esmaspäev, 2. oktoober 2023

Sõja 3500 ööpäeva

Sügiseks 2023 on VF-i 2014 vallandet vallutussõda Ukrainas käinud 500 nädalat


VAHEKOKKUVÕTE. Rinne püsib sügisest 2022 praktiliselt paigal. Positiivseid territoriaalseid saavutusi vabadussõja tähenduses oli märgata mullu aprillis ning septembrist novembrini AD2022, kuid Ukraina AD2023 vastupealetungist ei saanud kahjuks asja, kuna ei jätku sõjamehi ega muud Ukrainale sõjalises vabadusvõitluses tarvilikku. 

Hukkunud on üle 350 tuhande inimese = 100 tuhat tsivilisti + rohkem 250 tuhat militaarteenistujat (teiste seas tänavu ka 2 Ukraina eest võidelnud vabatahtlikku Eestist: esmalt märtsis Ivo Jurak, 45a, ja viimati septembris langenud Tanel Kriggul, 31a sõjaväelane, pildil) Ent Eesti-sidemega isikuid on ses sõjas surma saanud 10× rohkem, mõlemal pool rinnet enamasti tsiviilisikuid ja peamiselt 5 viimatise aasta kestel. 

Rahu nende põrmule! 


VENEMAA LÄÄNERINDEL MUUTUSTETA. Rinne on taas soikunud ega tõota edu kummalegi poolele. Lahingute ägedus on võrreldes veebruari kuni septembriga AD2022 langenud läbilõikes vähemalt 6× nii, et käimas on kurnamissõda. Ööpäevas hukub praegu ~200 inimest, mis teeb 2× selle sõja keskmisest enam. Sõjaseisundi tingib strateegiline ummik. 

Venemaa valdab 500 sõjanädala järelmina, so sõja kümnenda aasta seitsmendal kuul 17,48% Ukraina territooriumi. Kui enne pealinna Kiievi vallutuskatset 24. ıı 2022 ägas võõra anastuse all 7,04% Ukrainat, siis praeguseks on okupeerit +10,44% lisaks. 

Maa-ala vallutused veebruarist 2022 septembrini 2023 (läte: WarMapper 1. x 2023)

Ja kui Ukraina vabadussõda 5 viimatise kuu tempos edeneks (territooriumi vabastamine tänavu mais 0,2‰; juunis 0,4‰; juulis, augustis ja septembris 0,1‰ kaupa ehk aastas kokku 2,2‰), siis vabaneks kogu Ukraina 81 aasta pärast — niisiis alles järgmisel sajandil (AD2104)!
Et RU⚔️UKR-i pärissõjale, mis alagas 20. II 2014, eelnes hübriisõda 17. IX 2003 — 19. II 2014, ei saa välistada, et  Putini surma vm erakorralise pöörde järel, jätkub konflikt taas mittekineetilise külma sõjana. 


ENNUSTUS. Sõda tänapäeval nii kaua mõistagi kesta ei saa, vaid tõenäoselt lõpeb aasta—paariga, sest lahinguiks tarviliku elavjõu reserv on ammendumas ning Venemaal võib oodata lisaks defetistlike meeleolude laienemist. Vastase kaotusmeelolude soodustamiseks vajaks Ukraina aga senisest suuremat sõjalist abi. 

Iga kuuga muutub paar protsenti tõenäosemaks, et sõda ulatub ka otseselt, so lahingute mõttes Eesti pinnale. Veebruari 2024 seisuga on tõenäosus — et praegune sõda enne oma kõige tõenäolisemat lõppu AD2025 ulatub ka mõne Balti riigi territooriumile — 60… 75%. 


SÕJA KAUDNE MÕJU EESTILE toimib peamiselt pagulaste sissevoolu kaudu. Oktoobri 2023 seisuga on eesti keele oskusega vähemalt argisuhtluse tasemel ja ühe või kahe eesti vanemaga Eestis elavate eestlaste osatähtsus siinsest elanikkonnast 58%. Mullu samal ajal oli eestlasi EV haldusalal* 61%, kuna sõja algul oli eestlaste osatähtsus 65%. Vene kodukeelega muulaste osakaal on Eestis tõusnud kümne aasta taguselt 30-lt 40%-le.

——
* Siin on silmas peetud ENSV piire, mitte kogu territooriumi Narva jõe taguste ja Petserimaa aladega EV põhiseaduse §122 järgi. Kogu Tartu rahulepingu järgsel EV territooriumil elab 1. X 2023 seisuga 778 500 endeemilist eestlast ehk siis vaid 53% on elanikkonnas neid põlisrahva esindajaid, kes valdab eesti keelt ja on eesti vanema/te järglane. Samasuguse RU⚔️UKR sõja aegse/laadse suundumuse / pagulas+rahvuspoliitka jätk muudaks siinse põlisrahva  absoluutseks vähemuseks paari aastaga. SOS!

Ukraina sangari liivakuju Tõrva vallas aasta pärast püstitamist

UKRAINA SÕJA KRONOLOOGIAT

Ad
2014

20. ıı
Venemaa (RU) alustas Krimmi (Q) anastust

21. ııı
Putin (WP) seadustas Q-hõive

7. ıv
RU alustas idaUKRi suurlinnade ja tööstusalade hõivet

15. ıv
UKR kuulutas välja separatistliku terrorismi vastase võitluse

17. ıv
esimesed surmaohvrid RU⚔️UKR sõjas

17. vıı
RU hävitas Buk-raketiga Malaisia liini MH-17 reisilennuki, suri 298 inimest


2015

24. ı
RU raketirünne Mariupolile nõudis 30 surmaohvrit (linn piirati sisse 7 aastat + 1 kuu hiljem ja langes 7 aasat + 4 kuud hiljem, 20. v 2022) 


2018

15. v
WP avas Q poolsaart RU Aasia-osaga siduva Euroopa pikima 19km silla üle Kerči väina 


2019

21. ıı
UKR sätestas NATO-pürgimuse põhiseaduses

7. ıx
esimene RU—UKR-i vangivahetus 


2021

2. xı
CIA juht William J Burns Moskvas Bideni sõnumiga: USA mahitaks n-ö UKR-küsimuse lahendust — k.a piiratud invasioon — mis NATO piire ei puutu. 


2022

11. ıı
Biden keelitas USA kodanikke eemale UKR-ist, kuna sõjalist päästeoppi sinna polla kavas

24. ıı
algas RU Kiievi-rünnak, seni salajane, peamiselt puhvervägedega ja vaegkuluga lahingutegevus (külm sõda) paisus väga intensiivseks pärissõjaks; UKR kehtestas eriseisundi, mida president pikendab tänaseni kvartali-kaupa. 

4. ıv
Biden nimetas WP-d Buča tõttu sõjaroimariks

30. ıx 
WP seadustas ida-Ukraina anneksiooni 

LISAKS varasem, aasta 2014 eelne kronoloogia

Üheksa kuud otse Ukraina pealinnast

teisipäev, 13. juuni 2023

Sõja kümnendal aastal

Ukraina ( UKR ) vabadussõda on venimas ja iga aastaga ohtlikum. Kõigile. Tänavune rahuväljavaade on kevadest peale pigem kuhtunud. Kui rahu või UKR-võitu lähema kolme—nelja aastaga ei tule, jõuab sõda meini ka otsesemas mõttes.


SÕJA ESMANE JÄRELM EESTILE. Indrek Teder kirjutas Sõltumatu Noortefoorumi XXXV aastapäeva puhul, et diktaatorist vabastab meid halvemal juhul ta surm. Noortefoorumil AD1988 nimetas ta Eesti demokraatia isaks naljatamisi ENSV [ehk savisaarliku Ⅱ Eesti] hälli valvanud Andrei Ždanovi. Ehkki päriselt sai sama noortefoorumit vaikimisi ja tigeneval pilgul jälginud Savisaarest endast too isake, kelle vaiksel diktaadil välmitud Ⅲ-s ( desovetiseerimata ) Eestis seni elamegi. Ja selles mõttes ei säästa meid diktaatori(te pärandi)st ka viimas(t)e surm.

Elame kõigest 7×10⁵ ( ~55% … ) põliseestlase + "teiste tublide eestimaalaste" 6×10⁵ ( … ~45%—ses ) sundkoosluses. Praegu absoluutarvuna 720… 800 tuhat Eestis elavat etnilist eestlast on jõudnud otsaga tagasi XIX sajandi ärkamisaega. Suhtarvudes aga XX sajandi keskpaiga sovetiaega, kui etnose jätkusuutlikkuse kandepind viimati jalge alt kaduma kippus… Teise ärkamisaja ehk nn laulva revolutsiooni positiivne tulem Eestis on paari diktaatori tahtel nüüdseks 0-itud.

Süü ei lasu Eesti tänasel ega eilsel valitsusvõimul, kes on agressiooni ohvrit ülejäänud liitlaste keskmisest toetanud rekordiliselt 20✕ enam ja oma idapiiri venelasile muist naabreist varem sulges. Rahvus- ja keeleprobleemid tulenevad E(NS)V siirdeaja väärvalikuist.

Ukraina sõja oluliseks järelmiks Eestile ongi rahvastikupildi resovetiseerimine. Nii on sõjategevus siia küündimas kaudselt. Kui pikalt Eestit sürdrahvustav ( denatsioneeriv ) tagurdamine kestab, seegi sõltub sõja edasisest kulust. Seega kestab ( ikka veel savisaarlik post-? ) sovetiprojekt. Ja see käib hoogsalt edasi mitmel rindel. 

Kahhovka HEJ tammi häving 6. juunil 2023


KAHHOVKA KATAKLÜSMI JÄRELMID. Tammide purustamine — ja teisalt strateegilise objektina turvamine = diversiooni ennetamine — on olnud uue ning uusima aja sõdade tavapraktika. Seda kõnekam on Kahhovka HEJ tammi hävingu mahitamine Venemaa ( RU ) okupatsiooni ja haldus-tehnilise kontrolli all. Järelmid on lähivaates kasulikud pigem RU-le, kuigi kahjulikud tagajärjed kaaluvad kasu pikapeale üle.

Vastaste puutejoon lühenes + õgvenes Kahhovka kataklüsmiga vähemalt ⅛ võrra. See toob nii eeldatud kui ka ootamatut eelist mõlemale poolele. Ukrainlastegi jaoks leevendab tulipunkti minetamine Hersoni rindelõigus alam-Dnepri uputuse tõttu mingil määral ressursi ja eelkõige inimjõu puudust. Ent lühiajalises perspektiivis võidab siiski enam RU: ① Kaua veninud UKR-vastupealetung lükkub rinde lõunalõigus edasi veel ½—2 kuu võrra. Ühtlasi ② pareneb RU speZopi suutlikkus, kuna üleujutus julgustab RU-d väepaigutust kohendama; viimast eriti sel juhul, kui Hersoni ja Musta mere vahelist ala nüüdsest käsitada oma senisest turvalisema tagalana, mistap tugevdab RU rinnet tõenäoselt, paigutades tavaväe olulisi üksusi rindejoone põhjalõikudesse. Kataklüsmi-valmidust kinnitas RU üksuste evakuatsioon uputusööl.

Populatsiooni ja strateegia väljavaateis tähendab see aga vene rahvastikule kannatusi ja suurendab senist väljarännet vene ülekaaluga aladelt niihästi Aasovi mere põhjakalda ajaloolisest RU/Róssist, nagu kogu praegusest Kagu-Ukrainast kui ka Qırımi poolsaarelt. Ka hävitab inimtekkeline—tehnogeenne põud selle piirkonna üliolulise põllumajanduse tootlikkuse, rääkimata pea lahendamatu joogivee-defitsiidi käivitamisest — mõlemat lähikümnend(e)iks!

Kineetiliselt äge külm sõda


IDASLAAVI MOODNE HÜBRIIDSÕDA.
Ukraina vabadussõja senises tempos ( vabastada umbes 5% territooriumi 14 kuuga ) jätkuv venimine on meile iseäranis kahjulik aasta aastalt suureneva tõenäosuse tõttu, et sõjategevus ulatub ka otseselt Eesti alale. See oht pole kaugeltki mägede taga. Viimase poole aastaga ( november 2022 — juuni 2023 ) on Ukraina kaotanud/vabastanud territooriumi — maikuuni rindemuutusega 800km² anastaja ( RU ) kasuks, mille juunis osalt on tasandanud kataklüsm — alam-Dnepri veeuputus. Kui lähtuda märtsist 2022, mil UKR-väed oma maid vabastades siiski on edasi tunginud, jõuaks UKR oma AD1992 piirideni, hoides sama tempot, AD2029 alguseks. Konflikti jätkudes senise instensiivsuse juures peatuks see aga augustis 2026 üsna lihtlabasel põhjusel — inimressursi lõppemise tõttu.

Hetkel on UKR verest juba liiga tühjaks jooksnud muutmaks sõjakäiku ise. Sestap panustab UKR hübriidsõtta ja võidupunkte korjab ennemini külma kui kuuma sõja tandril. Vastaspoole RU relvajõudude peastaabi ülema nime järgi tuntakse hübriidsõja võttestikku juba kümme aastat kui Gerassimovi doktriini. Nii puudub ka sõjakuulutus kummalki poolt: kuna agressor eesotsas Putiniga ( WP ) peab oma kampaaniat poolgebistlikuks speZopiks, mille nurjumist ta seni eitab ning ilmselt üritab selle tunnistamist iga vahendiga võimalikult kaua edasi lükata; teisalt loeb Zelenski ( VOZ ) end valimiskampaania ajast saati rahupresidendiks, mistap ka UKR, selmet välja kuulutada sõda, pikendab perioodiliselt ühe/kolme kuu takka sõjaseisukorda. Õiguslik-vormiliselt pole see konflikt niisiis sõda ja sisuliselt peetaksegi hübriidsõda, kus rakendet ( kineetilise ) päris ja ( psühholoogilise ) külma sõja vahendite vahekord on enam-vähem pooleks.

Kui jätta kõrvale enesehinnang ja -tunne, miska Moskva peab imperialistlikku ja Kiiev vabadussõda, siis puht-objektiivselt lahendab siin kaks korrumpeerunud + idaslaavi-hõimlasest klientmaad omavahel üle mõistlike piiride paisunud vaidlust selle üle, kuis jagada energiakandjate või keemilise toorme ( välja-/läbi- ) veotulusid. Ja kui peaks minema rahvusvaheliseks kohtuvaidluseks, võidakse langetada otsus mõlema poole kahjuks, mis sisuliselt tähendaks võitu RU-le. Samalaadi mänguline on paraku ka selle ( Vaba = Esimese ja ka Ⅱ ) maailma suurimate mängurite suhtumine R⚔️UKR-konflikti. Kiievi olemuslik trollimine algas USA administratsiooni kohvrite pakkimise soovitusest UKR-i ladvikule ja ameeriklaste Kiievi-saatkonna pretsedenditust evakueerimisest UKR-i pealinnale ennustet RU-kallaletungi eel.


BIDEN — VABA MAAILMA PIDUR! Pärast RU Kiievi-kampaaniat ei ole USA reaalse sõjalise abi väärtus UKR-ile ületanud läbilõikes miljardit dollarit kuus. See jääb oodatule, seda enam hädavajalikule vähemalt 10✕selt alla. Puudus õhuruumi kaitseks tarvilikust relvastusest on VOZ-i sõnul koguni 25-kordne! Kolmandate maade summaarne abi sõdivale UKR-ile ei ole seni ületanud USA reaalset sõjalist abi — reeglina ≤80% USA sõjalisest abist. Kogu Vaba maailma summaarne abi UKR-ile küünis mullu 21 miljardi dollarini, jäädes AD2022 niisiis igakuises läbilõikes alla 2mld$. Venemaa avalike andmete järgi kulutab RU sõjale UKR-is samal ajal läbilõikes 15mld$ kuus ehk vähemalt 5✕ rohkem kui vastaspool, st Vaba maailm kokku. 

pühapäev, 19. märts 2023

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.
Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.
Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et
Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:
“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”
Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****
RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»
Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:
Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»
Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.


kolmapäev, 1. märts 2023

Radio Svobóda 70

Von Schlippe & "Van" Cliburn

Raadiohääl Juri Melnikov, alias Yuri von Schlippe usutleb pianisti Harvey Lavan "Van" Cliburni AD 1958


EELMÄRKUS: Kui rahvusvahelise ringhäälingu ajastu AD2011 paistis põhiliselt läbituna selja taha jäävat, kui viimasena lühilaineil oma õilmitseva poe pauguga, so täiesti ootamatult sulges venekeelne Saksa Laine ( DW ) — siis nüüd, pärast tosin aastat kestnud segadusi rahvusvahelise ringhäälingu vallas — on asemele astunud ometi midagi võrreldavat. Jah, seni veel eri platvormidel ja esialgu wifi-, peatselt aga vist Starlinki vms laiatarve-kosmoveebi koliva Interneti põhise raadio näol. Esimesed pääsukesed käepäraste pillide näol on juba päral.


VABADUSRAARDIO
allakäiku tõdeva teksti, mis on pidupäevale kohatult kriitiline, tasakaalustagem venekeelse RL-i tänase, 1. Ⅲ 2023 ametliku raadiouudisega:
Vabadusraadio [Radio Liberty] vene teenistus saab 1. märtsil 70-aastaseks. Vabastusraadio [Radio Liberation] esimene saade edastati 1. märtsil 1953 Müncheni stuudiost. Aastal 1959 muutis raadio oma nime.

(…) Meediakorporatsiooni Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter kolis aastal 1995 Čehhimaa presidendi Václav Haveli kutsel Prahasse.

(…) "Seitse kümnendit on Vabadusraadio olnud selle maa elanikele tõrvikuks, mis valgustab väljapääsu teabepimedusest," märkis RFE—RL-i president Jamie Fly RL-i vene teenistuse aastapäeva puhul. "Teenistuse pika ajaloo vahest hiilgavamaiks aastaiks on osutunud aga viimatised, mil meie korporatsioon koges Kremli enneolematut survet. Vladimir Putini ponnistused venemaalasi tõest võõrutada siiski ei vääranud Vabadusraadio ajakirjanike julget tööd publiku tarvis ka läinud aastal. Ja see ülioluline töö jätkub."

ENNE… Optimismi sisendavad helgemad ajad on RL-il ammu läbi. Rõhutaksin 1970-kümnendi lõppu ja 1990-ndi läve, esimest programmi maksimaalse mitmekesisuse ja radiofoonilisuse tõttu ning teist peamiselt tänu lähisuhtluse võimalusele publikuga saadete summutamise lõppedes AD1988.

Krestomaatiliseks helimeeneks sobib RL-i Vene teenistuse tollase direktori Vladimir Matuseviči ( 24. II 1937 — 26? I 2009 ) "200 sekundit kommentaariks" Vilniuse jaanuarisündmuste Aleksandr-Nevzorovi našistliku telekajastuse puhul.
Kõige parem aeg oli siinkirjutaja arvates aga siis, kui esimene põlvkond raadiotegijaid segunes järgmisega. Järelmiks niisugune raadio ühte keeletoimetusse inkorporeeritud vaadete pillerkaar, mille spekter küündis inimõiguslaseks "maskeerunud" juudiintellektuaalidest nii rafineerit maru-imperialistini kui Gleb Rahr… Kontrastiks toonasele pluralismile on sarnaste väärt traditsioonide hülgamine jõudnud riburadapidi kurbade tähisteni, nagu veel kümnenditagune …
  • vabanemine viimasest parempoolsest peatoimetajast ( Jefim Fištejn AD2012 — ta jätkab siiski kaastööd kommentaaridega RL-i veebis ) või
  • raadio elukutselise vilumuse ja kutsumusliku vaimustuse üldine minetamine, sh uudiste ööbaringse edastuse lõpp mullu AD2022 ning
  • rahastuse vaekausi järjekindel kallutamine TV, alates AD2014 ning veelgi varem veebitöö kasuks, mis käib sajandivahetusest…

Moskva rolli Lääne välissaadete väljajuurimisel ei maksa alatähtsustada. Need raadiod — peale erandliku DW — kes 1990-ndil kohalikule ülekandele panustades leppisid suhteliselt kallima lühilaine piirüleste saatjate võrgustiku hävitamisega ning sobitasid saadete tooni kõige laiema auditooriumi taotluste + kohaliku režiimi ootustega — kõik nemad puksis gebistlik hunta pisut hiljem vaid tosina aastaga Venemaalt vaikselt välja, kuni lõpuks kuulutas kohapeal värvatud kaastöölised viimaseni, olgu in pleno või in persona, välisagentuuriks.


… JA PRAEGU näib mulle RL‐i vene teenistus kehamina mitte kõbusa vanuri, vaid varjusurmas laiba-eelikuna. Galvani$eeritud surnukeha virtuaalsed tõmblused on hajutet üleilmsesse konglomeraati. Alates VoA meediaplatformide pentsikust tühikäigul käiamisest Põhja-Ameerika putiniaegse emigratsiooni poolt. Sarnaselt nende "Ameerika-avastamisele" tegeleb ka 24. Ⅱ 2022 järgne venemaalaste uusim pagulus Lätis RFE—RL-i palgalisena mingi isevärki jalgratta-leiutamisega. Meediakoroporatsiooni teletöö on laienenud Ukraina sõja ägenedes samuti Prahast väljapoole — Kiievisse ( vk/RU + UKR-i suunad ) — Vilniusse ( vk+BR ) ja uude telekeskusse Riias ( RU )

Mis ringhäälingusse puutub, siis mingeid elutegevuse märke võib laip ilmutada, kuid oma inertsist jätkuvat põhitööd nimetavad RL-zombid ise podcastideks ehk leevale veebimenule lootes.


MORAALI MANDUMISE NÄITED. Kuhugi on kadunud või unarusse jäetud missioon. Eriti veider suundumus torkab silma pärast RU mullu nurjunud katset Kiievit rünnata, kui RL hakkas mõne kaastöölise podcast(loe: saate)ile lisama nn välisagendi-märkust. Minu meelest on see vabatahtlik alistumine putinlik-gebistlikule huntale. See pehmelt öeldes arutu käitumine on ka täiesti ootamatu Külma sõja traditsioonidega raadio poolt, mille sihiks RFE puhul oli vastustada ja RL-i puhul vähemalt seni oli olnud õõnestastada Moskva (soveti)imperialismi! Seda enam, et need arvatavasti õigusliku kaitse nimel RU ebardliku seadustiku ( + RFE—RL-i reeglistiku — ? ) järgi nüüdsest välisagendi-templiga ajakirjanikud, nagu Mihhail Sokolov või Artemi Troitski, elutsevad hoopis Balti riikides, mitte enam Moskvas.

Näiteks veel kaks katkendit rahvusvahelise mainega inimõiguslaste memordandumist USA välisringlevi peamajale ( Ringlevijuhtide Nõukogule — inglk BBG ) rikkumiste kohta RFE—RL-is kümne aasta eest:
Kutsume teid üles viivitamata uurima arvukaid pöördumisi ja kaebusi, mis puudutavad RFE—RL-i kasahhi, tadžiki ja turkmeeni toimetuste juhtide tööstiili. Need toimetused rikuvad süstemaatiliselt nende oma korrespondentide ja ajakirjanike tööõigusi, kes on julenud vastustada toimetuspoliitika põhimõtete rikkumist. Nad on pidanud taluma ahistamist ja vallandamisi [———] Oleme juba osutanud asjaoludele, mis nõuavad õiguslikku hinnangut:
(1) RFE—RL-i Kasahhi toimetus lakeerib diktaator Nursultan Nazarbajevi mainet ja osaleb aktiivselt [Kasahstani] riiklikus propagandas.
(2) RFE—RL-i Kasahhi ja Turkmeeni toimetused edastatav aines kordab valitsuse ajakirjanduse valesid ja ametlikku teavet.
Nii- ja naamoodi kaasamäng kohalike päris- või pool-autoritaarsete režiimidega paraku on RFE—RL-ile omane. Seal on valitsenud aastaid, kui mitte kümnendeid korruptsioon ja minnalaskmine, mis ulatub keskastme juhtkonna ( rahvustoimetuste tippude ) tasemele ning mida ei saa enam mitte märgata RL-i eetri- jm toodangus Aasia sihtmaile.

Muidugi võib niihästi läikivaid kui ka sisulisi pärle või suurema läbilöögiga meeme neilt siin—seal uus-meediumiski näha. Kuid ka kõiki taeva-televisiooni + YouTube'i + FB/Tg jt sotsiaalmeediumide jälgijaid kokku arvates jääb RFE—RL-i jäänuk- ja jätkuharude ajakirjanduslike saavutuste (eba)populaarsus, st publiku osatähtsus Venemaa elanikkonnas mõõdetavaks promillides.


ENNUSTUS: Vabadusraadio enam-vähem pidev jätk Current Time TV vms näol ei lakka tegutsemast veel ka Venemaa lagunedes mitte, vaid orienteerub — täpsemalt oktsidenteerib — oma tõmblused leevale (uus?)venelusele, mis kestub ilmselt juba sajandi keskpaigaks ilmet võtvas UKR—Polska unioonis. Aga niimoodi edasi roostetava ruupori tulevik paistab pigem ähvarduse kui lootust andvana.


MÄRKUS: Tervelt kümnendi 1975-1985 tegi RFE—RL-i koosseisus toimiv Radio Liberty e Vabadusraadio ka eestikeelseid saateid; hiljem kuni AD2004 jätkusid need sama toimetuse üllitisena teise nime, kutsungi ( Siin Raadio Vaba Euroopa! ) ja RFE "katuse" all.



reede, 23. september 2022

Maailm +9 kümnendit

SAJA AASTA PÄRAST asendub kohmaka ja energianõudliku elektroonika spintroonika. Valdavaks muutub puutevaba tehnika, alates mõttejuhitavast olmest kuni hõõrdevaba liikurini, kus toimib magnetväli selmet õlitatavad veerekehad. Elektrienergiat ammutatakse Friedmani ennustusel üha enam avakosmosest.

Milline on meie tulevik aga geostrateegilises vaates? Friedman George'i raamatu "Järgmine 100 aastat" (2009) esimese eestinduse on Läänemeremaade jmt eestlasele enam huvi pakkuvast käsitlusest tänuväärse kiirusega teinud Infopartisan. Isekiri ahendab sellest siin peamiselt putinistliku (WP) Moskva ja Balti riikide lähitulevikuga seonduvat.

Lühidalt: Venemaa (RU) piir Euroopaga jääb peamiseks…


MUR(D)EJOONEKS. See on Balti riikidest Rumeeniani ulatuv ala, mille piiride lugu on olnud heitlik ja konfliktne. Pealegi sirutub neist põhja pool — Peterburist Püreneedeni — üle nende pikk ja kitsas tasandikuline riba, kus napib looduslikke tõkkeid. Mistap just sel alal ongi peetud Euroopa suuremaid sõdu ja sealt kaudu on RU-sse tunginud nii Napoleon Bonaparte kui ka Adolf Hitler. Sestap tuleb RU-l oma piire Ida-Euroopa lauskmaal puhvri loomiseks võimalikult läände suruda. Teises maailmasõjas jäi RU pidama keset Saksamaad, aga külma sõja (KS) tulemusena on taandunud ida poole. Nüüd peab RU naasma nii kaugele kui võimalik. Mis tähendab, et Baltimaad ja Poola on Moskva jaoks, täpselt nagu varemgi, lahendust nõudvad probleemid.

Geostrateeg Friedmani ennustus: järgmine ilmasõda algab 2050. NB! Kasvanut Suomi! Nippon! Ve Türkiye!
MAAILMA POLIITILINE KAART IIIMS-ı ALGUSEKS
Raamatu tõlkekatkendite "I osa, II osa, III osa, IV osa ja V osa pealkirja all Külma sõja uus rindejoon


VENE KÜSIMUSE lahendas KS ainult näiliselt. Kui RU suurvõim oleks 1990-kümnendil kokku vajunud reaks pisemaks riigiks jagunedes, siis oleks vene ülevõimuga koos hääbunud ka oht Euroopale. Vene küsimus lahenenuks, kui ameeriklased, eurooplased ja hiinlased toona oleksid tarvilikud sammud astunud, ent Euroopa olid XX sajandi lõpus otsustavaiks tegudeks nõrk ja lõhestunud, hanihiinlased nagu alati, aga hõivatud oma siseasjust ja ameeriklaste tähelepanu keskendus 2001. aasta 11. septembrist sõjapidamisele islamistidega — sõjale terrorismiga. Ühendriikide sammud jäid lühidaiks ja ebakindlaiks, mis pani Moskvat USA-d ähvardava ohu suhtes vaid kõrvu kikitama ja valmistuma.

Lihtne tõsiasi, et RU ei lagunenud, toob geopoliitilise vene küsimuse taas päevakorrale. Arvestades, kuidas RU end praegu (WP võimu ajal) laeb, kerkib see küsimus pigem varem kui hiljem. Uuest konfliktist ei tule külma sõja kordust rohkem kui IMS-ist Napoleoni sõdade kordust. Küll aga tõsetub uuesti põhjapanev küsimus: kui RU on ühtne suurriik, siis kus on ta piirid ja milliseks kujunevad ta suhted naabritega? See probleem sisustab järgmise suurema faasi üleilmses ajaloos – kuni AD 2020 [päriselt paar aastat hiljem] 


E e s t i  v ä l j a v a a d e  k u n i 2222


RU = STRATEEGILINE ÕUDUKAS. Kolm Balti riiki oli kunagi osa N Liidust, mille kokkuvarisemisega said kõik taas iseseisvaks. Ja AD2004 said neist ses [RU] kitsas aknas [Läände] NATO-maad. Eurooplased on oma allkäigutsükli jõuetuses tõenäoselt liiga kaugel olukorra ärakasutamisest. Kuid RU ei hakka oma riikliku julgeolekuga riskima, olles näinud, kuidas Saksamaa — viimane sant AD1932 — jõudis AD1941 Moskva väravaile. Balti riikide, aga ka Poola astumine Põhja-Atlandi kaitseliitu on NATO Moskvale halvas mõttes lähedale toonud. See riik, mida rünnati viimase 200 aasta jooksul 3 korral, ei saa lihtsalt piirduda mugava oletusega, et NATO-st ja tolle liikmeist mingit ohtu karta pole.

Poolakate toetus kuulub igatahes baltimaalasile, ja vastupidi. Venelased üritavad ukrainlasi tõmmata kui mitte alt, siis oma liitu Valgevenemaaga ja nii rivistavad oma üksused Poola piirist ja Musta mereni. Sest hetkest alustab RU Baltikumi neutraliseerimise protsessi. Kõik see — ennustas Friedman AD2009 raamatus The Next 100 Years — pidanuks leidma aset 2010-kümnendi keskel.


Venelaste käsutuses on 3 vahendit, mille abil nad saavad suurendada mõjuvõimu Baltikumi üle:
  • esiteks — salasõda (gebistlikud salaoperatsioonid à la speZop AD2022 Ukrainas) Nagu USA on üleilma rahastanud ja ergutanud valitsusväliseid organisatsioone, nii rahastab ja ergutab RU neis riikides vene vähemusi + kõikvõimalikke venemeelseid elemente, mis siin vaid märguannet või raha ootavad. Kui baltimaalased neid liikumisi kimbutavad, saavad venelased ettekäände kasutada oma…
  • teist vahendit — majandussõda, eriti gaasitarnete katkestamist ja…
  • lõpuks — otseselt sõjalist survet, tuues piiri äärde arvestatava hulga vägesid.
Poolakad ja baltlased mäletavad hästi venelaste ettearvamatust. Psühholoogiline surve saab olema tohutu.


Friedman George'i visiooni muist sel sajandil leevaist arenguist loe siin!

neljapäev, 18. august 2022

Veto kui agressiivsuse näitaja ehk miks ÜRO-ajastu ei ole läbi

Suure sõja veerel värelev maailmakord ja seda kehastav  Ü R O  võivad toimida kauem kui kestab neid algatanud N Liit/Venemaa

KAS VÕI KUIVÕRD TOIMIB ÜRO?
Kriitikud on pidanud igandlikuks, ebaõiglaseks ja kahjulikuks vetoõigust, millise ÜRO põhikiri annab vaid julgeoleku-nõukogu ( JN ) alaliste liikmete viisikule. Vähe sellest — kogu ÜRO eesotsas JN-iga olla maailmaesinduse vormina anakronistlik. Sest see ju väljendab IIMS-i võitjamaade käputäie Jalta ja Potsdami leppimusile rajanevat rahvusvahelist (eba)õig(l)ust ja juba seetõttu nõuab kui mitte lausa uue organisatsiooniga asendamist, siis reformimist. 

Seniste parenduseedete seas domineerib JN-i alalise liikmeskonna revisjon. Ühe tõhusama ettepaneku järgi võiks laiendada JN-i alalist liikmeskonda IIMS-i kaotajamaade Jaapani ja/või Saksamaaga; teise vähegi teostatava ettepaneku järgi võiks kaotada oma alalise koha Moskva ning ebatõenäose variandi kohaselt saaks selle endale EU.

Sovetlik õigusjärglus ⁑ ei pruugi vastata rahvusvahelise õiguse normidele ja see võibki saada probleemiks Venemaa ( РФ ) alalise/ asutajaliikme seisusele ÜRO-s. Tuleviku võimalikke variante vaagides joonistub sellele liikmesusele kaks tõsisema — üks lähema ja teine kaugema perspektiiviga — ohu stsenaariumi. Moskva võiks suurima tõenäosusega kaotada oma alalise koha JN-is koos veto-õigusega mingi tuuma- vms rahvusvahelise ulatusega katastroofi korraldamise süü… Või siis vene riikluse hääbumise järelmina. Esimene ähvardab saada teoks juba toimuvas Ukraina sõjas, teisega võib minna paar sajandit.

CCCP hävitab lennukeid

VENEMAA ÜLEVÕIM JA JULGEOLEKU-HUVID.
Rahvusvahelise üldsuse süveneva pahameele ära teeninud Moskva on tõesti massiivselt vetostamist praktiseerinud ja (kuri)tarvitanud seda peamiselt 3 ajendil:
⑴ ÜRO uute liikmete vastuvõttu takistades ( 51⨉ ) — miska välisministrid Vjačeslav Molotov ja Andrei Gromõko vastavalt teenisid endale hüüdnime Mr Veto ja Mr Net — ja
⑵ kaitstes oma anastuslikku poliitikat —
Süürias ( 5⨉ ),
Čehhoslovakkias ( 3⨉ ),
Ukrainas,
Gruusias,
Afganistanis,
Ungaris — ja
⑶ kaitstes enda agressiivset käitumist välismaa lennukite allatulistamisel.

Vetot kasutasid oktoobris 1956 esmakordselt ka lääneriigid, nimelt Suurbritannia ( UK ) ja Prantsusmaa ( F ), vetostades ÜRO JN-i presidendile saadetud USA kirja Palestiina asjus. Prantsusmaa on üldiselt vältinud veto ühepoolset rakendamist, erinevalt UK-st, kes on seda siiski teinud korduvalt nt Rodeesia küsimuses. Viimati kasutas nii F kui ka UK oma vetoõigust detsembris 1989, kui UK, F ja USA vetostasid ühiselt viimase Panama-invasiooni tauniva resolutsiooni eelnõu. Silma on torganud USA veto-rakendajana Iisraeli kaitseks.

Lähtudes JN-i alaliste liikmete vetoõiguse kui sellise rakendamisest ÜRO-s, taandub viie suurriigi reaalpoliitiline vahekord valemiks 10:7:3:2:2 — selle valemi järgi on vetode poolest täiskümnega esikohal venelased ja enam-vähem võrdselt lõppu jäävad hiinlased prantslasiga — vt tabelit ülal!


MIDA SEE NÄITAB? Et ÜRO JN-i alalised liikmed alates aastast 1971 on kõik vastavat relvastust omavad tuumariigid, võib vetot maailma-organisatsiooni julgeolekunõukogus vaadelda tuumarünnaku alternatiivi, selle tsiviliseeritud aseainena ehk vahendina agressiivse endakehtestuse sublimeerimiseks sellise ultimatiiv-diplomaatilise sammuga, nagu just vetoõigus seda on. Teisisõnu on vetoõigus ÜRO JN-is kujunenud klassikalise külma sõja üheks edukaks rakenduseks. Edukas on see muidugi tähenduses, et tuumakonflikti kõnealuste maailmariikide vahel ei ole seni juhtunud.

Selles paradimas on tuumavõimekusel põhineva löögivalmiduse etaloni — olgu protsentuaalselt 100%-ga või 10 palli-süsteemis — näidanud kõigist muist JN-liikmeist vetot enim rakendanud CCCP/РФ. Mõneti Moskva eeskujule varju jääva Washingtoni globaalse löögivalmiduse ( diplomaatiaks ülendatud sõjakuse ) määr oleks sel juhul 68% ( 7 palli 10 võimalikust ), Londonil — 26% ( 3 ) ja leebeima loomuga ÜRO JN-i alalise koha omanikuks osutuks aga Pariis — 13%-iga ( 2 ), kusjuures F-i paarisaja lõhkepeaga tuumapotentsiaal ongi veto- ehk eesõiguslike tuumariikide seltskonna väikseim.


TUUMARSENAL & VETO. Kui seda valemit laiendada väljapoole JN-i alalist liikmeskonda ja pikendada valemi lõppu nii 10:7:3:2:2(:1), siis võiks viimane number esindada ülejäänud, eliitklubi-pääseta tuumariike. Sest otseselt veto rakendamist kajastavad numbrid ses valemis peegeldavad kaudselt tuumaarsenali globaalset vahekorda. Numbriliselt on NATO-l + ОДКБ-l tuumarelvi kummagi lõhkepäid kokku lugedes pariteeselt ≅ 7000… 9000. Lisagem neile Hiina 350 tuuma-lõhkepead. Samas on JN-i alaliste liikmete ringist välja jäävail tuumariikidel — Põhja-Koreal, Iisraelil, Indial ja Pakistanil — vastavalt 5… 95… 160… 200 ≅ 4 ½-sada tuumalõhkepead — seega JN-i alaliste liikmete arsenalist paarkümmend korda vähem.

See võib tunduda ebaõiglane, kuid kokkuvõttes on praeguse maailmakorralduse ja nii ka ÜRO kestlikkuse paremini toimivaks argumendiks kujunenud suurriikide agressiivsust sublimeeriv vetoõigus JN-is. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija Rahvasteliidu sünnitas teatavasti IMS ning lõpetas IIMS. Viimase tulemuseks oli uue, vaba maailma paleusele rajatud ÜRO. Ja küllap tabaks lõpp ÜRO-dki alles järgmise maailmasõjaga, mis väga suure tõenäosusega oleks tuumasõda.

Teisalt kuulub praeguse maailma-organisatsiooni südamikku vähemalt üks loomult agressiivne ( endine üli- ) riik РФ, kes ise sellesinase maailma-korralduse peamiseks tulusaajaks on osutunud. Siin jääb vastamata, kas mõistab seda ka Vladimir Putin.



MÄRKUSED
 *   Peale avalike vetode on ÜRO JN-is kasutatud salajast vetostamist, eeskätt ÜRO peasekretäri valimisel.
 ⁑   Maailmaorganisatsiooni asutajaliikme NSV Liidu ( CCCP ) koha JN-is päris 1992 formaal-juriidiliselt ebamäärasel moel Vene Föderatsioon ( РФ )
⁂  Hiina Vabariigi ( ajutine pealinn Taipei ) kui ÜRO asutajaliikme koha JN-is vahetas välja Hiina Rahvavabariik ( Peking ) 1971; siis heideti HV välja ka ÜRO-st.