Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline väheteada panus


70 AASTA EEST tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.

• Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
• Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
• Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
• Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
• Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.

Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:

“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”

Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:

“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”

Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:

“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”

Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:

“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”

Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:

“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”

Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:

“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”

Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:

“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”

Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *

Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945

Vello Salo:

“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”

JA USKUMATU KÜLL, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…

“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”

Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...

“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”

Uno Mereste “Toimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:

... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

Küüdihingus ERR-is： nüüd ☘ 30 aastat varem

Küüditamisi ümbritses range saladuse õhustik. Suurküüditamiste avalik käsitelu oli vene ajal nn ENSV sabariigis kas keelatud või ebasoovitav. Küüdiohvrite arve asendasid pigem kuuldused ja kaudsed arvutused ning täpsust on selles osas tänaseni vajaka. Põhjuseks idatotalitarismile iseloomulik hooletus arvepidamises ja teisalt tollast süsteemi kaitsnud julgeolekuteenistuse pahatahtlik sekkumine.

Teatavasti korraldas N Liidu okupatsioonirežiim koostöös eesti kommudega vähemalt neli suurküüditamist, mis hõlmasid umbkaudu 35 tuhat küüditatut. Kümme tuhat väljasaadetuist suri kas küüditamise käigus või sundasumisel. Küüdilainete haripunktid, verega määritud mustad päevad Eesti lähiajaloos on

💀 14. Ⅵ 1941 💀 15. Ⅷ 1945 💀
💀 25. Ⅲ  1949 💀 1. Ⅳ 1951 💀

Ühegi vanema põlve juhtival ajakirjanikul polnud võimalik töötada KGB-ga kokku puutumata.

Nii on AD1993 öelnud eesti teležurnalist Uno Maasikas ( * 21. V 1930 ) — kes neli kümnendit varem, 23½-aastasena värvati Tallinna tehnikumi endise õppuri + tulevase haritlasena rahvusliku vastupanu summutamisega tegeleva KGB allüksuse teenistusse. Oma telekarjääri ajal polnud ta enam kaugeltki pisinuuskur. Aga harukordse avameelitsuse eest tuleb Maasikat kiita… Hoopis iselugu oli rääkida tema kolleegil AD2017… Rein Järlik ( * 8. X 1935 ) hirm-igava “Viiekümnendate” sarja autor, kes oma seriaaliks valmistudes tutvus ülekuulamiste protokollidega NKVD／MGB／KGB toimikuist. Neid vahendas tema jaoks Tallinnast Tartusse Vanemuise tänava KGB-majja kohale tuues major Evald Selgal. Järliku lugu seostub käesoleva vaatluse peamise teema — sovetiaja küüditamistega. Täpsemalt selle teema avalikustamisega ENSV-likus meedias, mida Järlik oma poolt tegi «sotsialistliku seaduslikkuse kaitsmise“, st igati parteilises vaimus.

TÕDE TÕUSEB… Eestis levis vahetult pärast märtsiküüditamist kuulujutte kümneist tuhandeist sundpagendatuist. Nii on MGB kindralmajor Kummi 5. Ⅳ 1949 ettekandes parteipomo Karotammele dokumenteerinud kuulduse riigiasutuse Eesti Raudtee pearaamatupidamisest:

Eestlaste väljasaatmine jätkub ka edaspidi, esialgu on välja saadetud vaid 60 tuhande inimeseline grupp. Tulevikus asustatakse N Liidust Eestisse 200 tuhat inimest…

See või lähedased arvud ringlesid mõjuvõimsaina siinse rahva teadvuses kuni arhiivide paotumiseni, st praktiliselt vene aja lõpuni. Algusest peale adus üldsus kaasaegsete massirepressioonide eesmärki — et nendega taotles sovetirežiim eesti põlisasustuse asendamist muulasist immigrantidega = etnotsiidi.

Massiküüditamine tegi korraldajale endalegi häbi ja sai sel põhjusel ka maha vaikitud. See oli rahvamõrv ehk genotsiid, millega Moskva oma ammuse imperialismi tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul…

… anda löök rahva iseseisvusmeelsusele […] arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat […] impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja, hoolimata… [ajaloopöördeist] mis võiksid ees seista.

Välismaale imbus andmeid kavandatavast massiroimast juba märtsiküüditamise eel. Isekiri on varemgi osutanud, et esimese teate Eestit ähvardavast suurküüditamisest tõi Vatikani Raadio oma eestikeelseis saateis ja neid saateid võis rahvas kuulda ka Eestis. Vatikani eesti saateid edastati sellal korraga lühi- ja kesklaine-alal. Küüditamiskava uudis jõudis rahvusvahelisse eetrisse selle raadio viienda eestikeelse saatega, mil saatekava oli saavutanud hädatarvilikku regulaarsuse, nii et kujuneda sai ka Vatikani Raadio eesti saadete tavakuulajaskond. Uudis oli ka Vatikani Raadio päevauudiste bülletäänis, mille vahendas oma iganädalases veerandtunnis toona teist kuud tegutsev eesti toimetus, täpsemalt toimetuse ainus hingeline Vello Salo:

Jaanuaris 1949 jõudis Rooma uudis, et N Liit kavatseb märtsis suurt küüditamist Balti riikidest. Kuna see seisis meie oma uudiste-bülletäänis, siis lihtsalt tõlkisin ja andsin puhtas eesti keeles edasi. Kes seda kuulis ja uskus, on iseasi. Võite ette kujutada, mida ma ise sellist uudist ette lugedes tundsin. Oli värskelt meeles 1941. aasta küüditamine, tollal suur šokk — me ei suutnud uskuda, et midagi sellist on võimalik. Aga 1949. aastal polnud teade uuest küüditamisest enam — kahjuks — midagi suurt.

VEEL SÜGISEL 1948 koostati EK(b)P sekretäri Karotamme korraldusel Eesti külade ja talude nimekiri, mille üht käsikirjalist eksemplari säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Sestap pidi rahva seas aimdus leeva massideportatsiooni kohta paratamatult tekkima ja levima ning n-ö kulakute ( hallparunite ) piiramise poliitika ägenedes sai võimalik kõmu vaid valjeneda. Võimurid oma vaenust saladust ju ei teinud, nii oli talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega kõigile näha. Järelmiks oli põllumajandust tabava katastroofi ilmingud, nagu seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda, mis ei saanud üldsusele märkamatuks jääda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — aga selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Suurküüditamise üritus algas hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimistu, ja kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 ( Valge raamat ❲PDF-fail❳ 2005, lk 29 ) kuni 27063 inimest ( nimistus on ka küüdisunnist pääsenuid )

Pagulaspressis ilmus esimesi teateid sellest juba samal kevadel. Rootsi pealinna päevaleht Stockholms-Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest Eestist naasnud saksa sõjavange osundades rootsi keeles 7. mail ning oma lisas Stockholms-Tidningen Eestlastele ( STE ) 5., 12., 14. V 1949 — siis juba eesti keeles. Ameerika tähtsaim eesti leht Vaba Eesti Sõna, mis startis New Yorgis alles 11. juunil 1949, pani oma avanumbri esiküljele pealkirja “Suurküüditamine Eestis” ja tõi samuti esialgseid andmeid 25. märtsi massideportatsioonist. See oli professionaalide, nagu August Waldman, Harald Raudsepp, Eduard Vallaste ja Erich Ernits, tehtud ajaleht, mis oli loetav, mitmekülgne ja ka hästi küljendatud.

Ka muud eestikeelsed saated välismaalt kõnelesid läbilõikes iga paari aasta tagant küüditamistest. Vähe sellest, veel ei olnud Ameerika Hääle ( VoA ) balti saated õieti alanudki, mil USA välisraadio oma esimese baltimaalasile suunatud erisaate 14. Ⅳ 1951 pühendas küüditamispäevale — päevauudistest anti sel korral erandlikult kõigest minutine ülevaade. Kui suureks peeti küüditatute arvu? Eelmainitud STE 14. V 1949 number jmt lehed mainisid 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut. Ja nt AD1980 Eestis punavõimu kehtestamise 40 aastapäeva meenutades mainis VoA, et…

… 14. juuni on päevaks, mil aasta hiljem Stalini korraldusel 100 tuhat inimest Eestist, Lätist ja Leedust küüditati Siberisse.

Seega peeti välismaiste käsituste järgi Eestist N Liitu massiküüditatute hulgaks kümneid tuhandeid, mis suurusjärgult oli õige.

Sama 1980. aasta lõpus alustas tollase Eesti NSV Siseministeeriumi arhiiv küüditatute koondnimekirja koostamist, mis sisaldas järgmisi tunnuseid: toimiku liik ja number; isiku perekonna-, ees- ja isanimi; sünniaeg ja -koht ning elukoht küüditamise hetkel; väljasaatmise alus ja vastava otsuse daatum; küüditamise kuupäev; väljasaatmise koht; surma või asumiselt vabanemise daatum; märkused. Nimekiri sisaldas andmeid kõigist küüdinimistusse sattunud isikuist, k. a neist kel õnnestus küüditamisest pääseda. Kümme aastat hiljem hakkas TRÜ ajaloo osakond neid nimekirju raali sisestama ja AD1992 ilmus selle põhjal ajakirja Kleio erinumber AD1949 küüditatute nimekirja Tallinna + Nõmme + Harjumaa osaga. Avalikustamise protsess oli seega neli kümnendit pärast esimest vene aja massiroima niisiis alanud sovetisüsteemis endaski.

VALE VAOB… Totalitaarse monstrumi pehmet kõhualust kompis tol vene aja viimasel kümnendil ka ETV sarisaade «Viiekümnendad» ( 1986-1990 ), mis Rein Järliku kokkuvõttes käsitles…

▪ eesti küla langust pärast kollektiviseerimist,

▪ stalinlikke repressioone ja

▪ nende ohvrite saatust ning

▪ vägivalda eesti kultuuri kallal.

“Viiekümnendad” kõnelesid jaanuaris 1987 laiale avalikkusele esimesena, mis õhkkonnas kurikuulus 1950. aasta Ⅷ parteipleenum toimus ja mis sellele järgnes. Ka saade, mis esimesena oleks rahva ette märtsiküüditamise 1949 dokumente toonud, oli saatekavas 14. novembriks välja kuulutatud, selle reklaamiklipp oli 5 päeva ekraanil käinud, kuid paar tundi enne eetriaega otsustati kõrgemalt saadud korraldusel selle näitamine edasi lükata. Saade jõudis ekraanile alles kavas olnud kordussaate ajal 1. detsembril, aga selle rohkem kui kahe nädalaga oli kaks ajalehte massirepressioonide teema avalikustamise võidujooksus ette jõudnud.

Juba aasta jooksnud sarja X osas lõpuks märtsiküüditamiseni jõudnud saadet peeti aga 2 nädalat kinni — nagu öeldi — saates avastatud ebatäpsuste tõttu. Tegelikult kartis telejuhtkond eesotsas peadirektori Rein Elvakuga ( senine Viljandi rajooni parteijuht ) sovetlike massirepressioonide esmakäsitleja vastutust eeskätt oma leivaisade, so kompartei ainuvalitsejate ees. Saade läks eetrisse alles 1. detsembril ja seda juba muudetud kujul, kuid eetrisse mineku eel sai sõna sarja autor, ETV Tartu stuudio kommentaator Järlik ise, kes rääkis vastu ETV poolt varem esitatud vabandusele, justkui olnuks tema saate algupärandis olnud faktilisi ebatäpsusi. Teleajakirjanikule oli see ühelt kaotus tolleks hetkeks lahti läinud avalikustamise võidujooksus. Teiselt poolt väike võit, kuna ta pihtis ülemusele massirepressioonide teemal plaanis olnud glasnost’i kogupaugust, mis tuli koostöös kahe tuntud ajaloolasega： ⑴ pidi küüditamise üles võtma suurima auditooriumiga ETV,  ⑵ ilmuma Evald Laasi kirjutis nädalalehes Sirp ja Vasar ( SjV ) ning  ⑶ Juhan Kahki oma Rahva Hääles ( RH ) Nüüd aga jäi telesaade ära, aga ajaloolaste artiklid samade ametlike numbritega ilmusid varem.

«Oi, see on väga hea!» rõõmustanud televisiooni peadirektor Elvak oma alluva Järliku teate peale.

REIN JÄRLIK, kes oli leidnud töökoha ETV korrespondendipunktis Tartus kahe kümnendi eest, ei olnud ka ise ropa pealt riisutud. Üsna vastne ENSV teeneline ajakirjanik ( 1985 ) oli pisut varem õiglaselt pälvinud ajakirjanikeliidu aastapreemia ( 1982 ) ropagandaalse saatesarja eest, mille pealkiri ütleb vaatamatagi kõik — "Nädal parteikomitees". Ühest küljest kõigile ilmne režiimitruudus ja teisalt ta viimati valitud aines viisid sündmuste kulu Järliku ümber AD1985 kohtumiseni "pika tumeda peaga mehega" — see osutus Evald Selgaliks, KGB V osakonna e ideoloogialuure kohalikuks ülemuseks. Kõnealusel kitsama ringi koosolekul, mille tulemuste kirjeldust näeb allpool, viibisid ühtlasi telejuhid Enn Anupõld ( Elvaku eelkäija ) ja Voldemar Lindström.

Julgeoleku vaatevinklist n-ö heatahtlik sekkumine massikommunikatsiooni teostus KGB V osakonna ettepanekuna ETV-le, mis esitati usaldusisikust telejuhi Enn Anupõllu kaudu. Loomulikult kutsus viimane arutelule ETV programmidirektori Voldemar Lindströmi. Vormiliselt küllap saatekavas esinevate vigade või parenduste lahkamiseks. Gebistliku algatuse elluviimiseks tuli kohale kutsuda tarvilik ja mõistagi enimsobilik autor, kes telejuhtkonna õnnistusega KGB poolt seejärel käsile võeti.

Nii nägi välja ja kulges KGB tüüpiline katse ( ETV juhtkonna ) vahendatud sekkumisega ( koostöö-eede konkreetsele autorile ) vahetuks kontaktiks isikuga, kes seisis agentuurist väljapool. Põhjust miks kontakti otsiti, võib näha reaktsioonis 1980-ndi keskel ETV-s sõjajärgset aega kirjeldanud saatesarjale «Surma ei otsinud keegi» ( 1984-1985 ) , mille autor Järlik niisiis sai omapärase tunnustuse osaliseks. Täit tõtt rääkida sarja autor enda sõnul ei püüdnudki, kuigi KGB pidas tema sarja „objektivistlikuks“, mis sovetlikus kõnepruugis tähendas kodanlikku ebateaduslikku teemale lähenemist. Küll oli telesaate autor kasutanud andmeid toona KGB varilehes ilmunud Hans Salmi — Põlva endise militsionääri, Valga hilisema muusemidirektori järjeloost sõjajärgse võitluse kohta bandiitlusega — vt Kodumaa joonealust "Mõrv metsateel" 10. Ⅳ 1985… 18. Ⅱ 1987! Nüüd soovis KGB samal teemal filmi stsenaariumi Järlikult.

PARTEILANE EI SAA HIRMUST ÜLE… Tema „elu kõige raskemad päevad“ — kirjeldab Järlik usutavalt seda kõhedust ning otsustava tärmini lähenemisega suurenenud paanikat, mille tekitas väljavaade KGB-ga kahasse selgelt julgeoleku pädevusse kuuluvaist asjadest telefilmi teha… Lõpuks lahendas ta olukorra KGB eest ühe tuttava psühhiaatri seljataha peitudes… Samuti jäi koostöö Järliku kinnitusel ühepoolseks: tema tutvus KGB Tallinna-kontorist Tartu jaoskonda talle stsenaariumiks valmistumiseks kohale toodud vanade süüasjade toimikutega, seal käis ta paari nädala kestel neist konspekte ja väljakirjutusi tegemas, kuigi KGB-le otse ära öelda ei julgenud. Ehk kasutas teavet oma saateis… Igatahes ei ole Järlik kahetsust ega pettumust saadud teabe pärast avaldanud.

Ideoloogiarindel on gebistid alati üritanud oma vastast demoraliseerida ja ses osas läks neil midagi ju korda. Või siiski mitte? Gebistliku meediamanipulatsiooni nurjumisele järgnes poolteist aastat hiljem kui mitte otsene, siis kaudne kättemaks, mida kirjeldab nüüd ka Maaleht ENSV MN-i j. a KGB esimehe Karl Kortelaineni 7. Ⅻ 1987 saadetud salajast kirja osundades:

Nädalapäevad pärast "Viiekümnendate" küüditamisosa ekraniseerimist pahandas kohaliku KGB juht Karl Kortelainen EKP KK esimesele sekretärile Karl Vainole läkitatud kirjas, et Rein Järlik oli oma „ideoloogiliselt ebaküpses“ saates käsitlenud klassivõitlust ja „partei poliitikat kulakluse kui klassi likvideerimisel“, sh suurküüditamist Eestist N Liitu — kõike seda „tendentslikult positsioonilt“.

«Nii kinnitatakse saates, et ümberasustamine oli ebaseaduslik aktsioon, esitatakse laimavaid väljamõeldisi [ kommunistliku ] partei ja Nõukogude aktiivi aadressil ja idealiseeritakse kulakuid.»

Kortelainen lisas, et Järlik avaldas 1949. aasta kaks julgeoleku-ministeeriumi „täiesti salajast“ eriteadet EKP KK sekretärile Nikolai Karotammele, millega teleajakirjanik oli sügisel 1987 tutvunud EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Arhiivis. Nimetatud eriteateis sisaldus statistika massideportatsiooni planeerimise kohta koos deporteeritavate reservi ja operatsioonist osavõtnute arvandmetega. Samu andmeid sisaldasid ka 27. novembri SjV-s Laasi ja 26. novembril RH-s ilmunud Kahki kirjutised, nagu märgib Kortelainen, mistap ta palus EKP juhil selgitada välja, miks parteiarhiivis tallel olevad salapaberid ajakirjandusse jõudsid, kuna juhtunu tagajärg avalikkusele oli peagebisti hinnangul lihtviisiliselt hullutav:

«Nimetatud telesaate ja artiklite mõju vabariigi elanikkonnale on desinformeeriv ja negatiivne.»

IMPEERIUM ANNAB VASTULÖÖGI… Kümnendi algul üritatud initsiatiiv hakkas KGB-l jt pädevatel instantsidel peost libisema. Seda üritati glasnost'i-rindel tagasi saada Eesti Telegraafiagentuuri = ETA = TASS-i kohaliku allüksuse kaudu avalikkusse paisatud artikliga "Klassivõitlus Eestis 1940.—1950. aastail". Artikli esialgu anonüümsed autorid olid mõningail andmeil Leivi Šer ja Nikolai Juhanson ( aka Nikolaj Ottovič Johanson ), kes oma autorlust paar kuud hiljem aga eitasid. Maarja Pärl-Lõhmuse järgi…

Tegelikult paljastus siin [ kommude ] parteilise ajakirjanduse mehhanism: RH sai ETA allkirjaga kaastöö otse EKP KK-lt, kes oli materjali tellinud KGB-lt, kes teabe valdajana osutus ideoloogiaaparaadi tegelikuks juhiks.

Artikkel "Klassivõitlus Eestis…", mis mahtus 5 leheküljele masinakirjas, oli ülimalt reaktsiooniline, inimsusvastaseid massirepressioone ideoloogiliselt õigustav, ehkki ametlikult sanktsioneeritud avalikustamise vaimus rohkete arvandmetega pikitud kirjatöö, kus märgiti mh aastail 1941 ja 1949 küüditatute ning 1950-ndi lõpu poole N Liidu sundpagendusest Eestisse naasnute arve. Ent hinnangud põhinesid ilmselgelt perestrojka + glasnost'i poliitikale vastanduval = vanameelsel kontseptsioonil, põhjendades sunniviisilisi väljasaatmisi ja kollektiviseerimist Eestis otseselt Külma sõjaga, väidetava „klassivõitluse teravnemisega“ sõja järel ja eriti 1947-1949, kui siinsesse „klassivõitlusse“ olla sekkunud ka „emigrantlikud keskused“ ja „Lääne eritalitused“, kuna „kulakud ja nende pojad“ õhutanud omakorda metsavendi — „Bandiidid!“ Ka mõned teised gebistlikud literaadid, nagu Olev Miil, Hando Parikas, Ants Saar, sekkusid kuni 1988 hiliskevadeni nii siin kui väljaspool Eestit levivas perioodikas lähiajaloo üle peetavasse lahingusse. Neile vastas kohapeal enamasti pisemate ruuporitega uutmismeelsete parteilaste + parteitute blokk — vt Jüri Andi, Rem Blumi jt "Avalikku kirja ETA-le ja veel mõnele tundmatule" ( Edasis 25. Ⅲ 1988 ) või Herbert Lindmäe kirjutist "Ei ole õigustust" ( samas 7. Ⅳ 1988 )… Ka toonastes ETV-s ja E(R)R-is tuli tagasilööke: ülemuste sekkumise tagajärjel keelustati pärast 21. märtsi kultuurinõukogu vastust ETA artiklile ja 25. märtsi saates peetud leinaminuti järel TV- ja raadiokomitee esimehe käsuga senised laudkonnavestlustega otsesaated.

Samad mehed jäid siiski mõneks ajaks veel reele.

Rein Järlik oli enne žurnalistikarjääri Puhja keskkooli füüsikaõpetaja ning NLKP liige 1969-1989; alles seejärel ajakirjanikeliidus aastast 1973. Ta astus parteisse juba telemehena ETV Tartu-toimetuses töötades ning suurele poliitikale lähenemine teostus samas telesaatejuhi ja -kommentaatori rollis aprillis 1988, kui ta juba ühes teises saates välja hõigatud ☘ ERR-i = Eestimaa RahvaɌinne perestrojka toetuseks algatusrühma astus — ühena saate juhtidest. Küüditamise mälestuseks korraldatud miiting 25. märtsil 1988 toimus mõnda aega enne ☘ ERR-i sündi. Pealegi tõrjuti rahvas siis Tammsaare monumendi juurest ära. Oma osast ei saa vaikida ka juhtivkommentaator Maasikas.

Uno Maasikas: Rahvarinde alguses olin ETV propaganda-saadete toimetuse rahvarinde tugirühma juht. Kui rahvarinne välja kuulutati, organiseerisime kohe 1. ja 2. maiks poliitiliste kõnede õhtu. Selle õhtu tulust sai rahvarinde esimene sissetulek.

Maasikas liikus sama aasta oktoobris karjääri-redeli järgmisele pulgale — informatsiooni-saadete ( AK ) peatoimetajaks, järgmisel aastal sai ENSV teeneliseks… Ülal motoks toodud tsitaat „juhtivajakirjanike paratamatuist kokkupuuteist KGB-ga“ on selle eritlusega teinud läbi järgmise tulemiga tõeproovi:

• kokkupuuted olid, ent väga erinevad; puutumus KGB-ga võis ulatuda ustav-innukast sala-koostööst kuni heitunud-morbiidse pakkuminekuni ( nn passiivne vastupanu )
• kumbki ETV „vanema põlve juhtiv ajakirjanik“ ei avalikustanud oma KGB-asja operatiivselt, mil kasu ühiskonnale olnuks suurim; ühel puhul võis olla huvi ametialane ja/või teenistuslik, st koostööd jätkata, teisel puhul ilmne hirm; igatahes olid mõlemad ka tagantjärele vältinud KGB sekkumisürituste paljastamist nt Vaatevinklis, Päevakajas, AK-s vms tähtsamas ringlevisaates — või neil polnudki seal sõnaõigust ( ! ) siiski…
• tõde selgub hiljem; Maasikas rääkis selle ära alles ~40a pärast värbamist ja ~4 aastat pärast koostöö lõppu; Järlik avalikustas oma vahejuhtumi KGB-ga ~30a pärast koostööpakkumist.
• erisuhted ja erinevused unustati siis, kui kõik said kokku rahvarindes…

MASSIREPRESSIOONIDE HILINENUD VASTUS — MASSIPROTESTID. Esimene küüditamisohvrite avalik mälestamine toimus 25. Ⅲ 1988 Eesti pealinna südames Viru väljakul. See oli sporaadiline, ent siiski väga massiline rahvakogunemine, mis trotsis sovetivõimureilt, k. a Rüütel & K°, samasugust vastusurvet kui 2. veebruari miiting Tartus ning 24. veebruari miiting Tallinnas. Eestimaa RahvaɌinnet perestroika toetuseks organisatsioonina ei kevadel ega suvel 1988 olemas veel polnud, see asutati teatavasti sügisel. Rahvarinde-algatus tuli kui mitte ülalt, ainuvalitsevalt komparteilt, siis kahtlemata partei teisest ešelonist, millesse kuulus ka mõjuisik Savisaar, ja oli kindlasti välmitud KGB-s. Laialdasem ärkamine, juba Toompeale lastud loomeliitlaste ning ☘ ERR-i egiidide all ei läinud lahti samuti enne aprilli, kuid seejärel tormitses tervelt poole aasta kestel kõige ägedamalt. See oli sovetiseerunud põhimassi äratamise mõttes ülioluline ja tekitas igatahes segadust iseseisvusliikumises, kuid soodustas ka seni poliitilist monopoli evinud kompartei lõhenemist. Nii võis kompartei kasutu koormana osutuda KGB vandenõu samasuguseks ohvriks nagu rahvarindelasedki, kelle baasil hiljem Eestis ehitati üles Kremli-meelne keskerakond.

Samas oleks üle mõistuse, mispärast massilise opositsiooniliikumise algataja ja rahvaärataja Edgar Savisaar oma näilise vastasrindlase, punavõimust määndunud ( KGB-le kuritegelikke käske jaganud ), nüüdse ekspresident punarüütliga alati nii heldinult ringi käis. See ju kompromiteerib meest, kes on „puhas kui prillikivi“! Või neil olid siis algusest peale, tõepoolest ühiseid plaane eksitada Eesti liidulepingu vms abil võõra hõlma alla.

Järgmist, 14. juuni massiküüdituse aastapäeva tähistati juba teistes oludes. Oli peal Laulev revolutsioon, sini-must-valged lipud olid Tallinna lauluväljakul kolm päeva varem julgelt lehvinud. Punarüütel Kadriorus oli ärevusega ( Lauluväljakult kostva laulu tõttu ) värvi vahetama hakanud — kameeleoniefekt ja nüüd haudus seal ENSV ÜN presiidiumi kantseleis kava rahvusvärvide ( kuid mitte veel lipu ) legaliseerimiseks. Trikoloorne natüürmort Tammsaare monumendi jalamil polnud sel ajal ja tollaste sündmuste kontekstis mingi sensatsioon.

  ⋙ ISEKIRI : KÜLMA SÕJA LÕPPVAATUSEST BALTIKUMIS ⋘  

I S E S E I S V U S L I I K U M I N E   1 9 8 7 —  1 9 8 8 —  1 9 8 9

ALLIKAD:
ᐈ Mart Arold, Märtsivapustused. Trt, 1995, 68lk. ᐈ Eesti Telegraafiagentuur, Klassivõitlus Eestis 1940.-1950. aastail. RH 20. 川 1988. ᐈ Rein Järlik, Puhjas oli mu esimene töökoht. Puhja Valla Leht, 川 2017 nr 3, lk 8-9. ᐈ Alo Lõhmus, Viiekümnendate jäine hingus kaheksakümne kaheksandal aastal. ML 29. 川 2018. ᐈ Uno Maasika intervjuu Malle Aleksiusele: Mul on olnud kokkupuuteid KGB-ga… PM 16. 〢 1993. ᐈ Uno Mereste, Toimunust ja kaasaelatust: meenutusi aastaist 1928-1964, I. Tln, 2003, 808lk. ᐈ Maarja Pärl-Lõhmus, Sovetlikust postsovetlikuks. Akadeemia, 1997 nr 9, lk 1795-1817. ᐈ Vello Salo, Siin Vatikani Raadio! Tln, 2015︱2016, 232lk.
ILLUSTRATSIOON teležurnalistika kolm ( ENSV-teenelist ) tähte ⭑ Valdo Pant (1974) ⭑ Rein Karemäe (1975) ⭑ Rein Järlik (1985)

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB-d

  》  I S E K I R I :  G E B I S T I   V Ä R V I L I N E    U N E N Ä G U  《  

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !

  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S

KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»

Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…

• küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
• samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
• küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
• gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
• sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.

TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

Sovetilugu 40 pildis

Ungari-ameerika karikaturist Victor Vashi punasest 1/2-sajandist Venemaal ja maailmas

Vatikani Raadio LXXX

Vatikani Raadio tähistas 80. aastapäeva. Jumalateenistusel Vatikanis, mis sellele tähtpäevale mihklipäeva aegu pühendati, osales raadio personalist ja nende pereliikmeist üle 200 inimese. Missat juhtis Vatikani riigisekretär kardinal Tarcisio Bertone. Vatikani raadio looja au kuulub teatavasti Guglielmo Marconile, kelle tütar markiis Elettra Marconi seekord samuti õnnitles ajakirjanikke ja tehnilisi töötajaid raadio sünnipäeva puhul.

Kaheksakümne aasta eest — 12. II 1931 — saateid alustanud Vatikani Raadio (VR) oli esimene rahvusvaheline ringhäälingu-asutus ning püsib tänaseni maailmaraadio muutumatus seisuses. Tähtpäeva tähistati suurejoonelisemalt alles nüüd, mihklipäeval ehk peainglite Miikaeli, Gabrieli ja Raafaeli pühal, sest nemad on Vatikani Raadio patroonid. Tänavu on selle asjaolu tähtsus seda suurem, et just 50 aasta eest oli paavst Pius XII kuulutanud teabelevi-töötajate taevaseks eestkostjaks Püha Peaingel Gabrieli.

EESTI SAATED — Vatikanist on eetrisse jõudnud ka eestikeelseid saateid — ajavahemikus 1948… 1965 toimetas neid Vello Salo — tema kohta legendaarne öelda ei ole kindlasti selle sõna ülepruukimine. Detsembri lõpust 1948 sisuliselt algas Lääne ringhäälingu eestikeelne aeg ja lugu tänu temale, kuna regulaarsete VoA eesti saadeteni jäi siis veel oma 30 kuud.

Lumivalguke jt eesti inimesed

Kas taevatähed võivad olla kuusnurksed? Selles raamatus küll. Siima Škopi 90. sünnipäeva puhul oli Rahvusraamatukogus näitus ja kirjastus Tänapäev üllitas temanimelise eluloo-raamatu (Tallinn, 2010, 192lk) Ses meisterliku kujundusega (Angelika Schneider) pildiraamatus kirjedab graafik, raamatuillustraator ja plakatikunstnik Škop läbikäidut oma raamatupiltide + perekonnaalbumi fotode + mälestuskildude kaudu.

Ta on sündinud 18. VI 1920 Tartus Poolast pärit juutide, hinnatud rätsepmeistrite peres. Tartu juudi algkoolis, hiljem Tallinna Juudi Gümnaasiumis (TJK) õppinuna ja teismelise neiuna poliitilisest pitsitusest priid, täisverelist juudi seltsielu kogenuna on Škop siiski ühes intervjuus ütelnud:

Ma olen eesti inimene, pigem tundsin end imelikult Iisraelis — aina juudid ümberringi!

Vt Siima Škopi intervjuud Harry Liivrannale jt "Muinasjuttude maalija" 27. V 2004 EE-s