esmaspÀev, 18. veebruar 2019

Moskva pakt ja Tartu rahu

ajaloo pilkelaual
AD2019  🆚  AD1919


VIIE AASTA EEST sobitati Eestile nii halvaendeline Moskva pakt, et selle ratifitseerimise korral riiklik jÀrjepidevus hÀviks ja pÔhiseadusliku riigipiiri asendaks uut maismaa-piiri sÀtestav leping Venemaaga.

Eesti Vabariigi virtuaalse eksistentsi 101 aastast on ĂŒks ( 13 kuud ) kulgenud sĂ”ja + 75 aastat Tartu rahu tĂ€he all. Ja ĂŒlejÀÀnu ?


RAISUS VEERANDSAJAND. Eesti vĂ”imuladviku varsti ¼ sajandit hoitav Ă€raandja-poos idapiiri osas on jĂ€tkusuutlik… VĂ”i vĂ€hemalt pĂŒĂŒab nĂ€idata seda niimoodi viimati(ne) valitsusliit.

Nimelt kÀis oma suutlikkust Àsja Moskvale tÔestamas EV vÀlisametkonna 8(-!!!-)liikmeline delegatsioon eesotsas poliitika-osakonna peadirektori Lembit Uiboga. Poliitkonsultatsioonina kirja lÀinud kÔneluste laabumist VF-i delegatsiooniga, MИD-i II (Euroopa) osakonna direktori Sergei S Beljajevi eesistumisel, kuulutas Eesti pool samal Ôhtul pax Tartuensist rikkuva tiraadiga:
«Kohtumisel arutati [---] Eesti-Vene piirilepingutega seonduvat ning tĂ”desid, et lepingute jĂ”ustamine on mĂ”lema riigi huvides ja aitaks kaasa kahepoolsete suhete parandamisele.»

TSITAAT ON TÄPNE: arutati tĂ”desid… Ehk iga tĂ”de pole tĂ”si… Ja lugu nii oligi.

Moskva ei vĂ€ljastanud kohtingust mingit MИD-i avaldust — seega mitte kippu ega kĂ”ppu «mĂ”lema riigi huvide» jĂ€rgimise kinnituseks kohtumise vÔÔrustaja poolelt. Mis on seda veidram ja selgem osutus vĂ”imalusele, et konsultatsioone algataski Tallinn. Et ĂŒlesandeks oligi moskoviite usutada ju tervelt 25 aastat vĂ€ltava piiri-perestrojka-kursi kindlas kestlikkuses — ka valimiste jĂ€rel!

Ja MИD-i vastus Tallinna mikserdajatele polnud arvatagi kuigivĂ”rd empaatilisem Pressi-MaĆĄa Zahharova varem na Ă©tu tĂ©mu antud teatest —> 13. XII 2018 briifingu video:
«Meie suhtumine piirilepingute ratifitseerimisprotsessi ei muutu — protsessi edu eeldab teineteisega suhtlemiseks normaalse vaenuvaba Ă”hustiku tagamist ja seda, et Eesti ei poogiks ratifikatsiooni kĂŒlge mis tahes poliitilisi lisandeid, klausleid ega tingimusi.»

MOSKVA PAKT. Moskva-kohtumisel 18. II 2014 sĂ”lmisid vĂ€lisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel 3 lepingut, mis ♳ mÀÀrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sĂ€testatust oluliselt lahknevale joonele, ♴ loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja ♵ andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.

Urmas Paet ja Sergei Lavrovi 18.2.2014 Moskva pakt

》  I S E K I R I :  TARTU RAHU KRONOLOOGIA 《
EHK KUIDAS TÕE + ÕIGUSE KALJULT (MITTE) LASKUDA AJULIIVA


Sel, 2019. aastal leeb rida mÀrkimist vÀÀrivaid tÀhtpÀevi veel.

TÄNAVU MÄRTSIS möödub 20 aastat Tartu rahu jĂ€rgset pĂ”hiseaduslikku riigipiiri hĂŒlgava piirileppe viseerimisest Peterburis — leping lĂŒkati siiski sahtlisse… kuueks aastaks.

TÄNAVU AUGUSTIS möödub 29 aastat Tartu rahulepingu jĂ€rgimise nĂ”ude esitamisest E(NS)V ja VF-i lĂ€birÀÀkimistel; Eesti delegatsioon seadis jĂ€rgnevail kĂ”nelustel Tartu rahulepingut heanaaberlike suhete aluseks veel vaid 4 aastat — kuni 👇🏿 november 1994…

TÄNAVU SEPTEMBRIS möödub 80 aastat viimasest viitest Tartu rahulepingule EV ja NSVL-i lepinguis — Vastastikuse abistamise pakt.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 10 aastat karistusseadustiku tĂ€iendamisest, mis muutis riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vĂ€givallata tegevuse», kui see on «suunatud [EV] territoriaalse terviklikkuse vastu»; nii osutusid riigireetmise aktiks edaspidi ka kĂ”ik sobingud, mis rikuvad pĂ”hiseaduse §122 emba—kumba lĂ”iget:
♳ Eesti maismaapiir on mÀÀratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga jt riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja Ă”hupiir mÀÀratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
♴ Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nĂ”utav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline hÀÀlteenamus.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 100 aastat Tartu rahulĂ€birÀÀkimiste algatusest EV poolt.

TÄNAVU NOVEMBRIS möödub 25 aastat EV Tartu rahulepingul pĂ”hineva seisukoha ametlikust loovutamisest — peaminister Andres Tarandi avaldus Postimehele:
«Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piirikĂŒsimuses hakkab lĂ”ppema.»
Tarandi doktriini jÀrgis Eesti vÔimuladvik terve jÀrgneva veerandsajandi, kuni AD2019 keskerakond kaasas valitsusliitu 2 doktriinile mittekuuletuvat erakonda: EKRE ja Isamaa.

TÄNAVU DETSEMBRIS möödub 100 aastat rahulĂ€birÀÀkimiste algusest Tartus, mille tulemusel 2. II 1920 sĂ”lmisid EV ja VF Tartu rahulepingu.


》  I S E K I R I :  PUTINI  3  VASTUST  PIIRIKÜSIMUSELE 《
S O V E T I S M   áš±ê» - i   P I I R I P O L I I T I K A S



laupÀev, 19. jaanuar 2019

KĂŒĂŒditamise eelkuuldus

VÀlisringhÀÀlingu ajalooline vÀheteada panus


70 AASTA EEST tĂ”i Vatikani Raadio esimesena Ă€ra teate Eestit Ă€hvardavast mĂ€rtsikĂŒĂŒditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bĂŒlletÀÀnis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganĂ€dalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal tĂ€iesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ĂŒhes isikus.

SuurkĂŒĂŒditamise eeltöö lĂ€ks lahti hiljemalt sĂŒgisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kĂ”ik kulmineerus jĂ€rgmise aasta 21.-28. mĂ€rtsil, kui Eestist kĂŒĂŒditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel Ă”nnestus kĂŒĂŒdisunnist pÀÀseda). KĂ”ik toimus loomulikult range salastatuse Ă”hustikus.

Kuidas jĂ”udis kĂŒĂŒditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lĂ€tteks Leedu metsavendi, aga ta ei vĂ€listanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo kĂŒĂŒditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö ĂŒheks tĂ€hetunniks

Hoiatav sĂ”num oli Eestile ĂŒlitĂ€htis ja kĂ”hklemata nĂ”uab see auvÀÀrset tĂ€hist meie ringhÀÀlinguloos. Saanuks raadiosĂ”numi tulemusel kas vĂ”i ĂŒksainus inimene kĂŒĂŒditajate eest Ă”igel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ĂŒlesande Vatikani Raadios kĂŒllaga tĂ€itnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabevĂ€ljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjĂ€rgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. PĂŒhal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes lĂ€kituses Balti rahvaile mĂ€rtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaĂ”iglane. Aastal 1949 pani paavst kĂ”ikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis ĂŒldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale jĂ€rgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. TĂ€nu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea vĂ”imalus jĂ€lgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pĂŒhakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt kĂ€sitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsĂŒklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjĂ€rgu avakĂ”ne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhÀÀlingu ajaloo uurijana vÔin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tÔepÀrasust kaudsed tunnistused ja muud tÀhelepanekud eestlase eetrikÀitumisest.
  • Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mĂ”ni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhÀÀlingu vastuvĂ”tuks kesklainel.
  • Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lĂŒhilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lĂŒhi- ja kesklaine-alal.
  • Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku sĂŒsteemi ja vÔÔrvĂ”imu anastuse all jĂ€etud ilma kodu, lĂ€hedaste ja vaba volita, oli iga sĂ”na vĂ€ljaspoolt kui sÔÔm vabadust. Eestis oldi juba ĂŒle 3 aasta LÀÀne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
  • Vatikani Raadio mainet tĂ”stis see, et sĂ”ja jĂ€rel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja LÀÀne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tĂ€helepanu just VR-ile.
  • Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hĂ€datarvilikku regulaarsuse, nii vĂ”is vĂ€lja kujuneda juba tavakuulajaskond.
HilissĂŒgisel 1948 sĂŒvenes Eestiski aimdus vĂ”imalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ kĂŒlakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika Ă€genemise tĂ”ttu sai kĂ”mu ainult paisuda. VĂ”imud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvĂ”imatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kĂ”igile nĂ€ha. JĂ€relmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nĂ€dalat ette kuulutet kĂŒĂŒditamise tĂ€rmin — mĂ€rtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise Ă€hvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nĂŒĂŒdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna pĂ€evikus (Tartu, 2008) ka LÀÀnemaa taluniku poeg JĂŒri Kindel (*1928), kes ise Ă€sja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 pĂ€evikulahtris jĂ€rgmist:
“On tunda, et linnaelu on ĂŒsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. KĂŒll sĂ”jast, valgest laevast. VĂ€ga palju on kuulda öösel ja pĂ€evalgi vangistamisest ja — kĂŒĂŒditamise hirm.”
Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki pÀevaraamatusse juba esimene mÀrk lÀhenevast katastroofist, kuulujutust, mis vÔis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:
“Tamme Jaani tĂŒtar Salme kĂ€is Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jĂ”ulupakki viimas. Vangla pidi olema tĂ€istulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi tĂ€ita. Jaanile oli mĂ”istetud 3 aastat tĂŒrmi! Vangimajas pidi olema kĂ”va kĂ”mu, et varsti tuleb suur rahva kĂŒĂŒditamine.”
Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivÔimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rÀndas, mÀrkis oma pÀevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:
“Rakverest sĂ”itis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need mÀÀratud [nende] kulakute Ă€raviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma pĂ”llumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi tĂ€itma.”
JĂ”udnud 28. I 1949 JĂ”hvi kanti Tammikusse mĂ€rkis Roos nĂŒĂŒdseks juba mĂ”ne aasta eest trĂŒkivalgusse pÀÀsend pĂ€evaraamatus LĂ€bi punase öö (III kd, Tartu, 2001) jĂ€rgmist: “Eile Ă”htul kĂ€is siin [Hiie talus] ĂŒks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat kĂ€imas ĂŒldine kulakute kĂŒĂŒditamine ĂŒhes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mĂ”ned jĂ€rgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate jĂ€rgsest ajalĂ”igust. PĂŒĂŒdlik vĂ€lisringhÀÀlingu jĂ€lgija Roos ise kĂŒll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jĂ”udvaid kĂŒĂŒdijutte vĂ”is sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda vĂ”ib tĂ€heldada nĂ€iteks PĂ”ltsamaa kandis KĂŒti asunduses 7. III 1949 mĂ€rgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:
“... on kuulda, et kĂ”ik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt vĂ€lja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”
Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga jÀrgmist:
“On pĂ€ris kindel, et kolmapĂ€eviti kell pool 1 Ă”htul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ĂŒmber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”
Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt ĂŒles lĂ€heneva katastroofi oletatava aja:
“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste kĂŒĂŒditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on NĂ”ukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ĂŒmber asustada Siberisse. Siia jĂ€etakse vaid 20% rahvast, peamiselt alavÀÀrtuslik element ja parteilased. Et ĂŒmberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ĂŒmberasustamise tempo lĂ€heb iga pĂ€evaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”
Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:
“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kĂ”ikjalt, et kardetakse kĂŒĂŒditamist lĂ€hemal ajal — viidavat Ă€ra kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”
MassikĂŒĂŒditamise kĂ”rghetke eelsel ööl vastu neljapĂ€eva, 24. mĂ€rtsi pĂŒĂŒdis Roos ise eetrist VR-i. Ei Ă”nnestunud. KĂŒĂŒdipoisid olid varsti teel ning mĂ”ni nĂ€dal hiljem toob Jaan Roos oma pĂ€evikus Ă€ra juba tĂ”epĂ€rase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat vĂ€ljasaadetut. Kuid ilma kĂŒĂŒditamise eelkĂ”muta vĂ”inuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pÀÀsemise subjektiivset seost Salo raadiosĂ”numiga ei saa ajalookirjutajad mĂ”istagi ĂŒks-ĂŒheselt taastada, kuid pĂ”hjusliku seose objektiivne alus on veenev: kĂŒĂŒditamisest pÀÀsenuid polnud ju ĂŒks vĂ”i kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *
Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivĂ”rd need peale katoliku kiriku ka ĂŒht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945
Vello Salo:
“Me olime muidugi paavsti poolametlik hÀÀletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad vĂ”isid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile vĂ€lja ĂŒks paljundatud bĂŒlletÀÀn ja sealt vĂ”iks igaĂŒks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. NĂ€iteks pĂŒha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pĂŒhakuks, siis anti meile kaks raamatut, ĂŒks vĂ€ike ja teine paksem ja pĂ”hjalikum. Tegime ĂŒhest vĂ”i teisest pikema vĂ”i lĂŒhema saate, olenevalt sellest, kas see pĂŒhakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”


JA USKUMATU KÜLL, vĂ€lisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ĂŒhe kĂŒĂŒditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli PĂ”hja-Siberis asumisel olles…
“... pÀÀsenud lĂŒhilaineaparaadi juurde ja... Ă€kki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ĂŒtles ta, missugune moraalne sĂŒst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”
Esimesed mĂ€rgid mĂ€rtsikĂŒĂŒditamise toimumisest jĂ”udsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. NĂ€iteks viisid vahetult Eestist vĂ€lja teateid kevadel 1949 sĂŒnnimaale naasvad saksa sĂ”javangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal jĂ€rsult katkes.

Viiteks kĂŒĂŒdiĂ”uduste LÀÀnde ulatuvast kĂ”must olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti HÀÀl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas mĂ€rtsikĂŒĂŒditamisest samuti naasnud saksa sĂ”javange osundades, sh niihĂ€sti rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse vĂ€ljasaadetut.

MassikĂŒĂŒditamine oli korraldajatele endilegi hĂ€bivÀÀrne ja sel pĂ”hjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamĂ”rv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...
“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ĂŒmberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosĂŒndmustest, mis vĂ”iksid tulevikus ees seista.”
Uno MeresteToimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa InimĂ”igustekohus on tĂ€pselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud mĂ€rtsikĂŒĂŒditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh jĂ€rgmist:
... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr KislĂ”i (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud vĂ”imalik asjakohasel ajal nĂ€ha NĂ”ukogude seaduse jĂ€rgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise Ă”iguse jĂ€rgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa InimĂ”iguste Kohus ei nĂ€e ĂŒhtki pĂ”hjust teistsugusele jĂ€reldusele jĂ”udmiseks.

Selles kontekstis on mĂ€rkimisvÀÀrne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati NĂŒrnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise Ă”iguse pĂ”himĂ”tted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole vĂ”imalik vĂ€ita, et N Liidu vĂ”imud ei tundnud nimetatud pĂ”himĂ”tteid.

Seega peab Euroopa InimÔiguste Kohus alusetuks kaebajate vÀiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

neljapÀev, 17. jaanuar 2019

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid vÀlisringhÀÀlingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Protsessioon Romas Kalanta mÀlestuseks
Sel pĂ€eval AD1969 ehk viie kĂŒmnendi eest jĂ”udis meieni kurb sĂ”num Prahast

See oli Jan Palachi enesepĂ”letus Praha peatĂ€naval kuningas Vaclavi mĂ€lestussamba lĂ€hedal 16. I 1969. Karli ĂŒlikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end ĂŒle bensiiniga ja sĂŒĂŒtas pĂ”lema.

MahajĂ€etud kirjas ĂŒtles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika HÀÀle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ĂŒhenduses invasiooniga» ning nĂ”udes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja SprĂĄvi ilmumise lĂ”petamist.

Ta suri pÔletushaavadesse kolm pÀeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli ĂŒle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sĂ”durit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tĂ”rjumaks vĂ€idetavat antisotsialistlikku vandenĂ”ud. See tekitas lÀÀneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mĂ”istetavat protestivaimu, mida kĂ”ik vĂ€ljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja jĂ€relmina antikommunistliku vastupanu ĂŒhe ĂŒllama eeskuju lĂ”i aga Jan Palach ( † 20 )

1948-1969
Jan Palach oli sĂŒndinud 11. Ⅷ 1948 VĆĄetatys Praha kĂŒlje all. Koolipoisina saatis teda ĂŒksiklase maine, kuid hiljem Karli ĂŒlikooli tubli ĂŒliĂ”pilasena oli ta peale muu jĂ”udnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal kĂ€ia. VÔÔrvĂ€gede sissetungiga pÀÀdinud suve lĂ”puks koju naastes ĂŒhines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sĂ”pradega plaaninud Praha raadiomaja hĂ”ivamist. Ent sest ei tulnud midagi vĂ€lja. NĂŒĂŒd siis enesesĂŒĂŒtamise eelĂ”htul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nĂ”udmiste ja protestiĂŒrituste plaani. Kui neid ei tĂ€ideta 21. jaanuariks, pidi sĂŒttima jĂ€rgmine inimtĂ”rvik…

Noormehe kangelasteole jĂ€rgnevail pĂ€evil hakkas noori kogunema pĂ”letusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jĂ€tkuvalt vaikuse vatti mĂ€ssis. Ka kogunes rahvast invasioonivĂ€gede peakorteri juures ja mujal Praha tĂ€navail ikka ja jĂ€lle sama nĂ”udega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mĂ€lestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekĂ”ike viimset austust ĂŒliĂ”pilasele, kes oli Karli ĂŒlikooli rektori sĂ”nul sooritanud enesetapu jÀÀgitust armastusest vabadust ja tĂ”e vastu. JĂ€rgneval pĂ€eval muutus rahva ja politseijĂ”udude vastasseis kĂ€hmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

LĂ€hemail nĂ€dalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mĂ”rvab end seitse inimest, lisandub tema jĂ€rgijaid Ungaris + Ida hemisfÀÀris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. LĂ€tis sĂŒĂŒtas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga ĂŒle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu lĂ€itis endast inimtĂ”rviku. Tema jĂ€i ellu. JĂ€relmina sai sĂŒĂŒdistuse NĂ”ukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva jĂ€relkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

Elijahu Rips

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kĂŒtja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga ĂŒle valas ja pĂ”lema sĂŒĂŒtas ning siis ĆĄoki ja valu pĂ€rast ennast jĂ”evoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kĂ”rbenud elumĂ€rkidega keha toimetati TĂ”nismĂ€e haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kĂ”lapinda sĂŒndmus siin ei saavutanud, kuna kĂ”rvaliste ohvrite vĂ€ltimiseks oli Seppenen loobunud enda sĂŒĂŒtamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jĂ”ekÀÀru, kus parajasti kĂ€is vabaĂ”huetendus "Lembitu"… KĂ”mu juhtunust summutati ja selle jĂ€relkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika jĂ€relkumust tĂ€napĂ€eva trĂŒkimeedias.
"Enne surma TÔnismÀe haiglas pÔhjendas Toivo arstile, et ta protestib vÔimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tÀhelepanu saada."
JĂŒri Muttika, InimkĂŒĂŒnlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005
"PĂ”lenud mehe nĂ€gu oli surnunagi rahulik, sest valu oli sĂŒstidega Ă€ra vĂ”etud."
Kristi VainkĂŒla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. VÀga laia kÔlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lÔÔmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal sĂŒĂŒtas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ĂŒhes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. JĂ€rgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle jĂ€rgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. VĂ€lismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavĂ”tjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja SovĂ©tskaja LitvĂĄd ja APN-i juhataja Ivan BudaĆĄevi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] vĂ€iteid, et ennast Ă€ra pĂ”letanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille lĂ€biviijaks oli vĂ€ike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja LÀÀne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja jĂ€rgnevail pĂ€eval kogunenud tĂ€navaile, hĂŒĂŒdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu mĂ€rtri Romas Kalanta enesepĂ”letamisest ja selle ĂŒhiskondlikust jĂ€rellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————


J Ă„ L L E   I N I M T Ă• R V I K   P U N A S E L   V Ă„ L J A K U L______
EnesesĂŒĂŒtamise viimane juhus 7. 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pĂ€rast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pĂŒhendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel vĂ€ljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end pĂ”levainega ĂŒle ja sĂŒĂŒtas enda. KĂ€es oli tal portfell. Nii ta istuski Punase vĂ€ljaku sillutisel portfelli kĂ€est laskmata. Kui valu muutus vĂ€ljakannatamatuks, kargas Ă”nnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionÀÀrid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. SeejĂ€rel tiriti valust kĂ”verdunud mees ligisĂ”itnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal pĂŒĂŒdis traagilise juhtumi pealtnĂ€gijaile midagi hĂŒĂŒda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda sĂŒĂŒtas, mida ta sellega nĂ”uab. Mida tĂ€pselt mees hĂŒĂŒda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud vĂ€lismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil kĂ€est, filmid valgustati. PĂ€rast seda, kui teenistusauto viis vĂ€ljakult pidupĂ€eva pĂŒhalikkuse rikkujad minema, pĂ”lesid enesesĂŒĂŒtaja rĂ”ivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits pĂŒĂŒdis tuld kĂŒll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi NĂ”ukogude kodanikest pĂŒĂŒdis end sĂŒĂŒdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, pĂ€ev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olĂŒmpiatĂ”rvik, sĂŒttis inimtĂ”rvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga ĂŒle ja sĂŒĂŒtas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. KĂ”igil fotoaparaatidega pealtnĂ€gijail, k. a mĂ”ned vĂ€lismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jĂ”udnud Volgaga viidi vahejuhtumi sĂŒĂŒdlane minema. KĂ”igile vĂ€liskorrespondentide telefonipĂ€rimistele miilitsast ja Moskva linna tĂ€itevkomiteest vastati ĂŒheselt: «Punasel vĂ€ljakul sĂŒttis praht.»

VĂ€hem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus NĂ”ukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsĂŒhhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psĂŒhhokais viibib ta oma elupĂ€evade lĂ”puni. Serbski-instituudis kuulasid teda ĂŒle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. EnesesĂŒĂŒtamise pĂ”hjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast vĂ€ljaasustamise vastu vĂ”itlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kĂ”ikmĂ”eldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata lĂ€bi murda bĂŒrokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane lĂ€kitus vĂ”imudele.

kolmapÀev, 2. jaanuar 2019

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist


KGB DĆŸerĆŸinski-nim punalipulise kĂ”rgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
ĐšĐŸĐœŃ‚Ń€Ń€Đ°Đ·ĐČДЎыĐČĐ°Ń‚Đ”Đ»ŃŒĐœŃ‹Đč ŃĐ»ĐŸĐČарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
TĂ€iesti salajane.
⊛⊛⊛ 


VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kĂŒmnendi eest koostatud sĂ”naraamat selgitab nii mĂ”ndagi ka meie tĂ€napĂ€eva kohta. Nagu kindral SemĂ«n Cvigun, alias SemĂ«n Dneprov raamatu eessĂ”nas kinnitab, oli «VastuluuresĂ”nastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavĂ”imu "kilbi ja mÔÔga" ehk julgeolekuorganite VČK/OGPU/NKVD/MGB/KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.
SĂ”nastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ĂŒhtne mĂ”istmine ja kasutamine kĂ”igi riikliku julgeoleku töötajate poolt. SĂ”nastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite NĂ”ukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid ĂŒldisi ja gebistlikke eritermineid.
«VastuluuresĂ”nastik» oli seega gebistide salajane kĂ€siraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat hĂ€ma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise jĂ€relm.

Raamatu ĂŒks eksemplar jĂ”udis avalikkuse ette vaid kĂŒmnendi eest LĂ€ti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. TĂ€naseni vĂ”imaldab see teos KGB terminoloogilist mĂŒstikat hajutada ja niisugusena jÀÀb vÀÀrtuslikuks veel mĂ”neks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) vÀÀrib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega Ă”igusteadur Boriss KuraĆĄvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

LÀhiajaloost tÀnapÀevani elulisi Eesti-nÀiteid leeb kÀesoleva kirjutise lÔpus. Eelnevalt tuleks kÀsiraamatus kajastatud Estonica kohta Àra mÀrkida:
Èston-tĂŒvelisi sĂ”nu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse vĂ”itlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rĂŒhmitus on vastavalt rahvuslik vĂ”itlus-/löögi-rĂŒhm ( vk lĂŒh boĂ«vka — lk 39-40 )
VĂ”itleja [pro metsavend] — rahvusliku vĂ”itlusrĂŒhma liige relvastatud rahvusliku pĂ”randaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene lÀÀnealadel, samuti Balti vabariikides.
③ «VastuluuresĂ”nastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tĂ€htsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid LÀÀne-Saksamaal LĂŒneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvĂ”ttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibĂŒroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti RahvusnĂ”ukogu ning kĂŒmnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mĂ”lema juures on toodud ( seletuse lĂ”pposas ) vĂ€lja agentuurne seos USA vĂ€lisluureametiga:

«Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allĂŒksused ( REE “liberaalne rĂŒhmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks vĂ”imalusi ĂŒhenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allĂŒksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti ĂŒritavad Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sĂ”jamehi vĂ€lismaal ja luua NSVL-i vastase sĂ”jategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurĂŒhmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti vĂ€lismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada Ă€ra eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kĂ”igile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

VĂ”iks kĂŒsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mĂ”jukamaid pagulaskoondisi PĂ”hja-Ameerikas ja eeskĂ€tt USA-s, kus lĂ€bikĂ€imist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi pĂ”hjendada peale kĂ”ige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «VastuluuresĂ”nastik» osutabki. Ometi mÀÀratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mĂ”iste seletusest nĂ€ha, rangelt vĂ€hemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui tĂ€ppis vĂ€lisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sĂ”nake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku kĂ€situse dekodeerimise vajaduse kohta. NĂ€iteks vĂ€lismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mĂ”istes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk tĂ€psemalt NSVL-i koosseisust oma pĂ€ritolu-alu eraldada pĂŒĂŒdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures sĂŒĂŒdistas KGB iseĂ€ranis 6 rahvust: «KĂ”ige aktiivsemalt ÔÔnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, lĂ€ti, eesti, valgevene ja armeenia vĂ€lismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pĂ€lvib teatmeteoses tĂ€helepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pĂ€lvib tĂ€helepanu enim, ĂŒle kahe lehekĂŒlje hĂ”lmavate artiklitega, ukraina ja lĂ€ti pagulaskond. Vaid ĂŒksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «VastuluuresĂ”nastikus» mĂ€rksĂ”nad, mis suunavad lugeja aga ĂŒhe ja sama ĂŒldistava koondartikli juurde. KĂ€siraamatu hĂŒperlinkidega mĂ€rksĂ”nalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sĂ”nastikus suunistav. TĂŒve patri kĂ”iki tuletisi kĂ€sitas KGB oma sĂ”nastikus samuti toona N Liidu ĂŒldise keelepruugi kohases soveti-/venemeelses tĂ€hendusvĂ€ljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too nĂ€iteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust vĂ”i suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sĂŒnnimaad anastava vÔÔrvĂ”imu NSVL-i reĆŸiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupĂ€randis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vĂ€him osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpĂ”ld olema ĂŒsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tĂ€htsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi nĂ€itabki asja gebistide «VastuluuresĂ”nastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:
USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest
«NĂ”ukogude komitee kultuurisidemeiks vĂ€lismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubeĆŸom; teine eestindus: VĂ€liseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lĂŒh VE{K}SA; lĂ€ti k: Latvijas Komitejas {kultĆ«ras} sakariem ar tautieĆĄiem ārzemēs, lĂŒh KKS] — ĂŒhiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i pĂ”hiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat pĂ”hikirja. Annab vĂ€lja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa HÀÀl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab vĂ€lismaale regulaarseid ringhÀÀlingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, LĂ€ti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega vĂ€lismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi vĂ€lismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ĂŒhinguiks.

Nende komiteede ja ĂŒhingute peaĂŒlesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ĂŒmberasustatud NĂ”ukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja vĂ€lispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku vĂ”imsuse, NĂ”ukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri Ă”itsengu nĂ€itamises. KĂ”ik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ĂŒhingute vĂ”imalusi kasutavad NSVL-i Ministrite NĂ”ukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmĂ€rgiga:

• NĂ”ukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt hÀÀlestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu NĂ”ukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste vĂ€lismaal levitamise ĂŒrituste lĂ€biviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sĂ”jaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ĂŒhiskonna ees;
• NSVL-i kĂŒlastavate kaasmaalaste uurimine.

NĂ”ukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega vĂ€lismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ĂŒhingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on mÀÀratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk vĂ€lisluure] ĂŒlesandeks.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )
Leia ĂŒles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965


SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nĂ€htus — ĂŒĂŒratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajĂ€rjed riigi roiutamises vaid me vĂ€lisliitlaste valulĂ€vel hĂ€ireid tekitavad. Efekt avaldub eeskĂ€tt julgeoleku-hĂ€dades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil vĂ€ljaspool Eestit.

Seejuures on vĂ”tmesĂ”na endiselt lahti rÀÀkimata. Nii entsĂŒklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussĂ”naraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipĂ€rast rĂ”hutavad sel puhul tĂ€henduselt ebamÀÀrast ja sovetiajal devalveerunud sĂ”na  K O D U M A A  = KGB varivĂ€ljaande nimi.
kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) vĂ”i vastaspoolega koostööd teinud isik.
Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku vĂ€lisriigi, nĂ€iteks okupatsiooniga pealesurutud reĆŸiimi toetamine ja/vĂ”i sellega kaasaminek. Juriidilises mĂ”ttes poliitilise kuritegevuse ĂŒks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lĂŒhidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne nĂ€ide on KGB-gongo VESA/VEKSA maine tĂ€naseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem vĂ”i «Valge laeva» mĂ€ngufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi nĂ€itab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lĂ”imetise ropagandaalset kestlikkust.

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST


JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ĂŒhendust vĂ€lismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid ĂŒles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui kĂ€inuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jĂ€i esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lĂŒhem, kultuurimaineta nimetus — VĂ€lisĐ”estlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vĂ€hemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ĂŒmarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II vĂ”i IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt vĂ€lisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. MĂ”nest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «VastuluuresĂ”nastiku» jĂ€rgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning tĂ€idab KGB ĂŒksikuid ĂŒlesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi jĂ€rgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kĂ”ik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mĂ”ni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg —ordust
Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli vĂ€rvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasĂ”ja ja VabadussĂ”ja veteran; VabadussĂ”jas Ⅷ jalavĂ€epolgu roodu/kompanii-ĂŒlem LĂ”una ja Viru rindeil. Vaatamata sĂ”jaliste teenete puudusele, jĂ€rgnes kiire karjÀÀritĂ”us EV sĂ”javĂ€es. Richard Tomberg tĂ”usis sĂ”javĂ€ejuhtkonda vĂ€hem kui kĂŒmnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ĂŒlem. Eesti omariikluse lĂ”pukĂŒmnendi kestel Eesti Ă”hukaitse ĂŒlem; oktoobris—novembris 1939 ka sĂ”javĂ€e staabiĂŒlema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )
Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti Ă”hukaitse ĂŒlem kolonel Tomberg suhtub PĂ€tsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni vĂ€rvatud 3 kĂ”rgest jalavĂ€e- ja 1 merevĂ€estaabi nooremohvitserist ja lisaks vĂ€ljavaatest vĂ€rvata veel 3 Eesti sĂ”javĂ€e kĂ”rgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…
Richard Tomberg ĂŒlendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu jĂ€rgse relva-ostu-mĂŒĂŒgi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lĂ€hetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema ĂŒksinda pikemaks N Liitu jÀÀma, naastes alles mĂ€rtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise jĂ€rel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja Ă”hutĂ”rje-kahureid pakkuma, siis tuli lĂ€birÀÀkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ĂŒlem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sĂ”nul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt vĂ€lja ei tulnud, kuna hinnad ĂŒletasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist Ă€ra. Tiiveli viimasel Moskva-Ă”htul korraldati neile aga jĂ€rjekordne joomapidu. VÔÔrastemajja tagasi sĂ”ites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kĂ”rval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks vĂ”i mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased lĂ€birÀÀkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on kĂŒsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ĂŒlendamisest.

TagantjĂ€rele oleks arutu vĂ€listada, et relvamĂŒĂŒgieede oli kĂ”igest ettekÀÀne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta mĂ€rtsi algul jĂ”udis tagasi Tallinna, tabas hĂ€mmastus kĂ”igepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga vĂ€lisreisija ohvitser pidi lĂ€bi kĂ€ima. Tomberg kukkunud lĂ€bemata bolĆĄevistlikku jama ajama. End Richard Tombergi Ă”pilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas Ă€ra too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ĂŒlemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

PĂ€rast seda, kui EV kaitsevĂ€gi suve lĂ”pus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ĂŒlem. Sellele kohale jĂ€i ta septembrist 1940 juunini 1941, millele jĂ€rgnes Ă”pilĂ€hetus Venemaale. PĂ€rast Ă”pingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze SĂ”javĂ€e-akadeemia Ă”ppejĂ”ud taktika vanem-juhi ja ĂŒldtaktika teaduskonna ĂŒlema asetĂ€itjana.
… [K]aasohvitseride suureks ĂŒllatuseks mÀÀrati Tomberg pĂ€rast juunipööret EV kaitsevĂ€est moodustatud CLXXX laskurdiviisi ĂŒlemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kĂ”rgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti tĂ€ienduskursuste ettekÀÀndel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti vĂ”i saadeti hĂ€vingule Stalini orjalaagreisse — mÀÀrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise SĂ”javĂ€eakadeemia taktika lektoriks! […] On tĂ”enĂ€oline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…
Priit Parming «Sortside vĂ€ga suured saladused: EV kindral ja kĂ”rgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )
Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud mĂ€rtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. SĂŒĂŒdistus spionaaĆŸ — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile vĂ”idi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli tĂ€itnud Eesti—Inglise kultuuriĂŒhingu abiesimehe kohustusi; vĂ”i et ta oli kĂ€inud sĂ”jakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sĂ”jalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lĂ”puks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lĂ€vinud sĂ”bra + kolleegi, vahepeal Briti sĂ”javĂ€e-ataĆĄeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.

Richard Tomberg oli oma NKVD/KGB agentuurikarjÀÀri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )
Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid vĂ€rbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid vĂ€rvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane vĂ”i ĂŒhiskondlik positsioon vĂ”imaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.
VEKSA ametlik anne Tallinn:
lĂŒhientsĂŒklopeedia 1979
Tomberg on kĂ”rgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jĂ”udnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 pĂ”hikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas ĂŒle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli tĂ€itma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel ĂŒle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rĂŒhma trumbiks ĂŒhe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg
Rootsi saabumispĂ€eval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga vĂ”is tĂ€hele panna, et Richard Tomberg kĂ”neles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul Ă”ieti tema suu lĂ€bi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide vĂ”tmisel juba samal Ă”htul. PĂŒhapĂ€eval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sĂ”javĂ€elastele, kes seal asuvad, vĂ”i nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakĂŒmmet vaevelnud Siberis ning nĂŒĂŒd raske tervisveaga asub ĂŒhes provintsilinnas Eestis, kĂŒsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma vĂ”in aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.
"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi pĂŒĂŒdmas ( VĂ€lis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ĂŒhe ajakirjaniku sĂ”nul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ĂŒlegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kĂ”neles ta ju korduvalt lennuvĂ€e ja lennuasjanduse tĂ€htsusest Riigi-RinghÀÀlingus — oli kui kĂ€ega pĂŒhitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvĂ”itlejat alatult Ă”igustades ja pagulasladvikut hauapĂ”hja manades "rahu-Ă”hkkonna mĂŒrgitamise" eest "LÀÀnemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.
Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hĂ€vitama rahvaid, et aga saaksite vĂ”imule trĂŒgida?! […] Kuhu te pressite, ĂŒks jalg juba hauas, teine haua ÀÀrel?! JĂ€tke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mĂ”tlevad inimesed. […]
E(R)R-i 22. X 1960 saade vÀliseestlastele
Tol kĂŒmnendil kĂ€is Tomberg Rootsis korra veel. PĂ€rast vĂ€lisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "vÔÔrsil viibivaile eestlastele". RĂ”hk lasus lĂ”hestaval propagandal — nĂ€iteks Tombergi ĂŒleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rĂŒnnatavate pagulaste kui sĂ”jaroimarite ĂŒle ise kohut mĂ”ista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena mÀÀratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ĂŒhiskondlikuks sĂŒĂŒdistajaks, ent mĂ€rtsis 1961 KGB loobus kavast, vĂ€hendades erukindrali Ă”lule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

LĂ€hisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia LaanekĂ”rb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tĂŒtrepojad TĂ”nu ( *1942 ) + JĂŒri ( *1944 ) + tĂŒtretĂŒtar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )
Herki Tomberg: VĂ”ib-olla tĂ€nu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jĂ€igi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jÀÀnud ennekĂ”ike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mĂ”nd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupĂ€ev koos vanaemaga […] pirukaid kĂŒpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumĂ€rkidega mĂ€ngida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus nĂ€ha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tĂŒtart ja tĂŒtrelapsi ei tĂ€itunud, sest NĂ”ukogude vĂ”im ei andnud talle vĂ€ljasĂ”iduluba [?!]
Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti PĂ€evaleht ( Stk ) kirjutas tema "sĂ”javĂ€eliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes lĂ€ks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti SĂ”na ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»


TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek JĂŒrjo, Pagulus ja NĂ”ukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pĂ”hjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. VĂ€lis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. VĂ”itleja, 1. Ⅶ 1982.

kolmapÀev, 26. detsember 2018

JÔulureis Kuule

Esmakordselt ĂŒmber Kuu

TÀna 50 aasta eest tegi kosmoselaeva Apollo-8 meeskond meile kÔigile enneolematu jÔulukingituse. Kuu lÀhedal orbiitlevad astronaudid William A Anders, Frank Borman ja James A Lovell lÀkitasid otsesaates koduplaneedile jÔulutervitusi ja osundasid maailma loomislugu.

Kuidas kingitus tol igas mĂ”ttes ajaloolisel 1968. aastal eestlasteni jĂ”udis? Eks meie tollase rahvusringhÀÀlingu imelise abiga ikka — siis ei toiminud eesti rahvuringhÀÀling ju tolle jutumĂ€rkides “Eesti” Raadio kaudu, mis siis ateistliku vÔÔrvĂ”imu jĂ”ngis valduses Tallinna Raadiomajas asus — vaid Ameerika HÀÀle (VoA) — Ühendriikide pealinnas tegutseva eesti toimetuse vaimustava pingutuse tulemusel:

Apollo-8 astronaudid alustasid tĂ€na teist lennupĂ€eva. Nad on nĂŒĂŒd tĂ€psel kursil Kuule. Rutates edasi maailmaruumi, kuhu ei ole seni pÀÀsenud ĂŒkski inimene, oli Apollo-8 jĂ”udnud juba peaaegu 200 tuhande kilomeetri kaugusele Maast – seega poole tee lĂ€hedusse. Kogu missioon on seni arenenud veatult. Apollo-8 lend on Ă€ratanud kogu maailmas tĂ€helepanu ja imetlust.
- eestikeelne VoA 22. XII 1968

AMEERIKA HÄÄLE 50 AASTA TAGUNE 1. JÕULUPÜHA SAADE algas erakorraliselt kolme astronaudi jĂ”ulutervitusega, kus...

... Nad lugesid piibliteksti maailma loomise kohta...

Alguses lĂ”i Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tĂŒhi ja paljas...

... ja ĂŒtlesid Apollo-8 meeskonna nimel:

RÔÔmsaid jĂ”ule!”
... ning...
“Jumal Ă”nnistagu teid kĂ”iki — teid kĂ”iki Maa peal!”

... siis tegi samuti [ikka VoA jutu jĂ€rgi] ka Čehhoslovakkia raadio, kes andis edasi erutava teate Apollo-8 kohta, katkestades oma jĂ”uluprogrammi. Teadustaja ĂŒtles:
Head pĂŒhadehommikut, armsad kuulajad! Olen ikka veel peaaegu hingetu seetĂ”ttu, et jooksin meie kontrollruumi, et lugeda ĂŒht teadet, mis on 4 ja ½ minutit vana. Kolm ameerika astronauti on edukal tagasireisil Maale!”
Ka Budapesti Raadio kordas seda rÔÔmsat teadet ja samal ajal ka Bukaresti ja Belgradi raadiod.
- eestikeelne VoA 25. XII 1968

Igal pool mujal Euroopas mÀrgivad lehed, et tavalised kodanikud olid vaimustatud lennust ja jÀlgisid seda niipalju kui vÔimalik. Belgradi, Zagrebi, Bukaresti ja Budapesti raadiojaamad avasid oma uudistesaated teadetege lennust. Sofia Raadio lÔpetas saate kolmapÀeva [25. XII 1968] Ôhtul sÔnadega:
Apollo-sĂ”iduk suundus tagasi Maale.”
Varssavi raadio arutas lendu pĂ€rast jĂ”ulureportaaĆŸi. Oma jĂ”uluĂ”htusel teenistusel avaldas [Poola Katolikukiriku] kardinal tunnustust astornautide vaprusele. Čehhoslovakkia Televisioon andis ĂŒksikasju lennust pĂ€rast GustĂĄv HusĂĄki kĂ”net, seejĂ€rel arutati NĂ”ukogude reaktsooni lennule. Tsiteerides Prantsuse Teadeteagentuuri, ĂŒtles Čehhoslovakkia teade, et...
… paljud televaatajad olid olnud ĂŒllatunud, et NĂ”ukogude televisioon ei andnud edasi Apollo televisioonipilte Kuust.

Esimesel jĂ”ulupĂŒha, 25. detsembri koidikul kĂ€ivitati kiirendimootor Kuu-orbiidilt vĂ€ljumiseks. Astronaut James Lovell sĂ”nas tagasitee stardil: 
"Please be informed… there is a Santa Claus /
Palun vĂ”tta teadmiseks — jĂ”uluvana on olemas."

Moskva Raadio arutas vahepeal astronautide piiblilugemist jĂ”uluĂ”htul ja kĂŒsis, kas see on nali vĂ”i katse kindlustada usu autoriteeti, mida lend ise on nĂ”rgendanud. (...)

Apollo kohta ilmus prantsuse kompartei lehes L'HumanitĂ© ulatuslikke kirjutisi pealkirja all “Need on tsitaadid astronautidelt”:

JĂ”uluvana on tĂ”esti olemas…
- eestikeelne VoA 27. XII 1968

Apollo-8 CM + kiirendi S-IVB kuureis vĂ€ltas nĂ€dala, 21.-27. detsembrini. Sellel saavutati inimkonna jaoks tollal rekordiline kiirus 39578,5 ㎞/h ning sooritati 10 tiiru ĂŒmber Kuu. Meeskond oli esimene, kes nĂ€gi maakera oma silmaga tervikuna. Reisil jÀÀdvustati ka kuulus foto koduplaneedist — Kuu pinna kohale tĂ”usev Maa, vĂ”eti Maale 6 TV-ĂŒhendust ja terve rida raadioseansse. LĂ€himasse punkti (114㎞) Kuu pinnast lĂ€henes kosmoselaev 24. detsembri sĂŒdapĂ€eval Ida-Euroopa aja jĂ€rgi.

Foto Maast (vĂ€rviline ĂŒlal — ⒸNASA, 1968.) tehti Apollo-8 pardalt đŸ“č ja on ĂŒks esimesi inimkĂ€ega tehtud koduplaneedi tĂ€ismÔÔdus ĂŒlesvĂ”tteid.

esmaspÀev, 10. detsember 2018

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ĂŒhiskonna eest vĂ”itleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuơčih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate SĂŒndmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tĂ€rganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sĂ”nutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest kĂŒlge jÀÀnud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa hĂ€biks.
Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne sĂ€uts kell 16:46 teisipĂ€eval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevĂ”tmine, mis maksab meile pikalt kĂ€tte," ĂŒtles inimĂ”igusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. MĂ€lestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolĂ”ikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimĂ”iguslaste/dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi ĂŒks rajajaid ja eestkĂ”nelejaid. Sunnitud sovetireĆŸiimi poolt peatselt AD1977 vĂ€lispagulusse pani ta USA-s kirja sovetireĆŸiimi vastasleeri esimese ajaloo ning naasnud sajandi lĂ”pus Venemaale hoolitses viimse pĂ€evani, et CCCP-i/РЀ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii vĂ€lismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA vĂ€lisringhÀÀlingule.

Veel kĂ”rges eas osales Aleksejeva mitme inimĂ”igusĂŒhingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lĂ”i kaasa ka meeleavaldusil, mille kĂ€igus teda mĂ”nikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pĂ€rit tollest samast pĂ€evast. Kolm kuud hiljem 30. mĂ€rtsil rĂŒndas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta Ă€sjase terroristliku rĂŒnnaku ohvreile lilli tĂ”i, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pĂ€lvinud mitme maa, k. a Eesti, aumĂ€rke ja rahvusvahelisi preemiaid  nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "NĂ”ukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk  terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )
PĂŒĂŒdlusilt vĂ”ib eesti [vastupanu]liikumist mÀÀratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See vĂ”ib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-Ă”pilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete ĂŒheks vĂ€ljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspĂ€eval 24. Ⅱ. Selle eest vĂ”eti 1980. aastal kinni ja sĂŒĂŒdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspĂ€eval. Aastail 1981-1983 on niihĂ€sti selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi pĂ”letamise eest mĂ”istetud sĂŒĂŒdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kĂ”ige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…
Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviĆŸenie/Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine vĂ”i sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin