neljapäev, 28. oktoober 2010

Jõesaare sada päeva — ilma kahtluseta

Laia kõlapinnaga süüasi on sammu võrra lähemal õiglasele lahendusele, kuid paistab seda hullem eetilisest küljest. Isekiri teeb Jõesaare asja vahekokkuvõtte ja õigusliku eritluse.

Esmaspäeval — 25. oktoobril, kui 2 ohvriga liiklusõnnetusest oli läinud täpselt 100 päeva, kutsuti meediajuht Andres Jõesaar esimest korda ülekuulamisele. Politseiuurija esitas talle ametliku kuriteo-kahtlustuse Karistusseadustiku §422 lg1 alusel (liiklusnõuete ja sõiduki käitlusnõuete rikkumine), mis võib kaasa tuua maksimaalselt 5-aastase vangistuse.

Kahtlustatava ja süüdistatava õiguslikul seisundil pole kehtiva kohtueelse menetluse korra järgi mingit vahet (KrMS §35 lg2). Lihtsalt süükahtlus ei ole veel prokuratuuri poolt (süüdistusaktiga) kohtukõlbuliseks vormistatud. Prokuratuur ei saa edaspidi süüdistust esitades siiski enam millegi sisulisega politseiuurimise käigus tekkinud kahtlust täiendada ega kummutada. Üldsuse ajapikku vaibuv huvi on peaküsimuses — keda juhtunus süüdistada? — rahuldatud ja seega, kui vahepeal midagi erakorralist ei juhtu, jõuab Jõesaare süüasi samas seisus ka kohtusse. Küsida jääb vaid, kui kaua asi veel venib.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Eetrisõjas Venemaaga — kaotusseis?

Eesti on asunud viimaks tegutsema, et kas või üheski Eesti piirkonnas vastustada idasuunal objektiivselt toimuvat külma sõda. Teabelevi tõhustamist Kirde-Eestis peab silmas nimelt EV valitsuse septembris 2010 valminud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014.

Selle kava järgi luuakse mh Eesti Rahvusringhäälingu (ER) ühtne venekeelne infoportaal (Rus.ERR.EE). Varasem tasuta venekeelse lehe plaan on seevastu viimases rakenduskava versioonis heidetud kõrvale. Sellest sai avalikkus kuulda Ida-Viru maavanemalt Riho Breivelilt, kel koostöös regionaalministriga lasub kavajärgsete rakenduste järelevalve ja kes äsja intervjuus BNS-ile (vt BNS/Postimees 16. X 2010) ütles välja nüüdsest ametlikult tunnustatud tõe, et…
Venemaa teabevälja jääb enamus Ida-Virumaa venelasi ja see pole hea...
Sama tõdemus leidub ka tegevuskavas:
Ida-Virumaa suur probleem on tõepärase meediakajastuse [loe: Eesti-keskse teabehuvi] puudumine, ER-i kanaleid regioonis ei vaadata [kuid kuulatakse?] ja põhiallikad on Venemaa TV-kanalid. Lisaks julgeoleku- ja siseturvariskile põhjustab see suure osa elanike kõrvalejäämist Eesti ühiskondlikust elust.
Rakenduskavas puudutab otseselt teabesõda ainult kümnendik lahenduseks mõeldud meetmeid. Need tähtsad abinõud on lühidalt kokku võttes järgmised:
• Eesti ametkondliku teabe tõhusam kanaliseerimine venekeelseks massiteabeks (vastutavad kõik ministeeriumid)
• sellise teabevoo ja selle adressaatide mitmekesistamine (kultuuriministeerium)
• teabe kättesaadavuse laiendamine venekeelsele tarbijaskonnale nii Eestis kui ka üle piiri (kultuuriministeerium)
• ja seda kõike...
… tasakaalustamaks Eesti suhtes vaenulikku infopropagandat.

Lahendused:
  1. Luuakse ER-i ühtne venekeelne infoportaal Rus.ERR.EE, mis koondab ER-i seniseid venekeelseid teemaportaale.
  2. Jätkatakse ETV-2 venekeelse programmi laiendamist.
  3. Suurendatakse ETV-s venekeelsete subtiitritega saadete arvu.
  4. Tagatakse Ida-Virumaal levivate ja vaadatavate—kuulatavate jaamade aktiivsem kasutamine Eesti inforuumi põhise teabe edastamiseks.
  5. Soodustatakse eesti ja vene ajakirjanike koostööd, samuti Eestis toimuvate kultuurisündmuste, TV-saadete kajastamist maakonna meediakanaleis.
  6. Eesti inforuumi kättesaadavuse parandamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks tagatakse ametkondliku teabe aktiivsemat ja kvaliteetsemat kanaliseerimist audiovisuaalse [teatri v videote v venekeeli kõneleva välireklaami?], trüki- ja elektroonilise meedia kaudu.
(Allikas: Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014)
Selle Virumaa idaosa lõimimise plaani juures köidab tähelepanu kultuuriministeeriumi hooleks jäetud teabesõja meetmete täielik venekeelsus. Siin jõuame rakenduskava küsitavate külgedeni.
Valitsuskava nõrgad kohad on:
• esiteks — kavatsus lõimida Eestit, nagu kavas öeldakse, "Venemaa inforuumiga" (!), ja…
• teiseks — eelloetletud teabesõja-meetmete täielik jätmine kultuuriministeeriumi (sel alal ilmselt saamatu kui mitte suisa kontraproduktiivse ametkonna) hoolde…
• kolmandaks — nende meetmete täielik venekeelsus.
Seevastu leidub kavas punkte ka eesti keele toetuspinna laiendamiseks mitmel moel, k. a eestikeelse riigigümnaasiumi asutamisega, mis on jäetud haridus—teadusministeeriumi hooleks, kes ja mis näib olevat jätkusuutlik. Kas ülejäänud programmipunktide kupjaks määratud kultuuriministeeriumi haldussuutlikkus on aga piisav, kui seesama ametkond ei tule toime isegi Eestis tema enda loal tegutsevate ringhäälingujaamade programmide kontrolliga ringhäälingulubadele vastavuse mõttes (vt Isekiri: Vikilekked ja Evro-FM — Moskva liitlased?) See on üks Venemaa—Eesti külma sõja käigus täiesti käest minna lastud rindelõike.

Üks teine Eesti-poolne möödapanek on aga täiesti regionaalpoliitiline. See on nn digipöördega kaasnenud minnalaskmine. Suur osa Eesti idapiiri alade elanikke teatavasti loobus terrestriaalse TV analoogsaadete jõngi lõpu järelmina eesti televisioonist sootuks, kusjuures osa senisest n-ö läänepublikust pööras vastuvõtu-antennid hoopis itta. Trükiajakirjandus on sest näiteid toonud juba nii Piirissaarelt (vt Digiboksiga pole Piirissaarel teha mitte kui midagi, Trt Pm, 30. IX 2010) kui ka Virumaalt (vt ülalosundet kirjutist või Riho Breivel 12. X 2010 intervjuud BNS-ile). Lohutada võib ennast teadmisega, et digipööre seisab 5-10 aasta pärast ees Venemaalgi, kuid antennide taaspööre läände on siis veelgi küsitavam. Valikud vene teabeväljas laienevad digiajastu saabudes veelgi.

Lõpetuseks rõhutagem, et valitsuse valitud meede muulaste kõnetamiseks nn Eesti inforuumi sisulise venestamise abil on küsitav abinõu, see võib lõppeda hoopis Eesti lõimimisega "Venemaa inforuumi". Vaja oleks ka eesti (st eestikeelse) teabevälja muutmist atraktiivsemaks, ent EV Kultuuriministeeriumile on see käinud tänaseni küll üle jõu.

laupäev, 16. oktoober 2010

Suvorov ei valluta seekord Eestit

Avatud Eesti Fond kutsus meile järjekordse Venemaa hääle, üleilmse menuga publitsisti, idanaabri poolt tagaseljaotsusega surma mõistetud "ajaloovõltsija" ning ärahüpanud salaluuraja, keda oma veebilehel kuulsate spioonide rubriigis tutvustab isegi EV Kaitsepolitseiamet:

reede, 15. oktoober 2010

Surve Puna-Hiinale paisub

Hiina võimureilt inimõigusi ja vabadust nõudlev välispoliitiline surve leiab mõjukaid liitlasi sisemaal?

RÜHM ENDISI PARTOKRAATE kutsub avaliku kirjaga üles Puna-Hiinas tsensuuri kõrvaldama, k. a internetis, ja tagama ausat väljendusvabadust.
Hiina rahvuslike sugemetega “sotsialistliku demokraatia” propaganda on piinlik pettus. [---] Isegi peaministril* puudub sõna- või pressivabadus. [---] Soovitame Rahvakongressil viivitamata välmida Ajakirjandusseadus ning tühistada ajakirjanduse ja kirjastamise valdkonna kõik [üldriiklikud ja kohalikud] piirangud.
Kirja järgi piirab Hiina Rahvavabariigis (HRV) sõnavabadust —
“nähtamatu must käsi” **
— mis telefoniõigust rakendades ja konstitutsiooni rikkudes isegi peaminister Weni avaldusi tsenseerib.

Hiina vanakommude avalik kiri kannab 1. oktoobri kuupäeva, kuid valmis ilmselt alles veidi enne internetti ilmumist (11. X 2010). Selle adressaat on Hiina Rahvakongressi alaline komitee (seadusandliku kogu presiidium) ja peanõudeks järgida HRV-s aastast 1982 kehtiva põhiseaduse §35 kohast sõna-, trüki-, ühinemise ja koosoleku-vabadust. Põhiseaduse sätteid nende vabaduste osas piiravad kirjutajate kinnitusel mitmed madalama taseme seadused ja määrused, mis kirja autorite meelest tuleks hüljata vaba teabevoolu huvides. Vanakommud tuletavad ühtlasi meelde, et Suurbritannias loobuti ajakirjanduse tsenseerimisest juba 315 ja Prantsusmaal 129 aasta eest.

/NB! Avaliku kirja täisteksti inglise tõlkes vt postituse lõpus: Open Letter from Party Elders Concerning the Current State of Freedom of Speech in Communist China/

reede, 1. oktoober 2010

Sügisrahutused AD1980 Ameerika Hääles

Aasta 1980 rahutut kulgu Eestis võis märgata juba veebruaris ja mais, kuid massilisuse saavutasid rahutused alles septembris—oktoobris. See laiendas tunduvalt ka eestikeelse välisringhäälingu töövälja, sest kohalik massimeedia vaikis protestidest, kuna ametivõimud olid hõivatud nende toore mahasurumisega.

Okupatsioonivõimurid
teatasid alles 14. oktoobril, et on algatanud kriminaalasja nende, nagu öeldi,
«korrarikkumiste algatajate ja kuritahtlike huligaanide vastu».
Ent noorterahutuste – mida ülevaatlikult vaagis varasem Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest – mõõtmed ja tagamaad olid märksa tõsisemad kui ametlikult tunnistati. Nad tõmbasid Baltikumile kogu maailma teabelevi enneolematu tähelepanu ja andsid nii välisringhäälingule põhjuse korduvalt teema juurde naasta. Eestist tuli aina enam sõnumeid, kuna elavnesid ka erimeelsed ja omakirjastuslikud väljaanded. Välisraadio omakorda köitis eestlaste tähelepanu kodumaal iga vähegi rahvusvahelist uudistekünnist ületava sündmuse vahendajana, millest kohalik agitprop eelistas vaikida, oli see siis elektrirongide kokkupõrge 4. oktoobril 1980, kui hukkus 8 inimest, või üle maa rullunud vastupanu-ürituste järellainetus.

Suvisel koolivaheajal, kaks kuud enne 1980. aasta sügisrahutusi oli Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen, keda vist liiga eestimeelseks loeti, asendatud vaevu eesti keelt rääkiva Pudru-Elsaga (Elsa Gretškina — vene grečnevaja kaša on tatrapuder). Selle ametissemääramise sõnum oli kõigile selge…

Ja kui õppeaasta algul esmaspäeval, 22. septembril sunniviisil Tallinnas Maarjamäele kihutatud koolinoorte hulkadele peeti Tallinna natsiokupatsioonist vabastamise miitingut ja keelati seejärel ära ansambli Propeller kontsert (pildil), vallanduski protest, mille põhjus oli mitte üksnes hariduse venestamine või päevast päeva süvenev toidukaupade defitsiit – tegu oli kaugelt tõsisema väljakutsega. Paisu tagant vallandus kogu ülekohus, mis oli sovetliku okupatsiooni 40 aastaga rahva ühismällu settinud, alates Eesti ebaseaduslikust liitmisest N Liiduga ja lõpetades järjekindla sürdrahvustamisega (venestus + Homo soveticuse kasvatamine). Mitu päeva kestvad meeleavaldused haarasid Tallinnas kümmekond tuhat noort ja lähinädalail lisandus neile veel hulganisti eakaaslasi mujal Eestis.

Ameerika Hääle (VoA) oktoobrikuu esimese laupäeva uudistesaate teises pooltunnis teatati umbes 2 tuhande Tallinna kooliõpilase reedel, 3. X 1980 toimunud meelavaldusest, kus nõuti...
Eestile iseseisvust [---] Keskkooliõpilased kandsid sini-must-valgeid iseseisva EV lippe ja nõudsid Eestile vabadust sellekohaste hüüetega Estonia teatri juures, Raekoja väljakul, Anton Hansen Tammsaare mälestussamba esisel ja valitsushoone ees Tallinnas ka 1. oktoobril. Lääne pressiagentuuride teateil oli see esimeseks avalikuks protestimeele-avalduseks Eestis pärast EV aastapäeva 24. veebruaril, mil 4 inimest vahistati iseseisva Eesti lipu heiskamise pärast. Nad mõisteti kuni 2 aastaks sunnitööle.
Pühapäevastes saadetes kordas VoA eelmise päeva sensatsioonilisi sõnumeid Eestist. Need põhinesid Lääne teabeteenistuste Stockholmist edastatud uudistele, ent kuu keskel lisati neile ka Moskvast saadud kinnitusi:
Võimud süüdistavad Tallinna koolinoori – osundame – «ühiskondliku korra jämedas rikkumises», olles vahistanud paarsada noort nimede kindlakstegemiseks, kellest paarkümmend on ikka veel arreteeritud. Sadu koolinoori on okupatsiooniõimude korraldusel koolidest välja heidetud. [---] Tallinna koolinoored on demonstreerinud 1. ja 3. oktoobril ning 7. ja 8. oktoobril, lehvitades omavalmistatud sini-must-valgeid eesti rahvuslipukesi, nõudes Eestile vabadust ja iseseisvust, okupatsioonivõimude lahkumist, paremat koolitoitlustust ning sooje klassiruume. Eesti NSV siseminister hoiatas erakorralises telesaates, et süüdlased võetakse vastutusele.
Kuu algul Tartus toimunud streigist ja õpilaste meeleavaldustest oli juttu VoA 23. ja 24. oktoobri uudistesaateis: