kolmapäev, 29. juuli 2009

Balti küsimus Vaikuse meres

Inimesed jälgivad Florida osariigi Titusville'is Apollo-11 starti. Foto autor: David Burnett (Contact Press Images/New York Times)

Ameerika Hääl 29. juulil:
Ühe ameerika lehe kaastööline jutustas Apollo-11 väljasaatmise reportaažis eestlasest, kes seda jälgis.
Meie seljataga oli keskealine daam, kelle käed olid nii kõvasti ristis, et need olid vere eemaldumise tõttu valged. See oli Meeri Lahesalu, pärit Eestist, kes oli kohale tulnud koos teiste endiste Eesti kodanikega oma elukohast Montrealist. Vaadates üksisilmi leegitsevat imet, jälgides selle kadumist päiksepaistelisse taevasse, seisis proua Lahesalu nagu kivistunult. Siis ütles ta ikka veel tühjaks muutnud taeva poole vaadates: “Jumal kaitsku...”
Need sõnad on ameerika ajalehes ära toodud eesti keeles, juures on seletus, mida need tähendavad.
— VoA 29. VII 1969
Niisiis oldi 16. juulil 40 aasta eest ajaloolist sündmust Floridasse tunnistama tuldud üsna kaugelt, et leegitsev ime Saturn V rakett Apollo-11 missiooniga Kennedy tähelinnakust Kuu poole läkitada.

Moodul «Kotkas» (Eagle) kuundus 1969. aasta 20. juulil Vaikuse meres (Mare Tranquillitatis) hetkel, kui Tallinnas näitas kell 23:18 Moskva aja järgi (Maj)

Vaid 5 ja ½ tundi pärast laskumist avas astronaut Neil Armstrong Kuu-mooduli luugi, pöördus näoga «Kotka» poole ning laskus redelit pidi aegamisi allapoole. Kuust lahutas teda 9 astet. Telekaamera oli teise kuureisija Buzz Aldrini käes.

“Viis, neli, kolm, kaks...” luges Armstrong ning sirutas vasaku jala Kuu pinna poole. Eestis oli esmaspäeva, 21. VII 2009 varahommik veidi enne viit (Eaj), kui esimene maalane lõpuks mõlema jalaga Kuul seisis. Äsja olid üle maailma otseülekandes (v.a küll ETV ja ER) laiali kantud varem kokkulepitud sõnad:
“See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.”
Armstrong oli Kuu-mooduli pilooti Aldrinit ette hoiatanud, et “väike samm” on tegelikult enam kui meetrine ning teine mees ronis trepist alla paarkümmend minutit hiljem. Nad jäid oma jalul Kuu pinnale paariks tunniks. Öö veetsid mõlemad Vaikuse merre pargitud kuundumismoodulis.

Esimesed inimesed — Buzz Aldrin ja Neil Armstrong — lahkusid Kuult umbes ööpäev pärast saabumist ja ühinesid «Columbia» emalaeva piloteerinud Mike Collinsiga, et selsamal 21. juulil (Eaj) ühiselt Maale lennata.

Apollo-11 kogu retk kestis pea 4 päeva.

Kaks päeva pärast kolme mehe tagasitulekut, kolmapäeval 23. juulil üllatas Ameerika Hääl kuulajaid Eestis teatega, et Kuu pinnale oli paigutatud ühes teiste riikide tervitustega ka Eesti rahva nimel tehtud läkitus Eesti Vabariigi esindajalt USA-s Ernst Jaaksonilt. Washingtoni saade avaldas samas ka läkituse eestinduse:
“Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale.”
— VoA 23. VII 1969

neljapäev, 16. juuli 2009

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (II)

Wabariigist Vabariiki sm… Lapeteuse pilgu all

Eestis paraku lahtikirjutamata, aga laialt levinud kollaboratsiooni küsimus tõusetub peagu korraga ilmunud lähiminevikulise raamatupaari peale vaadates. Ehkki üks neist näib sütitavat eesti-, teine punameelsuse tuld, on kummagi ühisnimetaja — nii sisu kui ka autoriisiksuse poolest — sovetiaja kaasajooksiklus kui nähe. Vaagigem siis kumbagi neist raamatuist.

Raul Kuutma (*1924) üks soomepoisse, SSEÜ auesimees ja ajalootoimkonna juht, on mais 2008 valmis kirjutanud ja aasta hiljem kirjastuse abiga sini-must-valgete kaante vahele pannud mälestused Wabariigist vabariigini (Tallinn, 2009, 335lk). Ta on ka teatmeteose Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood üks koostajaid. Seda eritles ilmumise järel Hellar Grabbi:
... umbes kolmandik [soomepoisse] ei tulnud augustis—septembris 1944 tagasi kodumaale Eestit kaitsma [---] vaid siirdus Rootsi. Tagasitulnute saatus oli erinev:
  • Paljud langesid lahingutes Tartu all või Narva rindel, Maardus, Keilas, Sileesias jm.
  • Osa pääses Läände.
  • Paljudest said metsavennad, mitmed langesid.
  • Mitmed võeti vahepeal isegi Punaarmeesse.
  • Osa suleti pikkadeks ja ränkadeks aastateks Venemaa orjalaagritesse, kus paljud hukkusid...
  • Teised pääsesid lühema vangistusega...
  • Osal õnnestus pääseda sellest hoopis ja lülituda sõjajärgsesse Nõukogude ellu.
Hellar Grabbi “Soomepoiste sõjasõit” — Sõnumileht 15. III 1998 — Rmt: Eestlaste maa. Tartu, 2004, lk 369. Kuutma kuulub niisiis viimsesse kategooriasse. Ta enda sõnul on ta olnud “saatuse soosik”, kes vene ajal “tulekandjana tuule käes” ei lasknud sisimas kustuda eesti omariigi-usul. Erinevalt oma velledest läks tal sõja järel korda orjalaagrit ja vahistamist vältida. Kas ka julgeoleku seatud võrke? Torkab silma iseloomulik vahetegemine ühelt poolt “meie...” ja teiselt “NSVL-i julgeolekukomiteel” (tsitaadid Kuutmalt, lk 207) Kuid kindlasti ei säästnud saatus teda majanduslikust kollaboratsioonist, mida Kuutma tõdeb kaude, aga korduvalt ja juba mälestuste sissejuhatuses:
Hakkasin töötama riigi [N Liidu] heaks, mida vihkasin [...] Leidsin [...] kompromissi, mis andis rahu igapäevaellu — töö tuli lahutada poliitikast, leida võimalus väliselt poliitiliselt neutraalseks jääda, ohjeldada emotsioone, et need olukorrale vastaksid. Põhiline oli ellu jääda ja täita elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see [sovetlik] võim kuidagi tulla, see [eestlus] asetses liiga sügaval.
Lk 12 — “Wabariigist vabariigini” sissejuhatus ja register on PDF-failina ka veebis
Kuutma jõudis Wabariigi ajal õppida Sagadi algkoolis ja Rakvere reaalkoolis, hiljem elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis; 1943 pages võõrväkke värbamise eest üle lahe ja läks Soome väkke ning 1944 võitles relva-SS-i XX (Eesti) diviisis Tartu all, k.a võidukas Pupastvere lahingus; vene ajal TPI inseneridiplomi saavutanud, oli 4 kümnendit Eesti NSV tööstuse keskastme juht, mh Kehra tselluloosi- ja paberivabrikus ja viimati EKE Tööstusvalitsuses; jõudnud Vabariigi eel pensionipõlve lõi siiski kaasa rahvarindes perestroika toetuseks ja lülitus tegusalt kunagiste vabadusvõitlejate liikumisse (vt Kuutma mälestusteraamatu arvustusi ka 19. VI 2009 Sirbis ja 10. VII 2009 Eesti Elus/30. VII 2009 Vaba Eesti Sõnas)
Paul Kuusbergi (1916-2003) Andres Lapeteuse juhtumi 4. trüki (Leck — Saksamaa, 2009, 240lk) küsitavust suurendab selle ajastus. Eesti Loo sari üllitas millegipärast eesti kommunismimeelse ilukirjanduse musterraamatu nii, et see 50 muu teose reas Eesti Päevalehe (Tallinn) kaasaandena oli müügis just 13.-19. juunil — NB! Tähtpäeva-kalendris väga tähenduslikul nädalal (millest oli juttu postituse alguosas)

Sarja järjestamise põhimõtteist olenemata on kokkusattumusest raske lugeda välja muud kui EPl-i ja Akadeemia toimetuste nurjatut mängu aja(stamise)ga. Pealegi lõi “AL-i juhtum” kiilu sama sarja 1940. aastate vastupanu käsitlevate (nr 38: Ene Mihkelsoni Katkuhaud & nr 40: Enn Nõu Koeratapja) raamatute rivvi. Kalendriteadlikkus peegeldub ka sarja iroonilises jätkus — järgmise raamatu nr 41 (Enn Vetemaa Monument. Pillimees) ajastamises autori sünnipäevaga. Nii või teisiti solvas “AL-i juhtumi” ilmumine ses sarjas just punaterrori meenutamise eelõhtul juuniküüditamise ohvrite leinamiitinguile kogunejaid, mistõttu...
Jääb mulje viimsel võitlusliinil kaevunud ning lõpuks välja roomanud kommudest, kes tõid Lapeteusega eesti teabevälja kontrpropaganda-miini.
“AL-i juhtum” pole kindlasti Kuusbergi parim ja seega mitte kirjandustead(us)lik valik. Ühe asjaosalise sõnul olla valiku põhjus ühiskondlik-poliitiline — tutvustada praegusele lugejale eesti kommude ja nende võimu toimimist. — Ja vaat, kes seda paremini selgitaks, kui kommude võimumehhanismi prominentne osaline!

Autori punasus ulatub isa kaudu ju 1905-1907 aasta revolutsiooni: müürsepp Augusti poeg pealinna Poriküla (Uue Maailma) agulist, kes juba poisipõlves luges marksistlikku kirjandust ja noorsotsidega liitus, tegutses täisealisena ehitustööliste ametiühingus, kus viimati kuulekalt Andrei Ždanovi käske täitis 1940. aasta juunipöörde — võimule pürgiva näivtõeluse esimeses massilavastuses, juulis 1940 astus komparteisse, aasta hiljem NKVD hävituspataljoni, 1942 sai Punaarmee politrukiks — alul polgu, siis diviisi poliitosakonnas, ühtlasi oli 1944 kihutuslehe Tasuja toimetaja ning pärast kaardiväemajori auastmes demobiliseerumist 1946 kohalikus kompartei keskkomitee nomenklaturas — rolliks esialgu käsikutöö partei meediamonopolis, hiljem 1964-1986 tõsteti kandidaadi ja liikme staatusse EKP KK-s jpt aukohtadele sovetisüsteemi tipptasemeil, Moskvani välja. Vahetult kirjandusellu sekkus Kuusberg 1948 esiteks kriitikuna ja...
... oli selle ajajärgu tüüpiline professionaalse ettevalmistuseta kirjanduse politiseerija...
Eesti kirjanduse ajalugu V kd, 2. rmt. Tln, 1991, lk 286.
Välisrindel sõdis ta imperialismiga (millest allpool), kodurindel revisionistidega. Ilukirjandust mõõtis Pravda juhtkirjade margapuuga. Lühidalt oli selle kriitiku näol tegu Ants Orase püüdliku antipoodiga. Hiljem 1970. aastail oli ta empaatilisem, ärritus vaid tühiasjade nagu eesti luuletajate uue põlvkonna apoliitilisuse — tema sõnul — “elust irdumise tõve” pärast. Tõusis sellal kirjanikuna rahvuskommunistliku belletristika diskursuse tulipunkti, kogus tiitlikesi, preemiaid, üüratuid honorare, mida kõike oli saatmas ordenikõlin ja kiitusekoor nii Rahva Hääle juhtkirjades kui tipp-seltsimeeste kõnedes.

Kirjanikeliitu astus Kuusberg 1950 ning 6 aasta pärast üllitas avateose, romaani Müürid/Tuli tuha all (vk Plamja pod peplom, 1962), mida oli alustanud leivatöö kõrvalharrastusena paar talve enne juunipööret. Eesti NSV Kirjanike Liidu (loe: Nõukogude Kirjanike Liidu — vk Sojuz Sovetskih Pisatelei — eesti osakonna) juhtkonda lülitati teda 1957: Loomingu peatoimetaja 1957-1960 ja 1968-1976, juhatuse sekretär 1960-1968, juhatuse esimees 1976-1983.

Kokkuvõttes osutus müüritöölisest sulemehe-hakatis maailmavaatelisil kaalutlusil juunipöörde etturiks ja oma riigi reeturiks. Edasine panus kommunismi ülesehitusse tõstis ta nn sula ajaks komparteilise agitpropi, KGB ja võõrvõimurite usaldusmeheks kogu Eesti kirjandusliku avalikkuse ees, nagu tulevail kümnendeil tema ja Enn Põldroosi, Jaan Räätsa, Mati Talviku sugused ajuloputajad seda igaüks oma alal olid.

Üks seik Kuutma mälestustes annab lapidaarse näite, kui tähtsusetu on kollaboratsionismi määratluses seotus ükskõik millise vaenuliku režiimi mis tahes salateenistusega, olgu see Gestapo, SD, KGB, MGB, NKGB, MVD, NKVD, OGPU, VČK, GRU vms.

Järgnevas katkendis meenutab Kuutma, kuidas KGB major Rotmistrov 1964. aastal Palace'i hotelli numbritoas kuulas ta juttu keemiaimedest mujal maailmas ja kiitust Nikita püüdlusele Läänele järele jõuda, mispeale volgasakslasest major oli küsinud:
“Kas te ei tahaks meie kodumaad selles abistada?”
“Noh, seda ma ju kogu aeg teen, arendades tootmist ja rekonstrueerides Kehra kombinaati.”

“Sellest on vähe, teil on võimeid enamaks. Võiksite välismaale minna, tutvuda uuema tehnikaga, saada vajalikke andmeid...”
(Wabariigist vabariigini, lk 230)
Kuutma välisluure-koostööga ei soostunud. Kihutustööst hoidus, venestust tõrjus. Tema kollaboreeris puhtmajanduslikul tasandil, kommunismiehituse raames Eestile halvemal juhul tarbetuid tootmishooneid püstitades. Viimaste puhul tõdes ju vaid aasta eest “Teeme ära!” koristuskampaania raames Eesti president:
... tõstkem pilk kraavipervelt ja nähkem suuri asju, mis samuti silma riivavad, kuigi oleme ehk sellega juba harjunud ja paratamatusega leppinud. Need on Nõukogude võimu ajal põldudele ehitatud koledad tootmishooned ja külakeskustes lagunevad mitmekordsed elumajad, kus täna ulub tuul ning mida on valus vaadata. Mis ei sobi Eesti maastikule.
Kuutma-taolistel Nõukogude ellu lülitujatel leidub nagu sohivennal ikka tagataskus valmis vabandusi, et nad hoidsid emakeelt, kodukanti, omakseid jne.
Mul oli võimalus aidata oma koduküla, korraldades seal aastal 1962 elektriliini ehitamist ja 1965 korraliku tee tegemist.
(Wabariigist vabariigini, lk 21)
Kollaboratsioonis saab eristada 3 olulist tasandit:
poliitiline kollaboratsioon — sel tasandil on kollaboratsioonil ulatuslik ühiskondlik mõju ning poliitiline ja/või majanduslik tähendus, väljundeiks võivad olla anastatud rahvamajanduse koormamine, massiivne ajupesu, inimõiguste laialdane rikkumine jpm;
majanduslik kollaboratsioon — vaenuliku võõrrežiimi vabatahtlik kindlustamine kaaskodanike heaolu arvel tööjõudu, toodangut, saaki vm hüvesid anastajale panustades;
“kriminaalne” kollaboratsioon — sel tasandil on oluline n-ö oma käte määrimine, olgu kaaskodanike vahetu reetmise, vaenamise või surmamisega.

Kuusbergi teoseis leidus alul enam kommunistlike uuenduste, hiljem pigem humanismi eestvõitlejaid, tavaliselt olid need n-ö eesti rahvuskommunistid — “idealiseeritud kommunistikujud, so sotsialistliku realismi teooriale vastavad positiivsed kangelased...” Pärast 46 aasta möödumist esmatrükist taas välja antud “AL-i juhtumi” minategelane on muidugi antikangelane.

See on individualistlikku moraali vastustav mandumisromaan, mille peategelane AL on sovetisüsteemi karjerist, kes poliitilise renomee nimel jätab kostmata EV endise ohvitseri, nüüdse sm-i ja nn korpusemehe Lauri Roogase eest ning oma voodielu parendamise nimel hülgab intiimsuhted sm Helvi Kaartnaga, kes on AL-i vana parteikaaslane. Surmtõsiselt kehutab Kuusberg lugejat (aseksuaalse) armastuse kõrgemate, kommunistlike vormide poole, kus südame kiiremalt ja tugevamini peaksid põksuma panema inimkonna progressi, suure kodumaa hüvangu ja poliitilise (parteilise) kuulekusega seotud küsimused. Vastupidisel juhul ähvardab meid Kuusbergi antikangelase käekäigu moodi katastroof.

Kõrval on tekstinäide sm Roogase hingeliigutuste kohta “AL-i juhtumist” (suurendamiseks vajuta pildile):
Kõige tähtsam on end kommunistina tunda.
Ilmselgelt kollaboreerus Kuusberg kõigil ülalmainitud tasandeil. Alates kriminaalsest kollaboratsioonist, mis sai alguse NKVD hävituspataljonis, kui mitte varem... Ning lõpetades poliitilise kollaboratsiooniga, mis võimsaima väljundi leidis varasemas kriitikas ja jätkus kogu sovetiaegse karjääri loomekõrvases kihutustöös niihästi Eesti riigi, rahva kui ka üldise vabaduse vastu maailmas Kremli punatähtede ja -lippude all. Ent kollaboratsiooni eritledes on ikkagi olulisem n-ö kohalik, Eesti tasand.

Loomulikult seisis Kuusberg sotsrealismi kohalike saavutuste esirinnas mitte üksnes oma proosaviljega, vaid liigagi sageli KL-i ja partei-KK kõnepuldis, kus ta võõrvõimu-truudust teistele peale surus ikka ühtlase põhimõttekindlusega — Hellar Grabbi järgi — “selget jama” ajades... Millest? Veneaegsest loominguvabadusest, rahvaste sõprusest, võrdõiguslikust, vabast ja suveräänsest liiduvabariigist...

Parima kinnituse Kuusbergi kaasajooksikluse järelmite rahvusvahelisest ulatusest pakub Isekirja hinnangul sügis 1960, mil ta enam kui tõenäoliselt oli juba KGB usaldusisik. See oli ühelt poolt globaalne läbimurdeaeg kommunismile, mis teisalt põrkus Eesti jt Balti riikide ebaõiglase saatuse tõstatamisega globaalareenil. Kõik see saavutas enneolematu kõlajõu maailmaorganisatsiooni peaassamblee verbaalseis kokkupõrkeis, mida Eestis püüti maha vaikida, v. a välispoliitilises propagandas, millega toona Moskva, EKP ja KGB hoole all tegelesid Tallinna raadio (ERR) allosundet saated väliseestlastele, rootslastele ja soomlastele.

Nimelt kuus nädalat pärast Nikita 19. IX — 13. X 1960 New Yorgi tuuri võttis tol globaalfoorumil lahvatanud sõnalahingud kokku Suurbritannia välisministri abi David Ormsby-Gore, öeldes ÜRO täiskogul järgmist...
Ormsby-Gore: ... rohkem kui 500 miljonit inimest, kes veel aastal 1939 elas brittide ülemvõimu all, on seejärel saanud vabaduse; samal ajal on Moskva võimule alistatud 6 maad [Leedu, Läti, Eesti, Moldova, Tõva ja Ida-Preisimaa] kokku 12 miljoni elanikuga.
Briti välisministri abi iseloomustas Eestit, Lätit ja Leedut maailma uusimate kolooniatena ja meenutas, et ühe oma autonoomia — volgasakslaste oma — on N Liit koguni hävitanud. Järgnes N Liidu esindaja Valerian Zorini protest, millele peaassamblee juhataja keeldus tähelepanu omistamast.

Tallinna välissaade lasi 2 nädalat hiljem kirjanikeliidu juhatuse sekretäril ennast kihutustöö sõnamängurina proovile panna.
Kuusberg: Inglismaa esindaja David Ormsby-Gore lubas oma kõnes ÜRO peaassamblee XV istungjärgul 28. novembril endale väljendusi, mis solvavad iga eestlast, kes töötab ja elab meie vabas, suveräänses ja võrdõiguslikus liiduvabariigis
Veel teatas Tallinna raadio agulikraade mentaliteediga Kuusbergi — hinnang on laen Heino Kiige Eluromaanist (Tallinn, 1994, lk 18) — suu kaudu muule maailmale, nagu oleks Ormsby-Gore...
... Kuusbergi raadioteksti järgi valanud krokodillipisaraid kahjutundes, et Briti poolkolooniaks olnud Baltimaad 20 aasta eest [1940] Briti lõvi küünte vahelt pääsesid, kuna neil läinud korda vabatahtliku liitumise teel N Liiduga vabaneda kapitalismi orjusest.


Kuusbergi-eritluses on mh kastutet Ameerika Hääle (1960), Eesti Raadio (1960) ja Hellar Grabbi Vabadusraadio (1977 ja 1978) eetris kõlanud tekste
Illustratsioonide hulgas on Hans Rüdi Gigeri tööde detaile

esmaspäev, 13. juuli 2009

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (I)

Harva tihkab eestlus oma põlisel maal nii kõrge leegiga lõõmata kui laulu- ja tantsupeo aegu. Hea tõend on linnavurlekeste häälekandja tavatult pastoraalne esikülg — vt 4. VII 2009 EPL-i munade, või- ja peekonimaigulist kaanepilti! Samuti ajendab see rahvamustrite trall iga mõne aasta takka ärevust Eesti muulaskonnas:

MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:
Jah, eestlased on küll 140 aastat laulnud, aga seitsme kümnendi eest tegid nad oma halerõõmsas laulujorus pausi et... juute nottida!
— vaat kuis kostus Aktuelle Kamera (AK) uudistevaliku sõnum üldlaulupeo lõpupäeval, 5. VII 2009! Mineviku hõlmast, justkui Stasi varakambrist — või KGB omast? — õngitseti n-ö uudis raamatu Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust (Syracuse, SUP, 2009, 408lk) just nagu mõne trükivärske üllitise puhul. Ehk saatejuhi sõnadega:
Margus Saar: Sel [?] nädalal ilmus USA-s eesti[?] päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia, mis on esimene konkreetselt Eestile keskenduv holokaustikäsitlus...
Raamat, mille pealkiri eesti keeli "Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust" sai AK tõlgitsuses — moonutuse võrra alapealkirjas — veel provokatiivsemaks:
«Holokaust Eestis»
... Millele reporter lisas:
Aro Velmet: Kahekümnenda sajandi häbiplekk — holokaust — nõudis natside võimuloleku ajal vähemalt [?!] seitsme miljoni inimese elu...
KONTRAKOMMENTAAR AK UUDISKOMMENTAARILE: Reporteripraktikandi sajaprotsendine liialdus lubab AK vaatajale (a) selle DDR-i eeskujul sündinud pseudoaktuaalse saate traditsioonide jätku, kui mitte koguni ületamist, eriti aga seda, et nn punaprofessuuri mõju Eestis ei piirdu avalike kirjade vms vorpimisega, vaid (b) kindlustab meile punamineviku-hõngulise väljavaate pikemaks ajaks ning tagab ka oma jüngrite missiooni — sest nad ju koolitavad endale järelkasvu, kellele avalik-õigusliku meedia kõik uksed on lahti, läve aga pole ollagi.

Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.

Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.

Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.

AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.

Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.

Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:
  • 14. juuni — juuniküüditamiste LXVIII aastapäev Baltikumis, traditsiooniline Balti Vabaduspäev (Baltic Freedom Day) USA-s
  • 15. juuni sovetiokupatsiooni algus Balti riikides — Leedu okupeerimise LXIX aastapäev
  • 16. juuni tänavune kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine Washingtonis (DC) Victims of Communism Memorial Foundation eestvõttel ja EV osalusel
  • 17. juuni sovetliku okupatsiooni LXIX aastapäev Eestis
  • 17. juuni Rahvusvaheline kommunismivastase võitluse päev — Ida-Saksamaa töölis-ülestõusu LXVI aastapäev
  • 18. juuni ÜRO Inimõiguste Komisjoni rahvusvahelise inimõigusteharta (International Declaration of Human Rights) vastuvõtu LXI aastapäev
Jah, tõepoolest antikommunistlik nädal, mille sündmuste ja tähtpäevade tihedast nimistust jõudis 2 (loe: kaks) sündmust ka AK-sse. Ei ole vahet, kas see tuleneb mustast (täpsemini: punasest) nimemaagiast või toimetuslikust rumalusest… Ei ole tähtis, kas või milline õigustus ühegi eelmainit fakti või saatusliku lähimineviku üldise kajastusetajätu kohta leiduks. Kuid juutide ilge massitapu riukaline seostamine eesti laulupidudetavaga, näitab tolle n-ö õigusliku avalikkuse pärispalet. Holokaustist 10 korda ulatuslikumate kommunistlike roimade unustamine sillutab teed lähimineviku jõleduste tagasitulekule.

UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?

kolmapäev, 8. juuli 2009

Ajastuse õnnistus

Sotsrealismi tuhmunud tähetolmu turustamisest...
Eesti Päevalehe (Tallinn) ja Akadeemia (Tartu) ühisel ajaloolisel ilukirjandussarjal läks see vägagi ladusalt. Tänu õigele ajastusele. Eesti Lugu toob aastapikkuse hooaja iga nädala laupäeval välja uue raamatu ja... Miski sättis sarja 42. teose (Leck, 2009, 223lk) ilmuma autori agoonia ajaks.

Sarja loojaile on see jmt kokkusattumus muidugi juhuslikku laadi:
Sarja 50 raamatut on järjestatud nii, et varasemat aega kujutavad teosed ilmuvad kõigepealt ja hilisemast ajast kirjutatud kõige lõpuks. Lugeja liigub raamathaaval ajatelge pidi minevikust tänapäeva... Sealt, kus eelmine raamat lõpetas, jätkab jutustust järgmine ja tekib n-ö lineaarne ajalugu kirjanduses.
Arstipaberitega Vassili Aksjonovil (Василий Аксёнов *20. VIII 1932 Kaasan †6. VII 2009 Moskva) on ainuüksi romaane — Kolleegidest (1960) Saladusliku kireni (2009) — kaks tosinat, ometi jäi selle kirjamehe pale meile, vähemalt ta eluajal ja erinevalt näiteks prantslasist või ameeriklasist, pigem tundmatuks. Mida muud näitab Aksjonovi noorpõlve kõmuteose jõudmine eesti lugejani alles 3 päeva enne 76-aastase autori surma? Tagantjärele on ta kogu oma varasema vilje lugenud muuseas lasteaiaks (vt Aksjonovi intervjuud 29. IX 2004 Komsomolitõele) Milleks seda nüüd meile veel vaja?!

«TÄHEPILET» KUI EESTI LUGU? Neli küpsustunnistuse kätte saanud sõpra otsustab vanemliku hoolitsuse alt Pribaltikasse putkata. Ühe nooruki vanem veli, 28-aastane, so kirjaniku eakaaslane, sala(tehase)teadur püüab 17-kümneseisse elluastujaisse sisendada tõsisemat kodanikuhoiakut, aga nood valivad loosungi:
Teised mingu itta — meie läände!
(Mida jutus otseselt pole, küll aga Mosfilmi peatselt tulnud mängufilmis, millest allpool ja mille plakat siinsamas kõrval)
Lõpuks valivad läändeihalejad oma sihtkohaks Eesti ja seal sündmustik sõlmubki. Sõnatüve ESTON- kohtab paarisajal leheküljel 34 korda. Ka kirjaniku enda läänemeelsus kumab ajaloolase Linda Kaljundi 3. VII Eesti Päevalehe kirjutise kohaselt selgesti läbi:
Autori tähelepanu all on noorte dändide [vk 'stiljaga'de] välimus. Toona [kümnendivahetusel 1950/1960] sai oluliseks välismaa noortekultuuri eeskuju: čehhi särgid, prantsuse siilisoengud jne. [Naistegelane] Galja näeb kord välja Brigitte Bardot', kord Lolita Torrese moodi. Lisaks kostab alatasa kuskilt džässi. Vanemal põlvkonnal jääb üle vaid lõnguseid siunata ja küsida, kas ei muutu teksade jalgatõmbamisega ka noore kommunismiehitaja ilmavaade...
Kommunismiideaalid ega -ehitused ei peibuta sisepagulaste ja vaenatute seas sirgunud Vassili Aksjonovit. Ja tal oli õnneks hulganisti meelsuskaaslasi. Esiteks, kommunismi sõjajärgset progressi saatis sovetialamate paratamatu vabadusiha. Lisaks kultuurielu sula. Samuti puberteedi maailmavalu, mis Aksjonovi põlvkonna-käsitluses kommude võimuraamistikku küsitleb ja tarmukalt sotsrealismi kammitsaid lõigub. Niisama murendas toona Eestis nähtu iga idasttulnu sovetireaalsuse käsitust.

EESTI KUI LÄÄNE SURROGAAT Aksjonovi abiga või ilma, aga homo soveticuse eksperimendist ja mustmullavööndi porist tüdinud rändhordid leidsid Baltikumis lääneilma sovetliku aseaine ja pidasid seda sovetskij zapadiks. Aksjonov kui antisovetlik vabadusromantik polnud loomulikult asustuskolonisatsiooni (füüsilise venestuse) tee sillutaja, pigem ajendas teda ametliku ksenofoobia (antiamerikanismi) vastustamise tagamõte. Ent vanema velje kompleksist ei pääse ta ka ise.

Kunagi Ameerika Hääle (VoA) džässitunnist Dizzy Gillespie, Duke Ellingtoni jt maiuspalu salvestanu leidis end paar kümnendit hiljem, viljekaimas eas välismaal sundpaguluses, valides elupaiga siis mõistagi teismeea kumiiride pealinnas. Elas Washingtonis 1980-2004, õpetas vene kirjandust George Masoni ja Johns Hopkinsi ülikoolis ning suhtles 1980-1988 iga nädal vene publikuga Ameerika Hääle autorivestete vahendusel, mis vahest seletab ta menukust kaua pärast Glavliti keelunimekirju. Samal ajal suutis nii mõnigi Aksjonovi avaldus (nt Le Monde'is 3. II 1995 Johhar Dudajevi separatismi vastu) näidata teda vene liberaalide lääneleeri šovinistliku tiiva esindajana. Tema geopoliitilise testamendi võiks kokku võtta fraasiga:
... Россия без Запада просто обречена...
... mis ennustab Läänest lahus olevale Venemaale hukku ehk parafraseerides — “Ei saa me läbi Lääneta”

SOVETINOSTALGILINE LOHUTUS Aksjonovi stiil, ajavormide hüppeline vahetus ja kõlalised rütmimängud, dialoogi täppismõõdistus, rääkimata kihilistest metafooridest ja noorteslängi sulandamisest kirjanduslikku kõrgstiili, on küllap mõnegi tõlkija ära peletanud.

Tiito Himma lohakalt toimetatud (või pigem toimetamata) Tähepileti eestindust on täiendatud ka eksitavate tõlkijamärkustega nagu...
Strasnik — tsaariaegne alampolitseinik (lk 86)
... ehkki autor on siin 'linnavahti' mõeldud. Ja GUM-i mainides on Aksjonov osutanud mitte tõlkija pakutud 'linna universaalkaupluse' üldmõistet (lk 46), vaid Peauniversaalkauplust — GUM on Moskva ühe esindus-kaubamaja pärisnimi või teise levinud vastega 'Glavnyj Univermag Moskvy'.

* * *
Sarnast, pea kultusfilmilikku kummardamist koges Tähepileti (algupärand ajakirjas Junost', 1961, nr 6-7) järgi Mosfilmis 1962 vändatud mängufilm Minu noorem vend (Moj mladšij brat) Võtted käisid Moskvas, Krimmis ja Eestis, osales rida tulevasi ekraanitähti, nagu Andrei Mironov, Aleksandr Zbrujev ja Oleg Dal, kõrvalrolli pääses mõnigi n-ö kohalik tuntus, nagu Jaan Saul ja Arvo Kruusement, kuid... Kõige kiuste Eesti hõngu filmis pole.

See oli esimene, ent kaugeltki mitte viimane Aksjonovi film. Kõige suurejoonelisem on Moskva perekonna nn sulaeelsest (1925-1953) elust kirjutatud ajaloolise triloogia “Moskva/Talvise jutustuse” (1992) ekraanivariant — paarisaja osatäitjaga 24-osaline telesari “Moskovskaja saga (Pervyj kanal, 2004-2005)

VIDEO: Vasili Aksėnov v "Škole zloslovija" (NTV, 6. II 2005, 45min, vene keeles)Vassili Aksjonov Venemaa NTV 6. II 2005 saates Keelepeksukool

Tatjana Tolstaja + Avdotja Smirnova usutluse liigutavam osa algab saate keskel (22'...) kirjeldusega 4-aastase Vassili vahistamisest
, suvel 1937 trotskistide pähe arreteeritud ema ja isa järel.