esmaspÀev, 18. veebruar 2019

Moskva pakt ja Tartu rahu

ajaloo pilkelaual
AD2019  🆚  AD1919


VIIE AASTA EEST sobitati Eestile nii halvaendeline Moskva pakt, et selle ratifitseerimise korral riiklik jÀrjepidevus hÀviks ja pÔhiseadusliku riigipiiri asendaks uut maismaa-piiri sÀtestav leping Venemaaga.

Eesti Vabariigi virtuaalse eksistentsi 101 aastast on ĂŒks ( 13 kuud ) kulgenud sĂ”ja + 75 aastat Tartu rahu tĂ€he all. Ja ĂŒlejÀÀnu ?


RAISUS VEERANDSAJAND. Eesti vĂ”imuladviku varsti ¼ sajandit hoitav Ă€raandja-poos idapiiri osas on jĂ€tkusuutlik… VĂ”i vĂ€hemalt pĂŒĂŒab nĂ€idata seda niimoodi viimati(ne) valitsusliit.

Nimelt kÀis oma suutlikkust Àsja Moskvale tÔestamas EV vÀlisametkonna 8(-!!!-)liikmeline delegatsioon eesotsas poliitika-osakonna peadirektori Lembit Uiboga. Poliitkonsultatsioonina kirja lÀinud kÔneluste laabumist VF-i delegatsiooniga, MИD-i II (Euroopa) osakonna direktori Sergei S Beljajevi eesistumisel, kuulutas Eesti pool samal Ôhtul pax Tartuensist rikkuva tiraadiga:
«Kohtumisel arutati [---] Eesti-Vene piirilepingutega seonduvat ning tĂ”desid, et lepingute jĂ”ustamine on mĂ”lema riigi huvides ja aitaks kaasa kahepoolsete suhete parandamisele.»

TSITAAT ON TÄPNE: arutati tĂ”desid… Ehk iga tĂ”de pole tĂ”si… Ja lugu nii oligi.

Moskva ei vĂ€ljastanud kohtingust mingit MИD-i avaldust — seega mitte kippu ega kĂ”ppu «mĂ”lema riigi huvide» jĂ€rgimise kinnituseks kohtumise vÔÔrustaja poolelt. Mis on seda veidram ja selgem osutus vĂ”imalusele, et konsultatsioone algataski Tallinn. Et ĂŒlesandeks oligi moskoviite usutada ju tervelt 25 aastat vĂ€ltava piiri-perestrojka-kursi kindlas kestlikkuses — ka valimiste jĂ€rel!

Ja MИD-i vastus Tallinna mikserdajatele polnud arvatagi kuigivĂ”rd empaatilisem Pressi-MaĆĄa Zahharova varem na Ă©tu tĂ©mu antud teatest —> 13. XII 2018 briifingu video:
«Meie suhtumine piirilepingute ratifitseerimisprotsessi ei muutu — protsessi edu eeldab teineteisega suhtlemiseks normaalse vaenuvaba Ă”hustiku tagamist ja seda, et Eesti ei poogiks ratifikatsiooni kĂŒlge mis tahes poliitilisi lisandeid, klausleid ega tingimusi.»

MOSKVA PAKT. Moskva-kohtumisel 18. II 2014 sĂ”lmisid vĂ€lisministrid Urmas Paet EV nimel ja Sergei Lavrov VF-i nimel 3 lepingut, mis ♳ mÀÀrasid Venemaa ja Eesti riigipiiri Tartu rahulepingus sĂ€testatust oluliselt lahknevale joonele, ♴ loovutasid VF-ile ENSV halduse alla kuulunud akvatooriumi ja ♵ andsid VF-i kontrolli alla 2 eksterritoriaalset enklaavi EV pealinnas.

Urmas Paet ja Sergei Lavrovi 18.2.2014 Moskva pakt

》  I S E K I R I :  TARTU RAHU KRONOLOOGIA 《
EHK KUIDAS TÕE + ÕIGUSE KALJULT (MITTE) LASKUDA AJULIIVA


Sel, 2019. aastal leeb rida mÀrkimist vÀÀrivaid tÀhtpÀevi veel.

TÄNAVU MÄRTSIS möödub 20 aastat Tartu rahu jĂ€rgset pĂ”hiseaduslikku riigipiiri hĂŒlgava piirileppe viseerimisest Peterburis — leping lĂŒkati siiski sahtlisse… kuueks aastaks.

TÄNAVU AUGUSTIS möödub 29 aastat Tartu rahulepingu jĂ€rgimise nĂ”ude esitamisest E(NS)V ja VF-i lĂ€birÀÀkimistel; Eesti delegatsioon seadis jĂ€rgnevail kĂ”nelustel Tartu rahulepingut heanaaberlike suhete aluseks veel vaid 4 aastat — kuni 👇🏿 november 1994…

TÄNAVU SEPTEMBRIS möödub 80 aastat viimasest viitest Tartu rahulepingule EV ja NSVL-i lepinguis — Vastastikuse abistamise pakt.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 10 aastat karistusseadustiku tĂ€iendamisest, mis muutis riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vĂ€givallata tegevuse», kui see on «suunatud [EV] territoriaalse terviklikkuse vastu»; nii osutusid riigireetmise aktiks edaspidi ka kĂ”ik sobingud, mis rikuvad pĂ”hiseaduse §122 emba—kumba lĂ”iget:
♳ Eesti maismaapiir on mÀÀratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga jt riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja Ă”hupiir mÀÀratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.
♴ Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nĂ”utav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline hÀÀlteenamus.

TÄNAVU OKTOOBRIS möödub 100 aastat Tartu rahulĂ€birÀÀkimiste algatusest EV poolt.

TÄNAVU NOVEMBRIS möödub 25 aastat EV Tartu rahulepingul pĂ”hineva seisukoha ametlikust loovutamisest — peaminister Andres Tarandi avaldus Postimehele:
«Meie kangelaslik, ent ebapraktiline hoiak piirikĂŒsimuses hakkab lĂ”ppema.»

TÄNAVU DETSEMBRIS möödub 100 aastat rahulĂ€birÀÀkimiste algusest Tartus, mille tulemusel 2. II 1920 sĂ”lmisid EV ja VF Tartu rahulepingu.


》  I S E K I R I :  PUTINI  3  VASTUST  PIIRIKÜSIMUSELE 《
S O V E T I S M   áš±ê» - i   P I I R I P O L I I T I K A S



neljapÀev, 17. jaanuar 2019

JÄLLE INIMTÕRVIK…

Pudemeid vÀlisringhÀÀlingu lintidelt ja Isekirja arhiivist

Protsessioon Romas Kalanta mÀlestuseks
Sel pĂ€eval AD1969 ehk viie kĂŒmnendi eest jĂ”udis meieni kurb sĂ”num Prahast

See oli Jan Palachi enesepĂ”letus Praha peatĂ€naval kuningas Vaclavi mĂ€lestussamba lĂ€hedal 16. I 1969. Karli ĂŒlikooli majandusteaduskonna tudeng Jan Palach valas end ĂŒle bensiiniga ja sĂŒĂŒtas pĂ”lema.

MahajĂ€etud kirjas ĂŒtles ta, et surmab end — nagu osundas Ameerika HÀÀle eesti saade ( VoA 17. I 1969 ) «protestiks valitsuse salatseva poliitika vastu ĂŒhenduses invasiooniga» ning nĂ”udes tsensuuri ja N Liidu propagandaajakirja SprĂĄvi ilmumise lĂ”petamist.

Ta suri pÔletushaavadesse kolm pÀeva hiljem.

AUGUSTIS 1968 oli ĂŒle ČSSR-i piiride valgunud pool miljoni sĂ”durit ja kuus tuhat tanki Idabloki = Varssavi pakti viielt maalt — nagu öeldi — tĂ”rjumaks vĂ€idetavat antisotsialistlikku vandenĂ”ud. See tekitas lÀÀneslaavi muidu nii rahumeelses rahvas mĂ”istetavat protestivaimu, mida kĂ”ik vĂ€ljendasid oma moel. Muist sangarlikuma ja jĂ€relmina antikommunistliku vastupanu ĂŒhe ĂŒllama eeskuju lĂ”i aga Jan Palach ( † 20 )

1948-1969
Jan Palach oli sĂŒndinud 11. Ⅷ 1948 VĆĄetatys Praha kĂŒlje all. Koolipoisina saatis teda ĂŒksiklase maine, kuid hiljem Karli ĂŒlikooli tubli ĂŒliĂ”pilasena oli ta peale muu jĂ”udnud nii N Liidus kui ka Prantsusmaal kĂ€ia. VÔÔrvĂ€gede sissetungiga pÀÀdinud suve lĂ”puks koju naastes ĂŒhines ta anastuse vastustajaiga. Nii oli ta novembris 1968 koos sĂ”pradega plaaninud Praha raadiomaja hĂ”ivamist. Ent sest ei tulnud midagi vĂ€lja. NĂŒĂŒd siis enesesĂŒĂŒtamise eelĂ”htul, 16. I 1969 oli ta kirja pannud oma nĂ”udmiste ja protestiĂŒrituste plaani. Kui neid ei tĂ€ideta 21. jaanuariks, pidi sĂŒttima jĂ€rgmine inimtĂ”rvik…

Noormehe kangelasteole jĂ€rgnevail pĂ€evil hakkas noori kogunema pĂ”letusepaika. Nad protestisid justnimelt tsensuuri vastu, mis ajakirjandust jĂ€tkuvalt vaikuse vatti mĂ€ssis. Ka kogunes rahvast invasioonivĂ€gede peakorteri juures ja mujal Praha tĂ€navail ikka ja jĂ€lle sama nĂ”udega «Venelased, minge koju!»

Suuremad mĂ€lestusmarsid 20. jaanuaril ja 25. jaanuaril kasvasid enam kui saja tuhande osalisega protsessioonideks. Neil avaldati ennekĂ”ike viimset austust ĂŒliĂ”pilasele, kes oli Karli ĂŒlikooli rektori sĂ”nul sooritanud enesetapu jÀÀgitust armastusest vabadust ja tĂ”e vastu. JĂ€rgneval pĂ€eval muutus rahva ja politseijĂ”udude vastasseis kĂ€hmluseks. Arreteeriti paarsada. Peamiselt teismelisi.

LĂ€hemail nĂ€dalail ning kuil kordasid mitmed Palachi sammu. Peale anastatud ČSSR-i, kus Palachi kombel mĂ”rvab end seitse inimest, lisandub tema jĂ€rgijaid Ungaris + Ida hemisfÀÀris mujal, ka N Liidus ja anastatud Baltimail…


LÄTI MÄRTER — ILJA RIPS. LĂ€tis sĂŒĂŒtas end samamoodi 20-aastane Ilja Rips, andekas matemaatik, kes 13.Ⅳ 1969 valas oma riided bensiiniga ĂŒle ja otse Riia Vabadussamba all protestiks Čehhoslovakkia okupeerimise vastu lĂ€itis endast inimtĂ”rviku. Tema jĂ€i ellu. JĂ€relmina sai sĂŒĂŒdistuse NĂ”ukogude-vastases propagandas ja agitatsioonis, kuid asja lihtsustamise ja laieneva jĂ€relkaja summutamise nimel paigutati ta erivaimuhaiglasse. Aastal 1971 Ilja-Elijahu Rips vabastati sundravilt ning 1972 asus elama Iisraeli.

Elijahu Rips

EESTI MÄRTER — TOIVO SEPPÄNEN. Tallinnas tegi sama 1969. aasta juubelilaulupeo ajal 32-aastane raudteelaste-klubi kĂŒtja Toivo Seppenen, kes 28. juunil kl 22 aegu end Pirital bensiiniga ĂŒle valas ja pĂ”lema sĂŒĂŒtas ning siis ĆĄoki ja valu pĂ€rast ennast jĂ”evoogudesse heitis, mis ta piinu vaid suurendas. Seppeneni 90% ulatuses kĂ”rbenud elumĂ€rkidega keha toimetati TĂ”nismĂ€e haiglasse, kus ta 12 tundi hiljem suri.

Ühiskondlikku kĂ”lapinda sĂŒndmus siin ei saavutanud, kuna kĂ”rvaliste ohvrite vĂ€ltimiseks oli Seppenen loobunud enda sĂŒĂŒtamisest otse laulupeol, kus oli liiga palju lapsi. Selmet oli ta avaliku enesetapu paigaks valinud Pirita jĂ”ekÀÀru, kus parajasti kĂ€is vabaĂ”huetendus "Lembitu"… KĂ”mu juhtunust summutati ja selle jĂ€relkajad ei ulatu teabelevisse niipea.

Siiski kaks lisaseika jĂ€relkumust tĂ€napĂ€eva trĂŒkimeedias.
"Enne surma TÔnismÀe haiglas pÔhjendas Toivo arstile, et ta protestib vÔimude vastu ning valis just tulesurma, et rohkem tÀhelepanu saada."
JĂŒri Muttika, InimkĂŒĂŒnlad… EE/Delfi.EE 6. I 2005
"PĂ”lenud mehe nĂ€gu oli surnunagi rahulik, sest valu oli sĂŒstidega Ă€ra vĂ”etud."
Kristi VainkĂŒla, Kui oleks teadnud… SL ÕL, 10. Ⅶ 2004

ROMAS KALANTA JUHTUM LEEDUS. VÀga laia kÔlapinna saavutas seevastu veidi hilisem lÔÔmava enesetapu juhtum Leedus.

Seal sĂŒĂŒtas end Romas Kalanta. Ta tegi seda 14. Ⅴ 1972 ĂŒhes Kaunase pargis ja suri samuti 12 tundi hiljem. JĂ€rgnevate meeleavalduste mahasurumisest ja tema sammule kaasa tundjaist ja isegi selle jĂ€rgijaist ei saanud minna mööda isegi mitte sovetlik meedia. VĂ€lismaal osundati ka Vilniuse raadio 18. mai teadet, et rahutustest osavĂ”tjad on pidanud astuma kohalike kohtute ette ja SovĂ©tskaja LitvĂĄd ja APN-i juhataja Ivan BudaĆĄevi [+ Ivan Udal'cov = APN-i esindajate] vĂ€iteid, et ennast Ă€ra pĂ”letanud Kalanta kannatanud vaimuhaiguse all, samuti TASS-i teateid rahutustest, mille lĂ€biviijaks oli vĂ€ike grupp huligaane, puudusid poliitilised motiivid.

Kuid VoA ja LÀÀne-Saksamaa, Itaalia, Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia ajakirjanduse andmeil olid noored 18. mail ja jĂ€rgnevail pĂ€eval kogunenud tĂ€navaile, hĂŒĂŒdes "Vabadust Leedule!" ning miilitsat kividega pildudes. Osutati sellelegi, et juhtum toimus just enne Nixoni Moskva-visiiti.

Teavet Leedu mĂ€rtri Romas Kalanta enesepĂ”letamisest ja selle ĂŒhiskondlikust jĂ€rellainetusest vahendas eestikeelne VoA-s 21., 25., 26., 29. mail, 14.,15. juunil, 27. septembril AD1972.

——————————————————
Isekirja paberandest AD1983
——————————————————


J Ă„ L L E   I N I M T Ă• R V I K   P U N A S E L   V Ă„ L J A K U L______
EnesesĂŒĂŒtamise viimane juhus 7. 1983.


KELL 13:45 [1½ h] pĂ€rast Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pĂŒhendatud paraadi istus umbes 35-aastane mees Punasel vĂ€ljakul Lenini-mausoleumist 20m kaugusel maha, valas end pĂ”levainega ĂŒle ja sĂŒĂŒtas enda. KĂ€es oli tal portfell. Nii ta istuski Punase vĂ€ljaku sillutisel portfelli kĂ€est laskmata. Kui valu muutus vĂ€ljakannatamatuks, kargas Ă”nnetu jalule, pillates tulest haaratud portfelli maha ning hakkas jooksma. Siis saabusid militsionÀÀrid ja gebistid. Enesetapjalt kisti riided seljast. SeejĂ€rel tiriti valust kĂ”verdunud mees ligisĂ”itnud autosse ja viidi kuhugi. Veidi varem heideti samasse autosse mees, kes hirmsa stseeni ajal pĂŒĂŒdis traagilise juhtumi pealtnĂ€gijaile midagi hĂŒĂŒda selgitamaks ilmselt, miks ta seltsimees enda sĂŒĂŒtas, mida ta sellega nĂ”uab. Mida tĂ€pselt mees hĂŒĂŒda tahtis, pole teada, kuna tal ei lastud suud lahtigi teha. Juhuslikult juures viibinud vĂ€lismaalased tahtsid juhtunut pildistada. Fotoaparaadid rebiti neil kĂ€est, filmid valgustati. PĂ€rast seda, kui teenistusauto viis vĂ€ljakult pidupĂ€eva pĂŒhalikkuse rikkujad minema, pĂ”lesid enesesĂŒĂŒtaja rĂ”ivad ja portfell veel peaaegu 10 minutit. Miilits pĂŒĂŒdis tuld kĂŒll vahukustutiga summutada, aga erilise eduta.

See polnud mitte esimene juhus, kui keegi NĂ”ukogude kodanikest pĂŒĂŒdis end sĂŒĂŒdata Lenini-mausoleumi ees.


2. AUGUSTIL 1980, pĂ€ev enne seda, kui Moskva Lenini-nimelisel staadionil pidi kustuma olĂŒmpiatĂ”rvik, sĂŒttis inimtĂ”rvik Lenini-mausoleumist 30m kaugusel. Tundmatu alas end hulga iniste silme all bensiiniga ĂŒle ja sĂŒĂŒtas enda. Enesetapja löödi jalust maha, tuli kustutati. KĂ”igil fotoaparaatidega pealtnĂ€gijail, k. a mĂ”ned vĂ€lismaised fotokorrespondendid, valgustati filmilindid.* Samal ajal kohale jĂ”udnud Volgaga viidi vahejuhtumi sĂŒĂŒdlane minema. KĂ”igile vĂ€liskorrespondentide telefonipĂ€rimistele miilitsast ja Moskva linna tĂ€itevkomiteest vastati ĂŒheselt: «Punasel vĂ€ljakul sĂŒttis praht.»

VĂ€hem kui aasta möödudes selgus selle prahi — vabandust! — selgus NĂ”ukogude kodaniku nimi: Ivan Maričenko, autojuht Jevpatoriast Krimmis. Siis viibis ta juba Moskva Serbski-nimelises kohtupsĂŒhhiaatria-instituudis. Momendil [novembris 1983] on Ivan Marinčenko 55-aastane. Teadolevalt lubati talle, et psĂŒhhokais viibib ta oma elupĂ€evade lĂ”puni. Serbski-instituudis kuulasid teda ĂŒle mitmesugused tegelased miilitsast ja KGB-st. EnesesĂŒĂŒtamise pĂ”hjuseks oli aga see, et Jefpatorias oma majast vĂ€ljaasustamise vastu vĂ”itlev Marinčenko, kes oli esitanud sadu kaebusi kĂ”ikmĂ”eldavatele instantsidele, sh NLKP KK-le, suutmata lĂ€bi murda bĂŒrokraatiakantsist sattus meeleheitesse. Enda surnukeha pidi olema tema viimane lĂ€kitus vĂ”imudele.

kolmapÀev, 2. jaanuar 2019

Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist


KGB DĆŸerĆŸinski-nim punalipulise kĂ”rgkooli teadus-kirjastus-osakonna
VASTULUURESÕNASTIK
ĐšĐŸĐœŃ‚Ń€Ń€Đ°Đ·ĐČДЎыĐČĐ°Ń‚Đ”Đ»ŃŒĐœŃ‹Đč ŃĐ»ĐŸĐČарь》 
Moskva, 1972, 371lk.
TĂ€iesti salajane.
⊛⊛⊛ 


VÄÄRT SÕNARAAMAT. Riikliku Julgeolekukomitee ( vk КГБ, ek RJK ) viie kĂŒmnendi eest koostatud sĂ”naraamat selgitab nii mĂ”ndagi ka meie tĂ€napĂ€eva kohta. Nagu kindral SemĂ«n Cvigun, alias SemĂ«n Dneprov raamatu eessĂ”nas kinnitab, oli «VastuluuresĂ”nastik» esimene ( ja viimane! ) omataoline, mida koostati ja toimetati punavĂ”imu "kilbi ja mÔÔga" ehk julgeolekuorganite VČK/OGPU/NKVD/MGB/KGB koolide dotsentide+professorite + keskaparaadi asjatundjate poolt aastail 1967-1972 ja mis kahtlemata esitas nn organite ½ sajandit kestnud praktika teoreetilist sadestust.
SĂ”nastik on koostatud sihiga korrastada gebistlikku terminoloogiat ja tagada selle ĂŒhtne mĂ”istmine ja kasutamine kĂ”igi riikliku julgeoleku töötajate poolt. SĂ”nastik seletab vastuluure vaatepunktist NSV Liidu Ministrite NĂ”ukogu j. a RJK normatiivdokumentides, samuti gebistlikus erialakirjanduses ja riikliku julgeoleku asutuste praktikas kasutatavaid ĂŒldisi ja gebistlikke eritermineid.
«VastuluuresĂ”nastik» oli seega gebistide salajane kĂ€siraamat. Selle definitsioonid pole paraku mitte iga kord lapidaarsed, kohati imbub normatiivse konkreetsuse asemele segavat hĂ€ma, mis muidugi on sovetikorra ideologiseerimise jĂ€relm.

Raamatu ĂŒks eksemplar jĂ”udis avalikkuse ette vaid kĂŒmnendi eest LĂ€ti kaudu ning sai mullu koha sealse KGB-arhiivi veebis. TĂ€naseni vĂ”imaldab see teos KGB terminoloogilist mĂŒstikat hajutada ja niisugusena jÀÀb vÀÀrtuslikuks veel mĂ”neks ajaks. Eks kujundanud sama raamat praegugi Kremlis trooniva 🆆🅿 jt gebistliku hunta liikmete maailmapilti. Raamatu kaasautoreist ( neid on 132 ) vÀÀrib siinmail aga eraldi osutamist KGB-koolitusega Ă”igusteadur Boriss KuraĆĄvili, kellest sai hiljem Eestisse jm Baltikumi levinud rahvarinde-liikumise ideoloog ja propagandist.

LÀhiajaloost tÀnapÀevani elulisi Eesti-nÀiteid leeb kÀesoleva kirjutise lÔpus. Eelnevalt tuleks kÀsiraamatus kajastatud Estonica kohta Àra mÀrkida:
Èston-tĂŒvelisi sĂ”nu tuleb tekstis ette 25x.
② Meie metsavendi nimetatakse vĂ”itlejaiks ( vk boevik — lk 40 ) ja metsavendade rĂŒhmitus on vastavalt rahvuslik vĂ”itlus-/löögi-rĂŒhm ( vk lĂŒh boĂ«vka — lk 39-40 )
VĂ”itleja [pro metsavend] — rahvusliku vĂ”itlusrĂŒhma liige relvastatud rahvusliku pĂ”randaaluse tegutsemise ajal Ukraina ja Valgevene lÀÀnealadel, samuti Balti vabariikides.
③ «VastuluuresĂ”nastiku» ainsast Eesti-teemalisest artiklist «Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised» paistab, justkui oleks eriti —kui mitte ainu— tĂ€htsad eesti pagulased KGB hinnangul AD1972 asunud Rootsis ( lisaviide vaid LÀÀne-Saksamaal LĂŒneburgis aprillis 1965 ÜEKN-i eestvĂ”ttel loodud eesti organisatsioonide koostöö- ja aktsioonibĂŒroole ) Nimelt olid neiks koondisteks pagulasvalitsuse pretensiooniga ERN = AD1947 asutatud Eesti RahvusnĂ”ukogu ning kĂŒmnend hiljem eelmisele konkurentsi pakkuma lisandunud REE = Rootsi Eestlaste Esindus, kelle mĂ”lema juures on toodud ( seletuse lĂ”pposas ) vĂ€lja agentuurne seos USA vĂ€lisluureametiga:

«Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised — … [kus] tekkisid spetsiaalsed allĂŒksused ( REE “liberaalne rĂŒhmitus”, ERN-i “kodumaa-komisjon” jt ) otsimaks vĂ”imalusi ĂŒhenduseks Eesti NSV elanikega. Nende allĂŒksuste tegevust juhivad vahetult CIA agendid. Samuti ĂŒritavad Eesti vĂ€lismaised rahvuskoondised Ameerika salaluure abil koondada eesti sĂ”jamehi vĂ€lismaal ja luua NSVL-i vastase sĂ”jategevuse puhuks “territoriaalseid vastupanurĂŒhmi”. Oluline RJK-organeile nende Eesti vĂ€lismaiste rahvuskoondiste lagundamise ja kompromiteerimise töös on kasutada Ă€ra eesti antisovetliku pagulasleeri vastuolusid, mis on kĂ”igile antisovetlikele pagulaskoondisile omased.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 368 )

VĂ”iks kĂŒsida, miks ei tutvusta see raamat organisatsiooniliselt mĂ”jukamaid pagulaskoondisi PĂ”hja-Ameerikas ja eeskĂ€tt USA-s, kus lĂ€bikĂ€imist KGB peavastase ( vk glavnyj protivnik ) salatalitus(t)ega oli kindlasti rohkem. Samas oli eksiile USA-s KGB-l palju raskem infiltreerida. Rootsi eestlaste orgidele keskendumist saab arvatagi pĂ”hjendada peale kĂ”ige muu pagulaste suurema arvukusega seal ja ilmselt ka nende tihedama Eesti-kontaktiga, millele «VastuluuresĂ”nastik» osutabki. Ometi mÀÀratles KGB pagulaste antisovetlikku kildkonda, nagu allpool paguluse mĂ”iste seletusest nĂ€ha, rangelt vĂ€hemusena. Siin aga kipub kvantiteet lööma kvaliteeti. Kas sovetlik vastuluure toimiski ennemini lamedalt salapolitseina kui tĂ€ppis vĂ€lisluurena?

Enne olulisima eriartikli eestindust sĂ”nake — NB! — terminite sovetlik—gebistliku kĂ€situse dekodeerimise vajaduse kohta. NĂ€iteks vĂ€lismaine antisovetlik rahvuskoondis oli KGB mĂ”istes "kodanlik-natsionalistlikke" positsioone hoidev ja samal ajal separatistlik ehk tĂ€psemalt NSVL-i koosseisust oma pĂ€ritolu-alu eraldada pĂŒĂŒdev organisatsioon ( lk 106 ) ning seejuures sĂŒĂŒdistas KGB iseĂ€ranis 6 rahvust: «KĂ”ige aktiivsemalt ÔÔnestustavad NSVL-i ukraina, leedu, lĂ€ti, eesti, valgevene ja armeenia vĂ€lismaised rahvuskoondised.» ( lk 107 ) Muist rohkem pĂ€lvib teatmeteoses tĂ€helepanu siiski vene pagulaskond. Nende organisatsioonide enamikule on antud ruumi reeglina eraldi artikleis.

Teiste rahvuste seas pĂ€lvib tĂ€helepanu enim, ĂŒle kahe lehekĂŒlje hĂ”lmavate artiklitega, ukraina ja lĂ€ti pagulaskond. Vaid ĂŒksikuile mittevene pagulaskoondisile osutavad «VastuluuresĂ”nastikus» mĂ€rksĂ”nad, mis suunavad lugeja aga ĂŒhe ja sama ĂŒldistava koondartikli juurde. KĂ€siraamatu hĂŒperlinkidega mĂ€rksĂ”nalist sisukorda vt → siin!

Venekesksus on ses sĂ”nastikus suunistav. TĂŒve patri kĂ”iki tuletisi kĂ€sitas KGB oma sĂ”nastikus samuti toona N Liidu ĂŒldise keelepruugi kohases soveti-/venemeelses tĂ€hendusvĂ€ljas — prosovetlik ↔ Kremli-meelne. Mistap KGB huviobjektilt, kui too nĂ€iteks eesti verd oli, eeldati patrioodina muu seas toetust vĂ”i suisa "armastust ja austust" ( lk 366 ) oma sĂŒnnimaad anastava vÔÔrvĂ”imu NSVL-i reĆŸiimile ≃ ENSV-le + selle nukuvalitsusele.

Gebistlikus eritluses ( vt samas! ) jaotus pagulus ( algupĂ€randis emigranty = emigracija ) kolme gruppi: ⑴ vaenulikuks ehk "antisovetlikuks", ⑵ "partiootiliseks" ning ⑶ neutraalseks, millest esimesel oli pagulaskonnas KGB hinnangul vĂ€him osakaal ja kolmandal suurim. Seega pidi propaganda tööpĂ”ld olema ĂŒsna lai…

Taamal varjus toimus aga palju tĂ€htsam salaluure- ja laostamistegevus. Just niiviisi nĂ€itabki asja gebistide «VastuluuresĂ”nastiku» artikkel pagulastega sidemete pidamise koondiseks maskeeritud variasutuse ( ingk GONGO ) kohta:
USA vastuluure FBI 1966
kultuurisuhtluse moondest
«NĂ”ukogude komitee kultuurisidemeiks vĂ€lismaiste kaasmaalastega [vk: Sovetskij komitet po kul’turnym svjazjam s sootečestvennikami za rubeĆŸom; teine eestindus: VĂ€liseestlastega {Kultuuri}Sidemete Arendamise komitee, lĂŒh VE{K}SA; lĂ€ti k: Latvijas Komitejas {kultĆ«ras} sakariem ar tautieĆĄiem ārzemēs, lĂŒh KKS] — ĂŒhiskondlik organisatsioon, mis on loodud mais 1963 ( 1955-1959 komitee “Kodumaale tagasipöördumise eest” ning 1959-1962 komitee “Kodumaale tagasipöördumise ja kaasmaalastega kultuurisidemete arendamise eest” [asemele] ) NSVL-i pĂ”hiseaduse §126 alusel ja omab [RJ?] Komitee pleenumil kinnitatavat pĂ”hikirja. Annab vĂ€lja ajalehte Golos Rodiny [Kodumaa HÀÀl] ja ajakirja Rodina [Kodumaa], edastab vĂ€lismaale regulaarseid ringhÀÀlingusaateid. Omab esindust DDR-is. Liiduvabariikides ( Eesti, LĂ€ti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Usbeki ) on loodud komiteed kultuurisidemete[arendamise]ks kaasmaalastega vĂ€lismaal. Ukraina ja Valgevene NSV-s nimetatakse sarnaseid koondisi vĂ€lismaiste kaasmaalastega kultuurisidemete [arendamise] ĂŒhinguiks.

Nende komiteede ja ĂŒhingute peaĂŒlesanne seisneb patriootilises töös kapitalistlikesse maisse ĂŒmberasustatud NĂ”ukogude kodanike ja pagulaste seas, NSVL-i sise- ja vĂ€lispoliitika selgitamises, tema poliitilise ja majandusliku vĂ”imsuse, NĂ”ukogude rahva heaolu, N Liidu teaduse, tehnika ja kultuuri Ă”itsengu nĂ€itamises. KĂ”ik see aitab kaasa antisovetlike pagulaskoondiste lagunemisele.

Komiteede ja ĂŒhingute vĂ”imalusi kasutavad NSVL-i Ministrite NĂ”ukogu j. a Riikliku Julgeolekukomitee organid eesmĂ€rgiga:

• NĂ”ukogude salaluurele huvipakkuvate pagulaste ja nende suhete tuvastamine ja uurimine;
• patriootiliselt hÀÀlestatud pagulaskonda poetatud vastaspoole agentide tuvastamine;
• antisovetlike pagulaskeskuste ja neid innustavate kapitalistlike salaluurete paljastamine ja kompromiteerimine;
• progressiivsete pagulaskoondiste, ajalehtede ja ajakirjade jt kanalite kaudu NĂ”ukogude riigile kasulike desinformatsiooni-materjalide, teadete ja kuulduste vĂ€lismaal levitamise ĂŒrituste lĂ€biviimine;
• kodumaa-reeturite jt riiklike roimarite tagaotsimine ja NSVL-i territooriumile toimetamine;
• sĂ”jaroimareist pagulaste paljastamine kapitalistlike maade ĂŒhiskonna ees;
• NSVL-i kĂŒlastavate kaasmaalaste uurimine.

NĂ”ukogude komitee kultuurisidemeiks kaasmaalastega vĂ€lismaal ja tema DDR-i esinduse juhtimine, samuti liiduvabariikide [vastavate] ĂŒhingute ja komiteede tegevuse koordineerimine on mÀÀratud NSVL-i MN-i j. a RJK I-se peavalituse [PGU ehk vĂ€lisluure] ĂŒlesandeks.»
Kontrrazvedyvatel’nyj slovar’ ( Moskva, 1972, lk 311-312 )
Leia ĂŒles KGB-lased! VEKSA juhatus 1965


SIMMI-EFEKT on Eestile nii iseloomulik nĂ€htus — ĂŒĂŒratu sallivus kollaborantluse vastu, mille tagajĂ€rjed riigi roiutamises vaid me vĂ€lisliitlaste valulĂ€vel hĂ€ireid tekitavad. Efekt avaldub eeskĂ€tt julgeoleku-hĂ€dades, mis alates Tallinnas tegutsevate spioonide paljastamisest kuni Eesti vabaduse kaitsmiseni ( Aasias ja Aafrikas! ) lahenevad ikka kusagil vĂ€ljaspool Eestit.

Seejuures on vĂ”tmesĂ”na endiselt lahti rÀÀkimata. Nii entsĂŒklopeedia kui ka “Eesti kirjakeele seletussĂ”naraamat” ( Tln, 1992, lk 397 ) millegipĂ€rast rĂ”hutavad sel puhul tĂ€henduselt ebamÀÀrast ja sovetiajal devalveerunud sĂ”na  K O D U M A A  = KGB varivĂ€ljaande nimi.
kollaboratsionist [≠] kodumaa vaenlastega ( harilikult okupantidega ) vĂ”i vastaspoolega koostööd teinud isik.
Õigupoolest kollaboratsioon = vaenuliku vĂ€lisriigi, nĂ€iteks okupatsiooniga pealesurutud reĆŸiimi toetamine ja/vĂ”i sellega kaasaminek. Juriidilises mĂ”ttes poliitilise kuritegevuse ĂŒks vorme ( riigireetmine — KarS §232 ) ning lĂŒhidalt öeldes koostöö anastajaga.

Üks riigiroimarlusse mandumise aktuaalne nĂ€ide on KGB-gongo VESA/VEKSA maine tĂ€naseni kestev silumine sovetiaja nuuskurite + journalistide poolt. Vaadakem vĂ”i «Valge laeva» mĂ€ngufilmi ogarat upitamist EV-100 ajal eesti rahva kui maksumaksja kulul. Seegi nĂ€itab E(NS)V (nuku)valitsuse juures asuva KGB agentuuri ja selle lĂ”imetise ropagandaalset kestlikkust.

MÄNGUFILM  V E K S A  SALAJASEST 5-AASTAKU-PLAANIST


JULGEOLEKUOMITEE ÜRITAS ĂŒhendust vĂ€lismaailmaga ja sealsete pagulastega kultuuriekspordi ja nn kultuuritegelaste kaudu. Nii rivistati neid ĂŒles ka kevadel 1960 algatusgrupiks justkui kĂ€inuks mingi loomeliitude pleenumi enneaegne katse. Variasutusele jĂ€i esialgu kuni moondeni AD1963 kummati lĂŒhem, kultuurimaineta nimetus — VĂ€lisĐ”estlastega Sidemete Arendamise ( VESA ) komitee ja selle asutamise aegu kuulus sinna vĂ€hemalt 7 julgeoleku-agenti: Nigol Andresen ( Jaan Reeberg ) + Aksel Kipper ( Sulev Kaseorg ) + Harri Moora {Istorik} ( Ajaloolane ) + Vladimir Raudsepp ( Pikk ) + Richard Tomberg ( Hugo ) + Arthur/Artur Vahter ( Mimi ) + Raoul Viies ( Maiski ) …

Suheldes KGB-ga kasutasid agendid ( siin ĂŒmarsulgudes ) varjunimesid. Nad kuulusid KGB I, II vĂ”i IV osakonna agentuuri. Nimetatud osakonnad tegelesid vastavalt vĂ€lisluurega, vastuluurega ja rahvusliku vastupanu mahasurumisega. MĂ”nest agendist, nagu literaat Andresenist ja kindral Tombergist, said varsti KGB usaldusisikud. «VastuluuresĂ”nastiku» jĂ€rgi KGB usaldusisik ( vk doverennoe lico — lk 93-94 ) = sovetipatrioot, kes teavitab KGB-d isikuist ja faktidest ning tĂ€idab KGB ĂŒksikuid ĂŒlesandeid faktide ja isikute kontrollimisel rangelt vabatahtlikkuse printsiipi jĂ€rgides ja saladuskatte all.

Kuigi VEKSA töötajad kĂ”ik viimseni salaluure palgalehel polnud, oli juhtkonnas alati mĂ”ni KGB operatiivtöötaja. Ja hulk agente. Viimaste seas silmapaistvamaid oli…

General Tomberg —ordust
Richard Tomberg ( 1897-1982 ) viimane agendinimi Hugo ENSV KGB-s, mille II osakonna agendiks oli vĂ€rvatud kevadel 1957. Tomberg oli I maailmasĂ”ja ja VabadussĂ”ja veteran; VabadussĂ”jas Ⅷ jalavĂ€epolgu roodu/kompanii-ĂŒlem LĂ”una ja Viru rindeil. Vaatamata sĂ”jaliste teenete puudusele, jĂ€rgnes kiire karjÀÀritĂ”us EV sĂ”javĂ€es. Richard Tomberg tĂ”usis sĂ”javĂ€ejuhtkonda vĂ€hem kui kĂŒmnendiga, juba 1927 sai peastaabi osakonnajuhiks; aastast 1928 oli Õhukaitse staabi ĂŒlem. Eesti omariikluse lĂ”pukĂŒmnendi kestel Eesti Ă”hukaitse ĂŒlem; oktoobris—novembris 1939 ka sĂ”javĂ€e staabiĂŒlema esimene abi ( teenistusest lahkunud kln Richard Maasingu kohal )
Sovetiluure iseloomustusi Richard Tombergile…
🄐 NKVD julgeoleku peavalitsuse V osakonna 20. Ⅷ 1939 ettekandes Stalinile: «Eesti Ă”hukaitse ĂŒlem kolonel Tomberg suhtub PĂ€tsi ja Laidoneri poliitikasse kriitiliselt. Koostöö osas perspektiivne.» Ning kuu hiljem…
🄑 Punaarmee peastaabi Luure Peavalitus ( GRU ) teatas 22. Ⅸ 1939 Stalinile seni vĂ€rvatud 3 kĂ”rgest jalavĂ€e- ja 1 merevĂ€estaabi nooremohvitserist ja lisaks vĂ€ljavaatest vĂ€rvata veel 3 Eesti sĂ”javĂ€e kĂ”rgemat ohvitseri, kellest suurim lootus pandi Tombergile…
Richard Tomberg ĂŒlendati Eestis kindralmajoriks 24. Ⅱ 1940. Ta ise viibis siis aga baaside lepingu jĂ€rgse relva-ostu-mĂŒĂŒgi-esinduse juhina Moskvas. Sinna lĂ€hetatud 3-liikmelisest delegatsioonist juhtus tema ĂŒksinda pikemaks N Liitu jÀÀma, naastes alles mĂ€rtsis. Tomberg viibis N Liidus 2 kuud!

Et venelased hakkasid 1939. aasta 28. septembri Moskva pakti sobitamise jĂ€rel selle II artikli vaimus Eestile oma lennukeid ja Ă”hutĂ”rje-kahureid pakkuma, siis tuli lĂ€birÀÀkimiste esindust paratamatult juhtida kolonel Tombergil. Esindusse kuulus ka varustusvalitsuse relvaosakonna ĂŒlem major Ernst Tiivel.

Major Tiiveli sĂ”nul söödeti ja joodeti neid terve sealoleku aja, aga relvaostust suurt vĂ€lja ei tulnud, kuna hinnad ĂŒletasid maailmaturu omi. Moskvas viibides kadunud kolonel Tomberg alatihti teiste silmist Ă€ra. Tiiveli viimasel Moskva-Ă”htul korraldati neile aga jĂ€rjekordne joomapidu. VÔÔrastemajja tagasi sĂ”ites istus Tomberg auto tagaistmel Tiiveli kĂ”rval ja ulatas ootamatult oma rahatasku NKVD-lasest autojuhile. Pole teada, miks vĂ”i mis selle sees oli…

Kui teised delegatsiooni liikmed aasta alul koju tagasi tulid — teatega, et venelased lĂ€birÀÀkimisi venitavad ja et relvastuse hankimine sealt on kĂŒsitav — oli Tomberg endiselt Moskvas. Sinna saadeti veebruaris ka telegramm tema kindralmajoriks ĂŒlendamisest.

TagantjĂ€rele oleks arutu vĂ€listada, et relvamĂŒĂŒgieede oli kĂ”igest ettekÀÀne Tomberg Moskvasse tuua. Kui ta mĂ€rtsi algul jĂ”udis tagasi Tallinna, tabas hĂ€mmastus kĂ”igepealt kolonel Saarsenit staabi 2. osakonnas, kust korra kohaselt iga vĂ€lisreisija ohvitser pidi lĂ€bi kĂ€ima. Tomberg kukkunud lĂ€bemata bolĆĄevistlikku jama ajama. End Richard Tombergi Ă”pilaseks pidava Villem Saarseni ehmatas Ă€ra too pea-ees-sukeldumine N Liidu kiiluvette ja seda nii drastiliselt, et asjast sai ette kantud ĂŒlemjuhatajale, mille peale viimane vangutanud vaid pead…

PĂ€rast seda, kui EV kaitsevĂ€gi suve lĂ”pus AD1940 (de)formeeriti Punaarmee 22. laskurkorpuseks, sai kindral Tombergist Tallinnas paikneva laskurdiviisi ĂŒlem. Sellele kohale jĂ€i ta septembrist 1940 juunini 1941, millele jĂ€rgnes Ă”pilĂ€hetus Venemaale. PĂ€rast Ă”pingut oli Tomberg 1942-1944 Frunze SĂ”javĂ€e-akadeemia Ă”ppejĂ”ud taktika vanem-juhi ja ĂŒldtaktika teaduskonna ĂŒlema asetĂ€itjana.
… [K]aasohvitseride suureks ĂŒllatuseks mÀÀrati Tomberg pĂ€rast juunipööret EV kaitsevĂ€est moodustatud CLXXX laskurdiviisi ĂŒlemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kĂ”rgemas aukraadis EV ohvitserid juunis 1941 saadeti tĂ€ienduskursuste ettekÀÀndel Venemaale — kus nad vahistati ja maha lasti vĂ”i saadeti hĂ€vingule Stalini orjalaagreisse — mÀÀrati Tomberg hoopis Punaarmee Frunze-nimelise SĂ”javĂ€eakadeemia taktika lektoriks! […] On tĂ”enĂ€oline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD-le teatas, keda [Eestis] vahistada…
Priit Parming «Sortside vĂ€ga suured saladused: EV kindral ja kĂ”rgetasemeline N Liidu agent» ( VES 16. X 2011 )
Richard Tombergi vangistus N Liidus veebruar 1944 — juuni 1956, eeluurimine kestnud mĂ€rtsist 1944 kevadeni 1952, karistus 25+5a. SĂŒĂŒdistus spionaaĆŸ — Eesti valmistumine ittatungi sillapeaks Suurbritanniale. Represseerimise ajendeist on oletusi: Tombergile vĂ”idi inkrimineerida seda, et ta aastast 1932 oli tĂ€itnud Eesti—Inglise kultuuriĂŒhingu abiesimehe kohustusi; vĂ”i et ta oli kĂ€inud sĂ”jakoolides Prantsusmaal 1924-1926 ja Suurbritannias 1928-1929 ( kus omandas ka sĂ”jalenduri kutse ); et ta oli briti + soveti topeltagent; lĂ”puks olla Tomberg talvel 1943-1944 Moskvas lĂ€vinud sĂ”bra + kolleegi, vahepeal Briti sĂ”javĂ€e-ataĆĄeeks saanud Conrad Collier'ga… Vabanes amnestiaga.
Richard Tomberg oli oma NKVD/KGB agentuurikarjÀÀri kestel kardetavasti retsidiivne agent-ohjur ( vk agent-navodčik — lk 9 )
Agent-ohjur — luureagent, keda kasutatakse seiratavas riigis nende isikute tuvastamiseks, kes sobiksid vĂ€rbamise kandidaadiks, samuti nende esmaseks uurimiseks ja selleks, et luua luureametnikule nendega kontakteerumise tingimusi. Agent-ohjureid vĂ€rvatakse selliste isikute seast, kelle ametialane vĂ”i ĂŒhiskondlik positsioon vĂ”imaldab neil huvipakkuvais ringkonnis kontakte luua.
VEKSA ametlik anne Tallinn:
lĂŒhientsĂŒklopeedia 1979
Tomberg on kĂ”rgeima aukraadiga GULag-ist tagasi koju jĂ”udnud Eesti ohvitser. Aastast 1957 pĂ”hikohaga osakonna-juhataja kolhooside ehituskoondise ( hilisema EKE ) peakontoris Tallinnas. Lubati 1960 taas ĂŒle N Liidu piiri… Ühiskondlikku rolli tĂ€itma, sest samast aastast oli erukindral Tomberg VESA-organisaator ja aktivist, hiljem ka VEKSA aseesimees.

Oma esimesel ĂŒle-mere-reisil KGB eriturismigrupi koosseisus saigi selle 23-liikmelise rĂŒhma trumbiks ĂŒhe pagulaslehe meelest Richard "ERUKINDRAL+NÕUKOGUDE PENSIONÄR=1200₽/KUUS" Tomberg
Rootsi saabumispĂ€eval, reedel, 12. augustil toimunud jutuajamisel Dagens Nyheteri esindaja [Mert Kubu]ga vĂ”is tĂ€hele panna, et Richard Tomberg kĂ”neles [VESA delegatsiooni juhi Ralf] Raudbergi juuresolekul Ă”ieti tema suu lĂ€bi. Kuid see ei takistanud endist eesti kindralit avaldamast suurt aktiivsust kontaktide vĂ”tmisel juba samal Ă”htul. PĂŒhapĂ€eval [14. Ⅷ 1960] kui ekskursioon viibis Uppsalas, kasutas ta viivitamata juhust helistada Eesti endistele juhtivatele sĂ”javĂ€elastele, kes seal asuvad, vĂ”i nende perekonna-liikmetele. Ühe eesti vanemohvitseri [Evald Döringi] abikaasa, kelle mees on poolteist aastakĂŒmmet vaevelnud Siberis ning nĂŒĂŒd raske tervisveaga asub ĂŒhes provintsilinnas Eestis, kĂŒsis Richard Tombergilt, kas ta ei saaks aidata ta meest Rootsi. — «Ei, seda ma ei saa, aga ma vĂ”in aidata teid oma mehe juure kodumaale,» oli Tombergi vastus.
"Turistid" Tallinnast Rootsis hingi pĂŒĂŒdmas ( VĂ€lis-Eesti, 20. Ⅷ 1960 )

MORAALNE KOLLAPS. Tomberg oli ĂŒhe ajakirjaniku sĂ”nul vananenud, ehkki temas pulbitses endist energiat. Sama energia kees ĂŒlegi, kui ta kaasmaalasi Rootsis uuesti tervitas, seekord Tallinna raadiomajast ja eetri kaudu. Varasemate raadioloengute pidamise vilumus — oma ajal kĂ”neles ta ju korduvalt lennuvĂ€e ja lennuasjanduse tĂ€htsusest Riigi-RinghÀÀlingus — oli kui kĂ€ega pĂŒhitud! Veerandsajand hiljem end kui rahuvĂ”itlejat alatult Ă”igustades ja pagulasladvikut hauapĂ”hja manades "rahu-Ă”hkkonna mĂŒrgitamise" eest "LÀÀnemere piirkonnas" tegi erukindral Tomberg endast ekstsentrilise klouni.
Richard Tomberg: Kas olete nii hullud, et olete valmis aatomiga hĂ€vitama rahvaid, et aga saaksite vĂ”imule trĂŒgida?! […] Kuhu te pressite, ĂŒks jalg juba hauas, teine haua ÀÀrel?! JĂ€tke oma hullumeelsed kavatsused! Surge oma loomulikku surma ja minge Stockholmi ilusa Metsakalmistu mulda! Vastasel korral ootab teid Rootsi hullumaja, sest rootslased on kainelt mĂ”tlevad inimesed. […]
E(R)R-i 22. X 1960 saade vÀliseestlastele
Tol kĂŒmnendil kĂ€is Tomberg Rootsis korra veel. PĂ€rast vĂ€lisreise sarjas Tomberg pagulasladvikut saateis "vÔÔrsil viibivaile eestlastele". RĂ”hk lasus lĂ”hestaval propagandal — nĂ€iteks Tombergi ĂŒleskutse vaba maailma eestlaskonnale KGB rĂŒnnatavate pagulaste kui sĂ”jaroimarite ĂŒle ise kohut mĂ”ista. Tomberg oli KGB usaldusisiku ja Ain-Ervin Mere endise teenistuskaaslasena mÀÀratud Mere—Gerretsi—Viigi protsessi kohtulavastuse ĂŒhiskondlikuks sĂŒĂŒdistajaks, ent mĂ€rtsis 1961 KGB loobus kavast, vĂ€hendades erukindrali Ă”lule juba niigi koormava ropagandaali lasu.

LĂ€hisugulased abikaasa Olga Seletnikova ( 1896-1982 ) + lapsed Klood/Klaudia LaanekĂ”rb ( 1918-2011 ) + Ilo Tomberg ( *1934 ) + tĂŒtrepojad TĂ”nu ( *1942 ) + JĂŒri ( *1944 ) + tĂŒtretĂŒtar Kaie ( *1944 ) + pojapojad Hanno ( *1967 ) + Herki ( *1970 )
Herki Tomberg: VĂ”ib-olla tĂ€nu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jĂ€igi […] Richard Tomberg [on pojapojale] meelde jÀÀnud ennekĂ”ike vanaisana… [kes] kirjutuslaua taga istudes mĂ”nd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupĂ€ev koos vanaemaga […] pirukaid kĂŒpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumĂ€rkidega mĂ€ngida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. […] Vanaisa unistus nĂ€ha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tĂŒtart ja tĂŒtrelapsi ei tĂ€itunud, sest NĂ”ukogude vĂ”im ei andnud talle vĂ€ljasĂ”iduluba [?!]
Kindrali alternatiivbiograafia tervikuna siin ⟶ Kultuur ja Elu 2005 nr 2, lk 32-35.

Eesti PĂ€evaleht ( Stk ) kirjutas tema "sĂ”javĂ€eliste auavaldustega" matmisest Tallinna Metsakalmistule liigutava pealkirja all «Kindral, kes lĂ€ks vaenlase poolele». New-Yorgi Vaba Eesti SĂ”na ja Toronto Meie Elu teatasid asjalikumalt «Eestis suri reetur kindral Tomberg»


TÄIENDAVAID ALLIKAID: • Fakt [Voldemar Kures] Mikrofoni ees on erukindral Tomberg. EPL (Stk) 28. X 1960; Vaba Eestlane, 5. Ⅺ 1960. • Indrek JĂŒrjo, Pagulus ja NĂ”ukogude Eesti: Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pĂ”hjal" ( Tln, 1996, 358lk; 2. tr 2014, 336lk — sissejuhatus + register ) • Villem Saarsen, Uus Messias. VĂ€lis-Eesti, 28. V 1960; Vaba Eestlane, 2. Ⅶ 1960. • Reeturkindral suri. VĂ”itleja, 1. Ⅶ 1982.

kolmapÀev, 26. detsember 2018

JÔulureis Kuule

Esmakordselt ĂŒmber Kuu

TÀna 50 aasta eest tegi kosmoselaeva Apollo-8 meeskond meile kÔigile enneolematu jÔulukingituse. Kuu lÀhedal orbiitlevad astronaudid William A Anders, Frank Borman ja James A Lovell lÀkitasid otsesaates koduplaneedile jÔulutervitusi ja osundasid maailma loomislugu.

Kuidas kingitus tol igas mĂ”ttes ajaloolisel 1968. aastal eestlasteni jĂ”udis? Eks meie tollase rahvusringhÀÀlingu imelise abiga ikka — siis ei toiminud eesti rahvuringhÀÀling ju tolle jutumĂ€rkides “Eesti” Raadio kaudu, mis siis ateistliku vÔÔrvĂ”imu jĂ”ngis valduses Tallinna Raadiomajas asus — vaid Ameerika HÀÀle (VoA) — Ühendriikide pealinnas tegutseva eesti toimetuse vaimustava pingutuse tulemusel:

Apollo-8 astronaudid alustasid tĂ€na teist lennupĂ€eva. Nad on nĂŒĂŒd tĂ€psel kursil Kuule. Rutates edasi maailmaruumi, kuhu ei ole seni pÀÀsenud ĂŒkski inimene, oli Apollo-8 jĂ”udnud juba peaaegu 200 tuhande kilomeetri kaugusele Maast – seega poole tee lĂ€hedusse. Kogu missioon on seni arenenud veatult. Apollo-8 lend on Ă€ratanud kogu maailmas tĂ€helepanu ja imetlust.
- eestikeelne VoA 22. XII 1968

AMEERIKA HÄÄLE 50 AASTA TAGUNE 1. JÕULUPÜHA SAADE algas erakorraliselt kolme astronaudi jĂ”ulutervitusega, kus...

... Nad lugesid piibliteksti maailma loomise kohta...

Alguses lĂ”i Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tĂŒhi ja paljas...

... ja ĂŒtlesid Apollo-8 meeskonna nimel:

RÔÔmsaid jĂ”ule!”
... ning...
“Jumal Ă”nnistagu teid kĂ”iki — teid kĂ”iki Maa peal!”

... siis tegi samuti [ikka VoA jutu jĂ€rgi] ka Čehhoslovakkia raadio, kes andis edasi erutava teate Apollo-8 kohta, katkestades oma jĂ”uluprogrammi. Teadustaja ĂŒtles:
Head pĂŒhadehommikut, armsad kuulajad! Olen ikka veel peaaegu hingetu seetĂ”ttu, et jooksin meie kontrollruumi, et lugeda ĂŒht teadet, mis on 4 ja ½ minutit vana. Kolm ameerika astronauti on edukal tagasireisil Maale!”
Ka Budapesti Raadio kordas seda rÔÔmsat teadet ja samal ajal ka Bukaresti ja Belgradi raadiod.
- eestikeelne VoA 25. XII 1968

Igal pool mujal Euroopas mÀrgivad lehed, et tavalised kodanikud olid vaimustatud lennust ja jÀlgisid seda niipalju kui vÔimalik. Belgradi, Zagrebi, Bukaresti ja Budapesti raadiojaamad avasid oma uudistesaated teadetege lennust. Sofia Raadio lÔpetas saate kolmapÀeva [25. XII 1968] Ôhtul sÔnadega:
Apollo-sĂ”iduk suundus tagasi Maale.”
Varssavi raadio arutas lendu pĂ€rast jĂ”ulureportaaĆŸi. Oma jĂ”uluĂ”htusel teenistusel avaldas [Poola Katolikukiriku] kardinal tunnustust astornautide vaprusele. Čehhoslovakkia Televisioon andis ĂŒksikasju lennust pĂ€rast GustĂĄv HusĂĄki kĂ”net, seejĂ€rel arutati NĂ”ukogude reaktsooni lennule. Tsiteerides Prantsuse Teadeteagentuuri, ĂŒtles Čehhoslovakkia teade, et...
… paljud televaatajad olid olnud ĂŒllatunud, et NĂ”ukogude televisioon ei andnud edasi Apollo televisioonipilte Kuust.

Esimesel jĂ”ulupĂŒha, 25. detsembri koidikul kĂ€ivitati kiirendimootor Kuu-orbiidilt vĂ€ljumiseks. Astronaut James Lovell sĂ”nas tagasitee stardil: 
"Please be informed… there is a Santa Claus /
Palun vĂ”tta teadmiseks — jĂ”uluvana on olemas."

Moskva Raadio arutas vahepeal astronautide piiblilugemist jĂ”uluĂ”htul ja kĂŒsis, kas see on nali vĂ”i katse kindlustada usu autoriteeti, mida lend ise on nĂ”rgendanud. (...)

Apollo kohta ilmus prantsuse kompartei lehes L'HumanitĂ© ulatuslikke kirjutisi pealkirja all “Need on tsitaadid astronautidelt”:

JĂ”uluvana on tĂ”esti olemas…
- eestikeelne VoA 27. XII 1968

Apollo-8 CM + kiirendi S-IVB kuureis vĂ€ltas nĂ€dala, 21.-27. detsembrini. Sellel saavutati inimkonna jaoks tollal rekordiline kiirus 39578,5 ㎞/h ning sooritati 10 tiiru ĂŒmber Kuu. Meeskond oli esimene, kes nĂ€gi maakera oma silmaga tervikuna. Reisil jÀÀdvustati ka kuulus foto koduplaneedist — Kuu pinna kohale tĂ”usev Maa, vĂ”eti Maale 6 TV-ĂŒhendust ja terve rida raadioseansse. LĂ€himasse punkti (114㎞) Kuu pinnast lĂ€henes kosmoselaev 24. detsembri sĂŒdapĂ€eval Ida-Euroopa aja jĂ€rgi.

Foto Maast (vĂ€rviline ĂŒlal — ⒸNASA, 1968.) tehti Apollo-8 pardalt đŸ“č ja on ĂŒks esimesi inimkĂ€ega tehtud koduplaneedi tĂ€ismÔÔdus ĂŒlesvĂ”tteid.

esmaspÀev, 10. detsember 2018

RIP Ljudmila Alekseeva

LJUDMILLA ALEKSEJEVA 20. Ⅶ 1927 — 8. Ⅻ 2018

Moskva linnahaiglas nr 15 suri tunnustatud ajaloolane, publitsist, kodaniku-ĂŒhiskonna eest vĂ”itleja ning eksdissident ( kompartei liige 1952-1968 ) kes oli tihedasti seotud ka vene omakirjastuse lipulaeva — Hronika Tekuơčih Sobytij ehk eesti keeli — Jooksvate SĂŒndmuste Kroonikaga ( ilmunud 1968-1982 )

Aleksejeva juured ulatusid XVIII sajandil Katariina II ajal tĂ€rganud Krimmi eesti asundusse ja Ljudmillale on ta enda sĂ”nutsi oma eestlannast vanaema kasvatusest kĂŒlge jÀÀnud protestantlik töömoraal. Krimmi anneksiooni AD2014 aga luges ta oma kodumaa hĂ€biks.
Saksa Laine ( @ DW_russian ) venekeelne sĂ€uts kell 16:46 teisipĂ€eval, 11. detsembril 2018: "Krimmi annekteerimine oli pöörane, kaalutlemata ettevĂ”tmine, mis maksab meile pikalt kĂ€tte," ĂŒtles inimĂ”igusteaktivist Ljudmilla Aleksejeva intervjuus DW-ile. MĂ€lestame oma kaasaegset tema vestluste eredamate videolĂ”ikudega

Koos akadeemik Andrei Sahharovi jt inimĂ”iguslaste/dissidentidega sai Ljudmilla Aleksejevast 12. V 1976 Moskva Helsingi-grupi ĂŒks rajajaid ja eestkĂ”nelejaid. Sunnitud sovetireĆŸiimi poolt peatselt AD1977 vĂ€lispagulusse pani ta USA-s kirja sovetireĆŸiimi vastasleeri esimese ajaloo ning naasnud sajandi lĂ”pus Venemaale hoolitses viimse pĂ€evani, et CCCP-i/РЀ-i erimeelsete tagakiusamine saaks dokumenteeritud. Aleksejeva tegi nii vĂ€lismaal kui ka aastast 1993 taas Venemaal viibides alalist kaastööd USA vĂ€lisringhÀÀlingule.

Veel kĂ”rges eas osales Aleksejeva mitme inimĂ”igusĂŒhingu töös ning, kuni tal oli jaksu, lĂ”i kaasa ka meeleavaldusil, mille kĂ€igus teda mĂ”nikord, viimati aastavahetusel 2009/2010 isegi vahistati. Juuresolev foto Ljudmila Alekseevast on pĂ€rit tollest samast pĂ€evast. Kolm kuud hiljem 30. mĂ€rtsil rĂŒndas Aleksejevat Kultuuripargi metroojaamas, kuhu ta Ă€sjase terroristliku rĂŒnnaku ohvreile lilli tĂ”i, agressiivne meesisik, kes hiljem selle eest tingimisi sai 1-aastase karistuse.

Ljudmilla Aleksejeva on pĂ€lvinud mitme maa, k. a Eesti, aumĂ€rke ja rahvusvahelisi preemiaid  nimestikud inglise ja vene Vikipeedias.

LÕPUKS osundus Aleksejeva AD1983 kirjutisest Eesti kohta tema "NĂ”ukogude erimeelsuse ajaloos" ( Moskva, 1992, 352lk  terviktekst veebis v PDF-veebifail + rmt-u veebi-sisukord )
PĂŒĂŒdlusilt vĂ”ib eesti [vastupanu]liikumist mÀÀratleda kui rahvuslik—demokraatlikku. Seejuures iseloomustab seda liikumist osalejate noorus. See vĂ”ib olla NSVL-i ainus [vastupanu]liikumine, kus osalejate enamiku moodustavad tudengid ja keskkooli-Ă”pilased. Eesti noorte rahvuslike tunnete ĂŒheks vĂ€ljendusviisiks on rahvuslippude heiskamine, seda eriti Eesti iseseisvuspĂ€eval 24. Ⅱ. Selle eest vĂ”eti 1980. aastal kinni ja sĂŒĂŒdistati "huligaansuses" 5 Eesti noorukit. Hiljem on rahvuslippe heisatud juba vahet pidamata iga aasta iseseisvuspĂ€eval. Aastail 1981-1983 on niihĂ€sti selle eest kui ka punalippude maharebimise ja isegi pĂ”letamise eest mĂ”istetud sĂŒĂŒdi 22 inimest. Oma rahvusliku meelsuse avaldamise kĂ”ige levinumaks viisiks on Eesti noortele saanud aga demonstratsioonid…
Vt selle vk rmt-u kogu ptk-d Éstonskoe natsional'no-demokratičeskoe dviĆŸenie/Eesti rahvuslik—demokraatlik liikumine vĂ”i sama kirjutise varasemat redaktsiooni ➝ siin

esmaspÀev, 23. aprill 2018

KĂŒĂŒdihingus ERR-is: nĂŒĂŒd ☘ 30 aastat varem

KĂŒĂŒditamisi ĂŒmbritses range saladuse Ă”hustik. SuurkĂŒĂŒditamiste avalik kĂ€sitelu oli vene ajal nn ENSV sabariigis kas keelatud vĂ”i ebasoovitav. KĂŒĂŒdiohvrite arve asendasid pigem kuuldused ja kaudsed arvutused ning tĂ€psust on selles osas tĂ€naseni vajaka. PĂ”hjuseks idatotalitarismile iseloomulik hooletus arvepidamises ja teisalt tollast sĂŒsteemi kaitsnud julgeolekuteenistuse pahatahtlik sekkumine.

Teatavasti korraldas N Liidu okupatsioonireĆŸiim koostöös eesti kommudega vĂ€hemalt neli suurkĂŒĂŒditamist, mis hĂ”lmasid umbkaudu 35 tuhat kĂŒĂŒditatut. KĂŒmme tuhat vĂ€ljasaadetuist suri kas kĂŒĂŒditamise kĂ€igus vĂ”i sundasumisel. KĂŒĂŒdilainete haripunktid, verega mÀÀritud mustad pĂ€evad Eesti lĂ€hiajaloos on

💀 14. Ⅵ 1941 💀 15. Ⅷ 1945 đŸ’€
💀 25. Ⅲ  1949 💀 1. Ⅳ 1951 đŸ’€


Ühegi vanema pĂ”lve juhtival ajakirjanikul polnud vĂ”imalik töötada KGB-ga kokku puutumata.
Nii on AD1993 öelnud eesti teleĆŸurnalist Uno Maasikas ( * 21. V 1930 ) — kes neli kĂŒmnendit varem, 23½-aastasena vĂ€rvati Tallinna tehnikumi endise Ă”ppuri + tulevase haritlasena rahvusliku vastupanu summutamisega tegeleva KGB allĂŒksuse teenistusse. Oma telekarjÀÀri ajal polnud ta enam kaugeltki pisinuuskur. Aga harukordse avameelitsuse eest tuleb Maasikat kiita… Hoopis iselugu oli rÀÀkida tema kolleegil AD2017… Rein JĂ€rlik ( * 8. X 1935 ) hirm-igava “ViiekĂŒmnendate” sarja autor, kes oma seriaaliks valmistudes tutvus ĂŒlekuulamiste protokollidega NKVD/MGB/KGB toimikuist. Neid vahendas tema jaoks Tallinnast Tartusse Vanemuise tĂ€nava KGB-majja kohale tuues major Evald Selgal. JĂ€rliku lugu seostub kĂ€esoleva vaatluse peamise teema — sovetiaja kĂŒĂŒditamistega. TĂ€psemalt selle teema avalikustamisega ENSV-likus meedias, mida JĂ€rlik oma poolt tegi «sotsialistliku seaduslikkuse kaitsmise“, st igati parteilises vaimus.

TÕDE TÕUSEB… Eestis levis vahetult pĂ€rast mĂ€rtsikĂŒĂŒditamist kuulujutte kĂŒmneist tuhandeist sundpagendatuist. Nii on MGB kindralmajor Kummi 5. Ⅳ 1949 ettekandes parteipomo Karotammele dokumenteerinud kuulduse riigiasutuse Eesti Raudtee pearaamatupidamisest:
Eestlaste vĂ€ljasaatmine jĂ€tkub ka edaspidi, esialgu on vĂ€lja saadetud vaid 60 tuhande inimeseline grupp. Tulevikus asustatakse N Liidust Eestisse 200 tuhat inimest…
See vĂ”i lĂ€hedased arvud ringlesid mĂ”juvĂ”imsaina siinse rahva teadvuses kuni arhiivide paotumiseni, st praktiliselt vene aja lĂ”puni. Algusest peale adus ĂŒldsus kaasaegsete massirepressioonide eesmĂ€rki — et nendega taotles sovetireĆŸiim eesti pĂ”lisasustuse asendamist muulasist immigrantidega = etnotsiidi.

MassikĂŒĂŒditamine tegi korraldajale endalegi hĂ€bi ja sai sel pĂ”hjusel ka maha vaikitud. See oli rahvamĂ”rv ehk genotsiid, millega Moskva oma ammuse imperialismi tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul…
… anda löök rahva iseseisvusmeelsusele […] arendada intensiivset territooriumi ĂŒmberrahvustamise poliitikat […] impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja, hoolimata… [ajaloopöördeist] mis vĂ”iksid ees seista.
VĂ€lismaale imbus andmeid kavandatavast massiroimast juba mĂ€rtsikĂŒĂŒditamise eel. Isekiri on varemgi osutanud, et esimese teate Eestit Ă€hvardavast suurkĂŒĂŒditamisest tĂ”i Vatikani Raadio oma eestikeelseis saateis ja neid saateid vĂ”is rahvas kuulda ka Eestis. Vatikani eesti saateid edastati sellal korraga lĂŒhi- ja kesklaine-alal. KĂŒĂŒditamiskava uudis jĂ”udis rahvusvahelisse eetrisse selle raadio viienda eestikeelse saatega, mil saatekava oli saavutanud hĂ€datarvilikku regulaarsuse, nii et kujuneda sai ka Vatikani Raadio eesti saadete tavakuulajaskond. Uudis oli ka Vatikani Raadio pĂ€evauudiste bĂŒlletÀÀnis, mille vahendas oma iganĂ€dalases veerandtunnis toona teist kuud tegutsev eesti toimetus, tĂ€psemalt toimetuse ainus hingeline Vello Salo:
Jaanuaris 1949 jĂ”udis Rooma uudis, et N Liit kavatseb mĂ€rtsis suurt kĂŒĂŒditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie oma uudiste-bĂŒlletÀÀnis, siis lihtsalt tĂ”lkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. VĂ”ite ette kujutada, mida ma ise sellist uudist ette lugedes tundsin. Oli vĂ€rskelt meeles 1941. aasta kĂŒĂŒditamine, tollal suur ĆĄokk — me ei suutnud uskuda, et midagi sellist on vĂ”imalik. Aga 1949. aastal polnud teade uuest kĂŒĂŒditamisest enam — kahjuks — midagi suurt.

VEEL SÜGISEL 1948 koostati EK(b)P sekretĂ€ri Karotamme korraldusel Eesti kĂŒlade ja talude nimekiri, mille ĂŒht kĂ€sikirjalist eksemplari sĂ€ilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Sestap pidi rahva seas aimdus leeva massideportatsiooni kohta paratamatult tekkima ja levima ning n-ö kulakute ( hallparunite ) piiramise poliitika Ă€genedes sai vĂ”imalik kĂ”mu vaid valjeneda. VĂ”imurid oma vaenust saladust ju ei teinud, nii oli talude ahistamine ilmvĂ”imatute erimaksude ja metsanormi kohustustega kĂ”igile nĂ€ha. JĂ€relmiks oli pĂ”llumajandust tabava katastroofi ilmingud, nagu seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda, mis ei saanud ĂŒldsusele mĂ€rkamatuks jÀÀda. Vatikanist mitu nĂ€dalat ette kuulutet kĂŒĂŒditamise tĂ€rmin — mĂ€rtsikuu 1949 — aga selgitas katastroofilise Ă€hvarduse ajalisi piire.

SuurkĂŒĂŒditamise ĂŒritus algas hiljemalt sĂŒgisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimistu, ja kulmineerus jĂ€rgmise aasta 21.-28. mĂ€rtsil, kui Eestist kĂŒĂŒditati N Liitu erinevail andmeil 20702 ( Valge raamat ❲PDF-fail❳ 2005, lk 29 ) kuni 27063 inimest ( nimistus on ka kĂŒĂŒdisunnist pÀÀsenuid )

Pagulaspressis ilmus esimesi teateid sellest juba samal kevadel. Rootsi pealinna pĂ€evaleht Stockholms-Tidningen kirjutas mĂ€rtsikĂŒĂŒditamisest Eestist naasnud saksa sĂ”javange osundades rootsi keeles 7. mail ning oma lisas Stockholms-Tidningen Eestlastele ( STE ) 5., 12., 14. V 1949 — siis juba eesti keeles. Ameerika tĂ€htsaim eesti leht Vaba Eesti SĂ”na, mis startis New Yorgis alles 11. juunil 1949, pani oma avanumbri esikĂŒljele pealkirja “SuurkĂŒĂŒditamine Eestis” ja tĂ”i samuti esialgseid andmeid 25. mĂ€rtsi massideportatsioonist. See oli professionaalide, nagu August Waldman, Harald Raudsepp, Eduard Vallaste ja Erich Ernits, tehtud ajaleht, mis oli loetav, mitmekĂŒlgne ja ka hĂ€sti kĂŒljendatud.

Ka muud eestikeelsed saated vĂ€lismaalt kĂ”nelesid lĂ€bilĂ”ikes iga paari aasta tagant kĂŒĂŒditamistest. VĂ€he sellest, veel ei olnud Ameerika HÀÀle ( VoA ) balti saated Ă”ieti alanudki, mil USA vĂ€lisraadio oma esimese baltimaalasile suunatud erisaate 14. Ⅳ 1951 pĂŒhendas kĂŒĂŒditamispĂ€evale — pĂ€evauudistest anti sel korral erandlikult kĂ”igest minutine ĂŒlevaade. Kui suureks peeti kĂŒĂŒditatute arvu? Eelmainitud STE 14. V 1949 number jmt lehed mainisid 40 tuhandet Eestist Siberisse vĂ€ljasaadetut. Ja nt AD1980 Eestis punavĂ”imu kehtestamise 40 aastapĂ€eva meenutades mainis VoA, et…
… 14. juuni on pĂ€evaks, mil aasta hiljem Stalini korraldusel 100 tuhat inimest Eestist, LĂ€tist ja Leedust kĂŒĂŒditati Siberisse.
Seega peeti vĂ€lismaiste kĂ€situste jĂ€rgi Eestist N Liitu massikĂŒĂŒditatute hulgaks kĂŒmneid tuhandeid, mis suurusjĂ€rgult oli Ă”ige.

Sama 1980. aasta lĂ”pus alustas tollase Eesti NSV Siseministeeriumi arhiiv kĂŒĂŒditatute koondnimekirja koostamist, mis sisaldas jĂ€rgmisi tunnuseid: toimiku liik ja number; isiku perekonna-, ees- ja isanimi; sĂŒnniaeg ja -koht ning elukoht kĂŒĂŒditamise hetkel; vĂ€ljasaatmise alus ja vastava otsuse daatum; kĂŒĂŒditamise kuupĂ€ev; vĂ€ljasaatmise koht; surma vĂ”i asumiselt vabanemise daatum; mĂ€rkused. Nimekiri sisaldas andmeid kĂ”igist kĂŒĂŒdinimistusse sattunud isikuist, k. a neist kel Ă”nnestus kĂŒĂŒditamisest pÀÀseda. KĂŒmme aastat hiljem hakkas TRÜ ajaloo osakond neid nimekirju raali sisestama ja AD1992 ilmus selle pĂ”hjal ajakirja Kleio erinumber AD1949 kĂŒĂŒditatute nimekirja Tallinna + NĂ”mme + Harjumaa osaga. Avalikustamise protsess oli seega neli kĂŒmnendit pĂ€rast esimest vene aja massiroima niisiis alanud sovetisĂŒsteemis endaski.

VALE VAOB… Totalitaarse monstrumi pehmet kĂ”hualust kompis tol vene aja viimasel kĂŒmnendil ka ETV sarisaade «ViiekĂŒmnendad» ( 1986-1990 ), mis Rein JĂ€rliku kokkuvĂ”ttes kĂ€sitles…
▪ eesti kĂŒla langust pĂ€rast kollektiviseerimist,
▪ stalinlikke repressioone ja
▪ nende ohvrite saatust ning
▪ vĂ€givalda eesti kultuuri kallal.
“ViiekĂŒmnendad” kĂ”nelesid jaanuaris 1987 laiale avalikkusele esimesena, mis Ă”hkkonnas kurikuulus 1950. aasta Ⅷ parteipleenum toimus ja mis sellele jĂ€rgnes. Ka saade, mis esimesena oleks rahva ette mĂ€rtsikĂŒĂŒditamise 1949 dokumente toonud, oli saatekavas 14. novembriks vĂ€lja kuulutatud, selle reklaamiklipp oli 5 pĂ€eva ekraanil kĂ€inud, kuid paar tundi enne eetriaega otsustati kĂ”rgemalt saadud korraldusel selle nĂ€itamine edasi lĂŒkata. Saade jĂ”udis ekraanile alles kavas olnud kordussaate ajal 1. detsembril, aga selle rohkem kui kahe nĂ€dalaga oli kaks ajalehte massirepressioonide teema avalikustamise vĂ”idujooksus ette jĂ”udnud.
Juba aasta jooksnud sarja X osas lĂ”puks mĂ€rtsikĂŒĂŒditamiseni jĂ”udnud saadet peeti aga 2 nĂ€dalat kinni — nagu öeldi — saates avastatud ebatĂ€psuste tĂ”ttu. Tegelikult kartis telejuhtkond eesotsas peadirektori Rein Elvakuga ( senine Viljandi rajooni parteijuht ) sovetlike massirepressioonide esmakĂ€sitleja vastutust eeskĂ€tt oma leivaisade, so kompartei ainuvalitsejate ees. Saade lĂ€ks eetrisse alles 1. detsembril ja seda juba muudetud kujul, kuid eetrisse mineku eel sai sĂ”na sarja autor, ETV Tartu stuudio kommentaator JĂ€rlik ise, kes rÀÀkis vastu ETV poolt varem esitatud vabandusele, justkui olnuks tema saate algupĂ€randis olnud faktilisi ebatĂ€psusi. Teleajakirjanikule oli see ĂŒhelt kaotus tolleks hetkeks lahti lĂ€inud avalikustamise vĂ”idujooksus. Teiselt poolt vĂ€ike vĂ”it, kuna ta pihtis ĂŒlemusele massirepressioonide teemal plaanis olnud glasnost’i kogupaugust, mis tuli koostöös kahe tuntud ajaloolasega: pidi kĂŒĂŒditamise ĂŒles vĂ”tma suurima auditooriumiga ETV,   ilmuma Evald Laasi kirjutis nĂ€dalalehes Sirp ja Vasar ( SjV ) ning   Juhan Kahki oma Rahva HÀÀles ( RH ) NĂŒĂŒd aga jĂ€i telesaade Ă€ra, aga ajaloolaste artiklid samade ametlike numbritega ilmusid varem.
«Oi, see on vĂ€ga hea!» rÔÔmustanud televisiooni peadirektor Elvak oma alluva JĂ€rliku teate peale.

REIN JÄRLIK, kes oli leidnud töökoha ETV korrespondendipunktis Tartus kahe kĂŒmnendi eest, ei olnud ka ise ropa pealt riisutud. Üsna vastne ENSV teeneline ajakirjanik ( 1985 ) oli pisut varem Ă”iglaselt pĂ€lvinud ajakirjanikeliidu aastapreemia ( 1982 ) ropagandaalse saatesarja eest, mille pealkiri ĂŒtleb vaatamatagi kĂ”ik — "NĂ€dal parteikomitees". Ühest kĂŒljest kĂ”igile ilmne reĆŸiimitruudus ja teisalt ta viimati valitud aines viisid sĂŒndmuste kulu JĂ€rliku ĂŒmber AD1985 kohtumiseni "pika tumeda peaga mehega" — see osutus Evald Selgaliks, KGB V osakonna e ideoloogialuure kohalikuks ĂŒlemuseks. KĂ”nealusel kitsama ringi koosolekul, mille tulemuste kirjeldust nĂ€eb allpool, viibisid ĂŒhtlasi telejuhid Enn AnupĂ”ld ( Elvaku eelkĂ€ija ) ja Voldemar Lindström.

Julgeoleku vaatevinklist n-ö heatahtlik sekkumine massikommunikatsiooni teostus KGB V osakonna ettepanekuna ETV-le, mis esitati usaldusisikust telejuhi Enn AnupĂ”llu kaudu. Loomulikult kutsus viimane arutelule ETV programmidirektori Voldemar Lindströmi. Vormiliselt kĂŒllap saatekavas esinevate vigade vĂ”i parenduste lahkamiseks. Gebistliku algatuse elluviimiseks tuli kohale kutsuda tarvilik ja mĂ”istagi enimsobilik autor, kes telejuhtkonna Ă”nnistusega KGB poolt seejĂ€rel kĂ€sile vĂ”eti.

Nii nĂ€gi vĂ€lja ja kulges KGB tĂŒĂŒpiline katse ( ETV juhtkonna ) vahendatud sekkumisega ( koostöö-eede konkreetsele autorile ) vahetuks kontaktiks isikuga, kes seisis agentuurist vĂ€ljapool. PĂ”hjust miks kontakti otsiti, vĂ”ib nĂ€ha reaktsioonis 1980-ndi keskel ETV-s sĂ”jajĂ€rgset aega kirjeldanud saatesarjale «Surma ei otsinud keegi» ( 1984-1985 ) , mille autor JĂ€rlik niisiis sai omapĂ€rase tunnustuse osaliseks. TĂ€it tĂ”tt rÀÀkida sarja autor enda sĂ”nul ei pĂŒĂŒdnudki, kuigi KGB pidas tema sarja „objektivistlikuks“, mis sovetlikus kĂ”nepruugis tĂ€hendas kodanlikku ebateaduslikku teemale lĂ€henemist. KĂŒll oli telesaate autor kasutanud andmeid toona KGB varilehes ilmunud Hans Salmi — PĂ”lva endise militsionÀÀri, Valga hilisema muusemidirektori jĂ€rjeloost sĂ”jajĂ€rgse vĂ”itluse kohta bandiitlusega — vt Kodumaa joonealust "MĂ”rv metsateel" 10. Ⅳ 1985… 18. Ⅱ 1987! NĂŒĂŒd soovis KGB samal teemal filmi stsenaariumi JĂ€rlikult.

PARTEILANE EI SAA HIRMUST ÜLE… Tema „elu kĂ”ige raskemad pĂ€evad“ — kirjeldab JĂ€rlik usutavalt seda kĂ”hedust ning otsustava tĂ€rmini lĂ€henemisega suurenenud paanikat, mille tekitas vĂ€ljavaade KGB-ga kahasse selgelt julgeoleku pĂ€devusse kuuluvaist asjadest telefilmi teha… LĂ”puks lahendas ta olukorra KGB eest ĂŒhe tuttava psĂŒhhiaatri seljataha peitudes… Samuti jĂ€i koostöö JĂ€rliku kinnitusel ĂŒhepoolseks: tema tutvus KGB Tallinna-kontorist Tartu jaoskonda talle stsenaariumiks valmistumiseks kohale toodud vanade sĂŒĂŒasjade toimikutega, seal kĂ€is ta paari nĂ€dala kestel neist konspekte ja vĂ€ljakirjutusi tegemas, kuigi KGB-le otse Ă€ra öelda ei julgenud. Ehk kasutas teavet oma saateis… Igatahes ei ole JĂ€rlik kahetsust ega pettumust saadud teabe pĂ€rast avaldanud.

Ideoloogiarindel on gebistid alati ĂŒritanud oma vastast demoraliseerida ja ses osas lĂ€ks neil midagi ju korda. VĂ”i siiski mitte? Gebistliku meediamanipulatsiooni nurjumisele jĂ€rgnes poolteist aastat hiljem kui mitte otsene, siis kaudne kĂ€ttemaks, mida kirjeldab nĂŒĂŒd ka Maaleht ENSV MN-i j. a KGB esimehe Karl Kortelaineni 7. Ⅻ 1987 saadetud salajast kirja osundades:
NĂ€dalapĂ€evad pĂ€rast "ViiekĂŒmnendate" kĂŒĂŒditamisosa ekraniseerimist pahandas kohaliku KGB juht Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretĂ€rile Karl Vainole lĂ€kitatud kirjas, et Rein JĂ€rlik oli oma „ideoloogiliselt ebakĂŒpses“ saates kĂ€sitlenud klassivĂ”itlust ja „partei poliitikat kulakluse kui klassi likvideerimisel“, sh suurkĂŒĂŒditamist Eestist N Liitu — kĂ”ike seda „tendentslikult positsioonilt“.

«Nii kinnitatakse saates, et ĂŒmberasustamine oli ebaseaduslik aktsioon, esitatakse laimavaid vĂ€ljamĂ”eldisi [ kommunistliku ] partei ja NĂ”ukogude aktiivi aadressil ja idealiseeritakse kulakuid.»

Kortelainen lisas, et JĂ€rlik avaldas 1949. aasta kaks julgeoleku-ministeeriumi „tĂ€iesti salajast“ eriteadet EKP KK sekretĂ€rile Nikolai Karotammele, millega teleajakirjanik oli sĂŒgisel 1987 tutvunud EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Arhiivis. Nimetatud eriteateis sisaldus statistika massideportatsiooni planeerimise kohta koos deporteeritavate reservi ja operatsioonist osavĂ”tnute arvandmetega. Samu andmeid sisaldasid ka 27. novembri SjV-s Laasi ja 26. novembril RH-s ilmunud Kahki kirjutised, nagu mĂ€rgib Kortelainen, mistap ta palus EKP juhil selgitada vĂ€lja, miks parteiarhiivis tallel olevad salapaberid ajakirjandusse jĂ”udsid, kuna juhtunu tagajĂ€rg avalikkusele oli peagebisti hinnangul lihtviisiliselt hullutav:

«Nimetatud telesaate ja artiklite mĂ”ju vabariigi elanikkonnale on desinformeeriv ja negatiivne.»

IMPEERIUM ANNAB VASTULÖÖGI… KĂŒmnendi algul ĂŒritatud initsiatiiv hakkas KGB-l jt pĂ€devatel instantsidel peost libisema. Seda ĂŒritati glasnost'i-rindel tagasi saada Eesti Telegraafiagentuuri = ETA = TASS-i kohaliku allĂŒksuse kaudu avalikkusse paisatud artikliga "KlassivĂ”itlus Eestis 1940.—1950. aastail". Artikli esialgu anonĂŒĂŒmsed autorid olid mĂ”ningail andmeil Leivi Ć er ja Nikolai Juhanson ( aka Nikolaj Ottovič Johanson ), kes oma autorlust paar kuud hiljem aga eitasid. Maarja PĂ€rl-LĂ”hmuse jĂ€rgi…
Tegelikult paljastus siin [ kommude ] parteilise ajakirjanduse mehhanism: RH sai ETA allkirjaga kaastöö otse EKP KK-lt, kes oli materjali tellinud KGB-lt, kes teabe valdajana osutus ideoloogiaaparaadi tegelikuks juhiks.
Artikkel "KlassivĂ”itlus Eestis…", mis mahtus 5 lehekĂŒljele masinakirjas, oli ĂŒlimalt reaktsiooniline, inimsusvastaseid massirepressioone ideoloogiliselt Ă”igustav, ehkki ametlikult sanktsioneeritud avalikustamise vaimus rohkete arvandmetega pikitud kirjatöö, kus mĂ€rgiti mh aastail 1941 ja 1949 kĂŒĂŒditatute ning 1950-ndi lĂ”pu poole N Liidu sundpagendusest Eestisse naasnute arve. Ent hinnangud pĂ”hinesid ilmselgelt perestrojka + glasnost'i poliitikale vastanduval = vanameelsel kontseptsioonil, pĂ”hjendades sunniviisilisi vĂ€ljasaatmisi ja kollektiviseerimist Eestis otseselt KĂŒlma sĂ”jaga, vĂ€idetava „klassivĂ”itluse teravnemisega“ sĂ”ja jĂ€rel ja eriti 1947-1949, kui siinsesse „klassivĂ”itlusse“ olla sekkunud ka „emigrantlikud keskused“ ja „LÀÀne eritalitused“, kuna „kulakud ja nende pojad“ Ă”hutanud omakorda metsavendi — „Bandiidid!“ Ka mĂ”ned teised gebistlikud literaadid, nagu Olev Miil, Hando Parikas, Ants Saar, sekkusid kuni 1988 hiliskevadeni nii siin kui vĂ€ljaspool Eestit levivas perioodikas lĂ€hiajaloo ĂŒle peetavasse lahingusse. Neile vastas kohapeal enamasti pisemate ruuporitega uutmismeelsete parteilaste + parteitute blokk — vt JĂŒri Andi, Rem Blumi jt "Avalikku kirja ETA-le ja veel mĂ”nele tundmatule" ( Edasis 25. Ⅲ 1988 ) vĂ”i Herbert LindmĂ€e kirjutist "Ei ole Ă”igustust" ( samas 7. Ⅳ 1988 )… Ka toonastes ETV-s ja E(R)R-is tuli tagasilööke: ĂŒlemuste sekkumise tagajĂ€rjel keelustati pĂ€rast 21. mĂ€rtsi kultuurinĂ”ukogu vastust ETA artiklile ja 25. mĂ€rtsi saates peetud leinaminuti jĂ€rel TV- ja raadiokomitee esimehe kĂ€suga senised laudkonnavestlustega otsesaated.

Samad mehed jÀid siiski mÔneks ajaks veel reele.

Rein JĂ€rlik oli enne ĆŸurnalistikarjÀÀri Puhja keskkooli fĂŒĂŒsikaĂ”petaja ning NLKP liige 1969-1989; alles seejĂ€rel ajakirjanikeliidus aastast 1973. Ta astus parteisse juba telemehena ETV Tartu-toimetuses töötades ning suurele poliitikale lĂ€henemine teostus samas telesaatejuhi ja -kommentaatori rollis aprillis 1988, kui ta juba ĂŒhes teises saates vĂ€lja hĂ”igatud ☘ ERR-i = Eestimaa RahvaɌinne perestrojka toetuseks algatusrĂŒhma astus — ĂŒhena saate juhtidest. KĂŒĂŒditamise mĂ€lestuseks korraldatud miiting 25. mĂ€rtsil 1988 toimus mĂ”nda aega enne ☘ ERR-i sĂŒndi. Pealegi tĂ”rjuti rahvas siis Tammsaare monumendi juurest Ă€ra. Oma osast ei saa vaikida ka juhtivkommentaator Maasikas.

Uno Maasikas: Rahvarinde alguses olin ETV propaganda-saadete toimetuse rahvarinde tugirĂŒhma juht. Kui rahvarinne vĂ€lja kuulutati, organiseerisime kohe 1. ja 2. maiks poliitiliste kĂ”nede Ă”htu. Selle Ă”htu tulust sai rahvarinde esimene sissetulek.
Maasikas liikus sama aasta oktoobris karjÀÀri-redeli jĂ€rgmisele pulgale — informatsiooni-saadete ( AK ) peatoimetajaks, jĂ€rgmisel aastal sai ENSV teeneliseks… Ülal motoks toodud tsitaat „juhtivajakirjanike paratamatuist kokkupuuteist KGB-ga“ on selle eritlusega teinud lĂ€bi jĂ€rgmise tulemiga tĂ”eproovi:
  • kokkupuuted olid, ent vĂ€ga erinevad; puutumus KGB-ga vĂ”is ulatuda ustav-innukast sala-koostööst kuni heitunud-morbiidse pakkuminekuni ( nn passiivne vastupanu )
  • kumbki ETV „vanema pĂ”lve juhtiv ajakirjanik“ ei avalikustanud oma KGB-asja operatiivselt, mil kasu ĂŒhiskonnale olnuks suurim; ĂŒhel puhul vĂ”is olla huvi ametialane ja/vĂ”i teenistuslik, st koostööd jĂ€tkata, teisel puhul ilmne hirm; igatahes olid mĂ”lemad ka tagantjĂ€rele vĂ€ltinud KGB sekkumisĂŒrituste paljastamist nt Vaatevinklis, PĂ€evakajas, AK-s vms tĂ€htsamas ringlevisaates — vĂ”i neil polnudki seal sĂ”naĂ”igust ( ! ) siiski…
  • tĂ”de selgub hiljem; Maasikas rÀÀkis selle Ă€ra alles ~40a pĂ€rast vĂ€rbamist ja ~4 aastat pĂ€rast koostöö lĂ”ppu; JĂ€rlik avalikustas oma vahejuhtumi KGB-ga ~30a pĂ€rast koostööpakkumist.
  • erisuhted ja erinevused unustati siis, kui kĂ”ik said kokku rahvarindes…

MASSIREPRESSIOONIDE HILINENUD VASTUS — MASSIPROTESTID. Esimene kĂŒĂŒditamisohvrite avalik mĂ€lestamine toimus 25. Ⅲ 1988 Eesti pealinna sĂŒdames Viru vĂ€ljakul. See oli sporaadiline, ent siiski vĂ€ga massiline rahvakogunemine, mis trotsis sovetivĂ”imureilt, k. a RĂŒĂŒtel & K°, samasugust vastusurvet kui 2. veebruari miiting Tartus ning 24. veebruari miiting Tallinnas. Eestimaa RahvaɌinnet perestroika toetuseks organisatsioonina ei kevadel ega suvel 1988 olemas veel polnud, see asutati teatavasti sĂŒgisel. Rahvarinde-algatus tuli kui mitte ĂŒlalt, ainuvalitsevalt komparteilt, siis kahtlemata partei teisest eĆĄelonist, millesse kuulus ka mĂ”juisik Savisaar, ja oli kindlasti vĂ€lmitud KGB-s. Laialdasem Ă€rkamine, juba Toompeale lastud loomeliitlaste ning ☘ ERR-i egiidide all ei lĂ€inud lahti samuti enne aprilli, kuid seejĂ€rel tormitses tervelt poole aasta kestel kĂ”ige Ă€gedamalt. See oli sovetiseerunud pĂ”himassi Ă€ratamise mĂ”ttes ĂŒlioluline ja tekitas igatahes segadust iseseisvusliikumises, kuid soodustas ka seni poliitilist monopoli evinud kompartei lĂ”henemist. Nii vĂ”is kompartei kasutu koormana osutuda KGB vandenĂ”u samasuguseks ohvriks nagu rahvarindelasedki, kelle baasil hiljem Eestis ehitati ĂŒles Kremli-meelne keskerakond.

Samas oleks ĂŒle mĂ”istuse, mispĂ€rast massilise opositsiooniliikumise algataja ja rahvaĂ€rataja Edgar Savisaar oma nĂ€ilise vastasrindlase, punavĂ”imust mÀÀndunud ( KGB-le kuritegelikke kĂ€ske jaganud ), nĂŒĂŒdse ekspresident punarĂŒĂŒtliga alati nii heldinult ringi kĂ€is. See ju kompromiteerib meest, kes on „puhas kui prillikivi“! VĂ”i neil olid siis algusest peale, tĂ”epoolest ĂŒhiseid plaane eksitada Eesti liidulepingu vms abil vÔÔra hĂ”lma alla.

JĂ€rgmist, 14. juuni massikĂŒĂŒdituse aastapĂ€eva tĂ€histati juba teistes oludes. Oli peal Laulev revolutsioon, sini-must-valged lipud olid Tallinna lauluvĂ€ljakul kolm pĂ€eva varem julgelt lehvinud. PunarĂŒĂŒtel Kadriorus oli Ă€revusega ( LauluvĂ€ljakult kostva laulu tĂ”ttu ) vĂ€rvi vahetama hakanud — kameeleoniefekt ja nĂŒĂŒd haudus seal ENSV ÜN presiidiumi kantseleis kava rahvusvĂ€rvide ( kuid mitte veel lipu ) legaliseerimiseks. Trikoloorne natĂŒĂŒrmort Tammsaare monumendi jalamil polnud sel ajal ja tollaste sĂŒndmuste kontekstis mingi sensatsioon.

I S E S E I S V U S L I I K U M I N E   1 9 8 7 —  1 9 8 8 —  1 9 8 9

ALLIKAD:
ᐈ Mart Arold, MĂ€rtsivapustused. Trt, 1995, 68lk. ᐈ Eesti Telegraafiagentuur, KlassivĂ”itlus Eestis 1940.-1950. aastail. RH 20. ć· 1988. ᐈ Rein JĂ€rlik, Puhjas oli mu esimene töökoht. Puhja Valla Leht, ć· 2017 nr 3, lk 8-9. ᐈ Alo LĂ”hmus, ViiekĂŒmnendate jĂ€ine hingus kaheksakĂŒmne kaheksandal aastal. ML 29. ć· 2018. ᐈ Uno Maasika intervjuu Malle Aleksiusele: Mul on olnud kokkupuuteid KGB-ga… PM 16. 1993. ᐈ Uno Mereste, Toimunust ja kaasaelatust: meenutusi aastaist 1928-1964, I. Tln, 2003, 808lk. ᐈ Maarja PĂ€rl-LĂ”hmus, Sovetlikust postsovetlikuks. Akadeemia, 1997 nr 9, lk 1795-1817. ᐈ Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Tln, 2015︱2016, 232lk.
ILLUSTRATSIOON teleĆŸurnalistika kolm ( ENSV-teenelist ) tĂ€hte Valdo Pant (1974) Rein KaremĂ€e (1975) Rein JĂ€rlik (1985)