristisamba püstitamine peaväljakule. Need tõid ühiskonda pelgalt kunstimaitse küsimust ületava vaidluse objektide alaväärsuse tõttu  Vabaduse mõõdupuul.  Ent tagasilöökide kiuste lõppes nende sündmustega postkommunistlik protsess, mida oli nimetatud monumendisõjaks. Seejuures tõi üks neist kaasa siseriiklikke ( aprilli- ) rahutusi + välispoliitilist kaja. Pinget monumendisõja tähtsamate objektide ümber olid aidanud kruttida ① prosovetlik inerts/ rutiin/ Ostalgia, ② rahvuslik lõhestus, ③ pärsitud poliitiline tahe ja ④ vinduv otsustamatus. ( Viienda + kuuenda kolonni kui välisoludes hetkel tähtsusetute juurde minemata )

Mõle-maa sündmustiku sarnasuse tõdemus — EV ja VF-i võõrandumist kajastab siiski ajaskaala — aitab mentaliteedi erinevuse kiuste märgata kestvat ühist eesti—vene paradigmat + jagatud kultuuriruumi + ajalugu + väärtusi. Seega püsib õigustet   (L)ootus   eestlasel(e) venelast nii heas kui kurjas mõista, mis võib tuua täiendavat kasu tervele maailmale. Isegi VF-i niivõrd heanaaberlikul lääneriigil kui Soome ei paista meiega samaväärset kogemust enam olla, kuna eestlasel ka endas süüvimise katsest üksi piisab valmistumaks hulleimaks. Idanaabri asjad on aga tõega hullud.

Asi ei puuduta üksi militaarbluffi — mis Kremlil on oma mängukannidest selle hooaja lemmik — vaid hoopis vene rahvast, kelle leluks pakub end Kreml. Võimaldades leivakõrvase asemel plebeilikku närvikõdi ja deržimorda-uhkust sisendavat geopoliitilist tsirkust ja lahendades läbi suursuguselt globaalse praktika WP isiksuslikke probleeme.

Putin 12. X 2016 📼 Vene piir on nii pikk, et meie isoleerimiseks neil jõudu ega kütust ei jagu ☛ EestiMeel: penikoon ja piirinukk

NAŠA-RAŠA KUI NEGATIIVNE NÄIDE. Vabaduse mõõdupuul on teinegi ots — anastus oma nirude kaasaannetega: sundus + sõltlus + orjus + armetus. Orjameelsust viljeleb Mosk(oo)v(i)a oma, mitte võõrvalitsejate all ju viisteist inimpõlve, alates läänevaliku asemel idadespootlikule valitsusviisile panustand Ivan IV kroonimisest AD1547 tsaariks, kes laastas naaberala — k.a meie asustust Pihkvast Viljandini ja Narva eestlased esimest korda küüditas. Idavaliku seniseks tipuks sai stalinlus oma siiretega Mandri-Hiinas jm. Jossif Džugašvili võimuletuleku tingimus ja siis juba kurjuse kontinentaalseks külviks tarvilik pinnas — materialistlik sotsiaalne alus oli toonaks küllalt kobe ning nüüdki paraku kindlalt alles.

Prolediktatuur võinuks ju olla marksistlik—leninistlik sõnakõlks, kui esmakordselt Euraasias üht riiki ei oleks tervikuna pööbelliku — loe: võimupelgliku, samas võimule aga oma alatuse reeglistikku dikteeriva pööbli, inimrämpsu, põhjakihi ( vene: čern', ladina: Homines sovetici ) — enamusmassi võimule allutet. Too pööbli-pillerkaar on kestnud peagu sajandi ja politoloog Portnikovi järgi on ta inimsööja-pale täna muuilma poole pööratud.

[---]

Kui ajaloolane Jurij Afanas'ev NSVL-i rahvasaadikute kongressi agressiivselt kuuleka enamusena määratles, ei mõelnud ta vaid rahvasaadikuid. Oli veel valija roll, mida olematuks teha ei saa. Ega's 1980-kümnendi lõpul enam hirmust oma häält partorgile või lööktöölisele antud! Ikka solidaarsusest. Neisse usuti. Neid mõisteti.

Soostun tõdema, et enamluseelne Venemaa oli võimu ja ühiskonna struktuurilt keerukam, kas või Riigiduuma ja veel enam Asutava Kogu valimistulemite näitel. Ent järgnes kodusõda ja sel olid võitjad. See polnud Lenin ega Trotski, kes mõõgaga vehkis. See ei olnud Stalin ega Vorošilov, kes soomusrongi juhtis. Ega Armand või Krupskaja siis Punaarmeed oma helladeks velledeks pidand. See oli toosama agressiiv-kuulekas enamus.

Gulagist sai vaid selle kodusõja ilmekaim illustratsioon. Ja Stalin, Jagoda, Ježov, Beria jmt — nemad andsid kõigest allkirju. Tapsid teised. Sandistasid teised. Valvureiks olid teised. Kaebekirju vorpisid teised. Uskusid teised. Mitte millestki teada, midagi kuulda ei tihanud teised. Nood teised võtsid leiva ukraina talupoegadelt. Tapsid kuklalasuga Poola ohvitserid. Tundsid rõõmu Poola, Leedu, Läti, Eesti huku üle ja ihkasid võitu Soome üle. Just neid teisi sundis taltuma Mannerheim — miks teda siis armastama peaks? Mannerheimi võib vaid vihata!

[---]

Sama pööbel võttis võimu ka fašistlikus Itaalias + natsionaalsotsialistlikul Saksamaal. Aga teatud erinevusega: nood riigid kaotasid sõja läänedemokraatiale. Kuid N Liit võitis sõja koos demokraatlike režiimidega. Ja pööbli kodusõda terve mõistuse jäänukeiga jätkus kogu oma olemasolu kümnendite vältel.

[---]

Vitali Portnikov «Narod protiv» Grani.RU 14. X 2016

SELLE METSALISE SILMA vaatas Eesti aprillis 2007. Georgia — augustis 2008. Donbass veebruaris 2014… Ja Aleppo — praegu. Euroopaliku heaolu maad sellesse sügavikku mõistagi enne oma silmade avamist ei vaata. Putinistliku Venemaa vaoshoidmist à la containment pole üritetki. Vastupidi — Kreml püsib võidukal pealetungi-kursil, manades Põhja-Atlandi liidumaid vastaseiks, mida nad vaevu olla tahaks. Venemaal III millenniumi loetud aastatega nii poliitika kui ka õiguse hävitanud + ühiskonna tasalülitanud gebistlik hunta oma 80%-lise reitinguga WP kehastuses on end rängalt mänginud rõhuva enamuse lõksu.

Putinism on minevikku pööratud postsovetlik kleptokraatia — opričnina ilma Ivanita, natsional'nyj lider ilma natsioonita, isikukultus äbara persooniga, kes oma rikkust ning isegi peret varjab.

Carl Mannerheimi mälestise evakueerimine soome paruni ammusaja ajutisest kodukandist SPb-s alalisse peidupaika Carskoe selos oli sisuliselt päästeüritus, parimal juhul neljakuise 16. VI … 14. X 2016 monumendisõja viigiline tulemus. Peterburi maine vene läänemeelsuse leerina muidugi kaotas 0:1 leningradlastele.

Monumendisõda Venemaal on ägedam ja laiem… ☛ Paul A Goble: Statue War

HIRMSA VANDI AEG. Arëllased aga rõõmustagu — 4 ja ½ sajandi eest tärganud piirilinn sai asutamise CDL-aastapäeva obeliski kõrvale, kolme Turgenevi, kotka-, lennuki-, mitme tankimonumendi jv paarikümne ausamba lisanduseks, madalalaubalise kuberneri ennast ületaval ponnistusel ja küsitletud linnarahva 64% toetusel — omaenda vaskratsaniku — otse Orliku* suudmel Okaasse, Jumal-ilmutuse väljakule samanimelise katedraali ees. Mis sest, et linnas ei ole mälestist vürst Mihailo Vorotynskile, kes oli Orёlli* päris rajaja ning kellele tsaar Ivan IV sõgeduses paljude kaaskondsete moodi käekäigu määras, so teda elusalt aeglasel tulel praadides surnuks piinas.

Vaenates oma kujuteldavaid vastalisi sünnitas Ivan Julm tõelisi. Verine türann hävitas põlise ( Novgorodi malli ) vabariikluse ning viis Moskoovia kurnavasse Liivi sõtta. Tagajärg — inimtühjad, laastatud või sootuks minetatud alad läänekaares. Järelmeiks anarhia + rahutuste aeg + Rjurikute dünastia lõpp + Moskva geopoliitiline idasuunitlus.

Liivi sõda: Stefan Báthory╱István piirab Pihkvat

IVAN IV JA WP pole lähedaltki võrreldavad valitsejad, välja arvatud ühes — mõlema suutlikkuses mõjutada omi selleks, et tekitada muljet võõrale. Tsaarimängu nautiv Ivan tõstis oma vaenlase kujuks vandenõulikku sisevaenlast,   Vladi-Mir   kujutab isehakanud rivaalina aga USA kui   Maailma-Valitseja   riigi pead.

Ükski stabiilsel orbiidil vene teabevälja seiraja ei pääse täna karusest tundest, et Moskva on Läänega suure sõja veerel. Ehkki objektiivseid põhjusi kuskil ei avaldu ja ka Kremli piiarid märgivad võimaliku põrkumise hukatuslikkust — ennekõike Venemaale. Ühendriikides seevastu osutab otseselt IIIMS-ile vaid alternatiivmeedia ja osa antiglobalistlikke vandenõu-teoreetikuid oletabki, et varjatult see juba käib — oktoobrist 2016 — ning võiks Hillary R Clintoni presidendiks vannutamise järel laieneda termotuumasõjaks.

SÕJASÜÜDLAST EESTIST EI SAA. Võttes kriteeriumiks traditsioonilise pori ja poliitpalagani Venemaal täheldas Delfi.EE ajakirjanik Vahur Koorits 8 kuu eest…

… kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur [---] ohtlikum aeg saabub aprillis [---] ja lõpeb oktoobris [---] Tõenäoliselt saabub selgus aga 18. septembril, kui Venemaal on parlamendi-valimised. Kui selleks ajaks pole midagi juhtunud, on mõneks ajaks pinge maas. [---] Kui saabub november ja inimeste peamiseks mureks on pimedus ja pori, on põhjust tunda rõõmu. Venemaa praegune režiim pole jätkusuutlik…

Vahur Koorits «Sel suvel saabub Balti riikide jaoks julgeolekukriisi haripunkt»

Ent pinge ei lange. Ärevus ja hirm kuhjuvad. Seatakse otboj = häire lõpu signaali uusi tähtaegu:

• USA raketikilbi käivitamine Euroopas ( 22. IX 2016 )**
• USA presidendi valimiste päev ( 8. XI 2016 )
• … inauguratsiooni päev ( 20. I 2017 )
• VF-i riigipea erakorralised valimised kevadel 2017 ( ? )
• …

Moskva pöördus juba 1970-kümnendil tuumakonflikti võidu usku ☛ Isekiri: MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Puhuti eesti ajakirjandusse eksivaid sõjaennustusi sarkastiliselt mahategev kollektiivblogi arvustab "totaalse meedia" militaarbluffi, "hirmukultuuri" juurutamist ja väidetavalt sõja+märulifilmide mõjul FSU aladel, sh EV-s vohavat "romantilise sõja narratiivi", mis rumalavõitu ja meediamanipulatsiooni-alti rahva kollektiivses (ala)teadvuses õilistab militaarkonflikte… Kas sellest nüüd järeldub, et eestlased on minetanud läbi «Venna sõjaloo» tuntud müütilise patsifismi? Mis pigem ongi slaavi ja laiemalt — indoeuroopa päritolu.

ÄRA SÕIDA SÕJA ETTE… [---] nõuandevärsid, mis esinevad nii meie kui ka ingeri sõjalaulus, on slaavi algupära ja pärinevad tõenäoliselt Valge-Venest ja Ukrainast. Selles sõjalaulus on rohkesti muidki motiive, millel leidub ligidane vaste valgevene ja ukraina rahvaluules. Teiselt poolt on näidatud, et see sõjalaul osutab motiivisugulust ka balti ( läti ja eriti leedu ) sõjalauluga…

Felix J Oinas «Ära sõida sõja ette» Rmt: Kalevipoeg kütkeis ( Toronto, 1979, lk 37-48 )

Küllap on   rahu(meele)seeme   eesti mulda lennelnud luuletuules Leedu—Poola natsioonide unioonist. Neil aladel tunamullu õnneks pidurdunud (neo)moskoviitlik agressioon on pannud küsimärgi alla WP meisterlikkuse sõjajuhina. Isegi kui WP külma (hübriid)sõja õhutamise osavus on fakt ning peegeldub selgelt Lääne vastupanutahte, -võime ja -vahendite likvideerimises, millele on vaikimisi ka EV võimuladvik kaasa aidanud… Tartu rahust loobumisega. Suutis ju Moskva samal ajal taastada oma riikliku desinformatsiooni-süsteemi, pumbata kihutus- ja mõjutöösse hiigelsummasid, mis kõigest poolteise kümnendiga USA terve KS-i panuse ületasid. Ning mida enam USA ses sfääris praegu koonerdab, seda süngema varju heidab uue maailmasõja väljavaade vabaduse perspektiivile Venemaal.

Raha kihutustööle on
VF-il vähem kui enne

MOSKVA PANUS PSÜHHOLOOGILISSE SÕTTA = teavitustöö + dezinformacija alla pandav raha ≈ ametliku eelarve järgi ümmarguselt miljard dollarit aastas. Peale selle kulutatakse vene-asja-tundjate sõnul sama suur summa varjatult poliitikute ja parteide ülesostuks välismaal, lääneliku demokraatia õõnestamise, ühiskonna lõhestamise jm poliitilise sõja üritusile. Samas on ka VF-i sõjaline võimsus peamiselt meediaprodukt. Ometi kavandab Kreml paari järgneva aastaga kärpida oma subsiidiume ( ikkagi kestvasse ) ropagandaali kümnendiku võrra.

Mõne vene analüütiku hinnangul — ☛ Oleg Panfilov Georgias + ☛ Maria Stroeva-Voliček Venemaal — on külm sõda VF-ile liialt kulukas, mistap Kreml eelistab kuuma, so päris sõda, kuna selle jaoks arsenalis tuumarelvi piisab.

Venelaste esmalöök taktikalise tuumarelvaga on praegu reaalne konflikti rahvusvahelise eskaleerumise korral Süürias. Verine valitseja Bashshār al-Asad kasutab sääl ka iga võimalust rääkimaks IIIMS-i ohust, endal hingel 120-250 tuhat tsiviilohvrit… Patutaaka tükib taga (a)ja(ga)ma WP…

JA OHT EUROOPAS? Nii on kaude tegu läänevastase liiduga — ilmselt immigratsioonibuumi paisutamiseks Euroopas. Samuti on siin tajutav liit Julma-minevikuga, kuna Ivan IV-gi   Kurjuse impeerium   süvenes alaväärsustunde ajel Lääne-Euroopa ees, kelle hiilgus suruti müstilis╱okultistlikult teispoolsusse — Moskoovia kui III Rooma XVI sajandi paleusse.

Ühe H-pommi atmosfääri-plahvatus 11km kõrgusel Eesti kohal, mis väliselt sarnaseks Tunguusi sündmusele AD1908, oleks piisav muutmaks me maad + vesikonda täielikult elamiskõlbmatuks. Ei ole terve mõistuse pärane ega otstarbeks. Kahjustus riivab kõiki naabermaid erandita.

Tajutud sõjaohu 100℃ kraadiklaasi näit EV-s hetkel 88℃ ***

Pärissõda tuleb pigem täppislööke ja taktikalist tuumarelva rakendades, kestes mõlema poole asjatundjate optimeerit + kattuva arvamuse järgi 20 päeva. Küsitav siiski, kas saab kolme sõjanädala järel kumbagi poolt veel võitjaks lugeda. Ent tuumasõda tulevikupimestuses võimatuks lugeda on arutu. Nagu ütles optimistist akadeemik Endel Lippmaa, näeb inimkond ära nii IIIMS-i, IVMS-i kui ka VMS-i. Praeguse hetke ülima ohtlikkuse tingib asjaolu, et Moskva peab külma sõda ühepoolselt, ilma muuilma poolse vastupanu osutamise tahteta, mis oli olemas XX sajandi bilateraalse KS-i ajal ja mida täna asendab uue KS-i välistamise energiline väljendamine. Selline rahulootus on silmitu ja lõpeb ükskord paratamatult enneaegse suursõjaga.

Sest WP on näidand, et tema võtab säält, kus saab.

Riigiti kuhjub seda enam ohupinget, mida vähem ollakse ühiskondlik-poliitilis-majanduslikult arenenud ehk ( OECD malli ) esimesse maailma lõimitud — vt kaardil liitumisaastate alusel tumepunasest heledamaks, kuni valgeni — Läti╱Leedu 🆘 — värvitud alu! Läti astus üle OECD läve juulis 2016, Leedu täpselt 2a hiljem.

 LÕPPEKS: Sõja võimatuse visioon eeldab silmade avamist sõjaohule. 

MÄRKUSED.
Pildid: 3 From 2 Surgery ( 2 Lõikus 3-ks ) ©Chris Mars, 2006. — L!FE TV 14. X 2016 ekraanitõmmis — 2x Wikimedia: «Pihkva piiramine» Boris Čorikov ( AD1836 ) + Cheyenne Mountain Division USA Colorado osariigis — kaart OECD — 2xtabel Isekiri. Lühendid: IIMS = Teine maailmasõda. IIIMS = Kolmas maailmasõda. IVMS = Neljas maailmasõda. VMS = Viies maailmasõda. CDL = 450. AD = Anno Domini = Issanda aasta. EV = Eesti Vabariik. FSU = former(ly) Soviet Union = endine N Liit. H = Hydrogenium = vesinik. KS = Külm sõda 1945… 1990. MAD = mutual(ly) assured destruction = vastastikku tagatud häving. OECD = Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon. SPb = Sankt-Peterburg = Peterburi = Piiter = ajutiselt Petrograd/Leningrad. VF = Vene Föderatsioon = Venemaa. WP = Vladimir Vladimirovič Putin.
___________________________________________
*    Legendipäraselt nimetanud paiga kotka ( vn: orёl ) järgi Ivan IV, kelle saabudes too parajasti sääl tammelt lendu läks, mistap linnaase AD1566 nii nimetegi; enne juurdus kohanimena aga jõe nimi, mille alamjooksul Arjoli asula tekkis, ning so tuletis balti ürgkeele sõnast erlos = 'luht' ≈ Luhamaa.

**   Täpsemalt üks USA raketitõrje-süsteemi elemente Euroopas Aegis rakendus 22. IX 2016 Deveselu-jaamas Rumeenias; Poola Läänemere-äärses Redzikowo-jaamas juhtub sama alles 2018, raketikilp tervikuna valmib aastal 2019.

***  Tabeli selgitus.
See on retrospetkiivne — II maailmasõjast läbi Külma sõja käesolevasse kuusse oktoober 2016 ulatuv — pisteline 6 aastase summuga eritlus, milles kognitiivsed tegurid Ⓐ sõjahirm Eestis, Ⓑ sõjaootus lähikonnas ja Ⓓ üleilmne rahvusvaheline pinevus on koondatud võrrandisse hindamaks keskmise tuletisena sõjaohu reaalsust skaalal 0…100. Tegemist on loomulikult subjektiivse perspektiiviga.
Ülemine, tumepunane rida on ajarida IIMS… 2016, kus aastaarvude eel on märgiga ⚔⚔⚔ osutatud sõjaajale NSVL-is/VF-is, st Moskva osalemist sõjas või agressiooni mõne naabermaa vastu, nt oktoobris 1950 Korea sõjas, oktoobris 1956 Ungari vastu jne; seevastu märgiga ☮☮☮ on tähistatud rahuaega.
Teine, valge rida kätkeb hinnangut sotsiaalpsühholoogilisele tegurile — sõjahirmu levik Eestis, mis reeglina on suurem läheneda võiva sõja eel ja vähim sellise kartuse vaibumisel.
Kolmas, hall rida on hinnang sotsiaalpühholoogilisele tegurile — sõjaootuse ilmingud Eesti ja tema naabermaade ( Baltikum, N Liit/Venemaa Põhjala ) poliitikas, teabelevis, sotsioloogilistes käsitlustes.
Neljas, valge rida on hinnang välispoliitilisele tegurile — üleilmne pinge on seda suurem, mida enam üliriigid on hõivatud sõjakoldeis.
Viimane rida on otsitud vastus, tulem — tajutud sõjaoht ja näidud võrrelduna vee-agregaat-olekule rajatud Celsiuse skaalal, kus 0℃ tähendab tardumust rahus ( tahkuseni ) ning 100℃ tähistab keemispunkti ( täieliku aurustumiseni ) ehk inimkondlikus tegelikkuses tajutud ähvarduste katastroofilist realiseerimist ( nt termotuumakonfliktis ) Muide on veel rohkem põhjust murelik olla Leedul…

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.

Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič Putin ( WP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:

Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!

Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

Krimisläng — VVP relv Läti vastu

 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»

 》 EestiMeel: Peninukk Putin ja pühad piirid 《

Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:

• Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendiku …
• Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
• Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017…
• …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.

«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.

 》 Fjodor Korsakov Valge mehe verisest võitlusest, mille tagajärjel võõras lipp Hiinasse kanti PM-is 1927 《

Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOON ( Русский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.

… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…

( Hiina pilk Venemaale )

KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Sotsiaalne propaganda (I)

PEDRO KRUSTEN
21. V 1897 — 14. I 1987

Sotsiaalsest propagandast õpetlikult — kahe isiku näitel. Protagonistiks on Pedro Krusten, aga antagonistiks seekord Martin Viirand.


Kõige kiuste kujunes Ameerika Häälest (VoA) ideoloogiliste üldistuste ja hinnangute jagaja asemel asjalik teabevahendaja = tegelikkuse peegeldaja. See oli XX sajandi maailma ja USA võimuelu + olmet mitmekülgselt valgustav, püüdlikult faktidele rajanev ja kihutuslikku elementi minimeeriv teabelõit.

Deideologiseerimise järelmina kerkis 1960-kümnendil mitte üksi VoA — kogu Lääne verbaalses võitluses Idaga esikohale rahulik ajakirjanduslik käsitlus, mis toetas alati kodaniku-ühiskonda selle vaenajate ees, tugines ennemini ühisele kui vastandusele ning võrdles Külma sõja vastaspooli ühtses väärtussüsteemis kõrgemaid ühisnimetajaid silmas pidades. Just vabadus oligi see kõrgeim väärtus, millele juba keskajast üritatud kogu Lääne tsivilisatsiooni rajada ja millest paremat mõõdikut vist polegi.

Selle ülevaate illustratsiooniks on valitud eesti näide on siin — palun vaadake pilti! Krusten New Yorgis AD1951, kui algas tema tööelu VoA toimetuses, mis kogu koosseisus mõne aasta pärast edasi Washington-DC-sse asus.

Esimese maailmasõja lõpul astus ta Neevalinna sõjakooli — sõjamöllust pääsemiseks. Seejärel jäi 3 aastaks (veeburari-) revolutsiooni-järgsele Venemaale. Kuni opteerus aastal 1921 Eestisse.

Revolutsiooni epitsentrist saadud valge- ja punakogemus li 24-aastase PK pagasis kui küpsustunnistus eesolevaks sajandiks. Nii on mõnigi tema tegelane asjaolude ohver, oludega leppija, mitte nende vastu võitleja. Mille näiteks võiks lugeda või kuulata Krusteni suure psühholoogilise usutavusega kirjutet novelli «Tähtajata», mille paar kümnendit hiljem, mais 2000 esitas ka ER; selle kokku 2¼ tunnise järjejutu võib üles otsida ERR-i digiarhiivi veebisalves, kuigi — NB! — Isekiri ei soovita teha seda ilma allpool olevat hoiatust arvesse võtmata.

Eestlasi elab võõrastel maadel vabatahtlikult, mõtlesin ma. Nad on kodust välja tulnud, maailmas ringi vaadanud ja leidnud, et siin või seal on neil parem elada kui Eestis. Miks siis mina oma saatust nii traagiliselt võtan?

— Eestist 1930-ndil välismaale pagenud
endise krimuurija mõlgutus NY Eesti Seltsi baaris
— «Tähtajata» Pedro Krusteni rmt-s:
Laevasõit Leaga. (Lund, 1973, lk 86-166)

Paar erijoont Pedro Krusteni raadiotöös Ühendriikides Edla Krusteni (neiuna Remmelgas, tutvus tulevase mehega suvel 1945, edaspidi EK) intervjuu järgi. Meie kangelane oli VoA eesti toimetuses põhiliselt n-ö käsikirjade kirjutaja seisuses:

Tema hääl ei olnud tegelikult sobiv, liiga madal ja mitte küllalt kõlav, nii et enamasti lugesid teised ta töid. Üks neist oli — siis veel noor mees — Gunnar Paabo. Ta on mulle mitu korda rääkinud, et teised oli üleolevad — et ah, mis sa poisike tead! Kuid Pedro ei ütelnud kunagi nooremate kohta halvasti. Ükskord, kui ta oli mingit tema meeleolupala ette lugenud, tuli Pedro koridoris ta juurde ja ütles, et — kui loed, pane sinna tunnet ka sisse! Ja Gunnar nõustus, et oli vestet lugenud nagu uudiseid, aga kirsipuist ja lindudest peaks rääkima natuke teistmoodi.

SOTSIAALNE EHK KODANIKE-ÜHISKONDA TOETAV… Rahuaja teistlaadi propaganda vajadust mõisteti katse—eksituse tulemusel; see arusaam tuli läbi inimkonna katsumuste ja kõrvetada-saamise; seda evitati seniste vigade, ilmavaate skaala pahem- ja paremservast lähtunud propaganda ja sellega maskeeritud võimuliialduste ja -kõrvalekallete reaalsete järelmite kuhjumise varal. 

Oma äärmustes algas see XX sajandi valus kogemus klassisõja õhutamisest (nt Venemaal) — riigi jumalikustamisest (nt Jaapanis) — juhikultusest (Venemaal+Saksamaal) ning viis lõpuks masendava tegelikkuse — ühiskonna-vastase massiterrorini, mis eriti N Liidu ja Hiina rahvastikku sõna kõige otsesemas mõttes inimsööjaliku barbaarsuseni detsiviliseeris. Too isegi püsiva rahu aegadel inimvaimu kiretsema sundiv katkematu poliitiline surve koos ühiskonda lõhestava kihutustööga, eri tooni punalippude all, oli niivõrd ränk kogemus, et kontrasotsiaalsele propagandale alternatiivi otsija ei saanud kaaludagi mingi uue võitluslipu heiskamist, uue ideoloogia evitamist… Välja arvatud üks võimalik ideaal, ühtlasi selle uudsema propaganda või õigemini antipropaganda eeldus, ja nimelt — sõnavabaduse paleus, ning sel vabadusel rajanev avalik dispuut, mille toetamist, õhutamist ja praktilist rakendamist lubaski ellu viia sotsiaalne propaganda.

Sotsiaalpropagandist taotleb vastuvõtlikku poolehoidu konstruktiivse sõnumiga ega vaja vastuvõtva publiku positiivset eelhäälestust või võitlevat usku.

Rahvaleht suleti augustis 1933 Pedro Krusteni, alias Miini Mihkli luuletuse pärast. Krusten oli Miini Mihkli sulega vastustanud eeltsensuuri Eesti riigis ja seda tegid nad mestis niimoodi:

Lahkub pikkamööda suvi,
Aeg see lendab nagu tuvi,

Kannab ära rannalt kära,
Ujujad ja päiksesära.

Pirita on varsti tühi,
Elu vooris linna rühib,
Rahvast kinno jälle kisub,
Soojas ruumis istu isu,
Endamisi naudi filmi
Tuimaks väsitades silmi.

Tuleb talv ja jäised tuuled,
Siis ma lambi valgel kuulen
Enda Liisi hääle kõla,
Näen ta valget pehmet õla.

Siis on tema mulle päike,
Oma soojusega, väike,
Rõõmsaks teeb mu toa ja hinge.

L-A-K-U P-E-R-S-E-T T-S-E-N S-O-R — ütlesid värsside algustähed. See oli osake vestest «Liisil on punane pliiats», kus vestesarja nimitegelane abikaasa Liisi rõõmuks luuletas, samas kui võimukas naine üle ta õla jälgis, mida Mihkel kirjutab. Lugu 17. VIII 1933 Rahvalehes pani põntsu ajakirjanduse eeltsensuurile. Selle oli kaitseseisukorraga kehtestanud riigivanem Jaan Tõnissoni valitsus, ajendeiks põhiseaduslik kriis ja üleilmne masu.*

Leheneegri mõnituse järelmina moodustati otsekohe erikomisjon, kuhu peale ametliku tsensori hõlmati teabetalituse ametnikke, politseikooli direktor ja avalikkuse esindajana võisteleva lehe toimetaja. Komisjoni otsustuse najal patune Rahvaleht keelustati. Siiski sai päevaleht 10 nädala pärast, alates 31. X 1933 taas ilmuda, ka veste autor vahepeal tööta ei jäänud.

Võrdluseks näide viimatisest vene ajast: kui rektor Jaan Vares heitis kunstiinstituudist välja 24-aastase taarausulise arhitektuuritudengi Andrus Rõugu, kuna Loomingus oli 1981 ilmunud tema akrostihhon: SINI MUST VALGE. Akrostihhoni ehk nagu glavlitakad selle kohta ise ütlesid — akroptihhii läbilaskmist eeltsensuurist 1981. aasta Loomingusse nr 9 nimetas tsenseeriad “poliitilis-ideoloogilist laadi veaks” ja luuletust ennast — “poliitiliseks huligaansuseks”. Glavlitis avastati see oktoobri teisel poolel ja sellest kanti ette 23. X 1981. Pärast Noormees pääses oma kõrgkooli tagasi alles 3 aastat hiljem, tema avaldamiskeeld oli õpipagendusest aga kaks korda pikem…

Ent naaskem eestiaegse tsensuuri juurde, mida Miini Mihkel kommenteeris ise nii:

[…] Mina oma südames pidasin aru — et ei tea, mis see eesti rahvas naerab, hea tuju kaua aja tagant. Kui on hea tuju, siis lase olla, see on rahva tervisele kasulik. Ma tahtsin ka naerda, ostsin ka Rahvalehe.

Panin enese vastu laternaposti ja hakkasin nuuskima, et kus see naeruasi siin seitungi sees on. Ei ma leidnud, sest ma lugesin ristiinimese moodu — ega ma pole mingi juut, et veerin tagant ette ja ülevalt alla. Mina pole ristsõnade mõistatusi eluaeg lahendanud, ma niisugust kunsti ei teadnud.

Aga inimesed olid sel päeval kangesti sõbralikud, kõik tahtsid üksteisele uudist näidata. Nii torkas keegi võhivõõras inimene minulegi aru pähe, aitas sõrmega näidates õige otsa peale — et lugegu ülalt alla. Mina pidin lugema omaenese kirjutatud asja, ning kui ma lugesin ülevalt alla, kas sa tead, ma ei naernud. Ma kahvatusin, südagi langes ülalt põuest alla püksisäärde. Vaata kuramust, missugune vingerpuss oli minu kirja sisse pugenud! […]

Eks mul olnud siis hirmu küll. Ma läksin pakku põranda alla, nii kui politseiniku varju nägin, pugesin oma peiduurkasse ja värisesin seal nagu mõni tagaaetav kurjategija. Aga enese teada ma olin ainult õnnetu inimene, kellele saatus mänginud vingerpussi.

Ma elasin mitu nädalat pimedas keldris ning muutusin näost kahvatuks nagu kalts. Ja mõtlesin jubedusega, et vaata, missuguses pimeduses meie peame nüüd elama, missugused pimedad ja rasked ajad on tulnud meie maale. […]

— Miini Mihkel pihib: Kuidas see juhtus? 31. X 1933 Rahvalehes nr 97, lk 1-2.

Raadiovested said tema eetrisuhtluse peavahendiks hiljem, puhkepõlvele mineku aegu, täpsemalt 1966. aastast kuni 1970-ndi lõpuni. Nelipühi aegu 1966 ilmus VoA-s eetrisse Pedro Krusteni häälega kõnelev Balder Jaan, keda tutvustati kuulajatele sõnadega:

Kutsume teid nüüd kohtamisele ühe vana tuttavaga endasaja Tallinnast…

Penisonär Pedro Krusten jätkas VoA-ga niisiis vaba kaastööd ja seda juba oma häälel. Algul võis kuulda teda paar korda, koostöö lõpu poole korra nädalas, tavaliselt laupäeva õhtuti ja siis reeglina vestlemas kuulajaga, vahel harva ka otseses dialoogis, mis tähendab tema tehtud intervjuusid.** Siin üks näide, Krusteni raadioveste sügisest 1973. Krusten nentis veste alustuseks, et USA pealinna ümbruskonna looduses pole veel sügise värve, ent Ameerika eestlaste elus juba on, sest juba esimesil sügisnädalail tõid eesti lehed teateid hooaja avaõhtuist. Lõpuks kaldus vestlus kirjanduslainele:

… On veel midagi, mida sügis-hooaeg toob kaasa ja millest eestlased kõikjal maailmas võivad osa saada. See on eesti raamat. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis teatavasti asub Rootsis, on saatnud välja oma sügishooaja esimese raamatu. Post tõi selle neil päevil mu lauale. Juhuslikult on selleks minu novellikogu «Laevasõit Leaga».

Oma raamatust ei sobi nagu kõnelema hakata, kange tahtmine on ütelda, et võtke kätte ja lugege ise, siis näete, mida see pakub. Nii oleks loomulik ütelda, kuid ometi jääb see ütlemata — te mõistate, miks ei ole mõtet nii ütelda. Aga et paargi rida sellest uudisteosest teieni jõuaks, loen esimese novelli algusest:

Kevadel hakkab päike trepikotta paistma. Kui ma kelle viie aegu töölt tulen, seisab seal niisugune vaikne valgus, mis paneb mõtlema:
Nagu kirikus.
Ma elan nüüd rahulikku elu.
Kirjakasti avamisel ei hakka süda peksma…
… Et keegi mulle ei kirjuta.

Rohkem ma ei loe. Aitäh kuulamise eest!

Krustenit loeti eestiaegse kirjanduse üheks paremaks novellistiks. Mida arvas kirjanik Pedro Krustenist Mall Jürma,*** kelle eetrinimi VoA-s oli Liis Jüris:

Ulatuslikumalt kui ükski eesti proosakirjanik on Krusten jäädvustanud järelpõlvedele paoaastate karmi tõelust ning pagulase hinges käärinud heitlusi kogu selle masenduse, ülekohtutunde, kartuste, enda õiguse, müstilise usu ja lootuse tõusude—mõõnadega, mis painasid teda esimesed ebakindlad aastad pärast sundpagulusse sattumist. Mitmed tegelased Krusteni romaanides [Üle parda, 1946; Päästja, 1947; Inimese hoidja, 1952; Laev akna taga, 1955] on kirjeldatud niivõrd iseloomulikult ja tõetruult, et autori saatuskaaslastel pole raskusi ära tunda neis Geislingeni laagri kunagisi elanikke ja nende eestlastest ja välimsaalastest juhte.

— Mall Jürma, Pedro Krusten. Lund, 1964, lk 45.

Lõpuks mõtteid ja tsitaate Martin Viirandi (MV) saatest:

Ameerika Hääl sai muuseas ka Eesti ajalehti ja ajakirju, vahel tõi Krusten neid koju, kui arvas et need abikaasat EK-d võiks huvitada. Tema ülesanne oligi jälgida, mis Eestis toimus. Ta kirjutas palju, nagu nad nimetasid, feature'id, lihtsalt kirjeldusi, mis siin toimus, nt kirsipidustustest, kuidas eestlased jaanipäeva pidasid.

KIILULÖÖMINE — PUNASTE MOODI. Viirandi jutt USA eestlasile sellest, nagu oleks 1960. aastate VoA kihutustöö Tallinna raadioga võrreldes olnud võrdne, kui mitte hullem. Nii kummaline, kui see ka pole, aga isand Viirand (*1942) Eesti filoloog, vastupanuliikumise osalise Hillar-Nils Viirandi (1921-1945) poeg.

Maksipropaganda kunstis
Lazar Lissitzky 1919: Punakiiluga löö valgeid

On raadios kasutanud maksipropagandistide võtteid — olgu teadlikult või alateadlikult — luges VoA toimetust ropagandaali väärivaks vastaseks veel aastaid pärast VoA eesti saadete lõppu. Samal ajal näides ehk süütuna, kes ei saa propaganda alal maast ega ilmast, heast ega kurjast aru. Võib-olla lootis Viirand endale Krustenist aga postuumset leerikaaslast, eks osales Pedro Venemaa kodusõjas ju komissaride poolel?

Katkend intervjuust Washington DC-s.****

MV: Aga kuidas teile tundub, kas see Pedrole see töö meeldis, või oli see talle ka natukene tülikas, et tal seda tööd tuli teha raha pärast?
EK: Tema ei leidnud, et see raske oleks olnud. Aga temale oli see leivatöö. Tema peamine töö oli see, mis ta kodus tegi, ise kirjutas. Ja vahel olid seal tülid omavahel.
MV: Mispärast?
EK: Oh ikka auahnuse pärast, kes ikka kõige parem on ja tähtsam ja kus tema laud on, kas ukse juures või akna juures või… Aga Pedro sellest üldse ei hoolinud, ütles, et jätan selle sõnniku sinnapaika ja teen kodus oma tööd.
MV: Noh, kes olid esimesed numbrid siis sel ajal, kui tema seal töötas, kes olid tähtsamad tegelased?
EK: Noh algul oli probleem [see, et] seal tegelikult oleks pidanud olema Ameerika kodanik, aga ei olnud neist 5 aastat keegi olnud Ameerikas. Ja alguses oli ajutiselt Ameerika eestlane Leonhard Nurk, kes oli 1930. aastatel siia tulnud. Ja siis tema abiline oli Ludmilla Floss, kes oli ka kauem Eestist ära olnud. Aga siis lõpuks tuli Pusta, noor Pusta, tema isal oli sama nimi — Kaarel Robert Pusta. Ja kui tema ära läks Washingtonist [siis tuli asemele] igatahes üks soomlane, kuna eestlasi ei leidunud — Piltti Heiskanen. Ja pärast teda sai [toimetuse juhiks] vist Jaan Kitzberg.
MV: Aga ütleme, noh, kes neil niisukesed värvikamad kujud olid, kes seal võimu pärast jagelesid omavahel?
EK: Algul oli Mall Jürma hea sõber [Evald] Roosaarega, nad elasid lähestikku New Jerseys, aga töökohas tekkis vist probleeme. Ja siis, mina ei tea, Pedro igatahes ütles, et tulevad koridori, tuleb üks, räägib siis teisest, ja siis jälle tuleb teine ja räägib. Ja tema oli erapooletu ega seganud ennast sinna vahele. Ja ta ei rääkinud ka kodus nendest, teised rääkisid, ma tean, mõned abikaasad olid väga informeeritud, mis seal toimus, aga Pedrot see ei huvitanud. [---] Mõnikord nad kolisid seal samas hoones ühest ruumist teise ja siis ükskord olid Ameerika Hääle inimesed meie juures ja tuli seal jutuks, et kus kellegi laud on ja siis Pedro ütles, et ma ei ole sulle rääkinudki, et me oleme nüüd teises toas. Tema sellest palju ei rääkinud. [---]
MV: Noh, niisugusele inimesele on parem rääkida ja kergem — jutt ei lähe edasi. [---] No Külma sõja ajal oli see poliitiline võitlus hästi äge. Siin Nõukogude propaganda oli kõva ja ega Ameerika propaganda palju alla ei jäänud. Kuidas ta sellesse suhtus?
EK: Tegelikult AH ei olnud mitte propaganda-asutus, see on täiesti vale arvamine. Nemad andsid Ameerika varjukülgi ka väga-väga palju, nad ei olnud ainult —— et nad ainult kiitsid — et Ameerikas on kõik õige ja väga hea. Ja ma mäletan, et Eestist tuli ka tagasisidet, kuigi [AH-d] ei tohtinud kuulata. Aga tuli teateid ja Voldermar Veedam rääkis, et kirjutavad — et mis te sellest Watergate'ist nii palju räägite, et meid see suurt ei huvita!

MV Tallinna stuudios: Ja nüüd teile üks näide Ameeria Hääle stiilist, see pärineb aastast 1964, kõneleb Liis Jüris…

Edasi järgnes MV saates 16'31"-19'08" katkend paar (2'37") minutit eestikeelses VoA-s veebruaris 1964 kõlanud tegelikult 6-minutise (5'52") vaatluse algusest — kogu salvestust saab kuulata 0'13"-6'05" ERR-i digiarhiivis; VoA kõnealuse saatelõigu teksti võib lugeda Isekirjas MV ja saade Maailmapilt: Pedro, Henrik ja teised(40') ERR-1s (salvestusaeg) 20. XII 2008. Kordus oli eetris 2009 — kogu saadet saab kuulata ERR-i digiarhiivis.**** NB! Ettevaatust — ERR-i digiarhiivilt arhiiv.err.ee lähtuva võivate ohtude eest hoiatab Google'i veebiturvajad!


MÄRKUSED:
    *  Riigivanem Jaan Tõnisson teatas oma Rahvusliku Keskerakonna koosolekul Tartus enda võimulttaandumise järel, et "tema valitsuse kangutamiseks mõjunud kõige rohkem OÜ Vaba Maa ajalehtede kirjutused" — st kirjutised, mida avaldasid trükitöösturi Aleksander Veileri (1887-1950) trusti väljaanded, kuhu kuulus ka Rahvaleht. — Eilsest tänaseni. Rahvaleht, 9. XI 1933, nr 101, lk 2.
   **  Vrd siikirjutatut teisal põhiliselt EK meenutusil rajaneva elul-rmt-ga: Ülo Tonts, Pedro Krusten. Trt, 2007, lk 153. Pärast kohustuslikku pensionileminekut mais 1967, so 70-aastaseks saades tegi Pedro Krusten VoA-le kaastööd väljaspoolt koosseisu, käies kord või paar nädalas oma lugusid eetrisse lugemas. Tonts väidab ekslikult, et nii esinenud ta VoA-s kuni 80-aastaseks saamiseni, tegelikult ilmus Krusten eetrisse paar aastat kauem.
  ***  Mall Jürma (17. XI 1901 Tln — NY 21. X 1984) neiuna Kuusik; kirjandusteadur, kes esines kirjandusalaste ettekannetega 1930-ndil korduvalt Tln ringhäälingus ning töötas 1951-1972 VoA eesti toimetuses.
****  Vrd Edla Krusteni (aka Edla Rene Krustein) intervjuu äratrükiga rmt-s: Olnust olevatele: Martin Viirandi heliarhiivist. Tln, 2012, lk 100-111.

Putin +/-12 aastat

Putinismi videoreklaam
Edinorussi kampaaniast 2011

Liisk on langenud. 
Suverennaja 七аท-demokratija on läbi. Putinismi varjatud pale peab avanema ja nii saab ju ehk lähimail nädalail näha Venemaa sisearengu uusi suundi. Üks on selge — Putini päike on loojumas… Ent tal on veel mõni — ennemini tagurlik kui eduline — võimalus  t ä i e n d a v  aastatosin välja vedada…
-----------------------------------------------------------------

Venemaa verivaenlased ja igikestev blokaad

Meie idanaabrit piirav vaenurõngas on püsimas pea muutumatu kindlusega. Kas kujutletud piiramisrõnga kestva stabiilsuse tegureiks on suurvene meelelaad, lähimineviku järelmid või geopoliitiline paratamatus?

Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.

OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.

Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)

Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.

ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.

Ameerika Hääl ja Hiina e-Müür

Ameerika Hääle Hiina-teenistus jääb oktoobrist suure tõenäosusega vait, kuna USA ametlik välisringlevi tahab sinna suunatud eetrilõitadest loobuda ja suubuda täielikult internetti.

Pandi-preemiad & Vandi-teenijad

Eesti riigieelarveline TV ja ringhääling takerduvad sovetiigandeis ka preemiaid jagades

Pandi-preemia jagamist iga-aastaseks muutes tegi ERR sammukese muidugi õiges sihis. Auhind muutub nüüd rutiinsemaks ja laureaadiks satub tõenäosusteooria kohaselt järjest marginaalsemaid publitsiste. Pandi legend on pseudosakraalsest staatikast ammu üle laetud ja vajaski maandamist tihemini kui keskeltläbi korra viisaastaku kohta.

Kes on €-dogmaatik?

Muidugi on selle küsimuse vastus selge igale avali meeltega eestlasele: meie eurodogmaatikuiks on Eesti võimuladvik

Allpool Isekirja kokkuvõte Äripäeva arvamusveebis ilmunud €-eritlusest Kas või nui neljaks...:

ÕNN TULEB MEIE ÕUELE? Tekib tunne, et Kreeka sündmused ega euro ebastabiilsus, ka rohkete skeptikute peatse €-krahhi prognoosid ei kõiguta EV valitsuse veendumust, et euro on Eesti ülim eesmärk ja 1. jaanuaril jõutakse paradiisi. Aga isegi neile €-alaga liitunuile, kes ühisraha said enne üleilmset masu ja €-kriisi, ei tulnud ühes euroga mingit positiivset efekti või oodatud investeerimistormi.

• Malta näide — liitus €-alaga 3 aastat enne Eestit AD2008. Kohalikud väljaanded Malta Business Weekly ja Malta Indepedent lootsid euro tuleku eel saarele voogava välisraha mitmekordset kasvu ja võimulolev Rahvuspartei ennustas lausa investeerimisbuumi. Ent juunis 2008 tabas Maltat rekordinflatsioon 4,6%, mis €-alal on lubamatu. Õitsengut ei tulnud.
• Slovakkia näide — liitus €-alaga 2 aastat enne Eestit AD2009. Edu tõid eelkõige maksu-, rahandus-, kaubandus- ja tervushoiu-reformid. Ent majanduskriis tõi Slovakkiale samad probleemid kui eurota naaberriikidelegi. Slovakkia töötuse tase jääb EL-is alla vaid Baltimaile. Ka elukallidus kasvas ja seetõttu otsustas valitsus aasta 2010 algul tõsta alampalka 4,1% võrra ning 2011 peaks alampalk (307€=4803EEK kuus) tõusma 4% lisaks.

MILLEKS EESTILE EURO? — selle selgitamine võtab Eesti Panga EuroVeebis kõigest 1 külje ja sealgi on seisukohad, mida võib leida ka Vikipeediast: valuutariskide vähenemine, valuuta pikaajaline stabiilsus, madalad intressimäärad jne. Ainsa hoiatava näiena, miks EV peab euro kasutusele võtma, on toodud Venemaa 1998. (!) aasta krahh. Midagi värskemat rahandusministeeriumi analüütikuil ilmselt pakkuda pole. Praegu kuluks ära korralik selgitustöö, mitte aga plaan, kuidas harjutada rahvast teist värvi rahatähtede ja uute numbritega hinnalipikuil.

Oleks tore lugeda üksikasjalikku uuringut või vähemalt sellise uuringu järeldusi, mis veenaks meid, et €-ala tänased ja nii destruktiivsed poliitilised ja majandustegurid ei mõju Eestile halvasti ja €-tsooni astumise ning selles olemisega seotud kulud on tõesti põhjendatud. Ärimehel oleks huvitav lugeda ekspordile—impordile suunatud valdkondade ametlikke arenguennustusi eurole ülemineku järgseks ajaks. Kui neid uuringuid üldse on — on need siis salastatud?

Millegipärast ei kiirusta €-tsooni enam ei Čehhimaa ega Poola, nad passivad — las aeg annab arutust. Sama meelt näib olevat Eesti rahva enamik.

Vastukaaluks vt valitsuse arvamust: Kes on €-skeptik?

Külm sõda vene moodi

Venemaa psühhosõjardid on Gruusia rindel ärksad ja ühtsed ning unelevad Soome suunal.

Mainekas päevaleht Helsingin Sanomat (HS) prognoosis 6. III 2010, umbkaudu 70 aastat pärast Talvesõja lõppu, kuis võiks välja näha Talvesõda tänapäeval.

Ajakirjanik Timo Siukoneni ja soome sõjandustegelaste arutlust (Kui Talvesõjda puhkeks nüüd — Entä jos Talvisota syttyisi nyt? — Talvisota, osa 14. HS, A-9) vahendas äsja ka Õhtulehe (endine ER-i) väliskommentaator Aadu Hiietamm.

SOOMLASTE STSENAARIUMI KOKKUVÕTE: Venelased plaanivad Soome pealinna jõuda 2-3 päevaga, kuid nende dessantüksused on diversioonideks kohal juba esimestel sõjatundidel.

Helsingin Sanomat: Sõja käik otsustatakse aga õhutandril, kus Venemaa ülevõim on masendav — enam kui 1200 hävitajat ning 700 hävituspommitajat Soome kõigest sajakonna lennuki (62 Horneti + 49 lahingõppe-Hawki) vastu. Ent soomlaste pluss on oma kodus võitlemise tõik. Väejuhatus jõuab lennuväe jaotada hästi maskeeritud ja õhutõrje poolt turvatud pisi-aerodroomidele. Venelaste plaanitsetud välksõda ei õnnestu, rünnak venib (paarile nädalale). Samal ajal saavutab Soome üleilmse diplomaatilise poolehoiu...

GEORGIA & IMEDI. Gruusia telekanali Imedi 13. III 2010 saate näitel teame, kui jõuliste välkhoopidega taolist sõjakäigu ennustust võidakse mutta materdada. Aga tähelepanuväärselt ilmus HS-i uue Talvesõja stenaarium Gruusia Jätkusõja telelavastusest terve nädala varem. Ega mingit rahvusvahelist skandaali. Kõlapinna saavutas HS-i sõjastsenaarium vaid Venemaal ja sedagi hilinemisega, eeskätt tänu külma sõja tuntud — Komsomolitõe (KP) nimelisele ruuporile. Nii on Venemaal ja seejärel ka Soomes mõni leht (Kauppalehti Soomes ja KP + Metro Venemaal) soomlaste provokatsiooni taunimise mõtet vähemalt hetkeks kaalunud.

Ometi ei soostu HS-i juht Antero Mukka hukkamõistjate argumentidele järele andma ega arva ka...

... et tähelepanelikke lugejaid kuidagi eksitatud oleks. Antero Mukka: Siukose kirjutis on osa ulatuslikust Talvesõja-sarjast, kus sõda, selle tausta ja tagajärgi mitmekülgselt valgustati.

(Vt Talvesõja-spekulatsioon põhjustas Venemaal tormi — Kauppalehti 12. III 2010)

AGA ARUTELU VENEMAAL: Nii teatas Komsomolskaja pravda 22. III 2010 "Soome lehe sõjamängust Venemaaga" (vt venekeelset lehte ülal), kuna vähem tuntud Peterburi lehe Metro hinnang tuli välja palju varem, 11. III 2010 numbri esiküljel ilmunud (ja lehe lugejate hinnangul provokatiivses) pealkirjas: "Soomlaste sõjakäik meie vastu" (Finny pošli na nas vojnoj — sõna-sõnalt: Soomlased läksid meile kallale sõjaga, vt illustratsiooni paremal), kuna veebi jõudis HS-i loo neutraalsem ülevaade "Kui homme oleks sõda... Soome ja Venemaa vahel" (vt siit või siit)

Ägedam reaktsioon Gruusia telekanali 1/3-tunnisele saatele on mõistetav ja seda tingiv asjaolustik samuti selge:

• Gruusiasse augustisõda AD2008 on verivärske, võrrelda Venemaa varasemate kallaletungidega oma muile naabreile, k. a Talvesõda
• Moskva saab nn provokatsioone üles puhudes (ja neid juurdegi luues) maskeerida enda põhjustet sõjahaavu, äratada kaastunnet enese ja vähendada poolehoidu tegelike ohvrite vastu
• Imedi võis tõesti matkida 1938 CBS-i ringhäälinguvõrgus Herbert + Orson Wellsi proovitut ja taotleda toonase "Maailmade sõja" kuuldemänguga saavutet massipsühhoosi sarnast mõju
• ...

Soome päevalehe 6. märtsi kirjutisega nüüdseks KP & K⁰ poolt üles keritud skandaalile on aga iseloomulik muu. Kusagilt ei ilmne Soome ründamise põhjendust ega põhjust — neil detailidel tähtsust justkui polegi. Lihtsalt Venemaa oli, on ja jääb äkiliseks naabriks, kellelt võib ikka ja jälle oodata halvimat. Kallaletungi ettekäänet ei ole Moskvas kunagi tikutulega otsitud. Soomlased julgevad alalist ohtu idast tänapäeval väljendada. Kuid ikkagi huvitav — mis võiks saada moodsa Soome-kampaania ajendiks?

FOTO: É Hajkin, tali 1939-1940.

Komsomol'skaja pravda illustratsioon trofee-lipuga punaarmeelasist Talvesõjas