pühapäev, 19. juuni 2011

Vene eeter ilma Saksa Laineta

Lääneriigid hülgavad nii lühilaine-eetrit kui Külma sõja aegset kuulajaskonda. Lootus on internetil ja tihedamal koostööl sihtmaadega… Kokkuhoid või koonerdamine?

Alles 3 kuu eest katkestas venekeelse ringhäälingu-tegevuse Briti Ringlevi-korporatsioon (BBC). Ameerika Hääl (VoA) lõpetas oma vene saatekava 3 suve tagasi ja ilmselt teeb sama mandariinikeelsega tänavu sügisel (2011). Nüüd teatas Deutsche Welle (DW) sakslastele omase järsu kategoorilisusega ja üsna ootamatult, et peatab 1. juulist venekeelsed ringhäälingu- ja veebisaated. Igaveseks. Nii kaob lühilainetelt (LL) õige pea see viimanegi ametlik välishääl Läänest, kes Külma sõja eetris venelasi Kremli kiuste vaba teabevooluga kostitas.

SAKSA LAINE SAKSASTUB. Saksa Laine globaalset (vt pressiteateid sks, ingl keeles) ja vene-strateegiat aastaiks 2010-2013 muudeti DW ringlevi-nõukogu 10. VI 2011 istungil väidetavalt selleks, et säilitada löögivõime niihästi dünaamiliselt arenevas globaalmeedias kui ka võitluses rahvusvahelise üldsuse tähelepanu eest. Edaspidi püütakse kohaldada eri meediume paindlikult, kooskõlas sihtmaa nõudluse, ühiskondlik-poliitiliste ja meediaturu tingimusiga. Saksa Laine struktuur peaks reformi järel saama vähem väljundi- (ringhäälingu-/TV-/veebi-) ja enam teemapõhiseks. Keelte osas kaldub pearõhk saksa keelele. Teles kasutab DW ära oma Berliinis asuva TV-keskuse ja -taevakanalite olemas olevad võimalused, pakkudes üleilmselt kaht telekanalit igasse piirkonda nii, et vaatajail on valida saksakeelse ja veel ühe DW programmi vahel, mis keskendub piirkondlikult levinumale maailmakeelele peale saksa keele, ja nimelt inglise, hispaania või araabia keelele.

neljapäev, 9. juuni 2011

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (17KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "17KH" jõudis trükki 1968, kuna "17KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011

reede, 3. juuni 2011

Venemaa verivaenlased ja igikestev blokaad

Meie idanaabrit piirav vaenurõngas on püsimas pea muutumatu kindlusega. Kas kujutletud piiramisrõnga kestva stabiilsuse tegureiks on suurvene meelelaad, lähimineviku järelmid või geopoliitiline paratamatus?

Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.

OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.

Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)

Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.

ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.

Pisut aimu poliitkorrektsusest

Jüri Lina uue filmi "Täitmatu Uroboros" reklaamis oli ärgitavaid küsimusi…
«Kes lasi käibele võimuladviku lemmikdogma 'poliitiline korrektsus' ja miks?» — Jüri Lina film annab vastuse: see oli müürlane Leo Trotski AD 1923 ning alates 1970-kümnendist on termin taas käibel lülitamaks tasa vabamüürlasile vastumeelseid väiteid.
Samuti tõotus paljastada…
«Teise maailmasõja peadpööritavaid saladusi, Ungari ülestõusu telgitaguseid sügisest 1956, Jugoslaavia kommunismi salajast rahastamist…» — Niisiis, Lina filmi üheks pärliks on helisalvestus Führeri kõnelusest marssal Mannerheimiga, kus sakslane seletab Soome väejuhile NSV Liidu vastase sõja vallandumise asjaolusid, mida võib mööndusega pidada peadpööritavaks saladuseks; filmis kinnitatakse, et ameeriklaste Hiroshimale heidetud A-pomm oli tehtud Hitleri Saksamaal, millele eelnes tuumalõhkelaengu 2 katsetust AD 1944 sakslaste endi poolt; et ungarlased suruti Nikita Hruščovi käsul maha alles pärast USA Stockholmi-saatkonna kaudu edastatud nõusolekuteadet; ja et marssal Josip Broz Tito kommunismiehitust rahastas aga suurel määral USA.
Lisaks lubatud…
«… haruldased filmimaterjalid massoonide ja KGB arhiivist.» — Neid vist oli ka, aga segamini paljude lõigukestega nii viitamata kui viidatud mängufilmidest ei pääse need mõjule nii nagu väärt filmidokumendile kohane. Ehk on korrektsed lingid haruldastele filmimaterjalidele olemas DVD menüüs? Parem kui oleks!